SÜDAME ARMASTUS ALGAS ROOMAS Kirjanik Kahe südame rütmis kummalise nimega Rooma. Võib-olla see

maale Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve    KAHE SÜDAME RÜTMIS ARMASTUS ALGAS ROOMAS Kirjanik kolib maale Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve läänekaldale, külla kummalise nimega Rooma. Võib-olla see nimi oligi valiku põhjus - on ju hea sõpradel Kahe südame rütmis    KAHE SÜDAME RÜTMIS ARMASTUS ALGAS ROOMAS Kirjanik kolib maale Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve läänekaldale, külla kummalise nimega Rooma. Võib-olla see nimi oligi valiku põhjus - on ju hea sõpradele öelda, et tuled just Roomast. Muidu aga oli tegemist järvest veidi kaugemale jääva hajakülaga, mis

Kahe südame rütmis Ed Vecin teisipäeval, 16. märtsil 2010., kell 14:32:17 Veidi lembe- ja seksilugusid    KAHE SÜDAME RÜTMIS ARMASTUS ALGAS ROOMAS Kirjanik kolib maale Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve läänekaldale, külla kummalise nimega Rooma. Võib-olla see nimi oligi valiku põhjus - on ju hea sõpradele öelda, et tuled just Roomast. Muidu aga oli tegemist järvest veidi kaugemale jääva hajakülaga, mis Eesti ajal võis väga ilus välja näha. Nüüd aga oli umbes kolmandikust majadest järel heal juhul ainult vundament, põlispuud või ilupõõsad, teine kolmandik seisis tühjana ja lagunes kiiresti ning ülejäänutes siiski veel elati. Vanad hooned ja suured müürijäänused näitasid, et sealkandis olid kunagi rikkad talud. Külarahvas on seal nagu enamikus praegustes maapiirkondades vaesepoolne, napsilembeline ja suurelt jaolt tööta. Teenistust pakub vaid kohalik põllumajandusühistu ja paar kaugemal asuvat talunikku. Inimesed käivad mujal tööl või nokitsevad oma majapidamises, kasvatades veidi karja, harides põldu ja müües metsamaterjali. See on tavaline külakogukond, milles ühtehoidvust on vaid sedavõrd järel, kuivõrd see kellelegi kasuks tuleb. Heast südamest teistele appi enam ei minda. Mina ostsin kinnisvarafirmalt Muuga talu, mis kuulus teise kategooriasse. Sealsel rehielamul oli lauda- ja küüniosast järel vaid seinad, kuid elumaja-poolne ots oli korras. Keegi oli kunagi tahtnud sinna elama tulla ja oli pannud korraliku katuse peale, see aga on alati eelduseks, et palkseinad ära ei mädane. Muidugi olid aknad ja uksed hiljem puruks pekstud, kõik vähegi

Kahe südame rütmis

Ed Vecin teisipäeval, 16. märtsil 2010., kell 14:32:17
Veidi lembe- ja seksilugusid

  

KAHE SÜDAME RÜTMIS


ARMASTUS ALGAS ROOMAS


Kirjanik kolib maale


Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve läänekaldale, külla kummalise nimega Rooma. Võib-olla see nimi oligi valiku põhjus - on ju hea sõpradele öelda, et tuled just Roomast. Muidu aga oli tegemist järvest veidi kaugemale jääva hajakülaga, mis Eesti ajal võis väga ilus välja näha. Nüüd aga oli umbes kolmandikust majadest järel heal juhul ainult vundament, põlispuud või ilupõõsad, teine kolmandik seisis tühjana ja lagunes kiiresti ning ülejäänutes siiski veel elati. Vanad hooned ja suured müürijäänused näitasid, et sealkandis olid kunagi rikkad talud.

Külarahvas on seal nagu enamikus praegustes maapiirkondades vaesepoolne, napsilembeline ja suurelt jaolt tööta. Teenistust pakub vaid kohalik põllumajandusühistu ja paar kaugemal asuvat talunikku. Inimesed käivad mujal tööl või nokitsevad oma majapidamises, kasvatades veidi karja, harides põldu ja müües metsamaterjali. See on tavaline külakogukond, milles ühtehoidvust on vaid sedavõrd järel, kuivõrd see kellelegi kasuks tuleb. Heast südamest teistele appi enam ei minda.

Mina ostsin kinnisvarafirmalt Muuga talu, mis kuulus teise kategooriasse. Sealsel rehielamul oli lauda- ja küüniosast järel vaid seinad, kuid elumaja-poolne ots oli korras. Keegi oli kunagi tahtnud sinna elama tulla ja oli pannud korraliku katuse peale, see aga on alati eelduseks, et palkseinad ära ei mädane. Muidugi olid aknad ja uksed hiljem puruks pekstud, kõik vähegi kõlbulik minema viidud, kuid ma lasin kohalikul puusepal kõik taas korda teha. Liinimehed vedasid uue liini, pottsepp tegi ahjud korda, mina tõin oma linnakorterist ära sisustuse ja mu pesake oligi minu uueks eluks valmis. Kolisin sinna koos oma pisikese koera Nässuga, seal juba elav kass Kurnäuh aga võttis mu juba pärast esimest piimatassi omaks.

Lisan veel, et Muugal olid kunagi olnud ka ait ja kelder, kuid neistki olid järel vaid varemed. Küll aga kasvavad veel maja ümbruses põlised vahtrad, tammed, saared, lehised, kuused, pärnad ja kased, sireli-, jasmiini- ja kibuvitsapõõsad, õunapuud ja marjapõõsad ning peenardel mõned lilledki. Talu juurde kuulub 2,5 hektarit põllumaad ja metsatukake. Koht on väga ilus. Sinna viivad kaks teed, üks naabrite juurest, teine kohaliku kaupluse poolt, mõlemad aga kevadel ja sügisel porisel ajal üsna kehvas seisus. Minu maastikuauto roomas sealt siiski läbi.

Võrtsjärve veepeeglini on umbes pool kilomeetrit. Vanasti oli seal olnud hea supelrand, mis nüüd aga on metsistunud, kinni kasvanud oli ka sinna viiv metsatee. Tõsi küll, kuna jahimehed söötsid järve ääres metssigu ja -kitsi, siis on tee taas sõidetav, kuid vaid maasturite ja traktoritega. Teeäärtes laiuvad haldjametsi meenutavad salud, kuuski täis istutatud raiesmikud ja metsaniidud. Järverannas on puude all kaldavall, täis suuri kive ja sakslaste rajatud kaevikuteliini rajatisi. Mu uus kodu meeldis mulle algusest peale väga.

Miks ma tulin linnast ära maale? Olin pikka aega töötanud ajakirjanikuna, siis hakkasin kirjutama fantaasiaraamatuid ja nüüd olingi tuntud kui kirjanik. Naisega olen ammugi lahus, lapsed oma elu peal ja maale tulek oli võimalus rahumeeli uue raamatu kallal töötada. Rahapuudust mul polnud, viimased raamatud olid omajagu sisse toonud, suurema kindlustatuse aga andis Tallinnas maha müüdud tädi korter, mis tõi sisse suure pataka raha. Seega majanduslikke probleeme mul justkui polnudki.

Külarahvas võttis mu ettevaatlikult, kuid suhteliselt kiiresti omaks. Jõin meestega poe juures kanget Bocki, Presidendi või Tauruse õlut, harvem viinagi ning vestlesime maast ja ilmast. Memmed pärisid mult, et kas ma olen tõesti kuulus kirjanik, aga minu teoseid nad ei teadnud. Maainimesed lugesid vähe või huvitasid neid teistsugused raamatud. Külast tõin maapiima, vahel ostsin kelleltki tüki liha ning endale panin kohe sinna kolides peenramaale ja kasvuhoonesse maha kartuli ja köögivilja.

Minu päev möödus tavaliselt kordamööda majapidamist korda tehes ja arvuti taga raamatut kirjutades, õhtuti vaatasin ka telerist saateid ja kuulasin uudiseid. Selline oli siis mu uus elu.


Leian meeldiva tüdruku


Ühel juunipäeval enne jaanipäeva sõitsin Viljandisse, et osta remondiks vajalikke materjale. Tagasi tulles käisin ka bussijaamast läbi, sest seal oli üks asjalik pudipadipood. Kui ma ootesaalist väljuma hakkasin, helistas mu kirjastaja. Ajasime temaga ametlikud jutud ära ja siis ma ütlesin, nagu mul kombeks oli, et hakkan nüüd Rooma sõitma.

Väljudes peatas mind kinni noor naine, vanuselt umbes 20 või paar aastat üle selle, väljanägemiselt aga ülimalt seksikas ja pilkupüüdev.

"Vabandage, ma kuulsin juhuslikult, et te sõidate Rooma. See on ju Võrtsjärve Rooma?" küsis ta kenasti naeratades, mille peale ma jaatavalt vastasin. Neiu seletas, et ta vanemad elavad naaberkülas, bussini on paar tundi aega ja küsis, et kas ma võtaksin ta kaasa. Nõustusin suuremeelselt.

Auto juurde minnes sain teada, et ta nimi on Kai, et ta on tudeng, õpib ajakirjandust ja avalikke suhteid ning et ta sõidab nädalavahetuseks vanematekoju. Kui ma ennast tutvustasin, küsis ta kohe: "Andero Meelde? Kirjanik Meelde?"

"Tundub, et te juba tunnete mind," naersin ma. "Olete mu raamatuid lugenud?"

"No kuulge, ma õpin ülikoolis ja tean hästi meie nüüdisaja kirjanikke. Mäletan teid ka sellest ajast, kui olite ajakirjanik ja loen praegugi teie lugusid, mida lehtedes ikka avaldatakse," vastas Kai. "Ja pealegi rääkisid mu vanemad, et meie lähedusse on kolinud kirjanik, kelle nime saab hästi Meelde jätta."

Me sõitsime Viljandist Võrtsjärve poole ja ajasime igasugust äsjatuvumisjuttu. Tüdruk oli laheda olemisega, hea suhtleja ja avara silmaringiga.

"Ega ma teie raamatuid palju lugenud olegi," rääkis ta. "Fantaasialood pole lihtsalt mu zanr, aga "Tühja kaevu karje" meeldis mulle küll väga. Seda raamatut õhtul lugedes ei saa tükk aega magama jääda!"

Enne Roomat küsis tüdruk, et miks ma sellisesse üksikusse kohta elama tulin.

"Noh, esiteks olen sellest east väljas, kus pidevalt mööda ööklubisid kolatakse, ja teiseks, looduses on hea kirjutada, mõte jookseb lihtsamalt, kui sõbrad uksekella ei helista ja tänavalt autode müra pole kuulda. Kui tahan seltskonda, võin alati Talinnasse, Tartusse või Viljandisse sõita," vastasin ma.

"Kas teil on pere ka siin?" päris tüdruk, mille peale tegin talle oma pereseisu selgeks. Ta paistis sellest kergendust tundvat.

"Tore tüdruk!" mõtlesin ma. Viisin ta ilusasti koju, seisatudes hooldatud ühepereelamu ette. Aknast vaadati välja, kui ma minema sõitsin, ja Kai mulle lehvitas.

Umbes nädal hiljem niitsin trimmeriga muru ja mürasin vahepeal oma Nässuga. Kui hakkas automürinat kostma, ajasin end murult jalule. Õue sõitis tumeroheline Opel Vectra. Teadsin, kelle oma see on, ja kes on tulemas. Autost astus välja Kai.

Neiul oli seljas T-särk ja jalas teksad ning see kombinatsioon tõi ilusasti välja ta saleda, üsnagi kurviliste vormidega keha. Kai naeratas veidi ebakindlalt, kuid võluvalt. Ta oli siiski ootamatu külaline.

"Tere! Kas külla tohib tulla?" küsis tüdruk, mille peale ma galantselt jaatava vastuse andsin.

"Sul on koht nii ilusasti korda tehtud!" rääkis Kai. "Kui ma siin viimati käisin, oli maja täiesti nõgestesse kasvanud."

"Siin on veel palju ära teha," ütlesin ma. Näitasin talle maja, mille peale näitsik tunnustavalt kiidusõnu lausus. Siis võtsime toast kannu kohvi, kaks tassi ja istusime aeda laua äärde.

Kai pinnis mult välja, millest mu uus raamat laias laastus räägib, ja jutustas oma õpingutest. Kui ta minema hakkas, küsis tüdruk, et kas ma olen jaaniõhtul siin ja kas ma tuld ka teen.

"Ma arvan, et käin kõigepealt küla jaanitulel, ja siis tulen koju oma tuld tegema," ja ma osutasin kopsakale prahihunnikule, mis ootas põletamist.

"Sul on siin palju sõnajalgu," osutas tüdruk kergelt punastades metsaserva poole. "Kutsud ehk mind sõnajalaõit otsima?"

"Mina ja mu metsad oleme sinu päralt!" sõnasin härrasmehelikult. Neiu tuli kiiresti minu juurde, suudles mind kergelt põsele, ütles siis "Nägemiseni!" ja sõitis minema.

Mul oli ühtäkki Muugal ülihea olla.


Jaanituli ja sõnajalad


Enne jaanituld põrkasin poeuksel kokku Kai isaga, kes kutsus mu õlut jooma. Läksime kaupluse juures kasvava kastani alla, kus oli pink. Ootasin ärevusega, et mees ütleb midagi minu ja tema tütre alanud sõpruse kohta, kuid üllatuslikult Kaist juttu ei tulnudki. Mulle näis, et tüdruku firmaomanikust isa tahtis hoopis minuga lähemalt tuttavaks saada. Tema õpetajast ema Piretiga me olime juba tuttavad.

Jaanituli oli palkidest kokku kuhjatud endise koolimaja juurde. Mürtsus muusika, müüdi õlut, sašlõkki, kohal oli rändkauplus ja esinesid isetegevuslased. Väikese küla kohta tuli üllatavalt palju rahvast kokku - ilmselt tulid siit võõrsile läinud selleks päevaks koju.

Nägin ka Kaid, kes oli omaealiste noorte seltskonnaga ühes lauas istet võtnud. Neiu lehvitas mulle ja sellepeale vaatasid need noormehed ja neiud minu poole. Kui tüdruk kaaslastele midagi seletas ja nood taas mind huviga vaatama hakkasid, mõistsin, et see oli kirjanik Andero Meelde tutvustamine.

Jõin koos külameestega mitu kannu head kanget koduõlut ja siis, kui muusika mängima hakkas, läksid paljud tantsima. Nägin Kaid ühe noormehega keerutamas ja midagi õhinaga rääkimas. Siis kadusid nad silmist, mina aga tantsisin ka ise kohalike naistega. Mehed panid ju rõhku vägijookidele, õrnem sugu aga kibeles lõbutsema. Kui ma kord tantsult tulin ja kannutäie kesvamärjukest ühe sõõmuga alla lasin, sikutas keegi mind käisest. Pöördusin ja nägin Kai naervaid silmi.

"Ära nii hoogu ka mine, me pole veel tantsinud ja ka sõnajalaõis on leidmata," naeris tüdruk. Võtsin ta kohe tantsima.

Ühe aeglase loo ajal panin mõlemad käed ümber tema piha, neiu põimis enda käed ümber mu kaela ja me tantsisime lähestikku, nagu oleksime tule ääres ainsad. Tema keha oli mu vastas kuum, tundsin ta täidlasi rindu, õlleuim ja kirg tegid mu segaseks. Ma ei märganudki, kui me juba januselt suudlesime. See uim vältas mitu tundi. Käisime vahepeal nende seltskonna juures, kus mind teistele noortele tutvustati ja kesköö paiku tõmbas Kai mind kõrvale. "On aeg sõnajalaõit otsida," sosistas ta.

Minu juurde minnes hoidsime teineteisel ümbert kinni, peatusime suudlusteks ja siis läksime metsatukka suurte sõnajalapuhmaste vahele. Kui õite otsimine käsil, siis ka otsime!

"Oi, vaata, kui ilusad!" ütles Kai järsku. Metsahämaruses helkisid viis-kuus jaaniussi. Neiu korjas need peopesale. "Need ongi meie sõnajalaõied ja me saame rikkaks!" naersin ma. "Mitte rikkaks, vaid õnnelikuks," kostis tüdruk.

Minu kodulõkke äärde naastes süütasin ma selle põlema, tõin suupoolist, õlut ja veini ning me nautisime kahekesi aasta lühemat ööd. Põhjataevas hakkas juba päike endast märku andma, selle kuma polnud kogu öö jooksul kadunud. Siis kostis hämarusest hääli ja minu juurde ilmus päris mitmeid kohalikke noori. Kooli juures oli pidu lõppenud ja see jätkus minu juures.

Hommikul kadus kogu see seltskond koju, mina aga tõin kaks tekki, me heitsime kustuva lõkke äärde ja andusime armatsemisele. Kai andus mulle täielikult, midagi häbenemata. See oli meie esimene kuum öö, täis teineteise tundmaõppimise uudsust ja salapära.

Kui kuum hommikupäike mind äratas, oli Kai juba läinud. Läksin tuppa ja magasin veel paar tundi. Ärgates tundsin tüdrukut taas enda kõrval - ta oli naasnud ja magas nüüd minu kaisus.

"Eks olnud ju tore jaanipäev?" küsis neiu naeratades.

"Ma ei tahagi, et see kunagi lõppeks," vastasin teda suudeldes. Meie jaanipäev jätkus, algul kahekesi, siis uute külaliste seltskonnas grillimisõhtul. Ma teadsin, et nüüd pole ma enam see üksik hunt, kes olin aastaid olnud, ja Kai teadis, et ootan teda alati Muugal.



Meie ilusad hetked

Jaanipäevale järgnes kohe nädalavahetus ja me veetsime selle Kaiga koos minu juures. Käisime järverannas ujumas ja päevitamas ning lebasime selles inimtühjas kohas kahekesi alasti tekil.

"Sul on ilusad rinnad," ütlesin ta rindu mudides ja suudlesin kikkis nibusid.

"Ma tean," vastas neiu väärikalt. "Seda on mulle varemgi korduvalt öeldud."

"On sul siis nii palju partnereid olnud?" pärisin kiivust teeseldes. Kuigi natuke armukade ma olingi.

"Ma kaotasin süütuse 16-aastaselt," meenutas tüdruk häbenemata. "Sellest peale olen elanud pidevat seksielu, ainult väikeste vaheaegadega."

"Ja kes on su parim partner olnud?" küsisin otse.

"Sina!" vastas Kai kõhklemata ja kindlasti siiralt. "Saad aru, orgasmi saada pole mulle probleem, sain selle juba esimesel korral, süütust kaotades. Seega on mul iga partneriga hea olnud. Sind aga teeb eriliseks see, et sa paned mind nautima ka seda, et naudid mu keha. Mõni mees lõpetas koos minuga ja siis justkui unustas mu, sina aga oled minuga ka siis, kui sa otseselt mu sees ei ole."

Tundsin, kuidas see mu eneseteadvust tõstis ja külvasin neiu suudlustega üle.

"Mis meist nüüd saab?" küsis Kai. "Lisaks sellele, et me oleme armukesed?"

"Ma tean ainult ühte, seda, et tahan sinuga koos olla," vastasin. "Elame-näeme, mis edasi saab!"

"Mu vanemad teavad meist!" ütles Kai mu käel lebades mõtlikult. Siis vaatas ta minu poole ja naeratas. "Ära karda, Sa meeldid neile, kuigi nad leiavad, et oled mu jaoks vana. Ja nad loodavad, et meie suhe möödub paari aastaga. Aga nii ei juhtu, ega ju?"

"Ma ei tea," ütlesin ausalt. "Mõtle, 20 aasta pärast oled sina ikka noor ja kena, mina aga vana mees. Kuigi Eesti mehed väidetavalt üle 60 naljalt ei ela."

"Elad minuga siis senikauagi," lõõpis tüdruk. "Ja ühel päeval seksime endid surnuks."

"Alustame siis kohe sellega," vastasin ma ja suudlesin Kaid. Tüdruk aga libistas ennast hoopis minu peale ja me alustasime taas.

"Ma lõpetan varsti ülikooli ja vaatame siis, mis edasi saab. Ma võin ju kusagil tööle minna, aga Muugale tulen ikka ja jälle. See on ja jääb meie kohaks," ütles Kai, kui me taas rammestunult tekil lebasime.

"Ilmselt oli see saatus, mis mind seda kohta ostma pani," ütlesin mõtlikult. "Esivanemad tahtsid, et ma su siia tooks."

"Ja metsavaimud, ja järvevaimud ja haldjad ja jumalad," arendas tüdruk mu sõnu edasi. "See on vandenõu, aga paganama kena vandenõu. Ja nüüd vette." Kai hüppas püsti ja jooksis veepiiskade sajus vette. Järgnesin talle ja kui vesi piisavalt sügav oli, sukeldusin. Kuigi Võrtsjärve vesi on sogane, ujusin vee all temani ja pistsin käe neiu jalge vahele. Kostis kiljatus ja järgnesid plärtsatused - mu kallim peksis peoga vastu laineid, et mind välja peletada. Haarasin tal ümbert kinni ja märgadena kallistasime taas üksteist ennastunustavalt.

Paari päeva pärast sõitis tüdruk Tartusse. Tal oli vaja õpiasju korraldada. Nüüd sain ma veidi tööd teha. Kirjutamine lausa lendas mu käes, sest Kai aura hõljus endiselt mu tubades.

Külas teadsid kõik meie suhtest ja ma märkasin meeste silmis kadedust. Olin seda nende iha märganud juba siis, kui meil tüdrukuga suhet veel polnudki. Kai oli kooliajast üleküla tüdruk, kuid kohalike poiste jaoks alati kättesaamatu. Eriti veel nüüd, kus tal oli kirjanikust armuke ja neiu ise kõrgharidusega.

Tundsin, et igatsen meeletult Kai järele,ja veetsin sellevõrra rohkem aega kirjutades. See viis vähemalt mõtted mujale.


Raamatu esitlusel

Me sõitsime Tallinnasse, minu raamatu esitlusele. See oli tegelikult mu eelviimane raamat, mis nüüd oli kaante vahele jõudnud, viimane oli ju alles poole peal. Kai võtsin peale Tartus ja me kihutasime pealinna suunas, Nässu tagaistmel haukumas. Peatusime Mäol grillbaaris, Ussisoo vahel tegime metsatukas kähkuka ja jõudsime veidi enne esitluse algust hotelli, mille konverentsisaalis esitlus toimus. Kai sulandus kohe kokkutulnute hulka, mina aga läksin kirjastaja juurde, kes minu viimse-minuti-saabumise peale juba üsna närvis oli, ja me hakkasime pihta. Ma rääkisin oma lugejatele raamatu sisust, selle saamisloost, vastasin küsimustele ja andsin siis autogramme. Edasi tuli väike bankett, kus ma vestlesin šampuseklaasi juures oma vanade tuttavatega. Tõtt-öelda olin seda kunstiinimeste seltskonda omajagu taga igatsenud ja seepärast juttu jagus. Tutvustasin teistele ka oma Kaid.

"Kurat, pean ka maale ära kolima," ütles mu kunstnikust sõber Sass Kai kätt suudeldes. "Ehk leian ka endale sealt sellise kauni naise."

Kai naeratas meelitatult, mina aga vastasin Sassile. "Sa ei leia sellist enam. Tema on viimane Lõuna-Eesti haldjaneiu, keda mul veel leida õnnestus."

"Sa oled alati mulle jalgu jäänud ja kõik parema endale krabanud!" ütles Sass masendatult, aga tema toon ja silmad naersid.

Pärast esitlust sõitsime Sassi juurde. Nagu ma arvasingi, oli mu sõber oma viimase elukaaslasega lahku läinud ja hetkel üksi. Ometigi kutsus ta ühe rinnaka blondiini kaaslannaks ja kaineks autojuhiks ning me sõitsime ööklubisse. Nässu jäi Sassi puudlile seltsiks.

Ööklubiski oli palju minu tuttavaid ja paljud võõradki olid ühe telekanali uudistest minu raamatuesitlust näinud ning viipasid mulle tervitades. Tantsisime ja lõbutsesime hommikuni ja läksime siis Sassi juurde magama.

Muide, ühe tantsu ajal nägin oma eksi, kes oli samuti koos oma elukaaslasega ööklubisse tulnud. Ta noogutas mulle ja ma vastasin samaga. Samas uuris mu endine naine huviga Kaid.

"Kas see naine on su tuttav?" päris neiu ja ma selgitasin talle.

"Ta on ilus!" ütles Kai justkui kadedalt. "Miks te lahku läksite?"

"Armastus sai otsa," vastasin lühidalt ja sinnapaika see vestlus ka jäi.

Järgmisel päeval korjasin peale oma tudengist vanema poja ja lauljatarist tütre ning me sõitsime vahipataljoni, kus teenis mu noorem poeg. Lapsed võtsid Kai ruttu omaks. Vähemalt suhtlesid nad temaga kui võrdsega. Aga tegelikult nad olidki enam-vähem üheealised.

"Issi, sa oled päris laheda tüdruku leidnud!" ütles mu noorem poeg ja teised noogutasid nõustuvalt. Kai oli sel ajal tualetti läinud.

Me olime ära paar päeva. Sõitsime Tallinnast Pärnusse, siis edasi Kablisse ja lõpuks viisin Kai Otepää kaudu tagasi Tartusse. Neiul oli seal suveks tööots.

Naasesin koju üksi. Mind ahistas üks nähtud stseen. Ööklubis olin läinud korraks tualetti ja kui naasesin, tantsis minu Kai ühe kutiga. Poiss hoidis tüdruku ümber tugevalt kinni, neiu aga toetas oma käed vastu tema rinda. Nad arutlesid millegi üle ägedalt ja oli kindel, et kaks noort olid varemgi tuttavad. Tahtsin vahele sekkuda, aga tõmbusin kohe tagasi - sel polnud mõtet, ka Kail olid kindlasti vanad luukered kapis ja suhted klaarida.

Kui Kai tagasi baarileti äärde tuli, tundus ta endast väljas olevat ja jõi kokteiliklaasi kohe tühjaks. Ma ei küsinud talt, mis juhtus. Kui tüdruk tahab, räägib ise. Aga ennast minu vastu suruv neid oli märksa vaiksem kui ööklubisse tulles.

Ma teadsin, et see nägemus jäb mind kummitama, ja nii oligi.


Õudne lõpp või lõputu õudus

Suvi kujunes meile sündmusterohkeks - kuigi Kai oli suvel Tartus tööl, käisime me läbi enamuse suveüritustest üle Eesti. Me lõbutsesime mitmetel Pärnu rannapidudel, käisime Saaremaal merepäevadel, nautisime Otepää ja Pühajärve suvevõlusid, vaatasime Haapsalu Valget Daami ning mõistagi lõime kaasa Viljandi folgipidustustel. Mulle näis, et Kaile meeldis minuga olla, seda enam, et mul oli igal pool arvukalt tuttavaid ja sõpru. Tööd sain sel suveperioodil tavalisest vähem teha, kuid sellevõrra rohkem rügasin neil hetkedel, mil tüdrukut minu juures polnud.

Suve lõppedes hakkas kõik allamäge minema. Meie viimane ühisüritus oli rannalõketega suvelõpupidu Tahkurannas. Siis läks tüdruk Tartusse tagasi - tal algas viimane ülikooliaasta. Tema kõned muutusid harvadeks, minu kõned läksid postkasti, tagasi ta ei helistanud ja sõnumitele ei vastanud. Tegelikult algul ta vastas, aga siis jäi see harvemaks, kuni katkes täielikult. Mõistsin, et meie vahel oli kõik läbi. See oli valus tunne.

Ühel septembri lõpupäeval käisin ma naabritel abis kartuleid korjamas. Seal oli ka Kai isa, kes küsis minult, et kas tema tütar on minu juures ja oli segaduses, kui vastasin, et pole teda näinudki. Selgus, et Kai oli korraks kodus käinud ja siis kadunud. Pere arvas, et ta tuli minu juurde, tüdruk aga oli ilmselt hoopis Tartusse tagasi sõitnud. Õhtul läks asi veel hullemaks. "Reporteris" näidati üht pidu "Atlantises" - ma ei mäleta, millega seoses, kuid tantsijate hulgas tabas kaamera Kai. Temaga koos oli see poiss, kellega olin teda näinud Tallinna ööklubis. Nende tantsustiil oli kahtlemata armastajate oma - nii olime ka meie omal ajal tantsinud.

Kirjutasin kohe neiule vihase sõnumi, võtsin siis baarikapist pudeli viina ja jõin ennast täis. Hommikul pohmellis peaga nägin, et Kailt oli tulnud vastus: "Andesta! Me otsustasime Rauliga uuesti alustada... Ma armastan teda endiselt!"

Selle peale korkisin lahti uue pudeli.

Talv möödus mul hoogsa töötegemise tähe all ja kevadeks hakkas uus raamat valmis saama. Vahepeal käisin koos kohalike meestega metsseajahil, istusin kalastades Võrtsjärvel jääaugu juures ja kolasin Nässuga lumistes metsades. Aeg-ajalt käisin ka Viljandis Redi ööklubis uute naistega tutvust sõlmimas. Kai oli mulle haav, mis valutas, aga hakkas samas armistuma.

Uue aasta mais sain oma eelmise raamatu eest ulmekirjanduse preemia ja võtsin selle vastu pealinna ühes kirjandusklubis. Kui üritus hakkas lõpule jõudma, märkasin üht tuttavat nägu. Tüdruk märkas, et mina teda nägin, ja hakkas läbi rahvamassi ukse poole trügima. Sain ta tänaval kätte.

Kai oli minu silmis ülikaunis, aga ta oli ka kahvatu ja värises ega julgenud mulle otsa vaadata.

"Miks sa minema jooksid?" küsisin ma. "Juttu ajada me ju ikka võime..."

"Me läksime Rauliga lahku," ütles Kai tasakesi.

"Mul on kahju!" laususin ma. "Mis siis juhtus?"

"Raul on mu esimene ja suurim armastus," rääkis Kai. "Me olime kaks aastat koos ja otsustasime siis vastasikusel kokkuleppel lahku minna ja teistega kohtuda. Kui mul oli juba sinuga suhe, tuli ta ja tahtis mind tagasi. Ta ütles, et armastab mind igavesti ja ma andsin järele. Usu mind, mul on väga kahju, et sind reetsin..."

"Sest pole midagi," ütlesin kareda häälega. "Mis edasi juhtus?"

"Algul oli kõik tore," jätkas neiu. "Siis aga märkasin, et need möödarääkimised, mis meid omal ajal lahku ajasid, pole kusagile kadunud, pigem hakkasid need võimenduma. Terve suhe hakkas ülessoojendatud supina tunduma. Ja siis..." Kai takerdus.

"Ja siis?" pärisin mina.

Nüüd vaatas tüdruk mulle julgelt otsa. "Ma ei peaks sulle seda rääkima, aga nagunii kuuled sa seda kellegi käest. Ma ei taha valetada, mul on nagunii libu kuulsus. Niisiis, läksime kord Rauliga ühele olengule. See oli meeste koosistumine, ainult Raul võttis minu kaasa, sest ta on parasjagu armukade. Kui kõik olid parasjagu purjus, vedas Raul mu ühte tuppa ja me seksisime. Siis aga kustus ta lihtsalt ära. Natukese aja pärast tulid poisid meid otsima. Raul jalgu alla ei võtnud, aga poisid vedasid mu elutuppa ja me tegime grupika.."

"Kas nad vägistasid su?" küsisin vihastades.

"Nad viisid mu Rauli kõrvalt küll vägisi ära, aga edasine oli ka minu poolt vabatahtlik. Ma ju rääkisin sulle, et mul pole raskusi orgasmide saamisega ja et ma naudin seksi. Grupikas oli üks mu fantaasiatest ja ma läksin sellega kaasa. Siis aga ärkas Raul üles ja kui ta mind teiste hulgas alasti suuseksi tegemas nägi, läks ta pööraseks, peksis teised läbi.. ja minu ka. Siis tormas ta minema ja nüüd oleme juba paar kuud lahus."

"Miks sa mulle kõike seda rääkisid?" küsisin ma.

"Ma tahtsin aus olla," vastas tüdruk. "Raul on nüüd jäädavalt minevik. Tahtsin teada, kas meil sinuga on tulevikku?" Ta vaatas mulle julgelt ja lootusega otsa.

"Kas tahad veel kord eilset suppi üles soojendada?" küsisin jõhkralt, kuigi mu süda värises armastusest Kai vastu. Tüdruk nuutsatas, langetas pilgu ja hakkas kiiresti mööda tänavat eemalduma. Ma tahtsin talle järele joosta, tüdruku oma embusesse haarata ja lõputult suudelda, kuid haavatud eneseuhkus keelas selle rangelt ära.

Ma jõudsin paarkümmend sammu astuda, kui tundsin rinnus teravat valu. Maailm hakkas mu silme ees kõikuma, tundsin kukkumise valu, siis kellegi hääli ja siis saabus pimedus.

Kui ma ärkasin, nägin valget lage, tilguteid ja valges kitlis õde mu juures askeldamas.

"Kus ma olen? Mis minuga juhtus? Kaua ma siin olen?" küsisin õelt, kes mu häält kuuldes minu juurde tuli ja patja kohendas.

"Teid toodi eile südamerikkega siia. Vajusite tänaval kokku. Hullu pole midagi, ilmselgelt ületöötamine ja ülearu emotsioone. Te peate siin paar päeva veel olema, me teeme mõned analüüsid ja saate siis koju."

Ma laskusin rahunenult patjadele. Väike puhkus haiglas kulus mulle kindlasti ära. Ma ei tahtnud oma tühja koju sõita.

"Mul on muide teie raamat "Mineviku tähistatud kodu." Ehk annate pärast sinna autogrammi?" küsis õde.

"Aga muidugi!" vastasin. Õde hakkas minema, aga pöördus siis ümber.

"Teie tüdruk on siin!" ütles ta. "Kui teid siia toodi, tormas ta kohale ja oli terve öö teie juures. Ta läks kohvi tooma."

Arvasin algul, et mu tütar on minu terviserikkest kuulnud ja seepeale kohale tulnud. Nii ka oli, kuid õde oli silmas pidanud hoopis Kaid. Mõne minuti pärast tormas mu juurde tütar, kes mind meeletult kallistas, kuid tema taga märkasin oma kallimat langetatud ja eksleva pilguga. Kui tütar mu lõpuks vabastas, kutsusin Kai enda juurde ja võtsin ta käed enda omadesse. Tema pilk oli üllatunud, kuid õnnelik.



KUI UNELMAD PURUNEVAD

Kui Kadi ja Lauri abiellusid, leidsid tüdruku sõbrad, et ta on leidnud unelmate mehe. Lauri oli kena väljanägemisega, vaimukas, laia silmaringiga ja tal oli oma väike ehitusfirma. Kadi oli just lõpetanud kõrgkooli juura erialal, ta oli pilkupüüdev ja särtsakas noor naine. Paar asus elama mehe ostetud ja remonditud väikesesse majja Tallinna külje all.

Kahe aasta pärast Kadit nähes ei tundnud vanad sõbrad ja tuttavad teda enam äragi: noor naine oli nukker, rusutud, argliku ja eksleva pilguga ja kuidagi sorakil. Tüdruku unelmate abielust oli saanud õudusunenägu. Kõik algas sellega, et Lauri keelas tal tööle minna, öeldes, et tema suudab naist ise toita. Algul oli Kadi sellega isegi nõus, kuigi tundis veidi kahju, et ei saa oma ametis töötada ja kogemusi saada. Pärast pulmi muutus mees ka armukadedaks. "Minu naine ei räägi ühegi mehega üle minuti, kui mind kõrval pole," kuulutas ta avalikult. Oma rikkusele vaatamata oli Lauri ihnuskoi - ta andis naisele haruharva raha vabalt kulutamiseks ja ka siis vaatas kõik ostud üle. Ta toonitas kogu aeg, et Kadi on tema ülalpidamisel, et tema oma pole selles majas midagi ja üldse peaks naine olema õnnelik, et sellisele mehele sai. Majas olid sagedased külalised ka ämm ja äi. Esimene neist aina õpetas ja halvustas miniat, äi aga üritas mitmel korral tema tagumikku katsuda. Lühidalt, Kadi elu muutus põrguks.

Ühel korral üritas ta mehe terrorile vastu hakata, ja siis läks asi hullemaks: mees lõi teda. Lauri küll vabandas ja sinnapaika esialgu asi jäigi, aga siis hakkas mees naise peksmist nautima. Kui ta vaid närvi läks, nii kohe ka virutas. Kadil olid alatasa näos ja kehal sinikad. Veel hullem oli Lauri sõnaline mõnitamine. Ta kordas igal sammul, kui tühine Kadi on ja ajapikku hakkas tüdruk seda ka ise uskuma.

Kadi pidi kogu aeg seksiks valmis olema, kuigi Lauriga oli see juba väljakannatamatuks muutunud. Kord kutsus mees ta elutuppa, et teda püstiasendis võtta, kuigi Kadil oli samal ajal toit pliidil. See läks kõrbema ja naine sai taas kere peale, et polnud korralikult süüa teinud. Siis jäi naine rasedaks, kuid mehele seda öelda ei julgenud: Lauri toonitas kogu aeg, et nad on noored, laste jaoks on vara ja nad peavad ennast alles üles töötama. Ühe peksmise ajal aga tuli Kadil nurisünnitus ja pärast haiglast naasmist sai ta taas mehelt sugeda, et miks ta oma rasedusest polnud rääkinud. Tegelikult olnuks Lauri lapsega nõus, aga kust pidi Kadi seda teadma?

Viimaks oli noor naine sealmaal, et otsustas endalt elu võtta. Tuimalt kogus ta kokku kõik majas olnud tabletid ja asus neid koos klaasitäie veega alla neelama. Mingil hetkel aga tuli Kadil mõistus pähe: mida ma ometi teen? Ta tormas WC-sse ja oksendas kõik välja. Siis pani ta ennast rahulikult riidesse, krijutas mehele lahkumiskirja ja läks, kaks kätt taskus, tema juurest minema, oma sõbrannade juurde.

Nüüd tunnistasid nood, et olid juba ammu Kadi pärast mures. Asjade tegelikku seisu olid nad ainult ette kujutanud, sest Lauri ei lubanud kellelgil oma naise juures külas käia.

Lauri läks naise kirja lugedes raevu ja tormas teda otsima, et Kadit koju tuua. "See lits ei jäta mind maha! Keegi ei jäta mind maha!" korrutas ta endamisi. Mees teadis, kust naist otsida ja sadas sisse just sel hetkel, kui naised omavahel lobisesid. Ta haaras oma naisel käest kinni ja käskis raevukalt koju tulla. Sõbrannad üritasid vägivallatsejat taltsutada, kuid too vedas Kadit jõhkralt ukse poole. Just sel hetkel astus sisse Mati, ühe naise poiss-sõber. Too sai kohe asjast aru ja käskis Lauril Kadi rahule jätta.

"Hoia ennast eemale!" käratas Lauri. "See on minu naine ja ma teen temaga, mida tahan! Kasi eest!"

"No nii need asjad ei käi," vastas Mati ja haaras Lauril õlast, mille peale too Kadi lahti laskis ja vahelesegajale virutas. Lauri oli hea kakleja, aga Mati oli karvavõrra parem. Varsti oigas Lauri põrandal kolmnurka saadud löögist. Kadi tahtis talle appi minna, kuid sõbrannad rebisid ta tagasi.

Toibunud Lauri üritas taas Matile kallale minna, kuid lühike vastasseis tegi talle selle mõttetuse selgeks. Mees pöördus minekule.

"Ära loodagi, et ma sulle libule lahutuse annan!" käratas Lauri ukselt. Selle peale sööstis ette Karolin, kes oli koos Kadiga juurat õppinud.

"Seda me veel vaatame!" käratas ta. "Te olete kaks aastat koos elanud ja kindlasti on teil ühist vara. Annan su kohtusse ja sa veel maksad Kadile!"

Ukse pauguga kinni löönud Lauri oli selle peale pabinas. Ta ei jaganud juriidilisi küsimusi eriti hästi ja hakkas kartma, et jääb tõesti osast varast ilma. Ta andis Kadile lahutuse ja tõi kohe uue naise majja.


Uus elu ja tööle minek

Kadi elas algul sõbranna juures, siis aga kolis üüritud väiksesse ühetoalisse korterisse. Ta oli juba rahunenud ja hakkas taas elust ning vabadusest rõõmu tundma. Jällegi sai ta sõbrannadega väljas käia, julgelt tänaval ilusaid mehi vaadata ja nendega vestelda, armukadedat Laurit kartmata. Uude suhtesse ta siiski ei tormanud, eelistades vana kõigepealt unustada.

Peagi leidis ta ka töö ja seda täiesti juhuslikult. Kord istus Kadi kohvikus ja vaatas ajalehest tööpakkumisi. Siis juhtus ta pealt kuulma kahe kõrvallauas istuva naise juttu.

"Ma pean varsti tagasi tööle minema!" ütles üks neist. "Tead, meil läks juriidiline sekretär päevapealt minema. Tema mees sai ootamatult välismaal tööd ja nad pidid kohe ära sõitma. Meie ülemus oleks saanud teda kinni hoida, aga sa ju tead Richardit, milline dzentelmen ta on. Ütles, et ei saa peret lahus hoida ja neid koos minemast takistada. Ühesõnaga, Hillet pole ja töö kuhjub, nii et pean kohe uue inimese leidma."

Kadi kuulas seda juttu jahmunult, suutmata seda uskuda. Töö tuleb ise kätte! Kui naine tõusis, tegi seda ka Kadi ja astus julgelt tema juurde.

"Vabandan, aga ma kuulsin Teie juttu pealt," alustas ta ebalevalt. "Te otsite juriidilist sekretäri, mina aga otsin just sellist tööd. Siin on minu ülikooli paberid, olen juura lõpetanud."

Töötajat otsiv naine vaatas teda mõnevõrra rabatult, siis aga võttis talle ulatatud paberid, lehitses neid ja vaatas neiule otsa.

"Tore! Millal te vestlusele tulla saate?" küsis ta. "Kasvõi kohe!" vastas Kadi, mispeale naine naeratades nõustus ja kutsus tüdruku oma autosse. "Ja saidki oma töötaja kohe siitsamast kätte!" naeris tema sõbranna.

Personalijuht Evelin - see oli naise amet ja nimi - viis Kadi kohe oma ülemuse palge ette. Richard oli sihvakas, noor ja intelligentne mees. Nad esitasid tüdrukule mõned erialased küsimused, vaatasid siis rahulolevalt üksteisele otsa ja siis ütles mees: "Täna on neljapäev. Puhake nädalavahetusel ja esmaspäeval võite tööle asuda. Palk on 8000 krooni ja esialgu on ka katseaeg kaks kuud."

Rõõmus Kadi tormas sõbrannadele head uudist kuulutama ja sellel järgnes lõbus nädalavahetus ööklubides.

Tööle asudes sai Kadi endale kohe kaela hulk endise töötaja lahkumise järel tegemata jäänud tööd. Suur oli bossi üllatus, kui noor naine juba kolmandal päeval uut tööd tuli küsima.

"Mul on senised asjad kõik tehtud," selgitas Kadi rahulikult. Richard vaatas ruttu kaustad üle ja jäi siis uut töötajat ammulisui vaatama.

"Sa oled tõelise pärli tööle palganud!" ütles ta sel hetkel sisse astunud Evelinile. Kadi naeratas meelitatult.

Kahe nädala möödudes tegi Kadi uus ülemus taas toreda zesti. Olles igahommikusel koosolekul ära kuulanud teiste töötajate hulgas ka Kadi ettekande, ütles ta pärast koosolekut: "Kadi ja Evelin, jääge siia!" Kui mõlemad naised laua taha istuma jäid, ütles ta personalijuhile: "Ma arvan, et tänasest vormistame Kadi täiskohaga tööle. Ta on ennast juba tõestanud!"


Läbirääkimistel

Kadi oli oma uues töökohas juba mitu kuud töötanud, kui ta kutsuti ühe tellimuse suhtes läbirääkimistele. Firma tulevaseks partneriks oli üks ehitusettevõte ja Kadil tuli leping ette valmistada. Kui ta vaatas üle teise poole delegatsiooni nimekirja, torkas talle kohe silma oma eksi nimi. Lauri oli oma firma suuremale tegijale maha müünud ja oli nüüd ühendettevõtte juhatuses.

Kadi läks kohe Richardi jutule, soovides ennast läbirääkimistelt tagandada. Boss polnud sellega nõus.

"Sinu poolt oli muidugi väga õige mind hoiatada, et su eksabikaasa on üks läbirääkijatest, aga jätan su siiski delegatsiooni koosseisu. Sa oled lihtsalt selle lepinguga palju tööd teinud ja lisaks... sa oled üks meie parimatest töötajatest!" Richardi naeratus oli silmipimestav ja oli näha, et ta oli Kadit kiites siiras.

Läbirääkimised toimusid ühe hotelli konverentsiruumis. Enne seda tutvustasid firmade juhid oma delegatsioone. Kadi oli Lauri nägemiseks juba ette valmistunud, küll aga rabas naise nägemine tema eksmeest. Sisimas oli hüljatud Lauri lootnud, et Kadi on alla käinud, tööta ja sõpradeta, nüüd aga kohtas ta imekena, enesekindlat ja kindlasti tugeval positsioonil noort ärinaist. Ta võttis ennast siiski sedavõrd kokku, et teeskles, nagu oleksid nad võõrad. Kadi pani tähele, millise huviga vaatas Richard nende kätlemist.

Koosoleku ajal oli Lauri täiega endast väljas. Ta ei suutnud mingeid ettepanekuid teha, kuigi ideid oli tal küllaga. Kadi seevastu säras: ta oli oma firma delegatsioonis peamine rääkija, kes vaatas hoolega läbi kõik koostöö aspektid ning tegi huvitavaid ettepanekuid. Naine suutis koguni lepingus oma firmale paremad tingimused välja võidelda.

Pärast läbirääkimisi toimunud banketil haaras Lauri Kadil käest ja pigistas seda valusasti. "Mis sa siin teed? Mida sa tahad saavutada?"

"Lase mind lahti, sa teed mulle haiget," ütles Kadi raevukalt ja tõmbas oma käe lahti. "Sa oled ikka see enesekeskne tõbras, nagu kogu aeg olid. Arvad, et kõik keerleb sinu ümber? Ma olen lihtsalt selles firmas jurist ja lepingud on minu rida. Ei mingit sulle käkikeeramist pole. Ärka ometi üles, sa egoist!"

Mehe käsi tõusis justkui löögiks, kuid langes samas, sest kõrvalt kostis Richardi rahulik hääl: "Kadi, kas kõik on korras?" Lauri pööras eksleva pilgu kõrvale ja pobises midagi. Kadi lausus rahulikult: "Minuga on kõik korras! Me just lõpetasime jutuajamise!"

Sel hetkel jõudis Kadini uus arusaamine: Richard oli temasse armunud. Nii armastavat ja hoolivat pilku ei saanud omada mees, kelle jaoks olnuks ta vaid alluv, kuigi hea alluv. See tõdemus rabas teda nii, et naine hakkas kõikuma. Richardi toetav käsi oli kui taevaõnnistus.

Lauri sai kohe ka uue hoobi osaliseks. Seltskonnale lähenes tema ülemus, kes ütles Richardile semulikult: "Oleme nüüd küll partnerid ega saa üksteisele sigadusi keerata, aga ühte ma sulle ütlen: kui saan sult selle kena ja taibuka juristi üle lüüa, siis seda ka teen!"

Richard naeris ja tõmbas Kadi kergelt enda ligi. "Sellist varandust ma küll endalt üle lüüa ei lase!" Kadi teadis järsku, et öeldu oli kahemõtteline.



ÜKSIKU HUNDI MÕTISKLUS

Indrek Hargla ütleb ühes oma õudusloos peategelase tüdruksõbra suu läbi: «Meest ei tohi üksi metsa elama lasta. Ta muutub Hundiks.» Tean seda tunnet, sest olen ise 15 aastat Üksik Hunt olnud. Aga saab muutuda ka Seaks. Nagu üks mu tuttav Jaan. Selleks on vaja piinavat üksindustunnet, nõrka iseloomu ja palju alkoholi. Mul on kõik see olemas, aga mul on ka lapsed, kes on mind põhja joomast tagasi hoidnud. Seepärast olen lihtsalt seakalduvustega Hunt. Minu kaksikvend on sama, aga ta on tugevama iseloomuga. Ta keskendub rohkem kõigi ja kõige vihkamisele. See on isegi kasulik, sest nii jääb tal aega isegi tööd teha, kuigi mitte piisavalt, et oma maakodu korras hoida. Mina loobun vahel vihkamisest ja panen ajutiselt roosad prillid ette. Uue musta masenduseni. Siis tunnen taas, et keegi ei vaja ega armasta mind. Võibolla see nii ongi?

Sageli väsin sellisest negatiivsusest ja mõtlen, et peaks positiivselt mõtlema. Aga häid mõtteid lihtsalt pole...

Inimesed on õnnelikud, kui neil kõik hästi läheb. Paljud suudavad positiivsed olla ka siis, kui kui raskused kuhjuvad, Neid nimetatakse optimistideks. Mu lapsed imestavad vahel minu negatiivsuse üle. Tahaksin siis neile öelda, et elage ise nii vanaks, siis näete, et alati pole tunneli otsas valgust. Aga ma ei saa, ja nad ei usukski mind. Las elavad ise omad pettumused üle. Hea oleks, kui neil neid vähe saaks olema. Praegu nad minust eriti ei hooli ega vist ka armasta. Just sellepärast, et olen selline nagu olen. Vilets olevus.

Puhh ei mõistaks vist iialgi Iiahi. Eeslike on juba oma negatiivsusega üheks saanud, ta ei oskakski teisiti elada. Pikk-kõrv naudib seda, et saab ennast alaväärsena tunda. Vahel tunnen seda minagi. See on kergema vastupanu tee ja toimib alati. Ja alati maksab vana reegel - kui sa midagi ei tee, ei tule ka pettumusi. Optimist ütleb, et parem on kuulda kümne tüdruku suust "ei" ja siis üheteistkümnendalt "jah", kui elada mõttega - aga järsku oleks midagi siiski juhtunud. Mina olen üks neist, kel kaalub võimaliku võidu saavutamise alati üle kaotuskibestumus ja alandus, mis kaasnevad ei-ga. Pigem poen kookonisse ja tunnen selle üle headmeeltki.

Vahetevahelt tulen töölt koju ja minu kõrval tõttavad õnnelikud inimesed. Mu hing ulub tühjusest. Väljaspääs on sealsamas - mõtlen, et tühja mul nendest. Ma ei vaata ilusaid ja seksikaid naisi, ma ignoreerin neid ja maksan seega neile justkui kätte. Ma tean, et nad ei tea mu kättemaksust midagi. Ma petan ennast.

Öeldakse, et positiivsed inimesed tõmbavad head aurat ligi. Heatujulist inimest märgatakse alati. Pahurat vaid siis, kui ta isegi hallusest allpool, kui ta on haledamast haledam õnnetusehunnik. Tean seda omast käest, kui lähen tööle. Mulle tuleb vastu kümneid naisi, aga ükski neist isegi ei vaata mind. Mõtlen siis, et vaataks keegi mind kasvõi põlgavalt. Aga ei, nad isegi ei märka mind. Minu kohta on isegi öeldud, et kõnnin tänaval nagu rets - kiilaspäine, tüsedusele kalduv, laia kõnnakuga. Kord nägingi endale heidetud ebalevaid pilke - sellist ei julge keegi kaua ja väljakutsuvalt vaadata. Aga üldiselt ma pilke ei kohtagi.

Mulle on kaks korda öeldud ka hästi. Üks tüdruk ütles, et mind vaadates tundub, nagu oleks mul kõik juba olemas, ja seepärast pole mõtet püüdagi. Teine jälle ütles, et tegevustes näin nii tõsisena, et keegi ei tulegi mind tülitama.

Olen viisteist aastat elanud ilma suheteta. Algul niutsusin oma eksi järele, kes mu maha jättis. See võttis aega kolm ja pool aastat. Siis armusin uude tüdrukusse, aga olin vist liiga tormakas ja ta loobus meie suhtest. Heas seltskonnas liikumast takistasid mind ka lapsed, kes vajasid kasvatamist. Kui natuke aega ja võimalusi tekkis, olin juba liiga laisk, et naiste jaoks aega leida. Nemad ju tahavad võrgutamist, aga minul polnud enam viitsimist. Sealt edasi muututakse juba Üksikuks Hundiks. Nüüd on mu viimanegi laps kodunt lendamas ja aeg oleks elama hakata. Aga tunnen ennast juba liiga vanana. Ilusad naised on vaid fantaasiates, kui tänaval liigun või magama heidan. Vaatlen kaunitare ja süda kiunatab, aga minust pole enam neile lähenejat. Jälgin ennastunustavaid paare, aga minu jaoks on see teine dimensioon. Kallistused ja suudlused on jäänud teise maailma. Tõtt öelda ma ei mäletagi, millal viimati kedagi suudlesin ja tema kätt hoidsin. Isegi kellegagi koos väljaskäimine on kadunud minevik. Seksist ma ei räägigi. Mu fantaasia töötab ikka veel palavikuselt, aga fantaasiaks see ka jääb. Olen vanake, kes pole veel pooltsadatki täis.

Olen oma elu jooksul mõnel korral mõelnud enesetapule, aga sellelt teelt on miski mind eemale hoidnud. Või keegi. Mõtlen palju surmale, kuid ei taha surra. Õigemini, ma ei taha surra, kuid ka ei karda igavikku kadumist. Tegelikult, kui teaksin, et surma järel mingi eksistents jätkub, siis poleks mul surma vastu midagi. Mu lapsed saavad hakkama. Aga praegu elan edasi seda tühja mõttetut elu, mis keskendub tööle, mis käib juba pinda, pidevale rahapuudusele, ja üksindusele. Terviski pole enam endine, aastad ja sõber Dionysos on oma töö teinud. Ma olen olemas, aga unistusi enam pole. Ma vananen üksinda ja ma ei karda seda. Selles olen teistest omasugustest üle - pidevalt suhetes olnud kardavad paaniliselt vanadusüksindust. Mina mitte, tahaksin vaid surra veel siis, kui ise suudan kõike teha ega jää lähedastele jalgu.

Ei, õhtu on käes ja Iiah läheb magama. Homme pööran taas ilusat naist nähes ükskõikselt pilgu kõrvale ja lähen oma arvuti taha tööd tegema. Päev jälle õhtule ja surmale lähemale. Loodetavasti on see aeg kaugel. Aga miks mitte ka lähedal?


SEKSIRETK LAGOSESSE

Juba veerandsada aastat on olnud aega, mil eestlased pole enam raudse eesriide taga vangis. Kõik Maarjamaa inimesed saavad vabalt reisida, soovi korral mujale tööle ja elama minna ning kasvõi igaveseks oma kodumaa tolmu jalgadelt pühkida. See tähendab ka seda, et kaks eestlast võivad kusagil võõrsil tutvuda ja teineteist leida.

Tallinna tüdruk Diana sõitis pärast kõrgkooli lõpetamist koos õega Londonisse tööle. Paari aasta möödudes õde naases koju, Diana aga jäi Suurbritannia pealinna, sest ta oli tasuv töö ühes mainekas reklaamifirmas, väike, ent kena korter heas linnajaos ja üleüldse, neiule meeldis London. Ta ei kavatsenud küll igaveseks võõrsile jääda, kuid viieks aastaks veel vähemalt küll.

Londonis tutvus ta ka Andrusega, kel oli seal väike, kuid edukas vahendusfirma. Noored hakkasid üksteisele meeldima, nad hakkasid koos väljas käima ja ühel päeval palus Andrus Diana kätt. Veidi vanamoodsetena otsustasid nad kokku kolida alles pärast pulmi, kuigi intiimelu elasid nad juba tutvumisest saati. Lihtsalt mõlema meelest oli ilus vabameelsel ajastul ka midagi konservatiivselt ette võtta.

Enne pulmi hakkasid sõbrad neile vallalise põlve lõpetamiseks üht-teist korraldama. Kokkulepe oli selline, et mõne päeva jooksul teevad tüdrukud pruudile ja noormehed peigmehele midagi erilist, millest teinepool teada ei saa. Ilmselt peeti silmas traditsioonilisi poissmeeste ja neidude pidusid.

Diana töökohas oli tema ülemuseks neiust paar aastat vanem naine, kelle nimi oli Joy. Naised said algusest peale hästi läbi ja nad olid juba südamesõbrannadeks saanud. Kuuldes sõbranna peatsetest pulmadest hakkas Joy kord pihtima oma neiupõlve viimastest päevadest.

"Kujutad sa ette, mu sõbrannad viisid mu Nigeeriasse Lagosesse," meenutas naine heatujuliselt. " Midagi täpset mulle nad ei öelnud, kuid Lagoses tõid nad ühel õhtul hotellituppa kolm kohalikku mustanahalist noormeest ja lahkusid. Olin ülimalt kohkunud ja segaduses, kui tüdrukud teatasid, et need poisid võtavad mu kohe ette ja nautigu ma seda rahulikult. Mehed riietasid mu kergest vastuseisust hoolimata mind riidest lahti ja rautasid mind kolmekesi öö otsa. Hommikul olin täitsa läbi, aga see oli mu senine parim seksikogemus. Ma ei mäleta, mitu orgasmi ma ööga sain, aga see oli võimas."

Diana vaatas talle uskumatult otsa. "Sa ei räägi ju tõsist juttu," küsis ta, tundes seljal võbinaid. "Nad keppisid sind öö otsa? Kondoomita?"

"Kullake, sa ehk ei tea, aga see on pikemat aega noorte inglannade trend enne abiellumist mustade meestega aega veeta," naeris Joy. "Risk on suur, aga kui veab ja AIDS-i ei saa, on mäng küünlaid väärt. Eluaegselt mäletatav kogemus, ka siis, kui abielust on rutiin saanud. Ma läheks praegugi sinna tagasi. Muide, sealsed vahendajad lasevad neid mehi kontrollida ja nood teevad ka kõik, et naisi rahuldada. Sa oled neile jumalanna, sest see võib neile ainus kord elus olla, kui nad valget naist saavad."

Diana raputas segaduses pead. Ei, tema seda ei tee. Ta ei peta oma meest. Aga mõte pöörasest seksist neegritega jäi tema pähe ning muutus iga päevaga üha erutavamaks kinnisideeks. Viimaks ei saanud ta enam hetkekski rahu ja läks Joy jutule. Kätte oli jõudmas viimaste vallalisepõlve pidude aeg ja Dianas oli soov Joy soovitatu läbi teha saanud ületamatuks.

"Ma teadsin, et sa jääd nõusse," ütles inglanna rahulikult. "Sinus on piisavalt seiklusrõõmu ja sa oled seksijanune. Sõidame!"

Joy tellis piletid ja nad lendasid Lagosesse. Lennukis jutustas Joy oma teisteski seiklustest. Näiteks oli ta kord juba abielus olles sõitmud oma mehega sõitnud puhkama Ibizale. Pärale jõudes läksid nad kohe tülli - mees tahtis esimese päeva veeta hotellitoas armatsedes, naine aga soovis lõbutseda baarides ja nautida ööelu. Et mõlemad olid ülimalt põikpäised, lõppes lugu sellega, et Joy tuiskas minema omal käel pidu panema, tema abikaasa aga avas minibaari ja keskendus ühe huvitava jalgpallimängu jälgimisele.

«Ma läksin baari, kus oli palju rahvast,» jutustas Joy. «Mulle pakuti jooke, me tantsisime ja ma jäin üsna purju. Kesköö paiku voolas rahvas rannale tantsima. Mäletan, et kiskusin tantsides endal rinnad paljaks. Järgmisel hetkel istsin kellegi süles ja too imes mu nibusid. Edasi mäletan seksi rannaliival mehega, kes sosistas mulle midagi hispaania keeles ja siis viisid mingid mehed mu rannalauale, panid selili, mu jalad tõsteti iga järgneva keppija õlgadele ja nii võtsid mind järjest kümned mehed. Hommikul ärkasin alasti rannaliival, kus oli palju teisigi pidutsejaid välja puhkamas. Laialipillutud riietest leidsin endale sobivad ja hiilisin hotelli tagasi. Õnneks oli ka mu mees ennast täis joonud ja pärast dušši hiilisin ta kõrvale ning jäin magama. Ärgates me ei rääkinud eriti midagi, mõlemal oli piinlik - mu mees arvas, et tulin öösel mingil ajal tagasi ja leidsin ta joobnuna.»

Lagoses olid ka hotellitoad juba broneeritud ja Joy otsis üles ka naudingute vahendajad. Algul võttis Joy nad üksi vastu, Diana varjas end teises numbris ja jälgis juhtuvat inglanna paigaldatud kaamerast.

Joy tuppa sisenes seekord neli meest. Järgnevad kolm tundi vaatas tüdruk ihast põlevana ja käsi jalge vahele surudes, kuidas neegrid tema sõbrannat rahuldasid ja kuidas Joy naudingust lausa hulluse serval oli. Siis kostis uksekell ja nähtust uimane Diana läks avama. Uksel seisis portjee. Ta kummardas ja sõnas: "Missis Joy nemad teie juurde saatma!" Jahmunud Diana nägi tema selja tagant esile astumas viite mustanahalist noormeest ja taganes kohkunult. Uks meeste taga prantsatas kinni ja mehed piirasid neiu ümber. Juba libisesid nende käed mööda neiu keha. Üks poistest mudis juba ülimalt erutavalt tema rindu, teine pani käed tema tagumikule, tõstis kleidisaba üles ja libistas püksikud õrnalt maha. Kolmas mees pistis aga käe tema jalgevahesse. Veel üks neeger suudles juba tema õlgu ja kaela ning libistas kleidi õlapaelad maha. Hetke pärast oli Diana rammestunult alasti ja teda hellitavate meeste täielikus meelevallas.

Järgnevad tunnid möödusid kui udus. Tüdruk lebas kord ühe mehe all, siis leidis ta end teise peal istumas ja ennast rütmis kõigutamas. Ta pandi selili laua peale ja suur riist jõnksus tema sees, või seisis ta ettepoole kummardudes, tundes end tagant võetavat. Diana hellitas meeste riistu, tema rinnad ja õlad olid valget ollusega koos ning tema ihu rappus alatasa võimsatest naudingutsunamidest. Kui mehed hommikul hotellitoast lahkusid, võdisesid tüdruku jalad tema all, huuled olid suudlemisest paistes ja kogu keha ülimalt hell. Ta käis siiski dušši all aja jäi siis magama.

Kui ta ärkas, nägi tüdruk sõbranna naeratavat nägu. "Oli võimas?" küsis too naeratades ja Diana noogutas. "Siin on kummalegi hommikukohv," naeris Joy ja osutas kahele alasti neegrile, kes seisid valmisolekus ta selja taga.

Kui nad Londonisse naasesid, mõtles Diana vaid sellele, et kunagi saaks kõike seda korrata. Oma pulmi ta ära jätta ei kavatsenud, kuid mingit süütunnet Andruse ees samuti polnud. Ta mõtles, et see on vaid üks etapp ta elus.

Neiu ei teadnud, et Andrus oli veetnud poissmeheõhtu Londoni luksushotellis, kus tema eest hoolitsesid pisike tailanna, rinnakas neegritar ja hurmav araablanna. Ka noormees teadis, et juhtunu jääb tulevase naise ees saladusse.


Libust abikaasaks

Ma nägin Anitat esimest korda ühes pubis, kus me poistega olime reedeõhtust pidu panemas. Meie tähelepanu köitis tüdrukute seltskond, kes paistis juba õige lõbusas tujus olevat. Poisid keerlesid viie näitsiku ümber nagu kärbsed meepoti kallal. Mingil hetkel läks see kamp tantsima ja siis köitis kõigi pilku üks blondiin, kes ennast väga lõdvalt ülal pidas. Ta tantsis ühe poisiga, käed ümber tema kaela ja noormehe käed kobasid kogu aeg tema tagumikku. Tüdruk laskis pipardamata sel sündida. Purjus poiss tõmbas aeg-ajalt tema kleidisaba üles, nii et neiu tagumik oli näha, ja kõik ümberringi lõkerdasid naerda. Siis tegi poiss uue nipi - mingit hoogsat tantsu keerutades libises ta tüdruku selja taha, libistas ühe käega kleidi õlapaela maha ja pistis käe dekolteesse, misjärel neiu vasakpoolne rind välja vupsas. Isegi kui see oli kõigile näha, ei teinud tüdruk sellest suurt numbrit. Alles siis, kui sõbrannad talle midagi ütlesid, kohendas tüdruk ennast veidi. Tants jätkus, aga näitsik lasi ikka partneril ennast käperdada.

"See tüdruk on õige lõdva," ütlesin ma imestades. Sõber Raul, kes oli ühe sealt lauast tüdrukuga tantsinud, aga teadis: "See tibi oli just poisist lahku läinud, seepärast ta on ka nina täis tõmmanud ja laseb endaga mängida."

Tunni aja pärast käisime poistega väljas suitsu tegemas ja just siis kihutas parklast välja Opel Vectra, mis pidurdas meie ees, et lasta teisel autol parklasse siseneda. Autos põles valgus ja me nägime, mis sees toimus. Seesama tibi istus kahe poisi vahel tagaistmel, rinnad paljad. Tüdruku pea oli taha heidetud ja üks poistest suudles ta kaela, ise parempoolset rinda mudides. Teine poiss käperdas teist tissi. Ka näitsiku jalad olid laiali ja nende vahel liikus kobades esiistmel istuva poisi käsi. Siis kiunatasid kummid ja auto kihutas tänavale.

"See tüdruk saab täna kõvasti keppi!" ütles üks poistest irvitades.

Justkui saatus viis meid õhtu lõppedes ühte majja pidu jätkama ja seal nägin ma Anitat uuesti. Maja oli noori täis, me jõime ja tantsisime ja kui ma kord tualetist tulin, kuulsin ma ühe paokil ukse tagant seksiga kaasnevaid ohkeid. Piilusin sinna sisse ja nägin taas seda blondiini. Ta põlvitas alasti kušetil, käed selle seljatoel ja tagumik püsti ning üks mahalastud pükstega poiss sisenes täie jõuga jätkuvalt temasse. Tüdruku silmad olid suletud, ta vaid oigas mõnuga. Ümber tema seisis veel 7-8 poissi, ootamas oma järge.

Kui ma tunni möödudes taas ennast kergendamas käisin, heitsin taas pigu tuppa. Tüdruk oli endiselt seal, aga nüüd ta juba põlvitas ühe poisi ees ja tegi talle suuseksi. Poiss hoidis tal kõrvadest kini ja tõmbas enda poole. Rohkem ma seal vaatamas ei käinud.

Sellest päevast möödus mitu kuud, kui ma kord purupurjus peaga baarist ühe tüdruku koju tõin. Öö on mul ähmaselt meeles, aga hommikul ärgates olime voodis kolmekesi: mina ühel pool, käsi keskel magava tüdruku jalgevahes, Tõnu temast teisel pool, käsi neiu rinda mudimas. Tüdruku silmad olid lahti. Ta oli ärganud ja tahtis ilmselt vaikselt ära minna, aga äratas sellega meid mõlemaid.

"Ma tahan koju minna!" ütles tüdruk vaikselt, aga Tõnu naeris: "Teeme enne ühe tihi ka ära," ja ta ronis neiule peale. Anita ohkas järeleandlikult ja lasi sel sündida.

Kui Tõnu lõpetas, lebas tüdruk kinnisilmi ning hingas sügavalt ja kuuldavalt. Kui mina poole peale jõudsin, hakkas Anita karjetega ohkama, ta pea viskles paremale ja vasakule ning terve ta keha väänles mu all. Teda raputasid tugevad orgasmid - neiu sai rahulduse.

Nüüd ta enam meie juurest minema ei kiirustanud. Lähema paari tunni jooksul võtsime Tõnuga teda igas võimalikus poosis, tegime talle ja tema meile suuseksi ning grupikas lõppes alles siis, kui kõik rammetud olime. Siis läks Tõnu koju, Anita aga jäi veel natukeseks minu juurde. Tegelikult vältas see natuke terve nädalavahetuse ja sekretärina töötav tüdruk lahkus mu juurest alles esmaspäeva hommikul.

Me ei näinud teineteist terve nädala ja ma hakkasin tüdruku järele igatsema. Mitte ainult hea seksi, vaid ka Anita kui inimese järele. Me olime koos olles palju lobisenud, endast ausalt ja avameelselt rääkinud ning see oli hea tunne, kuulda kelleltki samasuguseid mõtteid nagu hingesugulaselt. Anita rääkis mulle ka seda, kuidas tema poiss ta teise tüdruku pärast maha jättis ja kuidas ta seejärel seksikarusselli sattus, käies ühe poisi käte vahelt teise käte vahele.

Ma otsisin Anita üles. Tüdruk oli üllatunud, kui ma ta välja kutsusin, aga ta tuli. Tegelikult oli meil üsna raske kusagil baaris käia, sest tüdruku peale vaadati ikka umbes nii, et järjekordne poiss on ta kinni püüdnud. Mõnikord läks poiste ütlemiste peale ka löömaks, eriti just siis, kui keegi üritas teda minult üle lüüa. Kui üks purjus noormees püüdis Anitat lausa mu käte vahelt ära viia, pidin oma kickboxinguoskused appi võtma. Lõualuu mõranemine lõppes mulle politseis, kuid kuna paljud tunnistajad ütlesid, et kannatanu virutas esimesena, mul pahandusi ei tulnud.

Edasi läks kõik nii, et esialgu jäime koos olles kahekesi nelja seina vahele. Taas väljas käima hakkasime hiljem, kui Anita "kuulsus" paljudele ununes ning meid hakati kui paari võtma. Aga veel enne seda kolisime Anitaga kokku. Praegu on ta minu seaduslik naine. Nii sain ma kord päästa ühe tüdruku kõigi kasutatava libu saatusest.


Teise mehe naine

Heidit nägin ma esimest korda meie firma jõulupeol, kuhu ta saabus oma mehega. Tema abikaasa Kevin oli juhuslikult minu alluv - mina olin juhataja osakonnas, kus ta töötas. Õhtu jooksul ma tantsisin mitmel korral temaga, me saime naisega jutusoonele ja tema vallutamisest sai mulle kinnisidee. Meenutasin ikka ja jälle Heidi täidlaste rindade survet, tema kauneid jalgu ja vormikat peput. Ning mõistagi oli naine imekena ja seksikas.

Heidi töötas raamatukogus ja ma käisin sageli tal külas. Naine näis sellest headmeelt tundvat, kuid samas ta tundis ka häbi, justkui petnuks ta oma meest. Siis tegin ma midagi, mida ise pärast häbenesin. Kord küsiti talt mingit raamatut ja Heidi ronis väikest redelit pidi üles, et kõrgelt riiulilt köide alla võtta. Tal oli seljas lühike seelik ja naise tagumik oli täpselt mu näo ees. Tundsin, kui kuum ta on, ja pikalt mõtlemata pistsin käe ta jalge vahele. Kostis kiljatus, naine hakkas redelil kõikuma ja kukkus siis... mulle sülle, sest olin kiiresti selleks käed ette sirutanud. Paljud raamatukogus olijad tõttasid vaatama ja nähes naist minu kätel, pöörasid silmad kõrvale, arvasid aga siiski, et Heidi lihtsalt komistas ja kukkus ning mina püüdsin ta kinni.

Heidi libistas tulipunasena ennast mu käte vahelt minema ja susistas vihaselt: " Kao siit, ja ära enam kunagi tagasi tule!" Mõistagi kuulasin ma sõna, sest tundsin ka ise, et olin halvasti käitunud.

Möödus mitu kuud ja ma sattusin kord ühele firmavälisele peole, kuhu oli kutsutud ka Heidi oma mehega. Naine sattus segadusse, punastas ja peitis siis oma pilgu. Minus hakkas jälle kuradike pead tõstma. Siis saabus hetk, kus kõik pidulised tormasid mingit ilutulestikku vaatama. Kogu saalis jäi lauda vaid Heidi, kes korrastas veidi oma meikappi. Läksin kiiresti tema juurde, panin käe ta kuklale ja suudlesin tugevasti huultele. Naine laskis ülimas hämmelduses seda teha ja ka vastas mulle. Siis aga ta kiljatas, sest minu käsi oli tema avarast dekolteest sisse lipsanud, tema rinna ümber sulgunud ja selle kleidist välja toonud. Sain naiselt kohe laksu. Rohkemat midagi ei juhtunud, sest väljast kostis tema mehe häält ja naine tormas tualetti ennast kohendama. Mina aga võtsin Kevini tulles šampusepokaali ja jõin selle tühjaks, justkui oleksin salaja joonud. Mees ei kahtlustanud midagi.

Siis veeretas juhus mulle ette ühe võimaluse naise vallutamiseks, mille ma ka ära kasutasin. Mind edutati ja üheks kandidaadiks minu kohale sai Kevin. Palju olenes aga sellest, keda soovitan mina.

Kutsusin Heidi välja. Naine algul keeldus, aga ma ütlesin, et see on väga tähtis asi, millest sõltub nende pere edasine materiaalne kindlustatus. Heidi nõustus kõheldes. Võtsin ta kodu juurest auto peale. Naine istus mu kõrvale ja ma vaatasin ülima ihaga tema kauneid jalgu.

"Ära vahi!" kähvas Heidi ja sikutas seelikut allapoole. "Räägi, mida sa mulle öelda tahtsid."

"Su mehel on võimalus minu kohta omale saada," alustasin ma. "Palk on igal juhul poole suurem kui tal praegu on. Palju aga oleneb nüüd minust - kui ma teda soovitan, on tema määramine kindel. Kui ei, siis on sama kindel, et ta seda kohta ei saa."

"Kuhu sa oma jutuga tüürid?" küsis Heidi kahtlustavalt.

"Koosolek on juba nelja tunni pärast. Seni tahan ma sinuga seksida ja kui sa selle kaasa teed, on koht Kevini oma. Kui ei, siis jääb ta sellest ilma. Ja topeltpalgast ka."

"See on ahistamine..." alustas naine, aga ma panin juba käe ta põlvele. "Võta käsi ära!" käratas Heidi ja üritas mu kätt eemale lükata, kuid ma ei lasknud.

"Sa ju ei taha, et ma käe ära võtaks. Sa tahad oma mehele ülemuse kohta. Ja me teeme seda vaid korra, hiljem pole ma enam su mehe ülemus..." ütlesin ma ja nihutasin kätt ülespoole. Naise käsi oli ikka minu käe peal, kuid vastusurve nõrgenes ja Heidi jalad läksid laiali. Mu käsi peatus... teate küll, kus.

"Kuhu me läheme?" küsis naine tasakesi. Olin võitnud.

Kui ma oma maja juures peatusin ja me mõlemad ukse juurde läksime, võtsin naisel ümber piha ja kobasin ta rindu. Kui me magamistuppa jõudsime, olime juba pooled hilbud seljast kiskunud. Prantsatasime voodisse, Heidi ajas jalad laiali ja ma sisenesin temasse.

Järgnevad tunnid möödusid pidevas seksis. Mind üllatas, et naine tuli mänguga täiesti kaasa ja nautis seda. Omalt poolt üritasin teha kõik, et ka temal hea oleks. Kui me alasti teineteise kaisus lamasime, ütles Heidi:

"See oli hea ja ma isegi ei kahetse, et oma meest petsin. Aga see on ka ainus kord ja hoia nüüd mu teelt kõrvale. Enne aga täida oma lubadus Kevini suhtes."

Ma tegin seda ja Kevin sai mu koha omale. Heidiga ei kohtunud me enam pool aastat. Siis saime temaga taas ühel koosviibimisel kokku. Võtsin ta tantsima ja naine tuligi. Aga ta kähvas ka kohe: "Tantsime selle tantsu ära ja jäta mind siis rahule. See, mida me tegime, piinab mind niigi." Kui ma teda enda vastu surusin, rabeles naine lahti ja tormas rõdule. Hetkega olin tal järel, tõmbasin naise ühte pimedasse soppi ja tema vastupanust hoolimata tõmbasin tal kleidi üles, püksikud kõrvale ning pannud käed naise pepu alla, tõstsin ta üles ning surusin seljaga vastu seina. Heidi tagus mind kätega ning nõudis, et ma ta lahti laseksin, aga kui olin ma temasse sisenemas, lõpetas naine vastupanu, põimis käed ümber mu kaela ja jalad ümber minu piha ning hakkas mind meeletult suudlema. Kui ma teda võtsin, oigas naine pead minu õlal hoides ja lõpetas ühes minuga.

"Olgu see viimane kord!" sõnas ta siis raevukalt ja tormas ennast kohendades minema.

Tegingi tema piiramisele lõpu, sest selline asi hakkas ka mulle hingele, sest päriselt omale ma naist ei saanud. Umbes aasta pärast aga andis kord keegi mu ukse taga kella. Avades olin ülimalt üllatunud, nähes kohmetult naeratavat Heidit.

"Meie kooselust Keviniga ei tulnudki enam midagi välja," ütles naine. "Tahtsin teada, kas sa tahad mind ikka veel?"

Tõmbasin naise enda ligi, suudlesin teda pikalt ja temast kinni hoides viisin kallima tuppa. Et sinna koos ka jääda.


Prostituudi pihtimus

Mäletasin Leed sellest ajast, kui ta veel keskkoolis käis. Tüdruk oli ülikena, seksikas ja tore, aga minu jaoks siiski kättesaamatu. Siis ta lõpetas kooli ja läks Tallinnasse. Ma ei näinud teda pikki aastaid. Siis aga sattusin kord temaga kohvikus kokku.

Lee oli endiselt kena, aga märgatavalt küpsem. Paraku tundus ta veidi rusutuna. Ma ei julgenud algul naise juurde minna - järsku ta ei tahagi mind näha. Siis aga tõstis Lee pea, vaatas mulle otsa ja tundis mu ära. Ta viipas mulle kutsuvalt ja ma olin kohe oma klaasiga tema lauas.

Meie jällenägemine oli rõõmus. Vestlesime paljust, meenutasime kooliaegu, rääkisime hetkeelust ja teiste klassikaaslaste saatusest. Siis sai jutt justkui otsa, naine nõjatus ohates toolileenile ja ma julgesin küsida: "Kas sinuga on midagi lahti?"

"Kui ma vaid saaksin seda sulle rääkida!" ohkas Lee. "Proovi, ehk oskan aidata!" vastasin mina, kuid sõbranna raputas pead. "Võib-olla aitab lihtsalt rääkimine," pakkusin areldi. Naine vaatas mind pikalt ja otsustas siis südant kergendada.

"Mäletad, ma läksin ära Talinnasse. Olin noor ja ilus, maailm oli mu ees lahti. Hakkasin õppima, leidsin baaris tööd ja nautisin pealinna elu. Ainus häda oli see, et rahast oli pidevalt puudus.

Panin siis tähele, et ühel mu uuel sõbrannal oli alati raha, kuigi ta töötas ja õppis samuti nagu mina. Küsisin talt, et kas vanemad annavad talle lisaraha. Ta vastas kuidagi ebalevalt jah. Varsti aga tunnistas ta, et töötab prostituudina.

Kuulsin siis, et Tallinnas peab üks naine illegaalset bordelli, mis varustab tüdrukutega rikkaid ja võimukaid mehi. Mingi naine, madaam, vahendas ilusaid tüdrukuid vägagi kõrgetel ametitel tegelastele. Kõik oli naistele vägagi vastuvõetav - kuigi madaam sai tasust oma osa, teenisid prostituudid meeletut raha. Nad said teatud määral ise kliente valida ja kui keegi leidis endale rikka mehe või tahtis muidu lõpetada, võis ta vabalt ärist lahkuda. Madaam tegi sel puhul isegi lahkumiskingituse.

Otsustasin ka ise selle asja järele proovida ja sõbranna võttis mu kaasa. Madaam jäi minuga igati rahule ja aastaid jagasin ma kuulsate meestega nende luksuslikke magamistubasid. Korraga oli mul raha šoppamiseks, lõbutsemiseks ja reisimiseks. Olin eluga rahul.

Kord lõbutsesime tüdrukutega ühes pubis, kui sinna ilmus kamp noori ärimehi. Hakkasin ühele neist hirmsasti meeldima, tema mulle ka, ja me lõpetasime õhtu voodis. Mõistagi ei küsinud ma talt tasu, olin kui tavaline armunud tüdruk. Ta ei tea siiani, kes ma kord olin.

Mu uus kallim hakkas mind välja kutsuma. Lõbutsesime koos, mürasime voodis ja veetsime koos kõik vabad hetked. Suhte kõrvalt magasin endiselt oma klientidega, sest olin nende hulgas väga nõutav.

Siis aga palus mees mu kätt ja ma nõustusin. Teatasin uudisest madaamile ja kuigi tal oli kahju must loobuda, lasi ta mul minna, kinkides mulle veel kalliskividega kuldkäevõru. Kolisin oma tulevasega kokku ja varsti abiellusime.

Algul näis, et mu elu on kui muinasjutt. Siis aga hakkas minevik mulle järele hiilima. Mu mees liikus ringkondades, kus oli palju mu endiseid kliente. Mind nähes nad muigasid, nende naised sädistasid tagantselja ja liikusid igasugused kõlakad. Mõned mehed tegid mulle nelja silma all siivutuid ettepanekuid ja üks ähvardas koguni, et kui ma temaga ei maga, siis räägib ta minu minevikust mu mehele. Et seda ära hoida, lasin tal end autos keppida. See oli minust rumal, sest mees nõudis ikka ja jälle seksi. Olin lõksus, aga justkui minu õnneks hukkus see ahistaja autoavariis.

Hakkasin nüüd seltskonnast eemale hoiduma. Mees ei saanud sellest aru - talle meeldis minuga koos väljas käia ja oma kaunist kaasat näidata, lisaks olin ka mina alguses õudne peoloom. Siis tuli ajutine lahendus, sest jäin rasedaks ning me saime lapse. Nüüd olen taas seltskonnas, aga jutud ikka liiguvad. Ma ei tea, mida teha! See on nii kole, kui minevik aina kummitab!"

"Sa ei saa muidu minevikust lahti, kui kõik mehele ära räägid. Siis ei saa keegi vähemalt sind seksi nõudmisega santazeerida!" soovitasin ma ettevaatlikult. "Aga ära sellest santazeerijast ja temale järeleandmisest küll mehele räägi!"

"Arvad sa?" küsis Lee ja jäi siis norgu. "Olen ise ka mõelnud, et see oleks vist õige, aga pole julgenud ära rääkida."

Lahku minnes oli Lee hakkamist täis. Siis kadus ta taas aastaks mu silmist. Kui ma teda viimati nägin, oli ta õnnelikuna abikaasa käevangus, kaks last kõrval. Usun, et mees suutis armsamale andestada.





SÜTTIMATA LEEK


Raul

Ma teadsin Annit juba sellest ajast, kui ta koolitüdruk oli. Neiu lihtsalt jäi silma, sest ta oli ilus, seksikas ja pilkupüüdva kehaga. Tuttavaks me sel ajal siiski ei saanud, sest meie vanusevahe oli üsna arvestatav. Edasi lõpetas Anni ülikooli ja tuli tagasi kodukanti noorsootöötajaks.

Kohtasin teda kord, kui jalutasin oma koerakesega noortekeskusest mööda ja neiu läks just oma auto juurde. Tervitasin teda ja tegin juttu, küsides, et kas ta on nüüd siis keskuse eesotsas. Üllatuslikult oli tüdruk meeleldi nõus rääkima ja andis mulle põhjaliku ülevaate oma plaanidest. Talle lausa meeldis rääkida. Mõne aja pärast tegin ma siiski minekut, sest olin kergelt napsutanud ega tahtnud, et Anni sellest aru saaks. Lihtsalt vihjasin, et koer tahab edasi liikuda. Mulle jäi siiski mulje, et neiu tahtnuks pikemalt vestelda.

Mõne aja pärast tegin ajakirjanikuna tüdrukule ettepaneku tema tegemistest kirjutada, kuid tüdruk polnud nõus, öeldes, et ta pole noortekeskuses veel midagi ära teinud. Kuid edaspidiseks jäi neiu mulle ikka meelde.


Anni

Kohtusin Rauliga kord noortekeskuse juures. Hakkasin just koju minema, kui ta koeraga minust möödus ja mind kõnetas. See oli mõnevõrra üllatav, olime ju nii erineva vanusevahega. Mees polnud just selline, kellele tüdrukud tänaval järele vaataks, kuid ta polnud ka mingi koletis. Ta oli hea suhtleja, tark, laia silmaringiga ja muljetavaldav oli seegi, et Raul töötas ajalehes. Imelik, et ma võin talle meeldida...

Rääkisime natuke aega ja siis hakkas mees minema. Mulle tundus see justkui põgenemisena, aga võib-olla arvestas ta, et koer muutus seistes rahutuks. Küsisin endalt, et kas ma mitte ei muutunud pealetükkivaks. Ei, mees ju ütles lõpuks, et on tore, et ma nüüd siin töötan ja et me kohtusime.

Raul jäi mulle meeltesse, kuigi mul oli endal oma poiss sel hetkel olemas. Mõne aja pärast ta kirjutas mulle meili ja tegi ettepaneku minust lugu kirjutada. Keeldusin, arvates, et selleks on veel vara. Aga tore oli siiski, et ta sellise ettepaneku tegi.


Raul

Annit kohtasin taas, kui linnas avati uus mänguväljak ja ta koos kohalike asjameestega seal käis. Mina tegin sündmusest lugu ja kui ma väljakul pildistama hakkasin, märkasin tüdrukut. Tal olid jalas kõrge kontsaga saapad ja teksad, seljas jope ja juuksed tuules lehvimas. Tundsin kohe Anni ära. Neiu näis nii kena ja saledana. Ma ei läinud siiski tema juurde, vaid tegin tööd. Kui väljak avatud sai, oli Anni endiselt ülemustega ja ma läksin temaga kohtumata minema.

Koju jõudes avastasin üllatuslikult, et tüdruk oli mulle mitmel korral helistanud. Kõllasin talle tagasi ja neiu kutsus mind ühest bändist lugu kirjutama. Leppisime aja kokku. Mul oli hea meel, sest tüdruk tundus minuga kohtumist soovivat.

Edasi rikkusin kõik oma alaväärsuskompleksi ja kauaaegse tsölibaadi tekitatud arglikkuse tulemusel ise ära. Sel päeval, kui pidin ansamblipoistega kohtuma, olin depressioonis ja helistades Annile, lükkasin kohtumise tulevikku. Tüdrukul oli kahju, sest ta oli juba poistega kokku leppinud.

Õhtul koju minnes jäin talle vist vahele. Tüdruk astus just autost välja ja läks noortekeskusesse. Tundus, et ta nägi mind ja mina olin ennast olematute tööülesannetega välja vabandanud!

Poistega kohtusin paari päeva pärast ilma Anni juuresolekuta. Temaga rääkisin hiljem vaid mõne sõna ning lasin jalga. Piinlik oli!


Anni

Raul tuli spordiväljaku avamisele ootamatult. Avastasin ta siis, kui mees toimuvast pilte klõpsis. Ta oli üllatavalt asjalik ja lahe ning hakkas mulle väga meeldima. Kahjuks lahkus ta enne ürituse lõppu minuga rääkimata. Nägin vaid, et talle olid tütar koeraga vastu tulnud. Helistasin talle, et üht lugu pakkuda - see oli mul küll kavas, aga andis ka võimaluse Rauliga vestelda. Leppisime aja kokku ja jäin tema külaskäiku põnevusega ootama. Tegin ennast isegi tema tulekuks ilusamaks.

Siis tuli pettumus. Raul teatas, et ei saa tulla, sest peab üht kolleegi asendama. Püüdsin mõelda nii, et ju see oli paratamatu, ikkagi ajakirjaniku töö. Poistega saab ta ka muul ajal kohtuda. Aga siis tuli uus pauk. Just sel ajal, kui ta oleks pidanud meie juurde tulema, nägin teda keskusest mööda kodu poole minemas. Mees üritas justkui ennast varjata - ilmselt ta nägi mind auto juures. Siis läks ta edasi.

Olin hullupööra solvunud. Miks ta nii tegi? Miks ta valetas? Kas asi on minus? Vihaselt heitsin ta peast välja, aga ikka ja jälle tuli mees mulle meelde.

Paar päeva hiljem sain taas solvamise osaliseks. Raul tegi mind kaasa kutsumata bändipoistega intervjuu, aga mind tuli ainult korraks vaatama. Käitusin temaga külmalt. Käigu kuradile! Siis tuli ta koos fotograafiga ansamblist pilti tegema ja ma pidin jälle teda taluma. Masendav! Ta ei hooli minust, muidu ta ei käituks nii!


Raul

Järgnevalt suhtlesin Anniga haruharva meili teel. Mõnel korral tegin talle komplimente. Tüdruk vastas mu kirjadele, kuid hilinemisega, sest käivat harva meilboksis, ega reageerinud ka mu meelitustele. Ta kirjad olid asjalikud. Küsisin talt msn-i aadressi, mida ta ka lubas, aga ei andnud. Või õigemini, ta ei lisanud mind oma sõprade hulka. Nägin selles fakti, et Anni ei hooli minust.

Siis küsitlesin Annit ühe ürituse suhtes ja ta vastas meeleldi. Uurisin ka seda, et millal teda noortekeskuses külastada võib. Neiu vastas, et igal õhtul. Ma ei jõudnudki talle külla. Hakkasin pabistama, et mis siis, kui ta näitab välja, et meie vahel lähedast suhet tulla ei saa. Krt, ma kardan ikka hullupööra haiget saada. Ma ei elaks üle, kui armuksin ja ei saaks tüdrukult vastuarmastust.

Käisin vabariigi aastapäevakontserdil, kuhu ootasin ka Annit. Kontsert oli lahe, seal esinesid ka superstaarid. Anni tuli korraks noortekeskuse seltskonnaga ja kadus kohe, mind märkamata ja minuga rääkimata. Hiljem uuris ta meilitsi, kas ma kontserdil käisin. Tunnistasin, et nägin teda, aga tal paistis sigakiire olevat ja ma ei hakanud segama. Ja tema msn-i aadressi ma hilinemisega siiski sain.

Siis saavutasin sigaduste tipu. Leppisime kokku, et külastan teda noortekeskuses, et ühest kavandatavast lauluvõistlusest rääkida. Kohtumisõhtul möödusin keskusest, aga tema autot seal polnud. Ma ei läinud kokku lepitud ajaks sinna ja tüdruk ka ei helistanud, et uurida, miks ma pole tulnud. Ootasin küll tema kõnet... ja siis otsustasin ta peast visata, sest nägin Facebookis tema suhteseisu: hõivatud, ja pilti temast ühe kena noormehega. Kõik, lõpp! Kustutasin ta ka messengerist!


Anni

Kirjutan vahel Raulile, aga hoidun mistahes kokkulepetest. Käin harva kirjakastis, sest tema kirju seal pole ja mul tekib nii tühi tunne! Oma msn-i aadressi talle siiski andsin, aga seal käin harva. Selleks, et meest vältida.

Aastapäevakontserdil nägin Rauli, aga juttu ajama ei läinud. Olin korraldamisega väga hõivatud ja samas kartsin, et ta ei taha minuga vestelda. Mees kuulas ukse kõrval seistes superstaare nii andunult. Ei, ma lähen tagasi noortekeskusesse, et teda mitte näha.

Siis kirjutas Raul mulle ühe ürituse kajastamise asjus. Meil jäid esialgu kokkulepped sõlmimata ja ma helistasin talle. Leppisime aja kokku. Olin korraks õnnelik - nüüd näen teda. Ja siis rikkus see lontrus kõik ära!!! Ma ootasin teda kohtumispäeval kell kuus, nagu oli kokku lepitud. Kell kuus teda polnud. Kell seitse ka mitte. Ka kaheksa ajal. Mul tulid pisarad silma. Iialgi ei suhtle ma enam temaga! Tundsin ennast nii õnnetu ja mahajäetuna. Miks ma talle ei meeldi? Muidu ta ju ei sigatseks!

Lootsin, et Raul tuleb esmaspäeval, sest lubasin ka siis keskuses olla. Aga ei, ta ei tulnudki. Siis olin juba ette valmistatud.

Ma ei kinnitanud teda sõbraks msn-i ega Facebooki. Sõitku põrgu! Aga miks mul nii paha on olla? Võb-olla oleksin siiski tahtnud tema omaks saada? Ta ju meeldib mulle nii väga, et jätaksin kasvõi oma boyfriendi maha. Ei, see suhe on määratud kustuma enne süttimist! Aga ma tahaksin nii väga õnnelik olla! Koos temaga...


NII NAD KOKKU EI SAANUDKI, KUIGI SÄDE HETKEKS SÄHVATAS. MIKS ME KARDAME NII VÄGA VALU SAADA, ET LOOBUME PIGEM ARMASTUSEST? VÕIB-OLLA OLEKS SIISKIÕIGEM KUULDA "EI", KUI JÄÄDA KAHETSEMA, ET MIS OLEKS SIIS, KUI...




OI, MINISEELIK!

On üks vana menulugu, mille nimeks on "Miniseelik." See räägib poisist, kes märkas üht temast huvitatud tüdrukut alles siis, kui too tuli miniseelikus tööle. Minuga juhtus samasugune lugu, millest nüüd räägingi.

Töötasime Lilianiga samas firmas, ainult et mina büroohoone kolmandal, tüdruk aga neljandal korrusel. Muidugi ma märkasin toda ilusat neidu kohe, aga kuna mul oli oma girlfriend sel hetkel olemas, ei hakanud ma teda piirama. Seetõttu ei märganud ma ka seda, et Lilian minu poole oma silmi välgutas. Nähes minu huvipuudust, loobus tüdruk võrgutamisest, nagu üks mõistlik preili ikka.

Meie suhe algas firma asutamise 15. aastapäeva peol, mida peeti ühe hotelli restoranis. Lilian tuli sinna liibuva musta kleidiga, mis rõhutas eriliselt tema keha ülimeeldivat kurvilisust. Nägin teisigi meessoost töökaaslasi teda iharalt jälgimas ja seepärast läksin kohe neiule ütlema, et ta on vapustav. Lilian naeratas, kompliment meeldis talle. Tegin ettepaneku, et võiksime koos kusagile lauda istuda, mille peale tüdruk teatas kahetsusega, et neil on teiste naistega kokku lepitud üheskoos istuda.

"Aga sa võid mind hiljem tantsima kutsuda," pakkus ta naeratades.

Pärast keha kinnitamist, mõningaid drinke ja kõnesid algaski tants ja ma viisin Liliani põrandale. Tantsisime hoogsalt, vestlesime ja tundsime mõlemad end hästi. Kui ma neiu taas kord tantsima kutsusin, küsis ta nöökavalt:

"Kuule, mis toimub? Sa võtad mind juba kolmandat korda tantsima, teistest ei hooligi? Mida ma sellest arvama pean?"

"Asi on selles, et ma avastasin just täna, kuivõrd väga sa mulle meeldid," vastasin aeglaselt tantsu keerutades ja kaaslannat enda vastu surudes. Meeldiv oli tunda tema keha enda vastas.

"Saan ma õieti aru, sa avaldad mulle armastust?" päris Lilian lõbusalt.

"Ma ei sõnastaks seda küll nii otsekoheselt, aga kui sa selle küsimuse nii üles tõstatasid, siis... jah!" kostsin mina. Lilian tõmbus selle peale tõsiseks, pani pea mu õlale ja vaikis.

Kui tants katkes ja ma teda kohale saatsin, ei lasknud ma tema kätt lahti. Järsku pöördus neiu minu poole ja küsis julgelt:

"See jutt, et ma sulle väga meeldin... mõtlesid sa seda tõsiselt?" päris Lilian mulle silma vaadates.

"Vägagi!" ütlesin mina. "Tunnen seda täna esimest korda ja see tunne on niiii ehtne!"

"Sa siis arvad, et meil võiks suhe olla?" ei jätnud Lilian järele, aga nüüd oli ta juba kahvatu.

"Mis siis, kui teen sulle ettepaneku: teeme nii, et sellest hetkest oleme paar?" sosistasin neiule kõrva. Ta vaatas mind tähelepanelikult, ja veendunud selles, et mul on tõsi taga, vastas: "Hea küll! Nüüdsest olen sinu tüdruk!"

Varsti pidu lõppes ja me läksime laiali. Meie mõlemad Lilianiga olime oma autoga tulnud. Saatsin tüdruku tema autoni ja võtsin siis ta käed oma pihkudesse. "Homme näeme?" küsisin tasa. "Jah!" vastas Lilian õnnelikult.

Meie esimene suudlus oli uimastav ja see jäi alatiseks meie mõlema mällu.

Järgmisel päeval tööle jõudes ei läinud ma kohe Liliani juurde, vaid saatsin talle tuttava lillepoe omaniku kaudu suure kimbu tumepunaseid roose. Kohe potsatas mu meilboksi tüdruku kiri:

"Hull oled! Naised juba arutavad, kes mu salapärane austaja on! Aga... aitäh!" Ma kutsusin ta lõunale.

"Ma küsin ikka endalt, et kas see on tõsi? Et sina ja mina oleme koos? Ma ei maganud eile terve öö!" tunnistas Lilian erutunult ja õnnelikult, kui me koos lõunatasime. "See on reaalsus!" vastasin ma ta kätt hoides.

"Aga töökaaslased? Nad märkavad varsti, et midagi on toimumas. Naised vahivad juba mind imelikult, ütlevad, et ma säran!" mõtiskles neiu.

"Ma arvan, et töö juures saame kokku vaid nii palju, kui töö asjus on vaja," pakkusin ma. "Ja seda mitte töökaaslaste arvamuse pärast, vaid seetõttu, et töökoharomaanidel on oht kiiresti rutiiniks muutuda. Ühised hetked jätame selleks ajaks, kui koos koju läheme. Aga töökaaslased... kui nad aru saavad, et me armastame teineteist, siis pole mul selle vastu mitte midagi."

Lilian vaatas mulle suurisilmi otsa. "Ma arvan, et sa võiksid täna mulle külla tulla. Ja jääda. Kogu ööks."

Ma läksingi. Järgnes teine magamata öö, sest une jaoks me teineteise kõrvalt aega ei leidnud. Üle hulga aja ärkasin taas, kena naine alasti kaisus. See oli võrreldamatult hea tunne.

Töökaaslased tabasid varsti toimuva ära. Õnnelikku Liliani nähes naised lausa korraldasid nuhkimise ja tabasidki meid koos. Minu käest aga küsis üks töökaaslane:

"Kas see on tõsi, et sa paned neljanda korruse Liliani?"

"Ma ei sõnastaks seda nii inetult!" vastasin ma väärikalt. "Aga kui sa tahad teada, kas me oleme paar, siis... jah!" Selle peale töökaaslane vabandas kohatu kõnepruugi pärast.

Kahe kuu pärast kolisime me Lilianiga kokku. Veel kahe kuu pärast leidis neiu talle ulatatud roosi varre ümbert kuldse kihlasõrmuse ja ma laulsin talle loo miniseelikust.



SINUGA TUTVUDES

Veel hiljuti polnud kombeks, et tüdruk poisile avalikult lähenemiskatseid tegi. Tänapäeval on need ajad õnneks möödas ja naised saavad oma huvi avalikult välja näidata, ilma et neid kohe litsakateks peetaks. Ja olgem ausad, meie, mehed, tahamegi sageli seda ja oleme sillas, kui tüdrukud meid teiste nähes ihaldavad.

Mul on sellest mõned loodki rääkida. Sõitsin kord Tallinnas linnaliini bussis, kui märkasin üht tüdrukut mind silmitsevat. Kui ma tema poole vaatasin, pööras neiu kohe pilgu ära. Vaatasin teda hindavalt. Tüdruk oli meeste kõnepruugi järgi "täitsa pandav." Kui ma temalt nüüd pilgu ära pöörasin - imelik on ju bussis võõraid jõllitada - tundsin taas endal tema vaadet. Uuesti tüdruku poole kiigates märkas tüdruk minu silmapilgutust ning pööras ta jällegi silmad ära ja punastas. See mäng hakkas mind huvitama. Siis aga tuli üks peatus, kus suurem osa rahvast maha läks, ja tüdruk sai istuma. Minu selja taha.

Ma ei julgenud kohe taha vaadata ja istusin rahulikult. Siis tundsin, kuidas keegi istme alt mind jalaga tonksas. Pöörasin ümber, kuid tüdruk vaatas aknast välja. Kui ma endisesse asendisse keerasin, tundsin, kuidas ta mulle kuklasse puhus. Nüüd tõusin ma püsti ja istusin sõnagi lausumata tema kõrvale. Neiu vahtis endiselt tänavale.

Kui ma veidi aega ettepoole olin vahtinud, tundsin tüdruku jala survet enda oma vastas. Tema poole kiigates nägin, kuidas tüdruk naeruga võitles. Seepärast ütlesin rahulikult:

"Võiksime nüüd tuttavaks saada. Või mängime edasi?"

Neiu pööras näo minu poole ja purskas naerma. "Ma arvasin juba, et sa tutvust ei teegi!"

Niisiiis saime Teaga tuttavaks. Neiu oli lahe ja me hakkasime kohe vestlema, nagu vanad tuttavad. Meie jutus polnud mingit äsja tutvunutele omast pinget. Tuli välja, et Tea oli üliõpilane, elas koos teise tüdrukuga üürikorteris ja ma olin talle kohe meeldima hakanud.

Kui me tema peatusse jõudsime, vaatas tüdruk mulle otsa ja küsis rahulikult: "Kas sul aega on? Tule mulle külla! Mu sõbrannat pole kodus."

Mul oli tegemist küll, aga sellise kutse peale lükkasin kõik asjad edasi.

Tea elas väikeses kahetoalises korteris. See oli tüdrukutele omaselt üsna hubaseks tehtud. Neiu pakkus mulle diivanile istet, pani oma ostud ära ja läks kapi juurde. Järgnev pani mind jahmuma - tüdruk tõmbas T-särgi üle pea, aga selle all polnud midagi. Rinnahoidjat polnud ja ma nägin tema täidlaseid kikkis nibudega rindu. Justkui see oleks tavaline asi, otsis Tea riiulilt mingi topi, tõmbas selle selga ja vaatas siis minu poole.

"Mnjaaaa!" venitasin ma pikalt. Tüdruk punastas kergelt ja läks siis kohvi üles panema. Lähenesin askeldavale neiule selja tagant, võtsin ta ümbert kinni, pistsin käed tema topi alla ja mu käed sulgusid tema rindade ümber. Kui ma mudima hakkasin ja tüdrukut kaelale suudlesin, hakkas ta kergelt hingeldama ja lausus tasa: "Ega kohvijoomisest vist midagi välja ei tule!"

Kohvi jõime alles õhtul, kui Tea sõbranna Kati koju saabus ja meid voodis hullamast tabas. Ka see tüdruk oli üsna vabameelne ja varsti lagistasime kolmekesi naerda. Suhe Teaga kestis mul seni, kuni tüdruk ülikooli lõpetas. Siis sõitis ta välismaale edasi õppima, kaugsuhe aga meil ei toiminud.


Päästmine rannas

Ühe suvel töötasin ma Haapsalu rannas vetelpäästjana. See oli tore amet selle poolest, et kunagi varem polnud ma nii paljude tüdrukutega tuttavaks saanud. Sellesse aega mahtus ka põgus suhe Lauraga.

Olime kolmekesi rannas valves. Mina olin ühes kolmest vaatluspunktist - nimelt oli rannariba üsna pikk ja see oli valvesolijate peale ära jaotatud. Jälgisin binokliga lainetes vallatlevaid inimesi - seda oli vaja, et hädasolijaid õigel ajal märgata. Sest mitte iga kord ei ole ujuja uppudes võimeline appi hüüdma.

Järsku köitis mu pilku üks tüdruk, kes kord sukeldus, siis aga vaatas otsivalt ringi, liikudes paarikümne meetri raadiuses edasi-tagasi. Tema tegevus hakkas mind huvitama: ilmselgelt neiu otsis kedagi või midagi. Järsku on ta kaaslane vee alla vajunud? Tahtsin just püsti hüpata ja asja selgitama minna, kui taipasin järsku, milles asi. Binoklist oli näha, et neiu õlgadel polnud rinnahoidja õlapaelu paista. Juhtus see, kuidas juhtus, aga tüdruk oli sukeldumisel rinnahoidja kaotanud. Seda näitas ka otsingute ajal rindade ette pandud käevars.

Haarasin oma rannalina ja läksin randa ning hakkasin tüdruku suunas sumama. Neiu märkas mind siis, kui olin tast paarikümne meetri kaugusel. Nägin ta ehmunud nägu ja siis laskus tüdruk kiiresti kaelani vette. See kinnitas mu veendumust, et tema ülakeha on paljas.

"Ärge kartke!" hõikasin neiule. "Olen rannavalvur ja tulen teile appi."

"Mul pole mingit abi vaja!" hõikas tüdruk vastu. "Minge minema!"

"Aga näiteks rätikut, mida veest väljatulemiseks ümber panna," küsisin ma lina üles tõstes. Neiu näol sähvatas kohkumus, kui ta mõistis, et ma tean, mis lahti on.

Vastust ootamata sumasin tüdruku juurde ja selga keerates ulatasin talle rätiku. Neiu haaras selle ja kui ma ümber pöördusin, oli lina tal juba ümber.

"Lähme nüüd kaldale, seal saate ennast kabiinis riidesse panna," ütlesin näitsikule. "Ja tehke rõõmus nägu pähe, nagu oleks ma teie poiss, kes külmetevale kallimale räti tõi."

Kui me juba madalas vees kahlasime, küsis neiu: "Kust te teadsite?"

"Me peame binokliga jälgima, kas keegi lainetes hätta pole sattunud. Nägin teid midagi otsimas... ja siis sain aru, mis lahti on," vastasin lõbusalt ja lisasin, kuna tüdruk oli tulipunaseks tõmbunud: "Ei, ma ei näinud teie rindu. Jutt jumalast tõsi!"

Rannas läks tüdruk oma sõbrannade juurde, lubades räti mulle torni järgi tuua. Siis aga avastasin, et ühes kohas on lapsed rannast liiga kaugele läinud, teevad vees ohtlikke tempe, ja ma läksin neid keelama. Kui tagasi tulin, oli rätik trepi käepidemele riputatud ja tüdrukut polnud kusagil näha. Vandusin omaette - neiu oli liiga hea, et ta leida ja samas kohe kaotada.

Õhtul tõusis tuul, taevas läks pilve, ja inimesed kadusid rannast. Vahetuseni jäi tund aega ja ma jälgisin mäslevat merd. Järsku nägin siinsamas rannas üht tüdrukut minu poole lonkivat. Tundsin ta ära - see oli hädas olnud näitsik.

Tüdruk naeratas võluvalt, kui ma talle vastu läksin. "Ma tulin tänama!" ütles ta. "Ma olin tõesti hädas, aga tänu teile lahenes kõik hästi. Mina olen Laura."

Kutsusin Laura oma torni ja tutvustasin talle kõike, mida rannavalvur peab teadma ja tegema. Tundus siiski, et neiu mõtted olid mujal. Ja siis küsis ta minult kergelt punastades: "Sa ütlesid päeval, et ei näinud mu rindu. Tegelikult ka või?"

"Aga muidugi!" vastasin väärikalt, mispeale Laura küsis: "Aga tahaksid näha?" ja ta tõstis seljas oleva topi üles. Rinnahoidjat tal polnud, see-eest aga märkasin ilusaid täidlasi neiurindu.

"Ka sa tahaksid neid katsuda?" päris Laura ja ma ei lasknud seda kaks korda pakkuda. Neiu tõmbas topi üle pea, põimis käed ümber mu kaela ja suudles mind kuumalt. Kui me esimesest tulisest kaisutusest tagasi tõmbusime, kummardus tüdruk, tõmbas püksikud jalast, keeras mulle selja, toetus ettepoole ja võngutas kutsuvalt oma tagumikku. Muidugi olin ma kohe tema taga... ja me lõpetasime alles siis, kui märkasime mu vahetusmeest tulemas.

"Ohoo, mis siin toimub?" venitas Ragnar, kui nägi mind tüdrukuga väljumas. Laura naeratas talle ja ütles siis mulle: "Ma hakkan minema. Tore oli sinuga tutvuda."

"Oota, Laura!" hõikasin ma ja jooksin tüdrukule järele. "Sa ei saa niisama ära minna. Oota, ma annan vahetuse üle ja siis vestleme veel. Või anna oma telefoninumber."

Tüdruk silitas mu põske. "See on kõik. Ma lähen oma sõbranna juurde ja me sõidame oma boyfriendiga veel täna Tartusse. Oleme siin vaid külas." Ta suudles mind kergelt ja läks tagasi vaatamata minema. Ohkasin, sest teadsin, et järele minna pole mõtet. Ta rääkis tõtt.

"Noh, tõmbasid tšiki läbi või?" päris Ragnar. Vastasin nii nagu mehed ikka, umbes nii, et oli tõeliselt kuum seks. Ise aga olin õnnetu. Laura tuli mu ellu järsku ja ka kadus samamoodi.


Seks ülemusega

Töötasin ühes naisteajakirjas arvutispetsialistina ehk siis hoidsin paarikümne naise arvuteid töökorras. Ülemus oli meil neljakümnele lähenev seksikas ja kena daam, kes oli abielus, kahe lapse ema, tema mees aga töötas pikemat aega välismaal. Võib-olla see oligi alljärgneva põhjuseks.

Mul oli seadistamistega tavaliselt palju tööd ja sageli olin viimane, kes toimetusest lahkus. Ühel õhtul viimast arvutit sulgedes märkasin, et keegi on veel tööl. Peatoimetaja kabinetis põles tuli. Koputasin uksele ja avas peatoimetaja Della ise.

"Sa oled veel siin?" päris ta üllatunult.

"Hakkan kohe minema, naine ootab kodus," vastasin ma. "Vaatasin lihtsalt, et keegi on veel tööl. Head õhtut!"

"Ivar, oota!" hõikas Della mind tagasi. "Tahan sinuga rääkida."

Kui ma tema kabinetti läksin, istus naine lauaservale ja pani oma ülipikad jalad seksikalt viltu. Tal olid tõesti ilusad jalad! Naine vaatas mulle võrgutavalt otsa ning küsis:

"Ütle, kas ma meeldin sulle? Olen ma seksikas? Või pandav, nagu teie, mehed, ikka ütlete!"

"Kahtlemata oled!" vastasin ausalt. Meil oldi töö juures sina peal.

"Ja sa tahaksid minuga seksida?" päris naine. "Siinsamas ja kohe?"

"See on provokatiivne küsimus!" vastasin väärikalt. "Ja ma olen...", "...abielus!" lõpetas Della minu eest. "Mina ka. Aga ma tahaksin tõesti sinuga seksida. Mu mees pole juba kaks kuud kodus käinud..."

Ma ei osanud kohe midagi kosta. Naine aga jätkas: "Kui sul on põhimõte oma naist mitte petta, siis austan seda. Ja keeldumist ma pahaks ei pane. Aga sa ju tahad mind keppida... näen seda su näost... ja altpoolt ka! Luban, et see üks kord sulle mingeid probleeme ei tekita."

Kuna ma veel vaikisin, hakkas naine oma pluusi nööpe aeglaselt ja võrgutavalt avama. Siis päästis ta valla rinnahoidja ja paljastas rinnad ning mind muiates jälgides hakkas neid ise mudima. Seejärel Della kummardus, tõmbas püksikud maha, lennutas need minu õlale ja tulnud nurrudes minu juurde, hakkas mu püksirihma lahti päästma. Varsti taganesime kirglikult suudeldes lauani, naine istus selle servale, juhtis mind endasse, põimis oma jalad minu ümber ja me andusime pöörasele seksile. Kojuminek lükkus mitme tunni võrra edasi, sest me amelesime täiesti alasti olles tema kušetil, proovides järele igasuguseid asendeid.

"Noh, jäid rahule?" päris naine muiates, kui end taas riidesse pani. "Mina olen ka väga rahul. Seda oli mulle väga vaja. Muutusingi ilma olles närvipuntraks. Mine nüüd, su naine ootab," lükkas ta mind ukse poole, ise mind kuumalt suudeldes. "Ja kui tahad korrata, siis anna teada!" lisas ta.

Koju naise juurde jõudes pidin haaras mind süütunne. Vabandasin, et töö juures oli mingi viirusejama ja et homme tööd saaks teha, pidin kauemaks jääma. Süütunne kasvas, kui mu naine mul kõhu korralikult täis söötis ja siis voodis mu kaissu puges.

Järgmisel päeval töö olles nägin, kuidas peatoimetaja kušetil mingid tähtsad ninad istusid ja muigasin endamisi, kujutledes nende nägusid, kui nad teadnuks, mida me Dellaga eelmisel õhtul sellel tegime.

Minu kohtumised ülemusega jätkusid. Kolme kuu pärast lahkusin omal soovil töölt, sest teadsin, et kui me samamoodi jätkame, purunevad kaks abielu, minu ja tema oma.




Süütust pakkudes

Meie vennaskond tuli igal suvel kokku Poolsaarele, umbes kolme kilomeetri pikkusele ja poole kilomeetri laiusele merre ulatuvale maaribale Lääne-Eesti rannikul, mida katsid kadastikud ja hõre lehtpuumets. Rand oli seal kivine, kuid ujuda kannatas. Meid, külalisi, oli kokku viis ja me kutsusime üksteist hüüdnimedega, mis andsid edasi ameti, millega keegi tegeles. Mina olin Kirjanik, mu sõbrad vastavalt Telemees, Luuletaja, Skulptor ja Kunstnik ning me oleme kõik kunstiinimesed. Poolsaarel suurenes meie vennaskond veel kahe mehe võrra: Poliitikul oli siin uhke suvila, milles ta riigiametniku raskest tööst välja puhkamas käis, ning Kalur käis meie juures naabruses asuvast rannakülast. Tema tööks oligi kalapüük, kuid loomupärase intelligentsi tõttu olime ta enda kampa võtnud pärast seda, kui saime külapoe juures õlut juues aimu tema laiast silmaringist. Hiljem selgus, et Kaluril oli bakalaureusekraad eesti filoloogias, kuid esivanematelt päritud kaluriveri oli sellest üle löönud.

Niisiis, elasime väikestes motelli tüüpi majakestes, mida oli siin männimetsa all kümmekond, kuid peale meie, kunstirahva, kedagi neis tavaliselt ei suvitanud. Tegelesime igaüks oma asjadega - mina näiteks kirjutasin sülearvutis oma uut romaani, käisin paadiga merel, hulkusin koos Poliitiku laikaga metsades ja lakkusin ohtralt õlut. Telemehel ja Kunstnikul olid olemas elukaaslased, kes käisid nädalavahetustel külas, Poliitiku naine ei pistnud linnast ninagi maale ja Kalur oli poissmees. Ülejäänud olid vallalised, kuid elus nii mõnegi naisega koos elanud.

Kogu meie seltskond kohtus iga paari päeva järel Poliitiku suvilas, kus jõime viskit ja õlut, mängisime kaarte ja arutasime ilmaasju. Laupäeviti kütsime sauna, võtsime leili ja jõime ennast oimetuks, et pühapäeval üheskoos pohmellis pead parandada.

Sel suvel, millest ma nüüd räägin, tuli meie seltskonda veel üks tegelane. See oli noor, 18-aastane tütarlaps, kelle nimeks oli Maarja. Ta asus elama Poliitiku suvilasse, sest neiu isa ja meie sõber olid koos üles kasvanud ja parimad kamraadid. Tüdruk näis tütarlapselikult naiivse ja abituna, kuid polnud seda. Kui ta meie seltskonnas suu lahti tegi, siis selgus, et neiu oskas praktiliselt igas asjas kaasa rääkida, oli see siis kunst või poliitika, muusika või teadus. Tüdruk oli tark. Maarja oli just gümnaasiumi lõpetanud ja kavatses ülikooli minna.

Kui me olime napsu võtnud, muutusime rüütliteks ja kavalerideks, kelle jaoks neiu oli pühak, keda tuli ümmardada. Tüdruk ainult naeris meie ülepakutud galantsuse peale. Ilmselt kujutlesime me kõik ette, et saame Maarja kord oma voodisse viia, kuid fantaasiaks see jäigi - olime liiga dzentelmenid, et teda murdma hakata, päris romaani aga ei kujunenud temaga kellelgil meist. Aga meie iha küttis üles Poliitiku purjus peaga öeldud uudis, et neiu oli siia randa tulnud eesmärgiga saada sel suvel lahti oma süütusest. Maarja oli väärt, et teda jahtida - nägime ju igal päeval, kuidas ta rinnahoidja ja püksikute väel randa päevitama läks, ja uskuge, see täidlaste rindade, peenikese piha, laiade puusade ja saledate pikkade jalgadega näitsik oleks paavstigi üles kütnud. Lisaks rääkis Skulptor, et oli tüdrukut näinud ühes abajas alasti ujumas.

Niisiis, saabus suve lõpp, aga keegi meist polnud tüdrukule ligi pääsenud. Kõik me olime temaga koos suvehämaruses jalutanud, kuid kergest musist edasi ei pääsenud keegi. Tundus, et neiu lahkubki süütuna.

Viimasel õhtul enne lahkumist kutsus Maarja meid kõiki Poliitiku suvilasse hüvastijätupeole. Seal oli laud kaetud, see oli jookidest lookas ja grillahi levitas isuäratavat hõngu. Aias põles lõke, selle ümber olid toolid, milles me viskiklaasidega lösutasime. Ja siis ilmus meie ette Maarja. Tal oli seljas lühike plikalik kleit, mis pigem rõhutas kui varjas neiu kehavorme, ta juuksed oli lahti ja käes hoidis tüdruk mingeid ümbrikuid. Me aimasime, et nüüd hakkab midagi juhtuma.

Maarja palus sõna ja kui me vaikseks jäime, hakkas ta rääkima:

"Nagu te teate, sõidan ma homme siit minema. Lähen Tallinna ja hakkan ülikoolis õppima. See oli tore suvi teie seltsis ja pean selle eest kõiki tänama.

Aga nagu te ilmselt kuulnud olete, tulin ma sel suvel siia, et naiseks saada. Otsisin teie hulgast meest, kellele oma süütus kinkida. Paraku... ma olen ikka veel neitsi!"

Kuulasime tüdrukut üha kasvava hämmeldusega ja kohmetult. Maarja aga jätkas:

"Ei, ei, asi pole teis, vaid minus. Te kõik olete toredad mehed, kõik olete väärt, et olla mu esimene partner. See oli tore kogemus, kuidas te püütsite mind võrgutada! Aga ma ei suutnud seda üht välja valida. Ja ma tegin otsuse...

Ma ei taha siit süütuna ära sõita!" Tüdruk punastas, kuid jätkas otsustavalt: "Mu käes on seitse ümbrikut. Ühes neist on minu pilt. Jaotan nüüd need teile suvalises järjekorras laiali ja see, kes oma ümbrikust mu pildi leiab, sellega lähen oma tuppa, kus voodi on valmis ja me andume armastusele."

Poliitik kui vanem mees ja tüdruku isa sõber hakkas protesteerima, kuid neiu peatas ta käskiva käeviipega: "Loteriis kaasalöömine pole kellelegi kohustuslik ja te võite sellest loobuda. Aga ma toonitan, et tahaksin valiku teha siiski teie kõigi hulgast. Aga see pole kõik. Igas ümbrikus on üks number, järjekorranumber, mis näitab, mitmendana keegi teist minu juurde tuleb."

Tõusnud sumina peale tõstis tüdruk häält: "Jah, ma tahan täna kõigi teiega magada. Te olete kõik seksis kogenud mehed ja ma tahaksin teilt õppida, kuidas rahuldust saada ja teid rahuldada. Te võite minuga läbi teha kõik fantaasiad, mis teil on. Mõelge sellele, et homme ma lahkun ja te ei saa mind enam kunagi, seega keppige mind, kuidas veel jõuate.

Ja veel, kaitsevahendeid me ei kasuta, sest tahan teid täielikult endasse. Mul on praegu aeg, mil ma rasedaks ei tohiks jääda, ja loodan, et te olete kõik terved. Niisiis, mu sõber," ütles Maarja Poliitikule. "Jagage ümbrikud laiali."

Kui meil kõigil ümbrikud käes olid, palus neiu need avada. Vaatasime meestega kohmetult üksteisele otsa ja täitsime palve. Ma võtsin ümbrikust sinna asetatud paberilehe ja sellest kukkus välja Maarja pilt. Tõstsin selle üles ja kõik jäid mind pisut löödult, neiu aga rahulolevalt, vaatama.

Maarja tuli minu ette. Ta tõstis kleidisaba üles, tõmbas selle üle pea ja pillas maha. Siis päästis ta lahti rinnahoidja ning kummardudes libistas maha püksikud ning seisis mu ees alasti. Tema keha oli kui iga mehe unistus. Tõstsin käe, libistasin selle üle ta pringi rinna, silitasin õlga ja kaela ning suudlesin tüdrukut huultele. Maarja tuli kaasa, ta suudlus oli kuum ja äge. Siis päästis ta mu püksirihma lahti, võttis mu meheuhkuse välja, põlvitas maha ja suudles seda. Rohkem ma välja ei kannatanud, tõstsin ta sülle ja viisin tahatuppa.

Ma ei saanud neiu kehast kuidagi villand: mudisin ta rindu, suudlesin nibusid, paitasin ta keha igat soppi ja laskusin siis ta jalge vahele. Neiu karjatas kergelt, kui temasse sisenesin, kuid valu läks ruttu üle ja varsti vappus tüdruk naudingutes. Järgmine tund möödus kui udus - Maarja ei väsinud hetkekski. Mäletan teda enda peal, siis põlvili voodil ja mina tagant võtmas, siis tegime seda laual, järgnes 69...

Kui ma viimaks rammetuna tõusin ja järgmisele koha loovutasin, jätkus toas kirglik seks uue jaksuka mehega. Nii kestis see hommikuni. Meie, kes juba Maarja voodis olime käinud, pidutsesime, jõime viskit, sõime grill-liha ja kuulasime tüdruku naudinguohkeid. Kui ringi täis sai, tuli tüdruk väsinuna, kuid endiselt himurana meie juurde, ja me saime taas teda võtta, kui vaid keegi seda soovis ning ta oli nõus kõiki meie soove rahuldama. Viimaks koitis, me jäime liiga täis ja neiu lahkus meie seltskonnast. Ta läks dušši alla ja siis magama.

Hommikul meie ärgates kupatas Poliitik meid minema, et tüdrukule rahu anda. Meie läksime randa, suplesime jääkülmas meres ja parandasime pead, meenutades ilusamate sõnadega Maarjat. Kui me õhtul taas Poliitiku suvilasse kogunesime, oli Maarja juba minema sõitnud, jättes seitsmele mehele suvest kustumatu mälestuse.



Sõpruse reetmine armastuse nimel

Me olime Alariga lapsepõlvesõbrad ja jäime nendeks ka täiskasvanuks saades. Meie suhted katkesid järsult siis, kui olime 25 ja 30 vahel ja seda minu süü tõttu. Praeguseks on meist saanud vaenlased, kes teise õnnetuse üle pigem rõõmustaks. Õigemini, Alar teeks seda kindlasti, minul tema vastu sellist viha pole. Pigem sooviksin talt andeks paluda, aga mitte mistahes hinnaga.

Alar abiellus tüdrukuga, kellega ta tutvus ühes ööklubis. Marta oli väga kena naine, kuid ma vaatasin teda alati kui sõbra omandit. See tähendas, et pidin käed ja mõtted temast eemal hoidma, kuigi vahel oli võimatu nii käituda, eriti, kui nägin Martat rannas bikiinides.

See juhtus aga nii, et ühe naise pillatud sõnad muutsid meie elud igaveseks. Olime nimelt kord nädalavahetusel ühe sõbra juures tema maakodus, kuhu kogunes paarikümnest noorest mehest ja naisest koosnev seltskond. Oli soe maiõhtu, esimene tõeliselt suvine päev lehekuus. Istusime taluaias, grillisime liha ja vorstikesi, jõime õlu, veini ja kangematki kraami, flirtisime, lobisesime ja tantsisime. Mina tulin olengule koos Alari ja Martaga. Oma tüdrukut mul hetkel polnud, seepärast olin tulnud lantimismõtetega. Ja vabu naisi seal oli.

Mingil hetkel segas Alar grillitavat liha, meie seltskond aga klatšis niisama. Panin tähele, et üks tüdruk, kelle nimi oli Monika, jälgis mind ja Martat. Siis küsis ta Martalt otse:

"Kas sa oled Alari tüdruk?"

"Mitte tüdruk, vaid tema naine!" vastas Marta väärikalt.

"Huvitav!" ütles Monika selle peale. "Kui te saabusite, arvasin, et oled hoopis Martiniga paar. Te sobite omavahel kokku ja nimedki on teil sarnased, Martin ja Marta." Kõik naersid selle peale, kuid Monika toonitas veel: "Tõesti, teist saaks ilus paar."

Sel hetkel vaatas Marta mulle otsa ja lahvatas järsku näost tulipunaseks. Ka mina tundsin, kuidas mu põsed õhetasid. Miski oli meie vahel sähvatanud ja me ei teadnud, mis see on ja kas see on hea. Naine pööras oma pilgu ruttu kõrvale.

"Mis kurat siin toimub?!" mõtlesin ma omaette. "Mis siin juhtus!" Aga Martat vaadates mõistsin kõik - ma vaatasin nüüd teda kui naist, keda võiks armastada. Kui ma oma pilgu kõrvale pöörasin, tunnetasin endal neiu pilku ja see ajas mind veel enam segadusse. Ilmselt tundis Marta sama.

Siis tuli Alar tagasi ja Marta istus tema juurde, võttis mehel ümbert kinni ja pani pea ta õlale. Mees kallistas teda, aga mul tundus, et Marta õrnutseb vaid selleks, et mulle näidata - ta on kinni. Isegi mehe kaisus olles jälgis naine mind, tundsin endal tema pilke.

Et oma ebakindlusest jagu saada, võtsin napsu ja jäin ruttu täis. Flirtisin nüüd avalikult tüdrukutega ja avastasin varsti, et Marta vaatab mind etteheitvalt. Kesköö paiku tundsin end väsinuna ja heitsin pööningutuppa magama. Nelja tunni pärast ärgates avastasin, et enamik seltskonda, sealhulgas Alar ja Marta, on lahkunud. Läksin allesjäänud seltskonna juurde ja me pidutsesime edasi, kuni päike kõrgele tõusis. Siis viis üks tuttav mind linna.

Järgnevatel päevadel tundus see armumissähvatus, mida me Martaga olime tundnud, millegi ebareaalsena ja ma heitsin selle mälestuse kõrvale. Naine ei lahkunud siiski enam hetkekski mu mõtetest. Samuti polnud mul võimalik temast eemale hoida, sest Alar kutsus mind sõbrana pidevalt külla ja ma ei saanud keelduda. Marta vaatas mulle juba rahulikult otsa, kuid ta oli ikka ebalev, kippus pikema vaatamise peale pilku kõrvale pöörama ja vahel ma märkasin teda värisevat. Meie vahele oli midagi tekkinud ja see ei näinud kaduvat, vaid tundus tugevnevat.

Imelik, et Alar siis midagi ei aimanud. Kord tuli tal mitu korda küsimust korrata, enne kui ma justkui unest ärkasin ja totakalt vabandusi otsima hakkasin. Nägin, et ka Marta vaatas mind veidra pilguga.

Kõik see ei saanud kaua jätkuda. Ja siis juhtus see, et andsime Martaga oma kirele järele.

Olin kord taas nende pool. Istusime kolmekesi köögis, kui Alarile järsku helistati. Selgus, et töömehed, keda ta ülemusena päeval oli sõidutanud, olid oma tööriistad tema autosse unustanud. Mingi hädajuhtumi puhul oli meestel neid nüüd vaja ja Alar kiirustas tööriistu ära viima.

"Mul läheb ainult veerand tundi aega," ütles sõber vabandavalt. Kui ma temaga kaasa tahtsin tulla, keeldus Alar sellest:

"Lõbusta seni mu naisukest," soovitas ta rahulikult. Teadnuks ta vaid, millise kassi ta sellega kotist päästis!

Kui Alar oli lahkunud, hakkas ka Marta vaikides teisele korrusele minema. Ilmselt tajus ta, et minuga on ohtlik kahekesi jääda. Kui naine oli juba trepil, ütlesin vaikselt ta nime. Neiu pöördus ümber. Ta nägu oli nii õnnetu, et mu süda pidi valust lõhkema. Järgmisel hetkel sööstsime teineteise kaissu. Ma haarasin tüdruku käte vahele, tema põimis oma käed ümber mu kaela ja me ühinesime meeletus ja kirglikus suudluses.

"Issand jumal, kuidas ma seda hetke ootasin!" sosistas Marta hingeldades, kui ma ta kaela ja paljastunud õlga suudlesin. Ta tõmbas peaaegu jõuga oma pluusinööbid lahti, haaras mu käe ja pani selle oma rinnale, ise samas puusi jõuga minu vastu surudes... See meeletus kestis seni, kuni automürin teatas Alari saabumisest. Marta kohendas ennast ja lipsas siis kiiresti trepist üles, kahvatuna, ent siiski õnnelikuna, mulle õhusuudlust saates.

Üritasin ennast meeleheitlikult koguda ja läbi häda mul see ka õnnestus. Kui Alar tuppa astus, uurisin ma üht tema projekti, mis oli laual vedelenud ja ütlesin selle kohta kiitvaid sõnu. Siis kutsus sõber oma naise alla. Marta tuli, näost kahvatu, silmad ekslemas ja hakkas mulle otsa vaatamata köögis askeldama. Tema seisundit märkas isegi ta mees ja küsis, mis tal viga on. Marta pobises midagi kehvast tervisest ja hoolitsev mees palus tal pikali heita. Tundsin ennastki halvasti.

Kui ma järgmisel päeval pärast tööd kodus voodis lesisin ja telekat vaatasin, helises uksekell. Kui ma ukse avasin, nägin kohe kahvatut ja värisevat Martat. Palusin tal sisse tulla.

"Alar läks paariks tunniks minema..." sosistas neiu ja järgmisel hetkel haarasin ta oma käte vahele. Riided kadusid loetud sekunditega meil seljast ja varsti väänlesime minu voodis meeletus kires. Kui ma kondoomi otsima hakkasin, peatas Marta mind otsustavalt: "Ma tahan, et See jääks sinust minusse."

Järgnevate tundide jooksul me suurt ei rääkinud, vaid nautisime meeletult teineteise keha. Enne äraminekut lebas alasti Marta mu kaisus ja küsis vargsi: "Mis meist nüüd saab?"

"Ma ei tea!" vastasin ausalt. "Ega see salaarmastus mullegi meeldi, aga oleme esialgu lihtsalt armukesed ja vaatame, mis edasi saab."

Marta kasutas edaspidi iga hetke ära, et minule anduda. Tema kirg oli võimas ja see kasvas iga koos oldud minutiga, tüdruk oli mu käte vahel kui sulavaha. Ega minagi paremas seisus polnud, iga rakk mu kehas kisendas naise järele, kui teda mu kõrval polnud.

Mingil ajal hakkas ka Alar aru saama, et midagi on nende abielus valesti. Mind ta ei kahtlustanud ja see tegi asja hullemaks - mees pihtis oma kahtlusi just mulle. Ilmselt käitus Marta temaga üha külmemalt. Mina rahustasin sõpra, et tema naine pole selline, et võiks teda petta. Ise tundsin ennast üliräbalalt.

Ühel õhtul alustas Marta ise mehest lahku mineku juttu. Aga ta tahtis selle ise ära klaarida, mind sellest välja jättes. "See on minu probleem," arvas ta rahulikult, kuid meest maha jätta ta siiski esialgu ei suutnud.

Siis pakuti mulle pooleks aastaks Norrasse tööd ja ma võtsin selle vastu. Kui ma sellest Martale rääkisin, haaras ta mul käest:

"Ära tee mulle nii!" palus ta. "Ära jäta mind maha! Ma ei saa nagunii enam Alariga koos elada. Temaga voodi jagamine on väljakannatamatu, kui ma seksi ajal ainult sinule mõtlen!"

"Ma ei jäta sind iialgi!" lubasin ma. "Aga minu plaan on selline - ma sõidan Norrasse, et mind lihtsalt silmapiiril poleks. Sina mine lihtsalt mingil ajal Alari juurest minema. Ütle, et ei armasta teda ja kõik. Ja siis sõidad mulle Norrasse järele."

Ma hakkasin tööle Bergenis. Kaks kuud hiljem sain pärast pikka vaikust Marta elektronkirja. "Olen homme 18.30 Oslos. Tule mulle vastu. Igavesti sinu Marta."

Kui lennujaama terminaalist väljus imekaunis õhetav naine, haarasin ta oma käte vahele ja kõik juuresviibijad jälgisid naeratades ennastunustavalt suudlevat paari.

Alar sai meist teada ühe Norras töötava sõbra kaudu ja teatas meile e-postiga, et neab meid elu lõpuni. Kui me Martaga Eestisse tagasi pöördusime, elas ta juba teise naisega, kes hoidis mehest kümne küünega kinni. Seepärast ei tulnud minu ja Alari vahel ka arveteklaarimist - see naine lihtsalt ei lubanud meest mulle lõuga andma tulla, sest see oleks tema arvates näidanud, et Alaril on veel eksnaise vastu tundeid.

Praegu elame Martaga jällegi Norras ja meie peres kasvab väike Diana.


Seitsmekümnendatest

Kui ma seitsmekümnendatel koolis käisin, oli kõik tükkis teisiti kui praegu. Siis ei käinud noored koolis avalikult teineteise käest hoides ega miilustanud nii, nagu seda praegu tehakse. Mäletan, et kord suudles üks poiss vahetunni ajal saaliakna juures tüdrukut. Seda nägi üks õpetajatest ja kohe tehti tervele meie klassile seksuaalkasvatuse loeng. Aga väljaspool kooli näitasid paarid ikka oma tundeid välja küll.

Tüdukud olid minu keskkooli päevil mõnevõrra kombekamad, aga seda enam paistsid litsakamad neiud nende seast silma. Meie klassis oli üks Eve-nimeline tüdruk, kes jättis oma pluusil alati paar nööpi lahti, nii et rinnahoidja ja kutsuv lõhe rindade vahel paistsid. Ta näis poiste pilke nautivat. Kui me kord keldrikorrusel olevas riietehoius poistekambaga aega surnuks lõime, läks Eve mööda. Peeter, kes oli meie kamba liider, läks tema selja taha ja pistis käe ootamatult talle dekolteesse ning mudis üht rinda. Jahmunud tüdruk kiljatas ja tormas minema.

"Mõnusad kõvad tissid on Evel!" kiitles meie sõber. Järgmisel vahetunnil oli Eve jällegi all. Nüüd võtsid poisid tal kätest kinni, Peeter nööpis tüdruku pluusi lahti, tegi rinnahoidja tagant lahti ja paljastanud neiu rinnad, hakkas neid käperdama.

"Poisid, ärge tehke, palun teid," anus tüdruk, kuid oli aru saada, et ta mõtles pigem vastupidiselt: andke aga minna! Käisime sellest hoolimata kordamööda teda mudimas. Kui kell helises, lasime ta lahti ja Eve kadus WC-sse ennast korrastama. Aga edaspidi tuli ta ikka ja jälle meie seltskonda, et me teda käperdaks. Varsti lasi ta endal ka käe püksi ajada. Kui Eve mõnikord tunnis üksi istus, maandus ikka mõni poiss tema juurde ja siis võis kindel olla, et poisi käsi mitte laual polnud. Teised tüdrukud justkui võõrastasid Evet, kuid hiljem ma mõistsin, et nad ka kadestasid teda, sest ise ei julgenud ennast nii lõdvaks lasta.

Suvel sõitsime Siguldasse ekskursioonile. Ööbisime telkides ja seal tegi üks vanematest poistest Eve naiseks. Öö oli vaikne ja kõik kuulsid, kuidas tüdruk algul vastu punnis, siis aga valust ja hiljem mõnust oigama hakkas. Järgmisel päeval tüdruk säras ja kiitles avalikult, et on nüüd Paavo tüdruk. Mõistagi ei hakanud poiss temaga käima, Evest sai hoopis kõigi tüdruk. Taas koolis olles viisime ta ikka spordisaali ja tegime tüdrukule grupikat. Meie talvise Leningradi-reisi ajal aga tüdruk lausa elas poistega ühes kupees ja iga soovija sai teda võtta. Poolelt õppeaastalt läks tüdruk koolist minema ja hakkas ühe endast vanema mehega kokku elama.

Kui me käisime üheteistkümnendas klassis, tuli meie kooli uus bioloogiaõpetaja. See oli meist neli-viis aastat vanem nägus noormees, kes oli just ülikooli lõpetanud ja õpetajaks suunatud. Kui ta esimest korda meie tundi tuli, olime just klassi ilusamal tüdrukul seeliku seljast võtnud ja neiu istus pingis püksikute väel, ise seda varjata püüdes. Õpetaja nägi selle siiski ära ja oli terve tunni näost punane. Hiljem hakkasid tüdrukud teda meelega segadusse ajama - nad vahtisid talle võrgutavalt otsa, tegid silma, kummardusid ettepoole, et rinnad oleks paremini näha või kergitasid seelikuserva. Õpetaja kimbatust nähes tüdrukud vaid itsitasid.

Hiljem muutus õpetaja siiski enesekindlamaks ja kasutas tüdrukute tähelepanu isegi ära. Meie, poisid, jäime ka pärast kooli temaga suurteks sõpradeks ja siis rääkis mees oma armuseiklustest.

"Parandasin kord suure vahetunni ajal kontrolltöid, kui üks tüdruk klassi tuli," jutustas ta õllejoomise juures. "Sel neiul oli minu ainega probleeme, veerand oli lõppemas ja hindega seis üsna halb. Tüdruk jäi punastades minu ette seisma ja küsis, kas ta hinnet parandada saab. Ütlesin talle, et see on üsna raske ja märkasin siis, kuidas tüdruk vaikselt pluusinööpe lahti teeb, aga rinnahoidjat kohe kuskilt ei paista, küll aga tulevad rinnad üha nähtavamale. Siis küsis tüdruk otse, et kas siin ja praegu ei saaks hindega midagi ette võtta.

Soovitasin tal siis alustada hinde parandamisega ust lukku pannes. Nii neiu ka tegi, tõmbas siis juba ukse juures püksikud maha ja minu juurde naastes istus paljastatud rindadega lauaservale ning ajas jalad laiali. Mõistagi käisid mu püksid kohe maha ja terve vahetund möödus "hinnet parandades." Ilmselt ei pidanud ta suud, sest varsti tuli hindeid parandama teisigi tüdrukuid. Siiamaani mõtlen, et kuidas see välja ei tulnud - oleksin ilmselt kohe koolist kinga saanud!"

Mul endal on nõukaajast meeles juhus, kus me tegime niiöelda rivi terve asutuse ihaldatumale tüdrukule. Töötasin autoettevõttes, mis tegeles igasuguste vedudega alates kruusast ja lõpetades mööbliga. Meie raamatupidamises töötas imekena noor naine, kellega oleks voodisse tahtnud minna vist iga mees. Ainult et see tüdruk oli kättesaamatu... kuni ta hätta sattus.

Nimelt tutvus tüdruk ühe rikka pealinna poisiga (rikkus oli ka nõukaajal reaalne, kui olid mõne parteibossi poeg). Poiss tahtis meie tüdruku kohe Tallinnasse ära viia ja asutuse juhtkond oli ka nõus teda kohe ära lubama. Siis aga selgus, et tüdruk oli bensiinitalongidega puudujäägi tekitanud. Summa oli suur ja ülemused nõudsid, et kui tüdruk tahab puhta tööraamatuga pääseda, siis peab ta sele kohe kinni maksma. Siis kadugu, kuhu tahes.

See näitsik oli nüüd püstihädas. Poiss tahtis, et ta juba eelseisval nädalavahetusel tema ja ta pere juurde koliks. Neiul aga seisis puudujääk, kui palksein õnnel ees. Siis tegi üks mu sõber talle ettepaneku: magagu ta meie meestega, kes selle eest talle maksavad. Siis saab raha kohe kätte ja tüdruk võib julgelt poisi juurde minna. Mõistagi sai mu jutukas sõber selle ettepaneku eest laksu, aga kui tunni aja pärast ülemused naisele kiire ultimaatumi tegid - olgu raha olla või läheb asi miilitsasse - siis tüdruk murdus. Natukese aja pärast oli ta Toomase juures ja andis seksiks nõusoleku.

Toomas tegi kiiresti nimekirja meestest, kes olid nõus seksi eest maksma, jagas summa nende vahel ära ja asi võis alata. Muidugi pidi tema esimesena tüdruku saama, sõbrana pani ta minu teiseks ja kokku osales üritusel paarkümmend meest. Reede õhtul käis Toomas autot tankimas, andis tüdrukule raha, mille too kohe kassasse ära maksis, võttis siis neiu peale ja tõi ta asutuse territooriumile.

Tema auto oli MAZ, millel oli juhi istme taga magamiskoht. Toomas pani auto kõrvalisse kohta ja tegi tüdrukule ära.

Mina olin teine. Nähes Toomast autost väljumas, läksin ma tema asemele. Kui ma kabiini sisenesin, lamas tüdruk õhukese teki all niinimetatud seksodroomil ja vaatas kõrvale. Tõmbasin püksid maha ja maandusin tüdruku juurde. Näitsik tõstis teki, et ma tema juurde pääseksin ja ma nägin keha, mis oli kui meeste unistus. Mõistagi olid ta rinnad kohe mu pihus ja mina ise naise jalgade vahel. Kui ma teda võtsin, hakkas muidu silmsidet vältinud tüdruk vaikselt oigama. Ta tuli mänguga kaasa.

Kui ma olin isu täis saanud, väljusin ja mu koha võttis sisse järgmine mees. Kuna oli nädalalõpp, siis panime meestega pidu ja jälgisime Toomase MAZ-i. Mehed käisid seal tubli kahe tunni jagu sees, sest üha uued mehed käisid raha välja, et seksi saada. Kui tüdruk lõpuks väljus, oli tema kõnnak vaevaline. Ta kadus meie elust ja ma loodan, et ta oma poisiga õnne leidis ning too seksiretkest midagi teada ei saanud.


Mina ja Julia

Me polnud Ragnariga mingid sõbrad, me lihtsalt liikusime ühes ja samas seltskonnas, kuni ametlikult omavahel tülli pöörasime. See juhtus tema tüdruku pärast, õigemini sellepärast, kuidas noormees oma neiuga käitus. Julia on ilus ja intelligentne tüdruk ning ma ei saanud kuidagi aru, kuidas ta sellesse egoisti armus. Aga Julia oli Ragnarist sisse võetud ja seepärast andestas ta poisile selle üleoleva käitumise.

Ragnaril oli nimelt kombeks tüdrukut pidevalt alandada, umbes selles stiilis, et mida sina ka sellest tead, pea suu ja kuula teisi. Seda ütles ta sageli välja kogu seltskonna kuuldes. Julia ainult naeratas alandlikult ja tõmbus tagasi. Vahel aga solvas poiss teda nii, et tüdrukul tulid pisarad silmadesse. Aga armununa andis ta sellele idioodile andeks.

Läksime Ragnariga kaklema, kui ta Juliat kord lehmaks nimetas. Poiss oli millegipärast pahane ja valas oma viha tüdruku peale välja. Ma astusin vahele.

"Lõpeta ja jäta tüdruk rahule," käratasin Ragnarile. "Miks sa alandad teda ja veel kõigi kuuldes?"

"Miiiiidddaaaa?" venitas Ragnar jahmunult, Julia aga püüdis näost punasena teda tagasi hoida. Mina aga käratasin vihaselt: "Kui sa veel teda lehmaks nimetad, siis saad mööda pead!"

Hoop tuli järsku ja tabas mind vastu lõuga. Korraga olin põrandal pikali maas ja mu peas surises. Ragnar seisis minu kohal ja karjus: "See pole sinu asi, kuidas ma oma tüdrukuga räägin! Kui veel vahele segad, peksan sul hambad suust!" ja ta virutas mulle jalaga. Seekord sain jaole, haarasin ta jalast kinni ja väänasin seda järsu raksatusega, mille peale Ragnar röögatas ja paiskus vastu seina. Olin kohe jalul ja saatsin poisi paari hea hoobiga ööbikuid kuulama. Siis tulid teised poisid vahele ja kaklus lõppes. Kuigi Ragnar ähvardas mind maha lüüa, polnud temas enam näha soovi minuga kakelda.

Läksin kohe seltskonnast minema, öeldes enne Juliale: "Jäta see tolvan maha, ta ei hooli sinust, kui sind niimoodi alandab. Sa oled paremat väärt!" Selle peale üritas Ragnar mulle uuesti kallale tulla, kuid teised tulid taas vahele.

Kahe päeva möödudes sõin ma kohvikus lõunat, kui üks tüdruk järsku mu ees seisatus. Tõstsin pilgu ja tundsin ära Julia. Tõustes pakkusin talle istet ja tüdruk istus naeratades.

"Ma tahtsin Ragnari pärast vabandada!" ütles neiu. "Ma ei tea, mis talle sisse läks. Tavaliselt ta pole vägivaldne. Eks mina olin ka süüdi, tal oli ju raske päev selja taga."

Vaatasin talle rahulikult otsa. "Tead, Julia, kui sa minu tüdruk oleksid, et ütleks ma sulle kunagi selliseid sõnu, nagu tema sulle alatasa ütleb. Sa ei ole mingi kalts, et ta nii käitub. Sa peaksid enda eest seisma, mitte talle järele andma. Ja ära vabanda tema eest."

"Ma ei taha, et ta mind maha jätaks!" ütles Julia mulle otsa vaatamata. "Ma armastan teda ja mul pole kedagi teist!"

"Sa oled nii armunud, et ei näe Ragnaris egoisti. Usu mind, varem või hiljem mõistad sa, et ta on tühine inimene, aga siis oled sa palju oma elust talle ohverdanud."

Tüdruk tõusis kiiresti püsti ja hakkas minema. Enne ütles ta veel mulle: "Igal juhul ma tänan sind, et sa minu kaitseks välja astusid. Seda pole keegi varem teinud."

Vaatasin talle järel ja mind haaras õrnustunne. Julia oli liiga palju väärt, et lasta tal pimesi Ragnarile kuuletuda, kuid ma ei saanud teda kuidagi aidata. Vähemalt seni, kuni ta seda ise ei tahtnud.

Nägin neid veel mitmel korral koos, kuid me ei vestelnud. Hoidsime Ragnariga teineteisest eemale. Julia näis endiselt alandlikuna. Kurat, jäta see mölakas kord juba maha, mõtlesin ma vihaselt.

Meie kaklusest oli juba möödunud paar-kolm kuud, kui keegi mulle helistas. See oli võõras number, kuid kui helistaja rääkima hakkas, tundsin ta ära. See oli Julia.

"Millega sa tegeled?" küsis neiu. Ütlesin, et löön lihtsalt aega surnuks. "Ja sina ise?" pärisin ma.

"Olen kesklinnas ja mõtlesin, et võiksime kokku saada," vastas tüdruk arglikult. Minu kohene nõustumine tegi tüdruku hääletooni kindlamaks.

Julia oli endiselt kena, aga näis nüüd enesekindlamana. Ütlesin talle paar komplimenti, mille peale neiu punastas.

"Mida Ragnar teeb?" küsisin ma. Vastus hämmastas mind. "Ei tea ja ei tahagi teada," kostis Julia. "Jah, ma jätsin ta maha ja oleks võinud seda varemgi teha. Suur tänu sulle, et mu silmad avasid."

Me lobisesime tänavakohvikus mitu tundi. Julia hakkas ennast vabamalt tundma, ta naeris ja naljatas ning ma kuulasin mõnuga tema häälekõla. Siis ütles neiu, et peab minema.

"Kas me kohtume veel?" küsisin ma, mille peale tüdruk tuntava heameelega jaatavalt vastas. Siis vahetasime oma telefoninumbrid.

Kui Julia minema hakkas, hõikasin vaikselt tema nime. Neiu pöördus ümber. Läksin tema juurde ja võtsin ta käed. Tüdruk hämmeldus.

"Nüüd, kus me lähemalt tuttavad oleme... mis sa arvad, kas meist võiks paar saada?" küsisin otsekoheselt. Julia silmadesse valgusid pisarad.

"Jah, ma tahaksin seda ja väga!" sosistas neiu. "Ainult ma ei julgenud loota..." Selle peale sulgesin ta suu suudlusega.

Meie kohtumisest on kuus kuud möödas. Me jagame Juliaga korterit, voodit ja armastust. M armastan sind niiii väga, kallis, sosistan ka praegu, kui neiu mul selja tagant käed ümber paneb ja mind kallistab.



Rajalt maha!

Ma olin ühes plaadifirmas produtsent. Täpsemini oli minu ülesandeks leida talente. See polnud kerge, sest staarikesi tuli oma demodega lausa uksest ja aknast, aga enamik neist tuli külma südamega minema saata. Päris häid lauljad oli vähe.

Mõistagi kasutasin ma sellist tööd enda huvides ära, eriti just tüdrukutega hullamiseks. Paljud olid ise valmis produtsendiga magama. Näiteks Ira tuli mu juurde stuudiosse miniseelikus, mis paljastas tema ilusaid pikki jalgu ning ka pluusinööbid olid maksimaalselt lahti, lubades vaadata sügavasse lõhesse rindade vahel. Tüdruk istus laua servale ja demonstreeris avalikult oma võlusid. Ma lasin ribikardina ette, päästsin Ira pluusinööbid lõpuni lahti, rebisin püksikud jalast ja võtsin ta sealsamas puldi kõrval. Muidugi aitasin ta hiljem pisut lainele saada ja mingi taustalaulja tast ka sai. Ja Ira polnud ainus selline.

Armusin ma aga tüdrukusse, kes ei tulnudki ise ennast pakkuma. Läksin kord poistega ühele kontserdile. Seal esines soojendajana üks imekena tüdruk. Juba tema ilmumine lavale jahmatas mind - neiul oli seljas lühike kleit,mis jättis paljaks ilusad jalad ja laskis avarasdekoltees aimata ilusaid täidlasi rindu. Tüdruk heitis oma heledad juuksekahlud tagasi ja alustas laulu. Kuulasin teda jahmunult - neiu oli tõeline pärl.

Pärast kontserti tutvustati meid. Lauljatari nimi oli Gemma ja ta teadis mind. Kui ma teda stuudiosse kutsusin, neiu keeldus.

"Saan ise omal käel hakkama," ütles ta naeratades. "Ja sinuga ma voodisse ei lähe." Ta teadis minu naistemehe kuulsusest.

"Ma tahaksin sind aidata!" ütlesin enda üllatuseks paluvalt. "Ja voodisse lähme ainult siis, kui sa seda ise tahad."

"Siis jääbki meil sinna minemata!" naeris neiu ja lahkus koos oma poistest taustalauljate ning sõbrannadega.

See tüdruk jäi mulle nii hullusti südamesse, et ma otsisin ühel päeval tema telefoninumbri ja helistasin talle.

"Et sa ka ei jäta!" naeris Gemma oma nakatavalt naeru. "Ma ei taha teie plaaadifirmaga tegemist teha!"

"No tule siis minuga lihtsalt kohtuma - tööasjadest mitte sõnagi!" palusin ma. Tüdruk aga naeris taas ja katkestas kõne. Saatsin talle sõnumi kohtumiskoha aadressiga ja siis ta tuli. Kinkisin talle suure roosikimbu.

"Ära minu nõusolekust kohe midagi välja loe," ütles ta. "Mõtlesin lihtsalt sinuga lähemalt tuttavaks saada, et mis tegelane sa oled."

Ma tahtsin nii väga Gemma südant võita, et lubasin firmast ära tulla ja talle tasuta mänedzeriks hakata.

"Kas sa teeksid seda tõesti minu pärast?" küsis neiu pooleldi tõsiselt.

"Ütle vaid, ja ma tulen ära!" lubasin ja nii ma ka mõtlesin.

"Ehk on kasulikum, kui Sa stuudios edasi oled!" muigas Nikki ja nõustus ka järgmisel päeval minuga kohtuma. Olin sillas. Nii me hakkasimegi neiuga pidevalt kokku saama. Mulle tundus varsti, et neiu on sellega rahul: ma andsin talle asjalikku nõu, mida ma tegelikult poleks teha tohtinud, sest see oli konfidentsiaalne info, mis pidanuks stuudio seinte vahele jääma. Tegelikult ega ma mingeid ärisaladusi neiule välja rääkinudki, tutvustasin talle vaid meie maailma tausta ehk siis seda, kuidas artistina läbi lüüa. Andsin talle ka nende inimeste kontaktandmed, kes võisid esinejale kasulikud olla ja lubasin oma nime soovitajana kasutada.

Tüdruku meeskond algul võõrastas mind, eriti poisid, kes tundusid ka armukadedad olevat. Kui aga tänu minu nõuannetele ja tutvustele hakkasid nad üha rohkem esinemisi saama ja andsid välja ka plaadi, rauges see vastuseis.

Siis aga kutsus mu boss mind välja. Õieti olime me küll pigem sõbrad, aga nüüd käitus ta ülemusena.

"Sa tekitad mulle suurt kahju - pushisid selle tüdruku väljaspool stuudiot üles, aitasid tal tuntuks saada, aga firma ei saa sellest mingit kasu!" heitis sõber mulle ette. "Jäime kümnetest tuhandetest ilma, sest sina tahad talle püksi pääseda ja rikud meie lepingutingimusi. Sa kas tood ta meie alla või lahkud töölt. Kuigi oleme sõbrad, ei saa ma midagi sellist äriliselt lubada."

"Ta ei oleks mingil juhul minu käe alla tulnud, sest mul on halb kuulsus!" üritasin ma selgitada. "Ja nüüd on tal esindajad olemas. Ta on läinud... meie jaoks."

"Minu jaoks!" vastas boss külmalt. "Ja ka sina oled läinud... minu jaoks."

Läksin õhtul Gemma kontserdile. Tüdruk joksis mulle rõõmsalt vastu. "Saal on inimesi täis!" hõiskas ta. "Tuleb vahva kontsert!" ja neiu kallistas mind.

"Gemma, ma tulin stuudiost ära!" ütlesin ma. "Või õigemini, sain kinga."

"Minu aitamise pärast?" küsis tüdruk kohkunult. "Aga sa ju leiad uue koha, sa oled nii andekas?!" Ta vaatas mulle küsivalt otsa.

"Seda küll, aga käitusin siiski ebaprofessionaalselt ja teised firmad ei pruugi mind enam usaldada," vastasin ja tüdruku kurba nägu nähes purskasin rahustavalt naerma. "Me saame hakkama!"

Siis tuli teade, et üks meie kitarristidest on nii haigeks jäänud, et ei saa kontserdil kaasa lüüa. "Mis nüüd saab?" olid kõik kohkunud. Mõtlesin pingsalt, keda appi paluda. Ja siis...

"Ma asendan teda!" ütlesin otsustavalt. Gemma vaatas mind kahtlevalt. "Kas sa oskad seda?" küsis ta.

"Mis sa arvad, kust ma plaadiärisse tulin?" vastasin küsimusega. "Ikka bändist!"

Mu oskused olid veidi roostes, aga veidikese harjutamisega sain järjele ja siis tuli esinemine. See oli võimas - laval seksikalt hööritav ja kaunilt laulev Gemma ajas noored lausa pöördesse. Ma jälgisin kitarrimängu kõrvalt tüdrukut ja süda pidi igatsusest lõhki minema. Andsin endast kõik, et kontsert õnnestuks.

Esinemisele järgnes afterparty, kus Gemmal oli esinejana ja minul isehakanud mänedzerina palju tegemist. Kui kõik oli möödas, tuli Gemma minu juurde ja põimis vallatult käed ümber mu kaela. "Kas nüüd ei peaks meie aeg olema?" küsis ta võrgutavalt. "Minu ja sinu aeg. Meie kahe aeg minu toas."

Järgnesin talle tema ruumidesse. See oli esimene kord, kus laulja mind rajalt maha võttis - tavaliselt oli see vastupidi. Aga ma olin sellega rahul.

 


Rekordite võrdlemine

Evaga sain ma tuttavaks ühel seltskondlikul olengul. Rahvast oli seal palju ja me poleks võib-olla tutvunudki, kui poleks ühe meelelahutusena ette tulnud anekdootide rääkimist. Mina jutustasin loo, mis servaga ka seda noort naist puudutas.

Armunud noormees ütleb oma väljavalitule, et hakkab teda kutsuma Eevaks, sest tüdruk on talle esimene. Neiu vastab selle peale, et tema omakorda nimetab poissi Moskvitšiks: "Sest sa oled mul neljasaja kaheteistkümnes!"

Seltskond lõkerdas naerda, sest enamik neist polnud minu üllatuseks seda nalja kuulnud. Kui rahvas tantsima ja uusi jooke segama läks, tuli Eva minu juurde.

"See oli hea anekdoot," ütles ta ja tutvustas ennast. Siis hakkasime juttu ajama ja olime varsti sina peal. Evaga oli tore aega veeta, temast võis kõigest piinlikust tundmata rääkida. Muidu läks jutt mõne aja pärast seksi peale ja mingil hetkel arutlesime selle üle, kui palju kummalgil meist on 24 tunni jooksul maksimaalselt partnereid olnud.

"Ütleme südaööst südaööni," pakkusin mina ja neiu pistis vahele: "Sina alustad. Aga ausalt ja ühega mitmel korral ei lähe arvesse."

"Hea küll," alustasin mina. "Mul on neid olnud neli. Asi algas neljapäeva õhtul, kui ma paari sõbraga baari läksin. Seal leidsime eest kaks noort naist, kes silmnähtavalt mehi lantisid. Minu väljavalituks sai Gerda. Istusime baaris mitu tundi, lobisesime, jõime ennast tiba purju ja kui tuli jutuks, et mida edasi teha, lausus Gerda: "Lähme sinu poole. Muidugi kahekesi." See oli otsene lubadus, et tuleb seks.

Läksimegi minu juurde ja seal koorisime juba uksest sisse astudes riided seljast ning andusime kirele. Gerda jäigi ööseks minu juurde. Hommikul tegime veel ühe partii ja siis läks tema koju, mina aga tööle. Olin heas tujus, nii et isegi töökaaslased seda märkasid. Meenutus sellest, kui head seksi Gerda mulle öösel pakkus, ajas mul pea jälle vastavaid mõtteid täis ja naeuilme näole. Kavatsesin ta uuesti õhtul enda juurde kutsuda.

Siis panin tähele, kui imelikult vaatas mind Lena, töökaaslane, kes tegeles üldiselt arvutite programmeerimisega ehk oli IT-naine. Ma polnud kunagi tema kui partneri peale vaadanud, sest Lena juures häiris mind kergelt tema hipistiil. Aga muidu oli ta igati pilkupöitev.

Lõuna ajal jooksis kontor nagu alati tühjaks. Mina sööma ei läinud, selle asemel läksin koopiaruumi, sest vabakutselise ajakirjanikuna oli mul vaja oma töid välja printida. Kui ma seal oma asjadega tegelesin, astus sisse Lena. Tema pilk oli kuidagi kummaline.

"Noh, kas said eile kõvasti keppi?" küsis ta otse, nagu see tal tavaks oli.

"Miks sa seda küsid? " pärisin ma. "Sest sa näed välja nagu täissöönud kõuts!" vastas tüdruk. Selle peale tunnistasin, et tõesti sain vägeva seksi osaliseks. Lena vaid turtsatas selle peale. Tal olid koopiaruumis omad tegemised ja kui ta kord ettepoole kummardus, märkasin, kui ilusad pikad on tema jalad, mis lühikese seeliku alt silmailu pakkusid. Pikalt mõtlemata panin käe ta kuuma jalgevahesse. Kostis kiljatus, tüdruk pöördus ja virutas mulle. Haarasin ta käest ja peatasin löögi.

"Vabanda, ma ei suutnud käsi eemale hoida," ütlesin ma. "Aga tunnista, sina tahad ju ka, miks sa muidu mu kõutsi välimust ette heitsid!"

"Ei tea, kas sa nii kõva mees ikka oled?" küsis Lena lõtvudes. Lasin ta käe lahti ja sõnasin: "Proovime järele!" Tõstsin tüdruku lauaservale istuma, rebisin tal püksikud jalast,võtsin pluusi seljast ning avasin ka oma püksirihma ja luku. Lena rebis minulgi T-särgi seljast ja järgmisel hetkel sisenesin temasse.

"Võtan sõnad tagasi, see oli tõesti võrratu!" ohkas tüdruk mu embuses, kui me mõlemad olime lõpetanud. Siis aga ta kangestus järsku mu käte vahel.

"Mis on?" pärisin ma ja tema pilku järgides märkasin ukse juures suurisilmi seisvat ja hingeldavat Angelat. See oli Lena sõbratar raamatupidamisest ning tüdruk oli ilmselt Lenat otsinud ja meie tegutsemist jälginud. Nüüd pööras ta ringi ja sööstis minema.

"Ma lähen räägin temaga!" ütles Lena, pani rinnahoidja kinni, pluusi selga, püksikud jalga ning hööritas rahulolevalt minema. Ka mina sättisin ennast, korjasin paberid kokku ja hakkasin minema. Aga sel hetkel tulid Lena ja Angela sisse, viimane kahvatu, ekslevate silmadega ning ebalev.

"Noh, täkk, anna minna, Angela tahab ka!" ütles Lena mulle, mille peale teine tüdruk punastas ja pobises midagi nõrgalt. Läksin ta juurde, võtsin neiul selja tagant ümber kinni, suudlesin ta kaela ja mudisin rindu. Angela hakkas hingeldama ja suunas mu käed allapoole. Siis kummardus ta ettepoole ning hööritas kutsuvalt tagumikku. Kui ma temasse tagant sisenesin, kiljatas tüdruk naudingust.

"Ma panen ukse lukku ja tulen veerand tunni pärast tagasi," ütles Lena ja lahkus. Mina aga võtsin kiimas Angela põhjalikult ette. Kui Lena tagasi tuli, lipsas tulipunane sassi riietega neiu välja ja kadus. Lena aga otsustas enne lõunavaheaega veel mulle suuseksi korraldada.

Kui ma õhtul koju läksin, kavatsesin Gerda jälle enda juurde kutsuda, aga minu üllatuseks helistas mulle mu kunagine tüdruk Anne-Ly. Pärast vastastikku kokkuleppel lahkuminekut olime me temaga endiselt sõbrad ja Tallinnasse sattudes tuli ta mulle ikka külla. Oli reede õhtu, me kolasime baarides ja ööklubides ning maandusime taas minu juurde. Kuigi tüdrukul oli oma mees olemas, tuli ta minuga kõhklemata voodisse ja lahkus alles laupäeval pärastlõunal. Õhtul aga saabus Gerda."


Nüüd alustas Eva oma juttu. "Elasin sel ajal oma elukaaslasega ja hommikul enne tööleminekut tegime toreda seksi, mis ajas mu terveks päevaks kihevile. See läheb ju arvesse? Ma mõtlen, et esimene seks oma mehega?

Kusagil ennelõunal läksin ma sõbrannale külla. Tema elab 12-korruselises majas kümnendal korrusel ja ma sõitsin üles liftiga. Koos minuga sattus lifti üks mees, kellega vist ükski naine poleks koos julgenud sõita: ta oli kiilaks aetud peaga, sarnanedes äsja vangist vabanenud kurjategijaga, ja üsna enesekindla ja ebasõbraliku näoga. Aga selle mehega koos olles tajusin esimest korda, mida tähendab kehakeemia: temast hõngust sellist uimastavat lõhna, et ma pidin lolliks minema. Lühikese ajaga olin nii küps, et oleksin kohe tahtnud tema omaks saada. Isegi endale aru andmata niisutasin keelega kuivavaid huuli, näppisin lahti kaks ülemist pluusinööri ja vaatasin meest ihalevalt. Ta märkas seda - üle mehe näo libises algul üllatus, siis naeratus ja siis tuli ta aeglaselt minu juurde. Surusin ennast vastu lifti seina ning mehele anduvalt otsa vaadates pakkusin ennast kogu olemisega talle. Juba nööpiski mees mu pluusi lõplikult lahti ja haaras mu rinnad oma pihkudesse ning ma tundsin oma kaelal ta hingeõhku. Mehe lõhn oli tapvalt lummav ja juba ma suunasin ta käed allapoole. Püksikutest vabanemine käis kähku, siis pani võõras käed mu tuharate alla, tõstis mu üles ja sisenes. See oli vapustav ja kogu lift kajas ilmselt mu karjetest. Olime juba kümnendal korrusel pidama jäänud, aga õnneks ei soovinud keegi lifti kasutada, ja meil oli aega meeletuks seksiks, mille sarnast ma polnud kunagi tundnud. Siis lahkus mees liftist - ma ei mäletagi, millisel korrusel - ja ma katsusin ennast kokku võtta. Terve mu keha värises veel sellest naudingust, mis oli mind raputanud. Sõbranna juurde ma ei läinudki, vaid ekslesin tänaval, üha uuesti ja uuesti juhtunut üle elades. Kui viimaks toibusin, läksin koju, aina mõeldes sellele, kust seda meest uuesti leida.

Kodus läks kõik justkui endistesse rööbastesse tagasi. Aga see polnud sugugi päeva ja minu seikluste lõpp. Mu elukaaslane ootas külla kolme töökaaslast, et koos saunas käia ja õlut juua. Paraku oli juba hommikul üks tema klassikaaslane tal külas käinud, nad olid koos kaks viina ära joonud ja sõprade saabudes oli Erik juba enam-vähem küps. Nad käisid küll korra saunas ära, aga kui uuesti kangema kraami peale mindi, kustus mu elukaaslane ära. Ta läks lihtsalt teisse tuppa ja vajus voodisse magama. Ma teadsin, et niipea ta ei ärka.

Tema sõbrad tahtsid algul sootuks ära minna, aga ma veensin neid jääma. Jõime koos ja juba hakkasid mehed mind pilkudega lahti riietama, mina aga tundsin üha vastupandamatumat soovi seksida. Üks kolmest Eriku sõbrast, Jaanus, tundus eriti pandavana ja ma ei varjanudki, et tahan teda.

"Ei, ma lähen nüüd sauna!" teatasin meestele. "Kahju, et Erik ära kustus - mul pole kedagi, kes selga peseks!" Seda öeldes vaatasin Jaanusele kutsuvalt otsa. Seejärel lahkusin puusi hööritades toast ja läksin sauna. Võtsin ennast eesruumis riidest lahti ja lipsasin leiliruumi. Seal toetusin kätega lavalaudadele, ajasin jalad laiali ja ootasin. Kui ma juba arvasin, et mees ei tule, kostis kobistamist ja Jaanus küsis, et kas tohib tulla. Vastasin jaatavalt. Mehele mõjus nähtav pilt kohe: ma olin ju pepuga tema poole ning pakkusin puusi liigutades ennast. Tundsin vaid Jaanuse riista oma jalge vahel ja kohe ta sisenes minusse. See oli päeva teine plahvatuslik seksikogemus. Kui olime lõpetanud, tundsin järsku, et kohal on teised kaks Eriku sõpra. See mind ei heidutanud, vaid me tegime ühe korraliku ülitoreda grupika.

Kui me ühe mehega eesruumis 69-t tegime, kostus järsku kolinat ja kellegi vihast pobinat. Erik! Hetkega haarasin riided ja prantsatasin diivani taha, kohkunud mehed aga kadusid sauna. Tulija oligi mu elukaaslane. Ta läks joonelt leiliruumi. Kuulsin, kuidas ta meestelt küsis, et kus mina olen. Jaanus ütles, et läksin vist poodi ja kustus Eriku lavale pohmakat välja higistama. Too roniski teiste juurde, see aga andis mulle võimaluse alasti tuppa joosta. Seal riietudes avastasin, et püksikud on kadunud ja tahtsin hirmuga sauna tagasi tormata, aga õnneks leidsin need koridorist.

Õhtu lõppes sellega, et Eriku sõbrad läksid ära, aga mu elukaaslane võttis mu ette ja rautas mind keskööni. Mina läksin kaasa, sest päev täis seksi oli nii hästi mõjunud. Ühe päevaga viis meest!"

"Sa oled siis võitja!" nentisin ma. Eva naeratas. "The winner takes it all!" ütles ta, tõusis, ja mind lipsust kiskudes vedas mu ühte tühja tuppa. Järgnesin talle meelsasti, sest ees ootas midagi toredat ja põnevat.



Sina ja mina

Sa seisid mu ees. Ma mäletan Su ekslevat pilku, punavat kuma Su palgeil, samas aga olid Sa õnnelik, Sa teadsid, mis tuleb ja Sa ootasid seda naeratades. Läksin Su juurde, panin käed ümber Su piha ja vaatasin Su silmadesse ning siis põimisid Sa käed ümber mu kaela. Me ei suudelnud esimest korda, kuid nüüd oli Su keel nõudlik. Kui ma oma huuled õrnalt Su kaelale surusin, tundsin Sind hingeldavat, ja kleidi õlapaela kõrvale libistades suudlesin Su ümarat õlga. Aga juba tahtsid Sa, et ma läheksin allapoole, Sinu täidlaste rindade juurde, mida Sa esimese kallistuse ajal olid tugevalt minu vastu surunud. Libistasin kleiti allapoole ja see kukkus Su jalge alla. Sa ei kandnud rinnahoidjat ja ma pääsesin kohe nende imetoredate naiseehete kallale. Kui ma Su rindu mudisin ja nibusid keelega õrritasin, hakkasid Sa olukorra üle konrolli kaotama, sest su hingeldamine kasvas üle himurateks oieteks. Juba surusid Sa mu mind allapoole, nõksatustega oma niudeid pakkudes. Veel Sinu lamedat kõhtu suudeldes tõmbasin ma juba Su püksikuid maha, saates need kleidi juurde põrandale. Mu käed libisesid üle Su tuharate, liikusid mööda Sinu imepikki jalgu, et siseneda kahe jala vahele Veenuse kingule. See, mida ma Sulle kätega tegin, pani Sind juba kramplikult väänlema. Ma teadsin, et aeg on küps, aga jätkasin Su hellitamist, kuni Sa enam seda ei talunud, Sa tahtsid enamat. Tõstsin Su laua peale, Sa surusid end minu vastu, põimisid jalad ümber minu ja anusid, et ma alustaksin. Mind endas tundes läksid Sa kui arust ära, aga ma nautisin seda, kui tulihingeliselt Sa kõike seda soovisid. Mul polnud vaja ennast tagasi hoida, sest Sinu karjed ja läbi keha käivad lainetused näitasid, et oled jõudnud tippu. Ma järgnesin Sulle sinna.

Me lamasime kõrvuti. Su silmad olid suletud, silmanurgast veeres pisar, aga Sa naeratasid õnnelikult. Ma hellitasin igat ruutsentimeetrit Sinu kehast, jätmata ühtegi kohta vahele. Ma nautisin Su nibude kerget lutsutamist, mu keel hellitas Su naba, suudlesin Su jalgu ning hingasin sügavalt sisse Sinust õhkuvaid lõhnu. Varsti olime me taas valmis ja Sa tahtsid kõike proovida. Tegime seda, kuidas vaid teadsime ja mis aga pähe tuli ja iga uus poos tundus varasematest võrratum. 69 tuli meil mõlemal korraga sooviks ning Sinu huuli ja keelt tundes sukeldusin oma keelega Sinusse. Kõik see oli võrratu. Võrratu oli ka teineteise kaisus uinumine ning ärkamine. Ma vaatasin Sind kaua, kui sa magasid, suu veidi lahti ja põsk märg, üks rind nähtaval ja sale jalg teki alt väljas. Siis Sa ärkasid ja minu pilku nähes punastasid kergelt. Taas me armastsesime ja seegi hommikuseks tundus uudse ja võrratuna. Teki alt ronisime välja suure kahjutundega, sest Sina pidid minema sõbrannaga šoppama, mina aga olin sõbrale lubanud, et aitan tal laupäeval puid teha. Jõudsin veel ühise duši alt tulles Su rindu mudida, aga siis olid Sa riides ja tormasid minema, andes mulle veel kuuma suudluse ning sosistades seksikalt: "Õhtuni! Siis kordame kõike!"

Sinust jäi maha Sinu lõhn, mis oli hõivanud terve mu korteri. Issand jumal, anna mulle jõudu õhtuni välja kannatada, sest ma armastan Sind nii väga, kallis ega suuda minutitki Sinuta olla!

TüDRUK MUINASJUTUST
Ma nägin und ja see uni oli nii tõeline. Ärkasin isegi korra üles ja lasin pea taas padjale, et uuesti teisse imelisse maailma sukelduda.
Me seisime suure püramiidi ees, mina ja minuga veel mitu noort inimest. Jälgisime, kuidas mööda astmeid sammusid üles kolm inimest: muldvana preester, noor, kuid karmi ja õela näoga kuningas, ja üks kaunis tüdruk. Viimased kaks olid pidulikult riides, neiu kandis looriga pruudikleiti ja ma tundsin, kuidas mu süda valust kisendas. Ma armastasin seda tüdrukut, aga tema pidi abielluma teise mehega, meie väikese riigi valitsejaga. Teadsin, et mees teda ei armasta, tüdrukut oli talle vaja vaid selleks, et oma võimu kindlustada. Neidu ootas ees abielu mehega, kes magatas tema kõrvalt kümneid naisi. Ma nutsin raevust, eriti veel, kui nägin oma armsamat vihaselt midagi karjuvat ja üritavat mehe haardest lahti rabelda. Kui inimesed me ümber midagi ka märkasid, siis eelistasid nad vaikida ja "Elagu" karjuda. Veel hetk ja preester paneb nad paari! Üritasin tüdrukule appi rutata, kuid sõdurite ahelik me ees oli liiga tihe ja mu parima sõbra käsi tõmbas mind tagasi.
Selleks, et preester saaks laulatuse läbi viia, laskis kuningas mu kallima käe lahti ja sellest piisas. Neiu rebis pulmakleidi seljas puruks ja seisis nüüd jahmunud rahva ees lühikeses aluskleidis, mis paljastas ta kaunid jalad ja andis märku avaras dekoltees peituvatest ilusatest rindadest. Tüdruk heitis oma heleda juuksepahmaku kuklasse, libises teda raevunult kinni püüda üritava kuninga käe alt läbi ja sööstis trepist alla. Aga see oli lootusetu ettevõtmine - sõdurid tormasid neidu püüdma. Siis aga tundsin kellegi müksamist ja hingeõhku oma kaelal. Pöördusin ümber ja jahmusin, sest mu kõrval seisis korsates ükssarvik. Ta näitas kannatamatult peaga oma turjale. Ma taipasin, hüppasin loomale selga ja me tuiskasime mööda astmeid ülespoole, kus sõdurid olid just neiu kätte saanud. Ükssarvik pillutas nood laiali, mina kummardusin, haarasin tüdrukul kaenla alt ja tõmbasin ta endale sülle. Me tormasime nüüd mööda mäenõlva üles päikese ja lillede poole, mina õnnest värisedes kallimat käte vahel hoides ja ükssarvik võidukalt häälitsedes.
Edasi olime me tüdrukuga suurel pöörleval laval, mis seisis gravitatsiooni vastaselt paari meetri kõrgusel toestamatult õhus. Meie ümber oli kuupaistene öö, vaid täiskuu ja mingid vilkuvad tähekesed andsid valgust, kuid sellest piisas. Me laulsime tüdrukuga tänapäevaseid armastuslaule meie ümber meelas tantsus keerlevatele noortele ja meie taga tantsisid taustalauljatena kümmekond noormeest ja neidu. Minu ja mu kallima vahel sähvisid öömardikatena mingid liikuvad tulukesed ja see oli lummav.
Siis olime me suvesoojas järvevees, ümberringi vesiroosid ja tüdruku märg särk tõi esile tema imekaunid rinnad. Silitasin neid ja suudlesin neidu ennastunustavalt... ja siis ma ärkasin. Olin oma veidi umbses toas ja endiselt unenäo mõju all. Kuigi püüdsin uinuda, et maagilisse maailma tagasi minna, see kaunis pilt ei naasnud. Siiski kuulsin mõne aja pärast magama jäädes mingeid õrnu sosinaid...
Selline oli siis minu ühe täiskuuöö unenägu. Imelik, aga see püsis mul päevi selgelt meeles, ka kõige pisemad detailid. Hakkasin selle meenutusega lausa harjuma. See oli minu mälestus, mis oli tulnud kusagilt teisest dimensioonist.
Ühel õhtul läksin sõpradega ööklubisse. Leidsime seal toredaid tüdrukuid, me lõbutsesime meeletult ja tundsime ennast suurepäraselt. Siis märkasin ma, kuidas üks poiss tüdrukuga tülitses. Noormees kiskus neidu käest, justkui püüdes teda endaga nõustuma sundida, too aga vaidles raevukalt vastu. Tüdruk tundus mulle kuidagi tuttavana ja kui ma teda profiilis nägin, pidi mu süda seisma jääma. See oli tüdruk minu unenäost. Läksin justkui peast segi ja tormasin talle appi. Muidugi tekkis sellest suuremat sorti lööming, aga ma võitlesin kui hullumeelne, karjudes tüdrukut kiskunud poisile, et kui ta veel nii teeb, siis ma tapan ta. Varsti saabus politsei ja mingil hetkel haaras keegi mu käest. See oli minu unenäo tüdruk.
"Tule, laseme ruttu jalga!" sosistas ta. Neiu vedas mind köögi kaudu minema. Sealne personal tundus teda teadvat, sest meid ei takistatud. Hiilisime parklasse, neiu istus ühe Toyota rooli ja käskis mul tagaistmel varjuda. Kuigi ööklubis jätkus politseireid, õnnestus meil nähtamatult kaduda.
"Miks sa nii tegid?" küsis tüdruk, kui ma juba tema kõrval istusin ja näolt verd pühkisin.
"Ma ei tea... ma nägin, kuidas ta sind kiskus ja mulle ei meeldi, kui nii vägivaldsed ollakse... kas see oli sinu kutt?" küsisin omakorda.
"Ilmselt oleks olnud, kui sa meie väikesesse tülisse poleks sekkunud," vastas neiu, kuid tema hääl kõlas soojalt. "Sa oled ikka hull, tormasid nagu lõvi talle peale!"
Me sõitsime edasi ja siis küsis neiu: "Kuhu me edasi läheme?" See kõlas nii loomulikult, nii toredalt, et ma vastasin pikemalt mõtlemata. "Pankrannikule päikesetõusu vaatama!" ja juhatasin talle teed.
Me istusime pankranniku serva lähedal autos ja vaatasime merest tõusvat kuma ning seejärel kerkivat päikest. Tüdruk nõjatus minu vastu, mina aga kallistasin teda ja sosistasin õrnusi. Neiu naeris. "Sa oled ika lootusetult haige!" Aga temagi vastas kallistustele.
Kui päike juba kuumaks muutuma hakkas, küsis tüdruk: "Miks on mul tunne, et olen sind juba kohanud? Miks ma tean neid sõnu, mida sa mulle sosistasid? Kes sa üldse oled?"
"Me kohtusime algul püramiidil, siis ratsutasime ükssarvikuga, laulsime üheskoos ja kümblesime vesirooside keskel," vastasin ma. "Nüüd oleme siis taas koos!"
Neiu ei naernud enam, vaid toetas pea mulle õlale. "Nii see oligi!" sosistas ta. Me jooksime hommikukülma merre, ujusime alasti, kuni külm hakkas ja siis pugesime tüdruku autost toodud tekkide vahele. Edasine päev möödus pidevas armatsemises.
Õhtul sõitsime tagasi linna. Mu sõbrad olid minu kadumise pärast ülimas ärevuses. Nad olid kartnud nii minu tapmist kui ka politseisse sattumist, kuid pärast süüdistavaid repliike jäid nad vait ja vaatasid minuga kaasas olevat neidu. Tõmbasin tolle enda kaissu.
"See on minu tüdruk. Ma leidsin ta muinasjutust!" ütlesin ma. Mu sõbrad hakkasid plaksutama, neiu aga suudles mind kuumalt. Olime teineteist leidnud.
Selline on minu ja mu kallima lugu, mille ma nüüd lõpetan, sest on juba hilja ja ta kutsub mind voodisse.


 

MA ARMASTASIN PROSTITUUTI
Ma läksin ühel reede õhtul sõpradega ööklubisse pidutsema. Seal oli palju rahvast, aga ühte tüdrukute seltskonda märkasin ma kohe. Need olid  hästi ja moekalt riides, enesekindlad ja lõbusad noored naised, kes jookide eest makstes ei paistnud eriti rahaga koonerdavat. Neidude hulgas jäi mulle silma üks, kes oli igati sedavõrd kena, et teda vaadates hakkas igatsusest lausa valus. Kuna tüdrukud ei tundunud eriti mehi lantivat, vaid lõbutsesid isekeskis, siis ei tahtnud ma ega ka julgenud algul mulle meeldima hakanud olevust tantsima kutsuda. Mingil ajal tunnetas näitsik ilmselt minu pilku ja vaatas mu poole ning meie pilgud kohtusid. Tema silmadesse ilmus mingi soe huvi, siis pööras neiu pilgu ära, et mõne minuti pärast taas minu poole vaadata. Nii otsisime mitmel korral silmsidet, siis aga kummardus tüdruk sõbrannade poole ja rääkis midagi. Ilmselt minust, sest teised vaatasid kohe mind. Siis heitis neiu minu poole pilgu ja naeratas. See oli kui luba ennast tantsima paluda ja seda ma ka tegin.
Tantsides sain tüdrukuga ruttu tuttavaks. Tema nimi oli Jodi, mis oli ehk tuletis pärisnimest, ma lihtsalt ei uurinud. Neiu oli pärit Ida-Virumaalt, õppis Tallinnas kõrgkoolis ja oli sõbrannadega lõbutsemas. Ta oli venelanna, kuid rääkis eesti keelt puhtalt. Rääkisin talle ka endast ja näitasin omi sõpru. Ühesõnaga tutvus sujus. Vahepeal käisin sõprade seltsis, et siis Jodi taas tantsule paluda. Tema sõbrannadki läksid tantsupõrandale ja meil kõigil oli lõbus õhtu. Olin õnnelik, sest värske tutvus näis korda minevat ja see võis ka suheks muutuda, mida ma ootasingi.
Ühel tantsuvaheajal istusin baarileti ääres ja Jodi lobises oma sõbrannadega. Siis astus minu juurde üks noormees, kellega ma polnud küll eriti tuttav, aga me olime koos mitmes seltskonnas olnud. Meenutasin, et tema nimi oli... eeeee... ahjaa, Kalev.
"Tere!" ütles poiss. "Ma näen, et sulle on see tüdruk meeldima hakanud, Jodi vist?"
"Jah, aga mis siis?" küsisin valvsalt, sest sageli järgnes sellisele küsimusele hoiatus: "Hoia tast eemale või muidu..."
"Ei midagi!" venitas Kalev. "Mõtlesin, et järsku tahad täpsemalt teada, kes see tüdruk on?"
"Noh, ja kes ta siis on?" küsisin rõhutatult.
"Tema ja ta sõbrannad on prostituudid, täpsemini kõrgklassi prostituudid!" ütles Kalev rahulikult.
"Miiiddaaa?" venitasin jahmunult ja uskumatult.
"Jah, nad magavad raha eest rikaste ja kuulsate meestega," selgitas noormees. "Vaata ise, rahast ei paista neil puudust olevat, riided on viimase peal ja vaata, kui rahulolevad ja enesekesksed nad on. Ilmselt on vabal päeval lõbutsema tulnud. Igal juhul meestest ei näi nad hoolivat, nendega on nad iga päev voodis."
"Jodi hoolib minust!" tahtsin karjuda, aga miski ütles mulle, et Kalev ei valeta. Jodi vaatas sel hetkel minu poole ja mulle tundus, et ta taipas, millest me räägime.
"Tahtsin sind lihtsalt hoiatada, et kui sa tüdruku ära lohistad, siis arvesta suurte väljaminekutega, sest nad on kallid," rääkis Kalev. "Ja ära temasse armu, sest ta murrab su südame."
Kui ma jälle Jodiga tantsima läksin, tunnetas ta vist, et miski on valesti või oli seda minust tunda, igal juhul tüdruk jäigastus ja vaatas mulle uurivalt otsa. Siis surus ta ennast minu vastu, pani pea mu õlale ja vaikis. Mulle tundus, et ta nuutsus veidi.
Õhtu lõppedes kadus Jodi kuskile. Otsisin teda, kuid ei leidnud. Kui aga rahvas hakkas laiali minema, ilmus neiu järsku välja, haakis ennast minu käe külge ja küsis otsekoheselt: "Kuhu sa mind viid?"
Mõtlesin ruttu. Kõige lähem vaba koht oli minu vanemate suvila linnast väljas. Üks mu sõber sõitis sinnakanti ja oli nõus meid ära viima.
Oli vaikne kevadõhtu, kui me suvila ees autost väljusime. Urgitsesin peidukohast võtme, avasin ukse, süütasin tuled ja tüdruk vaatas uudishimulikult suvila üle.
"Vahva!" ütles ta. "Kas see on sinu oma?"
"Minu vanemate oma!" vastasin. Tegin siis kaminasse tule, keetsin kohvi, kuhjasin diivanile padjahunniku, tõin tekid, võtsin baarikapist pooliku viski ja me pugesime tekkide alla. Neiu surus ennast minu vastu ja ma kallistasin teda. Edasi läks kõik, nagu ma lootnud olingi - me seksisime ohjeldamatult tundide kaupa ja ma mõistsin, et tegu oligi lõbutüdrukuga - ta oskas ülihästi mehele naudinguid pakkuda.
Magama jäime varahommikul. Kui olime mõned tunnid maganud, ärkasin ma ja vaatasin kaua minu kaisus lebavat neidu. Mu süda pidi lõhkema õnnest ja valust, sest ma teadsin, et temast ei saa kunagi minu tüdrukut.
Siis ärkas ka Jodi üles. Ta märkas, kuidas ma teda silmitsesin, punastas, naeratas ja suudles mind. Lebasime kaua teineteise embuses ja siis küsis neiu:
"Mida see poiss baaris minust rääkis? Ma märkasin, et sa olid muutunud... Kas ta ütles, kes ma olen?"
Ma noogutasin ja Jodi jätkas:
"See on tegelikult tõsi! Ma ei taha sulle meelehärmi valmistada, aga see on meie ainus ühine öö. Minust ei saa kellelegi kallimat, sest ma teen maailma vanimat tööd ega kavatse sellest edasipidigi loobuda. Aga sina ju sellist litsakat endale ei taha?
Ma olen kasvanud Ida-Virumaal vaesuses. Mu vend istub vanglas, õde kasvatab mitut erineva mehega saadud last, isa on põhja joonud, ema on puruhaige... ma ei taha sinna tagasi pöörduda. Mul on praegu vähemalt talutav elu. Meid ei sunni keegi tagant, klientidega kohtume siis, kui aega ja tahtmist on, mitte igal ajal, kui vaid nõutakse. Kui keegi tahab ärist lahkuda, võib ta seda igal ajal teha. Oleme kõrgem klass ja saame ka vastavalt käituda."
"Kellega sa magad?" küsisin ma. Kui jutuks tuli, tahan teada.
"Magame niiöelda kohaliku eliidiga - poliitikute, ärimeeste, diplomaatidega, ühesõnaga kõigiga, kel on raha. Ja usu mind, klientidest puudus pole. Tavaliselt kohtume mõnes lukskorteris või hotellitoas ja kohe mitmeks tunniks. Rahast mul puudust ei tule. Nad maksavad heldelt, kuigi on ka selliseid, kes ihnutsevad. Ütlevad, et ei saanud seda, mida tahtsid. Mis parata, neile jääb reeglite järgi õigus. Paljud kasutavad maksmisel krediitkaarti, mis on mingite soodustuste jaoks neile antud, eriti need, kes on mingid võimumehed. Kaardiga makstakse näiteks toa ja jookide eest, tüdrukud saavad tasu sulas."
"Kas nad midagi perversset ka tahavad?" pärisin juba huviga.
"Ei, ka nemad teavad reeglit, et vastu tüdrukute tahtmist midagi sellist ei tehta. Tähendab, kohustuslik on tavaline seks igas asendis ja suuseks, aga mis üle läheb, näiteks piitsutamine või grupikas, see on juba kokkuleppel," selgitas tüdruk rahulikult.
"Mida sina erilist oled pidanud tegema?" küsisin ma.
"Olen mehi käeraudadesse pannud ja piitsutanud ning teistpidi, korra tegin kuue soomlasega grupikat," meenutas Jodi. Küsisin talt, millised tema kliendid laias laastus on.
"Paljud rikkurid on ülbed, suhtuvad meisse kui madalamasse klassi, nõuavad alandlikkust ega pea meie tahtmisi millekski. Peaasi, et ise torud tühjaks saaks. Mõni lahkub toast ega heida meile enam pilkugi. See solvab, aga pole midagi parata, oleme ise ameti valinud."
Tüdruk vaikis mõnda aega ja jätkas: "Tead, kord tuli üks poliitik oma kolleegiga pärast mingit koosolekut või istungit. Mina nõustusin mõlemat teenindama. Viskasid mõlemad voodisse, jõid viskit ja kuni mina neile suuseksi tegin, sõimasid nad üht tuntud ministrit. Ikka kohe päris nii, et löönuks ta kohe maha, kui see sinna oleks sattunud. Minu sealolekust ei teinud nad tegemagi. Nii et ma tean palju poliitilisi saladusi, mida mehed on välja lobisenud. Mõnigi mees puistab pärast rasket tööpäeva mulle südant. Mina olen lihtsalt kuulaja, kes kutsedelikaatsusest midagi edasi ei lobise. Diplomaatidega on lahe, teen näo, nagu peale eesti ja vene keele midagi ei teaks ja kui neid on korraga mitu, kuulan nende jutte. Oskan ju inglise, saksa ja soome keelt ka. Lõpp, kus nad oma intiimsemaid asju välja räägivad, arvates, et ma aru ei saa!"
"Mitu korda nädalas sa kliente magatad?"
"Kuidas kunagi!" vastas neiu. "Olen päeva jooksul kolme-neljaga maganud, aga tavaliselt ühe-kahega. Ja vabu päevi võtan palju."
"Kas on mehi, kes just sind eelistavad?"
"Jah, neid on mitu, kes alati just Jodit küsivad. Siis helistatakse mulle ja ma lähen."
"Kaua sa mõtled nii elada?" pärisin ma ebaviisakalt.
"Seni, kuni raha piisavalt on või kuni mind enam ei taheta," vastas Jodi. "Siis sõidan Eestist minema ja abiellun kusagil, kus keegi mind ei tunne!"
Me jäime veel kauaks suvilasse ja armatsesime nii, et tahtis hingetuks võtta, sest teadsime, et see on meie ainus kord. Me ei saanud kokku jääda ja see tundus ka Jodile valus olevat.
Kohtasin tüdrukut hiljem ühe hotelli uksel, kuhu ta sisenes lühikese kiilaspäise rootslasega. Pikad saledad jalad, sügav lõhe rindade vahel, ümber keha liibuv lühike kleit, imekaunis nägu - see oli minu Jodi, kes mulle pilkugi heitmata klienti magatama läks. Mu süda rebenes valust ja külmus siis tundetuks känkraks.

NOORUSARMASTUS TEEB NII...
Tiinaga kohtusin ma siis, kui ta oli 15-aastane ja mina tublisti üle kahekümne. Tema ema oli minu venna elukaaslane ja tüdruk naise laps esimesest abielust, seega me sugulased polnud. Ja meie vahele tekkis abieluga lõppenud suhe.
Märkasin Tiinat esimest korda naisena siis, kui ta tuli bussi pealt oma maakoju. Sadas just sooja suvevihma ja tüdruk oli saanud läbimärjaks. Aga see oli ka tore, sest märg särk kleepus ta ihu külge ja tõi väga hästi esile tema ilusad rinnad. Neiu kandis küll rinnahoidjat, aga tema nibud joonestusid teravalt esile. Tiina märkas mu pilku, punastas, aga läks siis õõtsuval kõnnakul, justkui oma võlusid näidates tuppa.
Sellest hetkest tekkis meie vahele mingi side. Tüdruk vaatas mind kui meest ja mina teda kui naist. Kord ütles Tiina ema neiule otsekoheselt: "Lõpeta see meikimine, Aivar märkab sind nagunii!" Me mõlemad punastasime selle peale.
Ühel suveõhtusel grillpeol juhtus nii, et rahvast tuli palju kokku ja toolidest tuli puudus. Tiina tuli häbenemata minu juurde ja istus mulle sülle. Panin käed tema ümber, hingasin sisse tema lummavat lõhna ja kallistasin aeg-ajalt tüdrukut. Sellest hetkest sai meist paar.
Mõne päeva pärast tulin vennale külla, kuid ei teda ega ta elukaaslast polnud kodus. Olid vaid Tiina ja tema noorem õde, kes mängis õues. Kui ma läksin Tiinat otsima, avastasin, et ta magab alles. Või õigemini, ta oli ärganud ja lamaskles teki all. Neiu palus mul voodi servale istuda.
Kui me seal lobisesime, märkasin ma, et tüdruku õlad on paljad, järelikult pole tal rinnahoidjat seljas. Mingil hetkel kummardusin ma ja suudlesin tüdrukut, millele too tuliselt vastas. Tema kaelalt libises mu käsi paljale õlale, edasi aga tõmbasin aeglaselt teki allapoole ja paljastasin imekenad kikkis nibudega rinnad. Tiina ei puigelnud vastu, talle paistis see hoopis meeldivat. Mudisin tema tihkeid täidlasi rindu, suudlesin neid ja siis libises mu käsi edasi. Ka allpool polnud midagi katmas. Alles hiljem sain teada, et Tiina oli minu tulekut aknast näinud ja ennast kiiresti lahti riietanud.
Tüdruku keha oli nüüd täiesti minu päralt ja kes teab, millega see oleks lõppenud, kui tema õde poleks tuppa tulnud ja kohe pidid tulema ka minu vend ja tema ema. Leppisime kiiresti Tiinaga kokku, et leiame kord teineteise jaoks aega ja veedame kahekesi ilusa päeva.
Paraku läks nii, et mu vend ja tema elukaaslane läksid lahku, naine kolis koos lastega minema teise Eesti otsa ja mul jäigi Tiina esialgu järele proovimata. Läks mööda mitu aastat ja siis kohtasin teda jällegi. Tüdrukust oli saanud küps neiu ja ta oli muutunud veelgi ligitõmbavamaks.
Me kohtusime suvel jõerannas, kus oli koos palju rahvast. Tiina tuli just veest ja ma ei suutnud oma pilku tema rindadelt pöörata - need olid suured, täidlased ja lausa kutsusid end katsuma. Pärast lühikest vestlust läksime taas vette, ujusime teise kalda lähedusse, kus oli suur kivi. Selle varjus haarasin tüdruku käte vahele ja naudinguga haarasin ta rinnad veel all pihkudesse. Tiinagi ei suutnud pikalt vastu pidada. Me läksime kaldale, heitsime rohule ja ma võtsin teda suvise lageda taeva all. Meie seksis oli palju igatsust, mis oli meid nende aastate jooksul vaevanud ja seepärast oli meie ühinemine ülivõimas.
Läks vaid paar päeva ja Tiina kolis minu juurde. Alles hiljem sain teada, et tal oli minuga kohtudes suhe, kuid tüdruk lõpetas selle päevapealt. Poole aasta möödudes me abiellusime ja veel aasta pärast sündis meie perre esimene laps.

ROBINSON JA REEDE
Kui ma rannakülla jõudsin, oli kevad juba lääneranniku vallutanud. Tõsi küll, siin-seal võis veel lumekuhilaid näha, puud polnud isegi veel hiirekõrvul, kuid mets rõkkas linnulaulust ja ilm oli soe ning rohelus võttis muru toonis juba võimust. Sõitsin kohe sadamasse, laadisin oma kraami välja, jätsin auto parkimisplatsile  ja lonkisin oma varanduse raskuse all ägades kaile. Kalurid ootasid juba mind, et merele sõita. Appi nad mulle ei tulnud, vaid jälgisid selge lõbutundega, kuidas ma mitmeid kordi pagasi järel käisin. Kui ma viimaks higisena ahtrisse pingile istusin, popsutas suur kakuampaat merele.
Vahetasime meestega vaid üksikuid lauseid, sest ilmselgelt suhtusid nad mingile saarele suvitama minevasse linnamehesse üleolevalt. Ma ei pannud seda neile pahaks, olin harjunud rannarahva sellise suhtumisega. Siis ma tõusin ja läksin ahtrisse, et jälgida üha lähenevat saarekest. See oli tüüpiline laid, kivise ranniku, roostikuriba, kitsa kadakase rannaniidu ja saare keskel asuva kõrgendikuga, mis oli kaetud sarapuuvõsa ja kümnekonna põlispuuga. Seal teadsingi asuvat väikest maja, mis pidi sel suvel saama minu koduks.
Enne kui kalurid madala veetaseme tõttu ankrusse pidid jääma, pumpasin ma kummipaadi täis ja kalapaadi seiskudes lasin selle vette. Seal tuli mul oma pagas paati laduda, siis kaldale sõuda, kraam rannale jätta ja tagasi uue satsi järgi minna. Nüüd olid mehed sõbralikumad, nad ulatasid mulle mu asjad kätte. Viimaks võtsin kotist konjaki, rahakoti vahelt mõned rahatähed sõidu eest maksmiseks ja aerutasin siis tagasi vaatamata saarele. Panin veel tähele, kuidas mehed muutusid mõnevõrra kahetsevaks, et nad minusse nii külmalt olid suhtunud. Aga nüüd oli juba hilja.
Randa jõudes lonkisin kõigepealt saare läbi. See oli just selline, nagu olin arvanud. Kui maja ukse avasin, lõi mulle vastu tüüpiline vanade majade lõhn, kuid kuna siin oli veel eelmisel aastal elatud ja asukad olid lahkudes kõik korda teinud, polnud mul suurt vaeva, et oma elamine mugavaks teha. Kõigepealt kütsin pliiti, et soe sisse saada, siis ladusin rannast toodud asjad käepärastesse kohtadesse, tegin vana puuvoodi korda, vedasin räästa alt veel küttepuid juurde ning olingi justkui omas kodus. Nüüd veel sülearvuti käima ja võisingi oma uut romaani alustada.
Järgmised kaks päeva olid tormised, seega sain julgelt kirjutada ja elamist käepärasemaks muuta. Kui ilm jälle kevadisemaks muutus, kolasin saarel ringi, käisin õngega kala püüdmas ning parandasin veidi maja katustki. Nii mu eluke seal sujus ja kahe nädala pärast olin Robinsoni-põlvega juba harjunud. Nüüd lõid võsa ja suured puud rohetama, rannaniidule ilmusid lilled, vesi muutus soojaks ja varasuvi oligi käes.
Nagu kokku lepitud, ilmusid paari nädala järel saare vetesse kalurid, tuues mulle kaasa toidukraami, õlut ja viskit ning patareisid arvuti jaoks. Enne jaanipäeva aga popsutas kohale hoopis väiksem mootorpaat. Seda kuuldes läksin randa ja jälgisin suure kivi otsast tulijaid. Tegelikult istus paadis ainult üks inimene ja mulle näis kohe, et see on naine.
Paat jooksis sahisedes rannaliiva ja sealt hüppas kaldale noor sportlik naine, seljas teksakuub, selle all T-särk ja jalas teksapüksid ning lühikesed kummikud. Ta oli kena, seda märkasin ma kohe. Tüdruk naeratas ja ulatas mulle oma hoolitsetud käe.
"Tere" Mina olen Helena ja seekord tulin mina teile kraami tooma," teatas ta. "Tegelikult võiksime kohe sina peale minna, kuivõrd me peame mõnda aega saart jagama."
"Jagama?" pärisin ma, unustades ennast tutvustada. Te... sa jääd siia?"
"Jah, ja ma loodan, et ei sega sind kirjutamast," vastas Helena lõbusalt. "Olen bioloog, uurin laidusid ja rannaniite ja leidsin sinu saare selleks just sobiva olevat."
Olin hämmelduses. Mul polnud midagi nii kena kaaslase vastu, aga olin siiski arvanud, et veedan siin suve üksi. Aga neiu ladus juba paadist omi asju välja ja ma tõttasin talle appi. Helenal oli oma välivoodi, magamiskott, palju riideid ja toiduained kaasas. Vedasime need lobisedes majja, kus tuba asjadest päris täis sai. Siis istusime laua äärde.
"Õlut?" küsisin Helenalt. Naine võttis pakutud pudeli puiklemata vastu.
"Ah sina oledki see erakkirjanik?" küsis neiu lõbusalt. "Ülikoolis õppides käisin kord sinu raamatu esitlusel. Siis tundusid sa huvitav tüüp olevat."
"Ja nüüd polegi või?" muigasin küsivalt.
"Eks nüüd on mul aega sind tundma õppida," itsitas tüdruk ja muutus kohe tõsisemaks. "Ilusa ilmaga magan ma ehk väljas, aga tormiga tahaks toas olla. Võin ma oma voodi siia sinu oma juurde sättida."
"Strateegiliselt valisid sa hea koha!" irvitasin ma. "Ainult et sina pead siis minu kõrvale tulema, sest kahekesi me välivoodisse ei mahu."
"Ei mingeid koosmagamisi!" kuulutas Helena, kuid tema silmis vallatles tuluke. "Tulin siia saarele, sest kõik ütlesid sind härrasmees olevat. Ja mul on elukaaslane Tartus."
"Oletan, et see mees minust midagi ei tea, muidu tuleks tal palju unetuid öid," naersin ma. "Igal juhul tervitab Robinson Reedet üksikule saarele sattumise puhul."
Tundsin juba esimesel päeval, et Helena tulek on vaid hea ja tervitatav. Õhtul magama heites võttis neiu ennast häbenemata rinnahoidja ja püksikute väele ning uinus, nagu poleks mind olemaski. Mina ei saanud pikalt magada, silme ees ilusad täidlased rinnad, mida naine oli mulle justkui demonstreerinud. Hommikul tegi ta meile mõlemale süüa ja kadus siis saarele oma tööd tegema. Lõuna paiku tuli neiu tagasi. Minul oligi just aeg ennast pika kirjutamise järel sirutada. Sõime võileibu ja läksime siis koos ujuma. Taas pidin tõdema, et mu kaaslannal on imeline keha. Õhtul aga võtsime veidi napsu ja jäime magama alles pärast pikka nöökivat vestlust.
Nii meie elu saarel sujuski. Tüdruk tegi oma uurimistöö ära ja mul hakkas kahju, et ta nüüd minema läheb. Olin teda tundma õppinud ja naine meeldis mulle üha enam. "Kurat, kas ma hakkan armuma?" küsisin endamisi.
Veidi enne Helena viimast etenähtud päeva saarel juhtus üks lugu, mis ajas mu pea puhta sassi. Lõuna ajal ujuma minnes nägin naist juba suplemas. Muidugi võtsin minagi kiiresti riidest lahti ja ujusin tema juurde. Helena ütles, et tal oli väga palav hakanud ja ta oli varem randa tulnud. Kutsusin teda ühe kaugema veest välja ulatuva kivini ujuma, kuid neiu keeldus, väites, et on juba väsinud. Kui ma kivi otsa ronisin, läks Helena juba kalda poole ja... kurat võtku, ta oli alasti! Kuidas ma seda ei märganud, kui ta veel vees oli! Naine aga seisatus oma riiete juures ja kuivatas end rahulikult. Mind vaatamas märgates lehvitas ta mulle, pani end riidesse ja läks meie majja süüa tegema. Lõunasöögi ajal ei teinud ta juhtunust juttugi ja ma ei lõõpinud tavapäraselt, kuigi sisemiselt olin omadega sassis.
Helena ärasõidupäeval küsisin ma pärast hommikusööki temalt, et kas tulen talle pakkimisel appi. "Miks ma pakkima peaksin?" küsis naine.
"Noh, sa sõidad ju minema!" ütlesin üllatunult ja küsivalt. Helena aga tõusis ja jäi mu ette seisma. "Ma viin ainult oma uurimustöö ära, ostan siis süüa ja tulen tagasi. Sinu juurde. Vähemalt suve lõpuni."
Meie pilgud klammerdusid teineteise silmadesse ja järgmisel hetkel oli Helena mu kaisus. Suudlesin tema kuumi huuli, sellest küllalt saamata, siis kiskusime me riided seljast ning maandusime minu voodisse. Järgnes midagi võrratut...
Kui me nüüd alasti teineteise kaisus lebasime, küsisin ma: "Millal sa seda otsustasid?"
"Et jään sinu juurde?" küsis neiu. "Juba siis, kui me jaanituld tegime ja lõkke kustudes teki ümber võtsime ja päikesetõusu jälgisime. Sa hoidsid ennast vaos ja mina ei tahtnud, et meie vahel midagi enne tuleks, kui ma oma eksiga olen lõpetanud. Kui ma siis jälle suurele maale sõitsin, rääkisime telefoni teel suhted selgeks ja siis otsustasin, et saan sinu omaks ja jään saarele."
"Aga kui ma poleks sel õhtul ennast tagasi hoidnud?" küsisin ta rinnanibu suudeldes.
"Kas sa arvad, et ma puust olen?" naeris neiu. "Olin selleks valmis, aga nüüd olen rahul, et me ootasime tänaseni." Ma haarasin ta taas käte vahele ja andsin endast parima...
Paari tunni pärast hakkas Helena ära sõitma. Kallistasime pikalt rannal, siis jooksis ta paati, saatis mulle õhusuudluse ja sõitis paadiga merele.
Mind haaras kohutav igatsus. Järsku ta ei tule enam tagasi, kahtlesin meeleheites. "Jumal, anna märk, et ta tuleb jällegi mu juurde," palusin valjusti taevasse vaadates. Ja siis juhtuski ime. Helena tegi suure kaare, pööras paadinina saare poole ja hakkas tagasi kihutama. Tormasin randa talle vastu ja maabudes oli naine kohe mu embuses.
"Ma mõtlesin, et võin ju oma tööd hiljem ka ära viia - nagunii tuleb mõne päeva pärast poodi söögi järele sõita!" naeris naine erutatult. Võtsin ta sülle ja viisin tuppa, meie voodisse...
Helena sõitis minema kuu aega hiljem, mina andsin raamatule viimase lihvi ja järgnesin talle. Läks vähe aega ja me abiellusime. Ja seda lugu kirjutan ma jällegi saarel. On uus suvi, soe meri, päikeselõõsk ja üks imekaunis alasti naine mu kõrval rannal.


POLITSEINIKU HUKUTAV ARMASTUS
Ühes Poul Anderseni fantaasiaraamatus ütleb autor kättemaksuhimulisele naisele umbes nii: on kolm Jõudu - Valge Kristus, Aeg ja Armastus. Põhimõte on selles, et oma eesmärkide saavutamiseks saab kasutada neid kolme. Kristus eeldab temasse uskumist, Aeg on läbematule liiga pikk, Armastus aga viib alati sihile. Mind Armastus hoopis hukutas.
Kunagi peeti mind väga lootustandvaks politseinikuks ja mulle ennustati head karjääri. Sellest ei tulnud paraku midagi, sest tuli armastus ja kuivõrd kõik sattus kutse-eetikaga vastuollu, siis astusin ma ise tagasi. Imelik öelda, aga olin jätkamiseks liiga aus.
Tegelikult algas kõik üheksakümnendatel, kui ma olin veel ühes firmas turvamees. Minu kohuseks oli poevargaid tabada ja ma olin selles hea. Kuni ühe tüdrukuni, kelle sain otse teolt kätte.
Tüdruk oli kena, lühemat kasvu, aga sale. Märkasin, kuidas ta kogus proovimiseks erinevaid hilpe ja kuivõrd ta võttis neid liiga palju, siis tekkis mul kahtlus. Kui neiu kabiinist väljus, oli tal käes ainult mõni riideese. Läksin kohe tema juurde ja palusin kaasa tulla. Tüdruku silmis välgatas hirm, ta hakkas protesteerima, aga taltus, kui lubasin keeldumise korral politsei kutsuda. Viisin ta meie tahatuppa, kus polnud kedagi, ja käskisin varastatud riided seljast võtta.
Neiu võttiski ennast rinnahoidjani paljaks ja hilpe oli ta tõesti väga palju suutnud selga ajada. Märgates, et minu pilk on tema ilusatel suurtel rindadel nagu naelutatult kinni, tegi tüdruk mulle ettepaneku - võin ta sealsamas läbi tõmmata (tema sõnad), kui ma juhtunu unustan ja tal minna lasen. Olin noor, hormoonid möllasid ja ma jäin kohe nõusse, lisades vaid, et varastatud riided tuleb tagasi panna.
Näitsik tõmbas sealsamas püksid maha ja hööritas kutsuvalt oma tagumikku. Järgnevad kümme minutit möödusid meil vapustavas seksis. Siis pani neiu end riidesse, voltis varastatud riided kokku, suudles mind huultele ja lausus võrgutavalt: "Ma ei kahetse, et vahele jäin!" Ta viis hilbud tagasi riiulisse, ostis midagi tühist ja lahkus, korraks veel minu poole tagasi vaadates.
Möödusid aastad ja minust sai politseinik. Tõusin karjääriredelil üle ootuste kiiresti. Kõik justkui sujus, aga siis viis saatus meid taas selle tüdrukuga kokku. Nimelt jahtisime üht juveeliröövlite jõuku ja leidsime varsti ka nende peidupaiga. Paraku otsustas kamp vastu hakata. Kutsusime eriüksuse appi ja kui üks röövlitest surma sai, andis teine alla. Eriüksuslased tormasid majja, politseinikud nende järel. Enne majja sisenemist märkasin kedagi katusel. Et teised korravalvurid tegutsesid juba majas, jooksin üksi kurjategijale ette - abi kutsuma minnes oleksin ta silmist kaotanud. Röövel jooksis kiiresti mu eest minema ja olekski pääsenud, kui poleks ühte umbhoovi keeranud. Leides ennast kõrge müüri äärest, pööras ta end ümber ja tahtis vist tulistada, aga langetas siiski püstoli. Ilmselt ei suutnud ta minu pihta lasta. Käskisin tal valguse kätte tulla ja olin ülimalt hämmastunud, kui minu ette astus tüdruk. Tegelikult olin isegi kuidagi hoomanud, et kolmas röövel võib naine olla.
Kui ta seal allaheitlikult seisis, vilksatas minus mingi äratundmine. Olin seda poevargast näitsikut ju aastaid oma mälestustes hoidnud. Nüüd teadsin, et see on tema.
"Nii et algul tegelesid poevargustega, nüüd röövid juveelikauplusi?" küsisin talt. Algul arvas tüdruk, et ma olen selleni juurdluse kaudu jõudnud, aga siis tundis ka tema minu ära.
"See oled sina?" päris neiu uskumatult. "Oled nüüd siis võmm?" Siis muutus tüdruk võrgutavaks ja küsis itsitavalt: "Järsku tõmbad mind nüüdki läbi ja lased minna?"
Läheduses kostis politseinike hääli. Järsku tegin impulsiivse ja meeletu otsuse. "Poe sinna pimedasse nurka ja ole vait!" käskisin ma. "Ja püstol jäta maha."
Tüdruk vahtis mind uskumatult, aga hakkas siis kiiresti tegutsema. Kui ta oli ööpimedusse kadunud, pöörasin ümber ja läksin kolleegidele vastu.
"Oli veel üks röövel, aga ma ei jõudnud talle järele," selgitasin neile. "Aga ta pillas püstoli maha." ja ma näitasin tulirelva.
Kolmandast kaasosalisest rääkis ka tabatud kurjategija. Tema isik tehti ruttu kindlaks. Tüdruku nimi oli Aleksandra, kurjategijate hulgas tuntud Alexina, ja tal oli pikk paturegister. Tulistamisi õnneks mitte.
Ma tundsin ennast väga halvasti.  Teadsin, et mu käitumine oli ülimalt vale. Kui ma seal kahevahel olles piinlesin, et kas oma tegu üles tunnistada või mitte, tehti mu kahtlustele lõpp.
Ühel õhtul koju tulles hakkasin just maja ust lahti keerama, kui kuulsin selja taga krabinat. Vaistlikult pöördusin ümber ja ta seisis seal. Alex. Minu Alex.
"Mida sa siin teed?" pärisin ma vihaselt. "Sa ju tead, et sind taga otsitakse. Ja sa hukutad ka minu."
"Ära karda, ma lähen varsti minema!" ütles neiu. "Tahtsin vaid tänada. Sinuta oleksin praegu vanglas."
"Ole hea ja kao siit kusagile, kus sind ei leita!" käratasin.
"Tulen vaid korraks sisse," ütles Alex, võttis mu käest võtme, avas ukse ja astus esikusse. Järgnesin talle rabatult. Kõik see oli uskumatu ja pöörane.
Kui ma toas valguse süütasin ja kohmetut Alexi nägin, kadusid kõik mu pidurid. Haarasin ta embusesse, suudlesin meeletult, kiskusin tal riided seljas ja me ühinesime sealsamas diivani peale. Neiu tuli minuga kaasa, ta andus mulle ülima heameelega ega väsinud mind tahtmast.
"Oh, Alex, mida me küll teeme!?" sosistasin ma hingeldades. "Või mida sa minuga teed?"
"Ole vait, rumaluke ja suudle mind!" vastas värisev neiu.
Me olime öö otsa üleval, rääkisime ja armatsesime vaheldumisi. Alex rääkis oma saatusest: vaesuses Ida-Virumaa, töötud vanemad, narkootikumid, enesemüümine ja kuritegelikule teele sattumine. Ma ei suutnud teda hukka mõista...
Enne päikesetõusu tüdruk tõusis, pani end riidesse ja hakkas minema. "Kas me kohtume veel?" küsisin ängistusega hinges. "Kindlasti!" vastas Alex mind näljaselt suudeldes. Siis ta läks. Kuulsin vaid ta kontsade kaugenevat klõbinat asfaldil.
Elasin paar päeva lõhkikistud hingega, siis aga võtsin ennast kokku ja läksin ülema jutule. Rääkisin kõik ära, panin ametimärgi ja relva lauale ning jäin ootama.
"Ma peaksin laskma su arreteerida!" ütles ülem mõtlikult, kuid vihata. "Sa aitasid kurjategijal pääseda ja see on kriminaalkorras karistatav. Tead sa, kus ta nüüd on?"
Ma raputasin pead. "Ei tea või ei taha öelda?" päris ülem. "Ei tea. Ma ei lubanud tal endale öelda, kuhu ta läheb." vastasin ma.
Ülem saatis mu politseist minema, aga juhtunu vaikis maha. Alexist ei kuulnud ma enam midagi, igal juhul teda ei tabatud. Viimaks sain Venemaalt Tverist igatseva tänukirja. Kuigi miski selles Alexile ei viidanud, teadsin, et kiri on temalt.


SURMAV KÄTTEMAKS
Kui mees baari astus, märkas ta kohe tüdrukut. Ilmselt sellepärast, et too istus võrgutavas poosis, pikad saledad jalad välja sirutatud, lühike kleit rõhutamas ülimalt saledat pihta ja etteulatuvat rinnakumerust. Neiu oli vägagi kena ja mees mõtles ruttu, kui vana too võiks olla. "Kurat, päris täisealine ehk mitte, noh, 17-18," arvas ta, himuralt tüdrukut silmitsedes. Too nägi ihaleja pilku, naeratas, langetas silmad, ent tõstis need taas ja vaatas meest kutsuvalt. Rohkem polnud vaja, juba oligi saabuja tüdruku juures ja alustas naistemehe kombel vestlust.
Tüdruk selgitas ujedalt, et tuli linna sõbrannale külla, aga selgus, et see on perega välismaale puhkama sõitnud. "Buss läheb alles homme hommikul ja ma ei tunne siin kedagi," rääkis neiu.
"Sa võid minu juurde tulla," ütles mees selle peale. "Teen siin ühes ehitatavas majas siseviimistlust. Pererahvast pole, aga kuna olen nende majas tööl, võin seal alati ööbida. Tõesti, võid hommikuni seal olla."
Tüdruk naeratas taas. "Ehk teed mulle dringi ka välja, sest mul on ainult sõiduraha," tegi ta ettepaneku. Mees nõustus kohe, sest see oli eelduseks edasisele võimalikule seksile. Kui tüdruk juba kaasa tuleb, küll ta siis nõus on! "Mul on parem mõte," ütles ta. "Ma võtan pudeli kaasa ja läheme minu juurde."
Kui nad välja autosse läksid, mõtles mees väikeste südametunnistusepiinadega kodus ootavast naisest ja kahest lapsest, kuid surus selle tunde kohe alla. See tibi siin on liiga palju väärt, et temast loobuda, arvas ta sisimas.
Maja poole sõites pani mees käe tüdruku põlvele. Too ei pannud seda pahaks, vaid ajas kutsuvalt naeratades jalad veidi laiali ja mehe käsi libises tema jalgevahesse. Poolelioleva pimeda hoone poole astudes kobas mees juba neiu rindu ja tagumikku. Toas pani ta tule põlema. Tüdruk vaatas uudishimulikult ringi. Majas oli kõik pooleli, kuid ühes toas oli voodi, lauad, toolid, kapp ja muudki kraami. Seal ehitaja ka ööbis.
Mõlemad jõid ohtralt otse pudelist. Varsti istus neiu juba paljalt mehe süles, too aga võttis sellest ilusast kehast kõik. Tüdruk naeris taas, kui mees ta rinnanibusid imes. Varsti olid nad voodis.
"Kurat, mul pole ju kaitsevahendeid," urises mees. "Pole vajagi," vastas neiu, istus tema peale ja alustas. Tema karjed tundusid ülimalt ehtsad. Edasi tulid teised poosid, suuseks ja mõlemad uinusid alles hommikul.
Tegelikult magas vaid päevatööst ja seksist väsinud mees. Neiu lebas alasti tema kõrval ja meenutas üht korda aasta eest. Ta oli koos sõbrannaga baaris. Too leidis ühe poisi ja kadus temaga. Tüdruk jäi meeste seltskonnaga üksi. Algul oli meeldiv kõigi tähelepanu ja ihaluse keskmes olla, aga siis jäi ta täis ega mäletanud muud, kui autosõitu, mille kestel olid ta rinnad juba paljad, siis maja ja joomapidu ning ärgates avastas ennast alasti kaheksa mehega. Vastuväidetest hoolimata võeti teda veel kord kambakesi, siis järgnesid ähvardused, ja edasi oli ta juba üksi, räsituna teel. Ta leiti ja viidi haiglasse. Siis tuli politsei, aga tüdruku seletused olid alkoholi tõttu nii ähmased, et vägistajad jäid leidmata. Küll aga osutus positiivseks HIV-test.
Tüdruku elu varises põrmu. Pealtnäha oli ta normaalne, käis arstide juures kontrollis ja üritas oma elunatukest lõpuni veeretada, kuid suvel sai tast kättemaksja. Ta andis surmaviirust edasi just sellistele meestele nagu see tema kõrval: üle 30, ilmselt pereisa, majanduslikult kindlustatud. Just sellistena mäletas ta läbi udu oma vägistajaid.
Kui mees juba täiega norskas, tõusis tüdruk, pani end riidesse, võttis mehe rahakoti vahelt viiesajalise, jõi pudeli tühjaks, kirjutas midagi baarikapi ukseklaasile ja lahkus. Päike hakkas just tõusma.
Kui mees ärkas, hakkas juba lõuna lähenema. "Oota, mul oli siin mingi libu..." mõtles ta pohmellis peaga. "Kurat, ta on läinud!"
Ta pani ennast riidesse, vaatas kahetsusega tühja pudelit ja hakkas välja minema. Enne väljumist köitis miski ta pilku. See oli huulepulgaga baarikapi klaasuksele kirjutatud tekst ja inglise keelt jagav mees tundis, kuidas külm hingus ta südame jäätombuks muutis.
"WELCOME TO AIDS-CLUB!

ABIELUS SEKSPOMMIGA
Melaniega kohtusin ma siis, kui käisin ajakirjanikuna arheoloogilistel väljakaevamistel. Vestlesin seal teadlastega, kui järsku jäi mu pilk pidama ühele kenale tüdrukule, kes sügaval augus miskit puhastas. Temagi vaatas mind ja naeratas võrgutavalt. Olin muidugi kohe tema juures, et pärida, mida huvitavat juba on leitud. Neiu vestles minuga meelsasti ja ma tundsin kohe meie vahel tekkinud sädet. Hiljem sai teada, et Melanie oli kohe öelnud samas töötavale sõbrannale: "Selle mehe ma pean omale saama!" Sealsamas leppisime kokku ka esimese kohtamise.
Kohting läks nagu ikka - istusime tänavakohvikus, siis jalutasin tüdruku juurde, ta kutsus mind sisse ja mõistagi läksime juba esimesel deitil voodisse. Melanie oli vapustav, kui ta minu peal istus ja ennast liigutas, rinnad võppumas. Pärast ütlesin talle, et tal on ilus keha. Tüdruk paistis headmeelt tundvat, sest ta pidas ennast paksuks. "Enne mulle meeldigi kondised modellid, natuke peab naisel ka liha luudel olema," muigasin ma. "Sinu keha on meeldivalt kurviline."
Melanie juures oli tore ka see, et ta ei häbenenud alasti olekut. Mul oli kunagi üks tüdruk, kes pakkus kül head seksi, aga alati pidi tal öösärk või kombinee seljas olema. Mulle aga meeldib naise paljast keha enda vastas tunda ja teda vaadata. Melanie käis seksipauside ajal julgelt toas ringi, et meile joogid tuua. Ja tema seks oli fantastiline, ütleksin, et ta kohe oskas mehe tühjaks pumbata, seda ka ise nautides. Otsustasime juba sel öösel, et me proovime järele kõikvõimalikud poosid ja fantaasiad.
Järgmisel päeval küsis üks mu kolleeg, et kas ma olen öösel kõvasti seksinud. Mul kohe pidi selline "rahuloleva kõutsi" nägu peas olema. Siis helistas Melanie ja rääkis madala seksika häälega, mida ta praegu minuga ette võtaks. Mõistagi läksin nii kiima, et ei suutnud tööpäeva lõppu ära oodata.
Kolisin neiuga varsti kokku - me lihtsalt lihtsalt ei suutnud eraldi elada, tahtsime teineteisele võimalikult saadaval olla.
Küsisin kord talt ka seda, kuidas tal seksimine nii hästi välja kukub. "Eks ole õpetajaid ka piisavalt olnud!" itsitas ta. Palusin tal mõnda huvitavamat rääkida ja ta oli nõus. Nimelt oli ta üürinud kord korterit majas, kus elas kolm eri põlvkonna meest: umbes 60-aastane vanaisa, tema 40-aastane poeg ja 18-aastane pojapoeg.
"Keskealise mehega jõudsin varsti voodisse ja jagasin seda," jutustas Melanie. "Ühel hommikul läks ta varakult tööle - ta oli linnaliini bussijuht. Mina lesisin alasti voodis, kui poeg sisse astus, et midagi isa sahtlist võtta. Lükkasin teki endal pealt ja kui poiss mind ammuli suuga vaatama jäi, kutsusin ta voodisse. Pärast oli mul tegu, et ta kooli läheks, mitte minuga armatsema jääks, nagu noor möllavate hormoonidega poiss tahtis. Siis tõusin ja läksin hommikumantlis kööki. Kui ma ühe kapi ees askeldasin, tuli sinna vanem mees ja asetas käe mu tagumikule. Ma kiljatasin ja tahtsin talle laksu mööda pead anda, aga mõtlesin järsku ümber - tõmbasin hoopis hommikumantli üles ja hööritasin tagumiku. Mees võttis kohe tuld ja oli hetke pärast tagant minus sees, pumpas ja mudis mu rindu. Nii saigi minust kolme mehe armuke ja nad rautasid mind igal ajal, kui vaid mina kodus olin ja nemad saada tahtsid.
Lõpuks tuli mul siiski välja kolida, sest mehed muutusid üksteise suhtes armukadedaks. Enne lahkumist korraldasin siiski neile korraliku grupika."
"Kes neist kolmest parim oli?" pärisin ma. "Uskumatu kül, aga vanaisa, tal ju kogemusi enam," naeris Melanie.
Meie kooselu sujus, kuid tuli ka tülisid ette. Näiteks tuli Melanie kord koju ja tabas mind porri vaatamast. Pärast oli ta tund aega tige. Küsisin siis talt, et mis viga ja pärast mossitamist küsis ta, et kas ta enam mind ei köida, et üleskütmiseks tuleb pornokaid vaadata. Mõistagi tegin talle selgeks, et vaatasin neid igavusest, sest teda ju polnud kodus. Selle peale korraldas Melanie mulle tõelise seksi-tulemöllu. Tegelikult seksisime ka väljas, igal pool, kus tahtmine peale tuli: autos, teatri WC-s, lossimägedes müüril, minu töökohas duširuumis, haiglapalatis ja rõdul, kui mulle mingeid uuringuid tehti. Isegi laulatusel leidsime aega kähkuka ära teha.
Abieluettepaneku tegin talle samuti voodis ja seksimise ajal. Neiu oli just minu peal ja me mõlemad jõudsime orgasmini. Mina suutsin temast kiiremini toibuda, võtsin padja alt kihlasõrmuse, ulatasin selle talle ja palusin Melanied endale naiseks. Tüdruku üllatus oli suur, kuid "Jah, muidugi olen nõus" tuli veel läbi hingeldamise. Järgmisel hetkel sööstis ta mind kallistama.
Nüüd on Melanie rase, aga seksisoov on tal veelgi suurenenud. Ainult nüüd peame oma kirega veidi ettevaatlikumad olema, et kõhus olevale beebile mitte liiga teha.

NOORUSPÕLVE ARMASTUS
Kord töö juures tundsin ma järsku, kuidas südame piirkonnas tekkis vastik tunne, miski justkui mattis hinge ja silme ees läks mustaks. Kohkunud kolleegid tormasid minu juurde, mind aidati kušetile ja keegi pakkus validooli. Varsti läks mul küll paremaks, aga välja kutsutud kiirabi viis mind siiski haiglasse. Arst vaatas mind läbi, mulle tehti mingi südamefilm, tilgutist voolas veresoontesse rohtu ja päeva lõpuks otsustati mind siiski haiglasse jätta. "Teeme mõned uuringud," lausus arst.
Jäin sinna mitmeks päevaks. Mind uuriti igatepidi, tegin koormustesti, käisin erinevate aparaatide all - ühe sõnaga, arstid üritasid viga leida, aga see neil ei õnnestunudki. "Olete noor mees ja tervis on igati korras. Küllap olete üle töötanud," arvas mu raviarst.
Aga esimesel päeval kohtasin ma haiglas üht kena õde, õigemini, tema aitas arstil uuringuid teha. Kui see näitsik mind nägi, vakatas ta korra, vaatas mind uurivalt ja punastas siis kergelt. Kui ta minu juures askeldas, hoidus ta mulle silma vaatamast, aga tundsin teda pidevalt ennast jälgivat. Ka mulle tundus tüdruku juures midagi tuttavlikku olevat, aga see oli nii sügavale peidetud, et ma ei suutnud meelde tuletada, kes ta on. Ühes olin siiski kindel - me olime varem kohtunud.
Minu haiglas oleku ajal sattusin neiuga mitmeid kordi kokku, sageli justkui kogemata, aga mulle tundus, et ta otsis minuga kokkusaamist. Sain ka tema nime teada - selleks oli Gerda. Sellise nimega naist minu tutvusringkonnas polnud. Või oli see varasemast ajast? Igal juhul minu palatis lebavad vanemad mehed ütlesid kohe ära, et ma meeldin sellele tüdrukule.
Kord kui ma voodis lesisin ja just lahkunud tüdrukule mõtlesin, plahvatas miski mu sees. Jumal küll, see on ju Gerda minu lapsepõlvest! Tutvusime siis, kui olin viisteist, tema neliteist. Neiu pere oli minu kodulinnakesse suvitama tulnud ja meist said sõbrad. Ja kohe liigagi sõbrad - mida aeg edasi, seda rohkem tahtsime üksteist puudutada. Teiste silme alt lahkudes suudlesime ennastunustavalt ja ühel hetkel libises mu käsi neiu rinnale. Tüdruk võpatas ja ma tõmbasin käe ära, kuid Gerda haaras selle ja pani oma rinnale tagasi. Ta ei puigelnud vastu, kui ma tema pluusinööbid avasin - rinnahoidjat tal polnud ja mu käsi pääses kohe rindu mudima ning ma võisin tema nibusid suudelda. Varsti said sellised hellitused tavaliseks ja kord heinamaal tekil lebades panin käe juba tema jalge vahele. Gerda nägu võpatas valuliselt, kuid sealtki ei lasknud ta mul kätt tagasi tõmmata, ta pigem kergitas peput, et saaksin püksikud jalast võtta. Edasi tõmbas ta mind juba enda peale...
Siis lebasime raugelt tekil, tüdruk minu kaisus, mu käsi üle ta keha libisemas. Neiu naeratas kinnisilmi, tema silmanurgast libises üksik pisar.
"Mis on, sa nutad?" pärisin kohkunult. "Kas ma tegin sulle liiga?"
"Ei, ma olen õnnelik, et see juhtus sel suvel, siin sinuga ja just praegu," vastas Gerda ja vaatas säravate silmadega mulle otsa.
Meie sellised kohtingud jätkusid, aga siis suvi lõppes ja tüdruk sõitis perega minema. Ma kirjutasin talle, üritasin helistada, aga ei saanudki Gerdat enam kätte. Kord kirjutas keegi võõras mulle vastu ja teatas, et neiu pere elab nüüd välismaal, täpsustamata, kus. Nii me teineteisest enam midagi ei kuulnudki. Möödas oli kümme aastat, aga teadsin nüüd täpselt, et see medõde on minu kunagine kallim.
Kui järgmine kord tüdrukuga koridoris kohtusime, punastas ta sügavalt, sest minu näoilme ütles kõik. "Tuli meelde?" päris ta naeratades. Pikemalt vestelda polnud tal aega ja siis kirjutati mind välja. Jätsin talle teate oma telefoninumbriga ning palusin ühendust võtta.
Kui ma haigla uksest väljusin, seisis Gerda järsku mu ees ja koos temaga oli väike tüdruk, umbes üheksa-aastane. Vaatasin lapse silmadesse ja mu hing jäi kinni. Need olid minu silmad... "Saa oma tütrega tuttavaks!" ütles Gerda tasakesi.
Hilisemas jutuajamises selgus, et tüdruk oli rasedaks jäämise avastanud siis, kui juba kodus oli. Tema isa tahtis vihaga meie poole tormata, aga abikaasa rahustas ta maha. Gerda oli sel hetkel juba kindel, et sünnitab, kuid ta ei tahtnud, et mina seda teaksin. "Kartsin, et järsku sa ei taha mind enam tunda," selgitas ta. "Olime ju mõlemad noored ja mul oli meie ühisest ajast nii tore mälestus." Sama ütles ta ka isale ja kuna too hoidis oma tütart väga, loobus ta skandaalis korraldamisest. Mees pidi sõitma Inglismaale tööle ja võttis nüüd kogu pere kaasa. Mu tütar sündis Londonis.
"Ma tundsin su haiglas kohe ära, aga tahtsin näha, kas ka sulle meie aeg meenub!" rääkis Gerda. "Minu tunded ärkasid küll taas ellu."
Minu omad ka. Elame nüüd kolmekesi pikka aega koos ja ootame neljandat pereliiget.

ARMASTUS ON KUI SÕDA
Mu elul kadus pind alt, kui ma sain teada, et mu mees petab mind ühega mu parimatest sõbrannadest.
Näiliselt olime tore paar: Richard oli pikk, mustapäine, sportlik ja kena mees, kes töötas edukas firmas hästi tasustatud ametikohal. Minulgi oli enne temaga kohtumist austajaid niiöelda jalaga segada ja kui me koos väljas käisime, saatsid meid alati imetlevad pilgud.
Tegelikult olin rumal, et kõigest alles teistelt teada sain. Richardi ja Veronika suhtest teadsid meie lähikonnas ilmselt kõik, mina aga ei osanud näha parastavaid pilke neilt, kes meid ei sallinud, või kaastundlikke neilt, kellel minust kahju oli. Märke mu mehe truudusetusest oli palju: ta ilmus hilja koju, vabandas ennast rohke tööga, ei huvitunud enam seksist ega vestelnud minuga pikalt, nagu meie suhte alguses. Ka Veronika hoidus must eemale - kui kohtusime, vabandas ta ennast kiirete asjadega ja kihutas, silmad maas, minema. Ilmselt oli asi ka minus - pidevalt kodus istudes olin ennast unarusse lasknud, ma ei teinud enam korralikku meiki ega pannud ennast mehe jaoks ilusalt riidesse. Olin igav kitlis kodukana. Mu sõbrannad, kes oleksid mind korrale kutsuda võinud, olid valdavalt välismaal tööl.
Richardi truudusetusest rääkis mulle sõbranna Marleen, kes tuli Hispaaniast pikemale puhkusele ja siin sellest teada sai. Tema jutu peale puhkesin nutma. Mind valdas sõnulseletamatu kurbus, viha, alandustunne - minu armastatud mees oli mind reetnud ja veel mu sõbrannaga. Mõnel hetkel oleksin tahtnud ennast tappa, et sellest kõigest pääseda, siis aga kujutlesin end naudinguga neid peksmas. Aga need olid mööduvad vihapursked.
"Oodaku nad vaid! Teen neile uut ja vana! Räägin kõigile, milline lurjus Richard ja milline libu Veronika on! Sellest saadakse ka nende töökohtades teada ja Richardi ema juurde lähen nüüd kohe!" karjusin ma nutu vahel. Mehe emale olin ma lemmikminia.
"Kas selline skandaal ikka on mõistlik?" küsis Marleen ettevaatlikult. "Kodus näägutav naine peletab iga mehe sealt eemale ja saad ju aru, kuhu ta siis sinu juurest läheb? Kui sa tema emale ja töökohta ka veel teatad, siis süüdistab ta sind ka enda alandamises niiöelda üldsuse ees ja siis oled tast kindlalt ilma. Kui sa muidugi teda veel armastad?"
"Issand jumal, muidugi armastan!" karjusin ma. "Selle pärast mul ongi nii raske! Ja mida ma sinu arvates peaksin nüüd tegema? Neid teineteise leidmise puhul õnnitlema?"
Marleen istus minu kõrvale ja silitas mu pead. "Kõigepealt lepi sellega, et oled ühe lahingu kaotanud. Sellele Veronikale, kes su mehele küüned taha pani." Selle jutu peale vaatasin talle jahmunult otsa. "Aga sa võid sõja võita! Võida oma mees tagasi! Tee nii, et ta ise su juurde naaseb! Ainult ma hoiatan, kerge see ei saa olema - võitluses Richardi pärast olete nüüd teie abielust hoolimata võrdsed. Aga usu mind, kui sa hakkama saad, tuleb see võit magus, sadu kordi kenam kui et sa ta ähvarduste, targutamise ja skandaalidega  enda juurde tagasi tulema sunnid," rääkis sõbranna.
Ohkasin masendunult, kuigi minus tõstis juba pea võitleja. "Mida ma pean tegema?" küsisin. "Mul on plaan olemas!" vastas Marleen. "Aga kõigepealt teeme su ilusaks, sest oled ennast veidi käest lasknud. Läheme ilusalongi ja siis šoppama!"
Marleeni optimism nakatas mindki. Läksime kõigepealt jõusaali, siis ilusalaongi ja pärast riideid ostma. Sõbranna lähedus sundis veidigi taanduma selle näriva viha- ja kurbustunde, kui kujutlesin oma meest ja sõbrannat koos. Õhtul haaras see tunne mind taas endasse, kui Richard hilines ega sellest teatanudki.
"Sõdida, sõdida, sõdida!" kordasin nuttes endale. Pugesin varakult voodisse ja hakkasin sõjamõtteid mõlgutama. Kui mu mees koju jõudis ja magamistoa uksel tasa mu nime hõikas, tegin nagu magaksin. Richard polnud köögiski kaua - ilmselt oli see libu ta kõhu täis söötnud. Kui mees mu kõrvale heitis, ei võtnud ta mind kaissugi ja ma nägin vaeva, et mu nuuksumist kuulda poleks.
Hommikul tõusin tavapärasest erinevalt tükk aega enne Richardit üles, läksin vannituppa ja tegin endale põhjaliku meikapi. Selga panin ühe seksika kleidi, mis jättis rindade vahele sügava lõhe - rinnapartii oli mul igal juhul ilusam ja suurem kui sel Veronikal. Siis kuulsin meest köögis askeldamas ja läksin talle süüa tegema.
Richard oli mind nähes imestunud. "Kas sa lähed kuhugi?" küsis ta, pilk minu dekoltees.
"Plaanis pole küll, aga kes teab!" ütlesin ma ükskõikselt. "Marleen on Hispaaniast tagasi, ehk šoppame veidi ja käime mõnest pubist läbi. Sina, kallis, tee rahulikult tööd ja õhtul näeme! Teen midagi head süüa!"
"Ma tulen täna jälle hilja, tööd on palju!" ütles Richard. Minu kurbust leevendas veidi see, et lahkudes tuli mees mu selja taha ja mudis mu paremat rinda. Miski ikka minu juures talle meeldib ja kutsub erutust esile! See oli hea tunne, kuigi selle tõdemusest jäi väheks.
Järgnevatel päevadel tormasime Marleeniga ringi, otsisime vanad sõbrannad üles, flirtisime meestega ja hoolimata piinavast igatsusest Richardi helluse
järele, tundsin ennast taas hästi. Olin jällegi aegades, mil me lantimas käisime! Mõistagi jätsin tol päeval lubadusest hoolimata oma mehele maitsva õhtusöögi tegemata. Ei tea, kas tal mu lubadus meeles oligi. Ühel õhtul aga ülatasin teda, ilmudes koju mõni minut pärast teda - seljas seksikas kleit, juuksed veidi sassis, kingad näpus, hiilides nagu tahaksin salaja koju pääseda.
"Sa oled joonud!" nentis Richard pahaselt. "Mõne dringi jõime pubis!" vastasin ma, tehes hääle selliseks, nagu purjus inimestel ikka on. Jätsin särgi selga, pugesin teki alla, keerasin mehele selja ja tegin nagu magaks. Richard võttis üle hulga aja mul ümbert kinni ja ma olin sellega ülimalt rahul.
"Kus te Marleeniga päev otsa ringi tuuseldate?" päris Richard hommikul veidi pahaselt. Ohhoo, ta on armukade!
"Siin ja seal!" vastasin lõbusalt. "Sina ju rabeled tööd teha ja sind pole pikki päevi näha! Mul oli igav, aga nüüd ilmus Marleen välja!" tõin ma välja trumbi, mille vastu mees ei saanud. Edasi kirjeldasin tale, kui lõbus meil koos on. Richard vaikis süngelt.
Aga lugu läks edasi veel paremaks. Täitsa juhuslikult sain tööd ühes büroos, mis vahendas eurotoetusi siinsetele projektidele. Pidin paar tundi päevas tegema tõlketööd inglise keelest eesti keelde ja maksti selle eest hästi. Ka seltskond oli kena, viis naist ja kaks meest. Algul ma Richardile ei öelnudki, et käin tööl. Paari päeva möödudes tegin ühe kalli ostu ja seda mehele näidates jätsin hinnalipiku külge. Mees küsis hämmastunult, et kust ma raha sain.
"Oi, kallis, unustasin hoopiski rääkida, et käin juba neli päeva tööl!" ütlesin kerge süütundega, aga lõbusalt. "Ei midagi erilist, paar tundi tõlketööd!"
"Sa oleksid võinud selle minuga läbi arutada," pahandas Richard. "Vabanda, aga sa oled alati hõivatud ja ma ei tahtnud sind oma asjadega tüüdata!" virutasin rahulikult trumbi lauale ning rääkisin pikalt, kui palju toredaid inimesi büroos käib, keskendudes muidugi meestele. Minu mees oli kui kevadine äikesepilv.
Meie klubiõhtute kägus oleksin kord äärepealt ränga vea teinud. Olin parasjagu purjus, üks mees meeldis mulle väga ja ma oleksin talle peaaegu andunud. Kui mu rinnad olid juba paljad, tuli järsku mõistus tagasi, rebisin ennast selle mehe käest lahti, panin pluusinööbid kinni ja ütlesin: "Vabanda, ma ei saa seda teha!" Too noogutas mõistvalt ja lasi mul minna. Hiljem mõtlesin jubedusega, et mis olnuks siis, kui ta oleks õrritamise eest mind vägisi võtnud!
Ühel päeval tuli esimene üllatus - Richard tahtis koos minuga lõunale minna. Esimesed kaks päeva vabandasin ennast asjaajamistega välja, et teda marru ajada. Siis tulin, aga panin ennast nii seksikalt riidesse, et pubis vaatasid mind kõik mehed. Ka baarman, kes mind juba tundis, käitus minuga ülimalt lugupidavalt ja imetlevalt. Richardi silmad pildusid armukadedusvälke ja lahkudes pani ta käe ümber mu piha, näidates teistele, kellele see kaunis naine kuulub. Sel öösel korraldasin talle tõeliselt kuuma seksimaratoni.
Mu mehed pikad tööpäevad olid nüüd otsas. Ta ilmus jälle tavalisel ajal ja tahtis, et ka mina sel ajal kodus oleksin. Richard tegi ka juttu, et võiksin töölt ära tulla, kuid ma keeldusin sellest kindlalt. Jätkasin temaga õrritamismängu, pakkudes välja, et ta võiks õhtul sõpradega välja minna või pikemalt tööd teha, millest tema nüüd kuuldagi ei tahtnud.
Siis tegin talle viimase vembu. Viisin Richardi nimelt ühele olengule, kuhu teadsin kindlalt ka Veronikat tulevat. Kui need kaks kohtusid, ei osanud nad kuhugi silmi peita. Mina aga viisin Richardi just meelega Veronika juurde ja ütlesin: "Veronika, sa ju mäletad mu meest? Richard, paku talle juua ja vestelge seni, kuni ma siin paari vajaliku inimesega räägin!" Sõbranna oli näost punane ja kohmetu. Mina aga sädelesin nende juurest minema. Mõne aja pärast nägin neid varjulises kohas teineteisega vaidlemas. Nägin ka Marleeni vallatut pilku, kes oli samuti stseeni silmanud. Siis tuli endast väljas Richard ja tahtis ära minna, kuid mina polnud nõus. Lahkus hoopis nutuste silmadega Veronika. Nad olid suhte lõpetanud, nagu hiljem selgus.
Minu ja Richardi vahel oli taas kõik korras ja on nüüdki. Mu mees hoiab mind nüüd rohkem kui kunagi varem, meie armuelu on igati korras ja rutiinivaba ning Richard ei vaatagi enam teiste poole. Ta on mind juba viinud Hispaania ja Egiptuse reisidele ning plaanib nüüd puhkust Kariibi merel. Ma ei ole ei talle ega Veronikale kunagi mõista andnud, et tean nende omaaegsest afäärist ega tee seda ka tulevikus. Aga ma hoian edaspidigi ennast piisavalt iseseisvana, et Richardil ei kaoks kartus mind kaotada.
Ja muidugi olen surmatunnini tänulik Marleenile, kes hoidis mind ära valesammudest suhte päästmisel, pakkudes välja saatanliku sõjaplaani. Ma kaotasin küll ühe lahingu, aga võitsin sõja.


Carolaga kohtusin ma ühe kunstinäituse avamisel, kuhu mind oli kutsunud üks sõber. Tema nimelt oli teiste kunstnike kõrval üles pannud kolm oma õlimaali ja tahtis, et ma tuleksin sündmust klaasikese veiniga tähistama.
Mul oligi veiniklaas käes, ma seisin üksi galerii akna all ja jälgisin külastajaid. Siis Carola mulle silma jäigi, sest naine oli kõiges kena ja seksikas. Ta ajas paari sõbrannaga juttu ja tundis ilmselt endal minu vaadet. Ta vaatas minu poole ja meie pilgud kohtusid. Siis naine naeratas ja viipas mulle käega. Tahtsin just tema juurde minna, aga kui olin oma veiniklaasi täitnud, nägin neidu juba teise mehega elavalt juttu vestmas. Minu katse imekena naisega tutvuda oli luhtumas.
Kui ma aga natukese aja pärast üht maali silmitsesin, saamaks aru, mis sellel kujutatud on, tundsin õlal puudutust. Pöördusin ümber ja nägin naeratavat Carolat.
"Saame tuttavaks - minu nimi on Carola!" ütles neiu sundimatult ja ulatas käe. Ütlesin talle oma nime.
"Mis sind siia tõi?" küsis Carola. "Oled kunstiinimene?"
"Ausalt öeldes eriti mitte!" vastasin ausalt. "Ma pole selline boheemlane, kes silmitseb pilti, üritab aru saada, mis sellel kujutatud on ja seletab siis tähtsalt, et tegu on naivismi või abstraktsionismiga. Olen siin, sest mu sõber pani kolm oma maali üles ja kutsus mind head veini jooma."
Carola naeris. "Aus vastus!" arvas ta. "Millised need sinu sõbra maalid on?" Ma näitasin talle. "Pole paha!" ütles neiu. "Ta oskab värve kasutada. Aga millega sa ise tegeled?"
"Olen vabakutseline, kirjutan erinevatele väljaannetele uudislugusid ja olen ka paar raamatut välja andnud. Aga neid ei loeta eriti..." vastasin ma.
"Noh, "Tuulte kutset" olen ma lugenud ja pole vigagi," ütles Carola ja ma olin jahmunud, et ta minu kirjutisi teadis. "Ma küll ei jaga kõiki sinu raamatus väljendatud seisukohti feminismi kohta, aga vähemalt oled sa aus ja kirjutad haaravalt." Olin kiitusest väga meelitatud.
Küsisin ka tema ameti kohta. "Töötan arhitektuuribüroos ja teen kunstiasutustele projekte," vastas naine. "Projektijuht, nagu on kombeks öelda. Vahendan ka eurorahasid kultuuriprogrammidele."
Siis astusid meie juurde neiu sõbrannad. "Carola, me peame minema, muidu jääme hiljaks," ütles blond tüdruk. Nad silmitsesid mind hindavalt. "Ära Carolaga küll tegemist tee, ta on paras bitch," soovitas teine sõbranna lõbusalt.
"Vahetame telefoninumbrid," tegi Carola mulle ettepaneku. "Ilma kohustuseta tingimata helistada." Nii me ka tegime.
"Poiss on nüüd hukas!" nentis üks tüdrukutest lahkudes. Carola vaatas tagasi ja saatis mulle õhusuudluse.
"Kurat, selle tüdruku ma pean omale saama!" ütlesin omaette valjusti.
"Asi on seda väärt!" vastas mu kunstnikust sõber Elmo, kes oli austajatest vabanenud ja minu juurde naasnud. Ta oli Carolat näinud ja pidas teda samuti ahvatlevaks.
Carola oli mulle nii hinge ja südamesse sööbinud, et ma helistasin talle juba samal õhtul. See oli viga, sest sain kohe kaela külma duðði. Kui ütlesin, et helistab Taavo, küsis neiu arusaamatult: "Milline Taavo?" Selgitasin, et kohtusime päeval kunstinäitusel, mille peale Carola ütles ükskõikselt. "Ahjaa, mäletan küll. Aga vabanda, mul on kiire. Helista mõni teine päev!"
Olin hingepõhjani solvunud ja tõotasin, et viskan tüdruku peast. Järgmisel päeval mõtlesin tõesti tema peale vähe. Ülejärgmisel päeval arutasime kirjastajaga just minu uue raamatu trükkimise probleeme, kui Carola helistas.
"Kuule, tule lõuna ajal välja. Pistame koos veidi rämpstoitu. Minu töökoha juures on just üks selline kiirsöögikoht," pakkus ta.
"Mul on praegu kiire, arutan kirjastajaga siin teatud asju," ütlesin väärikalt. "Jätame teiseks korraks." See oli kättemaks, mille peale Carola vastas: "Noh, okei, teine kord siis."
Kirjastaja lahkus viie minuti pärast, mina aga sõitlesin ennast. Oleks võinud ju selle toreda tüdrukuga välja minna! Ta ju helistas ja tahtis mind näha! Nüüd ta järsku enam sellist ettepanekut ei tee!
Umbes poole tunni pärast helises mu uksekell. Kes kurat seal on, mõtlesin ma. Ust avades pidin pikali kukkuma - seal seisis Carola, kumbaski käes hamburger.
"Kuidas sa mu üles leidsid?" pärisin jahmunult. Neiu aga astus kutset ootamata mu tuppa, heites üle õla: "Paar telefonikõnet ja sain teada, kus sa elad. Tðekkasin siis, kas oled kodus. Kus su kirjastaja on?"
"Läks ära!" ütlesin laual lebavale lepingule osutades, et tüdruk ei arvaks, et ma valetasin talle. Carola võtis kapist taldriku, pani hamburgerid sellel ja lehitses lepingut. "Sul läheb siis hästi!" nentis ta. Neiu vaatas mu korteris ringi ja näis, et nähtu meeldis talle. Sõime hamburgerid ära, kolasime aias, lobisesime oma tegemistest ja siis pidi Carola tööle naasma. Saatsin ta auto juurde. Enne rooli istumist põimis tüdruk käed ümber mu kaela ja suudles mind tugevalt. Hoidsin õnnelikult käsi tema saleda piha ümber, tunnetades samas neiu täidlaseid rindu enda vastas. Carola vaatas julge pilguga mulle otsa.
"Ma lõpetan täna seitsme paiku ja tulen siis sinu juurde. Oleme täna koos. Sobib?" küsis ta. Noogutasin õnnesegasena.
Enne tüdruku naasmist rabelesin nagu elektrijänes, et tüdrukut sobivalt vastu võtta. Tegin toad korda, ostsin poest veini ja süüa ning kui Carola saabus, läksin talle vastu. Tüdruk tervitas mind põsemusiga, nagu oleksime ammugi paar ja me läksime tuppa.
"Kalla mulle veini!" palus ta ja kui olin ta palve täitnud, jõi neiu klaasi tühjaks, tuli minu juurde, istus mu sülle ja näksates mind hammastega kõrvast, sosistas: "Ma tahan sind. Nüüd ja kohe!"
Järgnevad tunnid möödusid meil palavikuses armatsemises. Tüdruk oli voodis aktiivne, ülihea ja asjatundlik. Tegin omalt poolt kõik, et ka temal hea oleks. Kui me rammestunult voodis lamama jäime, tõusis Carola oma alastiolekut häbenemata püsti ja tõi meile veini.
"Kunas sa otsustasid, et magad minuga?" küsisin ma, kui neiu mu kõrval veini limpsis. Mu käsi silitas tema rindu, kõhtu, saledaid jalgu.
"Kohe siis, kui sind näitusel nägin. Konkreetne aeg vajas lihtsalt täpsustamist," ütles Carola keerutamata. "Sind nähes ütlesin kohe enesele, et selle mehe pean ma saama."
"Mina küll ei julgenud loota, et sina minu omaks saad ja nii ruttu," ohkasin siiralt.
"Milleks venitada, kui meil vastastikune tõmme on olemas," vastas tüdruk. Sel ööl me ei maganud, kuid Carola läks tööle reipana.
"Eks näis, mis õhtul saab," ütles Carola lahkudes. "Meil on tööl selline aeg, et midagi kindlat uue kohtumise suhtes ei oska ma lubada." Ta suudles mind januselt ja see rahustas mind. Tüdruk oli minu oma.
Minul kindlat tööaega polnud, seega sain ma hommikupoolikul magada. Ärgates oli mul hea olla. Aastane suhtevaba periood oli selleks korraks läbi.
Paraku ei läinud kõik sugugi libedalt. Kirjutasin terve õhtupooliku üht lugu ja kui selle lõpetasin, helistasin Carolale. Paraku läks mu kõne kõneposti. Tüdruk ei vastanud mulle ja see ajas mind kohutavalt närvi. Tahtsin tema juurde sõita, kuid ei teadnud ta kodust aadressi. Tööle ei tahtnud ma põhimõtteliselt minna, sest seal võis arhitektidel kibe töö käia ja ma oleks seganud.
Carola kadus mitmeks päevaks. Kui ta jällegi mu üles otsis, olin ma tige.
"Miks sa mulle endast teada ei andnud," küsisin ma solvunult. Neiu vaatas mind imestunult.
"Ma ju ütlesin, et meil on tööl kiire aeg ja kohtumise suhtes ei saa ma midagi lubada," ütles tüdruk rahulikult.
"Sa oleks ju võinud õhtul minu juurde tulla ja koos minuga aega veeta," laususin tigedalt. "Öö otsa sa tööd ju ei teinud!"
"Ma olin päeva lõpus väga väsinud ja läksin koju, et ennast välja puhata saaks," vastas Carola. "Siin see ju ei õnnestuks!" Ta vaatas mind uurivalt ja puhkes siis naerma. "Jäta nüüd see solvumine.See, mis meie vahel oli, oli ju kõigest seks. Ega me seepärast kohe kokku kolima ja peret looma pea. Elame ikka oma elu ka. Ma ju ei nõua, et sa oma töö minu pärast pooleli jätaks."
Ma hüppasin püsti ja lahkusin sõna lausumata baarist, kus me istusime. Carola hõikas küll mulle midagi, aga ma ei kuulanud. Sõitsin Elmo juurde ja me jõime ennast viskist purju.
"Tüdrukutel oli õigus, Carola on tõeline bitch!" ütlesin sõbrale. "Ma saadan ta kuradile!"
Kui ma järgmisel õhtupoolikul koju jõudsin, ootas mind ees üllatus. Oli palav suvepäev ja minu aias võrkkiikes lesis bikiinide väel päevitav Carola. Minus tuksatas miski, sest tüdruku keha oli selline, mis poleks ühtegi meest külmaks jätnud. Neiu tuli minu juurde, kallistas mind tugevalt ja sosistas: "Ärme enam tülitseme. Tule, ma tahan täna väga ulakas olla!" Ma olin mees ja ei kavatsenudki sellisest pakkumisest keelduda.
Kui ma aga järgmisel hommikul veidigi mingid meie suhte piirjooned paika tahtsin panna, vastas tüdruk: "Kuule, praegu on suvi. Elame üks päev korraga ja vaatame, mis edasi saab!"
Sel hetkel mõistsin, et suurepärane seks meid ei seo. Carola on iseseisev, vaba hing, kes tuleb, millal tahab ja lahkub samuti.See oli veidi valus, sest mehena oli mul tema suhtes omanditunne tekkinud, kuid neiu ei tahtnud seda olla. Tema sõltumatus ajas mind veel rohkem teda tahtma. Mõistsin siiski, et pean tüdrukul laskma elada nii, nagu ta ise tahab, vaid siis tuleb ta ikka ja jälle minu juurde.
Et tüdruku mõju tasakaalustada, ei üritanud ma edaspidi iga hinna eest temaga iga vaba minutit veeta. Kui Carola oli tööl, tegin mina oma tööd. Kui oli selge, et ta minu juurde ei tule, läksin ma sõpradega välja. Kui neiu teatas, et tahab nädalavahetuse sõbrannadega veeta, läksin ma vanematekoju ühes Pärnumaa rannakülas. See oli raske suhe, kuid varsti hakkas asi toimima. Tundes, et meie vahel pole kammitsevaid kohustusi, hakkas Carola üha sagedamini minu juurde maanduma.
Praegu elame nii, et kui Carolal on tegemist ja ta minu juurde ei jõua, annab ta sellest teada ja vastupidi. Meie suhe pole vähemalgi määral rutiiniks muutunud, seda ei luba meie kahe iseseisvus. Kartus kaotada kallim liigse kiivuse tõttu ja sellest tulenev teineteisele vabaduse andmine on parim köidik, mis meid koos hoiab.


 KUIDAS SAADA PROSTITUUDIKS
Lena ja Aleksander ehk Aleks kolisid linnaossa, mida teati kui uusrikaste asumit. Tegelikult polnud äsja abiellunud noored sugugi püstirikkad - kuigi mees teenis hästi, läks suur osa rahast ostetud miljonimaja laenumakseks, naine aga mehe soovil töö ei käinud, lubades teda ise ülal pidada. Nii oli noortel ikka rahast puudus. Eriti kannatas selle all Lena, kes igatses ülekõige hindadele vaatamata ðoppamise järele, mida ta enne majaostu oli pidevalt teinud.
Asja tegi hullemaks see, et naabritel rahamuresid ei paistnud olevat. Nende naised käisid moekalt riides, vedelesid spaades ja solaariumides, grillisid aiapidudel ja kihutasid ilusate autodega ringi. Lena ei julgenud küsidagi, mis neil seda võimaldab.
Ühel päeval, kui ööd rügavat Aleksit polnud kodus, helises uksekell. Noor naine avas ukse. Seal seisis viiekümnendates, kergelt tüsedusele kalduv naine. Lena pidi veidi meenutama, et teada saada, kus ta seda naist näinud oli - too sõitis linnaosas ringi luksusliku Chrysleriga. Ausalt öeldes tekitas see naeratav daam Lenas kergelt vastumeelsust.
"Tere!" kõmistas naine. "Mina olen Anna, selle linnaosa latatara. Vaatasin, et siia on uued inimesed kolinud ja tulin tutvust sobitama. Ega teil midagi minu külaskäigu vastu pole?" Naine ulatas Lenale omatehtud koogi ja sel ei jäänud muud üle, kui teda sisse kutsuda.
Kohvitassi juures avastas Lena, et Anna oli tõesti latatara - ta lobises vahet pidamata, rääkides ära kõik linnaosa uudised. Viimaks jäi ta veidi vaiksemaks, vaatas toas ringi ja küsis siis:
"Teil on vist veidi rahaga kitsas?" ja vabandas ruttu: "Ma tunnen siinseid inimesi. Välisest rikkusest hoolimata on kõigil laenud peal ja seega raha vähe. Ega mul omalgi on auto liisitud." See teginaise Lena silmis lihtsamaks ja lähedasemaks.
"Miks te ise tööl ei käi?" küsis Anna taas. Kui Lena selgitas, et mees seda ei taha, pakkus teine: "Ma võin teile tööd pakkuda."
"Millist?" küsis Lena ja kui Anna vastas: "Ma olen madam." läks tal veidi aega, et asjast aru saada.
"Ma pean nüüd paluma teid lahkuda!" tõusis Lena väärikalt püsti. Anna pani tassi lauale ja ütles: "Elus ei maksa kunagi liiga ruttu ei öelda. Mis te arvate, kui paljud siinsete uusrikaste abikaasadest minu juures hea elu jaoks raha teenivad? Te ei usuks, kui räägiksin, paljud neist libud on!"
Lena tahtis järsku kõigest teada ja istus taas tugitooli. See oli justkui järeleandmine ja Anna asus rääkima.
"Minu kliendid on rikkad ja kuulsad, nii Eestist kui välismaalt. Naised saavad ise aega ja partnerit valida, võivad igal ajal mängust välja minna, teenivad kõvasti ja keegi ei saa nende saladust teada..." Anna rääkis veel pikalt oma tegevusest, märkas siis, et Lena jaoks on see juba liig ja sättis end minekule. Ta ulatas noorele naisele veel oma nimekaardi ja ütles siis: "Kui olete otsustanud, tulge läbi. Elan siit vaid poole kilomeetri kaugusel."
Algul mõtles Lena pakkumisele punastades ja häbitundega, justkui oleks mõtegi sellest oma mehe petmine. Mida aeg edasi, seda enam hakkas ta ratsionaalselt mõtlema: aga kui siiski? Öösel mehega seksides mõtles ta sellest, kuidas ta seda kellegi teisega teeks. Ühel päeval, kui Aleks taas tööl oli, pani Lena end riidesse ja läks Anna juurde. "Ainult selleks, et täpsemalt teada saada." korrutas ta endale. "Ma võin ju igal ajal keelduda."
Anna avas ise ukse. "Ma arvasingi, et te tulete!" ütles ta. "Te olete seda tüüpi."
"Mis tüüpi?" küsis Lena häiritult, mille peale Anna vastas: "Asjaliku naise tüüpi. Jagate ära, mida elus läbilöömiseks vaja on."
Madam selgitas pikalt ja laialt, kuidas tema äri käib. "Kui mõni mees lõbutseda tahab, helistab ta mulle. Mina helistan oma tüdrukutele ja kel hetkel aega on, see tuleb teenindama. Mul on kaheksa korterit, kuhu minnes naine saab võtme. Mees tasub naisele otse, mina saan oma osa temalt hiljem, nii et kõik on diskreetne. Millal tahate pihta hakata?"
"Oi, ma ei tea," vastas Lena puiklevalt. Anna aga läks baarikapi juurde, võttis sealt neli viiesajakroonist ja ulatas Lenale.
"Mille eest?" küsis Lena, mille peale madam kostis: "See on alustuseks, stardiraha, mida tagasi ei pea maksma." Lena võttis raha vastu ja mõtles, mida selle eest osta.
"Tule minuga kaasa!" ütles Anna. Lena läks madamiga teise tuppa ja avastas seal eest kolm tursket meest.
"Selle raha eest teenindad nüüd mu turvamehi, siis ma näen, kas sa oled ka midagi väärt!" ütles Anna. Lena oleks tahtnud kiiresti minema joosta, aga juba piirasid mehed ta sisse. Abitult tundis Lena, kuidas üks meestest ta seeliku üles tõstis, tagumikku silitas ja püksid maha kiskus, teine oli juba rinnad dekolteest välja võtnud  ja kolmas suudles ta kaela. Naine sai aru, et tal pole pääsu, ise oli ta selle tee valinud. Kui ta juba alasti oli, tõstis üks mees ta lauale, lükkas jalad laiali ja sisenes temasse.
Kolm meest võtsid naist umbes tund aega. Lenal oli Aleksiga küll voodis hea olnud, aga orgasmi polnud ta veel saanud. Nüüd raputasid need teda korduvalt ja segilöönud mõistuses tahtis Lena, et mehed ainult ei lõpetaks. Kui ta viimaks jõuetult end riidesse pani, ütles Anna talle: "Sa olid tubli. Sinust saab hea libu!"
Õhtul ei suutnud Lena süütundest Aleksile otsa vaadata. Mitte petmise pärast, vaid setõttu, et tal nii hea oli olnud. Ka mehega seksides mõtles ta neile kolmele jõmmile, kes teda üsnagi jõhkralt, aga mõnutekitavalt võtsid.
Kolme päeva pärast helistas Anna talle ja kutsus tööle. Ühte mugavalt sisustatud korterisse saabudes leidis naine eest kena noore välisdiplomaadi. See oli hea algus, mingi tüse ja kiilaspäine klient olnuks esimeseks korraks liig. Tellitud kaks tundi möödusid lõbusalt ja kiiresti, siis aga järgnesid kaks tundi korralikku ðoppamist, sest head seksi kogenud mees maksis naisele heldelt.
Lenast oli saanud pealinna eliitprostituut. Tema mees teadis, et naine on saanud endale koduse tõlketöö, millest andsid tunnistust laual vedelevad ingliskeelse tekstiga lehed.

KÕRVALEHÜPPE TRAAGIKA
"Kurat, kurat, kurat!" Vannitoas kõlasid noore naise suust pärit vandesõnad eriti meeleheitlikult. "Fuck, fuck, fuck!" lisas ta inglise keeles ja viskas vastu seina asja, milles teadja silm oleks ära tundnud rasedustesti. Polnud kahtlustki, mida see näitas.
Testi tegema hakates oli Liina lootnud, et see annab negatiivse vastuse ja päevad pole ära jäänud, vaid hilinevad. Nüüd aga oli selge, et ta on rase ja mis kõige hullem, lapse isaks pole mitte tema mees Tauri, vaid Marko, kellega nad olid hiljuti voodis olnud.
Tauri töötas mõne kuu välismaal ja seksist lugu pidav Liina tundis ennast sel ajal eriti kehvasti. Ta tahtnuks olla alasti mehe kaisus, tema puudutusi tunda ja seejärel tajuda tema sisenemist. Siis aga viis sõbranna Age ta välja. "Rahva sekka tuulduma!" muigas too. Seal kohtaski Liina Markot. Vein oli veidi pähe hakanud, tõmme mehe ja naise vahel olemas, mõlemad igatsesid lähedust ja nii nad Liina juures voodisse maandusidki.
Öö oli mõlemale imetore ja seetõttu naine oma mehe petmist esialgu eriti ei kahetsenudki. Praegu aga tundis ta seetõttu kümnekordset kahetsust. "Oli mulle seda vaja!" korrutas ta pidevalt endamisi. Seda enam, et ka Tauri oli juba mitu päeva kodus.
Veidi rahunedes peitis Liina rasedustesti hoolikalt ära ja mõtles asja üle järele. "Abort!" oli ta esimene mõte, kuid siin oli üks aga. Nimelt oli naistearst teda juba hoiatanud, et mõnede füsioloogiliste iseärasuste tõttu võib ta rasestumisega raskusi tulla. Aga ta oli jäänud lapseootele ja seda soovimatult! Mis saab siis, kui ta edaspidi enam lapsi ei saa?!
Liina jagas oma muret Agega, kuid sõbrannast polnud kasu. "Te idioodid, kas te kondoomist pole midagi kuulnud!" karjus too. Liina ei hakanud selgitama, et muidugi kasutasid, aga nad seksisid sisuliselt öö otsa ja mingil hetkel võis kaitsevahendil tööõnnetus tulla.
Liina mõtles päevi, ja otsustas siis Taurile kõik ära rääkida. See oli õige ja vale. Ainus reageering Tauri poolt oli sügav valuvälgatus silmis, siis võttis ta oma asjad ja lausus rahulikult: "Mina lähen nüüd minema. Ela siin üksi või kutsu armuke siia, mul suva." Mees sõitis samal päeval tagasi välismaale, laskmata ahastuses naisel isegi vabandada.
Liina läks Marko juurde, kes ta rahulikult ära kuulas, kuid asjad kohe paika pani: "Muidugi aitan ma sul meie last kasvatada, aga see on ka kõik. Meil oli väga tore, aga järge sellele ei tule. Mul on keegi."
Nuuksuv naine sõitis ahastuses koju. Kogu ta elu oli ühe kõrvalpõike pärast kokku kukkunud. Pisarad looritasid ta silmi, laskmata näha punast foorituld. Tema "Volkswagen" põrkus kokku veoautoga. Järgnes hele valusähvatas ja siis polnud enam midagi.

NOOR ARMUKE KODUS
Esta oli ilus sale 16-aastane neiu, kohe 17 saamas. Kuna tänapäeva tüdrukud küpsevad varakult, siis nägi ka Esta niivõrd "pandav" välja, et mehed vilistasid teda nähes kutsuvalt ja üllatunult. Omal moel neiule isegi selline tähelepanu meeldis ja ta ka riietus selles tibilikus stiilis, mis teismelisi tüdrukuid enamasti iseloomustab.
Siis märkas tüdruk ühe noormehe pilke, kellega ta sageli tänaval kokku puutus. Esta teadis, et too tegutseb infotehnoloogia alal ja rahastki ei tundunud mehel puudust olevat - tal oli kena maja linnaserval ja uhke Lexus. Võõras naeratas talle ja neiul oli tunne, et ta riietab teda silmadega lahti. See oli erutav ja sugugi mitte vastik tunne.
Ühel päeval juhtus nende vahel midagi, mida võiks ka ahistamisena võtta. Tüdruk seisis ühe kuulutuse ees, kui keegi järsku tal tagant kinni võttis, ta suured rinnad oma kätesse haaras ja neid mudis, ise tüdrukut kaelale suudeldes. Esta tundis kohe selle noormehe ära, aga tema ehmatus ja üllatus olid sedavõrd suured, et ta algul lausa soolasambaks tardus ega suutnud kohe midagi ette võtta. Enne kui ta mingil moel reageeridagi jõudis, lasi mees ta lahti, sosistas kõrva: "Sul on ilusad rinnad!" ja lahkus. Alles nüüd vabanes Esta tardumusest, kuid midagi teha oli hilja. Neiu tundis, kuidas ta üle keha kuumaks läks. See kõik oli nii uus, tundmatu ja ettearvamatu. Läks aega enne kui ta mõtted käima sai.
Tüdruk oli terve päeva juhtunu mõju all. Poisid olid varemgi teda katsunud, aga see mees oli seda kuidagi eriliselt teinud. Neiu tundis siiani mõnuvärinaid üle keha käimas.
Mida aeg edasi, seda seikluslikum vahejuhtum tundus. Esta hakkas rohkem liikuma seal, kus ta meest oli kohanud ja ta ka riietus väljakutsuvamalt - kandis ülilühikest seelikut, avara dekolteega pluusi, jättis rinnahoidja selga panemata, et rinnanibusid näha oleks.
Siis sattus ta mehega täiesti juhuslikult kokku. Neiu märkas teda alles siis, kui nende vahel oli umbes viis meetrit ja kohe nägi ka mees teda. Üle ta näo levis üllatunud naeratus, kui ta tüdrukut vaatas. Esta jalad aga olid justkui tina täis valatud, ta ei suutnud sõnagi öelda, vaid seisis ja ootas.
Mees tuli tema ette, tõstis käe ja silitas hellalt neiu põske. Sealt lbisiesid ta sõrmed tüdruku kaelale, siis õlale ja viimaks rindadele. Kohe aga ta ka lõpetas.
"Ma käin veidi ära," ütles mees. "Kui tahad, istu mu autosse, ma viin sind sõitma."
Tudisevatel jalgadel läks neiu Lexuse juurde ja istus sellesse. Enne mehe tulekut suutis ta end veidi koguda ja nägi salongis töötõendilt ka mehe nime: see oli Aivar.
Kui mees autosse istus, küsis neiu tasa:"Kuhu me sõidame?" "Kuhu vaid tahad!" vastas mees lõbusalt. "Vii mind enda juurde!" ütles Esta ja noogutas mehe küsimuse peale: "Oled sa selles kindel?"
Kui nad Aivari juurde sõitsid, võttis Esta mehe käe ja pani oma põlvele. Mees näis üllatunud olevat, kuid tema käsi libises ülespoole, tüdruku seeliku alla. Neiu näole ilmus veidi valulik ilme, aga ta ajas jalad laiali ja lasi kõigel juhtuda.
Aivari uhkes kodus tõstis Esta käed, et mees saaks tal topi seljast võtta. Selle all polnud midagi. Sahinal langes ka lühike seeliku ja Aivat tõmbas maha ka neiu püksikud. Siis võttis ta tüdruku sülle ja viis voodisse. Mees oli tugev ja lihaseline ning Esta ootas ta puudutusi, kuni mees kondoomi paika sättis.
Edasi järgnesidki pikad minutid, mil mees tüdruku keha igati hellitas. Esta lebas selili, silmad kinni ja nautis seda hingeldades. Ka süütuse kaotamine tundus nii loomulik, mehe liikumine tema sees ajas tüdruku meeletusse naudinguteahelasse. Pärast julges ta juba ise peal olla, ennast seal liigutada, Aivari käed tema rindu mudimas.
Mees viis pärast õnnesegase tüdruku koju ja nad leppisid kokku, et Esta võib igal ajal tema juurde minna. Juba järgmisel õhtul oli neiu kohal ja seekord ta süttis tõeliselt, olles kõikvõimalikke asendeid nõus järele proovima. Isegi suuseks ei tundunud talle millegi vastikuna, vaid ta tegi seda kui loomulikku asja, mis kuulus intiimsuste hulka.
Aivar oli lausa seitsmendas taevas, sest oli endale leidnud noore ja seksika armukese. Ta andis tüdrukule oma võtma ja tundis sügavat heldimust, kui koju tulles talle alasti sale ja rikkaks näitsik vastu jooksis. Siiski leppisid nad kokku, et neiu vanemad esialgu nende suhtest teada ei saa. Ja kui Esta sai 18 täis, kolis ta avalikult Aivari juurde ja elab seal praegugi.

SEKSIKAS MASSEERIJA JA MEHEKEHA
Liisa oli õppinud massöör, kes töötas ühes salongis, tehes nii meestele kui naistele lõdvestavat massaazi. Seal kehtis range kord, kus suhted klientidega olid tabu all ning midagi intiimset töökohas lubada ei tohtinud. Töötajad pidasid sellest reeglist ka kinni.
Kord aga hakkas Liisa juures käima noor ja kena mees, kelle keha oli musklis ja treenitud. Ja lisaks õhkas see niisugust puhast mehelikku lõhna, et see tegi naise hulluks. Varsti avastas Liisa, et ta naudib mehe puudutamist ning üritab tema intiimsemaid kohti puudutada. Neiu võttis veidi tagasi ja üritas olukorra üle kontrolli hoida, aga see muutus üha raskemaks. Mees - tema nimi oli Oliver - vist tunnetas midagi, või tundis sellisest mudimisest mõnu, igal juhul käis ta vaid Liisa juures. Tüdruk teadis, et mees on abielus, kuid oli tema järele hull.
Korra andis ta järele ja meest mudides pani käe keelatud piirkonnale liiga lähedale. Oliver justkui võpatas ja vaatas siis naisele üllatunult otsa. Too punastas juustejuurteni ja oli isegi ülimalt kohkunud. Siis aga muutus mehe pilk mõistvaks.
"Ma ei saa, lähen sinu keha nähes hulluks," ütles Liisa, imestades ise oma julguse üle. Ta võttis mehe käe ja suunas selle oma jalgevahesse. Oliver läks pakkumisega kaasa. Kui aga naine tumedalt oigama hakkas, kuuldus kusagilt kobistamist ja mõlemad põrkusid tagasi.
Kui Liisa aga töö lõpetas, ootas Oliver teda autoga juba ees. Nad kihutasid linnast välja ja ühel kõrvalteel ei pidanud kumbki vastu - Oliver peatas auto ja sellest väljudes nad lausa kiskusid üksteise riidest lahti. Seks oli metsik ja ülimõnus. Nii said neist armukesed.
Mingil hetkel tuli Oliverile siiski mõistus tagasi, sest tema naine hakkas midagi kahtlustama. Mees lõpetas suhte Liisaga. Tüdruk oli küll kurb, kuid siiski liiga mõistlik, et Oliveri jälitama ja tagasi hoidma hakata. Ta igatses mehe keha järele, aga leppis lahkuminekuga.
Ainult et varsti teadsid enamik salongi meessoost kliente, et sellele kenale masseerijale võib kätt jalge vahele pista või tema rindu mudida. Päris seksiks massaaziruumis siiski kunagi ei läinud, sest uks pidi nõuete järgi alati lahti olema, kuid seda enam võisid toredamad mehed seksika teenindajaga väljaspool salongi kohtuda. Viimaks sai koha omanik juba liiga palju vihjeid lõdva püksikummiga töötaja kohta ja andis talle kinga. Oma ametis Liisa tööd enam ei leidnudki.

TAGASITEGEMINE TRUUDUSETULE KAASALE
Valmar ja Inge said tuttavaks arstiteadust õppides. Mehest sai kirurg, naine aga õppis hambaid parandama. Nende vahele tekkis säde ja peagi nad abiellusid. Sõbrannad küll hoiatasid Inget, et tema mees on liiga kena ja liiga taganõutud, kuid naine vaid naeris selle peale. Ta arvas, et tema juurest mees kõrvalhüppeid tegema ei hakka.
Mees oli paraku liiga kõva naistemees. Kui ta asus tööle ühte regionaalhaiglasse, vedas ta juba esimesel valveööl ühe järeleandliku medõe kõrvalisse kohta ja võttis teda mitu tundi. Tüdrukud ei suutnud talle ei öelda ja nii kogunes kirurgile üsna palju armukesi, kes tegelikust olukorrast midagi ei teadnud. Sageli keppis mees korraga nelja-viit naist, kes arvasid, et mees vaid teda ihaldab. Siiski hakkasid kõlakad liikuma ja varsti teadis sarmika arsti vallutustest terve haigla teada. Naised läksid pöördesse, kuuldes, et neil on arvukalt konkurente. Valmar pidi andma väga palju selgitusi, mis kõlasid umbes nii: "Mul pole temaga midagi, ainult sina oled mu südames!" Naised jäid seda võltsi juttu enamasti uskuma.
Inge sai toimuvast teada just kuulujuttude kaudu ja ta korraldas mehele skandaali. Kõigest hoolimata jäi ta esialgu mehe rumalate vastustega rahule ja lahkuminek jäi selleks korraks ära.
Paraku oli Valmari tung naiste vallutamisele nii tugev, et ta ei suutnud personali võrgutamist lõpetada. Varsti polnud haiglas kedagi vallalist, poleks tema käte vahelt läbi käinud. Neile lisandusid ka abielunaised, kes selle Casanova võludele olid järgi andnud.
Inge teadis mehe tegemistest. Tal oli sõbranna, kes isegi oli Valmariga seksinud, kuid mehe truudusetuse tõttu oli nõus tema kohta teavet jagama. Ta ei öelnud Ingele kunagi, et kui ta oleks Valmarile ainsaks kõrvalhüppeks jäänud, poleks ta midagi rääkinud. Nüüd tegi ta seda paljude konkurentide tõttu.
Inge otsustas mingil hetkel mehele tagasi teha. Ta lasi ühel sõbrannal otsida viis tugevat noort meest, kellega grupikat teha. Seda tehti ühel öösel sõbranna juures ja salaja üles pandud kaamera jäädvustas kõik. Siis sokutas Inge videokasseti mehe vaadatumate kassettide hulka ja jäi ootama. Võite ette kujutada Valmari raevu, kui ta kord tööst vabal ajal kodus igavledes selle avastas ja käima pani - mitu tundi ehtsaimat porri, kus viis meest tema naist võtsid ja too kõik julgelt kaasa tegi. Enda kõrvalehüpetest hoolimata tormas ta Inge töö juurde ja korraldas seal skandaali.
"Miks mina ei või sulle sarvi teha, kui sina mind pidevalt petad?" küsis Inge külmalt ja lisas: "Toon oma asjad sinu juurest ja me lahutame! Sinust enam truud abikaasat ei saa!"
Kogu haigla personal naeris kahjurõõmsalt, kui Valmari mahajätmisest kuulis. Mõne päeva pärast soovitas ka peaarst tal uue töökoha otsida, sest tema käitumine ei sobivat nii vajaliku ja õilsa ametiga kokku.

SÜDAME ARMASTUS ALGAS ROOMAS Kirjanik Kahe südame rütmis kummalise nimega Rooma. Võib-olla see


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Novellid
Taiduse Koolivend: Zenoni kirjatahvel, Zenonile meeldis alati kui vanaisa ja vanaema külla tulid. Ta näg.. [2656] Sisupuu sitemap
Erika Azojan: To truly live, you need to die., I've stopped. It's over. No developing, no direction. Ju.. [2771]
CC: LILIAN & KEVIN - And the reason is youu.., Ühel päikselisel kevade hommikul lõpuks see, millest .. [2791]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.11, Istusin klassis ja ei suutnud oodata tunni lõppu. Käes ol.. (2) [8126]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.10, Oli laupäev ja ma vaatasin parasjagu diivanil elutoas tel.. [2837]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.9, Koolis olid tunnid äsja lõppenud. Jalutasin kodu poole ja.. (4) [6332]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.8, Musi, mille Robert Jenniferilt tol päeval sai, muutis teda.. [2800]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.7, Viies tund oli lõppenud. Jennifer kutsus mind enda poole... [2756]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.6, Amanda kõndis oma 7 aastase pojaga koolist koju. See oli R.. [2763]
ericita: Muinasjutt., Elu ongi muinasjutt!Muinasjut ud algavad elust enesest ja hetkedest,mis meid lumma.. [3446]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [49] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [68] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [80] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Reede, 24. nov. 2017., kell 20:40 - parim aeg päevast
või tee uus
(1) [10751] Novell
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.1023s