õnnetus - Tartu maanteel pannud paljusid Eleegia. lähedaste peale, enda ja kalliste

Eleegia. A. teisipäeval, 7. nov. 2006., kell 00:05:47 Minu mõttelend on inspireeritud viimase aja kurbadest sündmustest. Ilmselt on õnnetus Tallinn - Tartu maanteel pannud paljusid mõtlema. Meie liikluskultuuri kõrval mõtlema veel kannatanute ja nende lähedaste peale, enda ja kalliste inimeste peale sarnases olukorras, elu ja surma peale. Muretseme, tunneme kaasa ja lubame, et oleme liikluses edaspidi ettevaatlikumad. Aga miks alles siis, kui keegi surma saab? See ei peaks üldse nii olema. Kõik peaks olema kogu aeg ettevaatlikud ja keegi ei tohiks surra. Aasta pärast ei mäleta keegi enam oma lubadust ja hirmu selle maantee ees. Sest nii paljud ju sõidavad seal ja nendega ei juhtu midagi. Miks juhtus nendega, ei saa me kunagi kindlalt teada. Mitte selles mõttes, et mis põhjustas õnnetuse, vaid selles mõttes, et miks see juhtus. Nii pidi juhtuma. Ehk selleks, et me hakkaks mõtlema ja et midagi läheks paremaks. Vähemalt nii palju võiks nende inimeste surmast head tulla. Lugesin artiklit õnnetuse kohta eile õhtul (juhtunu-järgne päev). Olin ka enne toimunust teadlik, aga see justkui ei jõudnud mulle kohale. Aga kui eile seda artiklit, mida oli selleks ajaks juba päris paljude faktidega täiendatud, lugesin... Jõudis kohale ja lõi päris valusalt, tuletas meelde, et kõik me oleme surelikud ja ma ise oleks võinud vabalt nende asemel olla. Loo lõpetasin nuttes, soojad pisarad voolasid üksteise järel mööda põski. Üks põhjus, miks just see juhtum mulle nii mõjus ja miks sellest nii palju räägitakse, seisneb selles, et üks hukkunu oli tuntud inimene. Kellegi, ükskõik

Eleegia.

Ilmselt on õnnetus Tallinn - Tartu maanteel pannud paljusid mõtlema. Meie liikluskultuuri kõrval mõtlema veel kannatanute ja nende lähedaste peale, enda ja kalliste inimeste peale sarnases olukorras, elu ja surma peale. Muretseme, tunneme kaasa ja lubame, et oleme liikluses edaspidi ettevaatlikumad.
Aga miks alles siis, kui keegi surma saab? See ei peaks üldse nii olema. Kõik peaks olema kogu aeg ettevaatlikud ja keegi ei tohiks surra. Aasta pärast ei mäleta keegi enam oma lubadust ja hirmu selle maantee ees. Sest nii paljud ju sõidavad seal ja nendega ei juhtu midagi. Miks juhtus nendega, ei saa me kunagi kindlalt teada. Mitte selles mõttes, et mis põhjustas õnnetuse, vaid selles mõttes, et miks see juhtus. Nii pidi juhtuma. Ehk selleks, et me hakkaks mõtlema ja et midagi läheks paremaks. Vähemalt nii palju võiks nende inimeste surmast head tulla.
Lugesin artiklit õnnetuse kohta eile õhtul (juhtunu-järgne päev). Olin ka enne toimunust teadlik, aga see justkui ei jõudnud mulle kohale. Aga kui eile seda artiklit, mida oli selleks ajaks juba päris paljude faktidega täiendatud, lugesin... Jõudis kohale ja lõi päris valusalt, tuletas meelde, et kõik me oleme surelikud ja ma ise oleks võinud vabalt nende asemel olla. Loo lõpetasin nuttes, soojad pisarad voolasid üksteise järel mööda põski.
Üks põhjus, miks just see juhtum mulle nii mõjus ja miks sellest nii palju räägitakse, seisneb selles, et üks hukkunu oli tuntud inimene. Kellegi, ükskõik kelle, surm on muidugi alati jube ja kurb, aga täiesti võõra inimese pärast mina nutma poleks hakanud. Teda teati nägu- ja nimepidi, tundub, nagu oleks oma lähedase tuttava kaotanud. Saan aru, miks temale pööratakse põhitähelepanu, kuigi veel kaks inimest said surma.
Kes on teda näinud, kuulnud või tundnud, olge selle üle õnnelikud ja tänulikud. Sest need, kes pole, ei saa seda enam kunagi teha. Kahetsemisest ja kirumisest pole kasu, tuleb edspidi paremini talitada. Igast võimalusest kedagi tundma õppida, kellegi meeldivaga rääkida, mõnda huvitavat kohta külastada, midagi põnevat ette võtta tuleb kinni haarata. Kõigest jõust. Peab julgema unistada ja unistuste poole püüelda. Peab elama ja armastama. Aga mitte kedagi nii palju, et ei elaks üle tema kaotust. õnnetus - Tartu maanteel pannud paljusid Eleegia. lähedaste peale, enda ja kalliste

[1182] Blogi

Loomisaeg 0.0953s