Lammas Tupsu lugu Piret reedel, 15. jaan. 2010., kell 11:38:25 Lambapreili nimega Tupsu paneb siin oma eluloo kirja. Sündisin 24. märtsil 2009. Rahvuselt olen poluvernik, enamjaolt siiski eesti maalammas.(kui perenaine ükskord bingomiljonäriks saab, siis ta laseb meile teha geeniuuringud, siis alles vaatame, kes on poluvernik ja kes mitte). Koos minuga nägi ilmavalgust veel minu õde, kellel on naljakas lõhkine mokk nagu jänesel. Mingi looduse vingerpuss vist. Oma emmele olime me õega esimesed lapsed ja vist sellepärast ta ei osanudki meiega midagi peale hakata, tissi imema igatahes ei lubanud. Perenaine siis püüdis emme kinni ja hoolitses selle eest, et meie õega saaksime tissist süüa. Paar korda sedasi ja siis emme enam meid eemale ei tõrjunud. Möödus 2 päeva ja millegipärast emme enam minust ei hoolinud, ajas mind ära kui süüa tahtsin. Näljast nõrkenuna konutasin nurgas kui perenaine hommikul tuli ja mind avastas. Võeti mind sülle ja viidi tuppa, pandi lutipudelisse sooja piima ja anti mulle söögiks. Piim polnud just selline, millist minul vaja oleks olnud aga nälja peletas eemale. Soojas köögis küdeva pliidi ees tuli tukk peale, tudusin siis peale kõhutäit. Perenaine kukkus helistama, kõigepealt loomaarstile, siis lambakasvatajatele, polnud ju temal ka kogemusi minusuguste orvukestega, et kuidas ja millega mind toitma peab. Perenaine juba niipalju teadis, et lehmapiima ma kohe kindlasti ei tohi süüa, sellest tekib sooltepõletik ja saabub kiire surm. Lõpuks sai perenaine soovitud info ühe toreda kihnu maalammaste kasvataja Inga käest, kes teadis,
Lammas Tupsu lugu
Piret reedel, 15. jaan. 2010., kell 11:38:25
Lambapreili nimega Tupsu paneb siin oma eluloo kirja.
Sündisin 24. märtsil 2009. Rahvuselt olen poluvernik, enamjaolt siiski eesti maalammas.(kui perenaine ükskord bingomiljonäriks saab, siis ta laseb meile teha geeniuuringud, siis alles vaatame, kes on poluvernik ja kes mitte). Koos minuga nägi ilmavalgust veel minu õde, kellel on naljakas lõhkine mokk nagu jänesel. Mingi looduse vingerpuss vist. Oma emmele olime me õega esimesed lapsed ja vist sellepärast ta ei osanudki meiega midagi peale hakata, tissi imema igatahes ei lubanud. Perenaine siis püüdis emme kinni ja hoolitses selle eest, et meie õega saaksime tissist süüa. Paar korda sedasi ja siis emme enam meid eemale ei tõrjunud. Möödus 2 päeva ja millegipärast emme enam minust ei hoolinud, ajas mind ära kui süüa tahtsin. Näljast nõrkenuna konutasin nurgas kui perenaine hommikul tuli ja mind avastas. Võeti mind sülle ja viidi tuppa, pandi lutipudelisse sooja piima ja anti mulle söögiks. Piim polnud just selline, millist minul vaja oleks olnud aga nälja peletas eemale. Soojas köögis küdeva pliidi ees tuli tukk peale, tudusin siis peale kõhutäit. Perenaine kukkus helistama, kõigepealt loomaarstile, siis lambakasvatajatele, polnud ju temal ka kogemusi minusuguste orvukestega, et kuidas ja millega mind toitma peab. Perenaine juba niipalju teadis, et lehmapiima ma kohe kindlasti ei tohi süüa, sellest tekib sooltepõletik ja saabub kiire surm. Lõpuks sai perenaine soovitud info ühe toreda kihnu maalammaste kasvataja Inga käest, kes teadis, et on olemas spetsiaalne tallede täispiimaasendaja. No see andis mulle tugevasti lootust juurde ikka siia ilma edasi jääda. Et piimapulber alles järgmisel päeval kohale pidi jõudma, siis seni anti mulle ainult tilgakene kohvikoort söögiks, et hing ikka kuidagi sees püsiks. Ja õhtul tuli perepoeg perenaisele appi minu emmet kinni püüdma-hoidma, sain veel viimast korda emme piima süüa. Kõht oli juba natuke lahti ka läinud ja kindlasti aitas emmepiim mul selle öö üle elada.
Hommikul saabus piimapulber juba kell 9. Perenaisel oli jube hea meel, asus kohe vett keetma ja pulbrit kaaluma, et mina ikka võimalikult ruttu saaksin lõpuks õiget asja sööma hakata. Oi, kui hea see piim oli! Kõht läks ka kiiresti korda, kõigile oli selge, et minust siiski saab eluloom! Nõnda siis otsustati mulle nimi panna. Nime tuletas perenaine minu küljel olevast musta värvi villatupsust(muidu olen üleni valge)- Tupsu.
Niimoodi siis hakkasid minu päevad mööduma, algul iga 2 tunni tagant anti lutist süüa, siis tasapisi hakkasid toidukordade vahed pikenema ja portsud suurenema.
Eluasemeks jäigi minule esialgu köök, mida ma jagasin veel ühe neljajalgsega, ainult tema kuulub rassilt koerte hulka, selline madal ja hästi pika kehaga lontkõrv, nimeks Neti.
Unustasingi rääkida, et Neti võttis mind väga hästi vastu, hoolitses pidevalt minu pepu puhtuse eest ja... magasime temaga külg-külje kõrval köögilaua all teki peal. Eks Netil olid omad kasud ka sees- hea soe ju ühe villakera kaisus.
Märtsil Rahvuselt olen poluvernik, enamjaolt siiski Lammas Tupsu lugu meile teha geeniuuringud, siis alles Samast žanrist
Samalt autorilt
Neljapäev, 2. juuli 2020., kell 13:10 - parim aeg päevast
RSS