Teksti. et selle on kirja pannud Küsimused ühele tekstile ja muud alati kõike teab,inimene, kes jagab

Küsimused ühele tekstile ja muud maiken kolmapäeval, 1. juunil 2005., kell 21:25:54 24. aprill 2005 Leidsin ühe teksti. Arvan, et selle on kirja pannud keegi väga kõrge enesehinnanguga inimene, kes usub, et ta alati kõike teab,inimene, kes jagab hinnanguid vasakule ja paremale, ja kui ta koolis töötaks, paneks kinni nii mõnegi lapse arengu. Niisiis tekst (esitatud mustalt): Inimene näeb elus paljusid eeskujusid, ideaale, tema jaoks ülimaid inimesi. Ta hakkab selle poole püüdlema - endale aina ideaalilähedasemaid eesmärke seadma ning neid hambad ristis saavutama. Miks just hambad ristis? Vale lähenemine. Ja peale selle ma ei olegi oma päriselus kohanudki selliseid inimesi.See üldistus võib olla just takistuseks millegi parema saavutamisel. Nõrgema inimese puhul on kerge juba eos hävitada parimaidki kavatsusi. Kindlasti ta jõud kasvab seejuures, kuid siiski - kui ta pole see, kes ta tahaks olla, ei suuda ta ka sellist rolli loomulikult ja ilma liigse energiakaota täita (asi ei ole inimese võimetes, vaid justnimelt prioriteetsete asjade hingeläheduses). Energiakaod on loomulikud. Kuidas saab tunda oma võimeid, kui ei katseta? Ennegi nähtud selliseid, kes geniaalsust ära ei tunne (enamus kuulsaid kunstnikke, paljud kirjanikud pole alguses leidnud tunnustust) Nii hakkab ta energiavaru kärbuma, eesmärgid hakkavad aina rohkem püüdmatusse kaugusse libisema, kasvavad üle pea. Samas ei võta ta hoogu maha, sest see tähendaks enese realistliku pilguga ümber hindamist, see tähendaks enese väärtuse alandamist (tege

Küsimused ühele tekstile ja muud

Leidsin ühe teksti. Arvan, et selle on kirja pannud keegi väga kõrge enesehinnanguga inimene, kes usub, et ta alati kõike teab,inimene, kes jagab hinnanguid vasakule ja paremale, ja kui ta koolis töötaks, paneks kinni nii mõnegi lapse arengu.
Niisiis tekst (esitatud mustalt):


Inimene näeb elus paljusid eeskujusid, ideaale, tema jaoks ülimaid inimesi. Ta hakkab selle poole püüdlema - endale aina ideaalilähedasemaid eesmärke seadma ning neid hambad ristis saavutama.


Miks just hambad ristis? Vale lähenemine.
Ja peale selle ma ei olegi oma päriselus kohanudki selliseid inimesi.See üldistus võib olla just takistuseks millegi parema saavutamisel. Nõrgema inimese puhul on kerge juba eos hävitada parimaidki kavatsusi.

Kindlasti ta jõud kasvab seejuures, kuid siiski - kui ta pole see, kes ta tahaks olla, ei suuda ta ka sellist rolli loomulikult ja ilma liigse energiakaota täita (asi ei ole inimese võimetes, vaid justnimelt prioriteetsete asjade hingeläheduses).


Energiakaod on loomulikud. Kuidas saab tunda oma võimeid, kui ei katseta? Ennegi nähtud selliseid, kes geniaalsust ära ei tunne (enamus kuulsaid kunstnikke, paljud kirjanikud pole alguses leidnud tunnustust)

Nii hakkab ta energiavaru kärbuma, eesmärgid hakkavad aina rohkem püüdmatusse kaugusse libisema, kasvavad üle pea. Samas ei võta ta hoogu maha, sest see tähendaks enese realistliku pilguga ümber hindamist, see tähendaks enese väärtuse alandamist (tegelikult küll tegelikkusele lähemale viimist). Ta rababki neid ootusi täites, kuni ta energiatult maha langeb.

Pigem saab loobumist usu puudumiseks nimetada. Isegi kui võimed ei küüni ideaali saavutamiseni, on arukas inimene ikkagi õnnelik, et ta vähemalt püüdis. Ebaõnn ei tohiks spordis ega muudel aladel olla takistuseks oma koha leidmisele elus. Hirmus kaotuse ees jääks toimumata -taolise filosoofia puhul - enamus häid ettevõtmisi.

Nüüd on kaks võimalust: kas astuda üle katuseserva sügavikku või üle oma egoserva madalikku. Kuna inimene ei taha teadlikult "harju keskmine" olla, astub ta üle katuseserva.

Jah, niigi on olnud, ka sõna otseses mõttes on esimesed lennuaparaadi katsetajad katuselt end surnuks hüpanud. Kes oleks suutnud neid takistada? Ja hea, et ei takistatud.

----------------------
Stephen R. Covey raamatus "Väga efektiivse inimese 7 harjumust" om selline lause:

"See, mis meid haavab, pole mitte see, mida teised meile teevad, vaid meie reageering sellele."



Just! Olen märganud, et inimesed jagunevad kaheks:

1.Need, kes solvuvad ja jäävad arvamuse orjadeks, lastes end solvata.....tavaliselt tabab kergematel juhtudel inimest äge nohu; halvim variant on kättemaks või pikk viha, mis võib lõppeda vähi, stressi või muu haigusega.

2. Need, kes solvangut märkavad, aga ei lase ennnast häirida, sest väärikus on seesmine kaitsemehhanism, kes teab, mis on mis ja kes on kes. Väärikas inimene ei solvu.Ta küll võib vastata, ent samas ei lasku solvajaga ühele tasemele - lihtsalt paneb rahulikult vastase paika.Ja tegutseb omasoodu edasi.... Teksti. et selle on kirja pannud Küsimused ühele tekstile ja muud alati kõike teab,inimene, kes jagab

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Kolmapäev, 14. nov. 2018., kell 20:32 - parim aeg päevast

[2191] Blogi

Loomisaeg 0.0415s