Päev...ei nagu tavaline päev kuid minu Kollane kass ta valget karva ning asetasin

Kollane kass Kass, kes kõnnib omapead pühapäeval, 29. juulil 2007., kell 17:17:15 Oli tavaline päev...ei peaaegu nagu tavaline päev kuid minu kiisut ei olnud enam, kurbusega silitasin veel viimast korda ta valget karva ning asetasin ta pehmele mullale, hetkeks kõhklen ja valu läbib mu südame kui must muld vajub ta ilusale valgele kasukale. Mööduvad kuud ja kurbus ning valu on asendunud meeldiva mälestusega Temast, kui heast sõbrast ja kaaslasest, kellele lapsena kohati lapsikusest liialtki palju haiget sai tehtud. Ema tuli koju ja tema sinisest suurest kotist, kus päeval lebasid ajalehed, mida ta oma vanade väsinud jalgadega inimestele kodutesse toimetas... sellest sinisest kotist puges välja imetilluke punane loomake. Kuninglikult vöödiline ja paganama ülbe. Puges kotist välja ja rõõmuga sõi talle pakutud kausist kogu piima. Unisena ja justkui lausa ükskõiksena viskas ta mulle hajuva pilgu ning kadus-puges tagasi kotti... Ema naeratas mulle ja tõstis loomakese kotist välja ning pani ka kotti ära, et välistada võimalust äsja nähtu kordumsex. Minu sees hakkab vaikselt enesele teadmata kasvama rõõm uuest kaaslasest, ma silitan teda ja talle näib see meeldivat. paari kuu möödudes on saanud temast kõigi vaieldamatu lemmik, teda on toitetud parimate paladega ja valge kõht on liiaaltki maadligi vajunud. Ta on ära vallutanud vana ümmarguse tumba, kuhu ta vaevu ära mahub... vahest ta magades unustab end ja vajub tumbalt maha ja oh seda rõõmu siis teistele...ema silitab loomakest, kes vaatab talle avali oma hiirekuninga silmade

Kollane kass

Oli tavaline päev...ei peaaegu nagu tavaline päev kuid minu kiisut ei olnud enam, kurbusega silitasin veel viimast korda ta valget karva ning asetasin ta pehmele mullale, hetkeks kõhklen ja valu läbib mu südame kui must muld vajub ta ilusale valgele kasukale.
Mööduvad kuud ja kurbus ning valu on asendunud meeldiva mälestusega Temast, kui heast sõbrast ja kaaslasest, kellele lapsena kohati lapsikusest liialtki palju haiget sai tehtud.

Ema tuli koju ja tema sinisest suurest kotist, kus päeval lebasid ajalehed, mida ta oma vanade väsinud jalgadega inimestele kodutesse toimetas... sellest sinisest kotist puges välja imetilluke punane loomake.
Kuninglikult vöödiline ja paganama ülbe.
Puges kotist välja ja rõõmuga sõi talle pakutud kausist kogu piima. Unisena ja justkui lausa ükskõiksena viskas ta mulle hajuva pilgu ning kadus-puges tagasi kotti...
Ema naeratas mulle ja tõstis loomakese kotist välja ning pani ka kotti ära, et välistada võimalust äsja nähtu kordumsex.

Minu sees hakkab vaikselt enesele teadmata kasvama rõõm uuest kaaslasest, ma silitan teda ja talle näib see meeldivat.
paari kuu möödudes on saanud temast kõigi vaieldamatu lemmik, teda on toitetud parimate paladega ja valge kõht on liiaaltki maadligi vajunud.

Ta on ära vallutanud vana ümmarguse tumba, kuhu ta vaevu ära mahub... vahest ta magades unustab end ja vajub tumbalt maha ja oh seda rõõmu siis teistele...ema silitab loomakest, kes vaatab talle avali oma hiirekuninga silmadega otsa ja tõstab raske sõbra tumbale tagasi.
Kui kuskile on mõni kilekott või kott vedelema jäänud on tema kohe platsis ja poeb sinna esimesel võimalusel sisse, just nagu oleks see ainuõige koht vaid talle.

Kui ema koorib kartuleid poeb ülbikust seltsiline talle lähemale ja ema hellitab teda peenikeste kartuli liistudega, ning kui liist on jäänud paksemaks siis praagib punane kaaslane need kiiresti välja, jättes liistud põrandale vedelema ja tõstes pilgu ootuses uut ja paremat saada.
Keegi meist ei tea, kas talle tõesti see kartul maistseb või sööb ta neid viile kohusetundest või soovist olla asjalik.
Suur punane ootab emat ka alati vana roostetanud värava ees ja kui ema on saabunud on nad lahutamatud, isegi seebikaid vaatavad nad koos. Ka õhtul ronib suure vaevaga hästi söönud kaalsane teki peale, konkureerides isaga... isa ei salli seda ülbikut ja ülbik teab seda hästi.
Kui isa on lähedal hakkab ülbik ema najal kaeblema ja saab oma võidu. Kuid kui emat pole läheduses on kaalukausid teisiti ja punanahk pageb võimalust kasutava isa ees nii kiiresti kui lühikesed tõmbid jalad teda kanda suudavad.

Suveõhtuti peab ta suuri võitlusi siilidega, kes maja äärde asetatud kaussidest oma piima tulevad sööma...
Siilid on temaga harjunud ja tal ei õnnestu neid enam hirmutada, vastupidi nad ronivad oma nelja käpaga toidukaussi ja matsutavad nagu sead ning kui punanahk neid liialt häirib, löövad nad ta sealt minema. Punane sörkib siis ema juurde ja kaebleb pikkalt, ema lohutab teda ja varsti tunneb suur punane end hoopis lahingu võitjana ja vaieldamatu kangelasena.

See ülbikust punanahk on meil olnud juba üle kaheksa aasta ja ta on vaieldamatult saavutanud pereliikmena kõik pereliikme õigused. Pole vahet millal ma koju sattun, punast suurt kassi märgates tekib silmadesse eriline helk ja südamesse soojus.
Ma kummardun, et silitada alati katkist ja armilist kassiprouade lemmikut, ja kuigi ta on juba kassiaastates vanaisaga samale pulgale tõusnud, ning ilmselt ka ise mitmekordne vanaisa, jään ma alati teda mäletama väikse ülbikuna ema postikottist.


Bossu suri 30 novembril vastu esimest detsembrit 2007.a. olles 13 aastane kassi härra...

Päev...ei nagu tavaline päev kuid minu Kollane kass ta valget karva ning asetasin


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Reede, 14. august 2020., kell 12:05 - parim aeg päevast

(2) [13741] Blogi

Loomisaeg 0.0374s