VECINNÜÜDISAEGNE Cornwalli surematu Ma istusin Cornwalli Cornwalli surematu mürinal randa ja purunesid miljoniteks

ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured EDUARD VECINNÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks pi Cornwalli surematu EDUARD VECINNÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletas

Cornwalli surematu Ed Vecin esmaspäeval, 6. juulil 2009., kell 16:40:12 Üks ulmekas EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletasin seda veel aegadest, mil maanina ulatus mitmeid miile kaugemale Keldi merre. Olin olnud tuntud korni pealik, kes võitles roomlaste vastu. Mu käes oli relv, kui ilmusid hirmuäratavad viikingid, kuid mingil ajal loobusin vastupanust ja hoopis ühinesin nendega. Aitasin kaasa väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamisele ühtseks impeeriumiks ja sõitsin pikaks ajaks ristisõdadesse. Ameerika avastamise järel passisin piraadina Hispaania kullalaevu. Viimased paarsada aastat olid mul meeles sõdade tõttu: Napoleoni tekitatud korralagedus Euroopas, Krimmi ja Buuri sõjad ning kaks suurt maailmasõda. Nüüd olin varju hoidev Briti ärimees, kes sajandeid kogutud varandusega hoidis enda käes suurt hulka väärtpabereid Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina ja paljude teiste riikide firmades. See tõi mulle igal aastal niigi tohutule varandusele lisa. Mälestused mulle ei meeldinud. Võib-olla seepärast, et neid oli tohutult palju. Meenutasin möödunut vaid siis, kui see oli vajalik. Tegelikult tundsin, et mu aeg hakkab ümber saama. Ei, surm oli must veel kaugel. Võis mööduda veel sada või kakssada, aga miks mitte ka viissad

Cornwalli surematu

Ed Vecin esmaspäeval, 6. juulil 2009., kell 16:40:12
Üks ulmekas


EDUARD VECIN

NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK


Cornwalli surematu


Ma istusin Cornwalli poolsaare ühel neemetipul ja vaatasin ookeanile. Suured lained sööstsid mürinal randa ja purunesid miljoniteks päikeses sillerdavateks piiskadeks, murendades samas ka rannakaljusid. Aastasadadega oli rannajoon oluliselt muutunud. Mäletasin seda veel aegadest, mil maanina ulatus mitmeid miile kaugemale Keldi merre.

Olin olnud tuntud korni pealik, kes võitles roomlaste vastu. Mu käes oli relv, kui ilmusid hirmuäratavad viikingid, kuid mingil ajal loobusin vastupanust ja hoopis ühinesin nendega. Aitasin kaasa väikeste anglosaksi kuningriikide ühendamisele ühtseks impeeriumiks ja sõitsin pikaks ajaks ristisõdadesse. Ameerika avastamise järel passisin piraadina Hispaania kullalaevu. Viimased paarsada aastat olid mul meeles sõdade tõttu: Napoleoni tekitatud korralagedus Euroopas, Krimmi ja Buuri sõjad ning kaks suurt maailmasõda. Nüüd olin varju hoidev Briti ärimees, kes sajandeid kogutud varandusega hoidis enda käes suurt hulka väärtpabereid Suurbritannia, Iirimaa, Kanada, Ameerika Ühendriikide, Uus-Meremaa, Austraalia, Argentiina ja paljude teiste riikide firmades. See tõi mulle igal aastal niigi tohutule varandusele lisa.

Mälestused mulle ei meeldinud. Võib-olla seepärast, et neid oli tohutult palju. Meenutasin möödunut vaid siis, kui see oli vajalik.

Tegelikult tundsin, et mu aeg hakkab ümber saama. Ei, surm oli must veel kaugel. Võis mööduda veel sada või kakssada, aga miks mitte ka viissada aastat. Aga ma teadsin seda kiiresti lähenevat, sest Võim hakkas minu vastu huvi tundma. Lähenes puhastumise aeg ja see pidi tulema mingi õilsa teo kaudu, mida pidin tegema. Olin ju sajandite jooksul tapnud tuhandeid hingi, kelle hulgas oli palju süütud - naisi, lapsi, vanureid. Vajasin lunastust, et pääseda vaevatava hinge surematusest.

Mul oli neeme kaldal väike maja koos majakaga, mille olin ostnud, et seal oodata aega, mil Võim mind kutsub. Siis tuleb tegude aeg. Mul oli aega oodata küllaga.


Uus tutvus

Umbes nelja kilomeetri kaugusel neemest asus üks Cornwalli küla. Selle ja majaka vahel asus mitu suvekodu. Mul jäi silma üks maja, kuhu asusid elama mees ja naine.

Jälgisin neid vahel oma kalju otsas istudes. Mees oli umbes neljakümneaastane, naine temast vähemalt 15 aastat noorem. Nad olid paar, seda järeldasin hetkedest, kui nad käsikäes rannas jalutasid ja ennastunustavalt kallistasid.

Pikkadel päevadel luusis mees rannas, vahel naine kaasas. Teadsin, mida nad teevad: nad otsisid iidseid väärtusi, mida tormid olid lainete seest välja uhtunud. See oli sealmail tavaline, aga see mees paistis olevat ajaloolane või arheoloog.

Kahtlemata märkas paarike mind istumas. Ootasin rahulikult kuni üks neist või mõlemad minuga tutvuma tulevad. Mul oli aega küllaga, neil aga pidi mingil ajal kohtumissoov tulema.

Ühel päeval nägingi naist nõlvakust üles ronimas. Jäin teda oodates rahulikult istuma. Kui külaline mulle lähenes, hakkas temas midagi tuttavlikku tunduma. Ja siis sähvatas äratundmine: mulle meenus üks naine, keda tundsin aastasadade eest. Ta astus vastu teisele naisele, kes oli sama kena, aga kordi salakavalam ja ohtlikum. Tahtes kuritegu ära hoida, see minu tuttav naine hukkus.

Kui naine mu lähedusse jõudis, veendusin, et see on tema. Või vähemalt taassündinud tema. See oli imekaunis tumedajuukseline olevus kauni keha ja võrgutava ilmega. Ainult et tema juures tundus see loomulikuna.

Tõusin viisakalt, kui naine mu ette seisma jäi. Minu pilku märgates sattus külaline hetkeks segadusse. See oli minu süü - ilmselt väljendas mu ilme sümpaatiat ja poolehoidu. Siis aga tutvustas noor naine ennast: ta nimi oli Leann Woodstock. Kummardudes ja tema kätt suudeldes tutvustasin ka ennast, mõeldes samas minu kunagisele tuttavale - tema nimi oli Eleanor.

„Ma tulen sealt alt!" selgitas naine oma kodu poole osutades. „Seal on meie kodu. Märkasime teid juba ammu ja otsustasime abikaasaga teid endale külla kutsuda."

„See oleks mulle au!" vastasin. „Märkasin teid samuti ammu, aga ei tahtnud häirida - te näisite nii armunud, ja lisaks teeb teie mees kogu aeg tööd. On ta ajaloolane või arheoloog?"

Leann näis hämmeldunud. „Ta on küll ajaloolane, aga kuidas te selle ära arvasite?"

„ Ma olen iidsest korni perest ja tean siinsest elust palju. Keldi meri on palju laevu oma sügavustesse peitnud. Lained toovad muistseid asju sageli kaldale, kus nad varandused taas liiva alla matavad. Siis tulevad uued vetevallid ja uhuvad esemed uuesti nähtavale. Siit rannikult on aardekütid aastasadu väärtuslikku otsinud," selgitasin ma.

„Aga miks te meid just aardeküttideks ei pea," päris naine naeratades.

„Olen näinud teie abikaasa midagi leidmas. Ta käib leituga ettevaatlikult ümber, puhastab esemed õrnalt - nii teeb ainult teadlane," vastasin ma. Naise naeratus andis märku, et selline arvamus tõstis mind tema silmis.

„Ka mina olen vanast korni perest ja seepärast siia kodukanti elama tulime, kuigi mu mees on põlislondonlane!" lausus Leann.

„Kas teie neiupõlvenimi on Yasmouth?" küsisin ma.

Naise hämmeldus oli varjamatu ja tema silmisse tõusis kahtlus.

„Te siis ikka tunnete mind!" hüüatas ta kerge nördimusega. „Või olete meie kohta uurinud?"

Ma naeratasin.

„Olen muidugi meelitatud, et te mind salapäraseks peate, aga siin on tegemist mitte luuramise, vaid loogikaga," selgitasin ma ja jätkasin kohe:

„Ma rääkisin, et põlvnen iidsest korni perest ja teie ütlesite selle peale, et teie ka. Siit kandist on pärit viis suuremat ja kuulsamat peret. Nagu meiesugused ikka, nii uurin ka mina juba aastakümneid oma suguvõsa juuri ja tahtmatult jäävad arhiivides sorides silma teisedki suguvõsad - kasvõi sellepärast, et kindlaks teha, kas pered ei ristu. Olen vaadanud ka Yasmouthide ürikuid ja teie olete ääretult sarnane leedi Eleanoriga, kes hukkus nelja sajandi eest. Nägin üht temast tehtud vana eskiisi ja sarnasus on tohutu - ka teie olete kaunis ja suursugune."

Leann naeratas meelitatult. „Kas me tõesti oleme sarnased?" Samas muutus ta tõsiseks ja umbusklikuks. „Ma ei tea, et selline eskiis olemas oleks. Kus te seda nägite?"

„Ma tõesti ei mäleta, kus seda nägin. Olen suguvõsauuringutega paarkümmend aastat. Aga ma tuletan meelde ja ütlen teile!" hajutasin ma naise kahtlusi.

„Tulge siis meile külla. Kas homne õhtu sobiks?" küsis naine end lahkuma sättides. Lubasin kohal olla.


Külas

Järgmisel päeval hakkasin valmistuma külaskäiguks. Mu varudes oli pudel igivana viskit, kaldajärsakult korjasin hulga pisikeste punaste õitega lillepuhma, mis kasvas vaid Cornwallis, ja õhtul läksin teerada pidi järsakust alla.

Charles Woodstock oli mees, kes näeb just teadlasena välja. Paljusid naisi selline akadeemiline olek just vaimustabki. Ta uuris minu toodud pudelit jaleidis selle väga vana olevat.

„Nagu paljugi meie suguvõsas, on seegi viski kauaks minu varudesse seisma jäänud. Nüüd ongi hea põhjus see avada," laususin ma.

Leannile kinkisin ma lilled ja olin üllatunud, et kumbki polnud selliseid lilli veel näinud. Naine võttis need punastades vastu. Ta oli enneolematult hurmav oma paljastavas, ent sinna majja sobivas õhtukleidis. Ütlesin paar komplimenti, mida tema mees naeratades kuulas ja juhatasin Leanni lauda.

Õhtusöök kujunes meeldivaks vestluseks. Rääkisime peamiselt meie Ellisega, naine kuulas meid rahulikult, aga tähelepanelikult. Tundsin, kuidas tema kaunid silmad mitmel korral minule pidama jäid. Mehele aga rääkisin paljut Cornwalli ajaloost. Mees kuulas mind tähelepanelikult ja avaldas aeg-ajalt tunnustust mu teadmistele. Mõistagi rääkisin neile ka oma versiooni minu elusloost.

Veidi enne lahkumist käisin loomulikke asju ajamas ja naastes kuulsin pealt abikaasade juttu. See äratas tähelepanu ja ma kikitasin varjununa kõrvu.

„Miks sa õhtu otsa nii vaikne oled, kallis?" küsis mees. „Tavaliselt oled just sina seltskonna hing!"

„Oh, teil on nii palju ajaloost rääkida, ma ei taha vahele segada," vastas naine ja lisas siis: „Tegelikult häirib miski mind selles mehes, ta on kuidagi erinev. Igastahes on ta salapärane ja pole ennast veel kuidagi avanud. Ma ei usu tema jutte päritolust. Midagi on valesti!"

„Noo, kas sa oled armunud?" küsis mees õrritades.

„Ei, ei!" vastas Leann kiiresti. „Ainult mul on tunne, et ma olen teda varem kohanud. See tunne tuli mulle juba siis, kui teda külla kutsuma läksin ja muutub üha tugevamaks. Aga kuidas ma ka ei pingutaks, ei meenu mulle miski. Ole selle mehega ettevaatlik, palun sind!"

„Ole sina samuti, kallis!" vastas Ellis.

„Ja veel üks asi," jätkas naine. „Panid tähele, kui palju see mees Cornwalli ajaloost teab?"

„Ka mina tean, aga selle üle sa ei imesta," naeris mees.

„Ei, saad aru, sinu teadmised on akadeemilised, sa oled need saanud õppides. Aga tema räägib sündmustest, justkui oleks ise neid pealt näinud, ise kohal olnud," lausus naine ägedalt.

„Ma ei pannud seda tähelegi. Aga oleme siis temaga mõlemad ettevaatlikud," nõustus mees.

Lahkudes suudlesin naise kätt ja tema silmadesse vaadates ütlesin vaikselt: „Mitte miski pole selline, nagu näib! Aga kui sa tahad, võid paljutki uut, ehk ka kummalist, teada saada!"

Ma lahkusin hämmeldunud ja segaduses Leanni rõdule maha jättes. Teadsin, et me kohtume varsti jälle ja et ta soovib enamat teada saada. Ootasin ka Võimu märguannet, sest Leann polnud ilmaasjata mu ellu tulnud.


Mererahvas

Mõne aja pärast korraldasin Woodstockidele enda juures uhke õhtusöögi. Üllatasin neid vaatamisväärsustega, millest paaril veel aimugi polnud: tutvustasin oma tuletorni ja väikest, ent luksuslikku maja ning siis viisin nad mere kaldale vaateid nautima. Sinna oli mul ka laud kaetud.

Kui olime mõnda aega meeldivalt aega veetnud, läksime ühte koopasse. See oli kõigest paarkümmend meetrit pikk, kuid jätkus pikkade, inimesele läbimatute õõnsustega. Neis puhuv tuul... laulis. Koopas kõlas justkui naiste suust tulev meloodia. Kuulasime seda võlutult.

„Seeon hämmastav," sosistas Leann.

„Kindlasti on selliseid võluasju siin enamgi," vastasin ma.

Naisega ma seal rääkida ei saanud, kuid miski ütles mulle, et ta tuleb varsti üksi mult selgitusi nõudma.

Naine tabas mind ootamatult. Olin just järsaku all rannaribal mõõgavõitlust harjutamas, kuid tundsin end jälgitavat. Vaatasin üles ja nägin Leanni.

Ma ei varjanud tema eest oma mõõka - nagunii oli naine kõike näinud. Järsakul kohtudes ütles naine: „Ma teadsin, et te olete kummaline mees ja nüüd olen selles veel rohkem veendunud. Tavaline mees ei harjuta rannas mõõgavõtlust ja veel sellise vana mõõgaga," lausus ta tuliselt mu terariista vaadates. „Öelge, kes te üldse olete?"

„Kui ma seda ütleksin, siis te ei usuks," vastasin ma.

„Proovige!" ütles Leann.

„Mul on parem mõte," ütlesin ma järsku ühest ideest haaratuna. „Tahaksin teile midagi näidata, aga selleks peaksite minuga öösel randa tulema."

„Öösel?" küsis naine pahaselt. „Ma ei teeks seda mingil juhul. Mis teil plaanis on?"

„Vannun esivanemate nimel, et ei tee teile midagi halba, vaid näitan midagi uskumatut. See jääb teile elu lõpuni meelde," selgitasin.

Naine raputas pead. „Homme on täiskuu. Ootan teid siin poolsaarel, kesköö paiku, siis saate vastuse enamikule oma küsimustele," käisin ma peale. Leann lahkus vastust andmata.

Järgmisel öösel läksin randa. Täiskuu säras taevas, lained kohisesid, tuul ulgus nagu kari hunte. Olin juba natuke oodanud, kui nägin Leanni tulemas.

„Ma käisin mehele peale, et ta täna linna sõidaks. Tal oli nagunii vaja midagi viia ja tuua ning ma tegin talle selgeks, et mida varem ta seda teeb, seda parem. Näidake nüüd, mida te lubasite!" rääkis ta ägedalt.

„Meil tuleb natuke oodata," vastasin ma ja lisasin tema küsimusele: „Keda või mida?" „Küll näete!"

Viisin naise järsakule, kus me istusime kalju varju. Leann nihutas ennast minust veidi kaugemale. Ma ei teinud sellest väljagi.

„Jälgige hoolega merd!" sosistasin ma.

Ootasime vaikides, kuni ma kuulsin midagi. Ma ei öelnud midagi enne, kui naine järsku mu käest haaras ja küsis ärevalt: „Mis hääl see on?"

„See on laul ja tuleb merest," sosistasin ma. „Vaadake nüüd laineid!"

Veele olid ilmunud paarkümmend pead. Varsti oli näha tulijate õlgu, siis ülakehasid ja viimaks jalutasid need olevused põlvekõrguses vees.

„Kes need on?" päris vabisev Leann end minu vastu surudes.

„See on mererahvas ja nad tulid kaldale naiste rituaalile, mis toimub kuupaistel," sosistasin.

Paarkümmend naist kogunesid rannale ringi ja hakkasid vastupäeva liikudes laulma. Üks neist süütas ringi keskel mingi külma tule, mis toimuvat verd tarretana panevalt vihuti valgustas. Aga laul ise oli ilus, see kandis endas ürgsust, kirge, igatsust, mere hääli.

Jälgisime toimuvat lummatult. See viis meid justkui mingisse võõrasse maailma, veteriigi sügavustesse. Siis aga hakkas juhtuma midagi hirmutavat.

Kui naised tantsu käigus ettepoole kummardusid, muutus pilt kuidagi sedavõrd jubedaks, et Leann karjatas. See oli tasane karje, kuid sellest piisas. Mererahva tants katkes nagu lõigatult, naised pöörasid end meie poole ja tardusid meie poole vaadates. Siis läks möll lahti - kaljude vahel kõlas vihane naiste kisa, mis kajas igalt poolt võikalt vastu ja muutus jubedaks kriiskamiseks. Naised olid käed üles tõstnud ja ma teadsin, mis tulemas on.

„Põgeneme ruttu!" karjatas kabuhirmus Leann mind käest tirides.

„Ei, me ei jõua!" vastasin ma ärevalt. „Ole paigal ja ära tee midagi."

Rebisin end naisest lahti ja tõusnud püsti, astusin kalju servale. Rannast kandus meie poole külma jäist hingust, mis hakkas liikmeid tarretama. Viimasel hetkel alustasin ma laulmist.

See oli iidne korni loits, millega siinsed keldid olid mererahvast rahustanud ning tema heatahtlikkust palunud. Mu hääl paisus, kõrgenes, ma laulsin ürgset loitsu laulust mõnu tundes. Kui ma paari minuti pärast pilgu langetasin, olid naised juba vööni vees ja eemaldusid lainetesse. Veel hetk ja nad olid kadunud. Loits oli mõjunud.

Leann oli tugev - ta polnud minestanud, kuid istus värisedes maas ja oigas. Kui püüdsin teda püsti aidata, põrkus naine must eemale.

„Ära puutu mind!" karjatas ta. „Kes või mis sa oled? Kes olid need koledad olendid rannas?"

Mõistsin, et Leann on hüsteerias. Aga ta toibus ruttu ja soovis koju. Läksin teda saatma. Kogu tee tema koduni vaikisime. Andsin naisele aega ennast kokku võtta. Nagunii pidi järgnema meie põhjalik jutuajamine.

Mõistsin, et Leann on aru saanud, et ma pole tavaline mees. Ta ei kihutanud mind minema, sest kartis üksi jääda. Aga naine ka võõrastas mind, vähemalt seni, kuni ma polnud selgitusi andnud.

Kallasin Leannile kohvi ja lisasin sellele sortsu viskit. Naine jõi selle ära ja palus rahunenult lisa. Täitsin ta palve.

„Räägi nüüd, kes sa oled ja miks sa siin oled!" käskis naine. Ta oli surnukahvatu, nagu oleks elu temast lahkunud.

„Sind on mõnda aega ju vallanud tunne, et sa tunned mind, aga sa ei suuda midagi meenutada," küsisin. Leann noogutas ja ma jätkasin.

„Sa ei tunnegi tegelikult mind. Aga sinus on midagi leedi Eleanorist, mingi tema tunnetus, mis on sinule esiemalt üle kandunud. Seetõttu tundungi sulle tuttav. Ma tundsin teda..." Sel hetkel Leann katkestas mind.

„Kuidas sa said teda tunda.?Ta on nelisada aastat surnud, ta hukkus võitluses!" karjus ta.

„Ma tundsin teda, me olime armastajad. Kui leedi Eleanor poleks hukkunud, oleks temagi praegu ehk siin. Olen aastasadu kahetsenud, et ei hoidnud teda tagasi. Me oleme surematud, Leann. Mina sündisin juba roomlaste ajal ja olen siiani ilmas hingitsenud ja olen saanud edukaks briti ärimeheks," seletasin ma.

„See on jama jutt!" kärgatas Leann.

„Kas ka need merenaised seal rannal?" küsisin külmalt. Naine vakatas, kuid kogus ennast uuesti.

„Mida sa minust tahad? Egas sa ilmaasjata siia sattunud..." küsis ta seejärel vaenulikult.

„Vannun oma esivanemate nimel, et ma pole tulnud sind millessegi tõmbama. Aga sama kindlalt võin öelda, et sa oled mingis mängus sees, millest ma isegi midagi ei tea, sest seda juhivad kõrgemad Jõud," vastasin.

„Mine ära, ma ei taha sellest midagi teada," ütles naine rahunenult, kuid tõrjuvalt.

„Ma lähen ja ei tülita sind enam, aga arvesta, et sa ei saa sellest loost mööda vaadata. See tuleb ise su juurde," ütlesin.

Ma tõusin püsti ja lahkusin. Hinges aga valitses segadus, mida ma poleks tohtinud aastasadu elanuna tunda.



Kurb vestlus


Paari päeva möödudes kuulsin kord ukse tagant koputamist. Avasin ja seal seisis professor Woodstock. Mehe näoilmest sain kohe aru, et sõbralikku vestlust siit ei tule.

"Te võlgnete mulle selgituse," ütles professor. "Mis juhtus teie ja minu naise vahel? Pärast minu ärakäimist on ta täiesti teine inimene ja ma aiman, et selle taga olete teie."

"Ma ei saa aru, millest te räägite," ütlesin ma, mõeldes samas, kuidas mererannas juhtunut mehele selgitada.

"Siis räägime teist keelt," ütles Woodstock ja virutas mulle täie jõuga hoobi näkku.

Kahtlemata oleksin ma saanud löögi kõrvale suunata ja mehe ühe hoobiga oimetuks lüüa. Paraku ma seda ei teinud, vaid lasin vihasel professoril ennast klobida, et ta alandusest tingitud viha välja saaks valada. Ja mees kasutas seda täiel määral ära - kui ma olin põrandale kukkunud, peksis ta mind jalaga kõhtu, rindu, näkku, pähe. Tunnetasin vaid valusähvatusi ja mõtlesin omaette, mida edasi teha. Siis aga kuulsin paanilist naisehäält ja hoobid lakkasid kohe.

"Lõpeta, Charles, sa tapad ta ju ära!" kiljatas välja ilmunud Leann ja ta vakatas samas. Ilmselt mõistis naine, kui tobedalt öeldu kõlab.

Veel maas lebades hakkasin ma naerma. See oli vabastav, õeluseta naer. Mees ja naine vahtisid mind hämmastunult. See käis neile, vähemalt professorile, üle mõistuse - vaeseomaks pekstud mees lamas maas ja naeris täiest kõrist. Veel suurem üllatus tabas neid siis, kui ma nooruslikult püsti hüppasin - üleni verine, aga igati kombes.

"Olete nüüd rahunenud?" küsisin mehelt, kes oli sellise näoga, et sööstab kohe uuesti mu kallale. Teda hoidis ilmselt tagasi äsja nähtu.

"Jah, ma käisin ühel ööl teie naisega mererannal, sest tahtsin talle midagi näidata, millest teie teadlasena aru ei saaks," ütlesin rahulikult Leanni otsa vaadates. Naise näol oli valulik ilme, kuid ta näis mõistvat selgituse vajadust.

Küll aga ei mõistnud seda mees. Ta virutas mulle uuesti hirmsa hoobi, kuid seekord läks kõik teisiti - ma haarasin koletusliku jõuga tema randmest, peatasin rünnaku ja sundisin raudse haardega professori valust oigama. Nüüd sööstis taas Leann vahele, seekord oma meest päästma.

Vabastasin mehe käe ja ütlesin siis rahulikult: "Ärge enam kunagi mu vastu kätt tõstke, professor, sest muidu pean teile väga palju haiget tegema!"

"Kes või mis kurat sa oled?" küsis mees oma rannet hõõrudes.

Ma ei vastanud talle kohe, vähemalt mitte tema küsimusele. "Ma viisin teie naise randa, et talle mererahvast näidata, õigemini nende rituaale kuuvalguses. Teie seda ei mõistaks, teid segab teadlase mõtlemine."

"Mis kuradi mererahvas? Peast olete segaseks läinud või?" küsis professor. "Mis jama te ajate?"

"Te ju teate keldi mütoloogiat, mille järgi siinsetes meredes elavad mereasukad, keda peetakse ka Atlantise elanike järeltulijateks..." selgitasin ma, kuid Woodstock katkestas mind kohe: "Te tahate öelda, et nad on olemas? Ikka päris peast segi tegelane! Me oleksime pidanud teist kohe eemale hoiduma!"

"Ma nägin neid!" ütles Leann järsku vaikselt. "Nad on olemas, üsna võluvad ja samas vägagi hirmsad. Me nägime neid rannal."

Mees vahtis oma naist hämmastunult ja pöördus siis raevukalt minu poole: "Mida kuradit te minu naisele sisse jootsite, et ta hallutsinatsioone nägi?"

"Ma ei joonud ega söönud enne randa minekut midagi ja keegi mulle midagi ka ei pakkunud, seega olin täie mõistuse juures!" vastas Leann kindlalt. "Aga ma nägin paarikümmet naist merest väljumas ja rannas tantsimas. Siis nad märkasid meid ja tahtsid meile midagi halba teha, aga tema rahustas nad lauluga maha," selgitas naine minule osutades. Mees näis seepeale segadusse sattuvat.

"Noh, oletame, et te midagi rannas ka nägite," ütles professor sarkastiliselt. "Aga mis õigusega te mu naise neid peletisi vaatama viisite," käratas ta mulle.

"Tahtsin talle seda maailma näidata, sest ta puutub sellega kindlasti edaspidigi kokku ja siis peab ta selle olemasolust teadlik olema!" selgitasin.

Mehe nägu tõmbus punaseks. "Mida see tähendab, et peab nendega kokku puutuma? Millesse te teda veel kaasa tõmmata kavatsete? Ütlen teile kohe ära - unustage see ja hoidke end mu naisest eemale!"

"Te ju teate, et teie abikaasa pärineb väga vanast korni perest. Tema kauge esiema leedi Eleanor läks neljasaja aasta eest võitlema jõududega, kelle tegelikust palest tal aimugi polnud, ja ta hukkus ebavõrdses võitluses, sest oli selleks ette valmistamata. Teie naisele on määratud sama teed minna ja pääsemiseks peab ta kõike teadma," selgitasin ma.

"Mis jura see on?" plahvatas professor. "Te olete vist liiga palju ulmefilme vaadanud! Olete järsku veel mingi Van Helsing ja tapate vampiire? Või võitlete tulnukatega? Lähme, kallis, selle hullu jurest minema." lausus ta naisele ja lisas minu poole pöördudes: "Annan politseisse teada, et siin selline hull elab!"

Nad pöördusid minekule. Leann vaatas siiski tagasi ja järsku tuli mulle üks mõte.

"Pidage!" hõikasin ma järsku ühele mõttele tulles. "Ma tahan teile midagi näidata."

Mõlemad pöördusid ümber ja minu käes nuga nähes põrkusid tagasi. Veel suurem ehmatus tabas neid kui ma terariista vähemalt paari sentimeetri jagu käevarde lõin. Kui ma noa välja tõmbasin, purskus veri joana mu käest, pritsides täis vaiba ja mööbli. Viskasin noa maha, haarasin käteräti ja sidusin selle ümber käe. Riie värvus kohe punaseks.

"Tule, kallis, lähme, ja kutsume kohe hullumajast kedagi kohale, see mees on segane!" karjus professor, Leanni kaasa vedades. Too rebis ennast lahti, öeldes, et ei saa mind sellisesse olukorda jätta. Kui naine mulle lähenes, võtsin räti käe ümbert ära. Kuigi nähtavale ilmus lai haav, oli veri peatunud. Seda immitses ainult natuke ja ma pühkisin haava korralikult puhtaks. Seejärel sirutasin käe Woodstockide poole: "Vaadake nüüd!"

Mõlemad jäid rabatult mu kätt vaatama. Haav ahenes kiiresti ja hakkas siis otstest kinni kasvama. Minuti pärast oli sellest järel ainult arm, kahe minuti pärast polnud sedagi.

Professor vaatas mind õudusega. "Kes võis mis sa oled?" küsis ta uuesti väriseva häälega.

"Ma olen Cornwalli surematu, mees, kes on näinud aastasadu ajalugu," teatasin ma. "Ma ei sure veel niipea, meiesuguseid saab ainult teatud vahendite või rituaalidega tappa, aga see on kõrvaline teema. Ja ärge katsugegi minust kellelegi rääkida, keegi nagunii seda ei usuks."

"Mida sa meist tahad?" päris professor vaevukuuldavalt.

"Mina ei taha midagi. Aga on olemas Jõud, kes ootavad, et Leann jätkaks leedi Eeleanori alustatut ja võitleks nendega, kes Hollywoodi keeli öeldes on pahad poisid. See on tema missioon ja tema või ka minu tahe siin ei loe, tal tuleb lihtsalt minna," laususin ma.

Ma pole iial inimese silmis nii suurt valu näinud, kui seda nägin Woodstocki silmades. Mul hakas temast isegi kahju, sest mees oli mõistmas, et kaotab oma armastatu. Üksteisest kinni hoides hakkasid nad eemalduma, õnnetuimad inimesed maailmas.

Mina jäin maha. Ma teadsin, et miski pole lõppenud, kõik on alles algamas.


Vanad tuttavad


Kui ma samal õhtul Woodstockide maja poole vaatasin, ei näinud ma selle akendes valgust. Mõistsin, et abielupaar oli siit minema sõitnud, eemale nende ellu ilmunud võõrast maailmast. Aga samas ma teadsin, et see maailm naaseb nende juurde, tahavad nad seda või ei. Põgenemine võib pääsetee olla vaid tavaliste inimeste juures, mitte aga siis, kuid nad on seotud Jõududega. Leann näis sellest juba aru saanud olevat. See noor naine oli mõistlikum ja targem, kui oletada võis.

Möödus paar nädalat. Ma ootasin rahumeeli, millal midagi juhtuma hakkab. Minu maailmas juhuseid ei tunta - kui miski peab tulema, siis ta ka tuleb, sa pead ainult valmis olema.

Ühel õhtul nägin ootamatult Woodstockide maja akendes valgust. Kas nad on tagasi tulnud? Ei, koos kindlasti mitte, professor ie tooks oma kaunist naist minevikust ilmunud hullu juurde tagasi. Või on Leann üksi naasnud? Ei, ma pidin järele vaatama!

Mäelt randa laskudes tabas mind poolel mäel vana ja hästi tuntud ärevus. Üle selja libisesid külmavärinad. Ma teadsin, mida see tähendab - läheduses on keegi minusugune, või isegi mitu. Keegi oli tulnud mind otsima ja tajusin, et mitte rahus, vaid vaenus.

Mind ümbritses selgelt tuntav energia, mis haaras külma õhuna mind endasse. See oli selja tagant nõrgalt tuntav, kuid maja seest voogast jõudu, mis lausa kiskus mind endaga kaasa. Pöördusin korraks ümber. Mäeseljakul loojuva päikese taustal seisid kaks tursket kuju. Nad olid liikumatud, kuid ma teadsin, et võõraste kohustuseks oli mu tagasitee ära lõigata ja mind majja minema sundida. Noh, oleksin seda nagunii isegi teinud.

Kui ma majaukse avasin, nägin kõigepealt Teda. Ristis käsi seisev naine oli imekaunis, üsnagi tänapäevastes riietes, aga endiselt võrgutav ja seksikas. Ning samas ülimalt ohtlik. Ja ta ootas mind.

Ma ei oskagi öelda, mis tunded mind Anastasijat nähes valdasid. Üks oli kindlasti vahkviha, sest just see naine oli neljasaja aasta eest mõrvanud mu kallima, leedi Eleonora, ja nii ootamatult, et ma ei saanudki talle appi minna. Siis mõrvar kadus mu silmist sadadeks aastateks, kui palju ma teda ka ei otsinud. Meie maailmas polnud sellist mõistet nagu au - kui keegi jäi kellelgi ette, siis ta tapeti ning tapjal polnud kohust kättemaksjate ette arveid klaarima naasta. Anastasija hoidus lihtsalt mu teelt kõrvale, et vajadusel uuesti mu ellu ilmuda.

"Sa ei rõõmustagi väga mind nähes!" naeris naine oma rõkkavat naeru. "Ja oled ennast valitsema õppinud - veel mõnesaja aasta eest värisesid vihast, kui jutt minu peale läks."

Vaikisin ja silmitsesin naise kaaslast. See oli kääbus, kes näis puuslikuna. Tal polnud kaela ollagi, mistõttu kõrvale vaatamiseks pidi see olevus ennast kogu kerega pöörama. Ta oli pisike, töntsakas, inetu, aga samas ohtlik. Olin teda kiirelt tegutsemas näinud, ja uskuge, mind ei tahaks olla selle nahas, keda see puuslik ohvriks valib. Lisaks teadis ta väga mõjusaid loitse.

"Tapa ta!" susitas puuslik. Naine heitis talle kiire pilgu, kuid ei vastanud. Selle asemel küsis ta minult:

"Noh, kas sa mind tappa ei tahagi? Oled nii hambutuks muutunud või? Mina ju tapsin su kallima," ja mulle lähenedes sosistas ta valjult: "Usu mind, ma nautisin tema tapmist! See oli võrratu elamus!"

Imestasin isegi selle üle, kui hästi ma ennast valitsesin. Siis aga ütles naine midagi, mis mind taas vihast võpatama pani:

"Ma näen, et sa oled endale uue leedi Eleanori leidnud. Tean juba, et ka tema tuleb peagi Varjudesse. Ongi tore, mul saab uus mängukann olema, kelle tapan siis, kui igav hakkab!" Naine naeris, kuid see naer oli juba õelust tulvil.

"Siis ma tapan ka sinu ja seekord sa ei pääse!" laususin ma kindlalt.

"Sõnad, ainult sõnad!" pilkas naine. "Aga võin sind lohutada - ma ei tapa teda niipea. Sinu endike kallike oli liiga lihtne saak. Ma eelistaks kedagi, kes oskab veidigi vastu hakata, aga leedi Eleanori sa ju ei õpetanud, lasid tal lollikesel surmasuhu tulla. Oi, kuidas ma teda piinasin, enne, kui tapsin!" Anastasija naeris võikalt. "Õpeta tüdrukut veidi, siis tulen mina talle järele."

"See jääb sul viimaseks tulekuks," ütlesin ma. Naine naeris taas ja siis pobises puuslik: "Kui sa teda ei tapa, siis pane ta enda ette lömitama!"

Anastasija tegutses kiiresti. Järgmisel hetkel haaras mind kohutav peavalu, liikmed muutusid tuimaks ega kuulanud enam mu sõna ning kõik, mida ma tegin või teha tahtsin, näis alluvalt naise tahtele. Olin juba murdumas. Liha väänles mu luudel, nägu moondus maskiks - võisin hetkel jube välja näha. Järgmisel hetkel oleksin olnud naise käes mängukann, ta oleks võinud mind mida iganes tegema panna. Siiski suutsin veidi oma tahet kokku koguda ja hakkasin seda kasvatades teadvuses nõiatari mõju vastu võitlema. Anastasija üritas mind meeleheitlikult enda võimusesse saada, kuid ma taastasin aeglaselt kontrolli oma mõistuse üle. Peavalu kadus, jõud naases liikmetesse ning varsti sain rahulolevalt jälgida, kuidas suletud silmadega ja higine naine mind ikka veel teadvuse kaudu endale allutada püüdis. Siis andis naine alla, ta vabastas mu mõistuse ja avas silmad. Neis oli märgata väsimust ja üllatust.

"Kas see on kõik, mida sa suudad," küsisin põlglikult, teenides vastuseks ära raevuka pilgu.

Kuulsin selja taga kahinat. Sinna olid ilmunud kaks naise saatjat, pikad, tursked, ebainimlikult moondunud nägudega mehed. Nad kavatsesid mind ilmselgelt rünnata. Meie võitluse ajal nad sekkuda ei saanud, sest minust ja naisest vallanduda võiv energia oleks nad minema pühkinud. Anastasija polnud võimeline neid hetkel peatama ega ka tapmiskäsku andma. Küll aga kisendas puuslik: " Tapke ta juba!" Mehed läksid liikvele.

"Ärge proovigegi!" Ma sirutasin käe välja ja mu sõrmeotstele ilmus sinkjas valgus. Mehed tunnetasid jõudu ja tõmbusid urisedes tagasi. Neile pilkugi heitmata läksin ukse juurde ja tagasi pöördununa ütlesin Anastasijale vaid paar sõna:

"Hoia tüdrukust eemale!" Lahkusin majast, saatjaks vihased pilgud ja Anastasija kassisusin. Naine ei pannud vihas tähelegi, kuidas ma oma taskutelefonikaamera temale suunasin ja kiiresti mitu klõpsu tegin. Tema kaaslased aga ei jaganud sellest ilmselt midagi ega pidanud mu tegevust ka neile ohtlikuks.

Kui ma poolelt mäelt tagasi vaatasin, oli valgus Woodstockide maja akendes kustunud.

Kodus mõtlesin olukorra üle järele. Leann polnud ohus, vähemalt esialgu. Kuigi Anastasija oli õel ja sõnapidamine meie maailmas polnud moeks, ei ründa ta naist enne, kui too tõesti võitluseks võimeline on. Nii palju ma nõiatari tundsin - talle oli vaja vastast, kelle tapmine naudungut annaks.

Kahtlemata oli Anastasija nüüd ka mind ohtlikuks pidama hakanud - meie viimase kohtumise ajal oleks ta mu teadvuse üle vaevata kontrolli saavutanud. Nüüd aga olin ma talle arvestatav vastane ja see pidi temas tapajanu äratama. Aga ma teadsin, et ta ei ründa mind enne, kui saab teada, mis ülesande annab mulle Jõud. Sest ilmselgelt on tema kohuseks see nurjata.



Vestlus Leanniga

Nüüd pidin ma kiiresti Leanni leidma. Kuigi Woodstockid olid ilmselt blokeerinud kõik võimalused minuga kohtumiseks, sain Leanni telefoninumbri kergesti kätte. Ta töötas muuseumis - võtsin nende kodulehe internetis lahti ja leidsin sealt naise ametinumbri.

Leann võttis toru ise. " Ära pane palun toru ära, mul on kindlasti vaja sinuga rääkida!" ütlesin ma, kui naine mu häält ära tundes vakatas ja kõnet justkui katkestada püüdis. Siiski jäi ta kuuldele, kuid lausus mulle vaenulikult ja etteheitvalt:

"Mida sa veel tahad? Kas sellest on vähe, et sa meie abielu suuresti nurja oled keeranud? Pärast seda ööd pole miski enam endine..." ütles ta.

"Usu mind, Leann, mul on kahju, aga see pidi nii minema," ütlesin ma. "Aga tegelikult tahtsin ma sult küsida, et ega sa viimasel ajal midagi erilist pole märganud? Et keegi tunneks sinu vastu huvi või jälgiks sind?"

"Ei tule nagu ette," vastas naine kõhklevalt. "Mis siis on? Kas keegi peaks minust huvituma? Mis üldse toimub?"

"See naine on tagasi!" ütlesin ma. "See, kes tappis leedi Eleanori. Ma nägin teda ja me vestlesime!"

"M'is naine?" küsis Leann arusaamatult ja vakatas siis. "Sa ajad jälle neid hulle jutte sajandeid elanud tegelastest. Tead, need jutud on mind ära tüüdanud ja ma lõpetan nüüd kõne!"

"Oota!" karjatasin ma. " Ta jahib sind ja sa pead ettevaatlik olema!"

"Ta jahib mind?" küsis naine külmalt. "Miks talle mind vaja on?" Mis moodi puutun mina teie sajandite taha ulatuvatesse tegemistesse?" Ta polnud siiski toru hargile visanud.

"Ma rääkisin sulle, et sa oled justkui leedi Eleanori reinkarnatsioon, temaga vaimselt seotud ja seega teatud jõududele ohtlik," selgitasin ma. Leanni järgnev jutt aga veenas mind, et hoolimata mererahva nägemisest ja minu surematuse tõestusest tahtis ta kõigest sellest eemalduda ja seda unustada.

"Tead, Leann, ma saan aru, et sa ei taha kõigest sellest midagi kuulda, aga ole ettevaatlik!" ütlesin ma masendunult. "Anna mulle mingi oma meiliaadress ja ma saadan sulle selle naise pildi. Siis tead, kellest kaugemale hoiduda!" Kui naine näis kõhklevat, lisasin ma: "Sa võid ju alati mind blokeerida või meiliaadressi muuta."

Naine leppis selle ettepanekuga, ütles mulle aadressi ja katkestas kõne. Mina aga saatsin talle kohe taskutelefoniga tehtud pildid Anastasijast ja lisasin oma telefoninumbri märkusega, et sellel võib ta vajadusel alati mulle helistada.

Leanni kõne tuli hämmastavalt ruttu ja naise hääl oli ülimalt erutatud.

"Ma tean seda naist!" hüüatas ta paanikas. "Nägin teda muuseumi juures ja ta vaatas mind kuidagi ebameeldiva näoga..."

"Oled sa sellest kindel?" küsisin ma. "Mida ta konkreetselt tegi?"

"Noh, ma läksin tööle ja nägin teda pargipingil istumas. See naine vaatas mind ja muigas kummaliselt. Arvasin algul, et ta naerab mu üle - mul oli teist päeva uus kostüüm seljas ja tead ju küll, kuidas naised üksteise riietust hindavad - mõtlesin, et mu kostüüm ehk ei istu mulle hästi. Seepärast läksin uhkelt edasi ja kuulsin teda naermas. See oli hirmutav naer..." Leann jäi vait.

"Kuula nüüd mind, Leann!" ütlesin ma. "Otsene oht sind ei ähvarda - Anastasija ütles, et sa pole talle vääriline vastane ja ta ei kavatse sind vähemalt esialgu niisama lõbu pärast tappa. Ta ootab, kuni sa vajalikud oskused omandad ja tuleb siis sinuga võitlema. Nii et sul on aega.."

"Aga ma ei hakkagi mingit võitlemist õppima ja siis jätab ta mu ehk rahule ja asi ongi lahendatud," hüüdis naine tuliselt.

"See pole nii lihtne!" ütlesin ma mõtlikult. "See naine teab palju - kui ta tunnetab sinust ohtu, tapab ta su ikkagi ja piinab veel enne seda nii, et sa ise surma palud. Hullem aga on see, et ta võib sind ennast võitluskunste õppima panna!"

"Kuidas ta seda teeb, kui ma ise ei taha?" päris Leann kärsitult.

"Ta tapab kellegi su lähedastest ja seda eriti jõhkral viisil." selgitasin ma. "Sa ei saa siis tema karistamiseks abi ei politseist ega kohtust - meie maailmas on need institutsioonid ümmargune null. Sul ei jää muud üle, kui ise võitlusse söösta - ja seda ta tahabki!"

"Jumaluke küll, mu mees!" karjatas Leann äkitselt. "Kas ta võib seda temaga teha?"

"Kardan küll!" vastasin ma vaikselt ja kui naine hüsteeriasse sattus, ütlesin talle rahustavalt: "Leann, me peame kohe kohtuma ja seda arutama. Ütle koht ja aeg ja ma tulen kohale. Katsu oma meest seni kusagil väga käidavas kohas kinni pidada, aga ära talle milestki räägi, ta ei usuks seda ja hakkaks pigem sulle vastu töötama."

Me leppisime kokku, et kohtume viie tunni pärast Plymouthis muuseumi lähedal kohvikus.

Valisin nüüd uue numbri. Telefonist kuuldus peagi rõõmus mehehääl:

"Hei, sa igavene lontrus! Pole sind pikki aastaid näinud! Kuhu sa kadunud oled?"

"Tore sinugi häält kuulda!" laususin ma. "Aga nüüd, mu sõber, on mul sulle palve..." ja ma selgitasin talle pikalt, millist teenet ma temalt ootan.

See oli Edmond. Olime temaga viimati kohtunud Normandia dessandi päevil, kui me mõlemad lõbu pärast liitlasvägede poolel Euroopas randusime. Mürsukild lõikas Edmondi kaela peaaegu täiesti läbi ja seepärast oli teine surematu tema kõrval elupäästja - surusin lihtsalt pea paika ja haav kasvas kinni. Peata jäädes muutus surematu surelikuks ja lahkus siit ilmast.

Nüüd saatsin Edmondi professorit kaitsma. Seni, kuni ise midagi ette võtta jõuan.


Professori surm

Ma sõitsin Plymouthi poole mööda kaheksandat maanteed. See oli autodest tulvil - reedesel pärastlõunal tõttasid paljud inimesed maale suvitama. Kuna oli puhkuste kõrgaeg, siis oli tihe ka linna poole viiv liiklus. Juba paaritunnise sõidu järel mõistsin, et kohtumisele Leanniga jään hiljaks. Tema telefon aga oli välja lülitatud ja naist ette hoiatada mul ei õnnestunud.

Umbes poolel teel läks asi veel hullemaks - maanteel oli toimunud üsnagi ränk avarii ja pärisuunas oli kaks sõidurada suletud. Pidime ootama, millal politseinikud meid vastassuunast tulijatega kordamööda läbi lasevad. Ja siis juhtus miski, mis pani mind mõistma, et olen igatepidi hiljaks jäänud.

Vastassuunast tuli lahtine kabriolett. Selle roolis oli suur tahumatu mehekolge, kellest mu pilk vaid üle libises, kuigi hiiglane tundus kuidagi tuttav. Enam tähelepanu tõmbas naine, kes eeskirjadest hoolimata seisis juhi kõrval püsti, nõjatus vastu esiakent ja vaatas ettepoole. Tal oli seljas valge kleit, tumedad juuksed lendlesid tuules ja naine näis kogu maailmale enda ilu vaatamiseks pakkuvat. Igastahes jäid kõik juhid seda kaunitari vaatama. Minust möödudes heitis naine mulle kiire ja võiduka pilgu. Oleksin justkui hoobi saanud - see oli Anastasija ja roolis oli üks tema kaasosalistest.

Jahmunult vajusin istmele. Anastasija möödumine polnud mingil juhul juhuslik, ta oli välja ilmunud mingit sõnumit edastama. Ja ma teadsin juba, mis sõnum see on - olin Woodstockide abistamisega hiljaks jäänud.

Autoderodu pääses taas liikuma ja minagi jätkasin teekonda Plymouthi poole, nüüd juba kiirustamata ja jahmunult kõike ette arvata püüdes. Siis taipasin raadio lahti keerata ja kui täistunnil anti edasi uudised, sain teada selle, mida juba ette olin aimanud.

Diktor luges erutatud häälel ette uudise võikast kuritööst. Arheoloog ja ajaloolane professor Charles Woodstock oli leitud oma töökabinetist tapetuna. Mõrv oli eriti jõhker - enne kõri läbilõikamist oli mõrtsukas murdnud ta sõrmeluud, purustanud põlved ja torganud välja silmad. Ja mis kõige veidram - keegi polnud näinud mõrvarit teadlase kabinetti sisenemas ega väljumas. Professor oli vaid palunud ennast kiire töö tõttu mitte segada. Laiba leidis sekretär, kes läks mehele teatama tema abikaasa saabumisest.

"Politsei peab mõrvari kiiret tabamist oma kõige tähtsamaks ülesandeks," ütles Plymouthi politseiülem intervjuus.

Niisiis oli Anastasija teinud esimese käigu, mind tugevasti ennetades. Kujutlesin, mis seisus võib olla Leann - kindlasti hirmunud ja hüsteerias ning polnud võimatu seegi, et ta süüdistab kõiges toimunus just mind. Kas ongi mõtet tema ette nüüd ilmuda, kuigi ka mitteilmumine olnuks veider ja kahtlustäratav? Otsustasin siiski kohale sõita ja olukorraga tutvuda.

Plymouthi jõudes peatusin korraks ja otsisin sülearvutis Charles Woodstocki töökoha aadressi. Instituudi maja oli politseinikest ja ajakirjanikest ümber piiratud. Mitu telekanalit tegid kuirtööpaigast otsesaadet. Võõraid lähemale ei lastud, kuid ma nägin peasissepääsu juurest inimestest ümbritsetud Leanni. Ilmselt olid need tema sõbrad, kes naist lohutasid ja ajakirjaniked eemal hoidsid.

"Kus kurat see Edmond oli?" mõtlesin ma. "Kas ta ei jõudnud Cardiffist õigel ajal kohale?"

Auto juurde naastes tabas mind uus löök, aga tuli ka vastus äsjasele küsimusele. Esiistmel lebas massiivne kuldsõrmus, millelt kuul oli Normandias vääriskivi ära rebinud. Siis kandis seda mees, keda nüüd ilmselt enam elus polnud. Anastasija oli Edmondi eest leidnud ja ta tapnud. Surematu laipa mõistagi politsei ei leidnud, sest neid ei jäetud kunagi lohakile. Sõrmus oli mulle märguandeks autosse poetatud.

Oma pikast ja sündmusterohkest elust hoolimata tundsin ennast lööduna, väsinuna ja murtuna. Norutamiseks mulle siiski aega ei antud - pilku tõstes nägin Leanni enda poole tulemas. Naine nägi hirmus välja - ta silmad olid punaseks nutetud, nägu kriitvalge, iga ihurakk väljendamas vaigistamatut valu. Hetke näis mulle, et mind silmates lipsas ta silmadesse rõõmuhelk. Edasine oli minu jaoks ootamatu, sest naine tuli mu juurde, põimis käed ümber mu kaela, surus end minu vastu ja langetas pea mu õlale. Hoidsin teda hinge kinni pidades käte vahel ja ootasin. Siis tõstis naine pea ja sosistas mulle kõrva:

"Ma pean nüüd Charlesi maha matma. Aga siis tuleb sõda ja ma tahan selle võita. Oota mind neemel, ma tulen sinna."

Leann vabastas end mu kallistusest ja läks tagasi vaatamata oma sõprade juurde, kes mind kahtlustavalt silmitsedes teda ootasid. Lahkudes vaatas naine korra tagasi ja lehvitas mulle kergelt. See polnud abikaasa jõhkrast surmast murtud naine, temast oli saanud võitleja. Meid ootas ees surmaheitlus, millest vaid üks pool tervena välja sai tulla.


Võitluse algus

Leann kadus mu elust kaheks nädalaks. Ta ei vastanud mu telefonikõnedele ning tema tegemisi sain jälgida ainult meedia kaudu. Professor Woodstockile korraldati suured ja uhked matused. Politseiteadetest paraku võis ainult kuulda, et mõrvari ja tapmismotiivi asjus kontrollitakse erinevaid versioone. Mina teadsin kindlalt, et juurdlus oli ummikus - Anastasija ei vaevunud isegi kedagi süüdi lavastama, teda ennast tabada aga oli võimatu, vähemalt korrakaitsjatel.

Leann saabus neemele siis, kui arvasin juba teda kättemaksust loobunud olevat. Ühel õhtul nägin Woodstockide majakeses tuld põlemas. Läksin kohe sinna, mõistagi ettevaatlikult, kuigi taipasin, et Anastasijal pole sinna enam asja. Leann oli mind tulemas märganud ja tuli mulle trepile vastu. Ta kallistas mind ägedalt ja kuigi see oli sedasorti embus, mida jagatakse ka isa, ema, venna või õega, tundsin kohe, kuidas naine janunes läheduse järele. Aga kohe muutus ta äsja abikaasa kaotanud lesknaiseks, kel lein alles värskelt südames.

Istusime kahekesi köögis ja vestlesime. Naine rääkis mulle oma mehe matustest. Siis lausus ta nukralt:

"Vaene Charles! See ei pidanud nii minema! Tunnen ennast süüdi - ehk oleksin pidanud ta maha jätma. Ta süda oleks küll purunenud, aga ta oleks elus ega saanuks nii koledat surma tunda!"

"Võib-olla poleks mina tohtinud sind neisse asjadesse pühendada... Ehk polnud selleks õige aeg?" sõnasin ettevaatlikult.

"Sa arvad, et süüdistan sind milleski?" küsis Leann. "See pole nii. Kui ma esimest korda sind nägin - siis, kui käisin sind külla kutsumas - nägin mõne sekundi vältel nägemust. Olin sel hetkel justkui leedi Eleanori rollis - see oli hirmutav, aga väga paeluv. Edasi juba teadsin, et miski on pöördumatult muutunud ja et sinul on selles roll. Võib-olla oli minu viga selles, et ma üritasin Charlesi pärast kõike edasi lükata. Alustanuks ma kõike kohe, võinuks paljugi teistmoodi olla!"

Ma hakkasin kohe Leanni õpetama. Mõistagi olid käsitsi-, mõõga- ja kepivõitlus, tulirelva käsitsemine ja muu taoline vaid osa kogu õpetusest. Rääkisin tundide kaupa naisele ka minevikust, erinevatest tavadest, mis mõjutasid surematute kombeid ja käitumist ning aitasid Leannil Anastasija mõttekäiku mõista. Siis rääkisin naisele ka teadvuse mõjutamisest, mida oli nõiatar minu kallal teinud. Leann tundis selle vastu suurt huvi.

Me istusime vastastikku laua taha ja minu nõuande järgi süvenesime oma mõtetesse. Suletud silmil sisenesin Leanni teadvusesse. See oli imelihtne ja ma hakkasin kohe naise tahtega manipuleerima. Kord soovitasin tal kohe minna oma mehe mõrtsukale kätte maksma minna, siis aga käskisin tal asja rahulikult võtta. Naine oli segaduses, tahtes kord võitlusse söösta, siis aga silmnähtavalt rahunedes. Kui ma tema mõjutamise lõpetasin ja me mõlemad silmad avasime, leemendasime higist. See oli mõlemale ränk katsumus. Naine aga tahtis jätkata. Käskisin tal mõtted kokku võtta ja mulle vastu hakata. Tema tahe oli tugev, aga vastupanu kegesti murtav, kuid ikka ja jälle harjutades kohtasin tema teadvuses üha ägedamat vastuhakku.

Kord pärast mõõgavõitlust soovitasin Leannil kättemaksumõtted kaugesse tulevikku lükata. "Sa oled liiga äge ja tuline, seega kerge saak, sest võid ruttu eksida. Anastasija on külm ja kaalutlev, ta viib su endast välja ja siis oled tema meelevallas. Pea meeles, et kättemaks on roog, mis on parim külmana!" õpetasin ma naist.

Lisasin veel, et nende kohtumine sõltub vaid Anastasijast - see naine ilmub välja vaid siis, kui leiab selle endale kasuliku olevat. Mina olin teda sajandeid jälitanud, naist siiski tabamata ja lootust polnud ka Leannil.

Minu suhe Leanniga oli platooniline. Pikki nädalaid ja kuid koos olles ei üritanud kumbki meist lähedasemaks saada. Liiga palju oli meis kahes erinevust, liiga palju sidus meid erinevate maailmade ja inimestega. Naine käis sageli Plymouthis ja Cardiffis, jäädes mõnikord nädalateks ära. Tal oli lihtsalt vaja ka tööd teha. Hilisemate muljetuste järgi sain aru, et Leann oli ka mõne tuttava mehega väljas käinud. See häiris mind pisut, kuid ma ei teinud sellest suurt numbrit - Leann oli ju luust ja lihast inimene, kel olid oma vajadused.

Õpilasena oli Leann ideaalne. Kas kättemaksujanust või ellujäämise vajaduse mõistmisest tingituna, igastahes omandas ta kõik võitlusoskused kiiresti ja põhjalikult.



Kohtumine surmakoertega

Möödus paar kuud, mil ma jätkasin Leanni õpetamist. Muutusime temaga üha lähedasemaks, kuid hoidsime endid siiski vaos - liiga vähe oli Charlesi surmast möödas. Kui me aga esimest korda suudluseks teineteisele lähenesime, segati meid ootamatult ja seda eriti karmide tegelaste poolt.

Käisime naisega Lõuna-Walesi mägedes ratsutamas. Mul oli sealt üks tuttav talunik, kes kasvatas hobuseid ja ma tahtsin Leannile mitmeid ratsatrikke õpetada - näiteks seda, kuid kapates mahakukkunud relva üles tõsta või kuuli eest sadula taha varjuda. Õppimine läks edukalt ja meile jäi aega ka meeldivalt lobisedes loodust nautida.

Kord ratsutades tundsime mõlemad sedavõrd teravat vajadust läheduse järele, et sirutasime sadulas istudes huuled suudluseks teineteise poole. Just siis, kui meie näod oli väga lähestikku, toimus naise näos miski muutus. Ta nägu tõmbus ehmatusest kahvatuks, naise silmad jäid vahtima kedagi või midagi mu selja taga. Aeglaselt pöörasin ka mina pead ja nägin mäeharjal viite koera meie poole jõllitamas.

Need olid vasika kasvu suured mustad loomad, avatud suust paistmas suured kihvad ja ila lõugade vahelt tilkumas. Hõõguvate silmadega jälgisid nad meid, valmistudes ilmselgelt ründama.

„Saan ma õieti aru, need tegelased pole meie maailmast?" sosistas Leann, nägu ikka veel minu oma lähedal.

„Jah, need on Gamri, Fernise ja Metsiku Hundi järeltulijad, keda teatud otstarvel siia ilma tuuakse," selgitasin tasakesi.

„Aaside koerad?" päris naine endiselt tasakesi. „Ja otstarve on meid nahka pista? On meil üldse lootust nende käest pääseda?"

„Peame üritama!" vastasin ma. „Kui ma sulle silma pilgutan, sunni hobune kappama."

Kui meie ratsud järsku tuulekiirul kappama hakkasid, ulgusid kõik viis soerdit metsikult, õudsalt ja lühidalt ning sööstsid meile järele. Algul tundus mulle, et saame neil eest ära ratsutada, aga siis mõistsin, et koerad mängivad meiega: enne otsutavat hüpet jäi üks või teine kiskja nagu hetkeks õhku rippuma ning jäi nii teistest maha, et uuesti Metsiku Jahiga liituda. Selle mängu tõttu ja tänu Leanni peas tärganud mõttele me pääsesimegi.

Leann oli järsku taibanud, et meid võib päästa pühitsetud pind ja ta suunas hobuse väikese külakalmistu poole. Koerad taipasid tema plaane ja tuhisesid meile järele, et siis niutsatusega enne nähtamatut piiri peatuda. Me olime kalmistul ja seega nende haardeulatusest väljas.

Peatusime kalmistu keskel asuval muruplatsil, kus vaimulik tavaliselt surnuaiapühal palvust peab. Hobused värisesid pingutusest ja korskasid hirmust, mille jälitamine oli neile peale ajanud. Koerad oli pühitsetud maa-alast kaugemale jäänud, nad ulgusid verdtarretavalt ja kõndisid ümber kalmistu, et meid põgenemiskatsel tabada. Videvikus joonistusid nende hõõguvad silmad eriti võikalt välja.

„Siin oleme vist väjaspool ohtu?" ütles Leann minu käest haarates. Kallistasin teda ja suudlesin tugevalt huultele.

Sellega polnud meie seiklus sugugi lõppenud, sest kohe tuli üle elada uus hirmutav üllatus. Nimelt hakkas paljude haudade juures miski helendama ja maa seest voogas välja midagi udusarnast. See võttis kiiresti inimeste kuju ja hakkas materialiseeruma ning varsti seisid haudade ääres võikad lotendavates suririietes luukered. Suutsime suurivaevu nende nägemisest kohkunud hobuseid tagasi hoida.

Koolnud ei tundunud meile ohtlikud olevat. Nad ei teinud isegi meist väljagi, vaid liikusid roduna surnuaia müüri poole. Seal patrullivad koerad võtsid neid vastu vihase, kuid mõnevõrra argliku urinaga. Nende püstised sabad kippusid jalge vahele langema. Paistis, et elukad kardavad surnuid.

Müüri ääres peatunud koolnud karjusid koertele midagi vanas keldi keeles, näitasid neile rusikat ja paar vanemat, ilmselt sadade aastate eest surnud meest vibutasid relvi. Varsti muutus koerte urin niuksumiseks, loomad taandusid üha kaugemale, pöörasid siis ümber ja kadusid ulgudes tihenevasse pimedusse.

Nüüd läksid koolnud meist välja tegemata oma haudade juurde, hakkasid lagunema nagu tuulest viidav udu ja laskusid siis õrna helenduse saatel haudadesse. Üks neist näis siiski meile tervitades viipavat. Siis valitses surnuaial vaikus ja pimedus. Kristlastest surnud olid aaside koerad minema peletanud - kas siis meid abistada püüdes või lihtsalt sellepärast, et need soerdid nende rahu rikkusid.

Kappasime kiiresti sinna tallu, kust me hobused olime laenanud. Teel vahtisime pidevalt taha, kuid Metsik Jaht meile enam ei järgnenud.

See öö möödus meil Leanniga lõppematutes kallistustes. Olime koos liiga palju hirmutavat näinud ja ainult kallima embuses olek peletas need meenutused mälust.


Surematu külaskäik

Puhkasime Leanniga Wrighti saarel, kui minevik taas mulle järele jõudis. Istusin ühel päeval väikese üürisuvila verandal ja vaatasin merele. Leann oli läinud külakese poodi toidukaupu ostma. Tema naastes pidime üheskoos paadiga merele minema.

Järsku kuulsin mootorimüra. Suvila ees peatus auto, noobel Mercedes. Tundsin järsku tuttavat ärevust - see tähendas, et tulemas on keegi minusugune. Aga kes? Kuna tulija ei püüdnudki salaja tulla, leidsin, et tal pole vaenumõtteid ja ootasin külalist rahulikult.

Autost väljus noor sihvakas mees, kes mulle tervitades viipas. Tohoh, Duncan, mõtlesin ma. Temagi oli surematu ja ma polnud meest kaua näinud. Ta polnud see, kellega koos tegutseda ja mingit võitlust pidada, pigem oli Duncan salakaval, kellelt võis alati reetmist oodata. Olin kindel, et mind otsima on ta tulnud mingi kindla eesmärgiga.

Duncan tuli minu juurde verandale ja kallistas nagu vana sõpra. «Sind pole ammu näinud. Liiga kauagi!» ütles ta. Mehe hääl kõlas siiralt, kuid ta valetas kohe kindlalt.

«Sa pole mind üritanud üles otsidagi. Millest siis nüüd selline uudishimu?» küsisin muiates, kui olime istunud.

Duncan teadis, et ma teda ei usu, kuid temale omase libedusega üritas ta oma juttu siluda.

«Noh, mul oli ikka asja ka, aga see ei tähenda, et ma poleks sind kohata tahtnud,» põikles ta.

«Sa oled ju alati Anastasijaga mestis olnud, miks sa nüüd siis minu juurde tuled?» küsisin ma. «Sa ju tead, et ma selle lirvaga sõjas olen!»

«Oleme siis ausad - ma tahan kuulda sinu pakkumisi, enne kui löömaks läheb!» vastas külaline.

«Miks sa arvad, et ma sulle pakkumisi teen?» pärisin ma uuesti.

«Noh, sul on liitlasi ju vaja, sest vastane on sul tugev. Aga olen kuulnud, et sa pole ise ka papist poiss ja järsku on mul kasulikum sinu kõrval olla,» selgitas duncan.

«Sa ju mõistad, et ma ei tee sulle pakkumisi - sinu peale ei saa kunagi kindel olla. Peaksin siis kogu aeg nuga selga ootama,» naersin ma õelalt.

«Tee siis nii kõva pakkumine, et ma ustav oleksin. Varandust peaks sul ju jätkuma,» irvitas Duncan.

«Mida teeb surematu palju rahaga? Mine röövi hoopis panka!» soovitasin.

«Raha eest saab surematu surelike maailmas mõndagi head!» ütles mees. «Pealegi jälitaks politsei pangaröövlit ja ma võin juhuslikult hukka saada.»

«Ei, see jääb ära!» vastasin kindlalt. Näis, nagu oleks külaline seda vastust oodanudki.

«Sul olla uus Eleanor?» küsis Duncan. «Ma polnud tema tapmise juures, kuid olen kuulnud, et Anastasija lõbutses kõvasti. Küll aga käisin sinu uue libu meest tapmas ja ma nautisin seda! Muide, mina lõin ta põlved puruks. Ja ma proovin olla ka siis kohal, kui Anastasija su tüdruku ette võtab...»

Järsku toimus kõik kiiresti.Ma ei saanudki aru, kust Leann oli välja ilmunud, aga tal oli pikk kööginuga käes ja näol julm kättemaksuihast põlev ilme. Hetkega oli ta Duncani selja taga. Mees oli teda silmanurgast näinud ja hüppas püsti, kuid oli juba hilja. Nuga libises üle ta kõri ja võimas verevoog purskus tuba üle ujutades kaelast. Haavatu kukkus põlvili, kuid ma märkasin, et veri hakkas kiiresti kinni jääma.

Surematul võis paranemine võtta aega paar minutit. Seepärast hüppasin kõrvaltuppa, haarasin oma mõõga ja naasnuna surusin selle Leanni kätte.

«Raiu ta pea maha ja ruttu!» käskisin ma. Leann ei kõhelnud hetkegi. Siuh! vilistas mõõgatera ja järgmisel hetkel vedeles Duncani pea vaibal. Keha kukkus sinnasamma kõrvale.

Leanni näos polnud kübetki hirmu, vastumeelsust ega kahetsust. Ta näis hoopis kergendust tundvat. Ja siis juhtus midagi kummalist...

Duncani kaelast sähvatas midagi välgusarnast ja see tabas Leanni. Naine kiljatas ja kukkus põlvili. Ta vabises nagu voolu all olles. Haarasin ta õlgadest ja tõstsin püsti.

«Mis see oli?» päris Leann.

«Tere tulemast meie sekka!» ütlesin pidulikult. Naine oli küll jahmunud, kuid paistis sellest aru saavat, mida olin öelnud.

Ma tõin tugeva kilekoti, asetasin sellesse suure kivi, seejärel Duncani jäänused ja me sõitsime kaugele merele, kus keegi meid näha ei võinud. Surematu nüüd surelikuks saanud keha libises Keldi mere põhjatusse sügavusse.

Meil läks paar päeva, et tapetu verest mingeid märke ei jääks. Renditud auto viis Leann töökotta tagasi. Ta mängis armunut, öeldes, et kallim on nüüd tema juures ja autot enam pole vaja. Sellesse suhtuti mõistva muigega ja keegi ei üritanudki Duncani kadumist uurida.

Olime veel nädal aega Wrighti saarel ja kadusime siis kõigi nelja tuule poole. Meie, kaks surematut.


Sõda hakkab pihta

«Kas see hakkabki nii käima?» küsis Leann, nõjatudes vastu Shotimaa rannikul kõrguvat rannakaljut. Vaatasin ta armsat nägu ja värisesin mind vallanud tunnetest. Siiski vastasin talle jaatavalt.

Leann oli just tulnud Skye saarelt.Mina polnud temaga kaasas käinud - mul oli Glasgow`s äriasjadega tegemist, naine aga tahtis vaadata üht Hebriididelt leitud iidset eset. Ta naases sealt ühe jahiga ja pidi ebameeldiva seikluse üle elama.

Naise sõnul tukkus ta kajutis, kui tundis järsku jahti võppuvat. Kui ta uksest välja vaatas, silmas ta pardal hiiglaslikku kaheksajalga, kes oli oma kombitsatega taglase külge kinnitunud ja kiskus pardalt meeskonnaliikmeid vette. Leanni nähes oli elukas teised ohvrid kiiresti lahti lasknud ja tema suunas tormanud.

«Lõin tal mõõgaga mitu kombitsat küljest ja ühe löögi sain pähe anda, aga siis pidin kajutisse taganema,» jutustas mu kallim. Kuni kaheksajalg ust lõhkus, puges Leann aknakesest välja, libistas end vette ja ujus vaikselt minema.

«Õnneks juhtus see üsna ranna lähedal. Kui maale jõudsin, oli kaheksajalg juba jahi sedavõrd pilbastanud, et sai selle põhja tirida,» rääkis naine. «Ta ilmselt ei märganudki, et mind enam seal pole. Aga mõõgast jäin ma ilma.»

Ma vaikisin, ent südames teadsin, et see rünnak polnud juhuslik. Vähesed said mereelukaid enda tahtmist mööda tegutsema panna, kuid Anastasija teadis neid, kel see võime oli ja ilmselt kasutas ta nende teeneid. Ilmselt arvas ta meid mõlemaid Hebriididele sõitvat, nagu see meil algselt kavas oligi.

«Me peame rohkem koos olema,» ütlesin ma. «Koos oleme tugevamad... ja ma armastan sind meeletult,» ütlesin Leannile. Naine naeratas võluvalt, mu sõnad meeldisid talle.

Ühes Edinburghi lähedal asuvas lossis oli Leann hiljuti teisegi ootamatu kallaletungi üle elanud. Kui ta suures mõisas aastakümneid kinni olnud tube mööda vanavara otsides hulkus, ründas teda vampiir. Too mees oskas oma ohvreid endale allutada, et neid verest tühjaks imeda. Leanni puhul pidi vampiir siiski pettuma - surematute verd nood olevused ei joo, sest see ei anna neile midagi, isegi mitte täiskõhu tunnet. Pigem on see neile mürgine. Tollele tegelasele lõppes kallaletung õnnetult - Leann ei andestanud hammaste kaela löömist ja torkas vampiiri mingi riidepuuga surnuks.

«Uskumatu, kuidas mu elu muutunud on!» nentis naine. «Vana maailm on jäädavalt kadunud. Vahel kardan, et sa võid mu kõrvalt kaduda. Üksi ma hakkama ei saaks - selles maailmas ei abista minusugust keegi.»

«Ma ei kao kusagile!» lubasin ma Leanni kallistades.

Kui me seal niimoodi seisime, nägin eemal kaljul üht teist naist seismas. Ta vaatas meie poole ja lehvitas. Ma tundsin ta ära.

«Mis on?» küsis Leann, tunnetades ilmselt, kuidas ma üle kere jäigastusin. Ta vaatas mulle otsa ja siis sinna, kuhu minu pilk oli pööratud. Kaljul polnud enam kedagi.

«See oli Anastasija. Ta jälgis meid;» vastasin.

«Ta siis luurab meie järele?» küsis Leann.

«Ei. Ta tuli ütlema, et sõda on alanud,» teadsin ma järsku. Naine vakatas, vaatas mind veidi ehmunult, aga lausus siis rahulikult ja kindlalt: «Ma olen valmis... me oleme valmis.»

Ma ei tea, kas Anastasija oli otsustanud meid lihtsalt kombata või tegutsesid tema käsilased omapäi, aga rannast lahkumisel ründasid meid need kaks koljatit, keda olin näinud Woodstockide rannamajas. Me võtsime rünnaku vastu.

Võitlus ei kestnud kaua. Mu mõõk lõikas peagi ühel hiiglastest randme läbi. Kui mu vastane uskumatult oma könti vahtis, libistasin mõõgaga üle ta kaela. Mees vajus kokku, tema keha hakkas kiiresti lagunema, kuni sellest jäi järele must tomp.

Leann oli oma vastasega vapralt võidelnud ja algul näis mulle kohkumusega, et ta oli tõsiselt hädas. Aga ta võttis ennast kokku ja surus koljati kaldajärsaku äärde. Ma ei seganud nende võitlusesse, kuid astusin paljastatud mõõgaga naise selja taha. Vaenlane komistas korra ja et Leanni surmahoobist pääseda, pidi järsakult alla hüppama. Rannajoont uurides me ei näinud teda ega saanudki teada, mis temaga juhtus.

Sõda oli alanud. Ma võtsin selle teadmise rahulikult vastu, kuid kartsin meeletult Leanni pärast. Sest teda ootas ees võitlus Anastasijaga, kes oli tapnud kümneid surematuid.



Rändaja külaskäik

Istusime Leanniga Londonis ühel pargipingil. Õieti istusin vaid mina, Leann lebas selili pingil, pea minu süles ja luges raamatut. Ma sasisin vaikselt ta juukseid, libistasin sõrmedega üle naise kaela ja päevitunud õla ning peatusin pringil täidlasel rinnal, mille peale mu kallim pilgu tõstis ja naeratades mulle otsa vaatas.

Kui ma teiste pargikülastajate nägemata Leanni rinnanibu hõõrusin ja naine punastades mulle «Jäta järele!» sosistas, tabas meid mõlemaid mingi veider tunne. Vaatasime üheaegselt kõrvale. Naaberpingil, mis oli alles tühi, istus mees.

Ta peas oli laia servaga kaabu, mis varjas ta silmi, seljas pikk presentmantel, jalas kulunud teksapüksid ja nööritavad sõdurisaapad. Mees istus liikumatult, närides vaid rohukõrt. Leann vaatas mulle küsivalt otsa.

«Tere, Rändaja!» ütlesin ma rõõmsalt. Seepeale kergitas mees kaabuserva ja vaatas mind lõbusalt.

Mehe näo järgi võinuks talle vanuseks pakkuda 50-60 aastat, kuid ta silmad olid nooruslikud ja säravad. Samas peitusid nendes sajanditega omandatud tarkus ja teadmised.

«Tundsid mu ära, võrukael,» naeris Rändaja.

«Oma õpetaja tunnen ma alati ära,» laususin ma lugupidavalt. Rändajale võlgnesin ma suuresti oma oskused ja teadmised.

Rändaja vaatas Leanni. «Sina oled siis leedi Eleanori järeltulija,» nentis ta. «Oled sama kena ja suursugune küll. Ja sa oled nüüd üks meie hulgast.» Kompliment kostis Rändaja suust lihtsalt ja lugupidavalt, Leann aga punastas sügavalt.

«Kas sa oled Saadik?» küsisin õpetajalt, mille peale ta noogutas ja jätkas:

«Muster on seega siis kokku pandud. Anastasija tappis kunagi leedi Eleanori ja peab nüüd tema järglasega kohtuma...» Ta vaikis hetke. «Sinust sai surematu, sest nii pidid minema. See naine on tapnud paljusid. Ta mõrvas ka Duncani vanaisa, kes oli omal ajal suur iiri druiid. Poisike tuli just tuppa ja leidis peata surnukeha. Vanaisa vägi, mille Anastasija oli osaliselt omandanud, läks nüüd Duncanile, kellest sai surematu. Naine oli kedagi lähenemas kuuldes ennast peitnud ja taibates, et poisike on nüüd üks temasugustest, otsustas ta oma käsilaseks teha. Ta lahkus vargsi ja otsis Duncani alles mõni päev hiljem, et teda surematuna elamiseks välja õpetada. Poiss ei saanud kunagi teada, et tema uus käskijanna ta vanaisa tappis.»

«Kui sa Duncani tapsid, läks sinusse see osa keldi väest, mida mees kandis. Eks see tunnetas, et on seni kaude teeninud oma mõrtsukat ja otsustas üle minna inimesse, kelle esivanemad on sama tapja läbi kannatanud. Väel on see komme ja omadus minna inimesse, kes seda väärib,» jutustas Rändaja Leannile.

«Mis nüüd edasi saab? Mis ülesande võim meile annab?» küsisin rahulikult.

«Nagu ma ütlesin, muster on koos. Teie kolmekesi olete seotud, kuid vaenus ja üks pool peab paratamatult kaduma. Võim tahab, et kaoks Anastasija!»

«Miks eelistatakse just meid?» jätkasin pärimist.

«Sest Anastasija on Võimul üle pea kasvanud. Ta on omaette Jõud, kes on aastasadu tapnud neid, kel on väge antud ja ta on seda omale kogunud. Nüüd on ta võimas ja keegi peab käe ette panema. Võimu otsusega olete need teie!» vastas Rändaja.

Hetke vaikinud, jätkas külaline: «Sa vist teadsid Altai Tarka? Meest, kes on näinud Attilat ja Tšingis-khaani ning omandanud tohutu pagasi Hiina, Tiibeti ja Mongoolia vaimuteadmisi? Tead sa ka seda, et Anastasija tappis Targa, kui see oli transis ja seega abitu naise väe ees? Vähe sellest, et ta sai omale Targa väe, ta võitis endale ka tema jüngrid, õpilased, keda hirmutas juhita jäämine. Nad üritasid küll naist tappa, aga nähes, et nende jõud temast üle ei käi, alistusid talle. Anastasija loob endale ordu, et Varjudes valitsema hakata. Me peame ta peatama!»

Vaatasime Leanniga üksteisele otsa. Naine oli kahvatu, ent noogutas mulle. Minu noogutus Rändajale andis edasi meie mõlema nõusoleku.

«Teie kaks kuulute kokku,» ütles Rändaja seepeale. «Hoidke ühte, sest ainult nii te võidate. Kui üks teist peaks langema, on ka teine kadunud. Ainult koos olete tugevad, mõistate!»

Jutuajamine näis olevat lõppenud. Järsku aga juhtus midagi kummalist. Rändaja silmad klaasistusid, silmavalgete asemel ilmus sinna põrgusinine valgus. Tundsin, kuidas Leann võpatas ja hakkas vabisema. Äkki taipasin, et Rändaja ründas naise teadvust. Miks ta seda teeb? Tahtsin Leannile appi söösta, kuid minu teadvusele oli blokeering ette seatud. Rändaja ja Leann võitlesid kahekesi ja ma ei saanud midagi teha. Miski ütles siiski mulle, et mu õpetaja teeb seda mõttega ja minu vahelesegamine pole vajalik. Ma ootasin.

Järsku lõtvus Leann mu kätel. Rändaja oli tast jagu saanud. Aga just siis, kui mehe silmad hakkasid normaalseks muutuma, jäigastus naise keha taas. Rändaja silmad hakkasid uuesti leegitsema, kuid nüüd leemendasid juba mõlemad higist. Ühtäkki taipasin Leanni kavalust. Ta oli justkui alla andnud ja hetkel, kui mees ta teadvusest väljus, ründas naine teda ootamatult. Ja nüüd oli heitlus juba tasavägisem.

Viimaks andis Rändaja alla. Ta hakkas naerma ja muutus täiesti normaalseks. Leann näis surmväsinuna, kuid ta vaatas mulle otsa ja naeratas nõrgalt. Toetasin teda ja pöördusin õpetaja poole.

«Tubli!» lausus Rändaja vaikselt Leannile ja siis mulle: «Ma proovisin tema võimeid järele. Ta on tugev ja samas ka kaval. Võid temaga koos lahingusse minna!»

Mu õpetaja tõusis ja hakkas astuma. Kui ta ühest põõsast möödus, oli mees ühtäkki kadunud. Nii sai vaid tema teha. Enne aga poetas ta suunurgast: «Ta on praegu Marokos kõrbekuradite juures!»

Vaatasin pargis ringi. Kõik pühapäevaveetjad tegelesid oma asjadega. Keegi polnud midagi näinud.



Rünnak

Otsustasime Leanniga ette võtta esimese rünnaku ja Anastasijat seega üllatada. Et ta oma võitmatuses ülearu kindel poleks.

Me seisatusime Walesi mägedes ühe mahajäetud kaevanduse sissekäigu ees. Siit oli sajandeid kivisütt kaevandatud, nüüd aga polnud siin ammugi enam kedagi maapõues songimas.

Ma näitasin Leannile kaljusse raiutud kitsast treppi ja väikest sissekäiku mäenõlval.

«On sul kaevanduse plaan täpselt meeles?» küsisin ma. Leann noogutas. Suudlesin teda ja naine hakkas ronima.

Kui Leann mulle eelnevalt lehvitanuna koopasse kadus, asusin ka mina teele. Läksin aeglaselt, et mu kallim aega võidaks. Ma ei püüdnudki vaikselt hiilida. Mind pidi kuuldama ja enne, kui keegi Leanni kuuleb.

Kaevanduskäiku sukeldudes panin põlema valgustustõrviku, mida kasutavad sõjaväelased. See huugas sädemeid pildudes. Koobas kajas mu sammudest. Laskusin üha allapoole, uurides samas kaevanduse sisemust ning kuulatades, kas keegi ehk mind üllatada ei kavatse.

Kui tõrvik mu käes kustus, leidsin, et ma polegi pilkases pimeduses. Kusagilt ülevalt tuli valgust, mis andis piisavalt võimalust kõikidesse soppidesse näha. Ja ühest sellisest orvast leidsingi selle, mida olin otsinud.

Sinna oli sisustatud väike mõnus elamine. Koopasopis nägin lauda, kappe, mitut voodit, toole - see oli ehtne toake. Seintel ja maas olid vaibad ning praksuvad tõrvikud valgustasid seda elamist. Tuli leegitses ja pisikeses kaminas, kuid suitsu polnud - ilmselt juhiti see mujale. Olin sattunud ühte Anastasija arvukatest urgastest, mida ta oli rajanud enne minuga võitlusse astumist. Ja kiiktoolis kiikudes ootas mind puuslik, see kääbus, kes oli nõiatari saatnud Woodstockide majja.

«Ma ootasingi sind,» susistas puuslik püsti tõustes. Ta näis valvas, kuid oli samas rahulik. Võibolla ülearugi.

«Tore!» ümahtasin. «Oled Sa valmis surema?»

Puuslik naeris. «Kas sa tõesti loodad must jagu saada? Ma teen käskijannale teene ja tapan su. Siis saab tema sinu libuga lõbutseda. Ja ma teen su surma piinarikkaks.»

Ebard näis ohutuna, kuid ma märkasin õigel ajal tema huulte liikumist. See oli loits ja puuslik tahtis mind enne rünnata, kui ma mõõga haaran.

Aga ma ei haaranud mõõka. Selle asemel tõstsin käed ja mu sõrmeotstele ilmus helendus, mis sööstis üles ja alla, vasakule ja paremale, moodustades veepeeglina sillerdava tõkke. See peatas loitsu.

Järgmised viis minutit katsusime vastastikku jõudu. Üha tugevamaid loitse pobisedes katsus puuslik mu kaitsest läbi murda. Aga ta ei suutnud. Siiski hakkasin vaikselt vastupanu nõrgendama. Vastane läks õnge, ta tugevdas survet ja võidurõõmsast näoilmest nägin, et ta arvab end juba võitnud olevat.

Ja siis oli järsku kõik läbi. Mu kaitse püsis, aga puusliku rünnak katkes hetkega. Nägin tema jahmunud nägu, punnis silmi, mis tundusid pealuust välja tungivat, vereniret suunurgas... ja hõbedase otsaga oda südame kohalt rinnust välja turritamas. Kääbuse selja taga seisis julma näoilmega Leann, kes oli oda selja tagant puusliku selga löönud.

Edasine tundus mullegi ebareaalsena. Leann astus puusliku selja taha, pani käe ümber ta peaaegu olematu kaela ja tõmbas teise käega vastase pea jõulise tõmbega paremale. Kostis raksatus ja puuslik vajus naise käte vahelt jõuetult põrandale. Nüüd põlvitas Leann tema kõrvale ja kummardus vastase elutu näo kohale, justkui talle viimast suudlust anda soovides.

Ei, suudlust ei järgnenud. Puusliku suust hakkas hoopis hõbedast udu välja voogama ja see suundus Leanni suhu, kes väge jaksukalt endasse imes. Paarikümne sentimeetri pikkune juga voogas kääbuselt surematule paar minutit, katkes siis ja viimase raasukese endale võtnud Leann tõstis pea. Ta näis kohmetuna, kuid ta silmis säras võidurõõm.

Võtsin naisel käest ja ütlesin tasa: «Lähme siit ruttu minema!» Koopasuule jõudes viskasin põrandale väikese tennisepalli, mis põrkudes kaevandusse kadus.

Me olime taas sinise taeva ja päikesepaiste all, kui maapõuest kostis mürtsatus ja kaevanduse sissekäigus sähvatas plahvatuse kuma. Ma olin hävitanud Anastasija peidupaiga.

«Nüüd läheb tõsiseks võitluseks ja halastust pole kellelgil oodata,» ütlesin Leannile. See oli vaid aja küsimus, millal Anastasija esimesest tõsisemast kaotusest teada saab. Oskasin vaid tema raevu ette kujutada.


Leann hädas

Me saabusime Leanniga Londonisse, kus mul oli ärikohtumine inimestega, kelle ettevõtmistesse pidin investeeringuid tegema.Võtsime sviidi ühte korralikku hotelli, puhkasime veidi ja ma hakkasin valmistuma kokkusaamiseks. Tahtsin, et ka Leann kaasa tuleks, kuid naine keeldus. Ta tahtis hotellitoas veidi mõnuleda, kuni mina äriasju ajan.

«Kallis, sa ju tead, et Anastasija võib meid iga hetk rünnata ja me peaksime seepärast igal pool koos olema,» tuletasin ma armastatule meelde.

«Kui arvestada seda, et ta tahab tapmisest mõnu tunda, siis hotellis ta küll meie vastu midagi ette ei võta, pealtnägijaid on liiga palju,» arvas Leann. «Pealegi olen ma ametlikel kohtumistel küllaga käinud ja tean, kui igavad need on.»

Vastumeelselt andsin ma järele ja see oli suur viga.

Ma lahkusin hotellist ja otsustasin jalutada kohtumispaika ühes restoranis. Aega mul oli ja autoga paari kvartali kaugusele minna olnuks liiga peenutsev. Kui ma rahvarohkel tänaval kõmpisin, helises mu taskutelefon. Helistaja tutvustas ennast minu tulevase äripartneri sekretärina.

«Mister Lambot on juba kohal ja ta tahab teada, millal te pärale jõuate. Tal on veidi kiire järgmisele kohtumisele jõudmisega,» rääkis naine.

«Kohe olen kohal,» lubasin ma.

Kui ma telefoni taskusse pistsin, haaras mind järsku kummaline ärevus. Eelmisel päeval mulle ärikohtumise asjus helistanud naisel oli olnud hoopis teine hääletoon. Äsjane helistaja aga oli rääkinud justkui summutatult ja häält moonutades. Stopp! Pealegi oli too ärimees ju jätnud kohtumise aja minu otsustada, temal olevat investori jaoks aega alati.

Ma ei kõhelnud hetkegi, kui jooksuga tagasi hotelli poole jooksma pistsin. Ilmselgelt on tegemist Anastasija lõksuga ja ta tahtis mind kiiresti Leanni juurest kaugemale meelitada. Tormasin hotelli, leidsin vaba lifti ja selle aeglust kirudes olin peagi oma korrusel. Avasin kiiresti kaardiga ukse ja hõikasin meeleheitlikult Leanni nime.

Hotellitoas oli vaikus. Tuuseldasin kõik toad läbi, kuid Leannist polnud jälgegi. Miski ei andnud tunnistust ka heitlusest, kuid see mind ei lohutanud - Anastasijal oli võimu, et keda tahes endaga kaasa viia. Mu süda pidi ärevusest, hirmust ja valust lõhkema. Tormasin koridori ja just siis kui ma liftiga alla tahtsin sõita, sähvatas mulle järsku pähe mõte: järsku läksid nad hoopis ülespoole. Katusele!

Ülespoole jäi vaid kaks korrust ja ma jooksin sinna treppi mööda. Viimasel korrusel leidsin kitsa raudtrepi, mis viis katusele. Kui ma nüüd ukse lahti paiskasin, avanes mulle vapustav pilt.

Anastasija seisis õelusest tulvil näoga katusel, käed üles tõstetud ja tema jalge ees põlvitas Leann. Minu armsama nägu oli juustega varjatud, ta kõigutas end edasi-tagasi ja oigas südantlõhestavalt. Mõistsin, et nõiatar oli Leanni täiesti oma võimu alla saanud ja ta oli alustanud naise surmaeelset piinamist. Ehk pole ma hiljaks jäänud!

Anastasija oli mind märganud. Välkkiirelt sirutas ta käe ja minu poole paiskus sahmakas külma liikmeid tarretavat energiat. Suutsin kõrvale hüpata ja loits tabas mind vaid osaliselt. Jalad ei kuulanud küll hästi sõna, kuid suutsin siiski haarata põuest pistoda ja lennutasin selle Anastasija suunas.

Tavalist inimest oleks minu visatud nuga ilmselt kõrri tabanud, kuid nõiatar lennutas selle käeviipega kaugele eemale. Mulle oli see kasuks - hetke vältel pidi vastane tähelepanu kõrvale pöörama ja see andis mulle aega rünnakuks valmistuda. Ja mis veel tähtsam, Anastasija pidi oma väe Leannilt ära viima. Ta vajas teadvust, mõistust ja oskusi minu halvamisel. Leann prantsatas loitsust vabanenuna maha ja jäi liikumatult lamama.

Nõiatar ründas mind, kuid mina blokeerisin ruttu nii tema võimalused mind teadvuses mõjutada kui ka tema käest tuleva energiavoo. Vastastikune loitsimine tekitas meie vahele justkui säriseva elektrivälja. Anastasija vägi oli ülitugev, kuid mulle andis jõudu soov iga hinna eest Leann päästa. Lisaks ei saanud mu vastane vist väge piisavalt ruttu Leanni pealt minule kanda ja ta mõju mulle jäi soovitust nõrgemaks.

Katkestasime loitsuduelli peaaegu üheaegselt, sest oli selge, et kumbki teist kohe kahjutuks teha ei suuda. Nüüd sööstis Anastasija lihtsa käsitsivõitlusega mulle kallale. Ta valdas võitluskunste ideaalselt, kuid minagi olin selles piisavalt hea. Algul pidin küll naise inimvihkajalikke rünnakuid tõrjuma kehvemas seisus, sest tema oli ründaja pool ja iga väiksemgi eksitus oleks mulle saatuslikuks saanud. Siis aga suutsin ennast koguda ja võitlus jätkus tasavägiselt.

Ilmselt sai Anastasija nüüd aru, et tema rünnak on luhtunud. Ta tegi veel kiire rünnaksööstu ja kui ma kaitsesse tõmbusin, hüppas ta üliinimliku hüppega must üle ventilatsioonikorstna otsa ja jäi sinna löögiasendisse seisma. Ta suust paiskus mõnitav naer.

«Selleks korraks aitab,» irvitas ta. «Sain su libu kallal veidi lõbutseda. Jäägu tema ja sinu tapmine järgmiseks korraks.»

Sööstsin nõiatari poole, kuid too hüppas mu eest katuseservale ja sooritas taas üleloomuliku hüppe paarikümne meetri kaugusele naaberhoone katusele. Valjusti naerdes sööstis Anastasija edasi järgmisele katusele ja kadus siis mu silmist. Minust polnud talle järgnejat.

Oht näis möödas olevat ja ma tormasin Leanni juurde. Mu kallim oli teadvuseta, ta värises üleni ja oigas. Haarasin naise oma kaissu ning surusin vasaku käelaba ta otsaesisele. Surematuna oli mul võime teistele energiat anda. Varsti avas Leann oma vaevatud silmad ja oigas südantlõhestavalt.

«Kallis... sa tulid... ta tegi mulle väga haiget... mul on nii halb olla... ära mine mu juurest kunagi ära,» soigus ta vaevaliselt.

Leanni toibumine kestis kaua ja siis nuttis naine mu rinnal oma valu välja. Kallistasin teda meeleheitlikult, sõitlesin mõtetes ennast ja mu silmist voolasid pisarad. Siis saabus hetk, mil Leann oli võimeline katuselt alla laskuma. Viisin armsama uudishimulike pilkudest välja tegemata sviiti ja asetasin voodile. Kohe tuli hotelli administratsioonilt telefonikõne: küsiti, mis mu abikaasaga juhtus. Rahustasin nad maha ja keeldusin ka arsti teenustest.

Leann jäi voodisse magama, lubamata mul kuhugi minna. Hoidsin ta käsi ja vaatasin pisarsilmi armsama surmkahvatut nägu, kelle oleksin võinud äärepealt kaotada. Leanni uni oli rahutu, ta karjus ja oigas, kui möödunu talle unes kangastus.

Jäime hotellituppa vähemalt nädalaks, kuni Leann toibus ja kosus. Ta jutustas mulle, kuidas ta oli ukse kella peale avanud, arvates mind millegi järele naasnud olevat. Anastasija oli ta kohe täielikult ära loitsinud, nii et Leann oli täiesti võimetu talle vastu hakkama. Peamiselt teadvuses toimunud ränka piinamist, meenutades purskas naine alati nutma.

Lõppkokkuvõttes oli kõigest sellest kasugi. «Võtsin seda võitlust Charlesi surmast hoolimata liiga lihtsalt. Nüüd tean, mis mind oodata võib ja enam ma end ootamatult tabada ei lase,» kinnitas Leann kindlalt.

Minu investeeringutest huvitatud ärimehega saime hiljem kokku. Siis selgus, et Leanni ründamise eel oli keegi naine talle helistanud ja minu nimel kohtumise tühistanud. Anastasija ilmselt lootis seni Leanniga ühele poole saada, kuni mina tulevast partnerit restoranis pikisilmi ootan.


Maroko kõrbekuradite juures

Anastasija kadus pärast nurjunud rünnakut jäljetult, nagu tal ikka kombeks oli.

«Me ei saa teda niisama oodata, kuni see mõrd jälle nähtavale ilmub,» raevutses Leann.

«Sul on õigus,» laususin mõtlikult. «Ja mul on mõte - kuni me teda kätte ei saa, alustame tema liitlastega.»

Me lendasime tšarterlennuga Marokosse, Casablancasse. Teel päris Leann minult, kes on kõrbekuradid, keda peeti Anastasija truudeks liitlasteks.

«Kunagi olevat mingi väeosa eksinud Sahara kõrbesse,» jutustasin ma. «Neil lõppes vesi otsa ja mehed olid hullumas, õigemini läksidki hulluks, sest kõrbedeemonid andsid neile võltsvett, mida võis juua lõputult, ilma et see janu kustutaks. Kui sõdurid olid viimse piirini viidud, pakkusid deemonid neile õiget vett, kuid võtsid lubaduse, et nad ei lahku kunagi kõrbest, vaid jäävad hävitama neid, kes deemonite maale tikuvad. Nende käes on paar oaasi, kust nad saavad piisavalt vett. Kõrbekuradid tapavad beduiine, kes nende alale satuvad ja teevad sõjakäike küladesse, et lõbutsemiseks naisi röövida.»

«Kas nad on surematud?» päris Leann.

«Selles mõttes on, et nad ei sure vanadussurma, kuid neid saab mõõgaga tappa. Näevad inimese moodi välja, kuid on ülikõhnad, pruunid, käivad alasti ja kokkuleppe meenutuseks deemonitega on neil sarvemügarad,» selgitasin ma. «Ja kui ma ei eksi, on Anastasijal deemonitelt luba neid võitlusse viia, kui ta abi vajab. Me tapame nad siin, enne kui too libu nad Inglismaale toob.»

Casablancast lendasime me väikelennukiga edasi Bou Artasse, mis asus Atlase mägede taga Sahara kõrbes. Seal rentisin maastikuauto ja me sõitsime kuradeid otsima. Me teadsime juba enam-vähem, kust neid leida.

Madalad mäed oli koopaid täis pikitud. Rohtu oli siin vaid üksikute tuttidena. Päike lõõskas tapvalt, kui me auto ühe kalju varju jättes jalgsi edasi siirdusime, kaasas vaid mõõgad, toit ja joogivesi.

Jäime pidama ühe kaljuplatoole, kus istusime järsaku varju. Olime vait, et jõudu säästa ning võtsime vaid aeg-ajalt lonksu vett.

«Oled sa kindel, et nad seal on?» küsis Leann naabruses asuva koobastiku poole vaadates.

«Näed rada, mis koobaste juurde viib?» küsisin ma. «Olen kindel, et see on kuradite sõtkutud.»

Kui päike loojus, saabus kõrbesse jahedus, mis pani meid värisema. Mingil hetkel haaras ringi vaatav Leann mu käest. Vaatasin sinna kuhu temagi ja nägin kõrbekuradeid.

Neid võis olla paarkümmend ja välja nägid nad just sellised, nagu olin Leannile kirjeldanud, ühesõnaga, need olid äärmiselt eemaletõukavad tegelased. Nad vedasid endaga köite otsas kaasa kolme tuareegi naist, kes väsinult komberdasid, saades selle eest tunda piitsahoope. Veel kahte laipa lohistasid kuradid maad mööda, ilmselt endale söögiks. Neile oli inimliha maiuspalaks. Leann vaatas mulle küsivalt otsa, kuid vaikis, mõistes surnute saatust. Kuradid kadusid kauge kõnekõmina saatel koobastesse.

Öö saabus lõunamaiselt ruttu. Võtsime veidi toitu ja vett ning hiilisime siis vaikselt koobaste poole.

Üks kuraditest valvas peasissekäigu kohal mäenõlval, kust oli ümbrusele hea vaade. Sajandite jooksul täiuslikkuseni lihvitud sõjameheoskusi kasutades jõudsin ta selja taha ning koputasin valvuri õlale. Tema reaktsioon oli kiire, kuid juba tungis mu pistoda ta kurku. Tumeda urinaga vajus elukas maha. Samas kostus teinegi oie, kui Leann tappis koopa ees patrullinud valvuri.

Meie edasisest sõjakäigust võiks rääkida pikalt, kuid säästan teid üksikasjalikust veretöö kirjeldusest. Kui me koopasse hiilisime, lõbutsesid kuradid tuareegi naistega, need aga, kes oma järjekorda ootasid, jälgisid mõnuga vägistatavate piinamist või närisid surnute konte. Meie mõõgad tõusid, raiudes päid ja liikmeid, torgates südametesse ja kõridesse. Enamik kuradeid suri midagi aimamata selja tagant antud hoopidest. Koopas valitsev lärm segas teistel surijate oigeid kuulmast ja me tapsime suurema osa ebardeid veel enne, kui nad ise meid märkasid ja meile kallale tungisid.

Meid ümbritses kümmekond odadega relvastatud kuradit, kes võikalt irvitades meile lähenesid. Panime Leanniga seljad kokku. Võitlus oli äge, kuid üha rohkem vaenlasi liitus maaslamajatega, meie haavad aga olid vaid kerged kriimustused, mis kohe paranesid. Siis, taibates, et meist nad jagu ei saa, üritasid kuradid põgeneda. Me järgnesime neile, nottides jooksikuid halastamatult. Pääsesid vaid mõned, kes haavatuna niutsudes koobaste sügavusse kadusid. Sinna me ei julenud minna, kartes kohtuda veel hullemate olevustega.

Kui me võitluskohta naasesime, tegi Leann lõpu paarile veel hinges kuradile. Siis tõttasime postide külge seotud tuareegi naistele appi, kuid olime hiljaks jäänud. Kaks naist olid toorest kohtlemisest ja piinamisest juba surnud, kolmas hingitses vaevu ja suri mu käte vahel. Matsime nad välja kõrbeliiva ja kuhjasime haudadele kivid.

Ma vaatasin Leannile otsa. Olime mõlemad kuradiverega koos, väsinud, kuid endiselt võitlusvalmid.

«Mu kallis, vapper naisuke!» ütlesin Leannile ja suudlesin teda. Naine vastas kirglikult. Ta oli nüüd vilunud võitleja, kellega miski polnud hirmus.

Istusime pääsenud kuradite tagasitulekut valvates koopas, kuni hommikupäike maad valgustama hakkas. Siis läksime auto juurde ja naasesime Bou Artasse.

Minu eralennuk tõusis taas õhku, kuid me ei lennanud Londoni poole. Meie tasumisreis viis Itta, Altaisse, kus Targa kunagised jüngrid ootasid Anastasija käske.


Altai seiklus

«Kas oled kindel, et ta tuleb siia?» küsis Leann minult kärsitult.

«Arvan küll. See kohvik on tema lemmikkoht Beirutis;» vastasin ma, kuigi polnud kindel, kas Keanu on hetkel Liibanonis. Ma polnud teda aastaid näinud ege teadnud tema saatusest midagi.

Me istusime Leanniga Beiruti kristlaste linnaosas Jounies. See oli pealinna üks jõukamaid kohti, mis oli sõdades vähe kannatada saanud. Keanu oli kristlane, kes armastas oma maad ja usku meeletult. Minu kohtusin temaga esmakordselt 1976. aastal kodusõja päevil, kui ta juhatas üht Falangi relvarühmitust, saades lahingus langemise järel surematuks ehk siis toodi ta lihtsalt tagasi. Erinevalt Duncanist oli Keanu ustav neile, keda ta sõbraks pidas. Nüüd võis tema sõprus mulle vajalik olla.

«Ta tuleb!» lausus Leann, tunnetades seda ärevust, mida tekitas teise surematu lähenemine. Sama tunne haaras nüüd ka mind.

Keanu oli pikk, tumedapäine ja hea väljanägemisega. Ta oli naiste hulgas enneolematult populaarne. Nüüdki oli ta kaasas umbes 20-25-aastane nägus neiu, keda ta tutvustas kui Elizat. Tüdruk oli kreeklanna. Nemadki olid meid märganud või tunnetanud.

Me kallistasime üksteist. Keanu rõõm oli siiras. Siis tutvustasime vastastikku oma saatjannasid. Leann sai ilusate sõnade osaliseks.

«Võite rahulikult rääkida, Eliza on küll surelik, aga ta teab meie asju,» lausus Keanu naeratades.

Kui Leann ja Eliza omavahel sõbralikult lobisema hakkasid, küsis Keanu minu käest:

«Sa oled sõjakäigul? Olen mõningaid jutte kuulnud...»

«Anastasijat mäletad?» küsisin, mille peale mees kulmu kortsutas: «Tahaksin, et ei mäletaks. Mis sul temaga on?»

Ma selgitasin. Kui jõudsin Targa tapmise ja tema orduni, väristas Keanu end ebameeldivusest.

«See on suur sõjakäik, aga ainult neile, kel langeb osaks au selles ellu jääda,» arvas ta.

«Erilist lootust ma selleks ei anna,» irvitasin ma. «Ma pean minema Altaisse ja vaatama, mida orduga ette saab võtta. Neil on seal sadu relvis mehi, kelle vastu on tavalisel inimesel raske midagi tõhusat ette võtta.»

«Kus Altai osas nad on? Sinna pole vist lihtne pääseda,» küsis Keanu.

«Mongoolias, ja küll raha piirid lahti teeb,» muigasin ma.

«Ma tulen kaasa ja Elza ka,» ütles sõber. «Usu mind, temastki on kasu. Aga ma arvan, et avaliku lahingu asemel peaksime midagi muud välja mõtlema.»

Ta purskas järsku naerma. «Mis sa arvad, kui meil õnnestuks ordu Anastasijalt üle lüüa! Vaat see oleks talle pauk!»

Tunnistan, et mõtlesin sellel ka ise.

Ma sain teele jäävatest riikidest üllatavalt lihtsalt lennuload. Kõige paremini mõjusid kohalikele võimumeestele dollaripakid, millest mul puudus polnud. Nad olid valmis meid igati aitama.

Lennuk jäi meid ootama ühte Altai mägilinnakesse. Palkasin kohalikud seda valvama, me võtsime neilt Vene uaziku ja sõitsime mägedesse.

See oli metsik kant ja pealegi ei teadnud me, kuhu minna. Aga kohe näidati meile teed.

«Küsige selle taadi käest teed,» osutas Eliza suure kivi otsas istuvale mongoli ätile. Too näis justkui meid oodanud olevat. Ta rääkis vene keelt, mina olin seda kunagi kasakate juures õppinud.

«Oskad sa öelda, kuidas Tarka leida?» küsisin taadilt, kuigi teadsin, et seda ta juhatada ei saa..

«Ma näen, et vaid üks teist on surelik ja te olete siin võõrad. Te ei leia Tarka, ta on läinud,» vastas too. «Ajad on väga raskeks läinud, Kurjus on mägedes liikvel ja ta on Targa elutöö üle võtnud. Teil pole siin midagi teha, kui te just ei taha Tšingisiidide koopasse minna.»

«Mis koobas see on?» pärisin ma, olles vahepeal teistele taadi vastuse tõlkinud. Leann sai ise natuke vene keelest aru.

«Väidetavalt on sinna maetud Tšingis-Khaan ise, kuid see pole kindel. Tema pojad ja pojapojad aga on seda hiljem külastanud. Koopas on kalliskivi, Bagaturi Silm, mida valvab keegi, kellega te kohtuda ei tahaks. Aga Silm annab võimu ja seda on teile vaja,» selgitas vanamees.

«Kas sa saad meile teed juhatada,» küsisin ma. Taat purskas naerma.

«Sõitke edasi, Tšingisiidide koobas tuleb ise teie juurde,» sõnas ta. «Hiljuti käis siin üks naine, aga tema, tõsi küll, seda ei leidnud. See poleks ka hea olnud, sest tal on väge niigi palju. Ta valitseb paljusid.»

Keanu käivitas mootori, hakkas sõitma, ja hetke pärast tagasi vaadates ma vanameest enam ei näinud. Mõistsin, et meid juhiti - algul Rändaja, nüüd vana mongol.

Bara-Uiduri mäge polnud tõesti raske leida. Sellest lähtuv maagiavoog oli sedavõrd tugev, et ajas algul juuksedki turri. Koopani aga oli raske pääseda. Keanu, kel meeldis Liibanoni mäestikes matkata, ronis kaljule koopasuu kohal, kinnitas köie ja me hakkasime üles ronima.

Koobas võttis meid vastu jaheda pimedusega. Meil olid kaasas tõrvikud ja me süütasime need. Vabisevas valguses nägime, et seintel oli tööriistade jälgi - järelikult oli keegi seda laiendanud. Tšingisiidide legend tundus tõesemana.

«Miks need varjutegelased oma tegemisi pimedates koobastes toimetavad?» kaebas Leann. «Algul puuslik, siis kõrbekuradid ja nüüd kola siingi nende pärast pimeduses!»

Eliza vaatas talle uudishimulikult otsa ja küsis, et kas tal on palju heitlusi olnud.

Liikusime tasakesi koopa sisemusse, mõõgad löögivalmis ja kõrvad kikkis. Kui aga ühest koopaharust hüppas välja suur inimesesarnane olevus, aga vähemalt kaks ja pool meetrit pikk ning üleni karvadega kaetud, sattusime algul segadusse. Aga enamik meist oli üllatustega juba harjunud ja hargnedes suundusime vaenlasele vastu.

Üllatuslikult tegi esimese tulemusliku rünnaku Eliza. Ta raius koletise ettesirutatud käe randme juurest ühe hoobiga otsast. Elukas vaatas teda üllatunult, võttis siis maast oma käelaba ja surus selle tagasi köndi otsa. See kasvas kohe tagasi külge.

«Tohoh!» suutis Keanu ainult ühe lause öelda.

Lööming jätkus. Õnneks oli elukas aeglane. Tema löögid olid küll võimsad, kuid ringi joostes saime talle vabalt hoope jagada. Neist polnud paraku kasu, sest koletisel paranesid need ruttu. Pidime midagi targemat välja mõtlema.

Taas oli Leann see, kes olukorra lahendas. Ta sööstis mingil hetkel koletise käe alt läbi ja teinud võimsa hüppe, torkas tõrviku tollele kurku. Naine oli nimelt tõrjunud korra vaenlast tõrvikuga ja näinud, et kõrvetada saanud koht vaenlasel ei paranenud, seega oli ta tulega haavatav.

Olevuse möire oli kohutav, kui sädemeid pritsiv tulelont tema kurku põhjalikult põletas. Ilmselt tekitas see surmavaid haavu, sest taaruval kõnnakul vaarus elukas koopasuule ning veeres möirates mäenõlvalt alla. Ta jäi sinna liikumatult lamama. Päikese käes hakkas tema karv suitsema, siis lõõmama ja varsti oli tast järel must tomp.

Liikusime edasi koopa sisemusse, kust paistis valgust. Seal nägimegi seda, mille järele olime tulnud. Koopaseinast paistis valguse käes sätendav suur teemant, ilmselt Siberist leitud. See oli Bagaturi Silm.

Eliza läks kohe kivi poole ja sirutas käe, et see ära võtta. Kuulsin Leanni kiljatust: «Ära tee seda!», kuid oli juba hilja - kusagilt orvast sähvatas väikese mao pea ja kostis salvatava karjatus. Järgmisel hetkel vihises Leanni mõõk, mis lõikas mao pea otsast, kuid Eliza jaoks oli kõik läbi. Ta silmad olid pahupidi, tüdruk libises piki seina alla ja prantsatas põrandale. Keanu röögatas ja haaras Eliza pea kätele, paraku läikisid tüdruku silmad juba klaasistunult. Madu oli ülimalt mürgine ja tema mürk mõjus ruttu.

Jahmunult ja rusutult istusime koopas Eliza surnukeha juures. See oli ränk löök, hukkunud oli kena noor naine ja seda talle võõras sõjas. Siis läksin ma teemandi juurde. See näis justkui mind kutsuvat. Sirutasin mõõga orvasse, kus Silm asetses ja järsu raksakaga saatsin ta lendu. Nagu välk oli Leann kohal ja püüdis selle õhust kinni.

«Hoia see enda käes!» ütlesin kallimale ja läksin Keanut lohutama. Mees oli kurbuses endast väljas. Ta õõtsutas ennast ja surus Elizat enda vastu.

Väljast kostis hääli ja kohe olid meil kõigil mõõgad väljas. Tõttasime koopasuule ja tardusime avanevast vaatepildist.

Mäge ümbritses ahel Targa jüngritest. Neid võis olla paarsada ja nende hulags oli uiguure, mongoleid, tõvalasi ning hiinlasi.Nad seisid liikumatult, paljastatud mõõgad kaenla all ja vaatasid meie poole. Kogu nende olekust õhkus valmidust meid rünnata. Õhus lausa lõhnas vaenulikkuse järele.

Noor ja musklis mongol, kes oli siiani surnud olevuse jäänuseid uurinud, tõusis ja astus maani ulatuva köie juurde. Ta ei küsinud meilt, kas ta on meie juurde koopasse oodatud, vaid ronis kiiresti üles. Varsti seisiski ta meie ees, nägu uuriv, aga mitte vihane. Ilmselt oli tegu teiste juhiga.

«Miks tulid võõrad ja varastasid Bagaturi Silma? Ainus, kel sellele õigus oli, on nüüd surnud ja tema õpilased ei lase Silma kuhugi viia. Andke ta meile tagasi või te surete!» lausus ta.

«Ma olen mees, kes mäletab möödunud aegu kaugele tagasi. Olen siin sellepärast, et takistada naist, kes tappis Targa ja valitseb teie üle. Kui te tema toetamisest ei loobu, läheb Silm võitluses kaotsi, luban teile seda,» ütlesin ma ähvardavalt.

«Meie allumine sellele naisele on meie ja tema vaheline asi ja ei puutu teisse,» ütles mongol pahaendeliselt. «Ma andsin vande, sest vajame juhti ja tema viib meid võimule. Ta on tugev!»

«Puutub küll meisse, sest ta sõdib kõigiga, kes talle vastu hakkavad. Ta tahab Varjudes valitseda ja Jõud ei luba seda,» vastasin. «Te olete sel juhul meie vastu ja Silm on meie sõjasaak, mida teie vastu kasutada.» Tegelikult ma ei teadnud, kas mul on võimalik seda teha, kuid bluffisin sellegipoolest.

Mongol vaatas mind mõtlikult. «Kui ma annan lubaduse, et taganen liitlassuhetest selle naisega, annate siis Silma tagasi?» küsis ta.

«Ma annan ta kohe ja siin selle sinu kätte,» ütlesin ma. «Aga kas sina saad taganeda?»

«Kas see on mõistlik?» küsis Leann mult tasakesi. «See on siiski relv meie kätes...»

«Riskime!» vastasin ma.

Mongol andis vande, et Silma tagastamisel ei loe tema seotus ja varasem vanne midagi, vandudes seda esivanemate nimel, ning ma jäin sellega rahule, sest teadsin, et selliselt antud tõotus on talle siduv. Ma ei teadnud küll, mil kombel nad ennast Anastasijaga asju klaarisid, kuid lepe oli nüüd tühistatud.

Ulatasin Bagaturi silma Targa jüngrile, kes selle hardalt oma kohale viis. Siis hakkas mees mingit loitsu soiguma. See kõlas koopas õudselt, samas ürgselt ja kutsuvalt ja meie imestuseks ilmus pimedusest uus koletis, meie tapetud ebardi koopia ning Silma juures võis näha uue mao läikivaid silmi.

«Lahkuge nüüd siit ja ärge tagasi tulge!» käskis mongol.

Saime läbi häda surnud Eliza koopast minema viia. Ordu liikmed tegid meile enese vahele vaba tee, kust saime minna oma autoni. Siis hajusid mehed väikeste gruppidena laiali. Nende juht aga viia meid mongolite surnuaiani, kus me saime Eliza panna maapinda kaevatud süvendisse, mille peale panime puudest katte ning kuhjasime kääpa kohale suure kivihunniku. Selle peale asetas mongol suurte sarvedega jaki kolju.

Kuigi meie ülesanne oli igati korda läinud, olime masenduses ja löödud, eriti Keanu. Surematu silmist voolasid pisarad, kui ta kääpa poole tagasi vaatas.

Tagasisõit oli kõigile meile kurb ja vaikne.



Liibanoni mägedes

Ma nägin imelikku und. Kõigepealt kangastus mulle Eliza hauakääbas, ikka seesama kivine ehitis, mille peale oli asetatud jaki pealuu. Kõigepealt kukkus kääpalt maha kolju, siis hakkasid kivid liikuma ja kõige krooniks ronis sealt välja Eliza. Tüdruk oli algul võika surnu väljanägemisega, kuid siis hakkas ta muutuma üha normaalsemaks ja viimaks naeratas mulle seesama tüdruk, keda olin viimati elusana näinud siis, kui ta käe Bagaturi Silma järele sirutas.

See unenägu tuhmus ja järgmisena nägin Keanut Liibanoni Atlase mägedes. Ta võitles mingis metsatukas mitme vaenlasega ja oli tõsiselt hädas. Pärast ühe rünnaku tagasitõrjumist kukkus ta põlvele ja järgmisel hetkel raius üks vastane ta pea õlgadelt maha. Kaks neist olid juba surnud, kuid mu sõbergi oli omadega läbi. Keanu vaatas veel korra minu poole, naeratas nukralt ja siis ta oligi läinud.

Ärkasin võpatades ja tundsin, et olen üleni higine. Minu kõrval ajas Leann end kohkunult püsti.

«Mis juhtus? Kas nägid halba und?» küsis ta mu õlga rahustavalt silitades.

Lasin pea tagasi padjale ja tõmbasin naise enda kaissu. Olin ikka veel nägemuse mõju all.

«Mida sa unes nägid? Sa ju värised üleni...» päris Leann.

«Ma nägin Elizat, kes tõusis surnust ja Keanut, kes langes lahingus. Kõik see oli kuidagi reaalne...» vastasin naist emmates. «Olen kindel, et midagi on toimumas!»

Leann suudles mind ja me armatsesime taas. Siis aga haaras mind tunne, et pean midagi tegema. Haarasin laualt mobiili ja valisin numbri.

«Kellele sa helistad?» küsis mu kallim.

«Me läheme kohe lendama ja suundume Liibanoni,» ütlesin ma kindlalt. Leann ei vaielnud vastu. Me pidime alati ootamatusteks valmis olema ja üks selline näis meid tabanud olevat.

Pärast pikki lennutunde maandusin algul Beirutis, hiljem aga lendasime edasi Bekaa orgu. Mu sõpra polnud pealinnas.

Keanu oli mulle rääkinud kohtadest, mis teda jäägitult tõmbasid ja pärast arutelu kohalikega juhatasid nad mulle kätte väikese seedrisalu, mida olin nägemuses näinud.

See oli ilus koht, kuid meie jaoks lõhnas see surma järele.Ühe jämeda seedri juurest leidsime värske kääpa, mille peatsisse oli torgatud Keanu mõõk. Terariist, mis oli minu kõrval võidelnud Tšingisiidide koopas.

«Keanu!» sosistasin ma, endal süda valust lõhkemas: Nagu meiegi, kõrvaldas ka Anastasija mu sõpru halastust tundmata.

«Kes ta tapsid?» küsis Leann. «Kas ta on üldse siin?»

«Ta on siin!» ütles vaikne hääl.

Pöördusime üllatunult ringi ja nägime vana seedri juures seismas drüaadi. Metsanümf oli täiesti läbipaistev, ta jsutkui voogas tüve juures, kuid oli ometi nähtav. Aeg-ajalt materialiseerus ta rohkem, et siis taas virvendama hakata. Naine oli imekena oma ebainimlikkuses.

Ma kummardasin talle lugupidavalt. Leann jälgis nümfi ammulisui, sest sellist olevust polnud ta näinud.

Drüaad naeratas nukralt. «See mees tuli siia ja näis kedagi leinavat, igal juhul istus ta siin tundide kaupa. Siis tulid teised, samasugused nagu tema. Teie sõber tappis neist kaks, aga siis lõppes ta jõud. Ta oli rüütel ja seepärast korraldasin selle, et ta mullapõue puhkama saaks.»

«Tänan sind!» vastasin ma. Drüaad viipas meile ja hakkas siis haihtuma, kuni tast jäi järele tugev seedri lõhn.

«Kas see oli puu hing?» küsis Leann.

«Jah, see oli drüaad,» vastasin ma. «Vanasti elasid nad Hellase metsades, aga siis tuli Valge Kristus, nende elupaigad raiuti maha ja drüaadid surid. Osa neist pääses Liibanoni ja nad leidsid varju iidsetes seedrites, mille muistne energia neile veel kaitset pakub.»

Tagasi Londonisse lennates arutasime Leanniga, kust Anastasijat otsida. Me pidime ta tapma, muidu jätkuks võitlus veel aastaid ja palju häid inimesi kannataks.

«Tal peab olema koht, kus ta end peidab ja jõudu kogub,» laususin ma. «Ja ma tean, kuidas see üles leida. Või õigemini, kellelt küsida.»

«Kallis, mäletad, et sa nägid nägemust Keanu surmast ja samas Eliza naasmisest. Kui Keanu hukkus ka tegelikult, kas siis Eliza on tagasi?»

See mõte kummitas ka mind ennast. Aga ma ei saanud midagi kontrollida.



Iirimaa haldjalinnas

Kui ma koopasse astusin, valdasid mind tunded, mida ma polnud sajandeid kogenud. Võibolla sellepärast, et ma käisin ajaga kaasas ega jäänud minevikku elama. Aga seda hubast maa-alust lossi mäletasin veel aegadest, kui Iirimaa druiidid otsisid metsadest puuvõõrikut, laulikud esitasid salaja kuuldud haldjalaule ja sõdalased taplesid Keldi merre vajuva päikese viimastes kiirtes.

Enam polnud seintel vaipu ja põrandal sammalt, koopas polnud tunda turba põlemise vingu ja hõljuvat maagiatunnet, mida andsid sellele kohale haldjad. Vaid seintelt tilkuva niiskuse õõnes heli andis kõrvadele teada, et see pole vaid vaikuse kuningriik.

«Siin on nii põnev!» sosistas Leann. «Kunas sa viimati siin käisid?»

«Sellest on sajandeid - see juhtus veel enne Kristuse tulekut Iirimaale,» kostsin vastuseks. «Siis kees siin elu, uhke ja hirmutav!»

«Keda me otsime? On siin üldse kedagi?» jätkas Leann pärimist.

«Kui ma ei eksi, siis on,» jõudsin ma vastata ja siis kostus kusagilt mingi heli. Keegi lähenes meile, käes lõkendav männipird.

See oli muldvana ätt, lumivalgete juuste ja habemega, küürus, seljas lai, kuid aegu näinud mantel. Ta teadis, et ma olen siia tulnud.

«Tere, Isa!» kummardasin ma sügavalt. Sama tegi ka Leann - see naine teadis, kuidas käituda.

«Sa oled tagasi!» ütles vanamees. «Kõik mu lapsed naasevad kunagi siia, tõsi küll, erinevatel põhjustel,.»

Juhatasin ta vaiksesse urkasse, kus võis silmata okstest magamisaset, hõõguvate sütega leed ja veel paljutki eraku majapidamisse kuuluvat. Vanamees võttis istet.

«Ma tunnen, et tulid midagi küsima!» ütles ta. «Kõigil on nii kiire, et lihtsalt külla ei tulda. Aga ma ei kurda. Valisin ise selle elu.»

«Kas tema on siin käinud?» küsisin vaikselt.

«Väga ammu,» vastas taat. «Aga ma tean omal kombel kõigest, mida te teete ja kus olete.» Ta vaikis hetke. «Te olite ilus paar ja nüüd olete verisemad vaenlased.»

Selle peale näpistas Leann mind valusasti - ta oli asjast aru saanud.

«Kus ta praegu on?» küsisin ma. «See asi on kaugele läinud ja mingil viisil peame me sellele lõpu tegema.»

«Ma võin sulle seda öelda, aga ainult ühel tingimusel - kui tema küsib sama sinu kohta, räägin ka temale õigust,» vastas vanamees. «Te kõik tähendate mulle veel paljut ja ma ei taha kedagi eelistada.»

«See sobib!» vastasin ma.

«Oled sa Patagoonias käinud?» küsis taat. «Tšiili-poolsel rannikul on palju fjorde. Kunagi läksid sinna šotlased, keda britid kodumaal taga kiusasid. Sellest ajast on neil seal väike koloonia. Anastasija elab seal, aga ta ei valitse rannikut. Ta lihtsalt varjab end seal ja kui sa sinna lähed, siis arvesta, et peale paari inimese tal seal jüngreid pole. Ütlen seda selleks, et sa süütuid ei tapaks.Koloonia elab rahus.»

Vaikisime hetke ja siis sõnas vanamees Leannile:

«Näen sinus hukatust. Ilmselt oled sina see, kes sõja lõpule viib, kas tappes või ise hukkudes. Aga see pole minu asi, seda otsustavad nornid, kes hakkavad elulõngu lõikama.»

Vanamehe pilk muutus lõbusamaks: «Sa tahad ilmselt kuulda, miks kõik mind Isaks kutsuvad. Ma pole neile pärisisa, kuid olen kõiki kasvatanud nagu oma lapsi. Kunagi olin Iiri haldjakrahv ja minu kodus leidsid paljud surematud peavarju. Mäletan, sinu kallim oli noor ja kena mees, alati valmis lahingusse sööstma...» tema silmad muutusid unelevaks. «Siis aga tuli siia pühamees, kes levitas uut usku ja meie, haldjad, hääbusime tavalisteks metsavaimudeks. Uhkus ja hiilgus on siit lahkunud.» Isa häälest kostis kurbust.

Kuigi koobas pakkus meile vähe külalislahkust, möödus päevi, enne kui me Iirimaalt lahkusime.

«Ah et te olite Anastasijaga ilus paar?» päris Leann minult kohe, kui koopasuu selja taha jäi.



Ball Manausis

Me seisime Leanniga Brasiilia Amasoonia ühe suurima linna Manausi saja-aastase teatrihoone ees. Seest kostis melu ja muusikat ning üha rohkem külalisi vooris uksest sisse.

Manaus oli kunagi maailma kautšukipealinn. See oli aegadel, kui kumm võeti laialdasemalt kasutusele, seda aga sai heveapuult, mis kasvas vaid Amasoonias. Brasiillased hoidsid kautšukimonopoli enda käes. Manausis liikus ohtralt raha ja seal ehitati palju. Muuhulgas tegid kohalikud faziendeerod suuremaid ja väiksemaid koopiaid Euroopa tuntumatest teatrimajadest, kontserdisaalidest, kirikutest ja paljudest muudest ehitustest. Ühte sellisesse valmistusime meiegi sisenema.

Muidugi oli unistustelinna Manausi tabanud ka ränk tagasilöök, kui ühel inglasel õnnestus kautšukipuu seemned salaja Brasiiliast välja viia ja britid alustasid Malaisias hevea kasvatamist. Brasiillased kaotasid kummimonopoli ja Manausi toretsevad hooned jäid tühjaks. Näis juba, et linnast saab viirastuslinn, kuid hiljem tõid ameeriklased sinna oma tööstust ja metropol ärkas taas elule. Tänapäevane Manaus on miljonilinn, kus hiilgeaegade hooned seisavad endiselt püsti ja osa on ka kasutusel.

Vanas teatrihoones toimus nüüd ball, mida olin minagi kõvasti rahastanud. Ürituse omapäraks oli see, et sellel said osaleda ainult surematud, ilma mingi erandita. Näiteks Keanu poleks tohtinud Elizaga tulla, selline oli reegel. Balle korraldasime kord kümne aasta järel erinevates kohtades.

Kui me sisenesime, pöördusid paljud pilgud minu peale. Tundsin minagi neist paljusid, mõnda juba väga kaua. Mulle noogutas Mengistu, kopti kristlaste preester, kes oli osa võtnud ristiusu toomisest Etioopiasse. Islandlane Ragnar oli omal ajal käinud Gröönimaad asustamas ja oli käte vahel hoidnud valküüre. Stepan oli üks Zaporozje Setshi esimestest kasakatest, kes praegugi Venemaal nende atamaniks oli. Nendega olin sõber või vähemalt rahujalal.

Küll aga jälgisid mind mitu vaenulikku silmapaari. Näiteks Günther, kellega olin võidelnud Teise maailmasõja ajal, kuid mehel õnnestus pääseda. Ühes surematus arvasin ära tundvat meest, kes võitles Keanuga Liibanoni mägedes. Aga reegel oli selline, et ballil ja sellele järgneval laialiminekul arveid ei klaarita.

«Huvitav, kas Anastasija on siin?» küsisin vargsi Leannilt. «Hoia igal juhul silmad lahti! Ta võib aru saada, kuhu me edasi läheme.»

Edasine pidu käis nii, et maitsesime hõrke sööke ja jooke, vestlesime tuttavatega, kellele tutvustasin Leanni, ning me tantsisime nõrkemiseni. Aeg-ajalt paluti mult luba naist tantsule viia ja ma lubasin - Leannile oli kasulik võimalikult paljude surematutega tutvuda.

Vähehaaval muutus ball orgiaks. Surematud kogunesid saali keskele ja algas meelas tants, kus naised pakkusid meestele seksikate liigutustega oma keha, nood aga paitasid neid käte ja pilkudega. Kõike seda saatis sume trummipõrin. Õhk oli meelelisusest paks, tantsijad higised, juuksed tantsurütmis lendlemas. Paljud paarid kadusid kõrvalruumidesse, et seal armatseda. Mulle meeldis, et ka Leann läks kõige sellega tõrkumata kaasa ja tundis ennast vabalt ning meeldivalt.

Hommik leidis meid saali nurgas laua taga, kus mehed ja naised istusid läbisegi, väsinud joomisest, tantsust ja armatsemisest. Leann oli mu süles ja ma mudisin ta rindu. Keegi ei pidanud toimuvat siivutuks, pigem oli imelik neil, kes seda ei teinud. Paljud mehed ja naised on vööni paljad. Selline nägi välja surematute orgia.

Kõige toredam kogu ballil oli kohtumine Elizaga. Tüdruk oli sinna tulnud ühe pärslasest surematuga, muidu poleks ta ballist midagi teadnud.

«Ärkasin kõõksudes oma hauas, kui elu minusse naases,» jutustas tüdruk. «Ma ei teadnud, kus ma olen ja mis toimub. Hirmus oli ka oma koolnukäsi näha, aga mu väljanägemine paranes ja ma suutsin lõpuks oma hauast välja rabeleda. Teadsin kohe, et olen nüüd Keanu moodi surematu ja et teda enam pole. Aga mul võttis palju aega, kuni Iraani kaudu Liibanoni jõudsin,» lõpetas Eliza nukralt.

Puhkasime Manausis paar päeva ja siis lendasime edasi Patagooniasse. Ka Anastasija oli ballil olnud ja ta teadis meid nüüd oodata.



Chiloe zombid

Me lendasime kolmekesi lõunasse, kus ühel väikesel Wellingtoni saarel pidi Anastasija meid ootama. Paraku tuli meie reisile veel üks vahepeatus ja sealgi tuli meil mõõgad tööle panna.

Jõudsime ühel õhtupoolikul Tšiili Chiloe saare kohal ja kehva ilma tõttu otsustasin maanduda nende halduskeskuse Castro lennuväljal. Paraku ei antud mulle maandumisluba, sest torm oli seal mingid vajalikud tuled vooluta jätnud. Seepärast valisin reisikohaks väikese Dalcahue linnakese, kus oli mingi eralennuväli.

Kui me maanduma hakkasime, küsis Leann kulme kortsutades: «Ma ei arva küll, et siin mingi eriti suur lennujaam peaks olema, aga eluärke peale rajavalgustuse pole küll märgata.»

Tõepoolest, kuigi tuled põlesid ja paari lennukitki oli märgata, valitses lennuväljal tühjus. Ja kell polnud veel ni palju, et inimesed juba magaks.

Maandasin lennuki raja lõpus, kus asus ka väike dišpetserimajake. Selle sees põles valgus. Me võtsime sinna minnes mõõgad kaasa ja see oli õige tegu, nagu selgus.

«Tohoh, mis siin toimub?» päris Eliza, kui oli majja vaadanud.

Laua taga istus mees, pea kuklas. Tema kaelal võis näha lõikusjälge, veri oli tema rinna üle ujutanud. Mees oli tapetud, kuid mitte terariistaga.

«Kas see on õige, et oleme sellises kohas, mõõgad kaasas ja dišpetseril on kõri läbi lõigatud,» muretses Leann.

Aga mõõgad kulusid meile marjaks ära, sest pimedusest ilmus välja mingi mees, kuid mitte tavaline inimene - ta tundus väga ebamaine ja ebaelus. Kuigi ma polnud ammu zombisid näinud, teadsin, et see on elav surnu. Ilmselt tema oligi valvuri tapnud ja tahtis nüüd meid ette võtta. Aga Eliza oli järsku ebardi ees ja raius teda. Olend üritas eest põigelda, aga surematu oli tema jaoks liiga kiire. Zombi leidis oma lõpu.

«Seepärast siin selline vaikus ongi,» nentis Leann.

«Ja inimesed on majades peidus,» nõustusin mina. «Olgem ettevaatlikud, neid võib siin veel olla.»

Liikusime eespool paistvate majade poole. Nende ümbrus oli valgustatud, kuid uksed-aknad suletud. Ühtegi inimeste polnud näha.

Järsku ümbritses meid vihane ulgumine ja pimedusest tulid paarkümmend zombit. Hiljem saime teada, et nad üritasid majadesse murda ja mõnel pool see õnnestuski.

Järgnev meenutas meie võitlust kõrbekuraditega. Ainult et siin saime kolmekesi seljad kokku panna, zombid aga olid siiski liiga aeglased. Aga kaotust nad ei tunnistanud - vaevalt et surnud seda teevadki. Igal juhul nottisime nad halastamatult maha.

Ilmselt on ümbruskonna majadest võitlust jälgitud, sest siis, kui me hingeldades mõõgad langetasime, süttisid mitmel pool tuled ja avati uksed.

Minu juurde tõttas üks vanem mees, kes pisarsilmi meid tänas ja käsi surus. Tema nimi oli Antonio.

«Jumal tänatud, senjoor, et te tulite ja meid päästsite,» ütles ta. «Need olendid on meid lõputult ära tüüdanu. Tänagi on vähemalt kolm inimest tapetud ja nende hinged on nüüd neetud.»

«Kust nad tulevad,» pärisin ma.

«Mägedest,» vastas Antonio. «Need mäed siin on surnuaedu ju täis, aegade jooksul on siia sadu maetud.»

Me patrullisime tüdrukutega hommikuni ja leidsime veel paar agressiivset zombit, kelle me ka hukkasime. Alles siis saime rahus puhkama minna, et enne reisi jätkamist magada.


Kahevõitlus kahe naise vahel

Tšiili lõunaosas paikneb terve arhipelaag väiksematest ja suurematest mägistest saartest. Anastasija kohalolekust andis märku üks neist, mis oli nähtavalt erinev teistest - saare keskel oli viljakas org. Ma kuidagi justkui teadsin, et teda maksab sealt otsida.

Orus oli ka üks väike lennuväli, sest siinsete eraldatud saarte puhul on see hädavajalik. Maandusime sinna ja ma tunnetasin, et Anastasija on lähedal. Tema väge oli liiga hästi tunda.

Muidugi teadis naine meie tulekust ja tal oli kaks kaaslast. Ühte neist ma teadsin - see oli põhjapoolsete inkade printsess Elenya, kes oli surematu ja oli kunagi väga ulakas olnud. Teine oli samuti inka, kuid mees ja surelik. «Niisiis kolm kolme vastu,» mõtlesin mina. Anastasija vastu pidi muidugi minema Leann ja minule jäi meessõdalane.

Anastasija ootas meid mõnitava muigega. Märkasin kohe sedagi, et Leann oli ülimalt rahulik, ta näis võitlust ootavat ja nautivat.

«Noh, nüüd teen seda, mida oleks ammugi pidanud tegema - ma tapan su ja veel nii valusasti, et sa armu palud,» ütles Anastasija naudinguga. Minust ei teinud ta väljagi.

«Looda vaid,» vastas Leann kindlalt.

«Kas laseme teistel pealt vaadata?» küsis tema vastane. «Ainult meie, kaks lirvat üksteise vastu?»

«Mul pole midagi selle vastu!» nõustus Leann.

Võitlus algas ja Anastasija ründas. Leannile oli raske, kuid ma imetlesin teda - ta oskas ideaalselt mõõgaga võidelda ja igale hoobile andis ta kohe vastuse. Varsti hingeldasid mõlemad naised, kuid jõud tundusid tasavägised olevat.

Siis tegi Anastasija petteliigutuse. Ta viskas mõõga maha ja tõstnu käed ette, saatis Leanni suunas hõbedase energiavoo. Too küll võpatas hetke, kuid blokeeris siis loitsu. Mu kallimal oli küll raske, kuid ta suutis käsi üleval hoides tagasilöögi anda. Ta oli põrgulikult palju õppinud ja oskas nüüd sajandeid elanud surematule vastu seista. Anastasija ei suutnud isegi tema teadvust blokeerida.

Naised võitlesid kaua ja siis sai selgeks, et kumbki teisest jagu saada ei suuda. Selline jõuproov võttis mõlema võhmale, see oli tunduvalt raskem kui füüsiline võitlus. Seepärast loobus Anastasija varsti loitsimast ja mõlemad haarasid taas mõõgad.

Mingil hetkel andis Anastasija osava hoobi, mis paiskas Leanni ühele põlvele. Tema põsele jäi väike mõõgahaav ja mu kallimal oli tegemist inimvihkajalike rünnakute tõrjumisega. Kui ma hetke võpatasin, pöördusid Anastasija kaaslased meie poole, olles kohe valmis võitlusse astuma.

Ma lõdvestusin ja vaenlased tõmbusid tagasi, meid ikka silmanurgast jälgides. Siis aga jõudis kahevõitlus lõpule. Leann sööstis mingil hetkel Anastasija mõõga alt läbi, kukutas end maha ja lõikas vastasel jala altpoolt põlve poolenisti läbi. Too kiljatas ja asus usinasti raiuma, et võita aega jala paranemiseks. Aga ta ei saanud mõnda aega korralikult liikuda ja Leann võttis initsiatiivi ruttu enda kätte.

Kui mu kallima mõõk Anastasija pea otsast lõikas, pääses isegi minu suust niutsatus. Olin sajandeid selle naise vastu võidelnud ja nüüd oli sõda lõpule jõudnud, kusjuures ma isegi ei tapnud teda. Selleks oli teine inimene, kes maksis kätte leedi Eleanori piinarikka surma eest.

Pöördusime Elizaga ruttu allesjäänud vastaste poole, sest Leann jäi vabisedes vastase energiat vastu võttes kaitsetuks. Need siiski võidelda ei kavatsenud, vaid tõmbusid mõõku keerutades tagasi, et ohutus kauguses olles mõõgad tuppe panna ja kiirustamata lahkuda. Tapluse jätkamisel polnud enam mõtet.

Ma kallistasin toibuvat Leanni ägedalt. Järgnevat võtsime Anastasija surnukeha, kaevasime talle haua ja saatsime selle ühe, õela, aga vapra viimasele teele. Tema haud jäi mäenõlvale kõrguma.

Küla poolt kostis hääli, kuid keegi meie juurde ei tulnud. Sealne rahvas hoidus võõraste tegemistest eemale, isegi kui selles inimesi tapeti.

Seejärel läksime lennuki juurde ning asusime tagasilennule. Kaugel ootas Inglismaa, kus võitlused võisid jätkuda. Meid oli nüüd kolm surematut ja koos olime tugevamad kui varem.


VECINNÜÜDISAEGNE Cornwalli surematu Ma istusin Cornwalli Cornwalli surematu mürinal randa ja purunesid miljoniteks


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2744]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3418]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11338]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3098]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2858]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4601]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27687]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:43 - parim aeg päevast
või tee uus
(1) [11338] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0618s