Inimpärlid Karl Kaukes reedel, 3. dets. 2010., kell 22:54:39 Mingisugune diiva on mõelnud, et tahab olla ilus, rikas ja loll. Ta oli tegelikult kole, vaene ja tark. Jube elu paitas ta peakest. Või õigemini kitkus ta juukseid koos kõõmast tilkuvate juurtega peast välja. Nii kitkutakse inimhinge seest välja sügavaimad ja tugevaimad juured. Et neid hakkida, keeta ning et valmiks „delikatesspuljong“, mida lollidele pakkuda, sest tarkade najal lastakse liugu, et mõni kõõmavaba kõõm saaks oma võltsnaeratusega särada ja joobnuid erutada, kainestada ja veelgi joobnumaks muuta. Kainerini sealjuures ei jõuta, sest nägemismeel on inimese rumalaim kõigist meeltest. See, mida näed on harva see, millena ta näib. Näed parve taamal – mõtled kalurid, kuid tegelikult vägistatakse seal järgmist 13aastast last. Aga kõik oli ju korras, ma nägin kalureid, kes ritvadega üles alla jolksutasid, et paremini näkkaks... Inimkeha saab tekitada võimsaid tundeid. Ta on peaga seotud. Kui peale meeldib, siis keha reageerib ja annab oma soovidest märku pulsi kiirenemise, õhetamise ja erutusega. Selle droogi probleem on muidugi pohmell, mis võtab võimust nii keha kui ka pea, mis selle värgi algselt sütitas. Me ei mõtle oma genitaalidega, see on väärarusaam – stereotüpiseerimine. Meie ajud on rumalad ja keemilise reatsioone täis, mis kehale käske annavad ja seeläbi alakehale käsklusi jagavad. Riistaga ei mõtle tegelikult keegi, see on lihtsalt valgusfoor. Punast tuld jagatakse mõistusega olendeile, intelligentseile, kuid ebakaunitele inimlastele. Kollase saab
Inimpärlid
Mingisugune diiva on mõelnud, et tahab olla ilus, rikas ja loll. Ta oli tegelikult kole, vaene ja tark. Jube elu paitas ta peakest. Või õigemini kitkus ta juukseid koos kõõmast tilkuvate juurtega peast välja. Nii kitkutakse inimhinge seest välja sügavaimad ja tugevaimad juured. Et neid hakkida, keeta ning et valmiks „delikatesspuljong“, mida lollidele pakkuda, sest tarkade najal lastakse liugu, et mõni kõõmavaba kõõm saaks oma võltsnaeratusega särada ja joobnuid erutada, kainestada ja veelgi joobnumaks muuta. Kainerini sealjuures ei jõuta, sest nägemismeel on inimese rumalaim kõigist meeltest. See, mida näed on harva see, millena ta näib. Näed parve taamal – mõtled kalurid, kuid tegelikult vägistatakse seal järgmist 13aastast last. Aga kõik oli ju korras, ma nägin kalureid, kes ritvadega üles alla jolksutasid, et paremini näkkaks...
Inimkeha saab tekitada võimsaid tundeid. Ta on peaga seotud. Kui peale meeldib, siis keha reageerib ja annab oma soovidest märku pulsi kiirenemise, õhetamise ja erutusega. Selle droogi probleem on muidugi pohmell, mis võtab võimust nii keha kui ka pea, mis selle värgi algselt sütitas. Me ei mõtle oma genitaalidega, see on väärarusaam – stereotüpiseerimine. Meie ajud on rumalad ja keemilise reatsioone täis, mis kehale käske annavad ja seeläbi alakehale käsklusi jagavad. Riistaga ei mõtle tegelikult keegi, see on lihtsalt valgusfoor. Punast tuld jagatakse mõistusega olendeile, intelligentseile, kuid ebakaunitele inimlastele. Kollase saab poolearuline ohatisega krõhv tagareast, kuid roheline...Oo see roheline tuli.
Rohelise tule saamiseks peab olema väliselt särav, kuid tühjade silmadega. Vaimselt täielik hunnik peletust, kuid väliselt hunnik smaragde, mis muide musta värviga väga ilusti kokku käivad.
Aga on olemas ka poolilusad intelligendid. Intelligentsed ja sisimalt puhtalt säravad olendid, kellest midagi hõõgub. Nende väline pind on veidi tahumatu, kuid mitte täiesti kole. Neil on veidi stiili, maitset, veidike loomulikku ilu kas või mõne kehaosa näol.
Need on õnnetuimad, sest nad mõtlevad kõigist kõige rohkem. Analüüs on nende meelistegevus. Kõrgekaareline huumor ja sapiselt säravad repliigid mis neid omavahel sõprade keskis naerma ajavad ja mis kuuluvad kindlalt inglise huumoriklassikasse, ei ole teistele adutavad. Need on tühjad sõnakõlksud, mida ei mõista keegi peale nende lähimate lähikondlaste, kes nende ümber alati tiirutavad, toeks on ja koos analüüsi valmistavad.
Mõtlemine on nende suurim võime ja parim omadus. Nad kiirgavad midagi oma poolikust välisest ilust välja, kuid keegi ei oska ega suuda sellele näppu peale panna. Nad on kõige üksikumad üksikute seast, nende meeled on liialt erksad, et lasta vooludel end kanda. Nad isegi soovivad vahel olla need ripsmeid plaksutavad tühikestsed kumminaised ja –mehed, kuid see on neile loomuvastane.
Analüüs, millega need pärlid tegelevad on kõige koormavam – eneseanalüüs, mis kuhugi ei vii. See isegi takistab nende teed. Paneb nad peatuma ja aega raiskama, ilma et nad ise sellest aru saaks. Eneseanalüüs toimiks nende lollide kõõmaste puhul, kuid nemad ju ei oska seda teha, sest peavad end perfektseiks. Aga pärlid on liialt keerulised ja ilusad oma sisimuses, et suudaks end iialgi täiuslikult tundma õppida. Nende käitumine ja mõttelend on ka neile endile üllatavad. Sinna pole midagi teha. Nad ihkavad sügavamat sügavust kui neil juba on, ning rohkem isiklikku õnne.
Isiklik õnn on vaat et võimatu. Nad tõmbavad ligi ja peletavad siis eemale, sest nad on integreerunud friigid. Nad on friigid oma intelligentsuse, sisemise kauniduse poolest, mis siia mainstream ilma enam ei sobi; ja nad on integreerunud, sest suudavad etendada mainstream’i maskeraadi teistele. Riietuda, käituda, ütleda, kirjutada nagu teised tühikargajad.
Nad on selle pärast jube õnnetud, et keegi neid ei mõista ja omataolistega suudavad nad vaid sõbrad olla.
Mingisugune on mõelnud, et tahab olla Inimpärlid ja tark. Jube elu paitas Samast žanrist
Samalt autorilt
Esmaspäev, 17. dets. 2018., kell 05:00 - parim aeg päevast
RSS