Siis välja või ei? miks see KOlm NEli õpin kirjnadust ja väldin fakti,

KOlm NEli Fy teisipäeval, 24. mail 2005., kell 13:22:15 tegelikult ikka kaks kaks kaks... iiih. kas siis visatakse välja või ei? miks see mind kuidagi ei liiguta? miks ma ikka sama järjekindlalt õpin kirjnadust ja väldin fakti, et tegelikult ei pruugi seda kõike üldse vaja minna..? KÕik tegelevad oma probleemidega ja ma ise ka taipan,et halamiseks pole mingit mõtet. Siiski kipun aeg-ajalt muutuma nukraks ja endassetõmbunuks.. justkui vältides ja endale mittetunnistades oma probleeme ma naeratan ja jooksen edasi. kas tõesti on tegemist eitamisega? mis siis saab kui tõesti ükspäev jõuab minuni tagasi reaalsus ja ma ei suuda seda taluda? ma vist ei elaks tõepoolest üle seda lööki.. aga millist lööki? tegelikult ma ei ole nii loll. aga siiski piisavalt,et olla väga laisk. isegi laiskuses pole asi. asi on pigem hirmus..jah. ma kardan. kardan väga. ja selle pärast võibolla naerangi. aga see on ju lihtsalt suitsukate kõik tuleb nii korraga. MÕnikord on lihtsalt vaja ennast tühjendada ja öelda: ma ei suuda enam! miks sellistel hetkedel inimesed ei mõista ja sunnivad vee enam takka? võibolla oleks lihtsalt vaja kedagi, kes kallistaks või hoiaks või ütleks niisama hästi. Fakk:) mõnus eneseväljendus ropendamise mteel. pole just kõige viisakam ja paslikum 17 aastase tüdruku jaoks aga vabastav. Ma ei kujuta ettegi, kuidas toime tulla, kui ma ükskord avastan,et see maailm kus mina elan on vaid udu? ma nutan, pisarad kukuvad sisse poole siis keegi ei näe neid siis keegi ei saa haiget aga mina põlen seest läbi. nüüd ei ole aeg alla andmiseks...

KOlm NEli

iiih. kas siis visatakse välja või ei? miks see mind kuidagi ei liiguta? miks ma ikka sama järjekindlalt õpin kirjnadust ja väldin fakti, et tegelikult ei pruugi seda kõike üldse vaja minna..? KÕik tegelevad oma probleemidega ja ma ise ka taipan,et halamiseks pole mingit mõtet. Siiski kipun aeg-ajalt muutuma nukraks ja endassetõmbunuks.. justkui vältides ja endale mittetunnistades oma probleeme ma naeratan ja jooksen edasi. kas tõesti on tegemist eitamisega? mis siis saab kui tõesti ükspäev jõuab minuni tagasi reaalsus ja ma ei suuda seda taluda? ma vist ei elaks tõepoolest üle seda lööki.. aga millist lööki? tegelikult ma ei ole nii loll. aga siiski piisavalt,et olla väga laisk. isegi laiskuses pole asi. asi on pigem hirmus..jah. ma kardan. kardan väga. ja selle pärast võibolla naerangi. aga see on ju lihtsalt suitsukate
kõik tuleb nii korraga. MÕnikord on lihtsalt vaja ennast tühjendada ja öelda: ma ei suuda enam! miks sellistel hetkedel inimesed ei mõista ja sunnivad vee enam takka? võibolla oleks lihtsalt vaja kedagi, kes kallistaks või hoiaks või ütleks niisama hästi. Fakk:) mõnus eneseväljendus ropendamise mteel. pole just kõige viisakam ja paslikum 17 aastase tüdruku jaoks aga vabastav. Ma ei kujuta ettegi, kuidas toime tulla, kui ma ükskord avastan,et see maailm kus mina elan on vaid udu?

ma nutan, pisarad kukuvad sisse poole

siis keegi ei näe neid

siis keegi ei saa haiget

aga mina põlen seest läbi.

nüüd ei ole aeg alla andmiseks... aga mida ma teen, kui tuge ei ole? lihtsalt.. olen? absoluutselt lootusetu on istuda ja oodata, et kõik laheneks.. veel hullem on pingutada ja näha,et ikka miski ei lahene. *-*


tahaks suitsu. Siis välja või ei? miks see KOlm NEli õpin kirjnadust ja väldin fakti,

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Kolmapäev, 16. okt. 2019., kell 11:27 - parim aeg päevast

[3895] Blogi

Loomisaeg 0.0533s