Kujutlus.. Säde kolmapäeval, 1. sept. 2010., kell 00:00:34 1.september. On varahommik. Muru peal on kaste ja õhk on rõske. Astun oma kuuri ukse poole,et võtta sealt välja oma jalgratas. Jalgratas, mis kuulus juba minu vanaemale. Mu värskelt viksitud kingad saavad kastest märjaks. Tabalukk ei avane lihtsalt, vajab jõnksutamist aga siiski ei ole veel külmunud. Sikutan välja oma jalgratta, asetan lenksu otsa oma portfelli ja asun teele. Ma keeran maja nukast vasakule kruusateele. Jalgratas rappub ja otsin siledamat lõiku teel. Päike hakkab varsti tõusma,mõtlen endamisi. Muudkui edasi vändates naudin ma looduse ilu. Korraks sulen isegi silmad,et nuusutada. Jah see on varane sügis. Külm tuul, lehed krõbisemas ratta all, päike kohe-kohe tõusmas ning ma väntan veel kiiremini. Vahepeal sätin oma seelikut,mis väntamisest ülespoole liigub. Näe, naabertalus jooksevad kassid juba lauda ees. Tundub et perenaine on lehma lüpsmas. Peremeeski trepil võtab suust piibu ja tõstab käe tervituseks. Nüüd veel üle silla, korraks pilk alla jõele. Jõe ümbrust kaunistavad kuldkollased ja kirjud puulehed. Sõit läbi küla, nii mõneski aknas põleb tuli,kuigi veel üsna valge. Mõned veelombidki on küla vahel teelohkudes paaripäeva tagusest tugevast vihmast. Manööverdan aukudest mööda. Eespool on näha mõnegi koolipoisi ranitsat ja norgus pead ning jalgu mis taovad kivi edasi. Raske on see esimene varajane hommik. Sõidan koolijütsidest mööda,hüüan rõõmsalt Tere hommikust! Nüüd on nendegi nägu lõbusam. Kaugelt-kaugelt lehvitavad tüdrukud, punupatsidega ja astrikimp peos. Oh kuidas ma
Kujutlus..
Säde kolmapäeval, 1. sept. 2010., kell 00:00:34
1.september.
On varahommik. Muru peal on kaste ja õhk on rõske. Astun oma kuuri ukse poole,et võtta sealt välja oma jalgratas. Jalgratas, mis kuulus juba minu vanaemale. Mu värskelt viksitud kingad saavad kastest märjaks. Tabalukk ei avane lihtsalt, vajab jõnksutamist aga siiski ei ole veel külmunud. Sikutan välja oma jalgratta, asetan lenksu otsa oma portfelli ja asun teele. Ma keeran maja nukast vasakule kruusateele. Jalgratas rappub ja otsin siledamat lõiku teel. Päike hakkab varsti tõusma,mõtlen endamisi. Muudkui edasi vändates naudin ma looduse ilu. Korraks sulen isegi silmad,et nuusutada. Jah see on varane sügis. Külm tuul, lehed krõbisemas ratta all, päike kohe-kohe tõusmas ning ma väntan veel kiiremini. Vahepeal sätin oma seelikut,mis väntamisest ülespoole liigub.
Näe, naabertalus jooksevad kassid juba lauda ees. Tundub et perenaine on lehma lüpsmas. Peremeeski trepil võtab suust piibu ja tõstab käe tervituseks.
Nüüd veel üle silla, korraks pilk alla jõele. Jõe ümbrust kaunistavad kuldkollased ja kirjud puulehed. Sõit läbi küla, nii mõneski aknas põleb tuli,kuigi veel üsna valge. Mõned veelombidki on küla vahel teelohkudes paaripäeva tagusest tugevast vihmast. Manööverdan aukudest mööda.
Eespool on näha mõnegi koolipoisi ranitsat ja norgus pead ning jalgu mis taovad kivi edasi. Raske on see esimene varajane hommik. Sõidan koolijütsidest mööda,hüüan rõõmsalt Tere hommikust! Nüüd on nendegi nägu lõbusam. Kaugelt-kaugelt lehvitavad tüdrukud, punupatsidega ja astrikimp peos.
Oh kuidas ma igatsesin seda aega.
Sõidan väikese väsinud aga armsa maja ette ning pargin oma jalgratta oma vanale kohale, puukuuri kõrval. Silun käega oma seelikut, sätin korda kinga ninad ja astun ukse poole. Käsi haarab suurt linki uksel. Uks avaneb, selle taga rõõmus jutukõmin, tüdrukute kilked ja poiste jutustused suvest. Kõik tervitavad läbisegi. Mõni julgem jookseb ka kallistama. avan oma klassiukse, asetan portfelli laua peale, võtan välja oma prillid ja pliiatsi ning päeviku. Avan korraks akna, istun toolile, asetan prillid ninale ja ootan.
Varsti kõlabki imekaunis koolikella hääl ja lapsed tormavad klassi. Kõigil kaasas kimp lilli ja põues ootusärevus uue aasta ees. Ka minul, õpetajal...
Muru on kaste ja õhk on Kujutlus.. oma jalgratas. Jalgratas, mis kuulus Kirjatükki on kommenteeritud
(2) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Pühapäev, 29. nov. 2020., kell 06:50 - parim aeg päevast
RSS