Kartulit käes mitte hoida, hakkan looga Jalg kui tööriist nad ei teeks, et oma

Jalg kui tööriist Võrkkest pühapäeval, 15. veebr. 2009., kell 02:09:02 Et kuuma kartulit pikalt käes mitte hoida, hakkan looga pihta. Kolmest mehest üks on vägivaldne. Mida kõike nad ei teeks, et oma perekonda õuduse ja halastamatusega juhtida. Ma ei soovi uskuda, et sarnane olevus minu ligiduses hapniku hingab ning raiskab ruumi, aga võta näpust. Kuidas ta julgeb lüüa oma poega jalaga näkku, olles ise kainuse etalon ja hiljem välja vingerdada klassikalise vabandusega. Ma ei suuda uskuda, et puhas, võimalus täis, mitmekesine inimOlend saaks tekitada kohutava ämblikuvõrgu lähedaste südamesse, millest tilguvad läbi omanike verepiisad. Muidugi, roni aga nurka ja vahi ühte punkti, nägu läbi ligunenud ning kõigest väest soovides mitte vaadata ohvri nägu ja tunda lihasse talletunud emotsioone. Kas hirm, paanikavõi hoopiski šokk hoiab ohvrit toetamast, sosistamast kõrvu sõnu, mille usutavus on zero? Või hoopiski stoiline tuimus, ükskõiksus, argpükslikkus, suutmatus lööb trellid ette? Kas ma saan puhtalt välja, ma ei tea, kuid kaasa ka ei hakka tunda sellisele terrorile, kelle karistus on ammu kandmisel ja tagavaragi ületab piirid. Ta on räpasus. Vennike, kes ei vääri isegi mitte putuka kombelist lömastamist. Mu kallis taak peaks olema tabu. Küll ohver suuremaks sirgub, saab temastki vaid piinav lihamägi. Kuidas saab lapsepõlves kannatanu tekitada hiljem teistele piinu, mille on ise läbi elanud, teades, kui õrritavalt valus lahing see ta teel oli? Kas ta ei näe, et...mida? Lähme ostame koera, näljutame ja hiljem ka suurest kaastundest ehk uputame ä

Jalg kui tööriist

Et kuuma kartulit pikalt käes mitte hoida, hakkan looga pihta.
Kolmest mehest üks on vägivaldne. Mida kõike nad ei teeks, et oma perekonda õuduse ja halastamatusega juhtida. Ma ei soovi uskuda, et sarnane olevus minu ligiduses hapniku hingab ning raiskab ruumi, aga võta näpust.
Kuidas ta julgeb lüüa oma poega jalaga näkku, olles ise kainuse etalon ja hiljem välja vingerdada klassikalise vabandusega.
Ma ei suuda uskuda, et puhas, võimalus täis, mitmekesine inimOlend saaks tekitada kohutava ämblikuvõrgu lähedaste südamesse, millest tilguvad läbi omanike verepiisad.
Muidugi, roni aga nurka ja vahi ühte punkti, nägu läbi ligunenud ning kõigest väest soovides mitte vaadata ohvri nägu ja tunda lihasse talletunud emotsioone. Kas hirm, paanikavõi hoopiski šokk hoiab ohvrit toetamast, sosistamast kõrvu sõnu, mille usutavus on zero? Või hoopiski stoiline tuimus, ükskõiksus, argpükslikkus, suutmatus lööb trellid ette? Kas ma saan puhtalt välja, ma ei tea, kuid kaasa ka ei hakka tunda sellisele terrorile, kelle karistus on ammu kandmisel ja tagavaragi ületab piirid. Ta on räpasus. Vennike, kes ei vääri isegi mitte putuka kombelist lömastamist. Mu kallis taak peaks olema tabu.
Küll ohver suuremaks sirgub, saab temastki vaid piinav lihamägi. Kuidas saab lapsepõlves kannatanu tekitada hiljem teistele piinu, mille on ise läbi elanud, teades, kui õrritavalt valus lahing see ta teel oli? Kas ta ei näe, et...mida?
Lähme ostame koera, näljutame ja hiljem ka suurest kaastundest ehk uputame äragi.
Pulbitsev viha on ülikahjulik, kuid vihatav objekt on katk.

Aga mis seal ikka, elu on selline ning asjaolud sunnivad.

Ma loodan, et selliseid õhuauke esineks ajas edasi minnes vähem ja vähem, sest me ei jaksa ega suuda kuulata neid 'normaalsuse' tõttu. Kartulit käes mitte hoida, hakkan looga Jalg kui tööriist nad ei teeks, et oma

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Neljapäev, 23. mai 2013., kell 08:44 - parim aeg päevast

[909] Blogi

Loomisaeg 0.0621s