rabapüü reedel, 17. augustil 2007., kell 02:32:12 Sadas vihma. Piiskade tumm vali langemine aknaplekile köitis tema tähelepanu. Sadu hoogustus ning seejärel hakkas tasapisi hajuma, kuni oli kuulda veel vaid tasast veejuga vihmaveetorus. Õhk oli ühtlaselt niiske ning mingil kummalisel kombel isegi värskendav kuigi õhtutund oli ammu minetanud südaöö. Akna õhutusavast hoovav jahe karastus meenutas talle tema lemmik-aastaaega - sügist...siis oli ju ka tema sünnipäev. Sellistest pidudest polnud ta eriti hoolinud, kuna talle meenutasid need pigem söömingut, mis tahes-tahtmata (olenevalt muidugi seltskonnast) võisid muutuda täielikuks joominguks. Vahel oli see kosutav, kuid tavaliselt mitte. Tähtpäeval soovis ta pigem olla koos kallite inimestega (kuigi nendegi hulk ei olnud eriti suur) ning täiesti ilma kingitusteta, mis olid aja jooksul muutunud teisejärgulisteks. Peagi haaras tema mõttevoogu Remarque ja triumfikaare-aegne veetlev üksindus, mis omas tema jaoks teatavat omapärast võlujõudu, oskuslikku isepärasust paratamatuse iseeneslikus tões. Ta oleks tahtnud viibida tolle-aegses Pariisis, istuda kohvikus ja nautida õhtuhämaruses klaasi calvadosi kõrval arc de triomphe`i imposantset siluetti. Samas oli see vaid pelgalt illusioon, kuigi meenutus millestki soojast ja lähedasest. Vahepeal sadu hoogustus, jõudmata siiski oma endise hooni. Tema sõõrmetesse tungis terav, iiveldama panev suitsuhais naabrite rõdult. Ta oli sellega küll harjunud, ent siiani tekitas see temas teatavat vastikust, mis langetas ka nende autoriteetsust tema silmis. Vahel harva
rabapüü reedel, 17. augustil 2007., kell 02:32:12
Sadas vihma. Piiskade tumm vali langemine aknaplekile köitis tema tähelepanu. Sadu hoogustus ning seejärel hakkas tasapisi hajuma, kuni oli kuulda veel vaid tasast veejuga vihmaveetorus.
Õhk oli ühtlaselt niiske ning mingil kummalisel kombel isegi värskendav kuigi õhtutund oli ammu minetanud südaöö. Akna õhutusavast hoovav jahe karastus meenutas talle tema lemmik-aastaaega - sügist...siis oli ju ka tema sünnipäev. Sellistest pidudest polnud ta eriti hoolinud, kuna talle meenutasid need pigem söömingut, mis tahes-tahtmata (olenevalt muidugi seltskonnast) võisid muutuda täielikuks joominguks. Vahel oli see kosutav, kuid tavaliselt mitte. Tähtpäeval soovis ta pigem olla koos kallite inimestega (kuigi nendegi hulk ei olnud eriti suur) ning täiesti ilma kingitusteta, mis olid aja jooksul muutunud teisejärgulisteks.
Peagi haaras tema mõttevoogu Remarque ja triumfikaare-aegne veetlev üksindus, mis omas tema jaoks teatavat omapärast võlujõudu, oskuslikku isepärasust paratamatuse iseeneslikus tões. Ta oleks tahtnud viibida tolle-aegses Pariisis, istuda kohvikus ja nautida õhtuhämaruses klaasi calvadosi kõrval arc de triomphe`i imposantset siluetti. Samas oli see vaid pelgalt illusioon, kuigi meenutus millestki soojast ja lähedasest.
Vahepeal sadu hoogustus, jõudmata siiski oma endise hooni. Tema sõõrmetesse tungis terav, iiveldama panev suitsuhais naabrite rõdult. Ta oli sellega küll harjunud, ent siiani tekitas see temas teatavat vastikust, mis langetas ka nende autoriteetsust tema silmis. Vahel harva kohtas ta naabritest kedagi koridoris ning kuigi ta tervitas neid selgesõnaliselt, vastati talle vaid vaikse ilmetu pominaga.
Ta soovis enesesse haarata kõike, mida pakkus öine jahe hingus, selle kosutavat värskust, joovastavalt niiskeid õhuvoogusid ning kindlameelselt ebatavalist nukrust, mida leidus tubli annus temas endaski. Ent tema ja looduse vahel oli läbipaistev sein, nagu aken, mis laskis aimata olevat, aga jättis midagi ka varjule, haardeulatusest väljapoole, et selle lummav tühjus ei tooks esile kättesaamatuid unistusi, loovat pilti õhkõrnast petlikkusest...
Piiskade vali langemine aknaplekile köitis tema oli kuulda veel vaid tasast Samast žanrist
Samalt autorilt
Reede, 22. jaan. 2021., kell 23:47 - parim aeg päevast