"It hurts so good" susie pühapäeval, 17. aprillil 2011., kell 22:39:37 Puutun oma elus palju kokku sellise kummalise nähtusega ning tahan teada, kas ma olen üksi või on mul mõttekaaslasi. On see eluviis või mingisugune psüühiline probleem? Ma ei tea sellele vastust. Inimesi on mitmesuguseid. Osad neist kiirgavad positiivsust, osa negatiivsust. Mina olen olnud pikka aega truu pessimist. Ometi mu välispind pole alati nii laitmatult negatiivne. Inimesed kirjeldavad mind tavaliselt kui päiksekiirt, kes on rõõmus, hüper positiivne ning sõbralik. Minus käib kerge võpatus läbi, kui ma seda jälle kuulen. Tegelikkuses või siis ütleme minu fantaasiarikkas maailmas on neli ahistavat seina, öösel magama nutmine ning pidev psüühiline valu, hirm. Ma ei saa öelda, et ma oleks millestki lapsepõlves ilma jäänud. Mul oli väga armastav perekond ning majandusliku poole pealt ei pidanud ma oma pool elu kindlasti muretsema, kõik oli olemas. Ei saa ka väita, et kodus vägivaldset kasvatustööd tehti jne. Elu oli pidu ja pillerkaar. Mingi hetk tekkisid mu mõtetesse igasugu veidrad ja sünged juhtumised. Puht juhuslikult avastasin, et täiesti ilma põhjuseta ning automaatselt tekkisid minu silmade ette pildid sellest, kuidas üks või teine inimene ära sureb. Pildid tekkisid siis kui ma inimesega parasjagu rääkisin. Hiljem hakkasin kartma, et ma võin veel kellegile mõtetega haiget teha. Kuidas ma ka ei üritanud, need pildid ei lahkunud minu juurest. Peagi hakkasin otsima enda ümbert katkiseid inimesi. Mulle ei pakkunud huvi mitte keegi selline, kes kiirgas rõõmu ning sõbralikk
"It hurts so good"
susie pühapäeval, 17. aprillil 2011., kell 22:39:37
Puutun oma elus palju kokku sellise kummalise nähtusega ning tahan teada, kas ma olen üksi või on mul mõttekaaslasi.
On see eluviis või mingisugune psüühiline probleem? Ma ei tea sellele vastust.
Inimesi on mitmesuguseid. Osad neist kiirgavad positiivsust, osa negatiivsust. Mina olen olnud pikka aega truu pessimist. Ometi mu välispind pole alati nii laitmatult negatiivne. Inimesed kirjeldavad mind tavaliselt kui päiksekiirt, kes on rõõmus, hüper positiivne ning sõbralik. Minus käib kerge võpatus läbi, kui ma seda jälle kuulen. Tegelikkuses või siis ütleme minu fantaasiarikkas maailmas on neli ahistavat seina, öösel magama nutmine ning pidev psüühiline valu, hirm.
Ma ei saa öelda, et ma oleks millestki lapsepõlves ilma jäänud. Mul oli väga armastav perekond ning majandusliku poole pealt ei pidanud ma oma pool elu kindlasti muretsema, kõik oli olemas. Ei saa ka väita, et kodus vägivaldset kasvatustööd tehti jne. Elu oli pidu ja pillerkaar.
Mingi hetk tekkisid mu mõtetesse igasugu veidrad ja sünged juhtumised. Puht juhuslikult avastasin, et täiesti ilma põhjuseta ning automaatselt tekkisid minu silmade ette pildid sellest, kuidas üks või teine inimene ära sureb. Pildid tekkisid siis kui ma inimesega parasjagu rääkisin. Hiljem hakkasin kartma, et ma võin veel kellegile mõtetega haiget teha. Kuidas ma ka ei üritanud, need pildid ei lahkunud minu juurest.
Peagi hakkasin otsima enda ümbert katkiseid inimesi. Mulle ei pakkunud huvi mitte keegi selline, kes kiirgas rõõmu ning sõbralikkust. Enamasti pidin pikka aega vaeva nägema, et mind üldse ära kuulatakse, sest katkised inimesed ei usalda lihtsalt. See, millised inimesed seest olid, pakkus mulle kohutavalt huvi. Sattusin kokku igasugu kontingentidega. Üks inimene huvitavam kui teine. Probleemne koht oli selles, et inimesed tegid väga tihti haiget. Mul võis seest valust lihtsalt põleda, aga ma kannatasin kõik välja ning leppisin kõigega. Ükskõik kui sitasti need inimesed mind ei kohelnud. See tundus õige, mul oli nagu mingi missioon inimesi päästa.
Tuli vahele perioode, kus mul polnud oma inimesi. Mul polnud neid katkisi inimesi ning ma tundsin tõsist vajadust jälle leida keegi kiiremas korras, sest minu elu oli mõttetu ilma selle valuta ja inimhingedeta. Ma olin meeleheitel. Ajasin selle tookord üksinduse kaela, et ma vajan sõpru... tegelt vajasin lihtsalt midagi, mis hingel tuimaks ei laseks muutuda.
Mul oli tuttav, kes kasutas mind kohutavalt ära. Ma olin alati nõus tema musta tööd ära tegema, sest tema sees oli miski, millele ma ligi ei saanud. Sõprus kestis kuskil 2 aastat ja selle aja jooksul olin tülli läinud oma parimate sõprade ja perekonnaga, et tema põhimõtteid jälgida saaksin. Inimese peegeldamine on ju kõige võti. Ma nutsin ning hüsteeritsesin kogu aeg, mul oli nii kohutavalt valus, et mind ära kasutati. Ma olin kõigest teadlik, aga ma teadsin, et kui ta kaob, siis olen ma tuim ning üksi taas. Ühel päeval ta ütleski mulle, et mind pole enam vaja. Niikaua kui oli veel valu, ma olin elus. Saabus mõõnaperiood. Mul polnud enam mitte ühtegi katkist hinge, keda uurida ja aidata.
Üritan siiamaani kõike seletada ning välja mõelda, millest kõik tuleb. Mul on iseendaga pikka aega probleeme olnud, minu kohal on pidevalt must pilv ning päikest ma oma hinges ei leia. Samas pole ma südametu, ükskõikne teiste suhtes. Ehk ühendas mind ja katkisi inimesi see tunne, et me oleme koos katkised. Mu üks ammune tuttav on öelnud, et see on lihtsalt maailmapäästmis missioon. Mis see siis õieti on?
Eluviis mingisugune psüühiline probleem? Ma ei "It hurts so good" positiivsust, osa negatiivsust. Mina olen Samast žanrist
Samalt autorilt
Pühapäev, 17. veebr. 2019., kell 14:49 - parim aeg päevast
RSS