AOP Angela esmaspäeval, 8. märtsil 2010., kell 12:45:52 Kui Kiyoko sugulane Kerdia korteri parklas kohta otsides ringi tiirutas, hakkas kell juba keskööle lähenema. „Jälle liiga hilja väljas,“ mõtles Abrianna süüdlaslikult. „Nefarius mõjub mulle halvasti.“ Kuid samas tõi mõte tumedasilmsest mehest talle naeratuse näole. Hajameelselt kallistas ta Kiyokot hüvastijätuks, tänas sõbranna ikka veel pahurat nõbu ning hõljus mingis uimas Kerdia korterini, mis seekord hämmastaval kombel ei vappunudki võimatust muusikast. Veidi murelikult katsus Abry ust ning see oli lahti. „Kerdia?“ oli esimene asi, mida ta uksest sisse astudes hüüdis ja talle vastas kohe sõbratari reibas hääl: „Ah, kullake, seal sa oledki! Ma mõtlesin juba, et pean tulema sind otsima. Helistasin sulle ning Kiyokole vähemalt viis korda, ent kumbki ei vastanud.“ Abry suundus ninaga õhku vedades köögi poole. „Mida sa teed Kerdia? Ma tunnen toidu lõhna? Või mu nina petab mind?“ „Ei tohi!“ keelas Kerdia hääl. Mine pese enne käed puhtaks, vaheta riided ära ja alles siis võid tulla.“ Abrianna puhkes naerma. „Sa räägid peaaegu nagu mu ema! Mis sinuga ometi lahti on?“ Sõnakuulelikult vahetas Abra rõivad, pesi käed ja vaatas end pikalt peeglist. Ta ei tundunud ennast enam ära. Korralikust krunnist olid välja pääsenud paar tuhkblondi salku, raamides täiuslikult õhetavat elevil nägu, milles säravad hallid silmad olid suured ning raugelt unistavad. Pikkade mustade ripsmete poolt looritatuna peitus
AOP
Angela esmaspäeval, 8. märtsil 2010., kell 12:45:52
Kui Kiyoko sugulane Kerdia korteri parklas kohta otsides ringi tiirutas, hakkas kell juba keskööle lähenema. „Jälle liiga hilja väljas,“ mõtles Abrianna süüdlaslikult. „Nefarius mõjub mulle halvasti.“ Kuid samas tõi mõte tumedasilmsest mehest talle naeratuse näole. Hajameelselt kallistas ta Kiyokot hüvastijätuks, tänas sõbranna ikka veel pahurat nõbu ning hõljus mingis uimas Kerdia korterini, mis seekord hämmastaval kombel ei vappunudki võimatust muusikast. Veidi murelikult katsus Abry ust ning see oli lahti. „Kerdia?“ oli esimene asi, mida ta uksest sisse astudes hüüdis ja talle vastas kohe sõbratari reibas hääl:
„Ah, kullake, seal sa oledki! Ma mõtlesin juba, et pean tulema sind otsima. Helistasin sulle ning Kiyokole vähemalt viis korda, ent kumbki ei vastanud.“
Abry suundus ninaga õhku vedades köögi poole. „Mida sa teed Kerdia? Ma tunnen toidu lõhna? Või mu nina petab mind?“
„Ei tohi!“ keelas Kerdia hääl. Mine pese enne käed puhtaks, vaheta riided ära ja alles siis võid tulla.“
Abrianna puhkes naerma. „Sa räägid peaaegu nagu mu ema! Mis sinuga ometi lahti on?“ Sõnakuulelikult vahetas Abra rõivad, pesi käed ja vaatas end pikalt peeglist. Ta ei tundunud ennast enam ära. Korralikust krunnist olid välja pääsenud paar tuhkblondi salku, raamides täiuslikult õhetavat elevil nägu, milles säravad hallid silmad olid suured ning raugelt unistavad. Pikkade mustade ripsmete poolt looritatuna peitus neis isegi mingi meelas salapärane sügavus, mida Abry enda juures kunagi varem polnud märganud. „Ma olen ilus,“ õhkas tüdruk õnnelikult ning naeratas endale.
„Kas sa jäid magama? Abby! Ma ei räägi sinuga enam kunagi, kui sa magama jääd!“
„Tulen, tulen,“ hõikas Abrianna vastu, heitis oma peegelpildile viimase pilgu ja väljus vannitoast, unustades tule kustutada. Köögi ukselävel jäi ta tummaks lööduna seisma: Kerdia seisis keset auravaid potte-panne ning lisas parasjagu isuäratavalt lõhnavale kastmele basiilikult. Ta oli sidunud lühikeste, hubaselt rebenenud teksapükste ja punase-mustaruudulise meeste päevasärgi peale õuntega põlle. Loomuliku värvi tagasi saanud juuksed langesid pehmelt ümber kitsa näo, rõhutades kõrgeid põsesarnu ning isuäratavalt vormikaid huuli. Pruunid hirvesilmad ei suutnud varjata rahulolu, mida Abra reaktsioon Kerdias tekitas.
„Sa oled nii..kaunis!“ ahhetas Abrianna viimaks. „Need lühikesed juuksed ja see värv sobivad sulle võrratult! Ma ei teadnudki, et sa oskad süüa teha,“ lisas tüdruk pahvikslööduna. „Või vähemalt pole ma kunagi näinud sind süüa tegemas.“
„Ma ise ka ei teadnud,“ kihistas Kerdia rõõmsalt. „Vaata, mida väike imagomuutus võib korda saata.“ Ta tunnistas sõbrannat tähelepanelikumalt. „Miks mulle küll näib, et mina pole ainus, kelles midagi muutunud on? Sa oled täna õhtul kuidagi..hmm, ebatavaliselt särav. Kas peol juhtus midagi põnevat?“
„Jaa, sa ei kujuta ettegi,“ õhkas Abrianna end ühte neoonsinisesse ufotooli istuma sättides. „Muide, vabandust, et me ei vastanud. Ma avastasin jah, et sa oled mulle kuus vastamata kõnet teinud, kuid ilmselt mina ega Kiyoko ei kuulnud helinat läbi selle kohutava lärmi.“
„Pole viga,“ rehmas Kerdia kannatamatult käega. „Räägi mulle lõpuks, mis teil seal juhtus kuni mina keemilise löga seltsis aega viitsin.“
„Ma kohtasin Pantrit!“ alustas Abrianna õndsalikul ilmel ning kirjeldas Kerdia ohhetuste saatel juhtunut.
„Sul veab alati!“ niutsus Kerdia suurest elevusest. „Nefarius sa ütlesid? Ebatavaline nimi ning nii seksikas! Püha müristus, ja ta kutsub sind Abbytaks? See on ju kohutavalt romantiline! Tema puudutus tekitas kindlasti mõnusat surinat. Sul lendasid liblikad kõhus, eksole?! Ooh, jutusta mulle veelkord, kuidas ta sind esimest korda nähes reageeris!“
Nad vestlesid pool ööd Pantrist ja tema nunnust välimusest nagu Kerdia armastas öelda. Kuigi kell oli juba üks hommikul, istusid nad maha, et mekkida Kerdia valmistatud hõrgutavaid roogasid, mis olid esimese katsetuse kohta imeliselt maitsvad.
„Ma ei suuda kuidagi uskuda, et te elate peaaegu kõrvuti,“ korrutas Kerdia vähemalt kümnendat korda. „Ma ei tea kuidas sinuga on, kuid mina olen nüüd lausa lõhki minemast,“ lisas ta äärmist rahulolu väljendava röhatuse saatel, mille peale mõlemad naerma pahvatasid. „Olgu, nüüd magama. Vähemalt homme hommikul võime magada veidi kauem.“
„Millal me nõud peseme ja koristame?“
„Abby! Sa oled alati liiga praktilise meelega. Küll me kunagi ka koristamisega jõuame tegeleda. Praegu tahan ma vaid magada!“ Kerdia kinnitas oma sõnu laia magusa haigutusega.
Abriannagi ei suutnud haigutust tagasi hoida ning üksteisele head ööd soovinud, tugerdasid nad voodisse jaksamata isegi õhtust dušši võtta, piirdudes vaid hammaste loputamisega. Kuigi elamustest ja toidust pilgeni täis, jäid nad magama niipea, kui nende pead patja puudutasid.
Kui Kiyoko sugulane Kerdia korteri AOP lähenema. „Jälle liiga hilja väljas,“ Samast žanrist
Samalt autorilt
Laupäev, 6. juuni 2020., kell 16:49 - parim aeg päevast
RSS