Kas ma olin siin... Karoliina neljapäeval, 25. augustil 2005., kell 03:41:03 Esimest korda üle pika aja suutsin just täna mõelda oma viimastele kuudele tagasi juba pisikese sarkasmiga.Kogu see jutt ,et oma vigadest õpitakse on minu meelest suur ja mõttetu tabu.Ma elan vaid korra ja midagi tehes ei saa ma lõpmatuseni selle pärast põdeda ja vabandada. Muidugi olid need vaid paar ideed ,mis mulle pika reisi ajal Tallinnast Tõrvasse pähe lõid.Kusjuures korduvalt olin lähedal isegi sellele,et lihtsalt kuskil Viljandis või Karksi Nuias maha minna ja tõtata ei tea kuhu... Kui oled kogu elu elanud nii,et proovid pidevalt ainult teiste soovide ja arvamustega arvestada,siis lihtsalt ühel hetkel saab sellest kõrini.tahtmine olla ja teha kasvab kõigest üle. Võibolla otsingi ma pidevalt vabandusi miks oma elamisega viivitada,aga kes teab kas ma seda enam oskangi. Otsides pidevalt asjade vahel seoseid ja mingeid märke ,et kõik on pidevas muutumises.Elu Tallinnas on muidugi see võimaluste tipp,aga selleks ,et tõesti mitte jääda elu lõpuni tühiseks mutriks suures masinavärgis on vast tõesti viimane aeg pingutama hakata. Ehk järgmine nädal ,siis...Praegu on kell pool kolm öösel ja ma istun kuskil Tõrva nii öelda äärelinnas ja kirjutan teksti,mille sisu ma ilmselt hommikul ei mäleta.Kas saatuse õel irvitus või mis ,aga vahest ongi nii parem. Muidugi see koht iseenesest on tore ja armas.Või pigem naiivne ja lapsik...Kes teab ehk läksin nüüd iseenda kirjeldamise peale üle,aga minu elus ongi kõik piirid väga hägused.Reaalsus ja,siis veel minu tõeline olemus.Kõik on suhteli
Kas ma olin siin...
Karoliina neljapäeval, 25. augustil 2005., kell 03:41:03
Esimest korda üle pika aja suutsin just täna mõelda oma viimastele kuudele tagasi juba pisikese sarkasmiga.Kogu see jutt ,et oma vigadest õpitakse on minu meelest suur ja mõttetu tabu.Ma elan vaid korra ja midagi tehes ei saa ma lõpmatuseni selle pärast põdeda ja vabandada.
Muidugi olid need vaid paar ideed ,mis mulle pika reisi ajal Tallinnast Tõrvasse pähe lõid.Kusjuures korduvalt olin lähedal isegi sellele,et lihtsalt kuskil Viljandis või Karksi Nuias maha minna ja tõtata ei tea kuhu...
Kui oled kogu elu elanud nii,et proovid pidevalt ainult teiste soovide ja arvamustega arvestada,siis lihtsalt ühel hetkel saab sellest kõrini.tahtmine olla ja teha kasvab kõigest üle.
Võibolla otsingi ma pidevalt vabandusi miks oma elamisega viivitada,aga kes teab kas ma seda enam oskangi.
Otsides pidevalt asjade vahel seoseid ja mingeid märke ,et kõik on pidevas muutumises.Elu Tallinnas on muidugi see võimaluste tipp,aga selleks ,et tõesti mitte jääda elu lõpuni tühiseks mutriks suures masinavärgis on vast tõesti viimane aeg pingutama hakata.
Ehk järgmine nädal ,siis...Praegu on kell pool kolm öösel ja ma istun kuskil Tõrva nii öelda äärelinnas ja kirjutan teksti,mille sisu ma ilmselt hommikul ei mäleta.Kas saatuse õel irvitus või mis ,aga vahest ongi nii parem.
Muidugi see koht iseenesest on tore ja armas.Või pigem naiivne ja lapsik...Kes teab ehk läksin nüüd iseenda kirjeldamise peale üle,aga minu elus ongi kõik piirid väga hägused.Reaalsus ja,siis veel minu tõeline olemus.Kõik on suhteline ja samas nii lihtne.Tahtes olla väga selge kipun siiski alati laskuma teatud liialdustesse ja arututesse võrdlustesse.Kas või praegu siin Tõrvas ,kus päike on ammu loojunud ja vaid mõned üksikud minusugused ei suuda kolmapäeva öösel magamisega tegeleda.
Samas ega Tõrvat asjata joodikute pealinnaks kutsuta..
Need paar ideed ,mis mulle pika Kas ma olin siin... isegi sellele,et lihtsalt kuskil Viljandis Samast žanrist
Samalt autorilt
Esmaspäev, 3. august 2020., kell 21:05 - parim aeg päevast
RSS