Kõik kaob. Tähtsusetu esmaspäeval, 27. nov. 2006., kell 00:43:25 Alles nüüd saan aru, et siiski on kõik over.. Jalutan koju. Panen muusikat enda mp3 mängijalt. Laul "Unwanted". Ei. Ma ei saa ju aru. Miks ma pean seda laulu kuulama? Olen liiga õnnelik tüdruk, et lasta end nii nõmeda lauluga masendusse. Kurbus tekitab haava enda sisse. Vajun rannalivale ja tunnen et sisemus on tühjunud. Vastikult tühi olla. Vaatan tähti taevas, karjun kõva häälega neile laulusõnu. Nad ei mõista mind. Keegi neist ei saa minu tunnetest aru. Mitte keegi. Üks täht langeb. Tema on see eriline teistest, kes mõistab mind. Kuid. Ta kadus. Lihtsalt kadus. Nagu sina. Vaatan lainete poole. Nad liiguvad edasi-tagasi. Hetkega nad jäävad seisma. Tuul oli see, kes neid mõjutas. Kuid nüüd tuul kadus. Nagu ka rõõm ja kurbus. Sina tõid rõõmu kui ka kurbuse. Kuid nüüd pole midagi. Sind ka enam mitte. Tähtede ette tulevad pilved. Pilved peidavad kõik tähed minu eest ära. Rikuvad kõige. Saan tunda vaid valu leevendavat vihma. Vihm on abiks, kui tähed ei paku piisavalt rahu. Vihm aitab nutta. Ja tähed ei näe mu pisaraid. Keegi ei näe. "I love walking in the rain, because no one knows I'm crying." Parim lause mis eales mu hetkeseisu kohta võib olla. Tõusen ja longin koju. Vihm on parim, kes hetkel mind aitab. Ta on parim sõber. Jõuan koju. Laskun voodile ja jõllitan lakke. Haiglane vaikus valitseb. Aga mu mõtteis on lärm. Kohutav lärm, mis ei lase uinuda. Mõtted on segamini. Ei tea enam mis teha ja mida tunda, mida mõelda ja mida arvata. Lõpuks nad vaibuvad. Viimane
Kõik kaob.
Tähtsusetu esmaspäeval, 27. nov. 2006., kell 00:43:25
Alles nüüd saan aru, et siiski on kõik over..
Jalutan koju. Panen muusikat enda mp3 mängijalt. Laul "Unwanted". Ei. Ma ei saa ju aru. Miks ma pean seda laulu kuulama? Olen liiga õnnelik tüdruk, et lasta end nii nõmeda lauluga masendusse.
Kurbus tekitab haava enda sisse. Vajun rannalivale ja tunnen et sisemus on tühjunud. Vastikult tühi olla. Vaatan tähti taevas, karjun kõva häälega neile laulusõnu. Nad ei mõista mind. Keegi neist ei saa minu tunnetest aru. Mitte keegi. Üks täht langeb. Tema on see eriline teistest, kes mõistab mind. Kuid. Ta kadus. Lihtsalt kadus. Nagu sina.
Vaatan lainete poole. Nad liiguvad edasi-tagasi. Hetkega nad jäävad seisma. Tuul oli see, kes neid mõjutas. Kuid nüüd tuul kadus. Nagu ka rõõm ja kurbus. Sina tõid rõõmu kui ka kurbuse. Kuid nüüd pole midagi. Sind ka enam mitte.
Tähtede ette tulevad pilved. Pilved peidavad kõik tähed minu eest ära. Rikuvad kõige. Saan tunda vaid valu leevendavat vihma. Vihm on abiks, kui tähed ei paku piisavalt rahu. Vihm aitab nutta. Ja tähed ei näe mu pisaraid. Keegi ei näe. "I love walking in the rain, because no one knows I'm crying." Parim lause mis eales mu hetkeseisu kohta võib olla. Tõusen ja longin koju. Vihm on parim, kes hetkel mind aitab. Ta on parim sõber.
Jõuan koju. Laskun voodile ja jõllitan lakke. Haiglane vaikus valitseb. Aga mu mõtteis on lärm. Kohutav lärm, mis ei lase uinuda. Mõtted on segamini. Ei tea enam mis teha ja mida tunda, mida mõelda ja mida arvata. Lõpuks nad vaibuvad. Viimane mõte, mida mõtlen enne uinumist on : " Vaid siis kui enam hommikut ei tule".
Panen enda mp3 mängijalt. Laul Unwanted. Kõik kaob. seda laulu kuulama? Olen liiga Samast žanrist
Samalt autorilt
Neljapäev, 16. august 2018., kell 15:31 - parim aeg päevast
RSS