Blogi on hea paik tekstiloomeks
Bo BlogoMan reedel, 3. märtsil 2006., kell 13:14:10
Iga uue meediumi analüüsis on oluline koht võrdlusele varasemate meediumitega. Televisiooni hälliaegadel arutati näiteks mil määral hakkab see kino asendama või suretab viimase hoopis välja. Tänaseks on selgunud, et mõlemil on oma head ja vead ning kino eksisteerib hoolimata televisioonikanalite rohkusest ja käepärasusest ikka edasi. Käesolev kirjatükk lahkab mõningaid blogide ja ajaleheartiklite vahelisi erinevusi, illustreeriva näitena on erilise luubi alla võetud blogiva ajakirjaniku Priit Hõbemäe blogimisharjumused.
 |
| Lihtne võrdlus, mis sisaldab kõige iseloomulikumaid blogi ja ajakirjandusteksti parameetreid |
Sõltumata iga üksiku kirjatüki läbitöötatuse astmest, on blogitekstide avaldamine puhtalt tehnilistel põhjustel varasematest meediumitest kiirem, vahetum ja odavam. Kui ajaleheartikli puhul käib see peale ajakirjaniku töölaualt lahkumist läbi toimetaja, keelekorrektori, küljendaja, laduja, trükkali, voltija, pakkija ja lõpuks ajalehemüüja käest, siis on loomulik, et kõik need operatsioonid võtavad hinnalisi ressursse, sealhulgas muidugi aega. Muidugi varieerub avaldamistsükkel veel ka suuresti konkreetsest väljaandest sõltuvalt - päevalehtede sisu lugejani ilmutamiseks kuluv aeg on tunduvalt lühem kui põhjalikumatel teemalehtedel või kvartali tagant ilmuvatel klantsajakirjadel.
Blogi puhul sõltub avaldamise kiirus eelkõike teksti enda valmimisajast. Mõned millisekundid peale "postita" nupu vajutamist on see veebis virtuaalselt kõigile lugejaile kättesaadav ja loetav. Blogimootori haldamisel on muidugi ka tehnilist personali nagu näiteks programmeerijad, kujundajad, serveriadministraatorid, (tinglikult võrreldavad näiteks trükkalite või ajalehepoistega) siis nende töö on pigem keskkonda arendav ja ei sea konkreetse postituse sisule või lugajani jõudmise ajale piiranguid.
Kirjeldatud mõtet sobib suurepäraselt illustreerima Priit Hõbemäe blogi, kus saab tema poolt Eesti Päevalehe jaoks kirjutatud artikleid lugeda keskmiselt 1-3 päeva enne nende trükiversioonis ilmumist.
7. jaanuaril päevalehes ilmunud peatoimetaja juhtkirja "Andkem president Lennart Merile rahu!" võis Hõbemäe blogist meediaeetika.bl....com/ lugeda juba 6. jaanuaril. Antud näite puhul avaldati algselt blogis ilmunud tekst minimaalsete muudatustega. Ilmselt oli päev hiljem paberversioonis teistkordselt ilmavalgust näinud tekst lisaks küljendaja, laduja, trükkali, voltija ja ajalehemüüja käest läbi käimist vahepeal ka keeletoimetaja silma alla sattunud. Muutustena võib loetleda näiteks avaldamispäevast sõltuvat "Eile — üleeile," või puhtalt keelelisi: "oskavad oma … vastu olla - oskavad olla oma … vastu," ja "maailmajagude saatused — maailmajagude saatus."
Kui juhtkirjade oluliseks osaks on uudislikkus ja päevakajalisus, siis kultuurikommentaaride puhul ei ole see kindlasti kõige olulisem. Pikemate ja keerukamate lugude lõplikuks valmimiseks ja toimetamiseks kulub rohkem aega. Sestap oli kultuurisündmusi kajastanud artiklite paberversioonis avaldamise ja algse blogis postitamise vahe veninud veelgi pikemaks.
14. jaanuari Arkaadias ilmunud "Owen Mackenzie üüratu õnn" oli blogis postitatud neli päeva varem. Tähelepanu väärib blogiversiooni nn. tööpealkiri "Varsti Arkaadias — John Updike viimase romaani arvustus." Sarnaselt juhtkirjade näitega, oli ka selle hilisem, ajalehes ilmunud versioon keeletoimetaja poolt mõned parandused külge saanud. 14. detsembril blogis postitatud "Edumeestel on püksid maas" ilmus paberil pisut transformeerununa pealkirjaga "Alice Kase pliiatsijoonistused näitavad edumehi ilma püksata" alles 20. detsembril.
Nii paberversioonis kui ka blogis ilmunud tekstide puhul saame rääkida nende transformatsioonidest, aja jooksul toimunud ümberkirjutamistest ja toimetamistest. Paberversioonis saab teksti toimetada ainult kuni selle lõplikku trükkiminekut, sellest hetkest peale püsib tekst konkreetses väljaandes muutumatuna kuni aegade lõpuni. Blogis on tekstid dünaamilisemad - neid saab edaspidi kasvõi iga päev ümber kirjutada.
Blogspoti keskkond ei paku kahjuks küll võimalust blogitekstide varasemat muutumisprotsessi jälgida, lugejaile on näha pelgalt viimane salvestatud versioon. Siiski on mitmetes portaalides see võimalus olemas. Kollektiivsele tekstiloomele üles ehitatud wikipedia.org pakub iga artikli puhul võimalust näha selle toimetamise kronoloogiat ja võrrelda varasemaid versioone "lõpptulemusega" või omavahel. Ilmselgelt tekstoloogidele tänuväärset uurimisainet pakkuv süsteem pakub võimalust vaadelda teksti muutumist ajas, seostada kollektiivse loomingu elemente konkreetsete autoritega jms.
Kui ajakirjandusdiskursus on aja jooksul professionaalsete ajakirjanike poolt üsna peensusteni välja arendatud, siis blogide analüüsi muudab ühelt poolt raskeks, teisalt ka huvitavaks just tõsiasi, et lõviosal blogijatest ei ole formaalse hariduse või institutsionaalsete juhenditega kehtestatud selgeid piire. Blogikirjutiste põhimassi moodustavad tekstid, mis kirjeldavad isiklikke läbielamisi või kogemusi lihtsas ja voolavas kõnekeeles - on ehk kõige lähedasemd verbaliseeritud sisekõnelustele.
Huvitaval kombel tõi ka Hõbemägi ühes enda blogikirjutises selle aspekti välja: "Blogi on isiklik nagu kõne, artikkel on soliidne nagu tekst."
Blogimise üheks tänuväärseks kaasandeks on võimalus lugejatega dialoogi pidada. Ka paberajalehe toimetusse saadeti lugejate poolt paberile kirjutatud kirju, kuid need olid vähem seotud konkreetsete artiklite või ajakirjanikega ja puudutasid pigem tekstides käsitletud teemade olemust. Tänu hüpermeedia võimalustele saavad lugejad nüüd kõiki konkreetseid blogipostitusi kommenteerida - sõna otseses mõttes autoriga dialoogi pidada.
Hõbemägi kiitis hüpermeedia poolt pakutavaid võimalusi näiteks nii: "Siis töötan teksti paberlehe jaoks ümber. Kui selleks ajaks on blogisse kommentaare kogunenud, tutvun nendega hoolikalt. Kommentaatorite arvamused on lakmustest, mis näitab, kas loo idee on kandev, kas mõttekäik on selge, kas argumentatsioon on loogiline. Tihti juhib mõni kommentaator tähelepanu loogikavigadele või mingitele minu poolt tähelepanuta jäänud aspektidele."
Dialoogilised suhted loovad kahtlemata monoloogide pidamisega võrreldes viljakama pinnase uute teadmiste tekkeks, suunavad kirjutajat ja annavad mõtlemiseks uusi aspekte.
Kõnelisuse ja dialoogilisuse tekke oluliseks eelduseks on veel ka oluliste mahupiirangute puudumine. Kui paberlehes olevate rubriikide ja isegi üksikute artiklite maht on suhteliselt jäigalt ette määratud, siis blogis ei ole tekstide pikkusele või dialoogide mahule piiranguid. Vähem assotsiatsioone tekitav teema võib vabalt jääda paarirealiseks repliigiks, elulisem ja "kirkam" teema tuua aga niivõrd palju mõtteid ja kommentaare, mis võtavad enda alla mitukümmend lehekülge.
Isegi pelgalt paberlehe jaoks artikleid kirjutavad ajakirjanikud ei tee seda juba ammu hanesulega paberile kritseldades. Tekstiredaktori abil lõikude ümbertõstmine, tähevigade parandamine, lausete tihendamine ja mõtete lisamine on viimase paarikümne aasta jooksul toonud tekstiloomesse varasema ajaga võrreldes tõeliselt pöördelisi tuuli.
Kirjutamise aspektist sarnaneb blogi mitmeski mõttes tavalisele, ühes arvutis käitatavale tekstiredaktorile. Siiski võib leida mitmeid olulisi ernevusi, mis muudavad blogi just tekstiloome seisukohast tunduvalt kasutuskõlblikumaks. Blogitekstide käsitlemine on mitmes mõttes universaalsem ja ökonoomsem. Kui mitu korda olete arvutit vahetades või mitme töökoha vahel pendeldades kahjatsenud, et ei saa mõnda teksti teisest arvutist kätte — ei pääse sellele vajalikul hetkel ligi? Hoides tekste internetiserveripõhises blogis, pääseb neile sõna otseses mõttes kõikidest kogu maailmas olevatest internetti ühendatud arvutitest ligi. Siin tuleb ilmsiks blogi olulisim väärtus — mitte ainult autor, vaid veel loendamatud inimesed võivad teksti arengut praktiliselt reaalajas vaadelda ja selle valmimisele jõudumööda kaasa aidata.
Hõbemägi kirjutas paberlehe jaoks kirjutatud tekstide dünaamika kohta nii: "Seega on paberlehte jõudnud versioon segu vahepealsetest arengutest kõnealuses teemas (mida ma pean tingimata arvestama), kirjutamise erinevas spetsiifikas blogi ja ajalehe jaoks, erineva auditooriumi arvestamises ning kommentaatorite kriitikast ja mõtetest."
Pole kahtlust, et paberväljaanded ei sure päevapealt välja. Vähemalt mõneks ajaks jäävad need puhtast inertsist veel prestiižemaks ja leiavad suuremat lugejaskonda. Siiski võib arvata, et väiksemad avaldamiskulud, tunduvalt vabam institutsionaalne struktuur ja paindlikumad võimalused tekstide arendamisel aitavad blogikultuuri tõusule olulisel määral kaasa. Ajaleheartiklite erinevusi on raske võrrelda, sest Blogi on hea paik tekstiloomeks muidugi erinevate meediumide tõttu on
Samast žanrist
| Eelmine | Järgmine | |
Samalt autorilt
RSS