ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me Atlantis ärkab ellu keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks

kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, kõhetu tumedapäine keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks aastat noorem õde Sabrina ja meie lennudi&sca Atlantis ärkab ellu ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, kõhetu tumedapäine keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks aastat noorem õde Sabrina ja meie lennudišpetserist ema, kellel oli vaba päev ehk siis kodutööde päev. Õigemini, istusime vaid mina ja õde

Atlantis ärkab ellu Ed Vecin kolmapäeval, 30. nov. 2011., kell 09:37:30 veidi jätkujuttu ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, kõhetu tumedapäine keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks aastat noorem õde Sabrina ja meie lennudišpetserist ema, kellel oli vaba päev ehk siis kodutööde päev. Õigemini, istusime vaid mina ja õde, ema tõi meile lõunasöögi ette ja askeldas köögis edasi. Lihatükki lõikudes julgesin näiliselt ükskõikselt küsida seda, mis oli mind juba päevi painanud: "Ema, kas me oleme tegelikult ka atlantikud?" Ema käes olnud taldrik libises ta sõrmede vahelt ja purunes põrandal. Ta muutus näost kriitvalgeks ning kobanud kiiresti tooli järele, istus laua otsa ja oli tükk aega hingeldades vait. "Ema, mis sinuga on? Kas sa oled terve?" hüüatas Sabrina ärevalt ja tormas ema juurde. "Minuga on kõik korras!" rahustas ema mu õde. "Lihtsalt see Joryni küsimus tuli liiga ootamatult. Kellelt sa sellest kuulsid?" küsis ta seejärel minult. "Alissa Dominic`ilt, kui sa tead teda!" vastasin ma. "Ta võttis minuga ühendust, et koos seda Shelani tüdrukut aidata. Edasi tuligi see jutuks." "Ah sina oled siis juba selliste asjadega seotud!" nentis ema nukralt. "Oleksin pidanud teile varem kõigest rääkima, siis oleksid sa selleks valmis olnud!" "Inimesed, mis siin toimub?" küsis õde arusaamatuses ja pahaselt. "Mis mõistujuttu te ajate? Kes on see Alissa ja kes on atlantikud? Ja mida sa oleks meil

Atlantis ärkab ellu

Ed Vecin kolmapäeval, 30. nov. 2011., kell 09:37:30
veidi jätkujuttu

ATLANTIS ÄRKAB ELLU

JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU
Me istusime kolmekesi söögitoas: mina, 17-aastane pikka kasvu, kõhetu tumedapäine keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks aastat noorem õde Sabrina ja meie lennudišpetserist ema, kellel oli vaba päev ehk siis kodutööde päev. Õigemini, istusime vaid mina ja õde, ema tõi meile lõunasöögi ette ja askeldas köögis edasi. Lihatükki lõikudes julgesin näiliselt ükskõikselt küsida seda, mis oli mind juba päevi painanud:
"Ema, kas me oleme tegelikult ka atlantikud?"
Ema käes olnud taldrik libises ta sõrmede vahelt ja purunes põrandal. Ta muutus näost kriitvalgeks ning kobanud kiiresti tooli järele, istus laua otsa ja oli tükk aega hingeldades vait.
"Ema, mis sinuga on? Kas sa oled terve?" hüüatas Sabrina ärevalt ja tormas ema juurde.
"Minuga on kõik korras!" rahustas ema mu õde. "Lihtsalt see Joryni küsimus tuli liiga ootamatult. Kellelt sa sellest kuulsid?" küsis ta seejärel minult.
"Alissa Dominic`ilt, kui sa tead teda!" vastasin ma. "Ta võttis minuga ühendust, et koos seda Shelani tüdrukut aidata. Edasi tuligi see jutuks."
"Ah sina oled siis juba selliste asjadega seotud!" nentis ema nukralt. "Oleksin pidanud teile varem kõigest rääkima, siis oleksid sa selleks valmis olnud!"
"Inimesed, mis siin toimub?" küsis õde arusaamatuses ja pahaselt. "Mis mõistujuttu te ajate? Kes on see Alissa ja kes on atlantikud? Ja mida sa oleks meile ammu pidanud rääkima? Seletage mulle ka ja täpsemalt!"
"Istuge, lapsed," ütles ema. "Ongi vist õige aeg vestelda."
Kui õde taas oma taldriku juurde maandus, alustas ema veidi nukral toonil:
"Te ju teate legendi Atlantisest? Manner või suur saar, mis vajus maavärina ajal hetkega vetesügavusse? Katastroofis hukkus väidetavalt kogu elanikkond. Tegelikult oli ka palju ellujääjaid: kalurid, kes olid merel, diplomaadid võõrastes maades, kaupmehed või muidu seiklejad, keda sel tunnil kodumaal polnud. Nad jäid alles ja hajusid siis mööda maailma laiali, sest oli ju vaja leida uus kodu. Osa neist kaotas teiste inimestega segunedes oma vere ja identiteedi, teised aga jäid omasugustega jätkuvalt suheldes Atlantise elanike geene edasi kandma. Neid võib praegu ära tunda täpikeste järgi kummagi silma võrkkestas, muidu on nad tavalised inimesed. Selliseid inimesi on maailmas kokku umbes poolteist miljonit ja nüüd on nad hakanud koonduma, omavahelist sidet otsima. Nad kutsuvad endid atlantikuteks."
"Kas see on legend või tegelikult ka on nad olemas?" päris õde.
"Jah, nad on olemas ja kolm neist on praegu siin köögis," vastas ema. "Meil kõigil on silma vikerkestas täpid."
Sabrina suu jäi pärani lahti. "Kas meie oleme Atlantise elanike järglased?" päris ta uskumatult.
"Jah, oleme," lausus ema. "Mina sain sellest teada 17-aastaselt oma emalt. Tavaliselt räägivad atlantikud oma lastele nende päritolu kohta siis, kui nood täiskasvanuks saavad või siis ka varem, olenevalt sellest, kas lapsed on selleks valmis. Selle üle tuleb vanematel endil otsustada. Mina tahtsin seda juba ammu teha, aga võtsin liiga pikalt hoogu ja kõik tuli iseenesest välja."
Mul oli üks küsimus. "Aga isa?"
"Tema ei ole atlantik ja ta ei tea sellest ka midagi. See oli minu ja nüüd on meie kolme saladus," ütles ema.
"Kas ma siis ei võigi tüdrukutele rääkida, kust ma pärinen?" küsis õde pettunult.
"Ei tohi," nentis ema. "Atlantikud on suur vennaskond või ordu, kes varjab oma päritolu. Isegi lähedased ei tohi seda teada, kui nad ise atlantikud pole, see kehtib ka meie isa kohta. Igal Atlantise päritolu inimesel on mingi Võime. Teie alles hakkate omi avastama. Kuna me oleme teistest inimestest erinevad, siis pole meil kusagil eriti ohutu olla. Leidub inimesi, kellele ei meeldi, kui keegi neist erineb ja seepärast sageli meiesuguseid tapetakse. On koguni olemas üks organisatsioon, kes seda korraldab, Vikerkaaresõdalased. Ei, te ei tohi kellelegi reeta, et olete atlantikud. Võib-olla saate nüüd aru, miks ma teid võitluskunstide treeningusse ja relvaklubisse saatsin. Te peate oskama enda eest seista."
Ma võdistasin õlgu ja õde tõmbus tõsiseks. "Lapsed, ärge nüüd pabistage," naeratas ema. "Esialgu ma ei näe kusagil ohtu, kuid valvas tuleb olla. Kas see Shelani tüdruk on ka üks meie hulgast?" küsis ta minult.
"Alissa arvates küll!" vastasin ma.
"Räägi, kes see Shelani tüdruk on!" nõudis õde minult.
"Tema nimi on Trina Cassidy ja temaga juhtus midagi hullu," selgitasin Sabrinale.

LANGENUD DEEMONITE OHVRIKS
Vancouverist lõunas asuv Richmondi linn sai oma linnalegendi, kui üks Shelani keskkooli populaarsemaid tüdrukuid langes räige rünnaku ohvriks. Keskkooli noored pidasid ühe poisi kodus oma tavalist pidu: noormehe vanemad olid ära ning see tõi peohuvilised mereäärsesse ilusasse majja, et seal vabadust nautida. Noored flirtisid, tantsisid, amelesid teise korruse tubades, jõid õlut ja kangematki alkoholi või siis ajasid lihtsalt omavahel juttu. Poiste pilgud jälgisid enamasti Trina Cassidyt. Sel tumedapäisel tüdrukul näis olemas olevat kõik, et olla õnnelik: neiu oli imeilus, tema must liibuv kleit rõhutas oivalisi kehakumerusi, lisaks oli neiu tark ja teravmeelne. Teised tüdrukud, kes sageli dieedi pärast paljust heast loobuma pidid, tundsid tema suhtes suurt kadedust, sest Trina võis süüa, mida tahes, kilosid talle  ei lisandunud.
Polnud vist ainsatki noormeest, kes poleks unistanud tema käte vahel hoidmisest. Trina oli nende silmis tore ka sellepärast, et ta ei mõnitanud ühtegi tema vastu huvi tundvat poissi, kui too just labane polnud, vaid ajas igaühega meelsasti juttu, kui too teda vaid kõnetada julges.
Trinal oli üks omadus, mis mõndagi noort ärritas. Nimelt pidas neiu kõikvõimalikku müstikat narruseks ja siin ta piiri ei pidanud: ta naeris nende üle, kes lugesid horoskoope, uskusid teispoolsusesse või olid lihtsalt usklikud. Tüdruk oli põhimõtteliselt uskumatu, kuid tema uskumatus oli omajagu agressiivne, sarnanedes ateismiga.
Sel peoõhtul mängis elutoas telekas ja paljud noored vaatasid filmi "Helin". See lugu rääkis salapärasest videokassetist, mida vaadanud inimesi tuli seitsme päeva pärast tapma üks kummitustüdruk. Tüdrukud judisesid õudusest, peites eriti jubedate stseenide ajal silmad poiste rinnale või varrukasse. Trina aga oli oma sõiduvees: ta mõnitas filmi tegevust nii kuis jaksas. Viimaks viskas see ühel poisil üle. Kummaline oli see, et tegemist oli nohikuga, kes üldjuhul julgesid tüdrukut vaid kaugelt jumaldada.
"Trina, kui sa ei usu müstikasse, siis ole vähemalt vait," sõnas Timiks hüütud poiss. "Tead seda põhitõde: kui sa isegi arvad, et teispoolsust pole olemas, jäta alati üks protsent selle arvele, et järsku see siiski eksisteerib. Siis ei taba see tõdemus sind ootamatult, kui sa siiski midagi ebaloomulikku kohtad. Ja pole mõtet mõnitada isegi seda, mida sa jamaks pead, see võib tagasi tulla, nagu iga asi, mida sa teiste kahjuks teed."
Trina oli mõnevõrra purjus ja vaidles Timile ägedalt vastu. Viimaks sõlmiti kihlvedu: tüdruk võtab ühe vaasi ja viib selle kohe sel tunnil hirmuäratavasse Westerlingide majja. Neiul polnud muud võimalust kui kihlvedu vastu võtta, muidu oleks ta oma kartusega näidanud, et usub siiski kummitustesse.
Westerlingide maja asus peokohast umbes poole kilomeetri kaugusel. See oli vana kolmekorruseline tühjana seisev ja lagunev hoone, milles polnud juba kümmekond aastat keegi elanud. Päeval kolasid poisikesed küll majas ringi, kuid öösel hoidusid kõik sealt eemale. Väidetavalt olevat pimeduses maja akendes valguskuma nähtud ja sealt imelikke hääli kuuldud.
Trina lubas vaasi alumisel korrusel asuvale lauale panna ning järgmisel päeval koos Timi ja tunnistajatega sellele järele minna. Ta võttis vaasi ja astus julgelt uksest välja. Keegi ei uskunud, et ta kummituslikku majja julgeb minna, kõik arvasid, et ju ta hiilib tagasi ja keerab kogu loo naljaks. Pealegi hakkasid paljud noored tubadesse hiilima, et seal armatseda ning koosolijad arvasid peagi, et ju siis Trina kusagil oma poisiga samuti lõbutsemas on. Igal juhul otsima ei hakanud teda keegi.
Hommikul oli suurem osa noori lahkunud, väike allesjäänud seltskond asus pead parandama. Siis märkas Trina sõbranna Anya, et tüdrukut pole, tema jope ja käekott aga on alles. Kui kogu maja oli läbi otsitud, Trinat aga ei leitud, tuli kellelegi meelde öine kihlvedu. Noori haaras halb eelaimus, et neiu ongi Westerlingide majja läinud, kuid pole sealt naasnud.
Kaaslased tõttasid tüdrukut otsima. Majja jõudes kiljusid tüdrukud hirmust ja ahastusest, poisid aga ahmisid õhku. Teadvusetu Trina lebas alasti laual, kuhu ta oli vaasi asetanud ning kõik tema juures näitas, et neiu kalla oli vägivalda tarvitatud: ta huuled olid paistes, kael punaseid plekke  ja keha verevalumeid täis. Algul näis noortele, et tüdruk on surnud, kuid Trina keha oma mantliga katnud Jonathan leidis siiski pulsi üles. Veel enne politsei ja kiirabi saabumist tuli tüdruk meelemärkusele, kuid ta oli kõige ümbritseva suhtes ükskõikne, vahtis vaid vaikides enda ette, suutmata kellegagi kontakteeruda.
Politsei ei saanud neiult mingit tunnistust, sest too vaikis tuimalt ja ükskõikselt. Teised noored oskasid vaid peol sõlmitud kihlveost rääkida. Kui politseiuurija sai meditsiinilise ülevaate, suutis ta vaid pead raputada: mitmed selles sisalduvad andmed olid ka arstidele arusaamatud.
Trina viidi vaimuhaiglasse, kus ta oli mitu kuud selles osavõtmatus seisundis, milles ta leiti. Siis hakkasid sündmused teises suunas hargnema.


TUTVUN ALISSAGA
Ma istusin pargipingil ja nosisin hamburgeri. Koolitunnid ja wado-ryu karatetrenn olid läbi, kuid koju ma minna ei tahtnud: minu arhitektist isa tegi koos kolleegiga mingit suurt projekti ja igasugune häirimine ajas teda närvi. "Nagunii on õde koos sõbrannadega seal ja kellele seda isa pidevat vaikusenõudmist vaja on," mõtlesin ma. Oleksin võinud küll oma tuppa sulguda, kuid muusikat poleks ma ikkagi lasta saanud ja see oleks olemise igavaks teinud.
Kui mulle lähenes kena ja seksikas kolmekümnendates naine, meenus mulle möödunud suvi, mil ma sain meheks. Käisime perega Kaljumägedes matkamas ja peatusime ühes motellis. Seal puhkas ka üks ärimees oma naisega. Sel seksikal naisel oli ilmselgelt igav, sest isegi puhkuse ajal rääkis mees pidevalt telefoniga või töötas arvutiga. Seepärast tuli tema abikaasa minu isa ja emaga tutvust sobitama.
Ema arvas algul, et see vamp tahab isale külge lüüa, kuid naisel olid plaanid hoopis tema pojaga, see tähendab, minuga. Kolme päeva jooksul korraldas see sekspomm mulle tõelise ilutulestiku: me seksisime kõikvõimalikes kohtades ja igasugustes poosides. Ma armusin sellesse naisesse meeletult, kuid mõistsin samas, et olin talle vaid seiklus: naine poleks iialgi oma rikka mehe kõrvalt lahkunud ja veel endast poole noorema mehehakatise pärast, kes talle peale seksi poleks midagi anda suutnud.
Tulin oma mõtetega tagasi tänasesse päeva ja märkasin siis, et mulle lähenev naine naeratas. Naeratasin talle kohmetult vastu ja pöörasin siis pilgu kõrvale, et mitte liiga uudishimulik näida. Suur oli mu imestus, kui kingade klõpsumine otse minu ees lakkas ja ma kuulsin lõbusat tervitust: "Tere, Joryn!"
Üllatunult vaatasin mind kõnetanud naist. Ta võis olla natuke üle kolmekümne, ta oli ilus, sale, moodsalt riides ja igati intelligentse olekuga. Naise paks tumepruun juuksepahmakas langes ta õlgadele, rohelised silmad sädelesid, meelas suu oli muigel.
"Ma.. kas te tunnete mind?" pärisin kohmetult.
"Muidugi. Joryn Clark, 17-aastane, West-Richmondi keskkool, elad Claytoni kvartalis isa, ema ja õega," luges naine naeratades ette. "Nagu näed, ma tean sinust mõndagi. Muide, mina olen Alissa Dominic, ametilt kinnisvaramaakler, aga mu amet pole oluline. Kas tohin su kõrvale istuda?"
Ma noogutasin, mõeldes samas ärevalt, mida see naine minult võiks tahta. Tema aga sättis ennast mugavalt pingile ja tegi kohe ettepaneku üksteist sinatada. "Ma arvan, et me hakkame ka edaspidi läbi käima, seega võiksime teineteisele sina öelda," pakkus ta.
"Ega ta mulle ometi külge löö?" mõtlesin järsku. Kena naine ja mul on möödunud suvest ja samalaadsest olevusest imehea mälestus. Tundsin, et punastan. Naine aga justkui luges mu mõtteid.
"Ei, ära arva, et otsin sinuga mingit intiimset lähedust," ütles Alissa muiates. "Oh, see ei tähenda muidugi, et sa poleks kena poiss, aga jah, olen sust poole vanem. Ma võtsin sinuga ühendust, sest mul on su abi vaja."
"Teie teenistuses!" sõnasin galantselt, mille peale naine naeratas ja küsis siis tõsinedes: "Kas sa selle Shelani tüdruku lugu tead?"
"Lugesin sellest ajalehest," vastasin ma ja lisasin ägestudes: "Ma tapaks need värdjad, kes talle seda tegid, oma käega maha!"
"Oi, kui tuline!" muigas naine. "Paraku on politsei nende leidmisega hädas, sest vägivallatsejatest pole jälgegi järele jäänud."
"Kust te.. sa seda tead?" pärisin ma.
"Mul on politseis tutvusi," kostis Alissa. "Paraku ei võta nad minu nõu kuulda ega taha uurida asja sellest aspektist, et miks tüdruk üldse sinna majja läks."
"Seal olevat olnud mingi kihlvedu, et kas tüdruk julgeb kummitavasse majja minna..." meenutasin ma.
"Just! Tüdruk, kes müstikasse ei usu, läheb sellisesse kahtlasesse kohta ja langeb nii hullu vägivalla ohvriks. Kas ei võinud mängus olla need, kellesse ta ei uskunud?"
Naine tundus mulle korraga vastumeelne. Ilmselt seetõttu, et ka mina teispoolsusesse ei uskunud. "Kas te... sa arvad, et mingid deemonid teda uskumatuse ja selle väljakutse pärast karistasid?" küsisin ma pahatahtlikult.
Naine naeris. "Kulla poiss, ma saan sinust aru, et sa sellist juttu ei usu. Aga kas sa tead, et paljud tõsiselt võetavad teadlased on hoiatanud, et inimesed peaksid olema ettevaatlikud, kui nad tahavad väljuda neist piiridest, mida me oleme vaid aju vasakut poolt kasutades ja üleloomulikku tajuvat paremat poolt lohakile jättes endale loonud? Miks näiteks arstid ei tunnista niinimetatud imearstide oskusi? Sellepärast, et nood lähevad tundmatut teed ja võivad teab mida ellu äratada! Kusagil on midagi, meie aga ei taha enamasti seda endale tunnistada. Võib-olla ongi õigem, kui me seda ei tee, aga kui see iseenesest meie ellu ilmub, tuleks sellega arvestada."
Alissa vaikis hetke. "Ma nägin politseis fotosid sellest tüdrukust. Sellisel kombel ei käiks ükski inimene, ka kõige kurjem, ühegi tüdrukuga ümber. Jah, ma olen veendunud, et ta langes deemonite ohvriks."
"Ja kuidas ma siis sind aidata saan?"küsisin ma skeptiliselt.
"Mitte mind, vaid toda tüdrukut. Sa ju lubasid temaga vägivallatsenud kasvõi tappa!" ütles naine võidukalt. "Tegelikult tahan ma, et sa läheksid talle külla."
"Sinna hullumajja? küsisin ma nördinult. "Ei, tänan, sellest ma loobun."
"Tüdruku mõistus on ohus," selgitas Alissa järsult. "Kui teda praegusest seisukorrast välja ei tooda, võib ta hulluks jäädagi. Tema aju on liigse pinge all. Mõistusele tulles seisab ta küll oma deemonitega silmitsi, aga siis saab teda ravida ja tema allasurutud emotsioonid saavad valla pääseda."
"Kuidas ma talle külla lähen, kui ma teda ei tunnegi!" ütlesin pahaselt.
"Tüdruku arst soovitas, et tema sõbrad võiksid sageli tema juures käia, et ehk tunneb ta nad mingil hetkel kuidagi ära," vastas naine. "Sina võid samuti sinna minna kui sõber."
"Mis emotsioonid võiks sel Trinal minuga seoses tekkida, kui ta pole mind näinudki!" pahvatasin ma nördinult.
"Ma ei tahagi, et sa teda elustaksid, tahan, et sa loeksid selle talle ette," ja naine ulatas mulle paberilehe. Sellel oli mingis võõras keeles kirjas kaks lauset, kummaski kuus sõna. Üritasin seda lugeda, kuid Alissa katkestas mind: "Ära seda valjusti loe. Vähemalt mitte esialgu. See on loits, mis peab aitama tüdrukul praegusest seisundist välja tulla."
"Loits?" küsisin ma uskumatult. Samas sähvatas minus kahtlus. "Aga kuidas ma tean, et see loits teda ära ei tapa. Mina olen siis seal ja kahtlus tüdruku tapmises langeb minule."
Naine naeris. "Siis on sul just nüüd õige aeg see valjusti ette lugeda. Ära karda, ma ei taha sulle halba," lisas ta minu kõhklemist märgates.
Keele koperdades lugesin ma teksti kõvasti ette. Esialgu näis, et midagi ei juhtugi. Siis aga oleks ma järsku nagu oma kehast lahkunud. Ma olin üürikese hetke mingi vanaaegses rahvast tulvil sadamas. Aga nägemus kadus ruttu ja ma justkui ärkasin taas pargipingil, Alissa mind muigelsui vaatamas. Kohe meenus mulle kõik eelnenu.
"Mis see oli?" pärisin ma veidi paaniliselt. "Kus ma vahepeal olin?"
"See oli loitsu mõju! See meenutas sulle ammust, ajalukku vajunud aega, millest oled sina osake. Kui sa Shelani tüdruku päästmise ära proovid, räägin sulle kõigest täpsemalt!"
"Olgu, olen nõus. Mida ma nüüd tegema pean?"
"Kõigepealt õpi loits pähe, et sa seda paberilt lugema ei peaks," vastas naine.
"Üks küsimus veel. Miks sa ise sinna ei lähe?"
"Sest sina oled selleks õige inimene. Minu aeg Trinaga rääkida alles tuleb."


KÜLASTAN VAIMUHAIGLAT
Järgmisel päeval peale tunde ootas Alissa mind kooli ees autos. Mul oli selja taga unetu öö. Mõtlesin pingeliselt selle peale, kuidas ma ikkagi sinna haiglasse lähen ja mis mind seal ootab. Üürikestel hetkedel, kui ma uinusin, nägin mingeid segaseid unenägusid, mis pidid justkui midagi tähendama, kuid millest ma midagi ei mõistnud.
Naine küsis kohe, et kas mul on isikut tõendav dokument kaasas. "Kõik Trinat külastavad inimesed registreeritakse, sest nede hulgas võib ka mõni tema vägistajatest olla," selgitas Alissa.
"Taga targemaks!" porisesin ma õpilaspiletit välja otsides. "Nüüd võidakse minus veel ka vägistajat näha."
Naine naeris taas. "No seda usun ma kindlalt, et sind keegi selleks ei pea."
Teel haiglasse küsisin Alissalt, mida ma peaksin tegema, kui loits tõesti mõjub. "Ma ei tea ette soovitada, tegutse vastavalt olukorrale. Ma usun sinusse, sa saad hakkama."
Kui ma haigla hoovi astusin, märkasin kohe mitut haiget, kes jäid mind kummaliste pilkudega jõllitama. Ühel jäi lausa suu lahti, teine kutsus mind malet mängima. Samas oli kohal õde, kes soovitas mul neist mitte välja teha. "Nad on ohutud," ütles ta ja juhatas mind registratuuri.
"Ma sooviksin külastada Trina Cassidyt," ütlesin matsakale õele, kes istus leti taga ja vaatas mind rangel pilgul.
"Kes te talle olete? Klassikaaslane? Sõber?" küsis ta.
"Pigem sõber, ma õpin tegelikult teises koolis," ja kui õde mind kahtlustavalt vaatas, katsusin asja valega siluda. "Me saime temaga kokku ühel treeningul. Tegelikult olen temasse veidi armunud... aga temal on keegi teine..."
"Isikut tõendav dokument!" põristas õde. Ulatasin talle oma õpilaspileti ja naine pani mu andmed ühte kaustikusse kirja. Siis kutsus ta teise õe, kes juhatas mind Trina juurde.
Kui me mööda koridori sammusime, kostusid kambritest võikad hääled. Keegi röökis, keegi halas, üks patsient luges valjult luuletust. Vaatasin arglikult suletud uksi ja kahetsesin, et olin Alissale järele andnud ja siia tulnud.
Õde peatus ühe ukse ees ja ragistas lukuga. "Sees on kaamera ja üks meie töötajatest jälgib kuvarilt kõigis kongides toimuvat. Tüdruk pole küll vähemalgi määral agressiivne, aga olge ettevaatlik ikkagi," ütles ta ja avas ukse. Ma sisenesin kambrisse.
Siis ma nägin teda. Pikas kitlis Trina Cassidy istus ühes nurgas naril, hoidis kätega konksus põlvedest kinni,  toetas lõuga nendele ja vahtis enda ette. Ta  nägi jube välja, kuid tema kunagist ilu võis siiski hoomata. Üle minu voogas kaastundelaine, mis oleks mu äärepealt nutma pannud. Nüüd teadsin, et olin siia tulles õieti teinud. Kambri uks kolksatas kinni ja ma istusin Trina kõrvale narile. Tüdruk ei liigutanudki.
"Tere, Trina! Sa ei tunne mind ja ma ei tunne sind, aga ma tulin sind aitama," ütlesin arglikult. Vastuseks oli vaikus. Mõistsin, et mu sõnad on kasutud. Meenutades päheõpitud loitsu, hakkasin seda vaikse häälega lugema. Kui ma lõpetasin, tundus, et sel polnud mingit mõju. Kui ma olin juba lootuse kaotanud, võpatas neiu järsku ja tõstis pea. Tema silmadesse ilmus tasapisi elu. Loits oli mõjunud.
Siis muutus tüdruku ilme kohkunuks. "Kes sa oled? Kus ma olen?" karjus ta paaniliselt.
"Rahu, Trina!" ütlesin ma. "Sa oled haiglas, ma olen su sõber ja ja tulin sulle külla!"
Neiu rahunes justkui veidi maha, aga ütles siis taas ägestudes: "Sa ei ole mu sõber. Ma ei tunne sind!"
"Jah, me pole varem kohtunud, aga ma kuulsin sinu lugu ja otsustasin sind vaatama tulla. Mu nimi on Joryn, olen West-Richmondi keskkoolist."
"Mis minuga juhtus? Mäletan mingit maja, mingeid koledaid tegelasi... nad tegid mulle palju liiga..." Järsku oli nuttev tüdruk minu juures, võttis mul ümbert kinni, surus end paaniliselt minu vastu ja soigus: "Ära lase neid siia... ma kardan... kaitse mind..."
"Ära karda, me ei lase neid siia, me kaitseme sind," rahustasin tüdrukut, teda oma embuses hoides ja tema juukseid silitades.
"Ma olin kusagil kaugel, siis aga kutsus keegi mu tagasi. Olid see sina? Muidugi see olid sina..." jutustas Trina rahutult.
Siis tulid kambrisse arst ja õde. Üllatuslikult võttis tüdruk nende tulekut rahulikult, ilmselt usaldas ta valgetes kitlites inimesi. Ta surus oma näo taas vastu minu õlga ning värises kergelt.
"Ta tuli tagasi?" küsis arst minult. Ma noogutasin, mille peale mees ütles vaikselt: "Tubli!" ja edasi tüdrukule: "Kullake, nüüd teeme sulle süsti, siis muutud sa veidi rahulikumaks ega näe hirmsaid unenägusid!" Ma imestasin, et neiu sellesse ettepanekusse usaldavalt suhtus. Kui teda süstiti, ütles Trina mulle: "Ära mine mu juurest ära!"
"Ma ei lähe kuhugi!" lubasin ma ning järgmisel hetkel vajus tüdruk mulle otsa ja jäi magama.
"Nüüd magab ta oma kümme tundi. Me viime ta siit ära palatisse," selgitas arst. Kui õde kanderaami kohale lükkas, võtsin ma Trina sülle ja asetasin raamile. Ta sõidutati palatisse.
"Kuidas sul see õnnestus?" päris arst. "Sa ei olnudki eriti kaua tema juures, kui tüdruk juba mõistusele tuli."
Ma valetasin, et ilmselt tundis Trina mind ära. "See on hea, et temaga muutus toimus. Nüüd saame teda ravida," arvas arst.
"Kas ma tohin edaspidi helistada ja uurida, kuidas tal läheb?" küsisin arglikult.
"Aga muidugi. Ütlen su nime valvelauda edasi, siis saad infot tema seisundi kohta. Ja paari päeva pärast võid tüdrukut vaatama tulla. Aga helista ennem ette."
Kui ma Alissa auto juurde läksin, küsis ta mu nägu silmitsedes rahulolevalt: "Näen, et loits tegi oma töö." Ma noogutasin, pisarad kurgus.
"Istu autosse, ma räägin nüüd sulle sinu päritolust," kutsus Alissa. Ta jutustas mulle atlantikutest.

RÄÄGIME ASJAD SELGEKS
Olin paar päeva rahutu, meenutades kõike Shelani tüdruku ja Alissaga seoses juhtunut. See oli midagi uut ja vapustavat minu elus. Kolmandal päeval helistasin haiglasse ja küsisin Trina seisundi järele.
"Kes te talle olete?" küsis valveõde. "Me tohime infot ainult tema lähedastele anda."
"Mu nimi on Joryn Clark ja Trina Cassidy arst ütles, et mulle antakse igakülgset teavet," vastasin ma.
"Oodake, ma kutsun valvearsti," ütles õde. Mõne aja pärast võttis arst toru.
"Trina Cassidy seisund paraneb, kuid ta näeb endiselt juhtunust košmaare," rääkis mees. "Tegelikult võite talle külla tulla, ta on teie järele küsinud."
Seekord ma Alissat ei kutsunud, vaid sõitsin haiglasse motorolleriga. Mind juhatati üksikpalatisse, kus lebas kahvatu ja haiglane tüdruk. Ta näis siiski tunduvalt elurõõmsam, kui meie esimesel kohtumisel.
"Tere, tundmatu võõras," tervitas Trina mind punastades. "Istu mu voodiservale." Ta vaatas mind kaua aega uurivalt.
"Ma tean kindlasti, et me polnud varem tuttavad," ütles ta siis. "Kuidas sa siia sattusid? Mida sa tegid, et ma sellest koomalaadsest seisundist välja tulin? Ma mäletan, et olin justkui kusagil ära, kuulsin siis Kutset ja tulin tagasi. Ärkasin siin haiglas ja sina olid mu juures."
"Kas juhtunu häirib sind ikka veel tugevalt?" üritasin juttu mujale viia.
"Jah, ma magan ainult rahustite mõju all, muidu näen hirmsaid unenägusid," vastas neiu ja mulle näis, et ta puhkeb kohe nutma. "Need tegelased seal majas olid nii hirmsad, nad nautisid mu piinu, nagu ehtsad deemonid," võdistas Trina õlgu.
"Sinu loost teavad paljud ja ma tean, et mõnedki arvavad, et sa sattusidki deemonite ohvriks," üritasin kaude talle selgitada. "Et nad tegid sulle liiga, sest sa ei uskunud igasugu vaimudesse ja veel mõnitasid neisse uskujaid."
"Ega sina ometi teispoolsusesse usu?" küsis tüdruk rahutult.
"Ei usu, aga.... Ma jätaksin ikkagi mõne protsendi selleks alles, et nad võivad olemas olla..." vastasin ettevaatlikult.
"Seda mõne protsendi juttu olen ma varemgi kuulnud!" ägestus Trina. "Kes sa ikkagi oled? Mida sa varjad? Mul on tunne, et sina olid see, kes mind tagasi kutsus! Sa ei ole ilmaasjata siin! Räägi kõik välja!"
Ma alistusin. "Hea küll, ma räägin. On üks naine, Alissa, kes otsis mu üles ja palus sind külastada. Ta õpetas mulle ühe loitsu, mida pidin sulle ette lugema. Ma usun, et see loits kutsuski sind tagasi."
Tüdrukul oli kohe palju küsimusi. "Kes see naine on? Ega ta ole üks nende hulgast, kes mulle liiga tegid? Miks ta just sind saatis ja ise ei tulnud?"
"See naine pole kohe kindlasti nende deemonite hulgast. Julgen sulle väita, et ta tahab tõesti sind aidata ja tal on selleks põhjused. Ta räägib kogu loo sulle ise, kui sulle külla tuleb. Loits aga on mulle tundmatus keeles, kaks lauset ja kaksteist sõna," rääkisin neiule.
"Mis põhjused tal mind aidata on? Miks ta mind siis ei aidanud, kui mulle liiga tehti? Millal ta siia tuleb?" jätkus küsimustesadu.
Andsin taas järele. "Kui sa mulle silma vaatad, siis näed sa mu vikerkestal täpikesi. Sinu silmades on sellised samuti olemas. Kas keegi su vanematest pole sulle midagi rääkinud atlantikutest, kunagise Atlantise elanike järeltulijatest? See päritolu ühendab mind, sind ja Alissat ning sellepärast saatis Alissa ka mind siia. Atlantikud püüavad alati üksteist aidata," seletasin ma, olles kindel, et ta mind ei usu.
"Jumal küll, seda on minu jaoks palju," oigas Trina. "Alles ma ei uskunud midagi sellist ja nüüd jookseb kõik kokku — deemonid, Atlantis, loitsud... Ma ei taha sellest enam midagi kuulda. Mine ära ja ära kunagi enam mulle külla tule. Ma ei taha sind enam näha!"
Ma tõusin voodist. "Aga Alissa?" küsisin ma masendunult. "Kas saadan ta siia?" Ta selgitab sulle..."
"Ei!" tüdruk lausa karjatas. "Jätke mind rahule!"
Järsku tuli mulle üks mõte. Vaikse häälega lugesin ette selle loitsu, mida Alissa oli mulle õpetanud. Trina silmadesse ilmus hämmeldus, ta vajus justkui mingisse lummusesse, et kohe jälle ärgata. Mind nähes ja ära tundes karjatas ta: "Mis see oli? Mida sa minuga tegid?"
"See oligi loits, millega ma sind tagasi tõin!" selgitasin vaikse häälega. "Mulle mõjus see samamoodi! Nägid sa mingit linna? Sadamat? See ongi Atlantis!"
"Ma olin mingis lossis!" rääkis tüdruk erutatult. "See on siis tõsi!" Kohe aga tuli palatisse õde, kes oli häälte valjenemist kuulnud ja palus mul lahkuda, Trina olevat liiga ärritunud.
Kui hakkasin ära minema, haaras neiu mul käest. "Las ta tuleb mulle külla!" palus ta sosinal.
"Üks jutt veel — ära räägi politseinikele, et sind mingid deemonid piinasid. Ütle, et need olid tavalised inimesed, nii pääsed siit kiiremini välja. Alissa ütleb, et politsei ei saa sind aidata, sa pead tulevikus ise nendega arved klaarima, sest korrakaitse käed lihtsalt ei ulatu nendeni," seda sosistanud, pigistasin ma Trina kätt, millele too samaga vastas.
Haiglast väljudes helistasin Alissale. "Ta ootab sinu külaskäiku!" teatasin lühidalt.

PÕLETAME MAJA MAHA
Alissa ei võtnud kaua minuga ühendust ja ma hoidusin ka ise Trinat külastamast. Ma ei teadnud ju, kas ja kuidas ta võiks mind vastu võtta. Tegelikult ma mõtlesin neiu peale kogu aeg, kuid leppisin sellega, et minu osa selles loos on läbi. Neetud, see tüdruk on niiiii kena!
Ühel päeval otsis Alissa mind üles. "Trinaga on kõik korras," teatas ta. "Tüdrukul on küll oma deemonitega, õigemini mälestustega neist, tegemist, aga muidu on ta igati kombes. Koolikaaslased käivad tal külas ja varjatud ebamugavustundest hoolimata suhtlevad nad nagu varemgi. Oma poisiga lõpetas Trina küll kõik ära, aga eks see ole ka arusaadav. Varsti saab ta haiglast välja ja siis alustan ma tema õpetamist, ennekõike enesekaitset."
"Tegelikult tahtsin ise teda õpetada," sõnasin arglikult.
"See pole hea mõte," arvas Alissa. "Ta meeldib sulle ja trenni tehes tuleb teil paratamatult füüsiliselt kokku puutuda, aga see pole ilmselt see, mida vägistamise üle elanud tüdruk tahaks. Sa saad ju aru, eks?"
"Kas sa oskad siis võitluskunste?" pärisin ma, mille peale naine võttis vilunult sisse võitluspoosi. Siis aga hakkas ta uuesti rääkima:
"Me peame sinuga ühe riskantse ja seadusvastase asja ette võtma. Westerlingide maja tuleb maha põletada."
"Midaaa?" venitas ma kohkunult.
"See on Trina huvides," selgitas Alissa. "Ta hakkab kindlasti küsimustele vastuseid otsima ja läheb varem või hiljem sinna majja, kus kõik juhtus. Seal aga on deemonid ilmselt endiselt kohal."
"Millal me läheme?" pärisin ma.
"Me peame minema päeval. Siis on küll palju rahvast liikvel ja tuletõrjujad võivad ruttu pärale jõuda, aga deemonid magavad siis või on varjul oma pimedates urgastes," selgitas Alissa. "Öösel saavad nad meie vastu tegutseda, meid tappa, või siis põgeneda, aga päeval teevad tuli ja päikesevalgus oma töö. Nad on meie jaoks üliohtlikud — sind nad ilmselt piinaksid ja tapaksid, aga minuga läheks samamoodi, nagu Trinaga."
"Millega me maja põlema paneme?" küsisin ma, mille peale naine kostis, et see jäägu tema mureks.
Leppisime kokku järgmiseks hommikupoolikuks. Olin veidi närvis, sest nende aktsioonide pärast hakkas mul õppetöö kannatama.
"Ma aitan sul järele õppida," ütles Alissa justkui minu mõtteid aimates. "Selle asja peame lihtsalt ära tegema, sest Trina lastakse varsti koju."
Järgmisel päeval naisega kohtudes olin hämmastunud: Alissal oli seljas sportlik kostüüm, mis rõhutas kutsuvalt tema kehakumerusi. Minu pilku märgates kamandas ta: "Poiss, pööra pilk kõrvale!" ning hakkas samas naerma: "Joryn, ma võtan asja ikka nii, et sa oled minust poole noorem, aga unustan, et sa oled mees ja veel eas, kus hormoonid möllavad. Vaata aga, mul pole kahju!"
Jätsime auto sellisesse kohta, kus tema parkimine kellelegi väga silma ei torganud, ja hakkasime pikki madalat hekki Westerlingide maja poole hiilima. Enne seda võttis Alissa pagasiruumist kaks seljakotti ja ulatas ühe mulle. "Seal sees on bensiinikanistrid," selgitas ta.
Maja juurde jõudes vilistas mu kaaslanna tasakesi. "Väga hea, meile jääb vähem ringihulkumist,"lausus ta kinnilöödud akendele ja ustele osutades. Kontrollisime siiski, kas kõik sissepääsud on kindlalt kinni, kuigi oli teada, et pärast Trinaga juhtunut hoidusid poisikesed majast eemale. Siis võttis Alissa taskust muukraua ja poole minuti pärast avanes üks väike kõrvaluks tasase kriginaga ning me hiilisime majja.
Tubades oli vaikne, kogu sisutus oli kaetud tolmuga ja päikesekiired tungisid mingitest pragudest sisse. Majas valitses mingi rõske, jube ja pahatahtlik õhkkond, mis ajas meilegi hirmu peale.
"Nad tunnetavad, et keegi tuli majja," sosistas ärevil naine mulle. "Ära mine pimedatesse kohtadesse. Hakkame ruttu peale ja laseme siis jalga."
Kummaski seljakotis oli kolm väikest kanistrit, mille sisu me tubadesse laiali kallasime. Siis võttis Alissa oma kotist klaaspudeli ja lennutas selle esikust keldrisse suunduvast trepist alla pimedusse. Kostis puruneva klaasi klirin ja siis õel sosin, mis tarretas me liikmeid. Alissa paiskas jalaga ümber viimase bensiininõu ja süütevedelik hakkas alla keldrisse nõrguma.
"Laseme jalga. Kui bensiin selle pudeli sisuni jõuab, toimub plahvatus," ütles naine rutuga. Tormasime uksest välja ja oleks äärepealt ühe koeraga jalutava mammiga kokku põrganud. Õnneks oli vana naise tähelepanu hetkel suunatud mujale ja me jõudsime heki kaitsvasse varju lipsata. Siis kostis väike, avaneva šampusepudeli pupsatuse moodi kõlav plahvatus ja maja akendest paiskusid välja kõrged leegid. Mõne hetkega oli alumine korrus laustules ja see levis ülespoole. Koeraga naine jooksis juba koos kahejalgse sõbraga karjudes maja juurest minema.
Mõne minuti pärast istusime juba autos. Kuskilt kostis tuletõrjeautode sireene.
"Korda läks!" ütles veidi kaame Alissa.
Õhtustes uudistes rääkis diktor ka Westerlingide maja põlengust. "Tegu on ilmselt süütamisega," arvas teadustaja. "Maja põles maani maha. Politsei välistab võimaluse, et maja süütas neiu, kelle kallal seal mõne kuu eest vägivalda tarvitati, sest ohver viibib veel kinnises raviasutuses. Küll aga võisid seda teha tema sõbrad. Uurimine jätkub."
Ma tundsin endal ema pilku. See oli ärev ja murelik, kuid ta ei öelnud midagi.
Magama heites meenus mulle see õel, aga samas valuline sosin, mis kandus minu ja Alissani hetkel, kui maja oli juba leekides. Ma ei usu, et tavaline inimene oleks seda tunnetanud, aga meie kuulsime seda. Westerlingide majas said otsa seal redutanud deemonid.
Trina naases koju kaks päeva pärast põlengut ja hakkas kohe koolis käima.

MEIST SAAB PAAR
Edasi loksus mu elu tavalistesse rööbastesse. Käisin jätkuvalt koolis, sain oma hinded korda ja treenisin aktiivselt võitluskunstides, sest miski oht näis musta pilvena meie peade kohale kogunevat. Alissa saatis mulle aeg-ajalt elektronkirju, kuid need olid lakoonilised. Sain aru, et Trina treenib hoolega oma võitlusoskusi ja on hämmastavaid tulemusi saavutanud. "See tüdruk on tõeliseks võitlejaks saamas!" lugesin ühest kirjast.
Kord eksis Alissa oma õpetuse vastu või tegi seda meelega, igal juhul sain teada, et: "Trina küsib üha sagedamini sinu järele. Mis ma talle ütlen?"
Ühel päeval panin tundidest poppi ja sõitsin autoga Shelani keskkooli. Jõudsin sinna just lõunavaheajaks. Osa õpilasi einetas ilmselt koolisööklas, osa aga pidas kooli ees murul omamoodi piknikku, nosides kaasavõetud einet. Paljud vaatasid mind huviga, olin ju võõras nägu, kuid samas kubisesid Richmondi koolid võõrõpilastest ja tundmatuid koolikaaslasi võeti loomulikuna. Trinat aga ei silmanud ma kuskil. Ta oli kas sööklas või tegeles kusagil õppimisega või puudus üldse koolist. Nii arvasin vähemalt mina. End lahkuma sättides aga märgasin järsku otsitavat tüdrukut.
Trina tuli kolme sõbrannaga mööda kõnniteed minu poole. Ta oli meie viimasest kohtumisest saati väga muutunud: neiu oli enesekindel, rahulik, ta naeris ja naljatas. Tüdruk oli taas imekena, temas polnud jälgegi sellest rusutusest, mida ma tema juures viimati olin näinud.
Siis silmas Trina mind. Ta muutus näost kahvatuks, pillas käes olnud õpikud ja hakkas imestunud sõbrannadest välja tegemata minu poole tulema. Neiu jäi minu ette seisma ja vaatas mulle otse silmadesse.
"Sa tulid!" ütles ta vaevukuuldavalt. "Ma ootasin sind!" ja ta võttis mu kätest kinni. Trina näos oli valulik-õnnelik ilme. Ma mõistsin, et tema puhul tuleb rääkida just seda, mida ma mõtlen.
"Ma igatsesin su järele!" sosistasin ma tüdruku silmadesse vaadates.
Sel hetkel köhatasid meile järele jõudnud tüdrukud ja naeratav Trina pöördus mu kätest lahti laskmata nende poole. "Saage tuttavaks, see on Joryn," tutvustas ta mind. "Ta on West-Richmondist ja tema on see, kes haiglas mu sellest koomast välja tõi." Tüdrukud tervitasid mind kohmetult ja tutvustasid ennast.
"Me läheme Joryniga jalutama," ütles Trina teistele. "Järgmisse tundi ma ei tule. Öelge õpetajale, et pidin arsti juurde minema." Vastust ootamata vedas ta mind endaga kooli territooriumilt minema ja kui me olime pargist väljas, suudles neiu minu üllatuseks mind tugevalt, nõudlikult ja näljaselt. Ma vastasin samaga, hoides teda õnnest segasena käte vahel.
"Alissa ütles, et teie põletasite Westerlingide maja maha. Kas see oli minu pärast?" küsis neiu, kui me käsikäes edasi jalutasime.
"Jah!" kinnitasin ma. "Ta arvas, et sa pole veel valmis neile vastu astuma ja igaks juhuks panime majale tule otsa. Ja usu mind, Trina, me lausa tunnetasimeja kuulsime, kuidas deemonid tules ja päikeses hukkusid, ja kuigi see oli õudne, oli see ka tore."
"Ma ei suuda ära oodata, kunas saan nendega silmitsi seista ja nende vastikud näod segi raiuda," ägestus neiu. "Koos sinu ja Alissaga. Aga ma saan aru, et esialgu on selleks veel vara."
"Kuidas sul muidu läheb? Kodus? Koolis?" pärisin ma.
"Eks kõik püüavad teha nägu, nagu poleks midagi juhtunud, aga tagaselja ikka sosistatakse. Mõnede jaoks olen ma ise süüdi, et sinna majja läksin. Nagu oleksin ise endale õnnetuse kaela tõmmanud. Kodus... on ka jama. Mu vanemad on mõlemad atlantikud, aga nad ei taha seda olla, eriti isa. Ta arvab, et minuga juhtunu on meie päritoluga seotud ja ütleb, et kui saaks, laseks ta meil kõigil vereülekande teha, et Atlantise verd meist välja saada. Ma üritan talle ikka selgeks teha, et kõik see on toimunud ja midagi enam muuta ei saa, aga ta on hakanud mind pidevalt kontrollima. Mul on raske aeg, aga õnneks ei keela isa mul võitlemist õppida. Ta tunnistab, et see oskus pole ülearune, kuigi see talle ei meeldi. Ahjaa, oma poisi Matti jätsin ka maha."
"Sa ei armasta teda enam?" küsisin ma põksuva südamega.
"Armastan, aga mitte nii, nagu varem," vastas Trina. "Ma armastan teda nagu head sõpra, kellega oleme lapsest saati tuttavad. Me ei saaks enam intiimselt lähedased olla, Matt on kogu aeg nagu pinges. Talle meenub minuga juhtunu ja see ei lase tal normaalselt olla. Ei, ma armastan kedagi teist," tüdruk jäi seisma ja pöördus taas minu poole. "Ma mäletan hetke, kui ma tagasi pöördusin... kui sina mu tagasi tõid. Ehmusin algul, sest ma ei tundnud ju sind, aga pärast oli mul sinu juures niiiii turvaline olla, et lausa valus hakkas. Pärast neid deemoneid lihtsalt üks poiss, kes mind aina kallistas..." Trina silmis helkisid pisarad. Ma suudlesin teda.
"Me oleme ju nüüd paar?" küsis Trina suudlust katkestades. Minu huuled kinnitasid seda. Neiu surus end minu vastu, püüdes oma rindade ja puusade survega mind veelgi teda ihalema panna.
Mõne päeva pärast koju naastes tabas mind eriline üllatus. Esikus jopet varna riputades kuulsin elutoast kahe naise häält. Üks oli ema ja teine... minu uksele ilmudes pöördus minu poole naeratav ja sädelev Trina. Nad olid emaga lobisenud nagu kaks sõbrannat. Nüüd tuli tüdruk nõtke sammuga minu juurde ja suudles mind häbenemata otse huultele.
"Olgu, lähen nüüd, teil on vaja kahekesi olla," ütles ema ja lahkus toast. Auto mürin osutas, et ta sõitis kuhugi minema. Me läksime Trinaga minu tuppa.
Pärast minu voodi segiaelemist läksin kööki neiule mahla tooma. Minu naastes lebas Trina ihualasti voodis, täidlased rinnad vastu tekki surutud, imekena tagumik püsti. Tema keha oli kui unistus.
"Tule siia!" sosistas õhetav tüdruk. Ma läksingi, ja kiiresti.
"Hoia seda tüdrukut, ta on iga temaga koos oldud minutit väärt," ütles ema mulle õhtul.
Paari päeva pärast, kui me Trinaga üliõnnelikult koos meie juurde jõudsime, leidsime eest mureliku ema, kes vestles Alissaga.  
"Portlandis tapeti üks atlantikute pere — mees, naine ja kaks tütart. Me ei tea, kes või mis selle taga on, aga jõhkruse järgi otsustades teadsid tapjad, keda nad mõrvasid," ütles Alissa rahutult.
Ta rääkis meile atlantikute mässulisest tiivast. Nood olid kunagi oma minevikust lahti öelnud, nüüd aga taas orduga liitunud ja tahtsid võimu võtta, teistest üle olla. Oli alust arvata, et neil on sidemeid Vikerkaaresõdalastega.


JAIME TUELLI PÄEVIK

12. VEEBRUAR
Ärkasin täna telefonihelina peale. Kiire pilk kellale näitas, et lõuna hakkas kätte jõudma. Nii pikk magamine oli tingitud eelmise öö seiklustest baarides ja ööklubides. Mul polnud kusagile kiiret, mingid töötähtajad peale ei surunud ja seepärast lubasin endale enne telefonitoru haaramist klaasikese viskit.
"Ma kuulen!" ümisesin telefonisse, nautides suhu jäänud viskimaitset ja laia poissmehevoodi soojust.
"Tere! Kas ma räägin Jaime Tuelliga?" küsis noore naise õrn, pisut laulev hääl. See kõlas üsna seksikalt.
"Igastahes!" vastasin ma. "Kellega on mul au?"
"Mina olen Britany Campbell. Sinusugune majandusajakirjanik peaks mind vist teadma?" vastas naine naerdes.
Ma kargasin ärevuses voodis istukile. Otse loomulikult teadsin ma Campbellide majandusimpeeriumist ja seda edukalt laiendavast dünastiast. Pärast kolme poja ja nelja tütre isa, ärimees Bill Campbelli saladuslikku hukkumist Kaljumäestikus, kus tema eralennuk teadmata kadunuks jäi, olid lapsed peamiselt teemanditele orienteeritud ja põhikohaga Seattles asuva firma üle võtnud. Iga pärija vastutas oma osakonna eest — näiteks Britany Campbelli juhtida oli ehete tootmine ja müük, ning üllatuslikult noorem põlvkond ei kakelnudki firma juhtimise pärast, vähemalt mitte avalikult. Nad olid juhatuse etteotsa valinud vanema poja Joni ning ettevõtte edu näis olevat järjepidev. Muide, firma kiirele ülevõtmisele viidates levis kuulujutt, et lapsed ise olevat isa kadumise korraldanud, sest ei lennukit ega hukkunut ei leitud.
Britany Campbelli olin ma sageli näinud kõikvõimalikel majandusfoorumitel, kus ta sädelevalt ringi tormas, meeste päid segi ajas ja samas üllatavalt asjatundlikke kõnesid pidas. Naine oli hetkel vallaline, aga tema eraelu oli pidevalt meedia tähelepanu all.
"Aga muidugi tunnen ma teid!" vastasin aupaklikult. "Millega ma teie tähelepanu olen ära teeninud?"
"Noh, pole vist saladus, et te olete üks tuntumaid majandusanalüütikuid," vastas Britany Campbell. "Me oleme ammugi pere ringis arutanud, et peaks teiega lähemalt tutvuma ja ehk mõningates küsimustes ka koostööd tegema."
"Olen selle mõttega igati päri!" vastasin ma. "Alati teie teenistuses."
"Mis oleks, kui me kohtuksime homme kell 12 Oak Tree restoranis ja lõunataksime koos, teie ja mina!" küsis naine. Oak Tree oli üks kallimaid ja elegantsemaid kohti Seattles.
"Olen kohal!" vastasin ma. "Lõuna on..." "...meie kulul," lõpetas Britany Campbell. "Kui see teie mehelikkust riivab, siis luban, et kannan arve firma esinduskuludesse, ja näitan seda ka teile ette."
"Sel juhul olen nõus!" muigasin ma. "Homseni!"
"Homme siis ütleme teineteisele juba sina ning oleme lihtsalt Britany ja Jaime," pakkus naine enne kõne katkestamist.
Ma jäin mõttesse. Campbellide perekonna huvi minu vastu oli meelitav. Tegelikult olin ma üsnagi tuntud majandusajakirjanik, kelle analüüse ja prognoose ihkas avaldada iga Lääneranniku prestiizikam majandusväljaanne. Minu lood olid sisukad, asjatundlikud ja enamasti õiged, eksimuste korral aga oskasin ma alati leida neid nüansse, mis olid mind teelt kõrvale eksitanud. Ma teenisin oma laialdaste ja põhjalike teadmistega hästi, mul oli oma luksuskorter Seattle parimas rajoonis, kiiresti saavutatud tuntus ja helge tulevik. Aga oli ka mõnda negatiivset. Mõne kuu eest oli tabanud oma tüdruksõbra Gweni mind mu sõbraga petmast ja me läksime lahku. Aga eks see oli ka minu süü — olin tüdruku karjääriredelil ukerdades unarusse jätnud. Nüüd nautisin taas poissmehepõlve. Järgmise naise leidmiseni. Ehk on see Britany?

VAHEPEALNE MEENUTUS
Minu elu vapustavaim sündmus negatiivses mõttes oli mu ema surm, kui ma olin 17-aastane, peatselt 18 saamas. Mind lapsest saati üksi kasvatanud ema suri vähki, paljastades enne lahkumist kohutava saladuse.
Mäletan hästi toda päeva, kui ma haiglas viimast korda ema külastasin. Tema raviarst ütles, et surm saabub loetud tundide jooksul. Õnnetult läksin palatisse, kus surmavarjuna kõhn ja kahvatu ema lamas. Mind nähes libises üle ta näo naeratus, et siis taas tõsiseks muutuda.
"Istu, Jaime!" ütles ema. "Mulle on vähe aega jäänud ja ma pean sulle ühe hirmsa saladuse avaldama..." ta köhis vaevaliselt.
"Rahune, ema!" ütlesin ma ärevalt, kuid ema katkestas mind. "Tahan sulle tunnistada, et ma pole su tegelik, bioloogiline ema..."
Mu suu vajus jahmatusest pärani. "Ema, sa sonid, seda ei saa olla... või sa tõesti adopteerisid mu?"
"Veel hullem, ma röövisin su!" vastas ema.
"Ei-ei, ma ei usu sind, sa kahtlemata sonid!" hüppasin ma püsti, kuid ema ei lasknud mu kätt lahti ja ma istusin taas.
"Kuula mind ära!" palus ema ja ma tulin ta palvele vastu.
"See juhtus 27 aastat tagasi," alustas ema. "Minu elus tundus kõik tore olevat — olin 20-aastane, töötasin heas firmas tasuval sekretärikohal ja mul oli oma poiss-sõber, keda ma palavalt armastasin. Kõik muutus siis, kui jäin rasedaks. Algul mu poiss rõõmustas, kuid siis hakkas ta isarolli kartma ja jättis mu maha. Kirja teel. Kirjutas, et pole valmis lapsevanemaks saama, soovitas aborti teha, jättis mulle veidi raha ja kadus. Kogu mu maailm vajus kokku.  Olin järsku jumala üksi, mu vanemad olid surnud ja sõbrannasid õieti polnud. Lapse otsustasin siiski alles jätta lootuses, et mu kallim ikkagi hakkab end isana tundma, naaseb, ja siis oleme üks kena pere. Aga pidev ahastamine ja depressioon viisid mu selleni, et tuli nurisünnitus ja ma kaotasin lapse. See oli minu jaoks viimane piisk karikasse ja ma tahtsin ennast tappa. Siiski ei jätkunud mul piisavalt südikust,et endale kätt külge panna.
Kord linnas üksi ringi uidates sattusin ühe erilise sündmuse pealtnägijaks. Üks uhke auto peatus valgusfoori punase tule all ja järgmisel hetkel avati tema vastas seisvast autost tuli. Paanikas inimesed pugesid ruttu varju, ka mina. Rünnatava auto juht tulistas vaenlastele vastu ja kuulide vingumist kuuldes tekkis mulle meeletu mõte tulejoonele joosta — juhuslikust kuulist pihta saades oleksin inimeste arvates surnud tulevahetuse, mitte enesetapu läbi, ja see olnuks ilusam lõpp. Kui aga kuulid mu ümber vopsima hakkasid, lõin araks ja varjusin. Siis kihutas ründajate auto minema, ilmselt arvasid nad, et töö on tehtud, sest ohver enam vastu ei tulistanud.
Ka mina tahtsin jalga lasta, aga siis köitis mu tähelepanu kuulidest sõelapõhjaks lastud auto tagaistmelt kostev lapse hääl. Juht oli verisena roolile vajunud ja ma pidasin teda surnuks. Tahaistmele kiigates nägin seal turvahällis paarikuist nutvat poisslast. See olid sina. Mingi meeletu mõtte ajendil haarasin hälli koos lapsega ja enne kui inimesed julgesid oma peidupaikadest välja tulla, olin ma sealt kadunud.
Alles kodus taipasin ma, millega olin hakkama saanud. Ma olin röövinud kellegi lapse! Aga sind tagasi viima ma ei kiirustanud, andsin sulle hoopis rinda ja hakkasin uudiseid jälgima. Seal räägiti küll tulevahetusest ja plahvatanud autost, kuid mingist hukkunud mehest või kadunud lapsest juttu polnud. Varsti jäi kogu see lugu kuidagi soiku, igal juhul sind ei otsinud enam keegi.
Mul oli üks sõbranna, kelle õde oli arst. Rääkisin neile loo ära ja palusin korraldada nii, et minu nurisünnituse kohta käiv info kaoks ja hoopis minu sünnitamine fikseeritaks. Algul see arst keeldus ja soovitas mul laps politseisse viia ning kõik üles tunnistada. Kui aga last ei otsitud ja sel naisel oli mingi asja pärast hädasti raha vaja, siis võltsis ta dokumendid ning ma sain ametlikult sünnitanud emaks. Olen seda siiani olnud. Ma armastan sind kui oma last, kuigi olen mõelnud, mida tunnevad su pärisvanemad ja millise elu juurest ma sind eemale viisin? Kindlasti oleksid sa rikas, sellele viitas see luksuslik auto, millest ma su võtsin, aga seda tulistamist arvestades ehk hoopis päästsin su millestki halvast. Kas sa andestad mulle?" ja ema surus mu kätt.
Muidugi ma andestasin. Sisimas teadsin, et see lugu polnud väljamõeldis. Pärast ema matuseid uurisin vanadest ajalehtedest järele, ja tõepoolest, selline sündmus oli toimunud! Aga otsad kadusid kusagil vette ja oma tõelisi vanemaid ma ei leidnudki.
Lõpeasin keskooli ja otsustasin kolledzisse minna. Valida oli politseiniku ja ajakirjaniku ameti vahel, sest neid kahte elukutset pidasin võimalikuks võtmeks oma päritolu selgitamisel. Valisin viimase, kuid isegi tollaste ajakirjanikega hiljem kohtudes ei suutnud ma millegi jälle saada. Lugu oli kuidagi summutatud.
Üksi läbi elu rabeldes pidin ma sageli põhjalikke majanduslikke arvestusi tegema, et hakkama saada. Selline arvestamine ja analüüs hakkas mulle meeldima, ma seedisin läbi palju majandusalast teavet, avastasin kokkulangevusi ja minust sai ühe tuntud väljaande selle ala ajakirjanik. Hiljem said mu artiklid enneolematu menu osaliseks, neid avaldati paljudes meediaväljaannetes ja nende eest maksti hästi. Minust sai tuntud majandusanalüütik.

13.VEEBRUAR
Kui ma Oak Treesse jõudsin, põrnitses portjee mind umbusklikult. Oma 27 eluaasta jooksul polnud ma veel saavutanud seda soliidset väljanägemist, mis on eakamatel meestel, ja too tegelane pidas mind valeks külastajaks vales kohas.
"Olen Jaime Tuell ja miss Britany Campbell ootab mind," naeratasin sundimatult. Muutumatu näoilmega portjee juhatas mu lauda. Mind tervitav noor naine naeratas võluvalt. Ta oli imekena ja ma märkasin paljude seal einestavate meeste kadedaid pilke. Britany silmitses mind uudishimulikult. Tema silmavaade ajas mind segadusse — see oli kuidagi poolehoidev, kuid mitte selline võrgutav, millega kenad naised neile meeldivad mehi vaataksid.
"Selline sa siis oledki!" naeratas naine, kui ma galantselt ta kätt suudlesin.
"Loodetavasti pole teie pettumus liiga suur!" kostsin ma. "Kõige hullem pole!" muigas mu kaaslanna.
Meie lõunaeine oli rikkalik ja maitsev. Vestlesime peamiselt majanduse hetkeseisust ja eriti teemanditurust. Siis Brita, nagu ta palus end kutsuda, naeratas ja ütles:
"Ma ei kahetse, et sinuga tuttavaks sain. Sa oled tõesti asjatundja. Tegelikult tahaksime sult teemanditööstuse analüüsi, mis sobiks ka avaldamiseks. Anname teile oma majandustulemuste aruande ja hangime ka nii koostööpartnerite kui ka konkurentide omad."
"See võib väga huvitavaks kujuneda," vastasin ma.
"Rääkige nüüd veidi endast," palus naine. "Ma tean su ajakirjanikutööst, aga mitte midagi su varasemast elust."
Olin sel hetkel nii elevil, et puistasin sellele meeldivale naisele südant, rääkides ka oma saladused välja. Minu jutu lõppedes oli Brita kuidagi tõsisem ja mõtlik, isegi veidi kahvatu. Ilmselt oli minu röövilugu talle mõjunud.
"Ära minusse küll armu!" sosistas Brita, kui me lahkusime restoranist. "Mul on keegi."
Sellest oli kahju, kuid ma ei kaotanud lootust.
Puutusime naisega veel palju kokku. Käisin nende büroos, kus vaatasime läbi aruanded ning tegime analüüse, tutvusin nende tootmisega ning sageli einestasime koos. Mind pani imestama, et kordagi ei kohanud ma seda Brita saladuslikku kedagit.
"Tead, aeg on sind minu vendadele-õdedele tutvustada," ütles Brita mulle märtsi esimesel päeval. "Meil on laupäeval firma juhtivtöötajate väike pidu või koosolemine. Sa oled sinna oodatud."

4. MÄRTS
Kui ma Jon Campbelli luksuslikku eramusse jõudsin, leidsin eest palju rahvast, kellest paljud olid juba heas tujus. Imekena ja seksikas Brita haakis ennast kohe minu käevarde ja hakkas kohalviibijaid tutvustama. Ennekõike sain tuttavaks tema vendade Joni, Timothy ehk Timi, Emmeti ning õdede Nora, Lizi ja Adrianaga. Kõik nad silmitsesid mind kuidagi veidrate pilkudega, kuid olid ülimalt sõbralikud ja vastutulelikud. Mingist vastumeelsusest hoolimata tundsin ennast nende hulgas hästi. Mulle tutvustati ka abielus olevate Campbellite abikaasasid ja lapsi.
"Me kasutame ise ka oma töös paljude analüütikute abi," selgitas firma eesotsas olev vanem vend Jon mulle usalduslikult, kui me teemandiäri üle arutasime.
"Sa siis pole eriti pereelu tunda saanud!" ütles Nora, kui me vestlesime nende vanematest ja pereväärtustest. Noorim õdedest Adriana üritas mu muusikamaitset välja selgitada. Tim lubas mulle minu poissmehestaatusest kuuldes kenasid naisi tuvustada, Emmet usaldas mulle oma armumiseloo ning Liz näitas vaadet ookeanile.
Panin varsti tähele, et Campbellide jaoks olin ma tähelepanu keskmes. Mitte keegi neist ei tõtanud mu juurest minema, kui saabus keegi uus tulija, keda oli vaja tervitada. Pigem kogunesid nad justkui spontaanselt minu juurde kokku.
Asi muutus veelgi imelikumaks, kui märkasin kord eemal seisvate ja omavahel pinevalt vestlevate Joni ja Nora pilke. Kuigi mõlemad vaatasid kohe kõrvale, mõistsin, et ilmselgelt räägiti minust. Tahtsin kõige selle kohta Britalt aru pärida, kuid selleks ei tulnud sobivat hetke. Sinnapaika küsimused jäidki.
Paar päeva hiljem läksin Brita kontorisse. Naist polnud kohal ja sekretär juhatas mu tema kabinetti. Oodates libises mu pilk üle naise laua ja ootamatult tabasin seal vedelevaid fotosid. Ühel neist oli kuidagi tuttav tegelane. Tõusin ja pilte enda kätte võttes taipasin, et need olid minust. Keegi oli mind mitmesugustes kohtades ja olukordades pildistanud.
Ma olin jahmunud. Kindlasti polnud neid pilte teinud keegi Campbellitest, vaid tõenäoliselt pildistas mind detektiiv. Aga milleks? Kas koostööpartneri tausta uurimine? Aga fotod oli liiga eraelulised... mis kurat toimub?!
Kui Brita sisenes, olin ma näiliselt rahunenud ja istusin toolil. Naine lükkas fotod nagu muuseas sahtlisse. Ilmselt häiris teda miski minu juures, sest minu ilmunud artiklist rääkides tabasin endalt sageli tema äreva pilgu.
"Kas sinuga on kõik korras?" küsis ta järsku.
Taipasin, kuidas vastama pean. "Lehetoimetaja tahab ruttu uut analüüsi ja ma mõtlen, kust alustada!" selgitasin, mispeale Brita rahunes. Minus aga mässasid küsimused.

16. MÄRTS   
"Mis sinuga lahti on? Sa oled juba mõnda aega kuidagi imelik," küsis Brita täna minult, kui me istusime restoranis ja nautisime mereandidest õhtueinet.
Ma algul kohmetusin selle otsekohese küsimuse peale, siis aga vaatasin naisele julgelt silma.
"Mäletad, kui ma paari nädala eest sinu juures kontoris käisin. Usu mind, see juhtus täiesti juhuslikult, aga ma nägin su laual minust tehtud pilte. Kas te olete lasknud mind jälitada? Ja miks?" küsisin ma omakorda. Brita muutus näost valgeks. Nüüd oli tema kord kohmetuda.
"Seda ma kartsingi, et sa avastad jälgimise ja mul tuleb sulle selgitusi anda. Tegelikult kavatsesime seda koos kõigi vendade ja õdedega teha, aga nüüd langeb kõik minu õlule," ohkas Brita. "Eks sa taha vist selgitusi saada nüüd ja kohe?"
"Jah, paluks küll," vastasin. "Aga mida te mulle terve perega selgitada oleks tahtnud?"
Brita mõtles hetke. "Sa ju tead, et meid on seitse Campbellide last: mina, Jon, Liz, Tim, Nora, Emmet ja Adriana. Tegelikult sünnitas meie oma kaheksa last. Üks poiss oli veel, enne kaksikuid Emmetit ja Adrianat, aga ta jäi ühel hetkel kadunuks. Ta nimi oli Benedict ja kadumise hetkel oli ta kõigest neljakuune."
"Oi, mul on kahju!" ütlesin. "Aga mis see minusse puutub?"
Brita vaatas mulle otse silmadese. "Kuidas sa aru ei saa? Meie esimesel kohtumisel Oak Trees rääkisid sa, kuidas su kasuema võõra lapse ühest autost võttis. Tea siis, et see olid sina ja haavatud mees roolis oli sinu isa. Sa oled üks Campbellitest, Benedict Campbell." Naise silmis olid pisarad.
Mul lõi silme eest mustaks. Teadmine, et Brita on mu õde, valgus aeglaselt mu teadvusesse.
"See ei saa olla," vaidlesin ma nõrgalt vastu. "Olete te selles kindlad?"
"Jah, kõik klapib!" vastas Brita õnnelikult. "Sinu röövimise lugu klapib sellega, kuidas isa rünnati ja sind pärast enam autos polnud. Sa oled just niisama vana, kui meie kadunud vend ja sul on DNA sama. Usu mind, me oleme lasknud sedagi kontrollida."
"Aga... kuidas te mind leidsite? Ja miks mite varem?" küsisin ma erutatult.
"Su kasuema oli kõik nii korraldanud, et ükski niidiots sinuni ei viinud. Selle, et sina võid meie vend olla, avastasin mina siis, kui sa televisiooni majandussaates kaasa lõid. Sa oled oma vendadega väga sarnane. Pruukis vaid eradetektiiv palgata ja asjad hakkasid hargnema," selgitas Brita.
Võtsin ta käe. "Mis siis ikkagi 27 aastat tagasi juhtus?"
"Sa olid neljakuune, kui ema sinuga koos kodus oli, ja järsku teadvuse kaotas," jutustas Brita. "Teenija kutsus kiirabi ja ema viidi haiglasse. Sina jäid teenijaga koju, sest sind ei tahetud haige emaga kaasa viia. Siis tuli isa koju ja kuulnud, mis emaga juhtus, võttis sinu hälliga kaasa ja sõitis ema juurde haiglasse. Kui ta ühe ristmiku all pidama jäi, avati tema auto pihta tuli. Ilmselt sattusid need mehed juhuslikult talle peale, sest tegemist oli vastutuleva autoga, ja nad  ei võinud teada, et isa sõidab haiglasse. Igal juhul otsustasid nad isa tappa..."
"Pea, pea..." segasin ma vahele. "Miks taheti isa mõrvata?" Mu peas vilksatas üks vastik mõte. "Ega Campbellid ole... millegi sellisega seotud?"
Õde naeris. "Meie isa polnud mingi ristiisa! Aga see on teine ja pikem jutt. Ütleme nii, et tegu oli võimumängudega. Meie vastased olid samuti rikkad ja vägevad ning mingil ajal peeti atendaati otstarbekamaks kui läbirääkimisi."
"Räägi edasi!" palusin ma.
"Isa tulistas neile  meestele vastu, aga sai raskelt haavata ja kaotas teadvuse. Mõrtsukad arvasid, et ta on surnud ja sõitsid minema. Sina olid tagaistmel ja nad ei teadnud sust midagi. Siis võttis see naine, sinu kasuema, su kaasa. Meie inimesed jõudsid küll üsna ruttu kohale, võtsid isa autost välja, ja viisid ta samuti haiglasse, lastes auto jälgede segamiseks ennem õhku. Keegi ei osanud sel hetkel oletada, et ka sina olid autos olnud. See tuli hiljem välja. Politsei ja meediani asi ei jõudnud, sest isal oli võimu kõige summutamiseks. Esialgu arvasid vanemad, et meie vaenlased võtsid sinu pantvangiks kaasa. Läbirääkimistel aga selgus, et sinu autosviibimine oli neilegi üllatuseks. Rusudest ei leitud sinust jälgegi ja nii sai kogu loost müsteerium. Uurimisest ja kohaleolnute küsitlemisest hoolimata polnud keegi näinud, kuidas see naine su ära viis ja sai jäid lihtsalt aastateks teadmata kadunuks."
"Oh issand!" oigasin ma. Siis aga tekkis mulle uus küsimus. "Mis nüüd edasi saab?"
"Sa oled üks Campbellitest ja meie kõigi otsus on, et sa tuled peresse," vastas Brita õrnalt.
"Aga nimi?" pärisin ma. "Kas olen nüüd Benedict Campbell?"
"Noh, nime üle otsustad ise. Sa võid jätta senise nime, võtta ristinime või neid omavahel sobitada, näiteks Jaime Benedict Campbell-Tuell. See on sinu otsustada."
"Nii et oma isa ja ema ma ei näinudki!"ohkasin ma. "Kahju, oleksin nendega kohtuda tahtnud."
Brita kõhkles veidi. "Tegelikult võid sa nendega peagi kohtuda..."
"Mis, nad on elus?" pahvatasin ma küsimuse. "Aga minu teada jäi ju isa kaotsi ja ema on surnud!?"
"Eee..." venitas Brita. "Ütleme nii, et nende kadumine oli vajalik. Nad on kindlas kohas. Ja üldse, Jaime, meie päritolu on üks pikk ja segane lugu..."

SAMAL PÄEVAL BRITA KORTERIS
Ma jalutasin Brita korteris ringi nagu puuri aetud loom, sest mu õde vahetas riideid ja oli mind elutuppa ootama jätnud. Korter oli luksuslikult sisustatud: täispuidust mööbel, mis tundus juba väga vana ja heade meistrite tehtud olevat, üsna kallid maalid seintel ja hinnalised lauanõud baarikapis. Oleksin muidu seda kõike huviga uurinud, aga mu peas mässasid muud mõtted. Naist ära ootamata võtsin kapist karahvini viskiga ja kallasin endale tubli klaasitäie.
"Õige, viski teeb sulle praegu head," naeris Brita. Tal oli seljas lihtne kodune kleit, mis sobis talle kogu lihtsuses imehästi. Ütlesin talle seda ja õde naeratas. Ta kallas omale martiinit ja istus minu vastas asuvasse tugitooli.
"See, mis ma nüüd sulle räägin, on uskumatu ja sa pead mind ilmselt segaseks," alustas Brita taas. "Aga eks su vennad-õed kinnitavad kõike seda ja loo paikapidavust saan sulle ka ise demonstreerida, kui vanemate juurde sõidame.
Tead sa, meie suguvõsa on pärit... ei, mitte "Mayflowerilt," vaid veel kaugemalt. Me oleme Atlantise asukate järglased..." Õde jäi mulle otsa vaatama, nagu püüdes aru saada, kuidas ma sellele teadmisele reageerin. Ma olin veel hullemini jahmunud, kui oma Campbellite päritolust teada saades. Ei, see asi läheb üle mõistuse! Rüüpasin viskiklaasi tühjaks ja kallasin juurde.
"Kas ma jätkan?" küsis Brita ja rääkis siis edasi: "Väidetavalt vajus Atlantis määvärina tagajärjel loetud minutitega merepõhja, aga ka pääsejaid oli palju, peamiselt need, kes olid hetkel kodumaast eemal. Neil tuli võõrsile jäädagi. Paljud jäid omavahel sidet pidama ja nad moodustasid vennaskonna, mis on eksisteerinud läbi suurema osa inimkonna teadliku ajaloo, kuigi näiteks inkvisitsiooni ajal olid atlantikud, nagu nad ennast nimetavad, ühed õelamalt tagakiusatud. Vatikan ei teadnud täpselt, kellega tegu on, kuid nad hoomasid, et me oleme võõrad. Ühesõnaga Campbellid on samuti atlantikud ja esmaseks tõestuseks olgu... vaata mulle silma!" Õde nihutas oma kauni näo mulle lähemale. Ma olin lõplikult sõnatu, nähes tema silmade võrkkestas täpikesi tantsisklemas.
"Sul on võrkkestas samasugused täpid, nagu kõigil atlantikutel. Vaid atlantikud ise näevad neid, tavainimesed, ka silmaarstid, täppe ei näe. Nii tunneme üksteist ära," selgitas Brita ja millegipärast ma uskusin teda.
"Meiesuguseid on vähe, mõni miljon ehk, aga me hakkame üle maailma organiseeruma. Paraku jah, meiesuguseid jahitakse, sealhulgas ka mõned katoliiklikud organisatsioonid, ning me oleme sunnitud ennast kaitsma."
"Kas meie isa ründas ka mõni selline organisatsioon?" taipasin juba küsida.
"Ei, need olid samuti atlantikud, samuti suur ja rikas suguvõsa, kes tahab vennaskonnas domineerida. Meie isa on ordus tähtis tegelane ja seega oli neil jalus. Saad aru, atlantikute sisepinged ja elu üldse toimivad väljaspool tavalist inimühiskonda, muu maailm ei saa sellest midagi teada, peale mõnede riikide valitsuste, keda oleme sunnitud asjadega kursis hoidma. Ka isa haavatasaamine ja sinu kadumine võeti loetud minutitega politseiuurimisest ja meedia teadaannetest maha, et me ise oma probleeme lahendada saaksime. Nii see meie elu käib!" jutustas õde.
"Aga need meie vaenlased atlantikute hulgas, kes nad on?" pärisin ma.
"Imelik küll, aga neil on kuulus nimi — Yorkid. Inglise dünastiaga on nad küll seotud, aga nimi on võetud lihtsalt seetõttu, et kellelegi esiisadest see mingil põhjusel meeldis. Me vahetame sageli nimesid, et jälgi segada. Nagu enamik vanu atlantikute peresid, on ka nemad aastasadadega palju rikkust kogunud. Nagu meiegi puhul, lastakse ühiskonnal sellest vaid väikest osa näha. Tegelikult võiksid sadakond atlantikute peret terve maailma ära osta," seletas Brita. "Yorkid võiksid tõesti vennaskonnas suurim jõud olla, aga nende maine viib alla see, et XIX sajandil tahtis üks nende esivanem oma Atlantise verest loobuda ja päritolust lahti öelda. Ta olevat koguni meditsiinilist verevahetust korraldanud, aga see ei anna mingit tulemust, tähtis on DNA. Pärast tema surma hakkasid Yorkid taas end atlantikuteks pidama, aga mõnede silmis on nad endiselt reeturid."
Mul tekkis üks mõte. "Kas me oleme surematud?"
"Ei, aga väga pika elueaga võib arvestada küll," nentis õde.
"Ja meie vanemad, kus nad praegu on?" küsisin ma. Vastus lõi mu pahviks.
"Nad on teises dimensioonis. Tõelised atlantikud saavad nelja dimensiooni vahel liikuda!" vastas õde ja jäi mulle tõsiselt otsa vaatama. "Ma viin su kohe sinna."
JÕUAN VANEMATE JUURDE
Minu jahmatus oli põhjalik ja mind haaranud skepsis paistis vist väga hästi välja, sest Brita hakkas ärevalt naerma.
"Mis sa naerad!?" ütlesin ma pahaselt. "Kõik see sinu räägitu tundub küll tõesena, aga läheb juba igati liiale. Kas sa ei arva, et kõik see on minu jaoks ja pealegi nii lühikese aja jooksul liiga palju uut. Ma ei suuda isegi seda läbi seedida, et olen su vend, aga nüüd veel see atlantikute värk ja teistpoolsus..."
"Ma saan sulle kõike tõestada, siin ja praegu," kinnitas õde tuliselt. "Vaata!"
Brita läks toa keskele ja tõstis oma käed ühendatult umbes näo kõrgusele ette. Siis viis ta käed taas lahku, algul kõrvale, siis alla ja taas kokku, joonistades sel kombel õhku ruudu. Siis asetas ta käed nähtamatu ruudu keskkohta ja minu imestuseks hakkas õhk selle koha peal värelema, moodustades omamoodi ekraani, millel jooksid lained äärtelt keskele, et seal siis sumbuda. Õde pööras nüüd näo minu poole.
"See on sissepääs teise dimensiooni. Sinna sisse hüpates võiksime soovi korral sattuda just sinna, kuhu tahame, täpsemalt oma vanemate juurde," Brita pistis oma käe ekraani sisse, kuhu see ka kadus. Kuigi õhus näis dimensiooniava küljelt vaadatuna üliõhuke, ei ilmunud naise käsi selle taga välja, vaid jäi kadunuks, nagu oleks see ära lõigatud. Järgnevalt pistis Brita sinna ka oma pea, efekt jäi samaks. Siis jäi õde ekraani ette seisma ja kustutas selle käeviipega.
"Kas me seda väravat ei kasutagi või?" pärisin ma.
"Ei, me kasutame pikemat, kuid huvitavamat teed," selgitas Brita.
Paari tunni pärast kihutasime me juba linnast välja, mööda 7. maanteed ida suunas. Tee oli sirge, kadudes kaugel eespool küngaste vahele.
"Mida sa ekraani sisse kadudes nägid?" küsisin ma Britalt.
"Seda, mida pidingi nägema, meie vanemate praegust kodu," vastas õde. "Edaspidi saad seda ka ise jälgida. Siis, kui õpid dimensioonide vahel rändama."
Kohas, kus maantee näis pika sirge kriipsuna ning kõrvale ei keeranud ainsatki teed, ütles Brita järsku: "Ära nüüd kohku, aga ma teen ühe manöövri, mis võib ohtlik tunduda, aga pole tegelikult seda," ning ta rabas rooliga paremale. Röögatasin ja haarasin käega uksekäepidemest, kuid oodatud kraavisõitmist ei järgnenud. Selle asemel oli meie ees taas sirge maantee, mis tegelikult 7.maanteega ei ristunud, vaid ilmus meie ette eikusagilt. Ka ümbrus muutus: me sõitsime hoopis teises maailmas, kus näis valitsevat hämarik. Ilm oli justkui udune ja pilvine, umbes nii valge, nagu on hommikul enne päikesetõusu või õhtul pärast loojangut. Meid ümbritses metsik loodus, asustust võis näha vaid mõnendel küngastel, mis särasid tuledemeres. Ma ei saanud aru, kas seal on asulad või kumab valgus mingitest koobastest. Kogu oma tontlikkuses oli see maakoht siiski imeilus.
"See on Haldjamaa. Siin elavad langenud inglite järeltulijad," selgitas õde. "Me ei peatu siin kunagi, meil lubatakse vaid läbi sõita."
Siis toimus uus vahetus. Järsku sõitsime läbi kõrbe, kus domineeris punakas värvitoon, rohelust oli vähe ja kaljud lõkendasid loojuva päikese kiirtest. Üks hiiglaslik sisalik üritas meid jälitada, ampsates juba oma teravaid hambaid täis lõugadega, kuid Brita lisas kiirust ja koletis jäi maha. Meie kohal tiirlesid ka hiidkotkad, kelle tiibade sirulaius võis olla kolm-neli meetrit. Aeg-ajalt pikeeris mõni neist meie peale, kuid päriselt nad siiski ei rünnanud.
"Ohtlik kant!" nentis õde rahulikult ja kohe olime imekaunis orus, ümbritsetuna lumivalgete tippudega kõrgmägedest, loodus külluslikult õitsemas. See oli nagu paradiis. Brita keeras ühele kitsale teele ja mõne minuti pärast peatusime uhke häärberi ees, mis tundus pärinevat ennekodusõjaaegsest Lõunast. Kaks inimest tulid terassile: üks oli hallipäine vanem aristokraatlik daam, teine pikakasvuline tumedapäine mees, kelle meelekohad olid hõbedaseks tõmbunud. Ma polnud neid kunagi näinud, kuid teadsin juba, kes nad on.
"Need on meie isa ja ema!" pigistas õde mu kätt. Ma tundsin, et olen koju jõudnud.
"Tere tulemast tagasi, poeg!" Isa kallistas mind ja suunas siis mind ema poole, kes pisarsilmil lausa sööstis mind embama. "Benedict, sa oled elus!" sosistas ema. Olime kaua sõnatud, kahvatud ja pisarais. Alles siis, kui meile lähenes veel üks noor ja imekena naine, pöördus ema tema poole.
"See on Tanya. Tema vanemad olid meie sõbrad ja pärast nende hukkumist elab nende tütar meie juures," selgitas ema. Tanya punastas kergelt ja naeratas siis mulle kutsuvalt. Tal olid suured silmad, tumedad, lühikeses soengus juuksed ja hurmav naeratus.
Hiljem tunnistas isa, et Tanya on omamoodi ka nende ihukaitsja. "Kuskil pole enam turvaline, ka siin, kõrvalises maailmas, kus algul näib, et oled paradiisi sattunud," sõnas ta veidi nukralt. "See tüdruk aga on tõeline sõdalane, kes võitlust ei karda!"

ELENA; LANGENUD INGEL
Naine võitles raevukalt tema vastas liikuva mehe vastu. Mõõgavõitluses on liigne raevukus sageli ohtlik, sest see võib tähelepanu hajutada ja vigadeni viia, kuid see õrnema soo esindaja näis ka vihasena oma tundeid hästi kontrollivat. Mehe näolt hakkas ülbe üleolekuilme kaduma, see asendus tasapisi lugupidamisega, kuid kartust seal polnud. Võitlejad näisid aru saavat, et üks neist peab surema ja mõlemad olid selleks kartmatult valmis. Mõõgad sähvisid, jättes iga löögiga õhku sätendava jälje, mille tekitasid põrgusiniselt helkivad mõõgaterad. See näitas, et relvad polnud surelike valmistatud, nagu polnud ka võitlejad pärit inimsoo hulgast.
Mees ei tahtnud ega kavatsenud surra, seepärast hakkas ta üha julgemalt peale tungima, jagades naisele ränki hoope, mida too üsna vaevaliselt tõrjuda suutis. Siis andis ta löögi, mis möödus vaid millimeetri kaugusel naise kõrvast, mõõgatera aga tabas lapiti naise meelekohta, paisates õrnema soo esindaja veidi uimasena kõrvale. Kui mees aga viimseks hoobiks valmistus, kukutas naine end põlvili, tema mõõk vihises madalalt ja lõikas vastase jala põlvekõrguselt täiesti läbi. Tabatu röögatas võikalt ja kukkus külili, suutmata enam surmahoopi anda ega ennast kaitstagi. Naine oli kohe jalul ja raius ainsa jõulise löögiga vastase pea otsast. See lendas kehast umbes meetri kaugusele. Kolmeks raiutud mehe kehaosad hakkasid suitsema, lahvatasid siis leekidesse ja põlesid paarikümne sekundiga tuhaks. Temast jäid järele vaid suitsevad riided.
Naine torkas mõõga seljale sätitud tuppe, korjas üles vastase relva ja istus väsinult suurele kivile. Tema olek jäi valvsaks, ta oleks justkui kedagi oodanud.
Külalised ei lasknud ennast kaua oodata. Naise ette tekkis kolm sädelevat punkti, need laienesid, sööstsid üles ja alla ning vähesel määral ka kõrvale, kuni sädelusest tekkisid inimkujud. Need materialiseerusid ning varsti seisid kolm ebamaise väljanägemisega, ent kaunist valges riietuses naist amatsooni ees, kes oli nende saabudes lugupidavalt püsti tõusnud.
"Elena, me arvasimegi, et see kõik nii lõpeb ja Julian sureb," ütles keskmine kolmest saabunust. "Te rikkusite karmi seadust, mis keelab endasugust tappa. Aga me teame ka armastusest ja reetmisest ning see pehmendab su karistust. Nüüd tuleb sul minna inimeste keskele pagendusse, kuni me su tagasi kutsume. Sa ju tead, mida nüüd tegema pead?"
Elenaks kutsutu noogutas. Kolm saatusejumalannat hakkasid taas sädelema, nende maised kehad hajusid ja tuul puhus viimasegi sädeluse kiiresti laiali. Aga sama teed läks ka karistada saanud võitleja, kes kadus koos mõõkadega. Väikesele metsavälule laskus vaikus.
TAMARA TROY, ALKOHOOLIK JA NARKOMAAN

Tamara Troy jõudis koju varahommikul, parasjagu purjus ja räsitud väljanägemisega. Ta oli koos sõbrannadega öö otsa klubides aega veetnud, ohtralt alkoholi joonud ja tantsinud, koju minema sundis pidutsejaid vaid see, kui ühes klubis keeldus baarmen neid teenindamast. "Teile aitab!" sõnas ta resoluutselt. Tüdrukud oleks küll kindlasti leidnud mehi, kes neile välja oleks teinud, kui siis otsustasid nad isegi, et selleks korraks on lõbutsemisest küll.
Ääretult kena väljanägemisega Tamara oleks võinud muidugi mõne mehe juures maanduda või kedagi enda juurde tuua, kuid ta ei teinud seda. Naisele seks küll meeldis, kuid sel õhtul tahtis ta vaid juua ning tantsida. Meestega magamine oli tegelikult tema üks sissetulekuallikatest ning miks oleks ta pidanud sel ööl kellegagi lihtsalt niisama seksima, kui ta võib seda teha raha eest?
Kõrgklassi prostituudiks sai neiu siis, kui ta õppis ülikoolis kunstiajalugu. Tema vanemad olid surnud, teisi lähedasi tal polnud, õpingute kõrval töötamine aga ei katnud õppemaksu ja seepärast hakkas Tamara ühe sõbranna soovitusel lõbutüdrukuks. See tagas talle vajaliku sissetuleku. Ülikooli lõpetamise järel asus noor naine ühes galeriis kuraatorina tööle. Ta teenis piisavalt hästi, kuid jäi prostituudiks edasi: tema nõudmised elule olid juba piisavalt kõrged, elustiil luksuslik ja lisaraha kulus alati ära.
Madame Boufett oli kunagi prostituut olnud ja pidas nüüd ise lõbutüdrukute klubi. Tema tüdrukutel oli alati voli maailma vanim amet maha panna või sellesse taas naasta. Ainus, mida ta tüdrukutelt rangelt nõudis, oli kindel kohtumistele ilmumine. Tema kliendid olid eranditult jõukad, maksid ülihästi ja ta ei võinud äri huvides kellestki neist loobuda.
Tema tüdrukud sosistasid omavahel lugu sellest, kuidas üks alkoholilembeline prostituut oli kolmel korral kliendi asjatult ootama jätnud. Madame Bouffet saatis selle peale tema juurde viis oma ihukaitsjat, kes tüdruku julmalt ette võtsid ja teda pool päeva vägistasid. Tagatipuks viskas ta näitsiku klubist välja ja korraldas nii, et too enam lõbutüdrukuna tööd ei leidnud. Oma olemuselt polnud madame siiski vägivaldne. Lihtsalt seksiäri oli selline.
Joobnud Tamara otsis kaua võtmeauku, sai siiski lõpuks ukse lahti ja komberdas tuppa. Tema korter oli kena, isegi luksuslik, kuid oli näha, et seal polnud kaua koristatud. Naine oli selleks kas liiga hõivatud või pidevalt purjus. Nüüd heitis ta kingad jalast, süütas tuled, pani teleri mängima, võttis baarikapist kandilise viskipudeli ja kallas klaasi täis ning istunud pehmesse tugitooli, võttis ta käekotist kolm väikest tabletti. Need olid uimastid, mida ta oli ühes ööklubis diilerilt ostnud. Naudinguga valmistus naine ühte tabletti alla neelama ja viskiga alla loputama, kuid siis ilmus ta näkku ulakas ilme. Tamara viskas tableti viskiklaasi, kus see kihisema hakkas ning ruttu alkoholis lahustus. Mõnuga jõi tüdruk klaasi tühjaks, täitis selle uuesti, tõmbas jalad enda alla ning hakkas uimasti mõjumist ootama. Koos alkoholiga pidi see ruttu juhtuma.
"Mida kuradit!" pomises naine järsku. Tal oli pissihäda peale tulnud. Tamara komberdas kiiresti tualetti, õiendas hädad ja naases. Taas oma koha teleri ees sisse võtnud, jõi ta teisegi klaasi tühjaks ja ohkas õndsalt. Narkootikum hakkas mõjuma.
Järsku märkas Tamara oma toas diivanil istuvat võõrast naist, kes teda huviga silmitses. Narkouimas naine rehmas käega, justkui nägemust peletades.
"Ma ei ole hallukas, vaid päriselt olemas!" teatas võõras muiates. "Muide, mu nimi on Elena, aga sellest teadmisest pole sulle enam kasu!"
"Kes sa oled? Kuidas sa siia said? Mida sa tahad?" esitas Tamara pehme keelega rida küsimusi, mõeldes seejuures, et ega ta unustanud ometi ust lukku panna. Ei, ta oli selle lukustanud! Aga kuidas see naine sisse sai?
"Ma tulin vaatama, kuidas sa sured!" vastas naine irvitades.
Muidu oleks see vastus Tamarat kohutanud, aga narkouimas tegi see talle hoopis nalja. "Ma suren?" naeris ta jõuetult. "Ha-ha-haa! Miks ma peaksin seda tegema?"
"Sest ma panin ülejäänud kaks tabletti viskiklaasi, mille sa just tühjaks jõid! Koos viskiga tapaks see ka jõehobu!" selgitas võõras võidukalt.
"Miks sa seda tegid?" päris Tamara ükskõikselt, justkui räägiksid nad millestki täiesti tavalisest asjast.
"Kui sa sured, võtan ma su keha omale," pakkus Elena.
"Mis sa sellega teed?" esitas Tamara huviga uue küsimuse. "Ma hakkan selles elama!" sai ta vastuseks.
Narkomaan tahtis veel midagi öelda, kuid ei suutnud enam. Ta silmad vajusid kinni, pea langes rinnale ja ta jäi kössis magama. Teine naine silmitses teda uurivalt. Varsti vajus Tamara käsi tugitooli leenilt alla. Ta oli surnud.
"Korras!" pomises Elena endiselt istudes. Samas aga hakkas ta sädelema, dematerialiseerus kiiresti ja muutus sädeluspilveks, mis voogas surnu veidi avatud suhu. Paari minuti pärast avas Tamara Troy taas silmad, ajas ennast sirgu ja silmitses mõnda aega uurivalt oma käsi ning teisi kehaosi.
"Pole paha!" ütles ta valjusti. "Sellega võib isegi ära harjuda. Ainult mürke on selles kehas liiga palju!"
Naine ehk siis Elena Tamara kehas võttis sisse asendi, mis meenutas joogat, sulges silmad  ja hakkas valjult loitse lugema. Varsti ümbritses teda põrgusinine kuma, mis kiiresti hajus. Siis avas naine taas silmad. Ta olemine oli langenud ingli kohta veidi väsinud, sest narkomaani ja alkohooliku keha puhastamine loitsudega oli isegi talle kurnav.
Uudishimulikult võttis uus Tamara viskipudeli, kallas klaasi täis, jõi joogi ära, maigutas veidi suud, justkui maitsega tutvudes, ja hüppas krapsakalt jalule. Kuigi oli alles varajane hommik, ei heitnud ta magama, vaid asus tuba koristama.
Tamara Troy ei väljunud kodust kolm päeva ega võtnud ka telefoni, mis üksvahe pikalt ja nõudlikult helises. Ta teadis, kes helistab, kuid talle oli see ükspuha.

Kui uksekell juba kolmandat korda helises, läks Tamara Troy ukse juurde ja avas selle. Trepimademel seisid kolm suurt kasvu tugevat kandilise jõhkra näoga meest. Esimene neist, kes oli kella andnud, rabas kohe naisel kõrist, tõstis ta vaevata maast lahti ja surus vastu seina.
"Sa libu jätsid kohtamisele minemata ja ei võtnud toru ka!" susistas ta. "Madame Boufett on väga pahane. Nüüd tuleme me sisse ja kepime sind nii, et sa halastust palud."
Jõhkard pidi kohe jahmuma, sest tema võimsast haardest hoolimata polnud naisel hing kinni jäänud, vastupidi, ta naeratas rippudes julgelt.
"Arvad sa nii?" küsis Tamara, tõstis käed, ristas need mehe kinnihoidva käe kohal ning lõi siis jõuliselt alla. Mees röögatas meeletust valust, kui ta käeluu raginal murdus ning laskis naise lahti. Too virutas talle veel ühe hoobi silmade vahele, mis paiskas vägivallatseja vastu seina. Teised kaks jäid üllatusest keeletuna Tamarat vaatama. Enne kui nad toibusid, pani naine oma käed ja jalad tööle, liikudes meeste ees ringi kui tuulispask ja tabades neid kõhtu, kubemesse, näkku ja rindmikku. Minuti pärast oigasid kaks meest põrandal, kolmas aga oli sootuks teadvuseta.
"Öelge madamele, et mul on väga kahju, aga meie koostöö on läbi!" teatas Tamara. Ta astus meestest üle ja lohistas nad siis ebainimliku jõuga ükshaaval tänavale, kus ta nad hooletult maha viskas. Kui mõni jõhkarditest üritas püsti tõusta ja teda lüüa, sai ta kohe valusa hoobi tunda.
"Ma teen kodus koristamist!" ütles Tamara vanapaarile, kes veriseid ja oigavad mehi ning nende eeldatavat peksjat hirmunult silmitsesid. Ta lõi ukse enda järel pauguga kinni.

MADAME BOUFETT, KUPELDAJA

Madame Boufett  ei oodanud oma ihukaitsjaid niipea tagasi. Las lõbutsevad selle neetud libuga, kes jättis ühe eriti jõuka kliendiga kohtumisele minemata. Kupeldaja oli saatnud küll teise tüdruku, aga see tellija soovis just Tamara Troyd ja võimalik, et ta enam nende teenust ei osta. Neetud!
Madame ei tahtnud küll tüdrukute kallal vägivallatseda lasta, kuid äri huvides oli see nüüd vajalik. Las teised õpivad, et teda ei veeta alt!
"Sisse!" hõikas naine, kui keegi kabineti uksele koputas. Kui koputaja sisenes, vajus madame suu jahmunult pärani. See oli üks tema ihukaitsjatest, keda ta oli saatnud Troyd vägistama. Mehe nägi oli haavu ja sinikaid täis, nina kinni plaasterdatud, parem käsi rippus sidemega kaelas. Ta nägu oli häbelik ja õnnetu.
"Jumal küll, Alan, mis juhtus?" päris madame jahmunult. "Kas tüdrukul olid kaitsjad ligi?"
Alaniks hüütu nägu tõmbus punaseks, mis sinikatega koos andis omapärase värvimängu. "Seda et... ei! Tüdruk ise... ma ei tea, kuidas... aga ta oskab väga hästi võitluskunsti, Thomas ja Ben on haiglas."
"Tamara Troy nüpeldas teid üksi läbi? Kolme suurt meest? Kuidas see võimalik on?" esitas madame jahmunult rea küsimusi.
Mees langetas häbis pea. "Ma ei tea, kuidas see juhtus... ta ütles, et koostööd enam ei tule." pomises ta.

Tamara Troy läks teist korda samal päeval ukse juurde ja avas selle. Ukse taga seisis umbes 40-tes naine, kelle näost võis näha, et kunagi oli ta imekaunis, kuid nüüdseks oli aastad ja elukombed oma töö teinud. Madame silmitses oma lõbutüdrukut vaikides.
"Oo, madame Boufett, teie!" hüüatas Tamara rõõmsalt. "Astuge edasi ja andke korralagedus andeks, ma just koristasin."
Sisenenud madame vaatas toas veidi ringi ja pöördus siis Tamara poole, kes oli lahkelt naerune, nagu poleks paar tund tagasi midagi juhtunudki.
"Kas see on tõsi, et sa mu mehed läbi peksid?" küsis ta külmalt.
"Ah, mis te nüüd, me ainult rüselesime natuke ja poisid said veidi viga." vastas Tamara muretult. "Küll nad peagi paranevad!"
Madame nägu värvus tumepunaseks. "Ma ei tea, kuidas sa seda suutsid, aga miski pole veel lõppenud!" sisistas ta raevukalt. "Sa lasid mu parima kliendi käest ja selle eest saad karistada, ükspuha, kui palju ma su karistajale maksma peaksin!"
Tamara naeratas malbelt. "See oli vist ähvardus?" küsis ta rahulikult. "Hm, teil on ju püstol taskus ja sõrm päästikul. Pole vaja karta, ma ei puutu teid. Aga tulge vaadake üht huvitavat asja," ja ta astus akna juurde. Hämmastunud madame järgnes talle, relva juba avalikult käes hoides.
Väljas nähtav pilt pani ta värisema. Tema uhke auto taga seisev ihukaitsjate auto oli suitsu täis, seda immitses ka uste ja akende vahel. Masinas võis näha nelja surmahirmus meest, kes tulutult iga hinna eest välja pääseda üritasid. Paar möödakäijat üritasid uksi lahti saada, kuid need ei avanenud kuidagi, olles ilmselt kinni kiilunud.
"Need on vist teie mehed?" küsis Tamara vaikselt. "Nüüd pidid nemad mu ette võtma?"
Madame Boufettil ei tulnud sõnagi suust. Tamara nipsas näppudega ning auto uksed avanesid. Peaaegu lämbunud mehed tuikusid autost välja ja prantsatasid maha. Suits kadus sama äkki kui oli tekkinud.
"Sa pole Tamara Troy!" ütles madame järsku veendunult. "Kes või mis sa oled?"
Tamara ei vastanud kohe ja teine tõstis püstoli, suunates toru temale. Ta vajutas päästikule, kuid paukude asemel kostsid vaid klõpsud. Relv tõrkus. Järgmisel hetkel võttis Tamara madamel kõrist ja tõstis ta maast lahti. Just nii oli üks jõhkarditest temaga teinud, kuid erinevalt Tamarast tõmbus madame Boufetti nägu punaseks ja ta hingamine jäi kinni. Siis laskis noor naine oma ohvri lahti ja see kukkus põrandale.
"Kuulake nüüd mind hoolega, madame Boufett!" ütles Tamara vaikselt. "Te ei saada enam oma mehi minu kallale, vaid jätate mind rahule! Kui te üritate mind tappa või isegi minu järel nuhkida, siis vannun, et esimene surmamineja olete teie. Otsin teid ise üles ja lasen soolikad välja!"
Tamara Troy korteri uks avanes ja jahmunud ihukaitsjad nägid, kuidas madame Boufett sealt välja lükati või õigemini visati. Meestest välja tegemata läks räsitud, vihane ja kohkunud madame oma auto juurde ja see tuhises kohe minema. Oma autot hirmunult vahtivad ihukaitsjad istusid siiski sellesse ja kihutasid tööandjale järele.
Tamara Troy seisis aknal ja naeratas võidukalt.
RIANNE KAPLINNAST


Rianne väljus lahinal nuttes ühest Kaplinna politseijaoskonnast. Eelmisel päeval olid tundmatud kurjategijad tapnud tema poiss-sõbra ja kihlatu Mike Jonesi ning äsja oli ta üle elanud äärmiselt ülekohtuse ja alandava ülekuulamise, mille korraldasid talle kolm politseiohvitseri.
Mike Jones tapeti siis, kui ta väljus tööpäeva lõppedes büroohoonest, kus ta töötas. Tema juurde astusid kaks meest, must ja valge, ning tühjendasid temasse kümnete inimeste silma all oma püstolite padrunipidemed. Edasi istusid mehed rahulikult autosse ja kihutasid minema, jättes endast maha verise tombu, kes oli kunagi olnud Rianne armsam.
Noore naise maailm varises kokku. Nad olid teineteist piiritult armastanud, pidid kahe kuu pärast abielluma ja elu lõpuni õnnelikud olema, aga nüüd... Rianne tundis meeletut valu, kurbust, leina... ja viha nende vastu, kes olid ta armsama röövinud. Kuid vähe sellest, et ta oli selles maailmas nüüd üksi, pidi ta politseis selgitusi andma, kes võisid Mike tappa.
"Ega ta mingisse jõuku kuulunud?" küsis üks politseinik. Neiu ägestus: "Mike oli äärmiselt seadusekuulelik inimene!" Ta lausa karjus selle välja.
"Teate, kui sageli tuleb ette sellist asja, et kurjategija elab kaksikelu ja tema lähedased ei tea sellest midagi, nende silmis on ta igati korralik," märkis võmm süngelt. "Uskuge, oleme selliste juhtumitega sageli kokku puutunud!"
"Võib-olla ta kuulus varem mingisse jõuku, lõi neist lahku ja langes nüüd kättemaksu ohvriks?" oletas teine korravalvur. "Ta ei kuulunud kunagi mingisse gängi!" oigas Rianne. "Kui ma temaga tutvusin, ta ema alles elas ja ta rääkis, mida kõike ta ära tegi, et poisil oleks muud huvid ja teda ei kisuks kuritegevusse, nagu teisi vaeseid noorukeid. Ei, seda kindlasti mitte."
"Või astus ta kogemata allilmale varbale? Olid tal mingid võlad? Mänguvõlad?" päris kolmas politseinik.
"Me mõlemad teenime hästi, meil pole millestki puudu, ja võlgu meil ka polnud," käratas neiu. "Viimased aastad oleme väljaspool tööd kogu aeg koos, ta ei käinud kohe kindlasti mitte hasartmänge mängimas!"
Korravalvurid vaatasid teda algul kui mingit tapetud allilmategelase kaasosalist, kuid tüdruku ägeduse peale oma kihlatu kaitsmisel nende kindlus selles suhtes hajus. Küsimused ikkagi jäid.
"Need mõrtsukad ootasid teda autos, kuni Mike Jones töö lõppedes hoonest väljus, ja lasksid ta avalikult maha. See näib hukkamisena mingi asja eest!" ütles üks politseinikest süngelt. "Üks on kindel, tapjad teadsid, keda nad tapavad!"
Nüüd sai jutt otsa ja Rianne lasti tulema. Ta läks valust oiatas ja nutta lahistades mööda tänavat, teadmata, kuhu minna. Ainult mitte koju, kus kõik meenutab Mike`i! Mõned inimesed pidasid teda kinni, küsides, mis lahti, ja kas nad teda aidata saavad. Noor naine pobises, et kõik on korras või ei pööranud küsijale tähelepanu. Jätku nad ta leinas rahule!

Tagasi minevikku
Mike ja Rianne olid kohtunud ühel peol, kus nad öö otsa tantsisid ja vestlesid. Teine kohtumine lõppes juba voodis ja lahvatanud armastus tegi neist kiiresti ideaalse paari. Kolme kuu möödudes kolisid nad kokku, kuus kuud tagasi aga olid nad kihlunud. Noored tegid aktiivselt pulmaplaane, pulmareisile kavatsesid nad sõita Inglismaale.
Mõlemad noored olid Lõuna-Aafrika Vabariigi mõistes värvilised. Enamik nende esivanematest olid mustanahalised, kuid kuna mõlemal oli kahel korral sugupuusse sattunud valged, siis olidki Rianne ja Mike suhteliselt heledanahalised. Neiu teadis, et tema sugupuus olid kaks inglise päritolu meest, noormehel aga mees ja naine, mõlemad samuti inglased.
Väike põige Lõuna-Aafrika ajalukku. Esimese eurooplaste koloonia lõid Kapimaal hollandlased, keda hakati buurideks ehk talupoegadeks kutsuma. Kui hiljem ilmusid Hea Lootuse neemele inglased, kihutasid nad buurid põhja poole, kus nood lõid Oranje ja Transvaali vabariigid. XX sajandi algul hõivas Inglismaa verise sõja tulemusel mõlemad buuride riigid ning ühendas need koos Kapimaa ja Nataliga Lõuna-Aafrika Liiduks. Enne Teist maailmasõda hakati riigis vastu võtma üha karmimaid seadusi, mis sisuliselt keelustasid eri rasside lähedasema suhtlemise. Seda poliitikat hakati nimetama apartheidiks ja see kestis 1990-ndate aastateni.
Lõuna-Aafrikas olid priviligeeritumad valged, kellest suurema osa moodustasid buurid ja inglased. Kõige madalamale asetati mustanahalised bantud, suurim rass riigis. Nende vahele jäid värvilised ehk segaverelised, Natali indialased ning põhjaosa põlisrahvad bušmanid ja hotentotid, vanimad rahvad Vikerkaaremaal. Värvilisi on kõige rohkem Kapimaal, sest inglaste valitsemise ajal suhtusid nood teistesse rassidesse leebelt ning nende sagedastest omavahelistest suhedest sündis palju segaverelisi lapsi.
Rianne teadis, et apartheidi ajal vaatasid värvilised, ka tema ja Mike vanemad, valgenahalistele alt üles, mustadele aga ülalt alla, seega orienteerudes pigem eurooplaslikule osale oma verest. See takistas oluliselt neid apartheidivastase liikumisega ühinemast. Aga nüüdseks oli rassieraldussüsteem nagunii läbi, milleks möödunule veel mõelda!
Mike ja Rianne said mõlemad hea hariduse, mis tagas neil normaalse töökoha, jõukuse ja positsiooni ühiskonnas, kus vaesus on siiani suureks probleemiks.

Ilmub Hugh Riverman
Rianne kõndis mööda tänavat, kord lahinal nuttes, kord valust ulgudes, kord lihtsalt tuimalt lonkides. Järsku ta ehmus, kui tema kõrval huilatas hetkeks politseiauto sireen. Issand, kas ta astus kogemata sõiduteele? Neiu vaatas politseiauto poole ja nägi selle roolis pikka, heledapäist, pigem vanadushallide juustega, veidi pikliku näoga valget meest, kes teda ainiti vaatas. Rohkem kedagi autos polnud.
Mehe pilgus oli midagi imelikku. Tema siiras nägu oli pisut isegi... kaastundlik! Politseinik sõitis aeglaselt tema kõrval ja peatus siis.
"Miss Shawn!" hõikas ta tasa. Ta teab mu nime, mõtles Rianne paaniliselt, ja astus avatud juhipoolse akna juurde.
"Ma alles tulin politseijaoskonnast selgitusi andmast!" sõnas ta vaenulikult. "Mida te veel must tahate? Jätke mind rahule ja laske mul kallimat leinata!"
Politseinik ütles midagi, mis jõudis neiu pähe alles tugeva hilinemisega. "Ma tahtsin teile kaastunnet avaldada ja öelda, et ma usun teid. Teie kihlatu polnud sellist surma, üldse surma, väärt."
Varjamaks tekkinud liigutatust kähvas pisarais Rianne: "Kas te selgitasite seda ka oma kolleegidele?"
"Ma ei saa neile dikteerida, mida nad peaksid mõtlema," vastas mees. "Uurimistöös aga on igal omad meetodid. Ma tahtsin vaid öelda, et usun Mike Jonesi süütusesse. Ta tapeti kellegi teise pähe. Või teise asemel. Või teise eest."
"Selgitage siis välja, kes on see, kelle tegevus Mike`le surma tõi!" Neiu silmadesse valgusid taas pisarad. "Küllap mõni jõuguboss!"
"Mul on mõningad mõtted selle kohta. Aga istuge autosse ja arutame juhtunu läbi. Olen nagunii patrullis ja pean ringi sõitma," pakkus mees. "Muide, mu nimi on Hugh Riverman."
Rianne vaatas politseinikku kahtlustavalt. Ära tee seda, soovitas miski ta südames, kui teine osa tahtis kindlasti läbi arutada, mis see oli, mis ta kallimale surma tõi.
"Ärge kartke!" naeratas Riverman. "Vaadake ringi, kümned inimesed vaatavad, kuidas valge politseinik räägib üdini kurva ilusa naisega. Kui ma viiksin teid kõrvalisse kohta ja tapaksin, teaksid paljud soovitada, keda ja kust otsida."
Neiu istus seepeale autosse ja nad hakkasid Kaplinna tänavatel patrullides ringi sõitma.
Algul vaikisid mõlemad, kuid Rianne tunnetas aeg-ajalt endal mehe pilku. Ise ta politseiniku poole vaadata ei julenud. Lollisti tegin, mõtles ta, valjusti aga lausus: "Rääkige siis, miks te arvate, et Mike on süütu, ja et ta tapeti, kuna teda peeti kellekski teiseks. Me ei tulnud ju siia vaikima!"
"Jah, ma arvan, et Jones leidis ebaõiglase lõpu. Kuuli oleks loogiliselt pidanud saama keegi teine, aga mõrtsukad olid amatöörid, nad ei uurinud palgamõrva eel korralikult välja, kas tapetav on ikka see, kes ta olema peaks," rääkis Riverman.
"Siis te teate kindlasti ka seda, kes on see salapärane isik, kelle tõttu Mike hukkus ja kes praegu rahulikult edasi elab," päris Rianne ägedalt. Politseinik vaikis veidi ja jätkas siis.
"Jah, ma tean ja võin seda teile ka öelda. Aga ma hoiatan, see uudis võib teile esmalt absurdne ja hullumeelne tunduda."
"Laske aga käia," sundis neiu. "Ma tahan nime teada!"
"Rianne Shawn," lausus politseinik talle otsa vaatamata.
Algul ei saanud tüdruk aru, miks Riverman tema nime lausus. Kui mees pea pööras ja talle otsa vaatas, jõudis mõte talle pärale.
"Mike tapeti minu pärast?" küsis Rianne aeglaselt. Siis ta plahvatas. "See on jaburaim jutt, mida ma täna olen kuulnud! Isegi jaoskonna lollpead ei pakkunud nii idiootlikke mõtteid! Ah et mõrtsukad pidid tapma värvilise naise, aga tapsid ekslikult hoopis värvilise mehe!" Ta vakatas hetke ja jätkas veelgi jõulisemalt: "Või järsku peeti teda jõugupealikuks, aga see olen hoopis mina! Ei, mulle aitab. Pidage auto kinni, ma tahan maha minna."
Riverman lisas peatumise asemel hoopis kiirust. "Las ma selgitan. Asi pole jõukudes, asi on hoopis selles, et nad pidid tapma värvilise inimese, kelle üks valgetest esivanematest kandis nime Jones. Nad oletasid, et teie kallima üks esiisadest on kunagine Briti kuningliku mereväe leitnant Robert Jones, aga tema vanavanaisa oli hoopis koloniaalametnik Adrian Jones. Robert Jones on hoopis teie kauge esivanem, nii et tapetama pidi hoopis teid. Aga nood tegelased ei vaevunud teie kumbagi sugupuud uurima, tõmbasid vaid paralleeli kunagise ja praeguse Jonesi vahele ning nottisid ta siis maha." Ta vaatas neiule otsa ja küsis siis: "Te ikka teadsite, et teil on euroopalikus harus mõlemal Jonesi nimeline mees, kuigi nood polnudki sugulased? Jones on levinud nimi!"

Vapustatud Rianne keris saadud infot kaua peas lahti. "Muidugi me teadsime, kes on meie valged esivanemad ja teadsime ka, et kaks neist kandsid sarnast nime! Värvilised tundsid omal ajal uhkust oma euroopalike sugemetega sugupuu üle ja uurisid kõik järele. Aga miks see mõrv... inimeste pärast, kes elasid sajandeid tagasi...Ma ei saa aru, selgitage! Miks keegi tahab mind tappa?"
Neiu vaatas politseinikule otsa ja taas tundis tema silmadesse vaadates ebamugavustunnet. Mehe pilk oli justkui põletav, see kutsus tema silmadesse vaatama... ja siis märkas Rianne seda, mis tegi mehe silmad kummaliseks. Neis justkui tantsisklesid täpikesed, võrkkestad aga olid nagu hallis udus. Mehe vaade lummas teda, kuid jõulise enesekontrolliga rebis neiu oma pilgu Rivermani silmadest ja pööras pilgu tänavale. Ta kuulis mehe tasast naeru.
"Ma vabandan, see oli minust ebaviisakas!" ütles Rianne, leides, et tema on süüdi mehe kummaliste silmade jälgimises. "Teie silmad..., ma ei teadnud... mis neil viga on?"
"Neil pole midagi viga!" naeris Riverman. "Teate, selliseid silmi võib kohata harva, kuid neid on ometi mitmel miljonil inimesel. Meil on silma võrkkestas täpid. Legendi järgi viitavad need, et selliste silmadega inimene on kunagise Atlantise elanike järeltulija. Teate, neid peeti eriti arukateks, tarkadeks, ilusateks ja uhketeks inimesteks. Atlantik olla on ka tänapäeval eriline auasi, kuigi teadlased nende olemasolu ei kinnita."
"Kas nad kõik mitte maavärinas surma ei saanud?" päris neiu huviga. See neutraalne teema oli millegipärast huvitav, ehk seetõttu, et viis mõtted Mike surmast eemale.
"Ellu jäid need, keda sel hirmsal hetkel kodumaal polnud. Nad hajusid mööda ilma laiali ja olevat praegugi kogukonnana alles," selgitas Riverman.
"Hea küll, see on huvitav, aga naaseme Mike surma ja minu väidetava surmatellimuse juurde," tõsines Rianne järsku, kuigi oleks tahtnud juttu atlantikutest jätkata.
"Üks küsimus veel," palus Riverman. "Te olite Mike Jonesiga kallimad, eks ole? Kindlasti vaatasite sageli teineteisele silma. Mis värvi olid tema silmad?"
"Ilusad helesinised, aga mis see asjasse puutub," pahandas neiu. Mees aga ei jätnud. "Ja mis värvi teie silmad on?"
"Mike ütles alati, et lummavalt rohelised. Aga mis nende silmadega järsku lahti on? Ahjaa, need teie omad..."
"Seda ma arvasingi!" Politseinik oli järsku tõsine. "Rianne," kõnetas ta neidu järsku eesnime järgi. "Kas te teate, et teil on täpselt samasugused tantsivate täppidega silmad nagu mul?"
Noore naise jahmatus varjutas tema mure kallima kaotuse pärast. "Mida? See ei ole õige!" Ta uuris järsku ennast autopeeglist. "Näete, mul ei ole ja kui olekski, siis märganuks ka Mike seda!"
Järgnes Rivermani selgitus. "Sa märkasid minu silmi, et need on erilised. Tegelikult on asi nii, et täppidega silmi näevad teistel vaid need, kel endal on samasugused. See on selleks, et me üksteist kohtudes ära tunneksime. Teised, tavalised inimesed, seda ei näe, nad näevad meil igas mõttes harilikke silmi. See, et sa peeglisse vaadates oma täppe ei seletanud, on arusaadav, sest sinus pole see anne veel ärganud. Hoiatan, et kui sa hakkad peegli ees oma silmi uurima, siis täpid ilmuvad, aga see viib su mõtted ja tunnetused Atlantisesse, sa justkui läheksid sinna ja viibiksid seal. Ole sel hetkel kindlasti üksi!"
"Sa ütlesid "meie"! Mida sa sellega mõtlesid?" Nüüd nad juba sinatasid üksteist.
"Sest nagu ma legendijutuna rääkisin, on sellised silmad vaid Atlantise elanike järeltulijatel. Esiisa Robert Jonesi kaudu oled ka sina atlantik," selgitas mees.
"Ei, see on hullumeelsus!" oigas Rianne. "Mike surm, minu minevik... mis veel tuleb?"
"Su elu on ohus!" ütles Riverman tõsiselt. "Üks rahvusvaheline katoliiklik organisatsioon jahib ja tapab meiesuguseid juba sadu aastaid, sest neile ei meeldi meie erilisus. Mindki on üritatud tappa, aga tavaliselt on mind ette hoiatatud või ma olen ise kütid tapnud. Aga sinust rääkides... nad uurisid arhiive ja said teada, et Robert Jones astus mereväkke selleks, et seilata seal, kus võib lainete all olla Atlantis. Ta ise ei varjanudki oma huvi. Teadlased oletavad, et see saar võis asuda kusagil Kanaaride või Assooride kohal ja Jones ei kõhelnud isegi distsipliini rikkumast, et neis paigus ära käia. Kord pani ta isegi purjeka  pihta, et saarte rannikut uurida, ise veel mereväeohvitser! Ühesõnaga, meie vaenlased said aru, et Robert Jones oli atlantik ja nad asusid tema järeltuijaid otsima. See on küll keeruline, aga nad jõudsid sinu jälgedes Kaplinna. Aga nagu ma ütlesin, jälitajad on amatöörid, nad jälgisid teid paarina, kellest üks võib olla Atlantise verega, kuid otsustasid siis ekslikult, et selleks on Mike Jones. Nimigi ju klappis. Aga nad võivad eksimusest aru saada. Rianne, me peame kokku hoidma. Siin linnas on veel teisigi meiesuguseid ja ma tutvustan neid sulle. Aga ennekõike õpetan sind ennast kaitsma." Hugh Rivermani hääl oli paluv.
Rianne Shawn oleks järsku nagu mingist unest ärganud. Praegune maailm Mike surma ja kustumatu leinaga oli alles, aga ees terendas midagi uut, mis kutsus ja peibutas, ent ühtaegu ka heidutas. Noor naine teadis järsku, millisesse maailma ta kuulub.
"Ma pean kõigepealt Mike maha matma," surus ta Rivermani kätt. "Aga siis tulen ma teie juurde Atlantisesse ja hoidku alt need, kes Mike tapsid ja meie maailma hävitada tahavad." Need sõnad olid lausutud uhkelt ja kindlalt.
Sel ööl Rianne ei maganud. Ta istus peegli ees, süvenes oma silmadesse... ja kandus Atlantisesse, kadunud maailma, mis nende jaoks oli alles.

ADRIAN JA KOLM TÜDRUKUT
Ma leidsin tüdrukud ühest vanast tehasehoonest. Nõukogude ajal oli see ettevõte olnud edukas ja eesrindlik, seal tehti töökangelastegusid ja see andis tööd sadadele inimestele. Kui aga Venemaale saabus kapitalism ja hakkasid kehtima hoopis teised reeglid, lõpetas tehas peagi tegevuse, hooned viidi vähegi väärtuslikumast kraamist tühjaks ning alles jäi vaid minevikku meenutav ahervare Moskva ühes kehvemas linnaosas. Mingil kummalisel kombel oli kontorihoonest jäänud elekter välja lülitamata ja sinna olidki ennast sisse seadnud kolm kodutut neidu vanuses 15-17 aastat. 
Ma jõudsin nende varjupaiga uksele nii, et tüdrukud midagi ei kuulnud. Ilmselt aitasid minu kuuldamatule hiilimisele kaasa spetsnazi kogemused — olin eriüksuses teeninud kolm aastat. Nüüd sain kodutute elu mõnda aega rahulikult pealt vaadata, enne kui mind märgati.
Neiud olid saledad, võib-olla isegi pisut liiga kõhnad, kuid juba naiselike kehavormidega. Nad kandsid üsnagi kehvi ja kulunud, kuid puhtaid riideid. Tüdrukud hoidsid korda kõigest hoolimata: seda näitasid ämbrid puhta joogivee ja pajad sooja pesuveega, kuivavad riided, magamismadratsi peale pandud tekid ja niivõrd kuivõrd puhas voodipesu, pesemisnurk, kus olid olemas seep, šampoon, mitmed kosmeetikatarbed. Mulle meeldis, et isegi kodutuna jäid need naisehakatised tõelisteks naisteks. Majapidamine oli neil igati korras: ühe laua peale olid laotud toiduained ja puhtad kööginõud, elektripliidil kees mingi söök, raadio mängis tasa ning tüdrukud ise arutasid ajalehte lugedes isekeskis midagi.
Mingil hetkel tunnetas üks tüdrukutest jälgimist, pöördus ümber, märkas mind ja minult pilku pööramata müksas teisi. Järgmisel hetkel seirasid mind kolm kohkunud silmapaari. Ilmselt oli tüdrukutel elus juba palju halbu kogemusi ette tulnud. Ilmselgelt nad kartsid mind, kuid minema joosta polnud neil võimalik, sest uksel seisin mina.
"Tere, tüdrukud!" ütlesin ma rahulikult ja rõõmsalt. See näis neid veidi rahustavat, kuid vastutervituse pobisesid nad vaikselt.
"Kes te olete? Kuidas te siia sattusite? Mida teil meilt tahte?" esitas vanem ja pikem tumedapäine neiu veidi agressiivselt rea küsimusi, noorem, nukuliku näoga blondiin aga kinnitas: "Me pole midagi halba teinud! Me ainult elame siin!"
"Ärge kartke, ma ei tee teile midagi halba," rahustasin ma näitsikuid. "Aga tegelikult otsisin ma just teid!"
"Kes te olete?" küsis keskmine tüdruk, roheliste silmadega punapea. "Miilits? Sotsiaaltöötaja?"
"Ma pole keegi neist!" ütlesin ma. "Tulin siia selleks, et teid siit ära viia."
"Kuhu? Lastekodusse? Me ei taha sinna, me oleme siinse eluga rahul!" räkis punapea erutatult.
"Ma tahaksin teid siit ära viia ühte kohta, kus te saaksite omale ehtsa kodu," selgitasin ma. "Saaksite magada puhaste linade vahel, kõhu alati täis süüa, käia Moskva peal poodides ja pidudel poisse lantimas, õppida koolis nagu enamik teievanuseid seda teevad — seda ma teile pakkuda tahangi, kui te minuga kaasa tulete. Muidugi peate seda ise otsustama. Kui te ei taha tulla, siis ei taha, ma lähen minema ja otsin teisi kodutuid, kes tahaksid oma elu muuta."
"Aga miks te meile sellist elu pakkuda tahate?" päris tumedapäine tüdruk. "Me ei tunne teid, teie ei tunne meid. Või tunnete? Ja mida te meilt vastutasuks tahate?"
"Ma naersin. "Olen teist poole vanem tüdrukud ja teiesuguseid ma enda juurde seksi pärast ei viiks. Selles osa teil karta ei maksa, ma ei tee midagi, mis teile vastumeelt oleks ega ka nõua ka teilt seda. Mis aga põhjusesse puutub, siis ütleme, et olen väga patune, minu heategude register Jumala juures on ülilühike ja ma tahan paar heategu sinna lisada. Teie viimine normaalsesse ellu oleks esimene."
Nägin neidude silmist, et nad mind ei uskunud, Nad olid segaduses, kuid enam nad mind ei kartnud. Tüdrukud vahtisid üksteisele otsa, oskamata sellise ettepaneku peale midagi öelda. Katkestasin ise vaikuse.
"Ma lähen nüüd siit minema. Minu auto on tehase värava taga. Ootan teid seal 20 minutit ja sõidan siis minema. Arutage mu ettepanek ruttu läbi ja tehke oma otsus. Kui kaasa tulete, olete varsti normaalse elu juures tagasi. Kui ei, siis edu siin elamises!" Ma pöörasin ümber ja väljusin, jättes segaduses neiud omavahel arutlema.
Oodates olin ma kindel, et tüdrukud nõustuvad minuga kaasa tulema, ettepanek oli kahtlustest hoolimata neile liiga ahvatlev. Mida kiiremini tähtaeg aga lähenes, seda enam hakkasin arvama, et neiud lõid kartma ja on juba teist teed kaudu põgenenud. Aga just siis, kui ma valmistusin minema sõitma, märkasin tüdrukuid tulemas. Nad vahtisid mu uhket Mercedest ammulisui.
"Tere, daamid! Tore, et otsustasite tulla!" ütlesin lõbusalt ja avasin uksed. "Sina istu ette," pöördusin ma vanema tüdruku poole. "... ja teie kaks taha. Ja kinnitage turvavööd!"
Kõik kolm pugesid autosse, tundes ennast luksuslikus masinas ülimalt ebamugavalt. Nad justkui kartsid millegi vastu puutuda.
"Kõigepealt sõidame veidi mööda Moskvat ringi. Näitan teile, mis on pealinnas aastatega muutunud. Vaevalt, et te kõike seda näinud olete,"ütlesin ma ja me alustasime sõitu.
Vähehaaval hakkasid tüdrukud ennast paremini tundma. Küsisin neilt nimesid. Vanim oli Sasha ehk Aleksandra, tema isa ja vend istusid vanglas, ema oli ennast põhja joonud ega tundnud tütre vastu enam mingit huvi. Keskmine oli Anastasija, keda kasvatas ema üksi ning tänavale oli tüdruk sattunud pärast seda, kui ema vähki suri. Noorimal, Niinal ehk Nikkil olid olemas ema ja kasuisa, kuid kodunt põgenema sundisid teda viimase lähenemiskatsed, mida ema paraku keeldus uskumast. Kolm noort neidu, kel oli kodu ehk olemas, aga see polnud päris kodu ja nad sammusid üheskoos hukatuse teed. Tüdrukud ei varjanudki, et elatuvad paljuski varastamisest ning neil on miilitsaga tegemist olnud. Tänaval olid nad elanud umbes 2 aastat.
Tüdrukud läksid elevile, kui märkasid kesklinna tihedas liikluses, kuidas paljud vahivad meie uhket masinat ja ka neid, et aru saada, kes sellise autoga ringi sõidavad. Mina aga näitasin neile hiljuti valminud või ehitusjärgus hooneid, seletades: "See on ameeriklaste hotell, mis töötab juba aasta. See kõrge hoone on ühe Saksa firma jagu, kes tunnevad huvi meie maagaasi vastu. Selle kaubanduskeskuse ehitasid venelased kahasse prantslastega." Neiud kuulasid mind ammulisui ja näisid vägagi minu teadmisi respekteerivat. 
Ma peatusin ühe hamburgerirestorani juures ja ütlesin oma reisikaaslastele: "Ma lähen ja toon meile midagi süüa. Teie istuge autos ja ärge midagi puutuge." Tüdrukute näod olid korraga solvumist täis, justkui oleksin neid otsesõnu vargaplikadeks nimetanud. Seepärast ma selgitasin: "Ma tahan, et te midagi ei puutuks sellepärast, et mul on kõik siin oma käe järgi ära seatud, näiteks CD-d, ja ma ei taha, et neid sassi aetaks." Neiud leebusid selle selgituse peale.
"Vaata tüdrukuid, lausa iseloomuga teised!" muhelesin ma restorani minnes. Sealt naasesin ühe töötaja saatel, kaasas neli suurt hamburgeri ja sama arv Coca-Colasid. Siis kupatasin tüdrukud autost välja ja istunud pinkidele, lasime einel hea maitsta. Mina muidu kiirtoitu ei söönud, kuid nüüd oli vaja neidudega kiirema kontakti leidmiseks see kaasa teha.
Tüdrukud hävitasid kiiresti oma burgerid ja joogi. Ilmselt polnud nad midagi sellist ammu saanud, kui üldse. 
"Nüüd sõidame teie uude koju!" ütlesin ma, mille peale tüdrukud sattusid uuesti ärevusse. Kui me sõitsime Moskva parimasse elurajooni, kus elasid vaid uusrikkad, kostus nende suust vaid ohkeid. Sedavõrd vaimustavalt mõjusid neile uhkeldavad eramud.
Ma keerasin oma maja sissesõiduteele ja klõpsasin aeglaselt sõites ühe puldi nupule, mispeale värav avanes. Peatasin auto garaazi ukse ees, mille mille pisikestest klaasakendest paistis maastur. Üldiselt oli maja väga suur ja sellel oli juurdeehitus, selle taga aga väike metsik park, kus ma lasin loodusel omatahtsi vohada.  Erinevalt naabritest, kelle majad olid ümbritsetud müüriga, olin mina kasutanud kõrget traatvõrku.
"Kas see on teie maja," küsis Sasha kadedal häälel.
"Jah, aga nüüd on see ka teie maja," vastasin ma, ajades tüdrukud veelgi enam ärevusse.
"Mida te teete, et saate endale seda lubada?" küsis Anastasija.
"Ma lõpetasin Moskva ülikooli õigusteaduse erialal ja olen praegu jurist. Õigusabi on kallis teenus ja rikkad maksavad selle eest hästi," selgitasin ma. Vähemalt hariduse osa mu jutust oli õige.
Me läksime kõigepealt juurdeehituse ossa, mis oli majast madalam. Avasin ukse ja me sattusime avarasse koridori, kus olid riidekapid, kohad jalatsite jaoks ja peeglid. Palusin tüdrukutel üleriided ja jalatsid ära võtta ning tutvustasin neile korterit.
"See osa minu majast on külalistele. Mul on väljaspool Moskvat sõpru, kes siia tulles minu juures ööbivad ja siis on see nende päralt," rääkisin tüdrukutele. 
Suures köögis olid gaasi- ja elektripliit, mikrolaineahi, nõudekapid, laud toolidega ja hiiglaslik külmkapp, mille olin toitu täis ostnud. Elutoas üllatas tüdrukuid 40-tolline lameekraanteler, muusikakeskus, baarikapp koos baariletiga (olin kapist alkoholi aegsasti eemaldanud), pehme mööbel ja muudki. Edasi näitasin neidudele vannituba dušši ja vanniga, peeglitega ja kapikestega, kus sai hoida käterätte ja saunalinu, parfümeeriat ja kosmeetikat. Seal oli ka pesumasin. Lõpuks viisin tüdrukud magamistuppa, kus neid ootasid kolm mugavat voodit, kapid voodipesuga ja kummutid riiete jaoks.
"Niisiis, siin hakkate te nüüd elama," teatasin neile, kui me naasesime elutuppa. Tüdrukud olid selliste nägudega, et ei suuda toimuvat kuidagi uskuda. 
Osutasin suurele kotile, mis oli pungil täis naisteriideid ja jalatseid. Olin need ühe naistuttava abiga valmis ostnud. "Käige kõigepealt vannis või dušši all ära," ütlesin oma külalistele. "Siis otsige sellest kotist endale sobivad riided. Homme lähme päriselt suuremaid sisseoste tegema, kauplusest saate ise endale vajaliku valida. Oma vanad riided pange sellesse musta kotti. Kui valmis olete, tulge selle ukse kaudu suurde majja. Teen seni meile süüa." Ma jätsin vaimustuses tüdrukud üksi. Lahkudes kuulsin, kuidas nad erutatult kiljusid.
Tüdrukud tulid minu majaossa enam kui tunni pärast. Neid vaadates imestasin, kuidas nad muutunud olid. Pestuna, kammituna, korralikes riietes nägid kõik kolm imekenad välja ja ma olin rahul, et olin just nende kolme peale sattunud. Sasha ja Nikki kandsid teksasid ja T-särke, Anastasija aga oli selga pannud lühikese kleidi, mis rõhutas ta oivalist keha. Rabatuna silmitsesid nad minu ruume, kus kõik oli üsnagi luksuslik.
"Palun lauda," kutsusin nad kööki, kus ladusin igaühele praetaldrukule korraliku portsu, valasin neile morssi ja tõin ka neli pokaali šampusega.
"Teie uue elu terviseks!" ütlesin toosti. Neiud jõid klaasid tühjaks ja asusid isuga sööki hävitama. Söögiajal uurisin üht-teist nende senise elu kohta ja kui me söömise olime lõpetanud, viisin nad elutuppa, kus serveerisin kohvi, jäätist ja maiustusi.
"Nii, nüüd räägime reeglid selgeks," ütlesin tüdrukutele. "Te hakkate elama oma majaosas. Siia tulete vaid siis, kui mina kutsun. Minulgi on oma privaatsust vaja. Oma ruumid hoiate korras. Mitte et kõik oleks ideaalselt korras, aga ei mingit lohakust, teie juurde tulla peab alati meeldiv olema. Muide, ka mina ei lähe ilma ette teatamata teie juurde. Suhtlemiseks on meil sisetelefon. Edasi: ei mingeid tülitsemist omavahel. Ma saan aru, et väikesed hõõrumised teil nagunii tulevad, aga suuri tülisid ma ei taha. Kui te edaspidi hakkate väljas käima, tahan ma alati teada, et te ära läksite ja tahan ligikaudselt teada, millal te tagasi tulete. Üks raudne reegel on see, et te ei varasta, ei üksteise ega minu tagant. Kes selle vastu eksib, lendab kohe tänavale. Avan teile igale oma arve, kuhu kannan iga kuu teatud summa, ja teie oma asi on, mida te selle eest ostate, aga kui kuulimiidi olete ületanud, siis lisa sel kuul enam ei saa. Homme ostan teile mobiiltelefonid ja kui teil linnas olles, mistahes probleem tekib, helistate kohe mulle. Üldiselt tutvustan teile Moskvat ja kohti, kus teievanused käivad. Sügisest hakkate käima õhtukoolis, tahan, et te kooli lõpetaksite. Hakkate käima ka wushu trennis, sest te peate oskama enda eest seista. Teatud aegadel kutsun teid enda juurde lõunale, aga muidu teete endale ise süüa, hoian teil külmkapi alati täis. See peaks reeglitest vist esialgu kõik olema. Homme hommikul ärgates tulete minu juurde sööma, siis sõidame poodidesse sisseoste tegema. Ja nüüd magama!" käsutasin ma, märgates, et neiud juba haigutavad. Aga nad olid rahul ja õnnelikud. Näis, et reeglite kehtestamine mõjus neile positiivselt, sest see näitas, et midagi halba neil minu poolt karta pole.

Algab uus elu

Järgmisel hommikul ilmusid tüdrukud minu juurde siis, kui päike juba kõrgel oli. "Me magasime sisse," vabandas Sasha. "Me pole enam ammu nii hästi maganud!"
"Ärkasin öösel ega saanud algul aru, kus ma olen," tunnistas Nikki veidi naiivselt, ent rõõmsalt.
Pärast hommikusööki kihutasime taas minu Mercedesiga Moskva tänavatele. Näitasin tüdrukutele kohti, kuhu pealinna noored tavaliselt lõbutsemas käisid ja viisin nad siis ühte suurde kaubanduskeskusesse.
"Kutsuge palun oma ülemus," palusin üht müüjat. Kohe ilmus noor, laitmatus ülikonnas mees, kes viisakalt päris minu soovide järele.
"Need kolm noort daami vajavad kõike, mida naistele tarvis on: igapäevaseid, pidulikke ja sportlikke riideid ning jalatseid, parfümeeriat, kosmeetikat, peakatteid, käekotte, ühe sõnaga kõike vajalikku. Las nad ise valivad, kuid andke neile kaasa asjatundja, kes teaks soovitada, mis praegu moes on. Hindades pole küsimus, peaasi on ilu, praktilisus ja kvaliteet. Teil siin majas on kosmeetikud ja juuksur, teie töötaja viigu nad ka sinna ja ma tahan, et nad läbiks kõik protseduurid— soeng, meikap, maniküür," selgitasin ma.
"Tore!" Mees viipas ühele noorele naisele, kes ta ära kuulas, ja tüdrukud endaga kaasa viis. "Ärge hindu vaadake, valige, mis meeldib!" ütlesin neidudele soovituse kaasa.
"Ja te maksate?" küsis ostujuht. "Sulas," vastasin ma, avades paksu rahakoti ja demonstreerides selle sisu. "Hea on dzentelmeniga äri ajada," ütles mees seepeale.
Kuni tüdrukud šoppasid, käisin pangas, kus avasin igale neist arve, ja telefonipoes, kust ostsin igale mobiiltelefoni ning tegin liitumislepingud. Umbes kahe tunni pärast tulid tüdrukud tohutute kompsudega, mille lasin parklasse oma auto juurde viia ning mille me pagasiruumi ladusime. Kõik kolm olid selga pannud ilusad õhulised kleidid ja selle üle oli mul hea meel, sest kavatsesin neiud ühte restorani viia. Tasusin kopsaka arve ja me sõitsime lõunat sööma. 
"Härra Adrian, meeldiv teid taas näha," tervitas mind restoraniomanik. "Josif, need kolm noort daami on minu sugulased. Lubasin nad viia mõnda heasse kohta lõunastama ja tõin nad seega sinu juurde," ütlesin talle. Meid juhatati neljasesse lauda ja anti menüüd kätte. Selgitasin tüdrukutele, mis on mis, tegin soovitusi ja me veetsime suurepäraselt aega.
"Mõelda vaid, mida me alles üleeile tegime," ohkas Anastasija ja tema silmadesse tõusid pisarad.
"Tüdrukud, teile teadmiseks, et kui jutuks tuleb, siis teie ja mina oleme omavahel sugulased. Hangin loa, mille järgi olen teie hooldaja. Selge?"
"Miks te kõike seda meie heaks teete," küsis Sasha pisarsilmil.
"Mul on hea meel, et ma seda teen," vastasin ma siiralt.
Tõde tüdrukud veel ei teadnud. Ma valmistusin tegema neist palgamõrvareid, nagu ma isegi olin. Õigemini tahtsin ma meist neljast luua tiimi.

Avaldan tüdrukutele tõe

Tüdrukud seadsid ennast minu juures sisse ja sukeldusid tõelisesse ellu, mis siiani oli nende jaoks olnud vaid unistus. Viisin neid teatrisse ja kontsertidele, me kolasime restoranides ja ööklubides, kuhu Moskvas pääseb ka alaealisena, tähtis on, et sul oleks palju raha. Sõitsime linnast välja matkama või hulkusime lihtsalt linnas ringi. Kuigi kolmik lausa jumaldas mind, tekkis neile ka oma elu — neiud leidsid endale sõbrannasid, siis aga tekkisid kõigile kolmele ka austajad. Mingil hetkel oli mul probleeme Nikkiga, kes hakkas ühtäkki mulle silma tegema, käitus väljakutsuvalt, riietus seksikalt ja püüdis igati mu tähelepanu võita. Noorim näitsikutest oli armunud. Õnneks suutis ta ennast kokku võtta ja leidis oma eale sobiva poisi. Tunnistan, et mõtlesin sageli kiusatusele järele anda ja neiuga magada, aga suutsin siiski sellest üle olla. Sasha puhul poleks ma kõhelnud, sest see tüdruk oli juba 18 täis, kuid Nikki oli alaealine ja end temaga siduda polnuks õige. Ühesõnaga neiud kolasid Moskvas ringi, tšillisid kaubamajades nagu nad ise seda nimetavad, käisid eakaaslastega kinos ja diskodel ning tundsid elust mõnu. Muidugi tuli neil peagi hakata koolis käima, kuid sellest probleeme ei tekkinud. Samuti käisid nad korralikult enesekaitsetrennis ja aeg-ajalt viisin nad ühe sõbra eralasketiiru, kus nad said kõikvõimalikest relvadest märkide pihta tulistada. Minu rõõmuks see meeldis neile — võis oletada, et tüdrukutest saavad head palgamõrvarid.
Ma lükkasin neidudele tõe rääkimise aina edasi kartuses, et nad kohkuvad sellest ja lasevad ummisjalu minu juurest minema. Ma ei tahtnud neid kaotada. Kui aga neil sai täis aasta minu juures elamist, otsustasin kaardid lauale visata. Olin selle aja jooksul kahel korral päästikule vajutanud: Nizni Novgorodis tapsin ärimehe, kes oli oma partnerit tüssanud ja Astrahanis kohaliku võimumehe, kelle korrumpeerumine takistas juba paljude uusrikaste normaalset äritegevust, sest ta nõudis altkäemaksuna tohutuid summasid. Mõlema tellimustöö eest sain ülihead tasu, mis aitas mul tüdrukuid normaalselt kasvatada.
Siis aga tuli päev, mil ma ütlesin tüdrukutele, et tahan nendega tõsiselt rääkida. Kõik kolm tõmbusid kohe tõsiseks — nad mõistsid, et on saabunud aeg teada saada tõde, miks ma neid nii suurepärasesse ellu tõin. Ma ei maganud kellegagi neist, ei nõudnud neilt midagi peale korra ja distsipliini, andsin aga ilusa elu, raha ja seltskonna — midagi pidi selle kõige taga olema.
Istusime neljakesi minu elutoas, kõigil klaas viskit käes. Ükski tüdrukutest ei keeldunud alkoholist, sest see näis olevat paim viis tõde uputada.
"Nüüd on teil siis aeg teada saada, miks ma teid enda juurde võtsin, kes ma tegelikult olen ja mis plaanid mul teiega on," alustasin ma. "Tõde on see, et ma lõpetasin Moskva ülikooli õigusteaduse alal, olen töötanud juristi ja advokaadina ning kolm aastat teenisin ma sisevägede eriüksuses. Aga viis aastat olen ma leiba teeninud palgamõrvarina. Jah, minu tööks on inimeste tapmine, kel on rikkad ja võimsad vaenlased, kes mind selleks tööks palkavad. Üldreeglina on ka ohvrid rikkad ja võimsad, mõrv on üks viis tüli korral arveid klaarida. Tänu sellele tööle saan nii luksuslikult elada ja saan seda ka teile pakkuda."
Kõige kolme neiu näod olid hirmust kaamed. Mina aga jätkasin: "Mõistagi tahavad tapetute kaaslased nii mõrva tellijale kui ka täideviijale kätte maksta. Viie aasta jooksul pole keegi minu jälile saanud, ei pearahakütid, miilits ega kättemaksjad, sest ma võtan vastu vaid tellimuse ja hilisema tasu. Kogu operatsiooni kavandan ja viin läbi üksi, seega puudub lekke võimalus. Peamine tapavahend on mul snaipripüss, paar meest olen tapnud ka lähedalt püstoliga ja ühe pommiplahvatusega. Naisi ja lapsi ei puutu ma kunagi, nende mõrvatellimused lükkan tagasi. Üldiselt minu põhimõtteid teatakse ja sellist tööd ei pakuta. 
Mõtlesin juba ammu kedagi oma ettevõtmistesse kaasata. Meeskonnaga on see lihtsalt turvalisem —üks vajutab päästikule, teised katavad. Mul on palju sõpru spetsnazi ajast, aga nemad selleks ei kõlba: koos oleme liiga tuntud ja jääksime ruttu vahele. Nii ma mõtlesingi otsida kodutuid, keda selleks välja õpetada. Algul mõtlesin mõne poisi palgata, aga hiljem leidsin, et tüdrukud sobivad sellele tööle paremini, nad on kohusetundlikumad ja alalhoidlikumad. Nii ma teid üles otsisingi. Tunnistan, et pakkusin teile ilusat elu just eesmärgiga teid selle külge siduda.
Olen selle aastaga teisse väga kiindunud ja seepärast ei sunni ma kedagi teist minuga ühinema ja seda hirmsat ametit pidama. Kõik on teie endi otsustada. Kui te kõik või mõni teist otsustab kõrvale jääda, siis tuleb tal oma asjad pakkida ja siit lahkuda. Annan teile veel uue elu alustamiseks väikese summa kaasa, aga meie teed viivad siis igaveseks lahku. Ja nüüd tuleb rängim hoiatus — kui keegi teist mõtleb mind välja anda, kas miilitsale või mõnele grupeeringule, siis tuleb tal surra.
Kui te aga otsustate minuga jääda, hakkame tõsiselt õppima atendaadi tegemist eri relvadest. Tõtt öelda, olete te laskmist ja käsitsivõitlust niigi väga hästi õppinud, aga edaspidi peate olema parimad. Töö korral on üks meist laskja, teised turvavad. Raha jaotame neljaks võrdseks osaks. Te teenite sellega hästi. Samas tuleb teil elada kaksikelu — kord sooritate palgamõrva, siis aga olete jälle noored tüdrukud, kes käivad diskodel ja kinos, õpivad koolis ja käivad poistega kohtamas.
Ma saan aru, et te tahate minu ettepaneku omavahel läbi arutada. Minge nüüd enda poole, võtke viskipudel kaasa ja tehke üks korralik koosolek. Kiiret otsustamisega pole, võtke endale hästi palju aega ja siis tulge kas kõik või keegi üksi ja teatage mulle oma otsusest."
Neiud kallutasid justkui käsu peale klaaside sisu kurku, Nikki läkastas seepeale, ja mulle otsa vaatamata läksid nad oma ruumidesse, hirmul  ja kohkunud. Mina tundsin ennast sisemiselt tühjana. Olin millegipärast kindel, et tüdrukud minuga kampa ei löö. Kuid juba vähem kui tunni aja pärast tuli Sasha tagasi ja teatas endiselt näost kaamena, kuid täie kindlusega: "Meie kõigi kolme ühine otsus on, et me lööme kaasa." Ma kallistasin ja suudlesin teda.

Tapame räpase võmmi

Kohe pärast tüdrukute otsust alustasime treeningutega. Enesekaitset harjutasime lisaks kursustele, kus neiud edasi käisid, ka omavahel koos. Laskmas käisime Moskva oblastis ühes metsapiirkonnas, kus oli kilomeetrite kaupa inimtühje alasid ja kus võis julgelt kõmmutada. Mahajäetud sõjaväelinnakus õppisime lahinguolukorras tegutsemist ehk siis atendaati ja hilisemat taandumist. Parimaks snaipriks osutus Nikki, Anastasija oli ülimalt hea käsitsivõitluses ja talle meeldis plahvatusi korraldada ning Sasha laskis hästi lähivõitluse relvadest ehk siis püstolist ja Uzi automaadist. Lühikese ajaga sai meist tugev tiim, mis sobis juba ülesande täitmiseks. 
Ühel päeval saabus Sasha ülierutatult kohtingult koju ja teatas oma sõbrannadele, kes hetkel minu juures teleri ees aega surnuks lõid ja minuga viskit trimpasid: "Teate, keda ma just Ognennajal nägin!?" purskas neiu. "Te ei usu, aga see oli Mironov!"
Teised tüdrukud nagu viskusid üles. Tundus, et eelnimetatud oli keegi tegelane, kellest kõigil kolmel oli ülimalt halb mälestus. "Kas ta tundis su ära?" päris Anastasija, Nikki aga oli sellise näoga, et purskab kohe nutma.
"Ta vaatas küll mind imeliku pilguga, aga olen kindel, et ära ta mind ei tundnud!" vastas näost kaame Sasha.
"Pidage, pidage!" segasin ma vahele. "Kes on see Mironov, kellest ta räägite?"
Nüüd selgus üks õõvastav seik kolme kodutu tüdruku elust. Kord olid nad kaubamajas vargusega vahele jäänud ja miilits viis nad jaoskonda, kus nad pandi kongi saatust ootama. Öösel hakkasid valves olevad miilitsad eesotsas tollesama Mironoviga pummeldama ja siis toodi neiud kongist, kisti riidest paljaks ning vägistati. Kui korravalvuritel tüdrukutest isu täis sai, lükati nad ühiskongi, kus nende kallal lõbutsesid kinnipeetavad. Sealt pääsesid tüdrukud tulema alles hommikul. Neile visati riided kätte ja kästi kaduda, kus kurat. "Ja pidage suu, või muidu..." ähvardas tollal seesama kapten Mironov.
Taipasin, et see vahejuhtum oli neidude hinge jätnud sügava haava. Rahustasin nad maha, käskisin olla linnas käies ettevaatlik, ise aga hakkasin uurima vägivaldse võmmi tausta. Selgusidki huvitavad asjaolud: tegemist oli niiöelda räpase võmmiga, kes tegi koostööd kuritegeliku maailmaga ning tegeles ka ise paljude ebaseaduslike asjadega. Vene miilits oli nagunii üdini korrumpeerunud, Mironov aga oli ses osas eriline nahaal. Tema selja taga oli üks Poklonnaja kuritegelik jõuk, keda ta hoiatas korravalve reidide eest, saades selle eest kopsaka tasu. Kunagi oli temaga koos tegutsenud teinegi miilitsakapten, keda nüüd tunti kui Platoni. Kord jäid mehed vahele ja nagu kokku lepitud, võttis Platon süü enda peale, et kaaslasi säästa. Ta löödi miilitsast minema ja edasi oleks korruptandid pidanud teda igati toetama ja aitama, kuid Mironov keeras sõbrale selja ja jätkas kuritegelikku äri temata. Sõpradest said verivaenlased. Platon ühines teise grupeeringuga, kes oli temast huvitatud, sest mehel olid endiselt ekskolleegidega tihedad sidemed ja ta oli kasulik. Oli aga teada, et need kaks üritavad igal juhul vastasest vabaneda, küsimus oli kuidas ja millal ning kes jõuab esimesena päästikule vajutada.
Mironov elas heas linnaosas korralikus majas, mida ta loogiliselt poleks miilitsakapteni palgast ülal pidada suutnud. Naine oli poole aasta eest tema juurest koos lastega minema kolinud, sest ta oli mehe kaksikelust aimu saanud. Nii elas miilits majas üksi, tema turvalisuse eest hoolitsesid rotveilerid, kelle ta lasi koju tulles krundile lahti, ning turvakaamerad, kust ta sai jälgida maja ümbrust.
Kunagise piinaja kohtamine oli tüdrukud nii rööpast välja viinud, et nad olid asunud hirmuga piirama oma seltskondlikku elu. Mõistsin, et pean midagi ette võtma. Ühel õhtul kutsusingi nad enda juurde einestama ja taas elutoas kohvi ning viski juures istudes tegin ma neile ootamatu ettepaneku.
"Tüdrukud, kaua te selle võmminäraka pärast kodus istute ja värisete?" küsisin ma. "Lähme ja teeme talle ükskord kättemaksuks lõpu peale!"
Neiud jäid mind ammulisui vahtima. Ilmselt polnud see mõte neile pähegi tulnud. Rääkisin neile kõigest, mida ma olin räpase võmmi kohta välja uurinud.
"Ta tuleb õhtul hilja, sõidab kohe garaazi, jätab auto sinna ning läheb otseteed tuppa, kus hakkab viina jooma," kirjeldasin miilitsakapteni argipäeva. "Murrame sinna sisse ja laseme ta garaazis maha! Meiega ei oska keegi mõrva seostada, kindlasti arvatakse, et see on Platoni ja tema meeste tegu. Lisaks saate esimese õppetunni oma uues ametis!"
Nüüd nõustusid tüdrukud õhinal. Neis oli sedavõrd tugev viha, et nad pidasid seda mõrva täiesti õigeks ja loomulikuks. Hankisin neile kolm summutiga TT püstolit, mis olid kuulunud ühele tulevahetuses hukkunud retsidivistile. Tema relvaladu miilits ei leidnudki, mina aga teadsin, kus see on ja kasutasin tukke oma otstarbeks.
Mironovi majani saime hiilida üle naaberkrundi, sest seal alaliselt ei elatud. Rotveilerid lõrisesid meie tulekut kuuldes, kuid peremehe saabumiseni olid nad aedikus, sest korra olid nad juba välja murdes möödujaid rünnanud ja peremehele sellega pahandusi kaela toonud. Kui me muukrauda kasutades majja sisse murdsime, loomad rahunesid, sest nad enam ei kuulnud ega haistnud meid. Rikkusime tüdrukutega kiiresti videokaamerad, hävitasime salvestised ning varjusime garaazis, kasutades selleks arvukaid kappe, mille sisse või taha sai ennast peita.
Varsti Mironov saabuski. Kuulsime, kuidas tema auto garaazi ukse taga peatus. Mees tõstis kergitatava ukse üles, istus taas rooli, sõitis sisse, jättis mootori seisma, süütas tuled, koperdas külmkapi juurde, võttis sealt õlle ja asus janusena jooma. Miilitsakapten oli kiilaneva peale, kongus nina, hõredate hammaste ja vilavate silmadega keskmist kasvu mees, kelle oli lisaks veel ka paras õllekõht, kuid tema nägu reetis julma loomuse. Töölt oli ta naasnud erariides.
Andsin tüdrukutele vargsi märku ja me väljusime peidupaikadest. Kui miilits tühja õllepudeli suu juurest langetas, märkas ta ka meid. Mehe silmad läksid hämmastusest punni, neis vilksatas hetkeks ka hirm, kuid ta kogus ennast kohe.
"Kes kurat teie sellised olete? Kuidas te siia sattusite?" küsis ta raevukalt meie poole astudes. "Te olete nüüd pasa sees, sügava pasa sees. Mina olen miilitsakapten Jevgeni Mihhailovitš Mironov ja seaduse nimel arreteerin teid sissemurdmise eest!" Ta näitas oma ametimärki ja sirutas käe relva järele, kuid peatus, nähes nelja endale suunatud püstolit.
"Rahu, rahu, Jevgeni Mihhailovitš!" naersin ma. "Muidu olete kümne sekundi pärast auklik nagu see sõel seal laual. Ja olge külalislahke. Oma miilitsamärgiga ärge vehkige, see ei tee üht Poklonnaja räpast võmmi veel ausaks korravalvuriks!"
Mees silmitses mind teraselt. "Platon saatis teid, jah?" küsis ta veendunult. "Kuulge, ükspuha palju ta teile maksis, mina pakun poole rohkem. Ehk panete nüüd relvad käest ja alustame läbirääkimisi." Ta sammus enesekindlalt laua poole, ise samas püstoli poole kätt sirutades. Kostis plaksatus ja Sasha lastud kuul läbis Mironovi käe. Tabatu röögatas. 
"Sa kuradi libu, sa lasid mu käe sodiks!" karjus mees. "Sina, sa hoia oma litse vaos, muidu kahetsete kõik!" Mulle seda kähvanud, komberdas ta toolini ja istus valust oiates.
"Jevgeni Mihhailovitš, me ei taha sinu raha, vaid sinu hinge!" selgitasin lõbusalt. "Kas sa, lurjus, meid mäletad?" küsis Anastasija naudinguga. "Kolm kodutut tüdrukut seitsmendas jaoskonnas, kellega te lõbutsesite ja kelle te siis kurjategijate ette viskasite? Oleme juba pikka aega seda hetke oodanud, mil su lõust segi lasta ja seda me kohe ka teeme!"
Mironovi näos vilksatas äratundmine ja siis meeletu hirm. Ta leidis siiski jõudu ärbelda. "Kui te mu tapate, leitakse teid ikkagi üles ja lõpetate üheskoos surmamõistetute kambris!" ähvardas ta.
"Sinu tapmise au jätame su sõbrakesele Platonile!" muigasin ma. "Su turvakaamerad on kutud, koerad söövad head uinutiga liha ja ise oled sa surnud mis surnud!" Kolm summutiga püstolit hakkasid tööle, sest üle Mironovi näo libises meeleheide, ta haaras terve käega püstoli järele ja üritas meid tulistada, kuid tüdrukute lastud kuulid muutsid ta kere loetud sekunditega veriseks tombuks. Neiud tühjendasid oma relvad lõplikult juba maaslamaja pihta ja garaazi saabus vaikus.
Vaatasin Sashat, Anastasijat ja Nikkit. Neidude näos polnud vähimatki kahetsust sooritatud tapatöö pärast, pigem säras nende silmades võidurõõm.
"Kaotame jäljed ja kaome siit!" ütlesin ma. Minuti pärast oli maja vaid surnud miilitsakapteni päralt.

Ootamatu külaline toob uue alguse

Kui me minu majja sisenesime, tundsin ma kerget ärevust, kuid ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest mu tähelepanu oli keskendunud kolmele neiule, kes olid just sooritanud oma elu esimese mõrva, tappes miilitsa. Tõsi küll, korrumpeerunud, kuid ikkagi miilitsa. Tüdrukud olid vaiksed, kuid nende sisemuses näis käivat mingi möll. Igal juhul olid nad tehtust elevil.
Kui ma elutoas tule süütasin, haarasime kõik relvade järele, sest süttinud valgus tõi nähtavale diivanil istuva mehe. Töö oli umbes 60-aastane, kergelt habetunud lõuaga, hallide juuste ja lõbusa näoga. Peas oli mehel võidunud kaabu, seljas presentmantel, jalas teksad ja nööritavad sõdurisaapad. Kurat, selline tegelane minu korralikus korteris! mõtlesin ma, peas keerlemas küsimused: Kes see mees on? Kuidas ta sisse sai? Mida ta teab ja tahab?
Relva mehel polnud ja käsigi hoidis ta nähtaval. Tema esimesed lausedki hämmastasid meid: 
"Tere tulemast koju!" lausus ta naeratades. " Kas lõite võmmi maha? Ei-ei-ei!" tõstis ta käed. "See pole minu asi. Ega mullegi räpased võmmid meeldi. Ja minust pole teile mingit ohtu. Tahan vaid rääkida ja lähen siis."
Paanikas tüdrukud vaatasid minu poole, justkui küsides luba tule avamiseks. Ma raputasin pead.
"Kes su minuni juhatas?" küsisin võõralt. Too naeris ja tõstis viskiklaasi, mille ta oli ise enda jaoks täis valanud.
"Istuge ja tundke ennast nagu kodus. Valage endale ka jooki ja öelgem siis toost!" Endalegi üllatuseks istusime me tugitoolidesse ja jõime koos võõraga. Relvi tüdrukud siiski käest ei pannud.
"Sa siis leidsin need tüdrukud endale kaasosaliseks!" pöördus mees minu poole. "Muide, mina selle idee sulle andsingi."
"Mis kuradi psühholoogiat sa ajad? Kuidas sa mulle idee said anda, kui ma pole sind varem näinudki!" pahandasin mina.
"Aga mina jälgin sind juba ammu!" teatas mees võidukalt. "Tean, et iga sinu ametit pidav mees hakkab mingil ajal kaaslaste soetamise peale mõtlema. Psühholoogia on aga selline, et sokuta inimesele nähtavusse näiteks ajaleht vastava artikliga, see jääb talle silma, ta loeb ja võtab alateadlikult teadmiseks. Mina murdsin siia sisse ja jätsin sulle loo mehest, kes koos kolme teismelise tüdrukuga röövis panka. Näed, mõjus!"
"Kes sa oled?" küsisin taas. Võõras oli ebameeldiv, kuid millegipärast ma ei kartnud teda. Aga ma ei mõistnud, mis toimub ja see tegi ärevaks.
"Ja teie kolm!" pöördus mees tüdrukute poole. "Teist on saanud palgamõrvarihakatised. Aga pole hullu, mul on teile kõigile pakkuda võitlus, mis teie elu põhjalikult muudab. Muide, ega teiegi juhuslikult kokku saanud! Te olete marjad ühest kobarast, kutsikad ühest pesakonnast, vihmapiisad ühest pilvest."
"On sul meile tööd pakkuda?" küsisin ma, kuid mees ei kuulanud mind. "Tüdrukud, laske relvad nüüd olla, nihkuge üksteisele lähemale ja vaadake kaaslaste silmi. Mida te näete?"
Minu üllatuseks allusid tüdrukud mehe käsule ja kõheldes uurisid nad üksteise nägu, ennekõike silmi. Nende jahmatust märgates tärkas minus huvi. Võõras pöördus nüüd minu poole.
"Liitu nendega ja näed midagi huvitavat!" Otsekui hüpnotiseeritult läksin Nikki kõrvale, vaatasin ta kauneid silmi ja olin järsku justkui lummuses. Neiu silmis sätendasid tantsisklevad täpikesed. Miskitmoodi teadsin Sasha ja Anastasija silmi vaatamata, et ka nendel on silmis selline kummaline mäng. Võõra hääl tõi meid nagu maa peale tagasi.
"Teiel teadmiseks, et ka minu silmad on sellised. Me kõik viiekesi oleme saatusekaaslased..." Ja ta jutustas meile kummalise loo kaugest minevikust, tuues selle justkui meie olevikku.
"Teist ei saa enam palgamõrvareid!" teatas võõras. "Meid ootab ees teine võitlus, raske ja äge, aga suursugune ja üllas!" Võtsin kõik kolm tüdrukut kaissu ja me kallistasime ägedalt. Senine elu näis nüüd tühise ja mõttetuna, me olime ühtäkki valmis minema edasi, sinna , kuhu kutsus ookeani sügavuste hääl.


ÜHEL KARIIBI MERE SAAREL
Sel päeval Väikeste Antillide saarestiku õhuruumis tavapärast lõbusõitu teinud erapiloodid panid tähele huvitavat seika: ühele pisisaarele, mis nende teada kuulus püstirikkale eraomanikule, oli kogunenud ohtralt rahvast. Tavalise kahe-kolme jahi või üksiku eralennuki asemel loksus mägise saare väikeses sadamas kümmekond jahti, teist sama palju kiirkaatreid, üks suurem purjekas ja lõbusõidulaev, lennuväljal aga jagasid kitsukest platsi kuus väikelennukit ja kaheksa kopterit. "Mis rikaste ja ilusate kokkutulek see on?" imestasid lendurid, jätkasid samas oma lendu ja unustasid nähtu sootuks.
Saarele jõudnud alustelt ja õhusõidukitest aga väljus kümneid inimesi, kes tavalise inimese jaoks oleks kummalised välja näinud. Enamik neist kandis igapäevaste riiete peal maani rüüd, millel ilutsesid kummalised vapid ja lehvisid lipud, seal võis näha ka tikitud stseene hiidlainest, linnu rusudeks raputavast maavärinast ning ühe saare või mandri kontuuri. Naised kandsid peas tagant kinni seotud rätikuid, mehed aga bareti ja kaabu moodi peakatteid, millel ilutsesid taas vapid. Saabujad tervitasid sageli üksteist rõõmsalt või ka reserveeritult ja kõik nad siirdusid kaldajärsaku poole, et seal maa alla kaduda.
Tegelikult laskusid need inimesed kaljusse raiutud tunnelisse, mis suundus üsnagi järsu nurga all allapoole ja kus umbes viiekümne meetri sügavusse viisid kitsad trepiastmed. Tunneli seintel huugasid sädemeid pritsivad tõrvikud, kuid suitsu seal polnud ja õhk oli värske — ilmselt oli tunnelis hea õhutussüsteem. Mehed ja naised jõudsid lõpuks suurde saali, mille keskel asus rohekalt helendav, kuid puhtaveeline laguun, selle ümber aga seisid pikemaks istumiseks ebamugavad kivipingid. Nendel istusid juba paljud kohalejõudnud, kes olid juba rikkalikult kaetud kiviplaadiga laualt endale igasuguseid jooke ja sööke võtnud ning lasid pruukostil nüüd hea maitsta. Kogu seda maa-alust ruumi valgustasid samuti tõrvikud, kuid valgust lisasid ka vaikselt suriseva generaatori poolt toidetavad elektrilambid.
Saabujad peatusid heeroldi moodi mehe juures, kes nad ära kuulas ja siis välja häälega kohalejõudnud pere nime hõikas. Nimedele reageeriti mitut moodi. Näiteks Campbellite saabudes kostis üsnagi tugev aplaus, Yorkide nimele aga reageeriti suhteliselt hõreda plaksutamisega, mida kippus summutama vihane sisin. Ellis Campbell tervitas rahvast naeratuse ja käeviipega, sama tegid ka tema vanem poeg Jon, tütar Brita ja üks noorimatest lastest, Benedict, kelle kohta teati rääkida, et ta oli aastaid perest eemale kistud, nüüd aga naasnud. Charles York, pikk valgepäine ja sünge suguvõsa patriarh, aga istus koos oma kolme poja ja kahe tütrega teistest eraldi asuvale kivipingile ning nad hakkasid omavahel millestki ägedalt rääkima. Nende juurde tõttasid mitme pere alandlikud esindajad, kes pugejalikult neile austust näisid avaldavat.
Mõned uustulnukad olid veidi ebalevad. Näiteks kokkutulnutele vägagi tuttavat Alissa Dominici saatsid alles täisikka jõunud noormees Joryn ja kena neidis Trina. Noored silmitsesid kogu ruumi ja seal istujaid äärmise uudishimu ja pisikese kartusega. Tegelikult olid saalis ilmselgelt tuntavad sealviibijate võim, jõud, karismaatilisus, intelligentsus, uhkus ja enesekindlus. See näis olevat inimkonna eliit.
Kuna enamik kokkutulnutest olid nälja ja janu kustutanud, uudised omavahel ära rääkinud ja näisid igavlevat, tõusis kõnepulti vanem hallipäine mees, keda tervitati ülitugeva aplausi ja toetushüüetega. 
"Mul on hea meel teid siin tervitada, mere lapsed, Atlantise kangelasliku rahva järeltulijad, need, kes on üle elanud hukatuse ja unustuse," alustas mees vaimustunud hüüete saatel. " Meie ordu on eksisteerinud juba sajandeid, kuid alles nüüd saame öelda, et sellesse koonduvad kõik, kelle silmades tantsivad täpid. Iga päevaga meie arv kasvab, sest paljud on saanud teada oma tõelisest päritolust, nad on kuulnud Kadunud Maailma kutset ja järgnevad sellele. Kõik nad on ordusse oodatud, sest meid on Maal ikkagi vähe, ning ühine veri liidab meid ja vaenlaste sõjahüüd kutsub vastupanuks ühinema.
Kahjuks pean nentima, et Atlantise lapsed pole sageli leidnud vajalikku kooskõla. On rivaalitsemist, mõrvakatseid ja kogunisti tapmisi. Ordu peab kõige selle vastu võitlema. Minuni on jõudnud isegi teated, et mõned perekonnad otsivad võimuvõitluses liitlasi Vikerkaaresõdalaste hulgast, meie igipõliste vaenlaste ridadest. See on ohtlik tee..." Esinejat katkestati samas.
"Kui keegi ütleb, et Yorkid on reeturid ja nad on invisiitoritega ühte heitnud, olen ma nõus laimajatega siinsamas võitlema, nagu Atlantise aukoodeks lubab! Meie minevik pole küll päris puhas, aga omasid Yorkid ei reeda!" Charles York oli püsti tõusnud, tuline ja vihane, tema nördinud hääl kõlas üle kogu ideaalse akustikaga ruumi.
"Suurel Nõukogul pole kellegi reetmisest mingeid andmeid, kuigi jah, jutud liiguvad. Kui meil oleks midagi kindlat, siis need perekonnad siin praegu ei istuks!" Ordu juht oli taas sõnasaba enda kätte haaranud. "Tahan teid kõiki vaid hoiatada, et Vikerkaaresõdalastega liidu loomine on hukatuslik. Nad ei vaja atlantikuid liitlasteks, nad vajavad meid surnutena. Meiesuguste vihkamine on neisse kodeeritud ja see ei muutu. Kui nad teile liitlassuhteid pakuvad, siis vaid selleks, et meid lõhestda, Seda saavutades tapavad nad kindlasti ka need, kes arvasid vaenlases sõbra leidnud olevat."
Yorkid olid taas pead kokku pannud ning sosistasid ägedalt millegi üle. "Huvitav, kas nad Ordumeistri hoiatusest varem ei teadnudki?" ütles Brita Campbell poolihääli oma vennale Benedictile.
"Nüüd, mil Ordu on saanud tõeliselt tugevaks, tahame täna valida uue Suure Nõukogu. Pered, palun esitage oma kandidaadi Nõukogusse," teatas Ordumeister.
Perede esindajad läksid tõtakalt suure ülekullatud urni juurde ja poetasid sinna paberilehed nimedega. Viis kena näitsikut kogusid need kokku, sorteerisid, panid sedelid kahte eri hunnikusse ja tutvustasid siis nimekirju vana Nõukogu liikmetele. Ühed sedelid tähendasid neid atlantikute perede esindajaid, kes pääsesid kindlalt uude Suurde Nõukogusse, sest sinna pidid kindlasti kuuluma mõjukamate klannide üks või mitu kandidaati. Ülejäänud valiti välja hääletamise teel ning saadikuteks said need, kes pälvisid suurema hulga kokkutulnute toetuse. 
"Ja nüüd valime uue Ordumeistri. Palun esitage jällegi oma kandidaadid!" Kiire tormamine urni poole näitas, et see valimisvoor oli kokkutulnutele esmatähtis. Kõik käis kiiresti, sest kõigil oli oma lemmik teada ning valimissedeleid sai kiiresti üle lugeda, sest tõsiseid püüdlejaid oli vähe.
Vana Ordumeister luges sedelitelt valjult nimed ette. Yorki ja Campbelli nimed kõlasid kordamööda, aeg-ajalt lausus lugeja sekka ka mõne kolmanda nime, kui neid oli haruharva. Vähehaaval hakkas Ellis Campbell edu saavutama, tema nimi kõlas üha sagedamini ning Yorkide ilme muutus üha hapumaks.
"Uueks Ordumeistriks on valitud Ellis Campbell," teatas endine Juht. "Kui miski segab teda millalgi oma ülesandeid täitmast, võtab Meistri koha üle Charles York."
Uhke ja naeratav Campbell läks Orumeistri juurde, kes andis talle üle võimutunnused: iidse atlantikute kullatud mõõga, vappidega kaunistatud õlalindi, sulega kübara ja võimusaua, mille ülalosas säras hiiglaslik teemant.
"Tänan teid usalduse eest!" kõneles uus Ordumeister pärast vande ettelugemist. "Luban, et liidan mere rahva, Atlantise lapsed, ühte, üheks orduks, üheks pereks, üheks rahvaks ja rassiks. Ma luban teid kõiki kaitsta Vikerkaaresõdalaste eest ja karistan karmilt reetureid. Alaku sõda nende vastu, kes tahavad Kadunud Maailma unustusse jätta." Ovatsioonid katkestasid uue juhi kõne.
"Nüüd palun kõigil peale uue Nõukogu liikmete lahkuda," teatas Ordumeister. Atlantikud hakkasid massiliselt tunnelisse voorima, et üles maapinnale tõusta. Suure Nõukogu liikmed jäid istuma, sealhulgas mitu Yorki, Jon Campbell, Alissa Dominic, kokku 33 inimest.
"Kuidas Ordu nii tobeda otsuse tegi!" ütles Benedict Campbell oma õele Britale. "Kui isaga midagi juhtub, saab etteotsa Charles York — see on ju lausa kutse mõrvale!"
"Ordumeistri tapmine on sedavõrd suur kuritegu, et seda Yorkid ei söanda," rahustas Brita venda.
"Aga nad võivad kasutada kellegi teise abi, nii et ise jäävad kõrvale!" ägestus noormees. "Isa ei saa Ordu juhina nende intriigidele vastata, sest tema kohus on pered liita, mitte nendega arveid klaarida. Yorkid on küll võimurattal, aga neil sellist kohustust pole, nad võivad mida tahes teha!"
"Meil on võimsad liitlased ja me oleme ka ise tugevad," sõnas Brita rahulikult.
Suure Nõukogu liikmed istusid vaikselt, kuulates endise Ordumeistri ettekannet. Vastuolud nende vahel näisid kadunud olevat, selle asemele oli tekkinud ühtsustunne.
"Meie luure teatab, et Vikerkaaresõdalased on hakanud massiliselt päästikumehi värbama, eriti kurjategijate hulgast, kellele antakse välja patulunastuskirju," teatas vanem mees. "Aga ka meie pole maganud. Oleme kokku pannud hulga tiime, viis kuni kümme inimest meeskonnas. Anname esimese hoobi nende eliidile, et mõrtsukad juhtideta jätta. Kogu meie väge hakkab juhtima see kaunis daam!" Ta osutas ühele varjatud käigule, kust väljus naine, kelle päritolust andsid teada teravatipulised kõrvad.
"See on Elena Langenute hulgast, inimühiskonnas tuntud kui Tamara Troy. Tema on meie lootus! Tema abiline on Tanya." Elena kõrvale ilmunud kaunitar pimestas oma naeratusega kõiki kohalviibijaid.
Atlantikud läksid Sõtta, mis tähendas neile võitu või hukku, muid valikuid neile ei antud.

ÜHEL KARIIBI MERE SAAREL
Sel päeval Väikeste Antillide saarestiku õhuruumis tavapärast lõbusõitu teinud erapiloodid panid tähele huvitavat seika: ühele pisisaarele, mis nende teada kuulus püstirikkale eraomanikule, oli kogunenud ohtralt rahvast. Tavalise kahe-kolme jahi või üksiku eralennuki asemel loksus mägise saare väikeses sadamas kümmekond jahti, teist sama palju kiirkaatreid, üks suurem purjekas ja lõbusõidulaev, lennuväljal aga jagasid kitsukest platsi kuus väikelennukit ja kaheksa kopterit. "Mis rikaste ja ilusate kokkutulek see on?" imestasid lendurid, jätkasid samas oma lendu ja unustasid nähtu sootuks.
Saarele jõudnud alustelt ja õhusõidukitest aga väljus kümneid inimesi, kes tavalise inimese jaoks oleks kummalised välja näinud. Enamik neist kandis igapäevaste riiete peal maani rüüd, millel ilutsesid kummalised vapid ja lehvisid lipud, seal võis näha ka tikitud stseene hiidlainest, linnu rusudeks raputavast maavärinast ning ühe saare või mandri kontuuri. Naised kandsid peas tagant kinni seotud rätikuid, mehed aga bareti ja kaabu moodi peakatteid, millel ilutsesid taas vapid. Saabujad tervitasid sageli üksteist rõõmsalt või ka reserveeritult ja kõik nad siirdusid kaldajärsaku poole, et seal maa alla kaduda.
Tegelikult laskusid need inimesed kaljusse raiutud tunnelisse, mis suundus üsnagi järsu nurga all allapoole ja kus umbes viiekümne meetri sügavusse viisid kitsad trepiastmed. Tunneli seintel huugasid sädemeid pritsivad tõrvikud, kuid suitsu seal polnud ja õhk oli värske — ilmselt oli tunnelis hea õhutussüsteem. Mehed ja naised jõudsid lõpuks suurde saali, mille keskel asus rohekalt helendav, kuid puhtaveeline laguun, selle ümber aga seisid pikemaks istumiseks ebamugavad kivipingid. Nendel istusid juba paljud kohalejõudnud, kes olid juba rikkalikult kaetud kiviplaadiga laualt endale igasuguseid jooke ja sööke võtnud ning lasid pruukostil nüüd hea maitsta. Kogu seda maa-alust ruumi valgustasid samuti tõrvikud, kuid valgust lisasid ka vaikselt suriseva generaatori poolt toidetavad elektrilambid.
Saabujad peatusid heeroldi moodi mehe juures, kes nad ära kuulas ja siis välja häälega kohalejõudnud pere nime hõikas. Nimedele reageeriti mitut moodi. Näiteks Campbellite saabudes kostis üsnagi tugev aplaus, Yorkide nimele aga reageeriti suhteliselt hõreda plaksutamisega, mida kippus summutama vihane sisin. Ellis Campbell tervitas rahvast naeratuse ja käeviipega, sama tegid ka tema vanem poeg Jon, tütar Brita ja üks noorimatest lastest, Benedict, kelle kohta teati rääkida, et ta oli aastaid perest eemale kistud, nüüd aga naasnud. Charles York, pikk valgepäine ja sünge suguvõsa patriarh, aga istus koos oma kolme poja ja kahe tütrega teistest eraldi asuvale kivipingile ning nad hakkasid omavahel millestki ägedalt rääkima. Nende juurde tõttasid mitme pere alandlikud esindajad, kes pugejalikult neile austust näisid avaldavat.
Mõned uustulnukad olid veidi ebalevad. Näiteks kokkutulnutele vägagi tuttavat Alissa Dominici saatsid alles täisikka jõunud noormees Joryn ja kena neidis Trina. Noored silmitsesid kogu ruumi ja seal istujaid äärmise uudishimu ja pisikese kartusega. Tegelikult olid saalis ilmselgelt tuntavad sealviibijate võim, jõud, karismaatilisus, intelligentsus, uhkus ja enesekindlus. See näis olevat inimkonna eliit.
Kuna enamik kokkutulnutest olid nälja ja janu kustutanud, uudised omavahel ära rääkinud ja näisid igavlevat, tõusis kõnepulti vanem hallipäine mees, keda tervitati ülitugeva aplausi ja toetushüüetega. 
"Mul on hea meel teid siin tervitada, mere lapsed, Atlantise kangelasliku rahva järeltulijad, need, kes on üle elanud hukatuse ja unustuse," alustas mees vaimustunud hüüete saatel. " Meie ordu on eksisteerinud juba sajandeid, kuid alles nüüd saame öelda, et sellesse koonduvad kõik, kelle silmades tantsivad täpid. Iga päevaga meie arv kasvab, sest paljud on saanud teada oma tõelisest päritolust, nad on kuulnud Kadunud Maailma kutset ja järgnevad sellele. Kõik nad on ordusse oodatud, sest meid on Maal ikkagi vähe, ning ühine veri liidab meid ja vaenlaste sõjahüüd kutsub vastupanuks ühinema.
Kahjuks pean nentima, et Atlantise lapsed pole sageli leidnud vajalikku kooskõla. On rivaalitsemist, mõrvakatseid ja kogunisti tapmisi. Ordu peab kõige selle vastu võitlema. Minuni on jõudnud isegi teated, et mõned perekonnad otsivad võimuvõitluses liitlasi Vikerkaaresõdalaste hulgast, meie igipõliste vaenlaste ridadest. See on ohtlik tee..." Esinejat katkestati samas.
"Kui keegi ütleb, et Yorkid on reeturid ja nad on invisiitoritega ühte heitnud, olen ma nõus laimajatega siinsamas võitlema, nagu Atlantise aukoodeks lubab! Meie minevik pole küll päris puhas, aga omasid Yorkid ei reeda!" Charles York oli püsti tõusnud, tuline ja vihane, tema nördinud hääl kõlas üle kogu ideaalse akustikaga ruumi.
"Suurel Nõukogul pole kellegi reetmisest mingeid andmeid, kuigi jah, jutud liiguvad. Kui meil oleks midagi kindlat, siis need perekonnad siin praegu ei istuks!" Ordu juht oli taas sõnasaba enda kätte haaranud. "Tahan teid kõiki vaid hoiatada, et Vikerkaaresõdalastega liidu loomine on hukatuslik. Nad ei vaja atlantikuid liitlasteks, nad vajavad meid surnutena. Meiesuguste vihkamine on neisse kodeeritud ja see ei muutu. Kui nad teile liitlassuhteid pakuvad, siis vaid selleks, et meid lõhestda, Seda saavutades tapavad nad kindlasti ka need, kes arvasid vaenlases sõbra leidnud olevat."
Yorkid olid taas pead kokku pannud ning sosistasid ägedalt millegi üle. "Huvitav, kas nad Ordumeistri hoiatusest varem ei teadnudki?" ütles Brita Campbell poolihääli oma vennale Benedictile.
"Nüüd, mil Ordu on saanud tõeliselt tugevaks, tahame täna valida uue Suure Nõukogu. Pered, palun esitage oma kandidaadi Nõukogusse," teatas Ordumeister.
Perede esindajad läksid tõtakalt suure ülekullatud urni juurde ja poetasid sinna paberilehed nimedega. Viis kena näitsikut kogusid need kokku, sorteerisid, panid sedelid kahte eri hunnikusse ja tutvustasid siis nimekirju vana Nõukogu liikmetele. Ühed sedelid tähendasid neid atlantikute perede esindajaid, kes pääsesid kindlalt uude Suurde Nõukogusse, sest sinna pidid kindlasti kuuluma mõjukamate klannide üks või mitu kandidaati. Ülejäänud valiti välja hääletamise teel ning saadikuteks said need, kes pälvisid suurema hulga kokkutulnute toetuse. 
"Ja nüüd valime uue Ordumeistri. Palun esitage jällegi oma kandidaadid!" Kiire tormamine urni poole näitas, et see valimisvoor oli kokkutulnutele esmatähtis. Kõik käis kiiresti, sest kõigil oli oma lemmik teada ning valimissedeleid sai kiiresti üle lugeda, sest tõsiseid püüdlejaid oli vähe.
Vana Ordumeister luges sedelitelt valjult nimed ette. Yorki ja Campbelli nimed kõlasid kordamööda, aeg-ajalt lausus lugeja sekka ka mõne kolmanda nime, kui neid oli haruharva. Vähehaaval hakkas Ellis Campbell edu saavutama, tema nimi kõlas üha sagedamini ning Yorkide ilme muutus üha hapumaks.
"Uueks Ordumeistriks on valitud Ellis Campbell," teatas endine Juht. "Kui miski segab teda millalgi oma ülesandeid täitmast, võtab Meistri koha üle Charles York."
Uhke ja naeratav Campbell läks Orumeistri juurde, kes andis talle üle võimutunnused: iidse atlantikute kullatud mõõga, vappidega kaunistatud õlalindi, sulega kübara ja võimusaua, mille ülalosas säras hiiglaslik teemant.
"Tänan teid usalduse eest!" kõneles uus Ordumeister pärast vande ettelugemist. "Luban, et liidan mere rahva, Atlantise lapsed, ühte, üheks orduks, üheks pereks, üheks rahvaks ja rassiks. Ma luban teid kõiki kaitsta Vikerkaaresõdalaste eest ja karistan karmilt reetureid. Alaku sõda nende vastu, kes tahavad Kadunud Maailma unustusse jätta." Ovatsioonid katkestasid uue juhi kõne.
"Nüüd palun kõigil peale uue Nõukogu liikmete lahkuda," teatas Ordumeister. Atlantikud hakkasid massiliselt tunnelisse voorima, et üles maapinnale tõusta. Suure Nõukogu liikmed jäid istuma, sealhulgas mitu Yorki, Jon Campbell, Alissa Dominic, kokku 33 inimest.
"Kuidas Ordu nii tobeda otsuse tegi!" ütles Benedict Campbell oma õele Britale. "Kui isaga midagi juhtub, saab etteotsa Charles York — see on ju lausa kutse mõrvale!"
"Ordumeistri tapmine on sedavõrd suur kuritegu, et seda Yorkid ei söanda," rahustas Brita venda.
"Aga nad võivad kasutada kellegi teise abi, nii et ise jäävad kõrvale!" ägestus noormees. "Isa ei saa Ordu juhina nende intriigidele vastata, sest tema kohus on pered liita, mitte nendega arveid klaarida. Yorkid on küll võimurattal, aga neil sellist kohustust pole, nad võivad mida tahes teha!"
"Meil on võimsad liitlased ja me oleme ka ise tugevad," sõnas Brita rahulikult.
Suure Nõukogu liikmed istusid vaikselt, kuulates endise Ordumeistri ettekannet. Vastuolud nende vahel näisid kadunud olevat, selle asemele oli tekkinud ühtsustunne.
"Meie luure teatab, et Vikerkaaresõdalased on hakanud massiliselt päästikumehi värbama, eriti kurjategijate hulgast, kellele antakse välja patulunastuskirju," teatas vanem mees. "Aga ka meie pole maganud. Oleme kokku pannud hulga tiime, viis kuni kümme inimest meeskonnas. Anname esimese hoobi nende eliidile, et mõrtsukad juhtideta jätta. Kogu meie väge hakkab juhtima see kaunis daam!" Ta osutas ühele varjatud käigule, kust väljus naine, kelle päritolust andsid teada teravatipulised kõrvad.
"See on Elena Langenute hulgast, inimühiskonnas tuntud kui Tamara Troy. Tema on meie lootus! Tema abiline on Tanya." Elena kõrvale ilmunud kaunitar pimestas oma naeratusega kõiki kohalviibijaid.
Atlantikud läksid Sõtta, mis tähendas neile võitu või hukku, muid valikuid neile ei antud.

JAIME TUELLI PÄEVIK

4. MAI
Täna toimetaja juurde majandusanalüüsi artiklit viima minnes tabas mind üllatus. Habemik Jeremy Cox luges parajasti üht tuntud kõmulehte ja mind nähes ilmus ta näole lai naeratus.
"Noh, räägi välja, mis suhted sul Campbellite perega on?" küsis toimetaja muiates.
"Ma ei saa aru, millest sa räägid?" vastasin hämmeldunult. Vastuse asemel lükkas Jeremy mu ette ajalehe, mille kolmandal küljel oli suur pealkiri: "Tuntud majandusanalüütik miilustab teemandiperega" ning selle all ilmselt paparatso pildistatud foto minust ja Britast restoranis, kus me mõlemad näisime lõbusatena. Allpool järgnes tekst:
"Viimasel ajal nähakse tuntud majandusanalüütikut ja ajakirjanikku Jaime Tuelli üha sagedamini Campbellite ülirikka perekonna seltskonnas. Tuell ei puudu enam üheltki selle pere korraldatud koosviibimiselt, samuti on ta sage külaline perefirma kontoris. Campbellid näivad reporterit omainimeseks pidavat, igal juhul on nende suhtlemine ülimalt sõbralik. Üheks sellise sõpruse põhjuseks võib olla Tuelli eeldatav suhe Campbellite perekonna kauneimaks ja seksikamaks peetava õe Britanyga, kellega ajakirjanik sageli väljas einestamas ja lõbutsemas käib. Britany Campbell on Seattle rikaste poissmeeste hulgas kõige hinnatum ja ihaldatuim, kuid ükski suhe pole lõppenud kaunitari altari ette viimisega. Ehk õnnestub see nüüd Jaime Tuellil, kes pole küll ülirikaste klubis, kuid on ometigi ülimalt kuulus oma oskusega majandusarenguid ette näha. Campbellitele kuluks selline inimene oma perekonda ära..." ja nii edasi.
Tundsin, kuidas veri mulle näkku valgus. Mina ja Brita oleme meedia arvates paar?! Toimetajale vastasin siiski lõbusalt: "Minu sõprus Campbellitega on ses loos tõsi, muu aga on selge jama. Võin sulle kinnitada, et minu ja Brita pulmakelli ei tule kunagi."
"Ajakirjanikuna märkan ära, et sa kutsud seda ilusat naist lihtsalt Britaks, seega olete te üsna lähedased," muigas Jeremy. "Aga olgu, see pole minu asi, ainult teemandiärist lugusid kirjutades ole ettevaatlik, et seda Campbellide tellimusloona ei võetaks!"
Kahe tunni pärast istusin juba Campbellite pere ringis. Puudusid ainult Tim ja Adriana. Brita õhetas näost.
"Kas me ei peaks avalikult teatama, et ka mina olen üks Campbellitest?" küsisin ma. "Siis jääksid ära spekulatsioonid selle üle, kas Britast saab minu naine või mitte."
"Ma olen selle vastu!" ütles Brita ägedalt. "Oleme praegu sõja lävel ja kuuldes, et Jaime on üks meist, võivad Yorkid või Vikerkaaresõdalased üritada teda tappa, et näha, kuidas me reageerime, kui tugevad me oleme!"
"Noh, kui teie olete ohus, siis tahaksin minagi neid ohte teiega jagada!" vastasin väärikalt. "Ma olen õppinud võitluskunste, käsitsen hästi igasugu relvi..." Samas katkestas mind Brita:
"Vennake, saad aru, et sina oled suuremas ohus kui meie. Me oleme selles maailmas aastakümneid elanud, meid on palju kordi niiöelda kombatud, et näha ja aru saada, millised me oleme ja siiski on otsustatud meid rahule jätta. Sina oled uus Campbell, nad üritavad kohe selgitada, mida sa väärt oled ja see võib tulla tapmiskatse kaudu! Ei, su elu oleks liiga suures ohus!"
"Samas on kahe nädala pärast suur ordu kokkutulek ja isa tahab Benedicti, või siis Jaime sinna kaasa võtta. Seal paljastub kõik kohe, nii et vahet pole, kas teeme Jaime Campbelliks kuulutamise nüüd või saarel," arvas Jon ja tema otsus jäi peale.

10. MAI
Viis päeva tagasi korraldasime pressikonverentsi. Sellest võtsime osa mina, Jon ja Brita. Alustas vanem vend.
"Viimasel ajal on kõmupress hakanud rääkima meie pere ja Jaime Tuelli suhetest ning käiku on läinud väide, nagu oleks Jaime ja Britany paar. Sellepärast otsustasime, et räägime ajakirjandusele tõe. Jaime Tuell on üks Campbellitest, aastakümneid perest lahus elanud Benedict Campbell, kes rööviti neljakuuselt ühe oma lapse kaotanud naise poolt..." ja edasi jutustasin juba mina. Mõistagi nii palju, kui olime vendade ja õdedega kokku leppinud.
"Kas te lähete tööle perefirmasse ja mis ametisse?" päris üks reporter.
"Ei, ma jätkan majandusanalüütiku ja ajakirjanikuna, sest seda tööd oskan ma kõige paremini," selgitasin ma. "Mõistagi võtab meie vend osa kõigist otsustamistest, mis puudutavad pereelu ja firma tulevikku," lisas Jon.
Minu lugu püsis meediahuvi tipus kolm päeva, siis tulid uued lood ja teemad ning kõik rahunes maha. Käisin endiselt Britaga väljas, kuid nüüd inimesed juba teadsid, kes me oleme ja meestel näis seda suurem huvi Brita vastu olevat.

29. MAI
Käisime isa, Joni ja Britaga Ordu kokkutulekul, mis jättis mulle oma suursuguse ja võimukusega kustumatu mulje. Taas koju naastes näis tavaline inimühiskond mingi tühise olesklemisena, seda meelitavam ja hurmavam oli atlantikute oma.
Kokkutulekul kohtusin ka imekauni Tanyaga, kellega olime esimesel kohtumisel vanematega leidnud aega põhjalikuks omavaheliseks vestluseks. Nüüd oli temast saanud amatsoon, sõjaprintsess, kes koos haldjasoost Tamara Troyga korraldas atlantikute vastupanu Vikerkaaresõdalastele ja võimalikele reeturitele meie oma ridades.
Kuigi Tanya näis mulle kättesaamatu unistusena, läksin talle külla Campbellite firma büroohoone ühes servas asuvasse ülihoolikalt valvatavasse staapi, kus kaks naist korraldasid sõjalisi ettevalmistusi.
"Ma olen Benedict Campbell ja sooviksin kokku saada Tanya Sologa," teatasin karmile valvurile, kes mu teed takistas. Mees tõmbus veidi tagasi, tema ilme muutus lugupidavaks ja ta võttis ühendust kellegagi maja sees. Ilmselt anti talle käsk mind sisse lasta, sest relvastatud sõdalane avas koodi all oleva ukse ja palus mind siseneda.
Staabi avarates ruumides liikusid ringi kümned mehed ja naised, kes näisid korraldustööga väga ametis olevat. Enamik neist kandis kaenla all või vööl relva, paljud olid lapilises  moondamisülikondades. Ühest avatud uksega toast möödudes nägin laudadel kümneid automaate, kuulipildujaid ja granaadiheitjaid. Atlantikud valmistusid sõjaks.
Sädelev, T-särgis ja teksades Tanya tuli mulle naeratades vastu. Ta näis mu saabumise üle väga rõõmus olevat ning võttis mu käed oma pihkudesse ega lasknud enam lahti.
"Sa oled imeilus!" ütlesin imetlusega. "Ega sinulgi midagi viga pole!" vastas õhetav naine.
"Tead, ma tulin selleks, et sind välja kutsuda!" selgitasin ma talle. "Me võiksime mõnel õhtul välja õhtust sööma ja tantsima minna."
Tanya uuris mind mõnda aega teraselt. "Sa kutsud mind välja?" küsis ta naeratades. "Et nagu kohtingule?"
Tahtsin algul öelda, et ei, läheme niisama lõbutsema, aga loobusin sellest mõttest ja vastasin avameelselt: "Jah, kohtingule!"
Naine naeratas taas. "Ma olen väga meelitatud ja tahaksin sinuga välja minna, aga kas see on hea mõte?" vastas ta. "Sõda võib iga hetk puhkeda ja selline käik pole ohutu!"
Mind tabanud masendushoost hoolimata vaidlesin vastu: "Sõda võib, aga ei pruugi niipea alata. Me ei saa selle ootuses niisama istuda ja kõigest ilusast elus loobuda. Läheme ikkagi koos välja!"
Tanya vaatas mind teraselt. "Olgu, ma räägin Tamaraga!" Ta naases üsna ruttu. "Tamara on sinuga nõus. Pole mõtet lasta sõjaootusel oma igapäevaelu häirida. Millal me välja läheme?"
Leppisime kokku järgmiseks õhtuks. Tanya saatis mind ukseni ja suudles siis minu üllatuseks ja heameeleks otse huultele, tugevalt ja nõudlikult. Järgmisel hetkel kõndisin juba õnnest segasena tänaval.

30. MAI
Valmistusin õhtuks Tanyaga eriti hoolikalt. Brita tellis minu kohtingust kuuldes meile firma limusiini, et ma ise roolis ei peaks olema. Kui ma riietusin tumedasse ülikonda, tuli tuppa veidi kurb Brita ja kohendas mu lipsu.
"Me oleme sinuga vend ja õde, sellepärast pole ehk mu tundmused eriti õiged, aga ma olen Tanya peale veidi armukade. Sinuga väljas käimine oleks just nagu minu privileeg, aga olgu, ära tee sellest väljagi," rääkis Brita.
Ma võtsin ta käed pihkudesse ja me keerutasime üheskoos mööda tuba. Siis ma kallistasin õde.
"Kullake, sinu jaoks on alati minu südames kindel koht," ütlesin Britale. " Ja meie ühised väljaskäimised jäävad alati kestma!" lubasin ma. Brita naeris seepeale rõõmsalt ja suudles mind põsele.
Kui meie limusiin Tanya korteri ukse ette jõudis, astus neiu trepist alla ja ma tõttasin talle ust avama. Tanya välimus lõi mind pahviks: naine kandis musta õhtukleiti, mis rõhutas kutsuvalt tema oivalisi kumerusi. Ma ei saanud algul sõnagi suust.
"Mul ei ole sõnu!" nii ma oma kaaslannale ütlesingi. Naine naeratas rõõmsalt ja me alustasime sõitu Oak Tree poole.
"Tamara otsustas samuti täna välja minna," jutustas Tanya. "Ainult ta ei tule samasse kohta, kuhu meie läheme."
"See naine hirmutab mind mõnikord," tunnistasin ma. Tanya naeris.
"Peabki hirmutama," vastas ta. "Tamara pole ju inimene, ta on üks Langenute hulgast. Inimkeha ta ainult kasutab. Sa peaksid teda tõelisena nägema, siis on ta vaimustav ja hirmutav üheskoos."
"Oled sa teda sellisena näinud?" pärisin ma.
"Jah, päris alguses kohe otsustas ta mulle ennast tõelisena näidata. Et teaksin, kellega koos töötan. Ta väljus Tamara Troy kehast, sätendas veidi ja muutus siis Elenaks, langenud ingliks."
"Ja milline ta oli?" jätkasin ma pärimist.
"Ütleksin, et ebamaiselt imeilus, justkui jumalanna. Ainult see jumalikkus on parasjagu kõhedusttekitav," seletas Tanya.
Kui me restorani ette jõudsime, avas autojuht meile uksed ja me sisenesime lõbustuskohta. Oma laua juurde minnes märkasin kõigi saalisviibijate vaimustunud pilke, kui nood Tanyat silmitsesid, ja minule suunatud kadestavaid silmi. Tundsin meeletut uhkust, et minu kõrval on nii kena naine, ning justkui omanditunnet kinnitades asetasin käe ümber Tanya piha. Naine naeratas ja klammerdus mu käe külge. Olin õnne tipul.
Õhtusöögi ajal lobisesime niisama: meist endist, oma tegemistest, minevikust ja olevikust. Ainult sõjast me ei rääkinud, sest olime otsustanud seda teemat sel õhtul mitte puudutada. Siis viisin naise tantsupõrandale. Tanya põimis oma käed ümber minu kaela, mina asetasin oma käed tema pihale ja nii me tantsisime lähestikku, vaikides, ent üksteisele silma vaadates. Tundsin enda vastas naise täidlasi rindu, mu pea pööritas õnnest ja tema parfüümist ning siis suudlesin oma kallimat kogu kirega.
"Kas läheme nüüd sinu poole?" küsis Tanya mulle silma vaadates. Katkestasime meie õhtu piduliku osa, et minna minu korterisse intiimsust nautima.
Kui me restorani uksest väljusime, võtsin telefoni, et eemal parklas meid ootavat limusiini ette kutsuda ja samas paiskas Tanya mind järsu liigutusega pikali ning kukkus ka ise minu kõrvale. Ma ei jõudnud veel jahmudagi, kui mõistsin, milles on asi: kohta, kus me alles seisime vopsasid kümned kuulid. Meid taheti tappa ja mõrtsukad olid varjunud parkla teise otsa järsule pargiservale, kust oli restoraniesist hästi näha.
Kuulid tabasid restorani seina ja aknaid, purustasid autode klaase ja augustasid plekke. Me olime tihedalt ühe auto varjus, kuid sealgi oli ohtlik, sest suurekaliibrilised kuulid läbisid autosid ja võisid meid iga hetk tabada. Kõik hetkel väljas olnud inimesed olid peitu pugenud.
Tanyal polnud relva, kuid minul oli kaenlaaluses kabuuris 8-millimeetriline Beretta. Kui ma selle välja tõmbasin, sirutas Tanya käe.
"Anna see mulle, ma olen osavam laskja," ütles ta. Hämmeldunult ulatasin talle relva ja tagavarapideme.
Järgnevalt mu hämmeldus kasvas, sest kitsas õhtukleidis Tanya käitus nagu tõeline sõdalane. Ta ilmus autode varjust ootamatult välja, tulistas kaks-kolm lasku ja varjus siis, et mujal taas välja tulla ja tulistada. Vahepeal laadis ta uuesti relva ja ilmus siis taas minu kõrvale.
"Vähemalt viis said pihta, aga padrunid on küll mul otsas," selgitas ta veidi hingeldades rahulikult. Vaenlased jätkasid marulist tulistamist.
"Oleme vist plindris," nentisin ma. "Loodame, et politsei jõuab varsti jaole."
"Politseid me küll ära ei oota," vastas Tanya. "Teeme parem tulevärki."
Naine sirutas vasaku käe välja ja tema sõrmeotstele ilmus sinkjas valgus. Siis võttis ta parema käega minu vasakust käest kinni ja ma tundsin, kuidas elekter mu keha läbis. See oli häiriv, kuid sugugi mitte vastik tunne. "Siruta nüüd parem käsi välja ja suuna energia nendele tänavavalgustuslampidele seal parklaservas," selgitas naine mulle.
Sinine valgus ilmus ka minu sõrmeotstele ning varsti sähvatas nii minu kui ka Tanya käest võimas elektrilahendus, mis pani meid värisema, kuid tabas jõuliselt lampe, puistates vaenlased üle klaasikildudega. Edasi prantsatasid alla laternad ning kukkusid ümber postid, sedavõrd tugev oli meie ühine energia. Ma teadsin, et kõigil atlantikutel on mingi Võime, kuid enda oma polnud ma veel avastanud. Tanya aga sai purustavaid energiavooge tekitada ja suunata.
Vastaste tuli jäi hõredaks ja vaibus siis üldse. Ka meie lõpetasime rünnaku. Vaatasin Tanyale otsa. Olime mõlemad väsinud ja higised, sedavõrd kurnav oli energiatuli. Juba kostis kusagilt politseiautode sireene.
"Kaome, enne kui nad siia jõuavad ja inimesed oma peidupaikadest välja tulevad," kiirustas Tanya. Jooksime restorani ette ja hetke pärast olime justkui ühed neist, kes mingi tulistamise tõttu varju olid otsinud. Edasi tõttasime kõrvaltänavale ja ma kutsusin telefonitsi limusiini meie juurde. Politsei tegutses juba parkimisplatsil ja me saime edukalt jalga lasta. Autojuht vaatas meid kohkunult: ilmselt ta sai aru, mis oli juhtunud.
Teel helistasin ma ühe käega Tanyat emmates Jonile. Üllatuslikult teadis ta juba juhtunust.
"On teiega kõik korras?" päris Jon. Minu jaatava vastuse peale ütles ta: "Tulge kohe meie majja!"
Veidi enne Campbellite residentsi haakus meile sappa üks auto. Tanya jäi rahulikuks: "Need on meie inimesed, Tamara saatis nad meid kaitsma."
Kui me Joni majja sisenesime, tormas mulle vastu pisarais Brita, kes viskus mulle kaela ja hakkas lahinal nutma. "Ma ju hoiatasin teid, ma teadsin,et midagi hakkab juhtuma," karjus ta nuuksudes. "Ära enam kunagi nii tee, sa ei tohi surra!"
Lasin Tanya käe lahti ja kallistasin Britat, kes rahunes nüüd ruttu maha. Siis pöördusin oma pere liikmete poole, kes olid ülitõsised.
"Kes need olid?" küsis Jon Tanyalt.
"Ma ei oska öelda, kes tapmiskatse tellis, aga täideviijad olid tavalised palgatud kurjategijad," vastas neiu. "Lasta oskavad, aga tõsises lahingus on nad tühi koht."
Jon rääkis, et politsei leidis parklast vaid ühe laiba, ülejäänud olid tulistajad kaasa viinud. Mingit kindlat arvamust juhtunu kohta politseil venna sõnul polevat, nende arvates oli tegu mingite jõukude omavahelise arveteklaarimisega ja Oak Tree külastajad, kes kõik õnneks ellu ja terveks jäid, polevat sellega seotud. Ma ei tea, kust Jon juba selle info oli saanud, kuid teadsin, et atlantikud kasutavad oma tohutut mõju, et meie politseiraportidesse ja leheveergudele ei jõuaks.
"Jääte tänaseks siia!" andis Jon meile vastuvaidlematu käsu. "Lase külalistetuba valmis seada," ütles ta Norale. Kõik hakkasid laiali minema, sest kell oli juba 3 öösel.
Nägin, kuidas Tanya Norale midagi selgitas. Õde vaatas minu poole ja naeratas. Järsku mõistsin ma, mis teoksil: Tanya palus meid ühte tuppa panna.
Kui me kirglikult suudeldes kordatehtud külalistetuppa läksime, kiskusin ma juba trepil Tanya õhtukleidi selgast ning tema tegi sama minu pintsaku ja särgiga. Toas ei kulunud kaua, kui me olime juba alasti ülimugavas voodis. Väsitavast päevast hoolimata me sel ööl ei maganud.


RIANNE: PEALETUNG ALGAB
Rianne elu oli nüüd täiesti uus ja kummaliselt teistmoodi. Hugh Riverman viis ta kokku teiste nendesugustega ja üllatuslikult leidis tüdruk omade hulgast lohutust. Mitte et kõik oleks teda nunnutama ja kaotusest tingitult lohutama tõtanud. Ei, need inimesed elasid täisväärtuslikku elu, mis oli keskendunud nende püüdele jääda ellu olukorras, kus Maa elanikkonnast vaid tühise osa moodustavad atlantikud olid täiesti üksi ja ülimalt haavatavad. Aga nad polnud allaandjad, nad olid võitlejad.
Riannet rünnati täiesti ootamatult ja tegelase poolt, keda ta polnud enda vastaseks oodanud. Neiu oli täiesti tänapäevase kasvatusega noor daam, kes ei uskunud neid müsteeriume, mida räägiti aafriklaste iidsest nõiakultuurist, preestrite oskusest panna inimesi ennast hävitama, kõikvõimalikest needustest ja paljust muust säärasest. Tema jaoks oli see jama, kuid varsti pidi ta tõdema, et parem on sellist võimalust tühiseks mitte pidada.
Noor naine kõndis kord Kaplinna tänavatel, kui teda tabas järsk peavalu. See oli üllatav, sest Rianne polnud kunagi midagi sellist kogenud. Neiu vaatas ringi ja märkas siis enda vastas tänavapoolel pikka kasvu mustanahalist meest, kes ilmselgelt jälgis teda. Nüüd teadis jälgitav, et migreenihoog on seotud selle tegelasega. Kuigi hirmunud, suutis tüdruk ennast koondada ja teadvuses vastu hakata. Imelik oli see, et taolist olukorda polnud ta kunagi kogenud ja ta ei teadnud ka oma oskusest mõjutajale vastu hakata. Aga ometi suutis ta nüüd oma ajutegevust sissetungija eest blokeerida, kuigi tundis, kuidas meest üritas igati tema teadvusesse siseneda. Rianne tunnetas ka mehe jahmatust, kui too avastas, et ei suudagi teda oma kontrolli alla võtta.Vaenlane tugevdas survet, kuid neiu oskas juba talle vastu seista.
Mingil hetkel toimus midagi, mis üllatas tüdrukut, sest midagi sellist ei osanud ta oodata. Üle tänava kostis mingi pupsatus ja Riannet tabas õudusvärin, kui ta nägi teda rünnanud mehe peata keha kaupluseseina najale vajumas. Tema ajud voolasid mööda krohvitud seina alla. Ei, see polnud lask, mis vaenlase pea purustas. Rianne teadis kindlalt, et nõidpreester oli tema teadvust mõjutades üle pingutanud ja tüdruku vastuenergia oli kiirendanud seda, et mehe pea lihtsalt plahvatas ülepingest.
Paar meetrit eemal seisid kaks noorukit, kes vaatasid uskumatult kord nõiameest, kord Riannet. Ilmselgelt teadsid nad surnu võimetest, kuid üllatuslikult pidid nad kogema, et üks noor naine oli preestrist üle. Kui neiu vihaselt nende poole vaatas, haaras poisse paanika ja nad lidusid kiiresti minema. Rianne teadis, et nood kaks ei hakka teda kunagi kimbutama. Tegu oli tavaliste mustanahaliste noorukitega, kel endil võimeid polnud, kuid kes kartsid neid, kel see oli.
Hugh Riverman arvas Rianne juttu kuuldes, et tegu oli atlantiku tapmiseks värvatud nõiamehest mõrtsukaga, kes ei osanud nii tugevat vastast oodata ja leidis nii oma otsa. Neiu aga teadis nüüd, et oht tema elule on ülireaalne ja hoidis silmad rohkem lahti.

SASKATOON, CANADA

Mugavalt sisustatud korteris oli kokku viis inimest. Keskealine mees istus toolil, käed selja taha seotud, nägu peksmisest verine, ent üllatavalt ükskõikne. Tema vastas toolil istus teine mees, kes oli igati vaba ning vaatas enda ees istuvale ohvrile mõnitavalt näkku. Eemal oli üks meestest kena kolmekümnendates naise selili lauale tõmmanud ja hoidis teda õlgadest kinni, teine aga kiskus kisendaval naisel püksikuid jalast ja valmistus temasse sisenema.
"Noh, värdjas!" ütles mees, kes paistis kogu vägivaldset üritust juhtivat. "Nüüd me lõbutseme natuke sinu naisega ja siis ma lõikan tema kätel ja jalgadel veresooned katki, et sa näeksid, kuidas su kallis kaasa sureb. Siis sured ka sina, aga ma vannun, et enne seda palud sa ise, et ma su tapaksin, aga seda ma ei tee. Sa kärvad piinarikkalt!"
"Sa sured täna!" vastas piinatav. " Ma tapan su veel enne, kui sinu värdjad jõuavad mu naist puutudagi!"
"Vaata, kui uhke!" naeris piinaja. "Luban sulle, et sellise ülbitsemise eest sureb su naine veel hirmsamat surma ja sinu hakin ma nii peeneks, et iga osake sinus anub surma!"
"Jääb ära!" kostis ukse juurest. Seal seisis kena naine, kellest voogas mingit ebamaist ilu. Ta käes oli summutiga püstol ja tema selja taga seisis teine sama ilus olevus, samuti relvaga käes. Mehed tardusid, keegi neist ei taibanud, kuidas naised lukustatud ukse lahti olid saanud.
Kostis kaks lasuplaksatust ja naist vägistama valmistunud vägivallatsejad vajusid surnuna põrandale. Kolmas mees üritas oma relva haarata, kuid sisenejad jõudsid tast ette. Tugev hoop paiskas mehe põrandale. Üks amatsoonidest päästis lahti toolile seotud mehe, teine aga aitas jalule vägistamisest pääsenud naise.
"Ta on sinu!" ütles ebamaiselt kena päästja peremehele. "Ja ära halastust tunne, tema seda ei teeks!"
Pääsenu aitas oma naise diivanile istuma ja läks oigava vaenlase juurde.
"Ma ütlesin, et tapan su!" ütles mees oma piinajale. "Sa ütlesid ise oma surmaviisi mulle ette," ja ta lõikas kööginoaga läbi tema veresooned küünarõnarustes.
"Halastust!" palus paanikas vägivallatseja, kuid juba oli kohal vägistamisest pääsenud naine, kes avas ka veresooned vaenlase jalgadel.
"Me tuleme tagasi ja aitame laibad ära koristada!" ütles üks amatsoonidest abielupaarile. "Atlantikud peavad üksteist aitama! Tule, Tanya!" lisas ta surmakrampides tõmblevale palgasõdurile hooletu pilgu heites.
Atlantikud olid hävitanud ühe tiimi, kes pidid nendesuguseid võimalikult piinarikkalt teise ilma saatma, kuid olid ise sama saatuse osaliseks saanud.


 



(Lugu jätkub. Mängu tulevad veel mõned tegelased ja siis kohtuvad nad kõik ühes verises heitluses.)



Jätkub.... ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me Atlantis ärkab ellu keskkoolipoiss Joryn Clark, minust kaks
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2743]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3417]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11337]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3097]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2858]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4600]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27686]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:41 - parim aeg päevast
või tee uus
[2272] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0848s