Higine töökoht varjar reedel, 23. sept. 2011., kell 20:00:34 Olen oma uue töökohaga alates esimesest päevast väga rahul olnud. Siin on mul olemas kõik, mida oma tööntegemiseks vajan; ainuke asi, mis tugevalt soovida jätab, on konditsioneer ja kontori üldine, permanentselt ülekeskmise kõrge sisetemperatuur. Pole just maailma lihtsaim tegevus sisestada arvutisse andmeid paberkandjatelt, ise samal ajal täisvõimsusel higist kleepudes. Seda enam, et pesemisvõimalused pole pooltki nii head kui kodus ja mis seal salata, kui juba oma lõunatoidu nõude loputamiseks tihtipeale mahti polnud, saati siis enda pesemiseks. Töötempo oli lihtsalt nii kiire ja töömaht nii suur, et sel puhul oleks üks korralik konditsioneer kindlasti rohkem omal kohal olnud kui see tühipaljas algeline pesemisvõimalus. Meie ülemuse kindel seisukoht oli aga see, et kuna enamus meist töötas mitteregulaarse graafiku alusel ja poole kohaga, siis polevat otstarbekas raisata raha konditsioneeri peale, mida nagunii keegi kunagi täisvõimsusel kasutama ei hakka. Ja pealegi kannatavat see neli tundi iga normaalne inimene ära. Veel toodi selgituseks ja õigustuseks, et alati on ju veel ka võimalus minna vahepeal umbsest ja palavast kontorist välja jalutama ja ennast niiviisi tuulutama, mis aga kohe kindlasti polnud kõige normaalsem mõtteviis, sest ilmselgelt pidi keegi ju lõppude-lõpuks tööd ka tegema. Seda enam, et töötada sai niigi poole päeva kaupa ja sõna otseses mõttes iga sisestatud sõnarida luges ja aeg (loe: sõna) oli ju raha. Jah, ülemusele oli see muidugi sellevõrra taaskord odavam, mida väikse
Higine töökoht
varjar reedel, 23. sept. 2011., kell 20:00:34
Olen oma uue töökohaga alates esimesest päevast väga rahul olnud. Siin on mul olemas kõik, mida oma tööntegemiseks vajan; ainuke asi, mis tugevalt soovida jätab, on konditsioneer ja kontori üldine, permanentselt ülekeskmise kõrge sisetemperatuur.
Pole just maailma lihtsaim tegevus sisestada arvutisse andmeid paberkandjatelt, ise samal ajal täisvõimsusel higist kleepudes. Seda enam, et pesemisvõimalused pole pooltki nii head kui kodus ja mis seal salata, kui juba oma lõunatoidu nõude loputamiseks tihtipeale mahti polnud, saati siis enda pesemiseks. Töötempo oli lihtsalt nii kiire ja töömaht nii suur, et sel puhul oleks üks korralik konditsioneer kindlasti rohkem omal kohal olnud kui see tühipaljas algeline pesemisvõimalus. Meie ülemuse kindel seisukoht oli aga see, et kuna enamus meist töötas mitteregulaarse graafiku alusel ja poole kohaga, siis polevat otstarbekas raisata raha konditsioneeri peale, mida nagunii keegi kunagi täisvõimsusel kasutama ei hakka. Ja pealegi kannatavat see neli tundi iga normaalne inimene ära. Veel toodi selgituseks ja õigustuseks, et alati on ju veel ka võimalus minna vahepeal umbsest ja palavast kontorist välja jalutama ja ennast niiviisi tuulutama, mis aga kohe kindlasti polnud kõige normaalsem mõtteviis, sest ilmselgelt pidi keegi ju lõppude-lõpuks tööd ka tegema. Seda enam, et töötada sai niigi poole päeva kaupa ja sõna otseses mõttes iga sisestatud sõnarida luges ja aeg (loe: sõna) oli ju raha.
Jah, ülemusele oli see muidugi sellevõrra taaskord odavam, mida väiksemaid palku tuli välja malsta, kuid samas jäi nii ju ka päris palju tegemata. Mitte, et konkreetse tööga väga tuli takus oleks olnud, aga siiski, kui oli valida kahe halva variandi vahel, siis tuli sellest valida vähem halb, ühtlasi ka vähem kulukas. No aga ikkagi, see kõik ei teinud olematuks fakti, et konditsioneer oleks meile paras elupäästja olnud sõna otseses mõttes. Ühel päeval hakkas kollektiivist ühel vanemal proual järsku paha, ta läks näost kaameks ja kukkus kokku. Polnud vist ilmselt juhus, et tol päeval juhtus olema üle 30ne kraadi sooja (kuuma?). Kuid ka see ei veennud meie kangekaelset ülemust konditsioneeri vajalikkuses. Üha enam hakkaski tunduma, et mingi vabandus leiti alati ja loobiti otse varrukast, et mitte muretseda üht väikest elementaarset vidinat, mis oli nüüdseks olemas ilmselt juba igas teises kontoris. Vahepeal oli juba tunne, et tont teab, mis veel peaks juhtuma, et boss ükskord aru hakkaks saama ja midagi kähku ette võtaks. Kuid mis temal viga, tema ei vajanud otseselt mingit konditsioneeri, sest tema sai seda vajadusel piisavalt oma autos nautida. Ja autoga ei sõitnud ta päeva jooksul just vähe.
Õigupoolest veetiski ta kokkuvõttes rohkem aega oma autos kui kontoris. Kas siis asja pärast või “asja pärast”. Pigem kaldun arvama, et ilmselt rohkem seda viimast. Ju sai ise ka aru, et polnud ju võimalik kontoris tundideviisi istuda, kui termomeeter näitas ruumis sees 30 kraadi, aga konditsioneeri
kliima7.eu/kond.../ju ka osta ei tahtnud. Seega tuli välja mõelda mingi lahendus ja samal ajal ette manada võimalikult asjalik ja töökas nägu. Eks ta niiviisi mõne meist algul ka ära pettis, kuid õnneks mitte kauaks. Vähemasti mina sain vist küll enam-vähem koheselt aru, et inimene ei istu oma autos 2 tundi jutti tööd tehes, eriti veel ilma läpakata. Samamoodi ei tundunud eriti normaalsena see, et boss kolis autosse millegipärast alati pealelõunasel ajal, just siis kui õues kõige palavamaks kippus ja kontoris n-ö tipptund oli. Kuid veelkord – kõik see ei veennud ikkagi seda naisterahvast, et tema alluvatel teeks konditsioneer elu palju kergemaks...
Maailma tegevus sisestada arvutisse andmeid paberkandjatelt, Higine töökoht pesemisvõimalused pole pooltki nii head Samast žanrist
Samalt autorilt
Kolmapäev, 12. dets. 2018., kell 00:35 - parim aeg päevast
RSS