ÄraneetuMa kalju külge aheldatuna koopas. Mu Äraneetu puhastumine oma tohutust jõust hoolimata ei

ja jalad olid kinnitatud tugevate kettidega,    ÄraneetuMa seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed ja jalad olid kinnitatud tugevate kettidega, nii et oma tohutust jõust hoolimata ei suutnud ma jäsemeid liigutada. Varem oli pidevalt ahelais mä Äraneetu puhastumine    ÄraneetuMa seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed ja jalad olid kinnitatud tugevate kettidega, nii et oma tohutust jõust hoolimata ei suutnud ma jäsemeid liigutada. Varem oli pidevalt ahelais märatsenud, aga mida rohkem ma seda tegin, seda enam näisid kütked mind kammitsevat. Nüüd, pärast aast

Äraneetu puhastumine Ed Vecin neljapäeval, 19. nov. 2009., kell 16:02:24 Uus ulmelugu, mille peategelaseks on kuritegude pärast needuse alla pandud sõjapealik. Talle antakse uus võimalus puhastuda ja abivajajaid aidata...    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed ja jalad olid kinnitatud tugevate kettidega, nii et oma tohutust jõust hoolimata ei suutnud ma jäsemeid liigutada. Varem oli pidevalt ahelais märatsenud, aga mida rohkem ma seda tegin, seda enam näisid kütked mind kammitsevat. Nüüd, pärast aastate pikkust vangipõlve, tegin seda vaid enda treenimiseks, et veidigi liigutada saaksin. Ma ei näinud, mis koopas toimus, sest mu silmad olid peast välja torgatud. See-eest olid kõik mu teised meeled ülimalt tugevad. Näiteks tundsin iga päev põletavat nälga, kui keegi tõi kohale hõrgutavad road ja asetas need mu ette, ilmselt lauale. Aga süüa mulle ei antud, see oli piinamiseks. Kuulsin ojakese selgelt vulinat ja hullusin janust, aga vett ei saanud ma kunagi. Aeg-ajalt täitus koobas õrnadest naisesosinatest, aga nende hoidmine oma käte vahel jäi vaid unistuseks ja möödunu mälestuseks. Küsite, kes ja miks mind nii piinas? Põhjus oli minus eneses. Olin Äraneetu, olin deemon. Olin kord suure ja kuulsa kuninga teenistuses. Olin isandale narruseni ustav ja ta kasutas seda ära. Valitseja andis mulle kordasaatmiseks teha kõige räpasemad asjad, mis pidid tema trooni kindlana hoidma ja oma ustavuses polnud minu jaoks ükski kuritegu liiga julm, kui see oli mu isanda soov. Me sõdisime pidevalt naabritega ja väeülemana laastasin põhjalikult v

Äraneetu puhastumine

Ed Vecin neljapäeval, 19. nov. 2009., kell 16:02:24
Uus ulmelugu, mille peategelaseks on kuritegude pärast needuse alla pandud sõjapealik. Talle antakse uus võimalus puhastuda ja abivajajaid aidata...

  

Äraneetu

Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed ja jalad olid kinnitatud tugevate kettidega, nii et oma tohutust jõust hoolimata ei suutnud ma jäsemeid liigutada. Varem oli pidevalt ahelais märatsenud, aga mida rohkem ma seda tegin, seda enam näisid kütked mind kammitsevat. Nüüd, pärast aastate pikkust vangipõlve, tegin seda vaid enda treenimiseks, et veidigi liigutada saaksin.

Ma ei näinud, mis koopas toimus, sest mu silmad olid peast välja torgatud. See-eest olid kõik mu teised meeled ülimalt tugevad. Näiteks tundsin iga päev põletavat nälga, kui keegi tõi kohale hõrgutavad road ja asetas need mu ette, ilmselt lauale. Aga süüa mulle ei antud, see oli piinamiseks. Kuulsin ojakese selgelt vulinat ja hullusin janust, aga vett ei saanud ma kunagi. Aeg-ajalt täitus koobas õrnadest naisesosinatest, aga nende hoidmine oma käte vahel jäi vaid unistuseks ja möödunu mälestuseks.

Küsite, kes ja miks mind nii piinas? Põhjus oli minus eneses. Olin Äraneetu, olin deemon.

Olin kord suure ja kuulsa kuninga teenistuses. Olin isandale narruseni ustav ja ta kasutas seda ära. Valitseja andis mulle kordasaatmiseks teha kõige räpasemad asjad, mis pidid tema trooni kindlana hoidma ja oma ustavuses polnud minu jaoks ükski kuritegu liiga julm, kui see oli mu isanda soov. Me sõdisime pidevalt naabritega ja väeülemana laastasin põhjalikult vaenlaste maid, halastamata kellelegi. Siis tuli kättemaks - minu sõjakäigul olles tungis vaenlane mu kodulinna. Nende sõdurid vägistasid ja tapsid mu tütre ja naise, poeg aga lohistati hobuste järel surnuks. Lähedasi surnuna eest leides läksin hulluks ja tormasin nende eest tasuma. Aastaid möllasin deemonina ringi, piinates ja tappes kõiki, kes ette jäid, põletades ja rüüstates. Mind hakkas kartma isegi mu valitseja. Ilmselt sõlmis just tema kokkuleppe Jõududega. Mind võeti kinni, aheldati ja mu peale pandi hirmus needus. See oli kestnud sadu aastaid.

Ühel päeval muutus kõik. Keegi tuli koopasse, tundsin seda kõigi olemasolevate meeltega ja muutusin rahutuks. Püüdsin ära arvata, kes mind külastama oli tulnud. Hoomasin varsti, et neid oli kaks.

"Tere, Äraneetu!" lausus madal kähisev hääl. See võis kuuluda vanapoolsele mehele.

"Kes sa oled?" hüüdsin ma. "Sa pole surelik, tunnen seda. Teine on ja ta on noor naine. Tulge lähemale, et saaksin teid tükkideks rebida!"

"Sa ju tead, et ei suuda seda teha. Allilma kütked on ka sinu jaoks liiga tugevad!" ütles mees.

"Ha-ha-haa!" naersin kibestunult. "Muidugi ei saa ma seda teha, muidu tapaksin su kindlasti ja mõnuga. Ja tüdrukuga lõbutseksin nii, et ta karjuks enne surma mu käes!"

"Ei, Äraneetu, need ajad on möödas," vastas mees. "Sind ootab ees puhastus. Sa saad tagasi silmanägemise, vabaned ahelatest ja naased maailma, aga mitte enam tapma, vaid nõrku kaitsma."

"Jajaa, laske mind lahti ja ma näitan teile, kuidas ma neid kaitsen!" naersin ma hullunult. "Tule, piitsa ja mõõgaga kaitsen neid!"

"Sa ei tee seda!" vastas mees. "Ja see noor naine, kes minuga on - sa hakkad temale kuuletuma. Temast saab sinu käskijanna ja sa pole võimeline talle liiga tegema." Mehe karmide sõnade järel läbistas mind võimas energia, nagu oleks mind välk tabanud, ja toibudes ma NÄGIN jälle. Ja tundsin piiritut kurjust kadumas. See oli veider ja kummaline tunne. Proovisin küll berserki kombel raevu minna, aga see ei õnnestunud enam. Rahunesin aeglaselt ja püüdsin uue olekuga kohaneda. Ennekõike aga silmasin NEID.

Mees oli vana ja hallipäine, aga tugev ja sihvakas. Neiu aga oli imekena, sale ja sihvakas. Nad mõlemad vaatasid mind uurivalt, neiu veidi võõristavalt. No muidugi, olin ju alasti.

Siis tuli tüdruk minu ette. Ta tõstis käed, libistas need üle mu ahelate ja ketid kukkusid kolksudes põrandale. Ma olin vaba. Veel pool tundi tagasi oleks ma rõõmuga märatsema ja laamendama asunud, nüüd aga valdas mind mingi kummaline tunne. Seda olin viimati tundnud, kui oma naisega abiellusin ja ma polnud veel kuninga teenistusse astunud. Oskasin siis elust ja teistest inimestest rõõmu tunda.

"Nüüd lähevad me teed mõneks ajaks lahku, Äraneetu," lausus mees. "Aga me tuleme sulle varsti järele. Nüüd aga mine valguse suunas."

Koopa teisest otsast hakkas paistma võimas valgus. Silmi kissitades läksin sinnapoole ja astusin justkui piimjasse kollasesse uttu. Kui see hajus, seisin pikas koridoris. Mu juurde astusid kaks lumivalges hõlstis meest, kes viisid mind edasi. Nad ei rääkinud, kuid oma peas kuulsin nende juttu. Nad rahustasid mind, rääkisid mu esivanematest, mu perest ja vajadusest naasta Valguse rüppe. Nii jõudsime möllava tule juurde, mis lõõmas kahvatult ja külmalt. Mehed jäid maha, mina aga astusin kõhklevalt otse leekidesse. Tuli kõrvetas mind halastamatult, see oli valus, aga kuidagi magusalt valus ning täiesti välja kannatatav. Heitsin leekidesse ja andusin puhastustulele, kuni see muutus osaks minust.

Ma ei mäleta, kaua ma tules olin. See võis olla paar päeva või kümme aastat. Järsku see lihtsalt kadus. Ma tõusin püsti. Kohe tuli mu juurde neli naist, kes panid mu riidesse. Järgnesin neile, kuni jõudsin suurde saali. Seal oli kümneid valgetes riietes mehi, kes minu poole pöördusid. Taas kuulsin peas nende hääli, mis lohutasid, selgitasid, andsid nõu. Siis kõik kadusid ja ma seisin suvisel nurmel. Minu juurde jooksid mu naine, tütar ja poeg. Taaskohtumine oli ülev ja rõõmus ning kui minu järele tuldi, olime kõik pisarais. Siis rebisin end perest lahti ja ütlesin vanale lumivalgele mehele: "Olen valmis!"

Kui ma nüüd järsku ärkasin, istusin ma Kanadas Halifaxis ühel pargipingil. Mu ümber kees tänapäevane elu. Vaatasin justkui teisest ilmast jooksvaid, jalutavaid, naervaid ja tülitsevaid inimesi ning teadsin järsku, et nüüd on see ka minu maailm.

Minu käe all oli suur kott ja ma aimasin, et selles on kõik, mida vajan uue elu alustamiseks. Arglikult sirutasin käe ja tõmbasin luku lahti. Kotis olid need esemed, mida mees võtab reisile kaasa. Kõige peal aga oli paks kulunud rahatasku. Avasin selle ja nägin juhilube. Pildil olin mina, luba oli välja antud Brian McQuintashile. See oli mu uus identiteet. Lisaks dokumentidele silmasin paksu pakki dollareid ja mitut pangakaarti. Vähemalt rahaliselt polnud mul mõtet tulevikku karta. Altpoolt leidsin ka mapi paberitega, mis näitasid, et olen ühel mereäärsel tänaval ostnud maja. Lepingul oli kuupäev ja vaistlikult vaatasin kohe käekellalt tänast päeva. Maja oli mulle müüdud nädala eest.

Istusin kaua pargis, lastes elul endasse voolata. Siis võtsin takso ja lasin end oma uude maisesse koju viia. Mu maja asus teistest elamutest eraldi, kitsal poolsaarel, mida raevukalt uhtusid Atlandi lained. See oli kunagine majakavahi maja, majakas ise oli ühe suurtormi ajal ümber kukkunud ja sellest olid alles vaid varemed. Majja sisenedes avastasin, et see oli väike, lisaks köögile kolm tuba ja vannituba. Minu siiailma toojad olid arvestanud kõigega alates külmkapist, elektripliidist, rösterist ja mikrolaineahjust kuni teleri, muusikakeskuse ja arvutini. Garaa©is oli valmis uus maastikuauto. Võisin elama hakata, kuid teadsin samas, et rahulikku olesklemist mul ei tule.

Lesisin paar päeva telerit vaadates voodis, tegin endale maitsvat sööki ja otsustasin siis Halifaxiga tutvuda.


Neiud ja deemonid

Järgnevatel nädalatel tegin tutvust tänapäevase maise eluga. Kui minusse oli sisestatud selle olemus, polnud ma reaalse eluga tuttav, sest polnud seda kogenud. Aga see sisestus aitas mul erinevates olukordades õieti tegutseda.

Ma käisin palju teatris, sest oma kuninga õukonnas oli mul meeldinud näitetruppide mängu vaadata. Nautisin kinos filme, kuigi naersin sisimas ajalooliste filmide hollywoodlikku käsitlust, millel oli vähe ühist minu poolt läbi elatuga. Lugesin raamatukogus raamatuid ja imestasin, kui valesid järeldusi tegid targad mehed minu ajastu kohta. Käisin kallites restoranides ja meenutasin luksuslikke õukonnaballe. Kõige rohkem aga kohanesin ma ööklubide meluga. Ma polnud just viletsa väljanägemisega ja seetõttu nautisin täiega noorte naiste tähelepanu. Oma koju ma neid ei viinud. Läksime tavaliselt mõnda hotelli ja armatsesime numbritoas. Ma polnud ammu armumõnusid maitsnud ja naised karjusid mu käte vahel. Mõnust, mitte valust, sest puhastustule läbinuna mõtlesin ma ka sellele, et partneril hea oleks. Nende rahulolu oli meeldiv tunnetada.

Ühes klubis sattusin pealt kuulama kahe tüdruku vestlust. Need olid verinoored plikad, kuid ilmselt siiski täisealised ja jutuks oli mõrvalugu. Üks neidudest küsis teiselt, miks too enam Bronze klubis ei käi.

"Hull oled või?" küsis teine. "Ma ei tõsta enam iialgi jalga sinna, pärast seda, kui see õnnetu tüdruk tapeti. Ma mäletan teda. Ta läks ära kahe mehega ja leiti pärast pargist alasti, vägistatuna ja tapetuna."

"Räägitakse, et ta kael oli murtud, luud katki ja nina ära hammustatud," päris vestluskaaslane, mille peale teine vastas, et ise mõrvatut ei näinud, aga nii räägitavat küll. Ta lisas, et Bronzes on seda varemgi juhtunud.

Ma ei kuulanud enam tüdrukuid, vaid jäin mõttesse. Nina ärahammustamine oli mulle tuttav. Nii tegid deemonid, kel meeldis inimtüdrukuid võtta, seejärel piinata ja lõpuks tappa. Mina polnud nii küll kunagi teinud, olin siiski inimene, kuigi äraneetud, ehtsa deemonini polnud ma jõudnud.

Bronze oli rahvast täis. Ilmselt ei hirmutanud juhtunu siiski kõiki. Lõbutsejate hulgas oli palju verinoori tüdrukuid ja ma mõtlesin, et millega nad küll riskivad ühe pöörase õhtu pärast. Seal liikus kahtlemata palju inimestest vägistajaid, kes neile joogi sisse midagi uimastavat võisid segada ja siis uimase tüdrukuga mida tahes teha. Aga oht, mida näitsikud ei osanud kartagi, olid deemonid, kes nägid välja kui kõige kenamad noormehed. Vähemalt väliselt. Ja neil oli väga libe keel.

Järsku tundsin selgelt saalist tulevat külma hingust. Vaatsin ringi ja silmasin kahte noort meest, kes vestlesid kahe noore naisega. Tüdrukutest oli näha, et nad olid juba meestest lummatud. Meeste näod olid naeratavad, aga mina nägin neid järsku sellistena, millised nad tegelikult olid - kortsus otsaesine, naeratuse asemel grimass, hambad kollased ja kihvad suust tolknemas.

Siis aga vaatas üks meestest ärevalt ringi. Meie pilgud kohtusid ja deemon näis üllatunud olevat. Ta oli mõistnud, et ma näen seda, mida teised klubikülastajad ei näe. Mees kummardus kaaslase poole, rääkis talle midagi ja mind tabas teinegi üllatunud vaade. Siis ütlesid mehed tüdrukutele midagi - ilmselt vabandasid, et nägid tuttavat ja tahavad temaga rääkida. Neidude näost paistis kahjutunne ja mulle näis, et nad ütlesid meestele, et loodavad neid peagi jälle näha.

Deemonid tulid minu juurde ja surusid sõbralikult kätt. "Me ei teadnudki, et siin veel keegi meiesugune on!" ütles üks, kes ütles oma nimeks Carr olevat.

"Sa oled ju ka Varjudest, kuidas sa muidu meid nägid," ütles Kevin, teine deemon. "Lõbutseme täna koos, siin on palju head kraami, kellega saab head nalja."

"Ma olin Varjudes, aga enam mitte," ütlesin ma. "Valgus tõi mu tagasi."

Mehed vahetasid pilke. "Sa ju tead, et Varjudesse on lihtne naasta," ütles Kevin. "Rebid mõne süütu näitsiku lõhki ja oled tagasi!"

"Ei!" vastasin ma kindlalt. "Ma ei tule tagasi. Ma käisin puhastusest läbi. Ja teil soovitan siit jalga lasta. Kui kuulen veel kellegi tapmisest, siis läheb teil halvasti."

"Sa tahad sõda?" küsis Carr. "Me võtame väljakutse vastu. Sa põled varsti põrgutules." Mehed pöördusid ringi ja lahkusid klubist. Kevin näitas mulle veel keskmist näppu.

"Kas nad läksid ära? Mida sa neile ütlesid?" Deemonite tüdrukud olid minu juurde tulnud ja vaatasid mind vihaselt ning süüdistavalt.

"Tänage õnne, et nendega kaasa ei läinud. Te oleksite juba paari tunni pärast surnud!" ütlesin ma ja pööranud neile selja, läksin välja.

Olin vaevu jõudnud autoni, kui need jurakad mind ründasid. Mind päästis see deemonlik osavus, millest polnud ka puhastustuli mind vabastanud, ja hiigeljõud. Siiski sain alguses haledalt tappa, kuni end kogusin ja korralikult vastu hakkasin. See oli ebavõrdne võitlus, kaks ühe vastu, aga minu jõud käis neist üle. Siis juhtus halvim - kaklusse sekkus noormees, keda häiris kahe mehe ühinemine ühe vastu. Hõikega: "Lõpetage, see pole aus, kaks ühe vastu," sööstis ta mulle appi, ent Carr lennutas ta parkla teise otsa, kuhu poiss pikali jäi. Tema näoilmest enne litaka saamist taipasin, et korralikult sekkumast takistas noormeest deemonite nägemine - nood olid kakeldes just sellised, nagu deemonid tegelikult välja näevad.

Kusagilt lähedalt kostis politseiautode sireen. Deemonid tõmbusid tagasi, hüppasid üle aia ja kadusid pimedusse. Kevin urises enne: "Me veel kohtume!"

Aitasin mulle appi tõtanud poisi maast üles. Ta nägu oli verine. Jahmunult vaatas ta mulle otsa: "Kes need tegelased olid?"

"Kaome siit!" urisesin ja me peitusime politseinike saabudes minu maasturisse.

Noormehe nimi oli Timothy ehk Tim ja temast sai mulle hea abimees minu heitlustes. Aga enne pidin talle kõik ära rääkima. Tim raputas uskumatult pead, kuid näis mu juttu tõena võtvat. Meist said sõbrad.


Deemonite tapmine

Tim ei suutnud kaua uskuda, et mind ja teda rünnanud mehed olid deemonid.

«Sa tahad öelda, et sellised vennikesed on olemas?» päris ta ikka ja uuesti.

«Sa ju nägid neid, ja tundsid nende koletut jõudu. Su pea vist kumiseb siiani ja sul vedas, et elukas sulle tagantkäe äsas ja hoop tugev polnud,» vastasin ma. «Muidugi on need tegelased olemas, aga tavaline inimene ei näe neid sellisena, nagu nad tegelikult välja näevad. Sina nägid, sest raevu minnes taastub nende õige välimus.»

«Siit tekib küsimus, et kes sina oled?» päris poiss. Pidin tunnistama, et ta oli terane.

«Ütleme hollywoodlikult, et mina olen hea, kes võitleb pahade poistega!» irvitasin mina. Noormees raputas pead. «Siin on midagi enamat taga. Räägi aga välja!»

«Mis siin rääkida,» ohkasin ma. «Tulin ise ka Varjudest tagasi ja sain ülesande selliste tegelastega võidelda. Muud sa ei pea teadmagi.»

«Need deemonid, mida nad inimestele teevad?» päris poiss.

«Seda Bronzest kahe mehega kaasa läinud tüdrukut tead? Leiti vägistatuna ja tapetuna, ohtralt haavu täis? See on üks nende ohver - deemonitele meeldib nõrkade arvel lõbutseda,» selgitasin ma.

Posis käed tõmbusid rusikasse. «Ma tahaksin neid õpetada!» ütles ta ägedalt. «Võta mind kampa.»

«See pole sinu jaoks! Vabanda, aga sa oled nende jaoks kehv vastane, nad on sust igati üle!» laususin.

«Siis õpeta mulle, kuidas neid lüüa. Mingi nõrk koht peab ju deemonitel olema,» tegi Tim ettepaneku. «Muidu hakkan ise neid jahtima ja minu surm jääb sinu hingele.»

Timist sai minu kaasvõitleja. Ta sobis selleks - poisil polnud lähedasi, ta elas üksi üürikorteris ja töötas mingis baaris baarmenina. Kuna töö käis vahetustes, oli tal vaba aega küllaga ning kasulik oli ta ka sellepoolest, et nägi ööelu ja oskas edaspidi vajalikke tähelepanekuid varjurahva liikumisest teha.

Eelkõige aga õpetasin talle võitluskunste, mõõgavõitlust, noaloopimist, laskmist mitmesugustest relvadest ja teisi võitlejale vajalikke oskusi. Tim õppis kõik ruttu selgeks.

Ühel päeval käisin kaubanduskeskuses endale süüa ostmas. Kui ma seisin ühe riiuli ees ja valisinõhtusöögiks toiduaineid, kui minu kõrval seisatus noor naine.

See oli Celesta, minu järelvaataja ja käskijanna.

«Sa oled endale abilise võtnud ja seda minu teadmata,» ütles naine ebaviisakalt ja teretamata.

«Poiss lihtsalt sattus peale, kui ma deemonitega kaklesin ja tahab minuga koos nende vastu võidelda,» selgitasin ma. «Ma arvan, et tema abi kulub mulle ära. Tal on süda õigel kohal.»

«Äraneetu kahtlemata teab palju inimsüdametest,» nähvas tüdruk.

Ma olin tema ülbusest nördinud. «Surelik teab kahtlemata väga palju ka puhastustulest ja selle mõjust kurjusele,» õelutsesin mina vastu.

Naine põrnitses mind tigedalt. Olin temale kindlasti ülimalt antipaatne. Selles polnud ka midagi imelikku, Celesta teadis minu kuritegelikku minevikku.

«Olgu, aga hoia tal silm peal, ära lase noorel poisil kergelt hukkuda,» ütles naine seejärel veidi lepitavalt. «Ja tapa need deemonid, enne kui nad endasuguseid siia juurde kutsuvad.»

«Ma leian nad üles ja löön maha,» lubasin ma, mille peale naine hüvasti jätmata mu juurest lihtsalt minema jalutas.

Tegelikult oli Timist kasu kohe tuntav. Poiss oli tänapäevane kutt, kes oskas internetis surfata ja ta otsis kohe üles deemonite tutvumiskoha ühes portaalis. Carr oli sinna oma pildid üles pannud, võluv, nagu ta oskas ennast näidata... Aga deemon ei osanud arvata, et ta püütakse lõksu.

Tim kirjutas talle kirja, justkui oleks ta omale poissi otsiv tüdruk. Noormees leidis ühest portaalist ilusa pildi seksikast näitsikust, laadis selle üles ja tutvustas deemonile ennast kui süütusest loobuda tahtvat neidu. Ta soovis esimest korda temaga lihtsalt kohtuda, teisel korral aga tahtis juba uue tuttavaga tema sõpra kaasas näha. Sõbranna olevat samuti vaba...

Carr tuli kokkulepitud kohta. Meil oli kaasas üks tüdruk, Timi tuttav. Riskisime karmilt neiu eluga, sest pääsedes oleks deemon ta kindlasti tapnud. Nüüd aga kihutas neiu pärast Carri lähenemist järsult minema, jättes deemoni hämmeldunult, aga oma saatust ette aimavalt maha.

Me lähenesime irvitades Carrile. Irvitas ka deemon - sellised tegelased hirmu ei tunne.

"Arvate, et saate must jagu?" küsis Carr. "Äraneetu, sa oled loll, et meiega ei liitunud. Nüüd tapan sinu, su poisikese ja selle libu, kes sind kantseldama on määratud!"

Selle jutu järgi mõistsin, et deemonid teadsid midagi mu minevikust, minu missioonist ja mu lähedastest. Aga pikalt ma juurelda ei saanud, Carr sööstis mulle kallale. Võitlus oli siiski lühike - ma haarasin põuest lehmasarve. See oli tapariist, millega sai deemoneid tappa. Tavalised relvad neile ei mõjunud, vaid terariistad suutsid neid halvata, aga surmahoop pidi ikka sarvega antama. Elukas ei osanud minu põues peituvat riista karta ja ta lausa ronis ise teraviku otsa. Nägin üllatunud ja valulist pilku ning keerasin sarve ta rinda torgatud haavas ringi.

"Sõida põrgu, värdjas!" urisesin talle. Carr vajus pikali ja plahvatas. Temast jäi järgi hõljuv tolm ja siis oli kõik läbi.

"Nii lihtsalt läkski või?" oli Tim üllatunud. Pidin talle selgitama, et kõik juhtus vaid tänu deemoni lollusele - too pidas meid mingiteks tobukesteks, kes on liiga palju õudusfilme vaadanud. Nad polnud minu minevikku piisavalt süüvinud, sest juba Äraneetu nimi oleks pidanud neid hoiatama.

Kevini saime lihtsalt kätte. Carri laiali pudenedes oli tast jäänud tšekk, millel asuva aadressi järgi oli neile pitsat toodud. Deemonid oskasid maistest lõbudest mõnu tunda.

Kevin irvitas meid nähes, kuigi ilmselt mõistis Carri saatust. Ta näitas oma deemonlikku palet täiel määral, et meid kohutada. Paraku eksis temagi.

Tim sai esimesed tuleristsed, rünnates deemonit näost näkku. Ta sai hirmsa hoobi, nagu esimesel korralgi. Arvasin kuulvat ta kontide raginat, kuid pois oli visa. Ta kukkus küll põlvedele, kuid kui Kevin talle lähenes ja ta pea oma haardesse võttis, et kaela kahekorra keerata, torkas poiss pika matšeete moodi terariista elukale kõhtu. Kevini nägu muutus sama üllatunuks kui Carrilgi surmahetkel, tema suust purskus must veri ja järgmisel hetkel torkas Tim minu ulatatud lehmasarve tema suhu. Järjekordne deemon kadus olematusesse.

Vaatasin Timile otsa. Poiss oli kahvatu, kuid tema silmad põlesid. Minu kaaslane oli täis võitlusvaimu, kuid ma teadsin, et pean teda veel õpetama. Esimene võit oli tänu deemonite lohakusele liiga kergelt saabunud. Edasised lahingud ei pruukinud nii edukad olla.

Mu mobiiltelefon helises. Võtsin üllatunult kõne vastu, sest peale Timi ei teadnud ma kellegi tuttava poolt endale helistamist oodata. Minuga oli ühendust võtnud Celesta. Minu järelvaataja oli ilmselt lahingut jälginud. Ma ei mõistnud, kust ta oli minu tegemistest infot saanud, aga ilmselt hoidis ta mul pidevalt silma peal. See oli ka tema kohus.

"Tublid olete!" ütles naine. "Aga see on alles algus, olge valvsad! Ja ütle poisile, et võtku tüdruk endaga kaasa. Tema hakkab teid aitama."

Pärisin Timilt aru. Selgus, et ta oli oma missiooni kohta lobisenud ühele tüdrukule. Too polnud siiski tema juttu haige fantaasiana võtnud, vaid tahtis tulihingeliselt meiega kaasa lüüa. Ma sain veel ühe õpilase, keda pidin võitlema õpetama.

Cassandra oli noor keskkooliealine tüdruk, midagi vampiiritapja Buffy sarnast, kes teadis Varjudest mõndagi. Seda tavakodanike mõistes ulakat tüdrukut oli kasvatanud tema rumeenlannast vanaema, kes teadis teispoolsusest üsna palju ja oli sellest ka lapselast teavitanud.



Soerdi ja vampiiri rünnak

Istusime Cassandraga minu maja verandal, limpsisime kokteile ja lobisesime niisama. Tüdruk oli mulle väga meeldima hakanud. Minu poolt oli see veidi sensuaalne, neiu oli tõesti kütkestav, ma polnud aastaid naisi maitsta saanud ja olin seepärast alati hakkamisel. Aga Cassandra oli võitluskaaslane, temaga tahtsin distantsi hoida. Ja meil oli väljaõpe käsil.

Aken purunes klirinal ja tuppa volksas suur loom, pigem mingi libahunt, kui tavaline susi. Soerd sööstis neiule kallale, kuid Cassandra oli temast väledam. Tüdruku sale keha põikles laksuvatest hammastest eemale ja laualt minu mõõka haarates, torkas ta selle kiskjale otse kurku. Loom röögatas ja vajus tõmmeldes põrandale. Neiu hüppas kaugemale ja hõikas mulle hoiatavalt: "Ära mine ligidale, ta on surmasuus ka ohtlik!"

Seirasime eluka surmakrampides keret ja tormasime siis justkui ühe mõttega tabatult akna juurde. Tumedas mantlis ja kapuutsiga kogu jooksis kiiresti parki ja kadus meie silmist puude vahele. Tüdruk tahtis talle järele tormata, kuid ma peatasin ta: "Sel pole mõtet. Ta on läinud."

Mind hämmastas tasakaalukas pilk neiu silmis. Ta ei kartnud, ta oli rahulik ja pigem võitlushoos. "See tüdruk on tõeline leid," mõtlesin ma.

Enda rahustamiseks istusin arvuti taha ja märkasin kohe enda kirjakasti tulnud elektroonilist kirja. "Teie vastu on põrgujõud lahti lastud. Olge valvsad ja hoiduge kokku. Celesta," seisis seal.

"Kas sa ei saa meid varem ette hoiatada?" kirjutasin vastu, aga vastuseks tuli, et adressaat on leidmata. Minu järelvaataja kirjutas teab kust pärapõrgust.

"Kes see naine sulle on?" küsis Cassandra. "Armuke?"

"Ma ju rääkisin sulle, et olen ise põrgust naasnud ja seepärast on mulle valguspolitsei kannule pandud. Kuigi jah, seda poleks vaja. Aga kes teab, mis saatuse nükked mulle ette võivad tulla."

Ühel õhtul tuli Tim minu juurde ja küsis tüdruku järele. Mina aga polnud teda ammu näinud.

"Kurat teab, kus ta on!" ütlesin ärritunult. "Teie noortega on see häda, et te ei mõtle ja tegutsete hetkeajendil. Kes nüüd ütleb, ega ta surnud juba pole!"

"Näed, leidsin selle ta laualt," näitas Tim mulle kohalikku ajalehte. Ühele uudisele oli ring ümber tõmmatud. See rääkis Ladina-Ameerika päritolu tüdrukust, kes oli leitud tapetuna ja verest tühjaks jooksnuna. Tema matmispäev oli eile.

"Tuhat ja tuline!" röögatasin ma ja tormasin oma maasturi juurde. Tim järgnes mulle ja küsis ärevalt, mis mul hakkas. Selgitasin talle seda.

Mu mõtted osutusid õigeks. Sisserändajatest vaesed maeti ühele kindlale surnuaiale ja värskemad platsid olid kalmistu tagaotsas. Jõudsime pärale just siis, kui lubivalge hõõguvate silmadega näitsik oli hauast poolenisti välja roninud ja hoidis Cassandral raudse haardega kõrist kinni, valmistudes hambad tukslevasse neiukaela lööma. Vampiir oli meie tüdruku ootamatult tabanud - too oli läinud libardit tapma, arvates, et saab ta õigel ajal kätte. Aga ta oli valinud jälgimiseks vale haua ja vereimeja oli välja ilmunud just tema selja taga.

Mul olid vajalikud riistad küll olemas, aga Tim tegi vapra sööstu, haaras maast kõdunenud puuristi jala ja raius selle vampiiritüdruku selga. Too röögatas, tema kurgust paiskus verejuga ja järgmisel hetkel purunes ta põrmuks.

Cassandra köhis ja nuuksus Timi käte vahel. "Ära kunagi enam nii tee," käratasin talle karmilt. "Neid ei minda üksinda tapma!"

Kui me kalmistult lahkusime, kaikus meile järele ebainimlik deemoninaer. Keegi jälgis meid ja otsustas hirmutada. See irve oli mullegi ehmatav, aga noored olid suisa paanikas. Eriti siis, kui nad nägid kolme koolnut surnuaia kivimüüril istumas ja meile keskmist sõrme näitamas. Ma tegin ristimärgi ja surnud kadusid rutates.

"Lapsed, see pole vampiiritapja Buffy film," ütlesin Timile ja Cassandrale hoiatavalt. "See on sõda, kus saame vaid üksteisele loota ja kahjuks pole teil võimalust sellest enam väljuda."

Noored noogutasid nõusolevalt. Kuigi nad värisesid hirmust ja neid ootas ees jube painajatega öö, ei kavatsenud nad mängust väljuda.

"Sa tegutsesid õieti ja ma hakkan sind isegi juba hindama," kirjutas Celesta mulle e-kirjas. "Aga ära sa seepärast endast liiga hästi arvama hakka."

Ma ei arvanudki endast ülearu hästi. Aga temast juba arvasin.


Seiklus Labradoris

Ühel pärastlõunal helistas mulle Celesta.

"Meil on vaja üks reis teha. Tule homme kella kümneks Devonporti lennuväljale. Seal on üks väike sini-valge Cessna numbriga 115. Läheme sellega veidi sõitma. Arvesta paaripäevase äraolekuga," rääkis naine.

Ma jätsin auto lennuvälja tasulisse parklasse, võtsin suure koti kõige vajalikuga ja läksin lennuväljale. See oli mõeldud eralennukitele ja neid oli raja ääres umbes 50. Meie lennukit ei tulnud pikalt otsida, sest juba nägin Celestat mulle viipamas. Neiu oli riides nii nagu ikka matkale minnakse, lisaks nägin lennukis suurt seljakotti. Lendur istus juba roolis. See oli lühemat kasvu keskealine sell, morn ja sõnakehv, keda meie ei paistnud eriti huvitavat. Ta tegi lihtsalt tööd ja pidi meid kuhugi ära viima. Loodetavasti ka tagasi tooma.

Lendasime Halifaxist põhja poole, üle Nova Scotia St. Lawrence lahe kohale. Alt paistis Prints Edwardi saar, siis tükk mereala, paremale jäi Gaspe poolsaar ja ees terendas Anticosti saar. Ilm oli üllatavalt ilus, vaade hea ja ma nautisin seda. Ma polnud ei Celesta ega lenduriga rääkinud. Viimane näis sellega vaid rahul olevat, aga minu kõrval oleva naisega oleksin tahtnud küll vestelda.

"Kuhu me lendame?" küsisin viimaks. Naine vastas seepeale lühidalt: "Labradorile!"

Jäin vait, sest ilmselgelt neiu minuga rääkida ei tahtnud, ega soovinud ka täpsemaid selgitusi anda. Õhtu eel maandus lennuk Mingari rannaasula pisikesel lennuväljal. Seal ootas meid võõrastemaja. Lendur sai ühe toa, mina teise, Celesta kolmanda. Need olid tagasihoidlikud toad, kuid meiesugustele ränduritele sellest piisas.

Arvasin, et sööme koos õhtust, kuid midagi sellist ei tulnud. Lendur sõi oma toas, Celesta aga lõpetas just söömise, kui ma söögituppa astusin. Rõhutatult istusin ma teise lauda ja lasin toidul hea maitsta. Seejärel võtsin kohvi ja klaasi viskit. Vahepeal ära käinud naine naases ja istus mu lauda.

"Lendur jääb siia, meie aga läheme homme mägedesse. Siin lähedal on liustik ja ma pean seal üht asja kontrollima. Sina saadad ja turvad mind," selgitas ta rahulikult.

"Ehk räägid mulle ka, mida me otsime?" küsisin rahutult. Tema tõrksat näoilmet nähes lisasin kähku: "Ma pean ju teadma, milleks pean valmis olema!"

Celesta ei vastanud, ta tõusis püsti ja kostis vaid: "Võta relvad kaasa, reis võib väga ohtlik olla!"

Ma solvusin seepeale väga ja võtsin teisegi klaasi viskit.

Öösel nägin unes üsnagi kummalist pahna, aga sellest joonestus ka midagi kindlat välja. Seal oli keegi eriti võigas deemon, väike lohe, uduilm ja elu eest põgenemine. Kõik see ununes ärgates. Käisin söömas - taas omaette, kuigi ka Celesta einestas - ning võtsin siis toas oma koti lahti. Mõõk käis mu pika mantli alla seljale, Uzi automaat ja püstol hõlma alla, nuga saapasäärde ja tasku poetasin paar granaati. Võtsin kaasa veel seljakoti muu hädavajalikuga ja läksin Celesta juurde.

Ilm oli jätkuvalt ilus, varasuviselt jahe, kuid mägiradu pidi üles sammudes hakkas meil varsti soe. Tüdruk vaikis endiselt, olin talle ilmselt ebameeldiv, kuid midagi polnud parata. Järgnesin talle, sest marsruudi määras Celesta kaardi ja GPS-i järgi.

Õhtul tegin ma väikese lõkke üles ja nüüd me einestasime juba koos. Sõime soojaks aetud konservi, jõime kuuma kohvi ja pugesime siis magamiskottidesse. Neiu uinus varsti, nagu võis tema ühtlasest hingamisest kuulda, mina aga vahtisin kaua selgesse tähistaevasse ja mõtisklesin.

Hommikukohvi järel näitas neiu paari kilomeetri kõrguste mäetippude vahelt laskuvale liustikukeelele. "Me läheme sinna ja otsime liustiku alt koobast. Meile teadaolevalt peitub selles igivana deemon, kes praegu magab. Me peame vaid veenduma, et ta on olemas ja siis tagasi ruttama. Me ei saa talle praegu midagi teha, kuid ettevaatlikud peame küll olema."

Tahtsin asja täpsustada, aga neiu tõrjuv ilme näitas, et see on kõik, mida ma pean teadma.

Varsti seisime koopasuu ees, mis kadus otse liustiku alla. See oli kehvake jääkeel, mida globaalne sulamine üha õhemaks ja lühemaks muutis. Celesta võttis kotist kaks sõjaväe tõrvikut, mille pulbitsev leek võis meile poole tunni jagu teed näidata.

Järsku tundsin väävli lõhna ja siis purskus koopast pikk tulekeel. Põrkusime mõlemad tagasi ja leek möödus meist kuumusttekitavalt vaid paarikümne sentimeetri kauguselt. Haarasin mõõga, sest miski ütles mulle, et tulirelvaga ei tee seal midagi. Siis ilmus koopast tulepurskaja ise.

See oli umbes kolme meetri pikkune sarvja naha, ogalise harja, pika saba ja hammastest läikiva koonuga lohe. Mulle meenus, et olin teda eelmisel öösel unes näinud. Elukas pöördus meie poole, susistas ja näis tahtvat uue pahvaka tuld lendu lasta.

"Jäta, Astraia!" ütles Celesta valjusti. Hämmastunult jälgisin, kuidas lohe koera moodi saba liputama hakkas, rõõmust niukus ja tüdruku juurde roomas. Neiu silitas ta krobelist nahka.

"Sa tead seda elukat?" küsisin imestunult. Esimest korda meie reisi jooksul seletas Celesta vastutulelikult: "See on üks lohedest, kes elab siin mägedes. Muidu on nad kurjad, aga sir Daniel kodustas selle isendi ja nüüd on ta juba sadakond aastat inimestega sõber. Teda võib mitmel pool Labradoris kohata, aga ta läheb vaid nende juurde, kel on tunnetatavat väge."

Küsisin, et kes on sir Daniel ja neiu muutus taas tõrksaks. Läksime koopasse, lohe kutsikana kaasas jooksmas. Mul oli tükk tegemist, et tema konte purustada võiva saba eest hoiduda, sest just seda ligi tonni kaaluv loom pidevalt niutsudes liputas.

Koobas oli kõrge laega, pimedusse kaduvate käikudega, kuid ei inimtegevusest ega deemonist polnud esialgu jälgegi. Meil kulus tunde, enne kui suutsime käigustiku läbi uurida ja just siis, kui ma tahtsin Celestale teha ettepaneku lahkuda, silmasin tõrviku valgel ühes nišis suurt luukeret. Selle omanik võis olla olnud kaks ja pool meetrit pikk ja kindlasti väga kogukas.

Hõikasin naist ja ta tuli ruttu minu juurde. Ta jäi konte silmitsema ja ma märkasin, et neiu värises. Ka lohe oli silmnähtavalt erutunud ning niukus paaniliselt.

"See on siis tõsi!" sosistas Celesta hirmunult ja rabatult.

"Kas see ongi deemon?" küsisin rahutult, mille peale tüdruk noogutas. "Ta võib varsti ärgata ja siis ta taastub!" lisas ta vaikselt.

"Siis hävitame kondid!" hõikasin ma ja tüdruku keelavast hüüdest hoolimata virutasin käes olnud mõõgaga kolba pihta. Järgmisel hetkel röögatasin valust, sest mõõk põrkas pealuult nagu teemandilt tagasi ja purunes. Minu käsi aga surises ja oli nõrk nagu pärast elektrilööki.

Sel hetkel läbis koobast verdtarretav kuri sosin. See kõlas iidses keeles ning oli täis kirjeldamatut õelust. Astraia röögatas ja pani liduma. Celesta haaras mul käest ja karjus: "Põgeneme! Kohe! Ta hakkab ärkama!"

Meie põgenemist saatis vihane koopas kajav pomin. Kui olime koopasuule jõudnud, võttis meid vastu päikesepaiste ja see leevendas seletamatut õudustunnet. Lohet polnud kusagil näha.

"Ära tema pärast muretse!" hõikas neiu. "Katsume ise minema saada, kuni päevavalge on. Pimedas tuleb ta meile järele!"

See oli kabuhirmus põgenemine. Libisesime märgadel mägiradadel, saime marrastusi ja sinikaid, aga lidusime elu eest. Enne viskasin siiski koopasse kõik kaasas olnud granaadid. Plahvatusi saatis kokkulangevate käikude tekitatud värin.

Pimedus saabus ruttu. Neiu peatus ja ütles hingeldades: "Tee ruttu lõke üles!" Nii ma ka tegin ning kandsin kokku hunniku puid, sest näis, et vaid tuli võib meid päästa. Celesta kogus seni kokku hunniku valgeid kive ja tegi neist meie ümber ringi, ise palveid ja loitse pobisedes. Teadsin, et need võivad meid aidata.

Istusime vaikides lõkke ääres ja vahtisime üha tihenevasse pimedusse, kartes paaniliselt deemoni ilmumist. Polnud ju teada, kas tuli ja nõiaring seda koletist tagasi hoiavad. Esmakordselt surus Celesta end minu vastu ja ma panin käe ümber ta õlgade.

Pimedusest kostis võigast naeru, mille peale me võpatasime. Aga deemonit ei tulnud. Tema asemele liikusid meie ümber varjud, mõnitavalt naerdes ja pilgates. Aga valgete kivide ring ei lasknud neil lähemale tulla. Siis ilmus otse meie ette silmitu nägu, kes õhus rippudes võikalt naeris. Seejärel ründasid meid lenddeemonid, kes pikeerisid otse lõkke peale, kuid vahetult enne nõiaringi tõusid taas järsult taevasse. Pilt oli jube, kuid Äraneetuna rahunesin peagi ja kallistasin värisevat Celestat.

Seepeale tuli meile mõlemale julgus tagasi, sest olevused ei saanud meile midagi teha. "Koopas maganud deemon ise ei tulnud, sest ta pole ilmselt veel piisavalt taastunud," sosistas Celesta. "Ta saatis oma käsilased, aga neile pole piisavalt võimu."

Enne koitu varjud kadusid, et päikesetõusuks oma urgastesse pugeda. Kuigi olime magamata, kiirustasime tagasi Mingarisse. Seal ajas Celesta magava lenduri üles ja me lendasime tema porisemisest hoolimata tagasi Halifaxi.

Meie naasmine jäi pimeda peale ja lennuk lendas GPS-i abiga. Meil tuli üks hirmus kogemus veel üle elada. Lennukit jälitasid väikesed kiirtevihust sabaga tulukesed. Lendur algul irvitas, aga kui need tegelased tema sõidukit rammima hakkasid, sattus mees paanikaase. Õnneks oli puukide jõud väike ja peale mõlkide ei suutnud nad lennukile midagi teha. Kui me Prints Edwardi saarel Charlestownis maandusime, kadusid nad öhe.

Lendur ilmselt mõistis, et me pole tavalised inimesed ja meid seob miski nende lennul nähtud ründavate tulukestega. Igastahes ütles ta meile vihaselt: "Viimane kord lendan selliste segastega!"

Magasime päevavalgeni oma tubades ja kui ärkasime, selgus, et lendur oli ilma meieta minema lennanud. Ühe otsa raha oli Celesta talle ette maksnud, teisest poolest eelistas hirmunud mees pigem loobuda. Ette öeldes ütlen, et sihtkohta ta ei jõudnudki. Teda ja lennukit ei nähtud enam kunagi. Tänu tema pelgusele meie pääsesime, sest ilmselt ründasid varjud just meid otsides õhusõidukit.

Halifaxis muutus Celesta taas tõrksaks ja hoidus minuga lähemalt suhtlemast. "Ma räägin Võimule, mis Labradoris juhtus!" ütles ta napilt ja lahkus. Mina sõitsin koju, kus mind ootasid üks noormees ja neiu, kellele olin retkest unustanud rääkida ja kes olid väga mures.


Deemon jõuab inimeste sekka

Derek Cressoni peeti edukaks kinnisvaraärimeheks. Oma karjääri oli ta alustanud juba 23-aastaselt ja enam kui 30 aastaga oli mees endale kõva varanduse kokku ajanud. Nüüd oli ta ärist tagasi tõmbunud - selles valdkonnas olid kanda kinnitanud noored ja vihased mehed, kes ei kasutanud selliseid vahendeid nagu Cressonil kombeks oli. Nemad katsusid suurt raha kokku ajada seaduselünkade kaudu, balanseerides seaduse ja seadusetuse piiril. Vanem mees aga oli tuntud kui halastamatu pügaja, kes kunagi ühtegi võimalust kasutamata ei jätnud. Seepärast tal ka palju vaenlasi.

Cresson oli tuntud ka kõva naistemehena. Tema armukesi oli raske kokku lugeda, kuid mees oli nüüdseks ka kolmandat korda ametlikult abielus. Tema esimesed naised ei saanud abikaasa hiigelvarandusest midagi - suur advokaatide armee oskas nii ära korraldada, et nood said ainult pisku kätte, väiksed summad läksid ka laste kasvatamiseks. Derek Cressoni raha tegi endiselt paljudes väärtpaberites uut raha juurde.

Mees oli nüüd taas abielus, tema väljavalituks sai 25-aastane Victoria. Neiu nooruspõlv polnud õnnelik - peres teenis vaid ema, tüdruku ja tema nelja venna isa eelistas kodus õlut rüübata ja rääkida sellest, kui rikkaks ta kunagi saab. Jõukust aga ei tulnud ja lapsed kannatasid puuduse käes. Just siis otsustaski Victoria, et tema vaesuses elama ei hakka. Ta leiab võimaluse rikastuda ja tüdruk teadiski kuidas. Ta otsustas ära kasutada oma igati suurepärast välimust - neiu nägi välja nagu kõigi meeste unistus.

Kõigepealt sai ta endale selgeks, et raha ei peagi tingimata kohe olema - kui käituda nii, nagu miljonäri tütar, siis sind selleks ka peetakse. Lühikese ajaga käis ta läbi paljude rikaste meeste vooditest, võitis nende poolehoiu ja hakkas kalleid kingitusi saama. Varsti oli Victoria rikas ja sellele pani punkti abiellumine Derek Cressoniga.

Ilmselt viis kahte inimest kokku äratundmine - nad olid mõlemad aferistid. Naine tundis ennast rikka mehe naisena suurepäraselt, too aga tundis esimest korda, et tahab vaid oma Victoriaga koos olla. Koos kolasid nad kõikjal, kuhu tulid kokku rikkad ja ilusad.

Nüüd aga oli paar oma suure jahiga teel Labradori rannikule. Algul oli Victoria Cresson nördinud, et USA kirderanniku asemel sõidavad nad põhja seilama. Mis sellest, et suvi oli St. Lawrence lahel sel aastal eriti soe - noor naine igatses glamuurset seltskonda.

Nüüd tegi mees talle selgeks, et tegu on aaretejahiga. Ta oli nimelt välja uurinud, et kusagil Labradori rannikul peitub suur aare, terve kott puhast kulda. Nimelt oli üks Kanada mäekompanii sattunud mägedes rikkalikule kullasoonele. Kui hoidla oli känkraid täis saanud, viidi varandus ühe ametniku ja kolme turvamehe saatel lennukiga firma peakorterisse.

Lennuk tõusis õhku ja kadunuks ta jäigi. Oma töötajate ebalojaalsust hakkas kompanii kahtlustama, kui saadetis pärale ei jõudnud, lennukit aga oli nähtud edela asemel itta lendamas. Käivitati otsingud ja peagi leiti allakukkunud lennuk ühest rannapiirkonnast, kus ta tormi tõttu oli vastu mäekülge kihutanud. Turvameeste ja piloodi surnukehad olid lennukis, kulda ja saadetist viinud ametnikku aga seal polnud.

Ta leiti rannikult, vana vaalatöötlemistehase lähedalt. Mees oli ilmselt saadud vigastustesse surnud, kuid ka kuld oli kadunud. Tehase juurest muuli äärest leiti samas tormis purunenud kaater, mille lained olid vastu kaid puruks löönud. Ilmselt oodati sellega kullalaadungit, igal juhul olid ka kolm meremeest inimtühjas kohas õnnetult otsa leidnud. Kuld jäigi kompaniil leidmata, kuigi seda otsis välja saadetud ekspeditsioon ja hiljem ka arvukad aardekütid.

Derek Cresson oli miskipärast veendunud, et tema leiab kulla üles. Ta lihtsalt lootis, et suudab ennast panna aferistist ametniku rolli ja taibata, kuhu too võis kulla peita. Mees pani valmis oma varustuse ja jõi enne kaldale minekut koos naisega kohvi. Victoria ei kavatsenudki aarderetkele minna, vaid tahtis lõbu tunda Quebecis ostutud uut garderoobi selga proovides.

Kui abielupaar nüüd tekil istudes kohvi nautis, kuulsid nad muulilt lähenevaid raskeid samme. Keegi tuli nende poole ja hiiglaslikku koletist nähes jahmusid mõlemad. Neid haaras suur hirm, mis tarretas vere soontes ja muutis liikmed jõuetuks. Mees suutis vaid mõelda sellele, et peaks kajutist püssi tooma, kuid mõtteks see jäigi.

Ebard oli kindlasti üle kahe meetri pikk, inimese kehakujuga, kuid tema nägu sarnanes pigem koonuga, mis jättis paljaks hambad ja igemed. Tema käed olid pikkade küünistega, nahk karvane, peas aga hõõgusid raevukalt punased silmad, mille pilk jäätas õnnetute liikmed.

Värisev mees ei suutnud koletisele otsagi vaadata, tema minestamisest unistav kaasa aga vahtis otse ebardi silmadesse. Elukas kummardus tema poole ning naise näkku paiskus pahvakas haisvat hingeõhku. Siis rebisid olendi käed naise kleidi õlapaela maha, nii et Victoria vasak rind paljastus. Küünistav käpp sulgus naise suure rinna ümber, eluka keel aga siugles naise suhu. Tollel jäi tunne, nagu sööstaks see ligane keel tema kurku, sealt edasi aga tema ajuni. Ja siis tundis Victoria Cressson, et temaga on lõpp - elukas oli ta jäädavalt alistanud, enda orjatariks teinud, kes ainult isanda rahuldamisele suutis mõelda.

Keele naise suust tagasi tõmmanud, jättis koletis esialgu naise rahule pöördus mehe poole. Ta ei öelnud küll midagi, aga mingite meelte abiga nõudis ebard, et mees rooli läheks ja merele sõidaks. Mehest polnud keeldujat, temagi üle valitses kurjus.

Rooli asunud Derek Cresson niutsus valust, kui nägi koletist koos tema naisukesega trümmi laskumas, käsi tüdruku tagumikku pigistamas. Järgnevad naised karjed oli veel rohkem valu tegevad, sest karjus seksist mõnu tundev Victoria.

Laev kihutas avamerele ja suundus Halifaxi.


Valküüritar Brunhild

Celesta saabus minu juurde koputamata ja tervitamata, nagu see tal oma ülbes ebaviisakuses kombeks oli. Olime just Timi ja Cassandraga minu majas istumas. Naise saabumine oli nagu selge solvang.

"Tere siis ka sullegi!" ütlesin rõõmsalt, kuid omapoolse väikese õelusega. Neiu ei vastanud kohe.

"Ma näen, et sul on abilised. Aga saada nad kohe koju nukuvoodisse, sest see lahing, mida sa pidama pead, pole nende jaoks piisavalt jõukohane. Nad surevad esimesel minutil pärast kurjuse ilmumist ja see jääb sinu hingele, puhastustule läbinud Äraneetu," ütles Celesta. "See jääb sind painama ja siis sured ka ise. See Labradori koletis on isegi sinu jaoks liiga vinge vastane, lapsed on talle lihtsalt mänguasjad."

"Kes see mõrd on ja miks ta arvab, et võib meid käsutada?" küsis Cassandra vihaselt Timi käest. Celesta ainult muigas selle peale.

"Ta käsutab vägesid," ütlesin ma Cassandrale. Celesta oli sünge, mu vastus ei meeldinud talle.

"Miks sa siia tulid?" pärisin Celestalt ebaviisakalt. Muidugi, tema oli sellega alustanud.

"Ma tahan teada, kas see deemon ikka ärkas koopas üles. Saatsin sinna kedagi järele vaatama ja ta peab siia tulema,õigemini lendama," vastas neiu.

"Sa tahad, et siia miski kopter või lennuk maanduks?" küsisin vihaselt. Selle peale tüdruk naeris.

"Sul on siin korralik maandumisplats, nii et ära pabista," irvitas ta. Ma hakkasin midagi taipama. Varsti tuligi vastus. Kuulsin taevast pistriku kisa ja varsti tuli röövlind otse meie suunas. See oli eriti suur isend ja ta maandus otse Celesta ette.

"Mida kuradit!?" küsis Cassandra, kui pistrik hakkas otse meie ees kasvama. Tema sulestik muutus soomusrüüks, linnukeha võttis inimese kuju ja varsti seisis meie ees noor naine, põlvini ulatuvas rõngasrüüs, linnupeaga sarnanevas kiivris. Ta oli imeilus, aga tema ilu oli ebamaine. See oli valküüritar, aaside naissoost sõdalane.

"Tere, Brunhild!" ütlesin tüdrukule. Valküüritari nägu tõmbus naerule.

"Äraneetu, sina siin!" päris ta. "Kui sinust viimati kuulsin, saadeti sind allilma. Oled vist ennast parandanud, et sind siia on toodud?"

Meie taaskohtumise katkestas Celesta vihane küsimus. "Sa pidid midagi kindlaks tegema?" käratas ta. Brunhild vaatas teda ükskõikselt, vihata, nagu jumalikule soole kohane.

"Jah, ma käisin koopas ära, aga Kurjus oli sealt lahkunud!" vastas ta."Lendasin Kõnnumaa kohal ringi, aga temast polnud midagi tunnetatavat! Nii et ei saa sind aidata!"

"Ta ei saanud niisama kaduda!" nähvas Celesta.

"Võibolla tõesti!" nentis valküüritar. "Muide, Marklandi lennates nägin üht laeva, tänapäevaselt jahti, ja tundus, et sellel oli keegi, kes pole inimeste maailmast. Järsku see ongi sinu otsitav?"

"Niisiis on selge. Ta tuleb siia, et sind üles otsida, sest sina tahtsid ta tappa!" ütles Celesta mulle. "Sind ootab ees karm lahing ja vaevalt sa selles temast üle oled!"

"Väga tore, et sa minuga oled!" ütlesin talle. "Mõtle siis parem sellele, mida sa pärast minu tapmist ette võtad!"

"Hea küll, klaarige ise oma suhted, mina lendan ühte idapoolsesse lahingusse!" ütles Brunhild. "Äraneetu, tule anna mulle viimane suudlus." Ta põimis käed ümber mu kaela ja suudles mind tugevalt, mille peale Tim oigas. Siis hakkas tüdruk kahanema ja muutuma ning varsti sööstis pistrik taevalaotusse.

Celesta juba helistas kusagile. Siis rääkis ta mulle uudiseid.

"Püha Christoferi haiglas on ühe jalaga meremees, kes nägi õhtul midagi. Sõidame sinna!" ütles ta.

Thomas Redford oli vana meremees, kes oli tormi ajal laeval liikuma hakanud lasti all jala kaotanud. Merele keegi teda kaasa ei võtnud, seepärast elas mees Halifaxi sadama selles osas, kus asusid mahakantud laevad. Ta elas vrakkides, leides seal sooja, ulualust ja elatist teenis mees vanametalli näol. Viimane seiklus näis teda tõsiselt kohutanud olevalt.

"Vaatasin, et ilus luksusjaht tuleb randa, aga liiga kiiresti, et võib ennast sodiks sõita!" jutustas ta. "Selliste laevade koht pole üldse minu juures. Siis hakkas jaht pidurdama ja randus korralikult.

Vaatasin oma binokliga, et roolis oli mees, aga see oli nagu tuim tükk, midagi ta ei teinud, ainult seisis. Ja siis tuli kajutist põrguline, tõsiselt jube tegelane,noore naise alasti keha kätel. Ta viskas selle tekile ja läks roolimehe juurde, keeras sellel kaela kahekorra ja hakkas siis lagunema, kuni temast jäi alles ainult tolmupilv. See läks surnud mehe kehasse, too tõusis, täitsa elus, käis kajutis ja tuli siis ülikonnas ning kohvriga maale. Poole tee peal nipsutas ta sõrmi ja jaht lendas õhku. Kohe nii hullusti, et paari minutiga oli kõik põhjas."

"Kuhu ta ise läks? pärisin ma. Meremees raputas pead. "Ma peitsin enda ära, ei julgenud seda vanakurja jälgida. Aga ta on maal ja selles neetud linnas, kuhu ma enam minutikski ei jää!"

Läksime haiglast välja. Celesta oli sünge.

"SEE tuleb sind tapma. Ta piinaks sind meelsasti, aga sa oled talle ohtlik, Äraneetu!" ütles ta. "Ta tapab su ja tuleb siis minu järele!"

"Miks ta sind tappa tahab?" küsisin ma.

"Ta ei taha mind tappa. Ta tahab minuga magada, et uus kurjus deemonina sünnitada!" kostis neiu.

"Seda ei juhtu!" ütlesin ma kohe. Sõnad tulid justkui iseenesest mu suust.



Nädala pärast otsis Celesta mind taas üles. "Kurjus on siin!" ütles ta. "Vähe sellest, et on kasvanud kahtlaste kuritegude arv, mille toimepanijad ei pruugi inimesed olla, ilmselgelt on aktiviseerunud ka kõikvõimalikud väiksemad kollid. Nad justkui teavad, et mingi isand kaitseb neid ja on nüüd eriti ülbed."

Sama rääkisid mulle ka Tim ja Cassandra. Nad põrkasid järjest sagedamini kokku värskete vampiiridega, kes olid alles isandate ohvriks langenud, ja ei osanud veel oma jõudu hinnata; tapmisnäljas deemonitega, kes ei jaganud lihtsaid julgeolekureegleid, ning lõpuks oli tüdruk suurivaevu pääsenud India päritolu naisdeemoni küüsist, kes tahtis oma igavese nooruse säilitamiseks uut noore naise keha. Õnneks oli Tim õigel ajal taibanud, et asi pole õige ja koos nad hävitasid kurjami.

Halifax pulbitses kurjusest. Ilmselt oli Labradori deemoni eesmärgiks kutsuda tema võimalikud tapjad sellega välja ja siis nad hävitada. Tal puudus tõenäoliselt siiski võimalus Äraneetu asukohta välja selgitada ja ta lootis seda saavutada arvukate tapmiste teel, mis pidanuks tema takistamiseks mind päevavalgele välja tooma.

Nüüd pidasime neiuga juba sagedamini ja asjalikumalt nõu. Deemon ohustas meid mõlemaid ja seepärast pidime võitlust koos pidama. Ma ei suutnud taluda mõtet, et ebard tahab naisega värdjaliku järglase pärast paarituda. Samas teadsin, et deemonid orjastavad naisi just ülihea seksiga ja see kasvatas mu muret. Ma nägin, et Celesta oli ülimalt meeleline tüdruk ja see tähendas vaid probleeme, kui koletis tema kätte saaks.

Minu enesekindlust kasvatas see, kui sain teada, et minu noored sõbrad on Noria lapsed. Nad olid pärit Briti haldjate suguvõsadest, paisatud siia maailma teisest dimensioonist, Noriast, seal varitsevate ohtude eest ja mis kõige tähtsam, nad olid karmid võitlejad.

Celesta näis küll hapra neiuna, kes pidanuks olema lõbuhimuline ja kehaliste naudingute peal väljas, kuid samas oli ta ülimalt tugev. Temast ei teadnud ma midagi, kuid arvatavasti oli ta pärit legendaarsete Atlantise asukate üsast. Neid inimesi on maailmas mõnikümmend tuhat, aga kõigil neist on arvestatavad üliloomulikud võimed.

Minu käskijanna tegelikust elust sain teada, kui kord peatus meie kõrval auto, millest lehvitas meile noor naine. Ta oli Celestaga väga sarnane ja tema hõige: "Tere, õeke!" näis seda kinnitavat. Kui minu kõrval istuv neidis teda eiras ja auto vaevalt paarikümne meetri kaugusel meist olematuks haihtus, küsisin talt, kes see oli.

"Mu õde." vastas tüdruk vastumeelselt. "Ma pole siit maailmast, aga minu dimensioon jälgib mind ka siin. Otsustasin küll selle lõpetamiseks surelikuks hakata, aga nad saavad ikka mu jälile."

"Kas sa vihkad mind, Äraneetut, sest ta on nii palju halba teinud?" küsisin ma.

Neiu vastas vastumeelselt. "Jah, ma olen su tegusid näinud ja need ei meeldi mulle. Aga ma olen ilmselt ka ülekohtune, sest minugi pärimusliin pole veretöödest puhas. Ja sina oled ilmselgelt puhastunud. Paraku on sinu omaks võtmine raske, nii et ära pahanda, kui ma seda kohe praegu ei suuda."

Ma ohkasin. "Küllap see ei saagi kerge olema. Aga me peame püüdma koos töötada, muidu hävime mõlemad."

Ootamatult kallistas tüdruk mind. "Ma olen nii üksi. Tahan, et keegi toetaks mind, aga siin maailmas polegi see kerge." Ta vaatas mulle lootusrikkalt otsa. "Kas sina võiksid see olla?"

"Sa ju tead, et ma toetan sind igati!" ohkasin ma.

Sel hetkel kukkus meie auto kapotile surnukeha. Suutsin vaevu masina kinni pidada ja avariid ei järgnenud. Tundsin kohe tapetu ära - see oli ühejalgne meremees vrakkide sadamast. Taevasse vaadates nägin kõrgel raisakotkast hõljumas.

"Kust kuradi päralt see tuli?" küsis meile lähenenud möödakäija. Taipasin kohe, et ta kulli ei näinud ja imestas nüüd, kuidas selgest taevast laibad sajavad. Lendajat nägid vaid need, kel oli selleks võime antud.

Tom Redford oli surnud juba enne auto kapotile maandumist. Ta kael oli jõhkra liigutusega murtud ja ma teadsin, kelle töö see oli. Meid hoiatati ja hoiataja koristas ära ka võimaliku tunnistaja. Kuigi meie maailmas tunnistajaid vaja polnud. Meid küsitlenud politsei oli meiesuguste Võimu juures arvestamatu jõud. Nad poleks meid uskunud ja isegi kui oleks, jäänuks nende oskused Varjudele igati alla.

"Meie võimalused jäävad siin lahjaks!" nentis Celesta. "Kui tohib, kutsun ma kedagi meile appi."

Ma noogutasin. Neiu võttis taskutelefoni ja helistas kellelegi. "Sa oled Leann?" küsis ta. "Kas Cornwalli surematu on seal?"

Ma teadsin sellest iidsest korni sõjamehest. Tema tegudest räägiti legende. Olime temaga justkui võrsed ühest puust, kuigi minu saatus oli keerulisem. Kui Surematu oli ka pahategusid teinud, polnud ta minu moodi selle eest reaalselt karistada saanud. Mina olin. Aga just tema ja leedi Eleanori järglane olid need, keda vajasime.


Cornwalli surematu oli just see mees, keda ma olin näha lootnud. Elus karastunud, aga enesekindel ja olemasolust rõõmu tundev. Teadsin tema kunagist armsamat, võluvat olendit enne leedi Eleanori, Anastasijat. Ta oli mind aidanud mõnedes veretöödes ja minu arvates mõnuga. Tollal see meeldis mulle, aga nüüd näis tema pühendumus mulle võikana. Too naine oli verd nautinud.

Leann oli küll surematu, aga temas oli see malbus, mis eraldab haldja- ja jumalaverega kaunitare maistest seelikukandjatest. Celestaga leidsid nad kohe ühise keele.

Ma rääkisin Surematuga. Ta oli kohe nõus väljakutset vastu võtma. Ainult ta tahtis oma meetodeid kasutada ja üks neist oli vastase pisemate käsilaste hävitamine, et peamine koletis toetajateta jätta.

Me tungisime ööklubisse, kuhu olid Timi andmetel kogunenud kümned noored, kelle jaoks vampiirid olid ülim rass ja kes tahtsid nende sugusteks saada. Kahjuks oli hukatusse minejate hulgas palju noori neide, kes pakkusid oma kaela, teadmata, kas vereimejad ka neid nõus on endasarnasteks tegema. Üldjuhul võtsid Dracula järglased neid toiduna, vaevumata verd segades uusi vampiire juurde tegema. Lihtsalt sellepärast, et toidulaud kehvaks ei jääks ja suur arv omasuguseid kahtlust ei ärataks.

Leann oli üle ootuste ohtlik ja Surematu murdis kohe klubisse sisenedes nii pimedusetegelaste kui ka nende käsilaste kaelu ja selgroogusid mingite emotsioonideta. Rahvas sattus sellest ärevusse. Ma märkasin, et mitmed vampiirid hiilisid üht raudtreppi pidi minema. Korraga aga ilmus sinna Celesta. Ta rookis vereimejaid ilma mingi halastuseta. Korraks näis see mulle isegi eemaletõukav ja ma mõtlesin, et olen puhastudes liiga hellaks muutunud. Aga ma leidsin kohe oma tõelise olemuse üles. See polnud küll kurjusest looritatud, kuid ei seganud tapmast tapjate hävitamise nimel.

Kui olime baari olendistest puhastanud, ilmus ühe lae alla kinitatud teleri ekraanile malbe, ent riukalik mehenägu. Teadsin, et see on kunagine Derek Cresson. Nägu muutus kohe värdjalikuks moonutiseks. Deemon naeris meile näkku.

"Kas te arvate, et olete must jagu saanud? Võitlus alles nüüd algab ja ma nopin teid ükshaaval ära. Veel enam, te saate minusugusteks ja aitate endasuguseid tappa. Ning teie naised saavad minu lapsi kandma," ja irvitav deemon kadus.

"Me teame nüüd kahte asja - esiteks pole tal piisavalt võimu, et kõigi meiega toime tulla, ning kahjuks ka seda, et üksi olles oleme me tema ees praktiliselt kaitsetud," nentis Celesta.

Väljudes leidsime eest meile järele hiilinud Timi ja Cassandra, mõlemad murul tapetuna lamades. Nende kaelad olid murtud ja mõrtsuka isikus polnud kahtlustki. Noria lapsed ei saanud nii tugeva kurjuse vastu. Samas olid nad hävitanud mitu muud varjumaailma tegelast.

Ma nuuksusin neid nähes ja Celesta lohutas mind. Tundsin ennast noorte surmas süüdlasena, kuigi miski ütles, et sedavõrd tuliseid tegelasi poleks päästa saanud. Varem või hiljem oleks nad ikkagi oma uljusega otsa leidnud.

Surematu polnud sedavõrd tundeline. Ta leidis elupuupõõsa tagant pisikese deemoni, kelle Labradori koletis oli luurama jätnud ning pärast mõningat väntsutamist keeras ta sel kaela kahekorra.

"Ma otsin veel Noria lapsi üles, nende abi läheb meil vaja!" ütles lahkuv Leann meile. «Vajame teisigi liitlasi.»


Richard Clark oli tore mees, pururikas, aga samas ka tuntud filantroop. Mehel oli põhimõte, et rikkana on tema ohustuseks aidata neid, kes ise hakkama ei saa. Muidugi ei käinud ta tänavatel vaestele raha jagamas, vaid annetas seda projektidele, mis hädasolijatele abi tõid. Tema tegemised andsid näiteks kolmanda maailma riikidele haiglaid ja koole, ta aitas rajada kommunikatsioone ja lõi töökohti.

Richardil oli võluv abikaasa, kes meest igati tema töös aitas. Ta oli äärmiselt pilkupüüdev naine, kelle järele vaatasid praktiliselt kõik mehed. Ainult et Alissa jaoks oli olemas vaid üks mees, Richard Clark. Kaks noort inimest armastasid teineteist meeletult, seda oli igale kõrvalseisjale hästi näha. Lastega peret polnud nad veel loonud, oodates pingelise töötamise tõttu sellega veidi.

Richardi üks vähestest küsitavatest iseloomuomadustest oli see, et kui keegi teda reetis, siis ei suutnud ta seda kunagi andestada. Mõnel juhul on seda vahel vaja. See andestamatus Clarkide abielu purustaski.

Richard sõitis Afganistani, et jälgida, kuidas seal koole ja haiglaid rajatakse. Pingelise olukorra tõttu lükkus tema naasmine mitme kuu taha ja Alissa Clark sõitis Aafrikasse, et jälgida nende rahastatavaid kaitsesüstimisi.

Üsna tema saabudes ühte Kesk-Aafrika maapiirkonda, märkas ta, et teda jälgib suurt kasvu neegrist mehemürakas. Tegelikult jälgisid kaunist inglannat kõik sealsed mooramaa mehed, kelle jaoks oli eluunistus kunagi valge naisega magada. Aga selle mehe pilk oli raske ja ebasõbralik, samas aga himur ja ihast põlev. Alissa uuris, kes see on, ja sai teada, et tegemist on kohaliku nõidpreestriga, keda rahvas ülimalt kartis ja kummardas, talle alandlikult meelehead saates.

Noor kaunitar tundis mehe suhtes eemaletõukavust, kuid ei kartnud teda. Tema ümber oli liiga palju neid, kes teda kaitsesid ja armastasid. Siis ga juhtus midagi sellist, mis kõik pea peale pööras.

Ühel öösel, kui Alissa oma väikeses majas voodis magas, nägi ta kummalist und. See oli uni, aga samas justkui tegelikkus ka. Mingil hetkel avanes uks iseenesest ja tuppa hiilis hüään. See võigas loom nuhutas õhku ja astus vaikselt voodi juurde. Alissa jälgis teda langetatud laugude alt, endal paras hirm nahas. Miskitpärast ei suutnud ta aga ennast liigutada.

Siis hakkas hüään muutuma. Ta kasvas, loomanahk rebenes ning kadus ja varsti oli loom muutunud nõidpreestriks. Ta oli alasti ja naine nägi mehe tohutut meheau püsti seisvana. Mees lausus midagi oma keeles, aga imelikul kombel sai Alissa tast aru: "Nüüd saad Sa minu omaks!" Mees tõmbas lamaval naisel teki pealt ja istus ta kõrvale. Tema suured pihud mudisid läbi öösärgi naise rindu ja libisesid siis allapoole. Nõidpreester kergitas naise särki ja järgnevalt kiskus ta naisel püksikud jalast. Justkui enda tunnete vastaselt kergitas neiu peput, et võõras seda teha saaks.

Järgnevalt heitis mees naisele peale. Ta viis oma riista kohe sisse, kuid ei alustanud kohe. Ta suudles Alissat oma keelt talle suhu toppides, mudis rindu, imes nibusid ja hakkas siis pumpama. Üllataval kombel tundis naine sellest suurt naudingut ning teda vapustasid mitmed orgasmid. See tõsimeelne unenägu kestis öö otsa ja mõni kord istus naine mehe otsas, põlvitas voodil, et mees teda tagant võtaks, siis lamas laual, jalad mehe õlgadel ja põlvitas tema ees, et nõidpreestri liiget imeda. Alles vastu hommikut tõusis mees, muutus taas hüääniks ja volksas uksest välja. Alissa vajus imelikku poolunne.

Hommikul ärgates tundus naisele kõik tõesena. Seda kinnitas ka kõik tunnetatav ja nähtav - püksikud vedelesid põrandal, öösärk oli rindade kohal lõhki kistud, naise huuled olid suudlustest paistes, rinnanibud ülivalusad ja jalgevahe tulitas. Kõik oli juhtunud päriselt.

Naine tundis ennast roidununa, nii et paljud küsisid talt, et kas ta pole haige. Ühest küljest tundis Alissa hirmu nõidpreestri ees, häbi oma mehe ees, keda ta oli justkui petnud, samas aga meeldis talle kohutavalt kogetud seks. Nii hakkas see korduma igal öösel. Kui naine väga läbi jäi, andis vägistaja talle ühe öö kosumiseks ja alustas siis taas. Alissa mõtles ka ärasõidu peale, kuid ei suutnud seda teha, nõidpreester oli talle oma võimu peale pannud ja ta orjastanud. Isegi sedavõrd, et magama heitis ta juba alasti, et mehel poleks vaja tema riideid puruks rebida.

Ühel päeval väsinult oma tööülesandeid tehes kohtas Alissa vana neegrinaist, kes teda tähelepanelikult vaatas. "Sul käib halb vaim peal," lausus ta siis vigases prantsuse keeles. Neiu noogutas imestunult ja naine kutsus ta kaasa. Nad läksid koos ühte hütti ja moor andis Alissale mingi pulbri. "Raputa see ukse ette, aga mitte kohe lävele. Las ta tuleb sisse!"

Noor naine tänas ja andis naisele kõik taskus olnud raha. Koju naasnuna heitis ta varsti magama. Enne raputas ta pulbri maha, nagu naine oli õpetanud. Ta jäi ootama. Hüään saabus varsti, kuid uksest sisenenuna karjatas järsku läbilõikavalt ja põgenes ummisjalu. Kohe olid kohal naabruses elavad külaelanikud, kuid Alissa selgitas, et tegemist oli akna all nuuskinud hüääniga, keda ta oli kiviga visanud.

Järgmisel ööl loom enam ei tulnud, nõidpreester aga leiti kahe päeva pärast savannist surnuna ja alasti. Tema kõrval lebas kõngenud hüään - ilmselt see, kellesse mehe hing oli pugenud.

Piirkonna rahvas tundis nõidpreestri surmast suurt headmeelt ja Alissal oli hea tunne, et ta sai neid aidata. Naine lahkus kohe Aafrikast. Koju jõudes aga tabas teda kohutav hirm, sest päevad jäid ära. Neiu läks arsti juurde ja sai teada, et ta on rase. Mehega aga polnud nad kuid koos olnud, seega kandis Alissa nõidpreestri sigitist. Õudusest segasena palus ta teha abort ja nii see ka läks.

Paraku oli haigla personali hulgas keegi, kes tundis hästi Richard Clarki ja kirjutas talle oma lõtva elu elavast naisest. Naasnud mees ei kuulanud tema seletusi, vaid korjas asjad kokku ja lahkus igaveseks. Naine üritas teha enesetappu, kuid see ei õnnestunud kuidagi - tabletid oksendas ta välja, püstolil kiilus kohe padruni kinni, poomisköis katkes ning uimasti üledoosi järel leidis täiesti juhuslik inimene ta üles ja viis haiglasse.

Küll aga avastas naine varsti enda juures kummalisi andeid. Kord nähes jalutamas seda arsti, kes oli tema mehele abordist rääkinud, mõtles ta, et kukkugu ta ometi ja löögu pea lõhki. Järgmisel silmapilgul see ka juhtus.

Alissa oli rabatud. Ta proovi mitut asja veel mõtetega korraldada ja alati nii ka läks. Ta oli saanud koos nõidpreestri spermaga endasse ka tema väe.

Naine otsustas uut elu alustada. Ta lõpetas Inglismaal kõik ja sõitis Kanadasse.



Kakas naist saabuvad Halifaxi

Kaks naist läksid London - Ottawa lennukile. Nad ei tundnud siis veel teineteist. Üks neist võis olla veidi üle kahekümne aasta vana, välimuselt võis teda kreeklannaks või albaanlannaks pidada. Neiu oli sale, kena, enesekindla olekuga, riides nagu naised, kes palju ringi tormavad ja seepärast lihtsamat ning vastupidavamat riietust kannavad. Teine naine võis olla umbes viis aastat vanem, tema olek oli aristokraatlikum, mis viitas rikkusele, ja tema riietuski oli tuntud moedisainerite toodang. Selle daami olekus võis tunnetada suurt kurbust, millest ta püüdis üle olla.

Need kaks reisijat heitsid üksteisele hindava pilgu ja olid juba teineteise unustanud - kummalgil oli oma asjadega niigi palju tegemist. Lennukis aga puutusid nad uuesti kokku, sest saatuse tahtel olid naiste kohad äriklassis kõrvuti. Nüüd vaatasid nad üksteist juba mõnevõrra teise pilguga, sest ees oli pikk ühine lend üle Atlandi. Ja siis ahhetasid mõlemad, sest pagasit sättides olid nende käed kokku puutunud. Kostis vali särtsatus, kui naiste käte vahel sähvatas sinkjas leek. Mõlemad põrkusid tagasi.

"Mis see oli?" päris vanem daam jahmunult. "Ilmselt staatiline elekter," vastas noorem veidi süüdlaslikult. Nad istusid oma kohtadele ja vaikisid mõnda aega.

Lennuk tõusis lendu ja võttis suuna läände. Mõne aja pärast pakuti reisijatele jooke ja suupisteid. Noorem naine võttis veidi viskit, vanem aga martiinit. Seejärel tundsid mõlemad vajadust tutvuda.

"Saame tuttavaks!" ütles martiini limpsija. "Mina olen Alissa. Alissa Clark."

Teine reisija puhkes seepeale naerma, mis pani vanemat arusaamatusest kergelt nördima. Enne kui ta jõudis seda sõnadesse vormida, lõpetas naerja lõkerdamise ja selgitas: "Meie nimedki on sarnased. Mina olen Eliza Papaladopolus."

Alissa Clark hakkas nüüd samuti naerma. See vabastas teda veidi rõhutud olekust ja tegi naise märgatavalt kenamaks. "Miks te Kanadasse lähete? Kas elate või töötate seal? Või lähete tööle?" päris ta.

"Lähme sina peale üle," pakkus teine. "Tegelikult võib öelda, et lähen tõesti tööle. Paar mu sõpra on seal juba ees. Ja sina?"

"Ma lähen oma kaugeid sugulasi otsima," vastas Alissa. Naised jätkasid mõnda aega sellist kompivat vestlust, nende olemine muutus aga vabamaks ja varsti räägiti juba intiimsematest asjadest. Kui jõuti meesteni, tõmbusid mõlemad tagasi.

"Minu kallim hukkus mõne aasta eest," rääkis Eliza. "See muutis mu elu nii, nagu ma poleks kunagi arvanud."

"Hukkus ta õnnetuses või haiguse läbi?" küsis Alissa ettevaatlikult. Vastus rabas teda. "Ta tapeti mõõgavõitluses. See on pikem jutt!" ütles kaaslanna tema pilku märgates. "Ja sinu mees?"

"Ta on elus, aga me läksime lahku!" Alissa ilme muutus seda öeldes nii kurvaks, et ta näis kohe-kohe nutma puhkevat.

"Tahad sa sellest rääkida?" küsis Eliza uut viskit tellides. Hiljem mõtles Alissa, et kui mitu klaasi martiinit poleks mõju avaldanud, poleks ta iialgi julenud oma saatusest rääkida.

"Ma hoiatan, et see on uskumatu, müstiline ja kummaline lugu ja sa pead seda kuuldes mind segaseks," hoiatas Alissa Clark kaasvestlejat.

"Usu mind, ma olen näinud nii palju kummalist, et mind on raske üllatada!" vastas Eliza. See andis teisele julgust rääkimiseks.

Kui Alissa lõpetas, ei julenud ta kaaslannale otsa vaadata, kartes pilkavat või võõristavat vaadet. Elizale julgelt otsa vaatama sundis teda neiu tasane pomin:"Nii nad teevad jah!"

"Kes ja mida teeb?" küsis Alissa jahmunult ja mõistmatult. "Deemonid!" vastas Eliza selle peale.

"Kas sa siis usud, et sellised tegelased on olemas?" päris Alissa.

"Sina ju puutusid ühega kokku ja see on reaalsus," vastas teine. "Tahtsin öelda, et deemonid talitavad inimnaistega kahte moodi: nad kas vägistavad, piinavad ja siis tapavad, või muudavad nad naudingutega oma seksorjadeks. Sinu puhul läks teine variant käiku. Tema oli selline, kes nautis sinu naudingut ja sinu orjalikkust, mitte piinade tekitamist."

"Kes sa oled?" küsis Alissa kreeklannalt ettevaatlikult. Eliza mõtles kaua, enne kui vastas:

"Ma pean sulle midagi näitama. See võib kummaline tunduda, aga siis ei pea sa mind luiskajaks, nagu mina sind ei pidanud."

"Näita!" ütles Alissa. Neiu võttis seepeale käekotist küüneviili, mille ots näis üliteravaks ihutud olevat. Ettevaatlikult tõmbas ta oma käeseljale peenikese haava, millest kohe verd purskus. Tüdruk pühkis selle salvrätikuga ära ja sirutas käe naabri poole. Too vaatas jahmunult, kuidas haav sulgus ja sellest jälgegi järele ei jäänud.

"Mida see tähendab?" päris ta.

"Kui inimesel haavad ruttu paranevad, siis tähendab, et ta nende kätte surra ei saa," kostis Eliza. "See aga tähendab, et ta on surematu ja seda ma olen."

Alissa vaatas neiule uskumatult otsa, kuid ta teadis juba mingil kombel, et too räägib tõtt. "Oled sa siis juba igivana?" päris ta uskumatult.

Eliza naeris. "Ei, ma olen seda alles paar aastat, oma armsama hukkumisest saati. Temast see ilmselt minusse ka kandus, kuigi Keanu oli ka napilt paarsada aastat vana. Ma olen sellesse roli alles sisse elamas. Aga üks mu sõber, kelle juurde lähengi, mäletab väga kaugeid aegu."

"Millega te, surematud, tegelete?" päris Alissa. "Ma mõtlen, peale kadumatu elu nautimise?"

"See elu võib ka surematutel ruttu kaduda ja igavese elu eest tuleb pidevalt võidelda," selgitas surematu naine. "Aga muidu elame sama elu, mis surelikudki - meie hulgas on pahasid poisse ja tüdrukuid ja samas ka häid. Minu ja mu sõbrad kuulume viimaste hulka, kuigi see piir pole nii selge, nagu teil. Meil tuleb sageli tappa."

Alissa Clark mõtles pikalt. "Ma eeldan, et sa lähed ka nüüd oma surematu asjaajamisi ajama?" küsis ta.

"Labradoris ärkas ellu ürgne deemon. Tema vägi on nii suur, et meiesugused kogunevad nüüd Halifaxi, et talle vastu hakata. Temast saame ainult ehk ühiselt jagu. Seal on juba liiga palju surma ja kõik tulevad kohale."

Naised vaikisid nüüd kaua. Eliza näis peagi suikunud olevat, kuid Alissa mõtiskles. Temas võttis maad üks veendumus.

"Kas ma tohin teiega ühineda?" küsis ta järsku.

Eliza avas silmad ja naeratas. "Ma mõtlesin juba, et sa ei küsigi!" ütles ta.

Kui kaks naist Halifaxis lennukist väljusid, ootas neid ees neli inimest - kaks meest ja kaks naist. Naised olid kaunid olevused, mehed tugevad ja enesekindlad. Nende silmist kiirgas mingit erilist sära ja Alissa Clark tundis järsku, nagu oleks ta koju jõudnud. See tunne oli nii tugev, et tal hakkas lausa igatsevalt valus.

Eliza kallistas tugevasti üht naist ja üht meest. Sealsamas tutvustati teda kahele teisele, Brianile ja Celestale, ning siis pöördusid kõik neli Alissa poole. "See on Alissa Clark!" lausus Eliza. "Tal on Võime ja ta tahab meiega kampa lüüa."

See, keda kutsuti Leanniks, tuli uustulnuka juurde ja võttis ta käed pihku. "Tere tulemast sõtta!" lausus ta.

Kui meeskond autode juurde läks, tõusid lähedalasuvalt pingilt neli noort. "See on Trisha!" tutvustas Leann saabujatele tõmmut mulatitari, "Ja see on Della!" osutas ta seksikale punapeale. Poisid tutvustasid end ise: George oli navaho indiaanlaste verd ja Louis Quebeci prantslane.

Kolm autot sõitsid Halifaxi äärelinna, kus ühes tavalises, ent suures eramajas ootas saabujaid Valguse ja Varju staap. Sealt juhiti võitlust lahtipääsenud kurjuse vastu

"Mul on hea meel, et Sinuga tutvusin!" sosistas Alissa noorele kreeklannale, mille peale too naeratas ja tema kätt surus. "Hüvasti, Richard!" lisas naine mõtetes.


Kurjus koondub

Kogu Ameerikale mõjus šokina teade, et vanglast on põgenenud Purustaja Lewis, tuntud kurjategija, keda peeti süüdlaseks paljude inimeste surmas. Ta oli õelus ise, kes tappis vähegi kahtluse korral, ka siis, kui üks või teine inimene talle lihtsalt ei meeldinud. See blondiks värvitud peaga mustanahaline ameeriklane võis magada mõne naisega, talle rahuldust pakkuda ja siis hüvastijätumusigi anda, aga kui tal tekkis vähegi kahtlus, et neiu võib teda reeta, keeras ta äsjasel armukesel kaela kahekorra. Tema pangaröövid olid ohvriterikkad, sest mees laskis maha igaühe, kes võinuks vastu hakata. Lewise tulevahetused politseiga kujunesid tapatalguteks, sest kurjategija laskis siis õhku kõik, mis vähegi plahvatas ning tulistas hoolimatult kõige liikuva pihta. Vangi langes ta seetõttu, et sai pähe haava, oli hetke oimetu ja teadvusele tulles oli ta juba raudus.

Missori osariigi kohus mõistis mehe elektritoolile. Kui kurjategija hukkamiseni oli jäänud paar päeva, saabus jahmatav teade tema põgenemisest. Keegi oli jõhkralt eriti rangelt valvatavasse vanglasse tunginud, valvuritel kaela kahekorra keeranud ja Lewise minema toimetanud. Too saladuslik vabastaja polnud küll teisi vange lahti päästnud, kuid mõni neist oli olukorda kasutades vabaks saanud ja teisedki priiks lasknud. Vanglast toimust selle asutuse ajaloo suurim põgenemine. Politsei nabis küll suurema osa põgenikest kinni, osa laskis tulevahetustes maha, kuid Lewis kadus nagu vits vette. Arvati, et ta põgenes välismaale ja Interpol kuulutas ta tagaotsitavaks. Tema päästjast aga ei osanud kaasvangid midagi rääkida, sest polnud teda hetkekski näinud, valvurid aga olid surnud.

Mõni päev hiljem lendas New Orleansist New Yorki ja sealt Halifaxi viiekümnendates mees, kes näis rikka elupõletajana. Temaga oli kaasas noor naine, kelles võis olla umbes neljas jagu aafriklase verd, ülejäänus oli ta valge. Tüdruk oli oma metsikul kombel imeilus, kauni kehaga ja seksikas. Temas hoovas mingit meelelisust, mis uimastas kõik lähedusse sattunud mehed ja osa naisigi. Mehe nimi oli Derek Cresson, ta oli mitmete suurte kompaniide osanik, kes oli ärist eemaldunud. Noore naise nimi oli Michelle ja ta vaatas oma kaaslasele jumaldavalt otsa.

Derek Cressonis polnud mõistagi midagi sellest ärimehest, keda oli viimati nähtud oma jahil koletise käe läbi suremas. Selles hingetus kehas elas keegi, kes polnud sajandeid koopast väljas käinud. Deemon oli oma sõjas ja ta vajas liitlasi. Ta oli vanglast välja toonud Purustaja Lewise ja viinud ta asja rahunemiseni ühte salakohta. Oma päästja tõelist palet nähes oli kurjategija küll üle kere värisema hakanud, aga teist võimalust peale Kurjusega ühinemise tal polnud ja ta teadis seda.

Michelle leidis kurjam ühest New Orleansi urkast, kus too koos voodood harrastava vanaemaga elas. Vanamoor kutsus välja vaime ja et nende soosingut võita, pakkus neile lapselast kasutada. Tüdruk oli nende ohver juba lapsest saadik ja üsnagi räsitud. Põgeneda ta vanaema juurest ei saanud, sest hulkuvad hinged leidnuks ta kohe nõia käsul üles ja tema surm olnuks hirmus, veel hirmsam aga surma eelne piin. Kui saabus deemon, kes ta vanaema kohe surnuks kägistas ja õelad vaimud enda ees lömitama pannes minema kihutas, tundis tüdruk kergendust. Deemon tegi ta kohe oma orjatariks nagu oli kunagi teinud ka Victoria Cressoni, kuid koletise uus mängukann suhtus alistajasse ülimalt jumaldavalt, ta oli hea tänavavõitleja ja valmis tapma igatühte, kes teda ohustas, ning Kurjus tegi tast oma ustava käsilase.

Cressoni teisik oli juba New Orleansis tüdruku ustavuse järele proovinud. Ta näitas neiule kaht noort, kes armununa pargis jalutasid ja käskis nad tappa. Michelle ei kõhelnud hetkegi. Ta seisatus noorte ees, kes ootamatut segajat hämmastunult vaatasid ja lõikas järgmisel hetkel tüdrukul kõri läbi. Kui too veritsevana noormehe käte vahele vajus ja poiss teda uskumatult põrnitsema jäi, torkas mõrtsukas noa temagi kõhtu, keerates seda samal ajal. Veel elava paarikese peksis ta jalahoopidega surnuks. Verest nõretavana pöördus Michelle oma isanda poole, kes teda rahulolevalt silmitses ja siis tunnustavalt noogutas.

See jätkus hiljemgi - kui keegi vaid Derek Cressoni veidigi segas, tappis tüdruk tolle halastamatult. Öösiti aga jagas ta isandaga voodit ning üheskoos lähenesid nad vererada maha jättes Halifaxile. Seal, vanas mahajäetud tehasehoones kohtusid nad Purustaja Lewisega, kes oli enda ümber koondanud jõugu kõige hullemaid kurjategijaid. Deemon vaatas nad üle, võttis siis ühel vilavate silmadega tegelasel kõrist ja murdis ta kaela. See pidi tähendama nõuet, et talle tuleb pimesi ja küsimata alluda. Siis jagas ta oma alluvatele käsud ja saatis nad minema, et oma tüdrukuga lõbutsema minna.

Halifax vajus pimedusse. See ei tähendanud valguse puudumist, vaid igast tänavasopist õhkuvat kurjust, põhjuseta tapetuid, nuttu ja leina. Linna politseiülem pidi varsti tunnistama, et on võimetu kuritegevuse lainet lõpetama.

Aga samas linnas, kuhu olid varjud elama asunud, oli teinegi koht, Valguse ja Varju staap, kus olid koos sootuks teised tegelased. Nende ülesandeks oli teha Kurjusele lõpp ja kõik need surematud, surelikud, Varjudest tulnud ja pimedusest tagasi toodud olid selleks otsustavalt valmis.



Võitlus vetesügavustes

Ma olin üksi oma kodus, igavlesin ja ootasin Celesta märguandeid. Naine pidi Võimuga ühendust võtma ja siis teada andma, kuidas me edaspidi tegutsema ja kui suur oht meid üldse deemoni poolt ähvardab. Võimalik, et Valguse isandad võtavad ise midagi ette, nende Vägi oli ju meie, küll Võimetega, aga tavaliste inimsoo järglaste omast kümneid kordi võimsam. Nemad summutaks Kurjuse kiiresti ja lõplikult.

Samas teadsin ma, et selles maailmas on omad reeglid ja võitlused võideldakse omade reeglitega. Miski ütles mulle, et Äraneetu ei saanud puhastustuld mitte suurest armulikkusest, vaid see tuleb mul takkajärge välja teenida.

Kui igavus lausa närvidele hakkas käima, otsustasin merre ujuma minna. Südasuvine päikeselõõsk oli ookeanivee soojaks kütnud ja seepärast jahutasin ennast mõnuga lainetes. Siis hakkasin sukelduma, ikka meetrite sügavusse, et puhtas vees põhjaliiva silmitseda. Vahel tõid tormilained selle alt välja iidseid esemeid. Olin selliseid juba leidnud.

Kui ma järjekordselt sügavusse laskusin, märkasin järsku kedagi. Õigemini päris mitut olevust, kes ilmusid vetesinast ja ujusid minu poole. Nende kehakuju oli inimese oma, kuid paljaste rindadega ülakeha läks puusade kohalt üle soomuseliseks kalasabaks. Olevuste vetikatena tunduvad juuksed väänlesid madudena, piklikutes ebainimlikes nägudes lõõmasid silmad. Merenaiste käed sirutusid juba kiiresti ujudes ettepoole, valmis mind haarama. Veel hetk ja ma olin ümber piiratud. Paljud käed haarasid mind ja hakkasid allapoole kiskuma. Nende jõule ei suutnud ma vastu hakata, näkkide vägi käis must üle. Nägin nende õelusest irevil suid ja aeg-ajalt sööstis mõni minu juurde, et käed ümber kaela põimida ja mind iharalt suudelda. Naiste suudlused andsid mulle justkui õhku juurde, et ma ei upuks. Olin just neile järele andmas, kui mu käsi puutus millelegi enda sukeldumisvöö küljes.

See oli magneesiumtõrvik, mida sukeldujad kasutasid haide ja kaheksajalgade eemalepeletamiseks. Kuigi siinsed veed olid minu teada ohtlike olevusteta, olin ühe sellise kaasa võtnud. Tõrviku puudutamine tõi mu mõistusele ja pani minu röövijatele vastu hakkama. Kuivõrd näkineiud olid minu enda arvates lummanuna haarde lõdvendanud, sain tõrviku kätte ja nöörist sikutades tõmbasin selles magneesiumi lõõmama.

Kui sädemed vees sähvima hakkasid, kostis isegi vee kurtuses minu kõrvu naiste kriiskamine. Näkid ujusid paanikas minu juurest eemale, sest tõrviku sära võis nende kehad isegi ookeanivees süüdata, samamoodi nagu teinuks seda päikesepaiste veepinnal. Seepärast ilmuvadki merenaised veepinnale vaid öösel või tormise merega. Üks naistest üritas siiski mind rünnata, kuid ma surusin ta pea eemale ja kriisates kadus naine mererohtudesse. Sel hetkel tekkis mul suur õhupuudus ja ma tõusin kiiresti pinnale. Ahmisin seal õhku ja samal hetkel tundsin jalas valu. Sukeldusin kustuma hakkava tõrvikuga taas, et vaenlast näha. Näkke polnud näha, vaid suurte hammastega haug volksas tule eest kaugemale. Eemale nägin hiiglasliku kaheksajala varju lähenemas ja ujusin paaniliselt kalda poole. Tõrvik pidas vastu seni, kuni ma madalasse vette jõudsin ja kustus siis. Kaldale kahlates nägin endale lähenevat veeviirgu. Sealt tuli keegi vaenlane, kuid kaldale jõudsin ma enne teda ja sukeldumise mulksatus näitas, et vastane mõistis oma allajäämist.

Istusin hingeldades kaldaliivale. Kahtlemata polnud minu ründamine juhus, keegi oli tahtnud mind uputada võis siis vetesügavustesse vangi viia. Viimase kasuks rääkis see, et näkkide suudlused olid andnud mulle võime vees hingata.

Siis tundsin käes midagi vingerdamas. Vastikusvärinaga vaatasin oma vasakut peopesa, millega olin viimast merenaist endast eemale lükanud. Sõrmede vahele olid jäänud mõned näki juuksed. Need olid justkui elus, vingerdades ja ennast minu sõrmede ümber põimides. Õudusega viskasin nad maha, liivale, mille päike oli kuumaks kütnud. Juuksed süttisid ja põlesid tuhaks. Samal hetkel kostus meresügavusest luust ja lihast läbi lõikav naisekarje, täis meeletut valu. See kõrvu kätega sulgema sundiv heli katkes järsku nagu lõigatult. Päikesekiirgus oli juuste kaudu merenaise tapnud, hoolimata sellest, et viimane vetesügavustesse oli kadunud.

Kodus olek ei tundunud enam igav, seal oli järsku soe ja õdus. Natukese aja pärast tabas mind rõõmus üllatus, sest uksele koputati ja avades leidsin eest Cornwalli surematu ning tema kallima.

"Kas ma eksin arvates, et sul oli mererahvaga tegemist?" küsis mees tõsiselt. "See karje kostis kaugele. Vähe on inimkõrvu, kes seda kuuleksid, aga meie pole tavalised inimesed. Mereasukad on randade lähedusse ilmunud ja see ei tähenda head. Keegi kutsus nad siia ja lähiajal pole Atlandis soovitatav kellelgil ujuda."

Surematud olid just tulnud Halifaxi linnaalusest kanalisatsioonivõrgustikust, puistades sealseid deemonite urkaid. Sõitsime staapi, võtsime viskiklaasid ja hakkasime sõjaplaane pidama. Hiljem ühinesid meiega ka Eliza, Alissa ja noored.



Kohtumine sortsitariga

Me istusime Halifaxi lähedal muulil, kõik meie meeskonna liikmed, ja mõtisklesime. Kuigi olime järjekindlalt Halifaxi läbi otsinud, jäi Labradori deemon tabamatuks. Ta justkuioleks varju pugenud ja meiega mänginud. Halifaxis oli mõnevõrra rahulikum, kuid kurjus polnud tuntavalt linnast kuhugi kadunud.

"Ta valmistub, võtab nagu millekski suuremaks hoogu," lausus Keira, punapea, üks meie noortest. Tema oli ainus Noriast pärit noor, kes oli pärast teiste kojunaasmist oli inimeste maailma jäänud. Tüdruk tahtis viimase lahingu lüüa ja siis neile järgneda. "Seal on elu nüüd rahulik, mul hakkab igav," oli ta selgitanud.

Cornwalli surematu istus mu kõrval ja loopis kive vette. Järsku katkestas ta selle ja küsis mult kummalise küsimuse: "Kas sa Lucianat mäletad?"

"Seda vana sortsitari?" vastasin küsimusele küsimusega. "Aga muidugi, ma käisin tema juures abi otsimas, kui veel Varjudes kolasin. Päris kole eit oli!"

"Minu teada tuli ta paarikümne aasta eest Läände ja peaks elama kusagil siin lähikonnas," vastas Surematu. "Aga täpselt ei tea keegi."

"Ta olevat Gaspe mägedes elanud!" torkas Celesta vahele. "Miks te seda arutate?"

"Sortsitar teab kahtlemata midagi deemonist," vastas Surematu. "Tema teab alati sellistest tegelastest!"

"Te olete hullud," ütles Celesta järsult. "Ma tean tast vähe, aga minagi tean, et temaga pole mõtet tegemist teha. Kõik on sellest ainult kaotanud ja tema võitnud. Ta ei aita kedagi omakasupüüdmatult."

"Vahel aitab, kui see talle kasulik on," vastasin. "Ja haruharva ka siis, kui see aitamine teda lõbustab. Ma lähen Gaspesse."

Celesta oli täielikult selle vastu, Surematu toetas pigem mind, teised ei osanud seisukohta võtta. Nii surusime minu otsuse läbi ja mõne päeva pärast lendasime Surematu eralennukiga otsingutele. Algul näis kõik meie vastu olevat. Mägilased ei teadnud mingit vana ravitsevat, nõiduvat, tohterdavat või selgeltnägevat naist. Viimaks keegi andis vihje, et üks selline elab ühe mägiküla lähedal, kuid see on noor ja kena naine, kes olla elusaatuse keerdkäikude tõttu erakuelu valinud.

Otsustasin naise juures ära käia - järsku on ta midagi oma tutvusringkonnas kuulnud. Surematu ja Celesta jäid külla maha, mina sõitsin rendiautoga eraku juurde.

Majale lähenedes mõistsin kohe, et Lucianat seal ei ela. Maja oli täiesti kaasaegne, aed hoolitsetud ja sissesõiduteel seisis kallis auto. See polnud sortsitari kodu minu mälestustes.

Kui ma seal ringi vaatasin, kuulsin põõsaste tagant köhatust ja mu ette astus perenaine. Ta oli umbes 35-aastane, sale, ent kurviliste kehavormidega, ja kahtlemata väga ilus. Tööriiete ja kinnaste järgi otsustades oli ta just aiatööga tegelenud. Mis mind aga naise juures üllatas, oli võrgutav, aval ja sõbralik naeratus.

"Kas te otsite kedagi?" küsis ta võrgutavalt. Ebalevalt otsisin sõnu. "Teate, ma otsin kedagi, aga see on tobe jutt, sest vaevalt te tunnete üht vana ja võimetega naist? Oh, ma ajan segast juttu, ärge pange tähele!"

Naise vastust vapustas mind. "Sa mõtled Lucianat, Äraneetu? Muidugi tean ma teda. Ja tean Surematut, keda sa siia kaasa ei võtnud, ja seda libu, kes sinu järele valvab. Surematuga oleks tore olnud kohtuda, aga meil on ju omavaheline asi ajada, eksju?"

Vaatasin teda imestunult ja kahtlevalt. "Egas sa ei taha öelda, et oled Luciana?"

Sortsitar naeris. "Äraneetu, kullake, ka mina olen midagi õppinud. Et miks ma olen nii noor ja kena, kuigi sa tulid hirmsat vanaeite otsima? Kallis, ma avastasin võimaluse keha vahetada. Minu oma söötsin metsloomadele, ise aga sain selle kuuma ja seksika keha, mida mehed nii väga silitada tahavad. ja saavadki, kui mina seda tahan. Oh, see lausa meeldib mulle. Ühel päeval otsin endale veelgi noorema keha!"

"Sa siis tapad naisi ja kasutad nende kehi?" küsisin süüdistavalt. Naine ainult naeris. "See mõrd ei osanud oma keha kasutada, ainult hukutas seda uimastitega ja oleks mõne kuu pärast nagunii surnud. Mul oli tegu, et sellest mürgid välja saada ja see mõnusaks kujundada. Ma olen endaga rahul!"

Silmitsesime üksteist viivu ja siis ütles Luciana: "Sa tulid siia ju asja pärast. Ilmselt otsid üht ürgvana deemonit. Tore, ma juhatan sind tema juurde, aga sa pead mulle vastuteene tegema. Belinchiori tead?"

"See on vana mõõk?" küsisin vastumeelselt. Sortsitar noogutas. "Jah, see on mõõk, mille sepistasid Põhja jumalate tellimisel allilma sortsid. Seda karastati mürkides, tugevdati needustega ja temas elab omamoodi deemon, kes tahab kogu aeg verd juua. Ma tahan seda mõõka ja sa tood mulle selle!"

"Kus see mõõk asub ja miks sa ise seda ei võta?" küsisin ma.

"See ongi minu jagu, minu mängukann!" vastas naine raevukalt. "Tõin ta Iirimaalt kaasa ja panin ühte koopasse varjule. Ainult et siis tuli sinna üks pühamees, tõeline jumalateener ja teadmatult õnnistas ta seda kohta. Ma ei saa ise sinna minna, aga sina saad, Puhastustules Käinu. Ja mina aitan sind deemoniga võidelda."

Ohkasin. Mul polnud midagi parata, sortsitar kasutas mind järjekordselt ära. Sõlmisime temaga lepingu, mis minupoolse rikkumise korral oleks mulle hävitav olnud, sest sel juhul poleks ka Võim mind aidata saanud. Siis istus Luciana mu kõrvale ja sosistas mulle kaua, mida ma tegema pean. Lõpuks ta naeratas ja ohkas. "Äraneetu, katsu mu rindu, kui pringid nad on. Ma tahan seda!"

Celesta ja Surematu juurde naastes vaatasid nood mind tähelepanelikult ja sõber ütles rahustavalt: "Ära muretse, me jätkame tema otsimist!"

"Pole enam vaja, ma kohtusin temaga." Nende ülimalt üllatunud nägude peale rääkisin neile Luciana leidmisest. Aga täpselt nii palju, kui sortsitar oli lubanud.


Deemoni hukk

Paar päeva hiljem töötasin arvutiga, kui järsku programm eest kadus ja ekraanile ilmus Luciana tõsine nägu. "Hääled sosistasid deemonile midagi ja ta läks Belinchiori otsima. Tema käes oleks see hirmus tööriist. Kiirusta, too mõõk enne teda ära ja tapa ta. Ning olgu mu mängukann siis minu kätes."

Jällegi tulid minuga kaasa Surematu, Celesta ja lisaks ka Eliza. Lendasime St. Lawrence lahele ja väike vesilennuk maandus ühe mägise väikesaare lähedusse. Eliza jäi lennukit varjama ja meie ronisime järsule kaljumäele. "Näed, seal platool peaks koobas olema ja selles lebab Belinchior. Toome ta ära ja passime siis deemoni tulekut peale," rääkisin ma.

Järsku tõmbas surematu meid mõlemaid tagasi ja surus maadligi. "Tuhat kuradit!" käratasin ma. Koopa poole astusid Derek Cresson ja tema mulatitarist käsilane. Nad olid meist sadakond meetrit ees.

"Nad ei tohi mõõks omale saada," oigas Celesta. "Deemon ei tohiks õnnistatud paika pääseda, aga see väike libu võib mõõga välja tuua. Peame neid takistama!"

"Kuidas?" küsis Surematu. "Kui Derek Cresson muutub deemoniks, siis pole meil lootustki."

Mu peas oli juba üks mõte. "Nii. Meie Surematuga hiilime kivide varjus koopani ja võtame tüdruku enne kinni, kui ta mõõgani jõuab. Sina aga," ma vaatasin Celestale otsa, "lähed avalikult koopa poole ja kui nad sind märkavad, paned jooksu. Sa pead deemoni enda järele meelitama, ja arvestades, mida ta sult tahab, hakkab ta sind kindlasti jälitama."

Tüdruku nägu väljendas ülimat vastumeelsust. "Ja kui ta mu kätte saab, ja vägistab?"

"Tal pole selleks aega, tal on mõõka vaja, ja kahtlemata tahab ta seda nautida, mis ta sinuga teha kavatseb. Seni saame me mõõga kätte ja ma tapan ta," vastasin kindlalt.

"Loodan, et sa tead, mida sa teed!" vastas Celesta. "Sest kui see lojus mu omaks teeb, siis vannun, ka sina sured."

Ma haarasin ta käte vahele ja suudlesin tormakalt ning lükkasin eemale. Me kadusime kaljude taha, hirmunud Celesta aga läks otsekui pahaaimamatu matkaja otse koopa suunas.

Meie kavalus õnnestus täielikult. Kui Celesta kividel komberdas, märkasid Cresson ja tema orjatar teda. Isegi kaugelt oli näha, kui deemonlik naeratus ilmus Cressoni näole - deemon tundis neiu ära. Sel hetkel Celesta kiljatas, pööras ümber ja pani jooksu, deemon üliinimlikult kiiresti ta järel. Mulatitar kadus koopasse. Meiegi tõttasime sinna.

Surematu tormas esimesena sisse, mina ootasin hetke ja järgnesin talle. Koopas käis juba vihane käsitsivõitlus. Mulatitar ründas Surematut raevukalt, too aga taganes koopa tahaotsa, justkui tüdrukule alla jäädes. Ometi teadsin, et mu sõber tapnuks tüdruku ainsa hoobiga. Aga võitlus andis mulle aega üles leida seinaorv, kus lebas mõõk.

Koha leidsin üles, aga algul tundus, et mõõka seal pole. Siiski oli see seal ja ma võtsin maas lebamisest tumedaks tõmbunud terariista kätte, tundes, kuidas jõud sellest minusse hoovas. Koopas kostus mõõgadeemoni vaikne sisin, kui ma selle tupest tõmbasin.

Kuulsin vihast kassisusinat ja nägin mulatitari enda poole sööstvat. Tõstsin tera ja tüdruk jooksis ise selle otsa. Ta silmad tõmbusid punni, suust purskus vereoja ja oma käsi veristav orjatar vajus põlvili. Torkasin mõõga käepidemeni temasse ja tõmbasin siis välja. Tundus, nagu oleks mõõk verd joonud.

"Ta tuleb!" hõikas Surematu hoiatavalt. Mõõk käes, ilmusin koopasuule. Derek Cresson ronis jõuliselt üles minu poole, kandes minestanud Celestat õlal. Mind nähes lasi ta neiu hooletult maha kukkuda ja röögatas valjult, ebainimlikult ja verdtarretavalt. Siis kukkus mees maha ja muutus tavaliseks laibaks, tema suust voogav põrgusinine vine aga tõusis, muutus deemoniks ja materialiseerus. Koletis oli õudne isegi Surematu ja Äraneetu jaoks,

"Tapa ta!" karjus mu sõber. Mina kõhklesin hetke ja viskasin siis mõõga deemoni jalge ette.

"Mida sa teed?" röögatas Surematu ja paiskus mõõka ära tooma. Tõmbasin ta jõuliselt tagasi ja märkasin imestunud vaadet ka deemoni silmis. Aga ta kummardus, haaras mõõga ja tormas meid tapma.

Miski hakkas kohe ta vastu töötama. Ette sirutatud mõõgatera pöördus jõuga tagasi, sihtis koletise kaela ja järgmisel hetkel sööstis deemon ise terariista otsa, mis ta kõri läbi lõikas. Tapariist justkui keeras ennast veel, kostis hirmus valukisa, meie vaenlane prantsatas maha ja jäi urisedes tõmblema. Ta silmad jälgisid veel kustudes meid vihaselt. Siis koletis hakkas lagunema ja pudenes tolmuks.

Võtsin mõõga ettevaatlikult kätte ja panin selle tuppe ning läksin Celesta juurde. Neiu oigas vaevaliselt ja hakkas toibudes nutma. Tuli välja, et deemon oli teda kätte saades ka tema oma orjatariks muutnud, surudes haralise keele tüdrukule kurku.

"See oli jube. Ma vihkasin teda, aga samas tundsin ennast täielikult tema orjatarina ja tahtsin ise teda igati rahuldada. Õnneks oli ta kiire mõõga järele..." lalises neiu. Ma kallistasin ja lohutasin teda. Deemoni surm oli ka orjastamise tühistanud.

"Nõiatar ütles mulle, et mõõk on kaua koopas olnud ja võtab peremehena seda, kes talle esimesena verd juua annab," selgitasin hiljem oma kaasvõitlejatele. "Kui ma mõõga maha viskasin ja deemon selle üles korjas, võttis Belinchior teda kui vaenlast ja lõikas ta kõri läbi."

Mõistagi ei jätnud ma mõõka endale, vaid viisin selle sorttsitarile. Luciana lõikas mulle teraga väikese haava, et minu verd maitsnud mõõk mind enam omanikuna ei võtaks. Belinchior naases perenaise juurde.

Kui me Halifaxi jõudsime, säras päike ja varjud olid linnast kadunud.

ÄraneetuMa kalju külge aheldatuna koopas. Mu Äraneetu puhastumine oma tohutust jõust hoolimata ei
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2744]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3418]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11337]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3098]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2858]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4601]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27687]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:43 - parim aeg päevast
või tee uus
[3418] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0591s