Yap väsinud. Ta sügavtumedad silmad  olid Lihvitud kivi harjumus sai Yap`ile selgeks juba

poolkinniste laugudega - see elu jooksul   1. Yap oli väsinud. Ta sügavtumedad silmad  olid looritatud poolkinniste laugudega - see elu jooksul kasuks tulnud harjumus sai Yap`ile selgeks juba varases kutsikaeas vanaisa Khyul-Ba järel silgates. Vanaisa õpet Lihvitud kivi   1. Yap oli väsinud. Ta sügavtumedad silmad  olid looritatud poolkinniste laugudega - see elu jooksul kasuks tulnud harjumus sai Yap`ile selgeks juba varases kutsikaeas vanaisa Khyul-Ba järel silgates. Vanaisa õpetas muudki.    Muidu kidakeelne Khyul-Ba, kes tundis mingit rahulikku hellust selle ukerdava ja kuker

Lihvitud kivi mees neljapäeval, 15. mail 2008., kell 21:34:16 (Lugu ja tegelased on 100% väljamõeldis)   1. Yap oli väsinud. Ta sügavtumedad silmad  olid looritatud poolkinniste laugudega - see elu jooksul kasuks tulnud harjumus sai Yap`ile selgeks juba varases kutsikaeas vanaisa Khyul-Ba järel silgates. Vanaisa õpetas muudki.    Muidu kidakeelne Khyul-Ba, kes tundis mingit rahulikku hellust selle ukerdava ja kukerpallitava karvakera vastu, ei hoidnud Yap´i juhendamisel ei "suulisi" korraldusi ega "käelisi" näpunäiteid kokku. Yap´ile olid need tavaliselt öösiti toimuvad õppetunnid lõbusaks ajaviiteks. Küla magas ja üle mäerüngaste vahel lebava orusängi lehvisid uduräbalad. Need ööd olid Yap´i mällu jäänud kui õnnelikeim osa tema elust. Siis sai joosta kartmatult vanaisa sabas, nuuskida urgastes ja aukudes, õiendada lammaste ja pisemate pudulojustega ning jõudehetkedel vedeleda koos vanaisaga kiviasemel. See kiviase oli üks huvitav koht- parajalt lai ja lame  platvorm, kuhu lahedalt oleks oma viis koera ära mahtunud, üks külg piirnes peaaegu püstloodis kerkiva kaljuseinaga, teistest külgedest avanes imeline vaade üle terve oru, mille põhjas mõnekümne meetri laiune jõgi sillerdas. Kivirünk oli aastate jooksul siledaks kulunud - see auväärne koht kuulus tugevaimale ja õiguse seal troonida sai tugevaim. See õigus selgus lahinguis. Ka Khyul-Ba võit ei olnud kerge, mille tunnistuseks vanad augud vasakus kõrvas kui aumärgid laiutasid.    Khyul-Ba oli selle kivi valitseja olnud niikaua kui Yap mäletas. Vanaisa istus tavaliselt kivil mingis uhkes poosis, pilk kaugus

Lihvitud kivi

mees neljapäeval, 15. mail 2008., kell 21:34:16
(Lugu ja tegelased on 100% väljamõeldis)

 

1. Yap oli väsinud.

Ta sügavtumedad silmad  olid looritatud poolkinniste laugudega - see elu jooksul kasuks tulnud harjumus sai Yap`ile selgeks juba varases kutsikaeas vanaisa Khyul-Ba järel silgates. Vanaisa õpetas muudki.

   Muidu kidakeelne Khyul-Ba, kes tundis mingit rahulikku hellust selle ukerdava ja kukerpallitava karvakera vastu, ei hoidnud Yap´i juhendamisel ei "suulisi" korraldusi ega "käelisi" näpunäiteid kokku. Yap´ile olid need tavaliselt öösiti toimuvad õppetunnid lõbusaks ajaviiteks. Küla magas ja üle mäerüngaste vahel lebava orusängi lehvisid uduräbalad. Need ööd olid Yap´i mällu jäänud kui õnnelikeim osa tema elust. Siis sai joosta kartmatult vanaisa sabas, nuuskida urgastes ja aukudes, õiendada lammaste ja pisemate pudulojustega ning jõudehetkedel vedeleda koos vanaisaga kiviasemel. See kiviase oli üks huvitav koht- parajalt lai ja lame  platvorm, kuhu lahedalt oleks oma viis koera ära mahtunud, üks külg piirnes peaaegu püstloodis kerkiva kaljuseinaga, teistest külgedest avanes imeline vaade üle terve oru, mille põhjas mõnekümne meetri laiune jõgi sillerdas. Kivirünk oli aastate jooksul siledaks kulunud - see auväärne koht kuulus tugevaimale ja õiguse seal troonida sai tugevaim. See õigus selgus lahinguis. Ka Khyul-Ba võit ei olnud kerge, mille tunnistuseks vanad augud vasakus kõrvas kui aumärgid laiutasid.

   Khyul-Ba oli selle kivi valitseja olnud niikaua kui Yap mäletas. Vanaisa istus tavaliselt kivil mingis uhkes poosis, pilk kaugusesse suunatud. Pisike Yap üritas kah vanaisa järgi teha ja pilku kaugusesse suunata.... Poos kuidagimoodi õnnestus, aga mida see vanaisa seal udus  nägi, sellest ei suutnud Yap küll aru saada.. Ta proovis veel mõned korrad, kuid udu jäi uduks, hoopis mõnusam oli vanaisa sabaga hullata....

  Aeg veeres, päevadest said aastad, Yap suutis vanaisaga juba sammu pidada.  Ühel päeval ei lubanud Khyul-Ba teda enam kivirünkale. Yap oli üllatunud. Teistkordsel üritusel näitas vanaisa urin, et tal on tõsi taga ja pikad kihvad.... Yap sai aru, et asi on naljast kaugemal, kui algul arvata võis.

Sama kordus ka järgnevatel päevadel. Yap oli solvunud. Siis ta enam ei üritanudki.

  Yap´ini jõudis arusaamine, et see kivirünk pole pelgalt mänguplats. See arusaamine algas kuskilt seestpoolt ja tõi kaasa midagi ürgset, midagi, mis oli pärit kaugest minevikust, sellest ajast, kui need mäed veel künkad olid.  See tunne ei jätnud Yap´i enam kunagi maha, see süvenes, nõudis oma, käis peale, tõukas tagant, upitas ja õpetas. See tunne lükkas Yap´i selja sirgu, rinna ette, pea kuklasse, kaela pikaks, tiris saba  seljale. Ta pilk muutus sügavaks, tema liikumisse sigines " vedru". Yap´i hääl ei olnud enam ammugi kile keelealune  kutsikaklähvatus, see  algas kuskilt sügavalt kopsude kandist, sai oma teel juurde vägevust, kohisedes pani pekslema häälepaelad ja "lendu lastuna" kõlas kui kõuekõmin.  Tema tegemised muutusid töisteks, jänesed ja hiired jäid aina sagedamini nooremate püüda .

Vahetevahel oli nagelemisi teiste koertega. Nendest tuli Yap ikka võitjana välja, mõned armid koonul ja küünarnukkidel vaid lisasid tema mehelikkusele väärikust. Varsti ei tikkunud keegi enam tüli norima - ta oli teistest peajagu üle. Tugevaim oli veel vanaisa.

  

Ühel päeval leidis Yap end kivirünka eest. Khyul-Ba oli seda päeva oodanud, ta teadis, et ükskord tuleb keegi temast tugevam, osavam...

Ja ta teadis, et temal tuleb Yap´iga ülemvõimu pärast maid jagada .

Vastamisi olid kaks põlvkonda - üks elutark, kogenud, vana ja aeglane, teine kogenematu, uhke, teadlik oma  noorest toorest jõust ja valmis seda ka demonstreerima. Khyl-Ba ajas end hooga püsti, heitis pilgu üle oru ja pöördus Yap´i poole.

            Khyul-Ba astus oma kivilt alla ilma ühegi urinata. Yap oli hämmeldunud - ta oli oodanud vähemalt sõnelustki...  Kuid Khyul-Ba ei jooksnud minema, saba jalge vahele tõmmates. Ta võttis sama väärika poosi sisse kivi jalamil, suunas pilgu kaugusesse ja kogu ta olemusest õhkus kogenud elutarkust.  Yap hüppas kergelt kivile, seekord juba oma lihvitud kivile, oma aastatepikkust valvekorda pidama, kasutades vanaisalt õpitud tarkusi ja näpunäiteid, lisades juurde enda omi. Yap oli selle tarkuse eest vanaisale tänulik kuni Khyul-Ba ühelt sõnnilt saadud jalahoobist hinge heitis.


Nüüd oli Yap väsinud.  Te-rin oli tulnud. Te-rin oli tulnud kaks aastat tagasi pisikese trullana. Algul suhtus Yap sellese emapiima järele lõhnavasse tompu eelarvamusega.

Aja edenedes tundis Yap, et tahaks ikka taas tunda ja näha seda karvanutsakat enda jalge vahel ukerdamas. Viimaks olid need kaks nagu särk ja püksid - külarahvas sai vahel nalja, kui Yap kihutas külavahel, Te-rin , jalad õhus, saba küljes kinni...


2. Hommikuvaikuses kostuv  kiirevoolulise jõe kohin ja sulin olid nende mägede vahel nii kaua helisenud, et seda ei pannud keegi enam tähele. See oli siin orus sama loomulik, kui lambakarjad ja lohmakad jakid rohumaadel, nagu väravakääksatus. Nagu Yap`i uhke kuju kivirünka otsas. See küla poleks enam see küla, kui kivirünkal ei

nähtaks hommikuti Do-Khyi ustavat siluetti.

   Juba mõnda aega võis kivil  rohkem sagimist aimata. Yap´i  seltsis viitis aega keegi pisem tegelane. Yap´ist õhkus rahu - ta laskis pilgul üle oru libiseda - see oli nii

tuttav. Kui oleks kuskil midagi toimunud, oleks Yap seda märganud. Ta teadis nüüd, miks vanaisa Khyul-Ba orgu silmitses. Siis, olles ise pisike ja tuulepäine, ei saanud või ei suutnud Yap sellest aru saada. Ometi tegi ta seda nüüd ise. Ta tervitas oma pilguga igat juba aastaid paigal püsinud pisiasja - põõsast, puud, liivalaiku, kivi - justkui tänades neid nende püsivuse eest, aidates näha ja avastada muutusi. Vanaisa Khyul-Ba õpetas: kõik maised asjad on üürikesed kui välgusähvatus - seepärast sea oma siht ja kasuta igat päeva ning ööd selle saavutamiseks. Yap seda ka tegi, kuid nendesamade "üürikeste asjade" abiga. Teda haaras soe tunne, meenutades  vanaisa, kes oli suutnud  noorukesse Yap´i õpetust istutada ning rahulolu enese suutlikkuse pärast  vanaisa õpetusi järgides neisse uusi tahke lisada.

Vanaisa tarkused olid olnud vahel noorele Yap´ile  mõistetamatud . Mõnikord laskis ta õpetussõnad lihtsalt kõrvust mööda ja hiljem maksis see  valusalt kätte. Nagu tookord, kui Yap oli mööda järsku nõlvakut allapoole kihutavat kivi vaatama jäänud ja ei teadnud, et "kus on liikuv kivi, seal on ka liigutaja" ja "esimene ei jää alati viimaseks". Vaevu jõudis Yap järgnevate kivide eest kõrvale, sest üks oli valusalt kintsu tabanud ja teda peaaegu jalust niitnud. See tuletas kutsikaohtu mürakarule meelde, kuidas vanaisa kuulamise asemel hoopis ühest hiirest huvitus...

  Pisut ärevust tekitas Yap´i ümber ukerdav Te-rin - kas ta suudab ja oskab sellele "jupatsile" õpetuse edasi anda..... Aga küllap tulevad appi aeg ja elu, sest mis kujul ka elu ei avalduks, on ta ikka meie suurim õpetaja. Pealegi teadis Yap, et nooruserumalused tuleb igalühel ise läbi põdeda.

Yap ´ist ei osanud keegi arvata, et ta Te-rin´iga sehkendama hakkab. Tema väljanägemisest võinuks arvata hoopis midagi muud: kasvult  tugev, näoilme tõsine, oma väärtust teadev enesekindel hoiak eriliselt uhke. Ning selle toreduse kõrval silkas väike Te-rin, kelle väiksust Yap´i suurus rõhutas. Külarahvas teadis, et järglaseks keegi saab ning ootas huviga, kuid Te-rin´i valituks osutumine üllatas siiski. Seni ei olnud Te-rin mitte millegagi silma paistnud ega tähelepanuväärsega hakkama saanud, kui mitte arvestada seda, et ta iga päev kaotsi läks. Lihtsalt oli ja oli ja äkki enam ei olnud! Kuid mõne aja pärast ilmus uuesti välja. Hiljem saadi aru, et talle meeldiski omapäi uusi lõhnu otsimas käia, põõsaalustes tuuseldada, põrnikaid otsida ja tema pisikese kogu pärast oli kerge teda mõne pisut suurema kivi tagant mitte märgata. Külarahvas arvas selle päevase ärevuse hulka. Ja nii see "päevane" või "igapäevane " talle külge jäigi. Aga kõik see ei huvitanud Yap´i. Valikut ei teinud mitte ainult tema, selle tegid tema esivanemad, tema ürgsed geenid ja esivanemate õpetused, tema osaks oli neid kanda, kasutada, olustikule vastavalt kohendada ning edasi anda.

Ja see oli Te-rin.

Vanaisa õpetused polnud Yap´i veel alt vedanud, seepärast säilitas ta rahulikkuse ja väärikuse, kui Te-rin koos tema sabaga üle kivirünga ääre alla prantsatas, kuid hammastega sabast tugevalt kinni hoides suutis päästa end raskemast kukkumisest. Yap tõusis kiire liigutusega püsti ja tõmbas Te-rin´i koos sabaga lihvitud kivile tagasi. Ta tajus kutsika raskust sabajuures ja see ei olnudki nii väike... Pisike ukerdis oli pisut ehmunud, kuid ei mõelnud kaua ja end vähe sirutades tõmbas oma keelega kiirelt üle Yap´i lõua....

Nooh!- ei suutnud Yap muiet varjata. See titemeelne liigutus mõjus talle ootamatult, tõsiilmelisest valvurist sai mõneks hetkeks taas kutsikas, soe lõbus säde helkis Yap´i silmis vaid viivu, kuid terane Te-rin tabas selle ära. See hetk kuldse õhtupäikse soojuse käes lihvitud kivil söövitus igaveseks Te-rin´i mällu ja Yap adus taas Khyul-Ba õpetust: kõik tindi ja tähtedega kirjutatu võib kaduda ühe veetilga pärast, see, mis on kirjutatud sinu meelde, püsib seal terve igaviku....


3.   Ürgne vaist ja veri andsid juhatust ja vanaisa Khyul-Ba õpetused lisasid elutarkust. Yap ei laskunud kunagi labastesse löömingutesse- seda polnud tarviski, sest koguka ja vihase ilmega Yap´i paljastunud kihvad olid piisavaks argumendiks, et igasugused konfliktid lõppeksid kiiremini, kui olid alanud. Teine lugu oli huntidega- need tegelased liikusid ringi karjas ja hulgakesi olid nad julged, ei kohkunud tagasi millegi ees. Karmis looduses ellujäämine, oma olemise eest võitlemine oli hallivatimehed julgeks teinud, eriti veel  mais-juunis, kui oli tarvis kasvavatele poegadele toitu muretseda.

Yap´il oli hästi meeles oma esimene lahing

huntidega. Ta oli siis üksinda jõeoru vastaskaldal õhtuhämaruses kitsejälgi nuuskimas. Yap ei märganud, kuidas päike mäetippu ümbritsevasse uduloori kadus ja hämarus süvenes. Kuid sisemuses toimus midagi, millele ta ei osanud veel seletust anda. Äkitselt sigines ta kõrvade vahele aimdus, et midagi on liikvel. Kõik järgnev toimus kiirelt, loetud sekundite jooksul. Koer jõudis tajuda vaikust, siis lendavat urinat ning tugevat raskust oma seljas, mis ta tagajalad kokku vajutas. See hetkeline järeleandmine oli

komistuskiviks hundile, kes oma raskusega üle Yap´i veeres ja  mõned meetrid Yap´ist, kes oli taas jalgel, allpool pidama sai. Kuid see oli vaid hetk. Kohe järgnes uus sööst, sihiks seekord koera kõri. Yap  keeras instinktiivselt ette vasema külje, hundi hambad kaevusid ta paksu kraesse, kummardas sügavalt, keeras oma pea alt vaskule üles ja hundi tukslev kõri vajus talle ise kihvade vahele, Yap tundis vaid raginat ning kuulis hundi langeva keha mütsatust. Siis jõudis temani valu sabajuurel, kuhu oli oma kihvad löönud järgmine võsavillem. Ta pööras end hooga ringi ja seegi ründaja veeres nõlvast alla, seekord kaugemale, kui eelmine. Yap ei jäänud vaatama, mis hundist sai, sest oli märganud veel kolme helkivat silmapaari ja keeras end kiirelt nende poole. Need olid paigale tardunud ning nende olekusse oli siginenud ebakindlus. Yap tajus midagi tagapool toimuvat, kuid ei pööranud selga neile kolmele. Ta kuulis lohinat. Vanaisa Khyul-Ba laskis hundikorjuse hambust. Nõlvast alla veerev hunt oli jäänud pidama ühe kivi taha ja püsti tõusta ta enam ei jõudnudki, sest jõe äärest  tulnud vanaisa lõpetas ta maise tee kiirelt. Kolm ülejäänut lahkusid vaikides, maha jäi vaid kirbe uriinilõhn, kuid sellegi viis jahe õhtutuul endaga.

 Khyul-Ba  takseeris huviga Yap´i esimest hundisaaki. See oli muljetavaldavalt suur isane viiekümnekilone olend, kellega oli ka tema juba maid jaganud, kuid kunagi polnud asi lööminguni jõudnud, ikka jõudis hunt, kes siis oli ka noorem ja kasvult väiksem, enne jalga lasknud. Lõpuks leidis vahe tera kivi. Khyul-Ba ei suutnud oma headmeelt varjata, kuigi üritas. See oli Yap´i jaoks parim, see kinnitas, et ta oli käitunud õieti, see vaigistas valu sabajuurel, see oli Yap´i võitluse algus.

            Pärast esimest tuli veel teisi. Siis oskas Yap juba ära  kasutada kõiki oma oskusi ja eeliseid - kogukas ja sitke  kere, mis seisis  peitlisarnaste  küüntega  varustatud käppadel,  korralik  läbitungimatu  krae,  mis  kaitses suurepäraselt vastase hammaste eest ning pärlmuttervalged  vahedad kihvad. Kuid tugevaim relv oli iidsed õpetused.  Neid anti edasi põlvest põlve, vanemalt nooremale.  Mõned neist olid muutunud igiomaseks, kirjutatuna geenidesse. Need olid igipõlised kogemused ja elutarkused, mõni neist käis ka võitluse kohta. "Muuda vastase nõrkused enda tugevuseks", oli vanaisa öelnud. Nii see on, kinnitas Yap. "Eks me näe", ütleks  Te-rin. Iidsed tarkused olid looduse lisand, nagu vesi jões, nagu  liiv kõrbes. See oli nagu meri, iga õpetus sellest oli nagu merelaine, lihvides veepiiril lebavat kivikest päevast päeva, aastast aastasse, tuues esile tema peidetud ilu....


4.  "Ka tuhandekilomeetrine teekond algab ühest sammust". Oru tavaline päev algas öö lõppemisega. Koos päiksetõusuga kadus oru kohal hõljunud udu kõrgustesse ja haakus mõne mäetipu taha järgmist ööd ootama. Külarahvas ringutas ja elu külas võttis oma tavapärast hoogu üles.

      Hommikuti võis Yap ennast lõdvaks lasta - öine valvekord sai ühele poole ilma vahejuhtumiteta. Varasematel aegadel oli öö tulek alati põnev olnud ja ärevus sabajuures lihtsalt tore, sest saabuv öö tõotas mõnda seiklust, vahest isegi lahingut mõne sissetungijaga. Vemmeldav veri ja nooruslik uljus lausa sundis ohtudega rinda pistma. Kaugetest aegadest oli teada juhtumeid,  kus koerad olid metsikud ja ründasid hoiatamata, jättes maha isegi hobuste laipu ning neid hoiti kinniseotuna  hüttide katustel , sest muidu ei saanud ka oma küla inimesed liikuda. Sajandite jooksul taltusid koerad, neid kasvatati ja sotsialiseeriti. Koerad ei olnud enam lihtsalt küla kaitseks, neid kasutati karja hoidmisel, valvuriteks, eriti suuri ja tugevaid kasutati mägedes rännakutel - nad vedasid raskeid soolakotte ja kaupu, samuti astusid vastu huntidele ning karudele. Külarahva arvates oli raiskamine hoida Yap`i-sugust mürakat lihtsalt külas - oma hiiglasliku kasvu ja 60-kilose kere tõttu oleks ta veoloomaks paremini sobinud ning pealegi polnud varem külavalvurite hulgas nii suurt isendit olnud. Isegi vanaisa Khjul-Ba oli kasvult väiksem olnud. Hiljem, kui aeg-ajalt leiti mäenõlvadelt hundilaipu, muutus rahva arvamus. Kari oli terve ja öist ulgumist oli vähemaks jäänud. Nii tõestas Yap oma sobivust valvuri  kohale. Pealegi oli külarahvas ammugi harjunud tema turvalisust sisendava sügava kurguhäälega. See polnud haukumine - õige tiibetlane ei haugugi - Yap´il oli "koll" rinnas, nagu tiibetlastel pidigi olema. Nende hääl meenutas pigem kolli ulgumist - jäme, sügav ja hirmuäratav.

   Nendel hommikutel võis Yap end lõdvaks lasta. Ei olnud mõeldav, et juba aastates koer võiks ööd ja päevad läbi ringi lasta väsimust tundmata. Kõik hädad tulevad sellest, et ei tunta piiri. See tarkus tuli Yap´ile igal hommikul meelde - mida vanemaks, seda rohkem ta hommikut ootas. Pealegi oli ta üpris väsinud Te-rin´i öisest suhtlemisest ja üha rohkem süvenes tema veendumus, et rohke loba toob roidumust. Ta oli Te-rin´i  vadistamise ja liigse sehkendamisega juba harjuda jõudnud, pealegi oli vanaisa Khjul-Ba öelnud : sallivus ja järeleandlikkus pisiasjades teeb sind tugevaks.

Yap oli Te-rin´i tegemistel kogu aeg silma peal hoidnud. Neid ei sidunud küll mingid sidemed, kuid Te-rin oli Yap´ile hinge külge kasvanud - nad olid peaaegu igal pool koos. Yap oli seda "väikest asjatajat" juhendanud ja õpetanud, nagu teda ennast kunagi ammu vanaisa Khjul-Ba oli õpetanud. Rotiaukudest ja jänesejälgedest Te-rin ei hoolinud enam ammu, samuti ei osalenud ta enam kutsikate jõuproovides -  oma jõulise kasvu poolest oli ta teistest peajagu üle, samuti erines ta teistest käitumise poolest. Yap oli koos

Te-rin´iga pidanud vahti ja jahti peaaegu  kaks aastat. Nad olid koos läbi teinud lööminguid huntidega ning nuuskinud karu jälgi, kes oli pikka aega küla läheduses käinud ning lõpuks nende kahega kokku sattus. See kord oli ka Yap´ile esimene kord karuga vastamisi olla. Algul ehmatasid mõlemad pooled. Yap teadis, et jõud võivad ebavõrdsed olla ja ka seda, et elu nõuab sinult ainult seda jõudu, mis sul on ja vägitükk on mitte ära joosta. Tookord tundus, et Te-rin teab juba tarkust "loodus ei raiska sõnu", sest see tuisupea oli järgmisel hetkel lõrisedes karu kallal. Yap´i liitudes viskas ott lihtsalt varvast. Nad ei hakanud teda jälitama, sest kui Te-rin oskas alustada, siis Yap oskas lõpetada. Yap mõistis tookord, et see kaklus oleks võinud vaprama karu korral Te-rin´ile viimaseks jääda. Kuid igaühe tee on ettearvamatu ning kaardistamata ja tõenäoliselt ei pidanud tol ööl Te-rin´i oma lõppema.

Nõnda möödunut meenutades ja muidu mõtteid mõlgutades lesis Yap oma kivil ja nautis hommikutuule  värsket kargust. Siis tuli Te-rin.

  Yap kuulis seda juba siis, kui Te-rin veel kaugel oli. Ta tajus Te-rin´i sammudes mõningast ebakindlust, kuid need tulid siiski lähemale.  Yap ajas end püsti. Tema  võimas kogu võttis kindla ja uhke poosi. Te-rin sai juurde kindlust, valmistudes rünnakuks, tema lihased pinguldusid ja tagajalad olid valmis tõukeks. Kui mõne hetke pärast ikka veel midagi ei juhtunud, istus Te-rin

pettunult maha ja vaatas nõutult Yap´i. See astus aeglaselt kivilt alla ja võttis koha sisse kivi kõrval, seal, kus aastaid tagasi oli istunud vanaisa Khjul-Ba. Te-rin mõistis, et see ongi kõik. Ta oli Yap´ile väga tänulik. Ta mõistis, et tee kivile on tema tee. Oma teel püsimine on jõud.

   Te-rin´it kivil nähes tundis Yap, et tema "kivi on lihvitud". Nüüd jäi üle sellele veel läiget lisada ja lisatarkusi õpetada. Te-rin oli saanud Yap´ilt kõike seda, mida viimane õigeks pidas edasi anda. Ja rohkemgi veel. Igaühel on oma kivi lihvida, algul maha raiuda teravad nurgad, leida õiged tahud ning siis aidata sel kivil välja tuua oma sisemine ilu, keerud  ning lõimejooned. Te-rin, kuigi pisut  väiksem kui Yap, nägi nüüd juba tema kivi otsas välja nagu ta oleks seal kogu aeg olnud. Yap tundis südames rahulolu - ta oli valinud õige ja väärilise järglase. Nüüd võis ta õigusega oma vanu konte sirutada ja süümepiinadeta väsimust tunda.


                                                                                                
Järg: „Uued  horisondid"  1. osa


Resto ei saanud ühegi asjaga korralikult hakkama. Ta oli lihtsalt kobakäpp ja..... "nisanäpp", nagu naabrionu tavatses ütelda. Resto teadis seda ka ise ja ei saanud sinna midagi parata. Isa oli sattunud metsatööl puu alla jääma ja heitis hiljem haiglas hinge. Restol polnud lihtsalt, kellest mõõtu võtta. Ta oli juba kolmeteistkümne aastane, aga ikka kippus kõik ettevõetu nurjuma. Resto oli õnnetu, ema oli õnnetu, aga külarahvas  oli jõudnud temaga juba harjuda ning oleks kurb olnud, kui Resto äpardused väikese unise külakese igapäevaelu poleks värvikirevamaks teinud.

            Kõigi muude veidruste hulgas torkas poiss silma loomaarmastuse poolest. Mert´i, nii oli Resto perekonnanimi, maja ümber looklev taraäär oli krundi tagumisel küljel osaliselt täis pikitud väikseid ristikesi. Mõne pealt võis ka kirja lugeda - "Triksi, orav, kes pikselöögi sai", või "Kurr, kassipoeg, kes laudaukse vahele jäi", või " Hektor, loll buldog, kes naabrimeest pures" jne. Poiss oli sinna nende väikses külas mingil moel otsa leidnud loomade viimse puhkepaiga teinud.  Resto oli ikka esimesena kohal seal, kus oli tegemist loomadega. Kõige rohkem meeldisid talle koerad. Nendega oli poisil eriline side - ta elas koeral lausa seljas, kui kuskil mõnda nägi. Polnud tähtis, kas oli see krants või tige bullterjer, Resto saavutas nendega imelihtsalt kontakti, see oli tal veres, sõrmeotstes, juuksejuurtes....

 Siinkohal jätame vahele mõned head aastad, mille sisse mahtus lugematul hulgal lõbusaid, kurbi ja uskumatuid lugusid, mille tegelasteks olid ikka loomad ja Resto ning vahelduva eduga muud küla elanikud.

Spekulatsioonid naisevõtu ümber algasid kohe pärast Resto ja Leila pulmi. Külaelanikud polnud sugugi kindlad, kes siis kelle võttis. Selle kaelamurdva küsimuse üle vaieldi õlleklaasi taga ja arutati sobival hetkel kohvitassisanga käes hoides. Asjosalistele endile  ei läinud see asi üldse korda. Nemad olid õnnelikud. Külaelanikele nad ei mõelnud, need pidid ise hakkama saama.

Leilat kohutas algul selle pisut kummalise poisi kuulsus. Hiljem, teada saades poisi omapärasest suhtest loomadega, sigines lugupidamine ja austus. Sealt oli Leila arvates üks samm, Resto arvtes kaks sammu (selles nad ei saanudki kokkuleppele) kooseluni. Milline see teine samm pidi Resto meelest välja nägema, Leila teada ei saanudki. Sest see kuulus nii-öelda salapära juurde, mis pidi igal mehel olema, vältimaks igavust. Ega ainult naised pea salapärased olema, arvas Resto.

Majake, kus nad elasid, oli tavapärane maamaja, Resto suguvõsa käes juba vist sadu aastaid. Algselt oli siin olnud vaid väike saunamoodi kahetoaline ja suure köögiga ristpalgist tareke, mida aastate jooksul oli erinevate sugupõlvede jooksul laiendatud ning vajadustele vastavalt ümber ehitatud.

Siin olid ruumid elanikele ja elukaile. Põhiliselt küll koertele. Sest niikaua, kui Resto mäletas, olid siin majas koerad kogu aeg ringi liikunud, mõnikord üks, vahel neli või üheksa... Kui Resto kolmekümnene oli, suurenes tema huvi tõuaretuse vastu ja ta otsustas muretseda ühe iidse ning algupärase tõukoera. Kuid õnnetuseks ei teadnud ta veel, missugune see peaks olema. See pidi midagi head olema. Ja väga erinevat senistest enamlevinud tõugudest.

            Ühel õhtul, asjad juhtuvad ikka "ühel korral", või "äkki" , lehitses Resto soomlaste koeraajakirja. Ta silma juhtus pilt tiibeti mastifist ja sinna ta pilk jäigi. See pilt jäigi talle meelde, see oli tal silme ees, kui ta uinus, see meenus, kui ta tõusis. Pildi all oli olnud nimi "Mountainer Te-rin". Koer pildil tundus talle suursugune, uhke peahoiakuga, pilk kuskil üleval, nagu üritades vaataja selja taha näha.See lummas.

Resto oli pisut hämmeldunud, kuidas ta polnud seda pilti varem märganud. Siis tõrjus ta häirivad mõtted kõrvale, arvates selle lihtsalt elutempo süüks. Ta oli ikka arvanud, et pealiskaudsus tuleb sellest pagana kiirusest, millega tänapäeval inimesed  oma elu elavad ning asju ajavad. Teda häiris, et ta ise, arvates, et suudab sellest hoiduda, sellega märkamatult kaasa oli läinud. Tuleb end käsile võtta.  Kuidas, see jäi esialgu selgusetuks.

Ajakirjast sai ta kennelinime, aadressi, telefoninumbrid, kõik vajaliku ühenduse loomiseks.  Kuid enne veel tahtis ta teha hädavajaliku asja- uurida natuke tõuajalugu ning muud kirjandust. Selle kättesaamiseks polnud vaja muud, kui logida end sisse internetti, otsida üles vajalikud kohad ja lihtsalt lugeda. Piisas vaid keeleoskusest. Peale selle oli olemas neti raamatupood, sealt võis leida igasuguseid huvitavaid asju, mitte ainult uusi, vaid ka vanemaid raamatuid, mis kellelgi enam vaja pole läinud ning müüki antud. Midagi antikvariaadi moodi. Sealt leidis Resto ühe vanema üllitise, aastast 1986.

        Lõpuks, tellimisakna sulgedes, oli ostukorvi siginenud viis raamatut. Peale tehingu sooritamist ohkas mees vaikselt - nüüd jäi üle vaid oodata. "Kes kannatab, see kaua elab". Resto oskas oodata, kuid ta ei kavatsenudki seda teha käed rüpes istudes, saab kindlasti  ka teistmoodi. Igal asjal on mitu algust ja otsa, arvas Resto. Ja samas meenus, et seda oli talle öelnud vanaisa, kuid millega seoses,  ei suutnud Resto enam meenutada.

Netis sobrades sattus mees mitmete kennelite  kodulehekülgedele, kus räägiti võrretes või ülivõrretes tiibeti mastifist. Ta leidis tõustandardi, leidis kõige erinevamaid pilte kõige erinevamatest koertest, kes kõik väidetavalt tiibeti mastifid olid. Piltide järgi oli muidugi halb otsustada, sest koerad seisid-lamasid erinevates poosides, erinevast soost, erinevates värvikombinatsioonides, erineva nurga alt pildistatud, erinevatel aastaaegadel, erineva taustaga jne. Kuid et nii erinev võis olla üks tõug, võttes enam-vähem arvesse neid segavaid asjaolusid, seda poleks Resto osanud oodata. Ja see pakkus talle põnevat huvi. Kõrvutades suuremat osa pilte ajakirjast leituga oli kontrast veel suurem. Siis ta loobus- möödunud oli juba terve õhtupoolik ja ta tõdes, et arvuti neelab alla kõik ajaviited. Resto sulges arvuti...ning surina lõppedes nõjatus tugitoolileeni pehmesse kaissu. Maadvõttev vaikus tundus kosutav pärast ärevakstegevat pärastlõunat. Õhtu oli varjud pikaks vajutanud ning rõduaknast õhkus karget jahedust.

 Sügis oli rõdu kõrval kõrguva kase lehtedele oma esimese külmapintsliga juba mõned kollased triibud tõmmanud.


2. Seda, et päikesesüsteem ei tunne muret oma reputatsiooni pärast ja hommiku ikka ühel ning samal varasel ajal taevakummile ajab, on igale hommikuunisele selge. Resto kuulus nende hulka, kes eelistasid esimesena koitu tervitada - see harjumus jäi külge maast-madalast. Lugematuid kordi koidikut kohanud mees ei väsinud imetlemast looduse ilu. "Seda aja või hargiga minema, ta tuleb ikka tagasi", oli öelnud juba Horatius. Loodus, kes oma tegudes ei kiirusta ega rabele, hoolitses selle eest, et noorest sügisest oli vahepeal kuldne saanud.

Resto oli mõned päevad tagasi võtnud ühendust Soome kenneliga, kelle aadressi ta ajakirjast leidnud oli. Keskpärases inglise keeles vastanud Jürjo oli nõus külastusega ja nii algas see hommik kohvri pakkimisega. Kaasaegne ühendus naabermaaga on tänapäeval ikka nii lihtne - käi Helsingis või iga päev lõunat söömas.

            Sadamas ootas teda keskpärane lühemapoolne tugeva kondiga tüüpiline soomlane - heledad lühikesed juuksed turritasid roheka viltkaabu alt, nägu punakalt pakatamas.  

"Terrvve": kõlas tõepoolest kõlav hääl nende punnis põskede vahelt.

            Sõita tuli veel paarsada kilomeetrit põhja poole. Jürjo polnud just jutukate killast ja Resto ei hakanud peale pressima. Pealegi oli soomlasel tegemist suurlinna tiheda liiklusega. Linnast välja jõudes tiris Resto kotist välja oma ajakirja, milles olevat pilti näitas Jürjole. Soomlane vaatas pilti ja silus vasaku käega oma pisut habetunud lõuga. Resto taipas, et see võttis Jürjo mõtlikuks.

"Täma oli kiva penttu,": kähmas soomlane ja tema hääles oli tunda sentimentaalset kähinat.

Edasi läks juba inglise keeles. Rääkis rohkem Jürjo, Resto ei seganudki ennast vahele.

    Kaksteist aastat tagasi oli Jürjo sattunud "tigeda" matkakambaga Nepaali. Seiklusterohke pigem luurekäik, kui matk, päädis sellega, et nende veokis loksus koos matkaseltskonnaga üks kohalik onkel, kelle nad olid ühest teeäärsest võsast koos koeraga peale korjanud. Koer oli peaaegu laip, külg verine, tõenäoliselt mingi löömingu tulemus, saatja aga pisike ja kuivetunud tiibetlane. Sogasest jutust saadi aru, et sealpool, kuhu mehike käega vehkis, ja mis imekombel nende sõidusuunaga ühtis, pidi miski "doktor" asuma. Mehike ise vaatas vaid kartlikult ringi ning üritas kastinurka varjuda. Jürjo, kes oli tegelikult arst ja kirurg, tundis ligemat huvi selle hiiglasliku koera vastu - seesugust polnud ta kunagi varem näinud. Koer hingas raskelt, tema paremas õlas ilutses korralik kuuliauk. Masina rappumisest hoolimata haaras Jürjo oma koti, kus hädatarvilikud esmaabivahendid sees.  Temal oli seal ka peenemat kraami mõne skalpelli, nõela ning haavaniidi näol. Ta nopsas kiletaskust haavapuhastajat ja kallas nii hästi kui olukord võimaldas, veritsevale haavale.Koer ei teinud liigutustki. Siis surus ta tampooni haavale ning viskas koerale presendi peale. Tervet seda tegevust jälgis pealt terav silmapaar, mis kuulus tiibetlasele. Poole tunni pärast, kui ikka polnud veel "doktorist" kippu ega kõppu kuulda ning näha, liigutas tiibetlane end, pistis käe põue ja tema kätte ilmus mingi paberikimp. Ta surus selle Jürjole pihku ja koerale osutades hõikas paar korda:" Terin! Terin!" Ja läinud ta oligi. Mehike vupsas üle autokastiääre nii väledalt, et matkaseltskond ainult jahmudes suid muigutasid.

Jürjo mõistis, et tiibetlane oli oma "koorma" tema kaela "veeretanud". Kuid mida koeraga edasi teha, polnud tal õrna aimugi.

   Loomulikult tekis äge vaidlus  reisiseltskonna vahel - osad arvasid õigeks koer, olgugi, et elus, kuhugi ära "sokutada", et küll keegi üles korjab. Teine osa arvas, et seesugune elukas oleks tarvis kaasa võtta nii kaugele, kui võimalik. Kui kaugele siis, huvitusid teised.

"Koju.": ütles Jürjo ainukese sõna. Ta ei teadnud, kuidas või mismoodi. Tal polnud enne elusat looma majas olnud. Ta ei teadnud midagi koertest.

    Vahepeal selgus, et tegemist on ikkagi kuulihaavaga, mis oli sisenenud eest parema õla sisemisest küljest ning väljunud teiselt poolt esijalga rinnakorvi alt. Jürjo arvas, et tegemist polnud tõsise vigastusega, sest teise päeva keskpäeva paiku ajas koer ennast kõhuli ning lakkus tubli kausitäie vett. Siis vajus ta uuesti pikali.

    Huvitaval kombel ei tuntud nende vastu erilist sügavat huvi, kui nad läbi Tiibeti Hiina - alade kolistasid.   Vahest nägid nad välja kasimatute ja räpastena, nagu tavalised kohalikud või vaesed rännumehed, igatahes jõudsid nad õnnelikult ning ühes tükis Kathmandusse. Mitte keegi reisiseltskonnast ei teadnud, kuidas saab sellist suurt koera lennukisse ja Soome toimetada. Aga kui asi sinnamaale jõudis, piisas vaid selle "kaotsiläinud mehikese" käest saadud paberitest ja neid aidati nagu poleks mingeid probleeme. Tagantjärele meenutades arvas Jürjo, et neil pidi ikka meeletult õnne olema, et kogu see jant niimoodi korda läks. Terve kodutee istusid nad nagu nõeltel, kartes, et juhtub miskit ja tekivad probleemid. Kuid midagi ei juhtunud. Koer oli vaikselt terve teekonna tagasi koju.

    Teel olles oli Jürjo juba teinud mõttes ümberkorraldusi kodus ja elukorralduses. Jäi vaid keerulisim osa - kuidas asja Jannele, naisele, ära seletada. Sest teada oli, et abikaasa kannatas koerakarvaallergia all.

    Kui Jürjo oma koduõue väravas autost välja ronis, oli Janne juba ootamas. Terin, kes selleks ajaks juba jalad alla oli saanud, venis autost välja. Janne oli jahmunud sellist vaatepilti nähes - koer oli vasika suurune ja esmapilgul hirmuäratav. "Issake," suutis Janne vaid kiiksatada, "kelle oma see on?"

Jürjo venitas vastamisega veidi: "Ee, kuidas sulle nüüd öelda, tegelikult siis... meie."  Samal ajal liikus Terin vaikselt nuhkides ringi, astus Janne juurde ning nuhkis naist. Too tõmbas käe instinktiivselt üles ja ohkas:"Sa ju tead mu allegiat!" Kuid ei suutnud siiski vastu panna, ning sügas suurt koeravolaskit kõrva tagant. Terin laskis sellel sündida, sest sellest kahvatust olendist polnud miskit ohtu oodata.

 Õhtupäike leidis  Janne ja Jürjo verandalt, kus nad olid pikka aega koos istunud, Jürjo reisimuljeid rääkinud ning niisama päikese käes mõnulenud. Kuid mõlemal mõlkus meeles küsimus - mis saab edasi? Jannele koer meeldis -seesugust kolakat pole just iga päev näha, pealegi paistis tegu olevat rahumeelse tüübiga. Koer ise oli vahepeal ühe kivirahnu otsas aset võtnud ning pikutas seal täies rahus - üpris suuremõõtmelise aia ülekontrollimine oli volaski ära väsitanud. Kuid "aiakontrollimise" juurde käis veel lugematu arv kordi perenaise nuuskimine, mida see rahumeeli teha laskis. Sest Janne ei reageerinud koerale tavapärasel moel! Üllataval kombel ei hakanud naise käed punetama, nina ei jooksnud vett ja ülepea ei juhtunud mitte kui midagi.

Jürjo tajus, et nende pere on ühe liikme jagu rikkam - kus on, sinna tuleb juurde. Ja tundus, et ka teistel polnud selle koera vastu midagi. Jannet pani muretsema kuidas kujuneb nende kaheaastase pisitütre ning Terini suhted - need polnud teineteist veel näinud. Pealegi polnud Janne üldse kindel, kuidas pisike

Leen kannatab koera, kas tal pole samuti allergiat nagu emal... Nad otsustasid  selle „seikluse" homse päeva kaela lükata, sest ühe päeva jaoks oli neid niigi palju kogunenud. Jürjole oli vahepeal pähe torganud mõte, et kas ta ei peaks koera ööseks kinni panema, hoidmaks ära tema kaotsiminekut. Kuid nähes, missuguse majesteetliku rahuga Terin nende neljatuhanderuutmeetrist aeda nuuskinud oli, otsustas Jürjo, et koer jääb aeda lahti ja siis on hommikuks kohe selge, kas tuleb temaga edaspidi muret ning vaeva „ärajooksmise" pärast. „Hommik on õhtust targem", ütlevad targad. Selleks peab vaid õigel ajal magama minema, teadis Jürjo.

           

3.  „Issand, kus Leen on!": kuulis Jürjo Janne häält, milles võis selgelt ära tunda ärevust. Hommik oli alanud vaikselt, nagu ikka nädalavahetused. Janne oli hommikukohvi aroomid majja lahti päästnud ja mees ei suutnud vastu panna oakohvi kutsele. Janne askeldas köögis, nagu ikka, koos lapsega. Nüüd oli laps kadunud. Jürjo tormas trepist ülepeakaela alla kööki, nähes seal vaid Janne kaamet nägu aknast välja vaatamas ja hüppas ühe röögatu sammuga avatud köögirõdu uksest õue. Nähes oma kallist abikaasat üle köögipõranda sööstvat põrandat peaaegu puudutamata muutus Janne nägu pisut leebemaks, sest seik oli naljakas, kuid ta suunas oma pilgu taas õue.  Seal avanev vaatepilt oli jahmatav - nende kahe aasta ja nelja kuu vanune Leen sikutas parasjagu suurt koeravolaskit parema käega vasakust kõrvast, toetudes ise vasaku käega koera mokkade vahelt paljastunud heledatele kihvadele! Jürjo naelutus paigale kartes koera ärritada, kuid mõne sekundi pärast tajus ta kummalist rahu selles pildis. See rahu haaras ka teda, see algas varvastest, kõditas põlveõndlates, liikus tasakesi ja kindlalt mööda selgroogu ülespoole, tuues kaasa mõnusa kindlustunde ja see täitis Jürjot üleni. Tema järel köögist välja tormanud Janne jõudis hüüda vaid:"Võta ta..!"  Märgates sama pilti mis Jürjogi, läksid Janne jalad nõrgaks, ta vajus trepiastmele istuli ning jälgis klaasistunud pilguga toimuvat. Jürjo astus naise juurde, istus ta kõrvale ning võttis Jannel käega ümber õlgade. Naine rahunes ning toetas end tänulikult vastu mehe külge.

Koer oli rahu ise, tuues kuuldavale vahetevahel vaid vaikse mõmina. Laps oli ilmselgelt rõõmus uue mänguasja üle ja laskis seda kilgete saatel ka välja paista. Ta patsutas koera kõhu pealt, tiris sabast ja ukerdas jalgade vahel. „Aua-aua," teadis Leen, kellega tal tegu on.

            Pärast seda päeva lahenesid asjad nagu iseenesest. Koer sai varustatud vajalikke paberitega, vaktsiinidega ja süstidega. Vahepeal oli selgunud, et Terin pole ka ainuke tiibetlane Soomes, neid oli koguni terve klubitäis.  Tõuaretusest polnud Jürjo midagi enne kuulnud, teda jättis see külmaks ka edaspidi. Kuid Terinil oli igal aastal pisut emaste liigikaaslastega asju ajada. Oma aretuseks kasuliku ja järelejäänud aastate jooksul tekkisid terved liinid, kelle isaks-vanaisaks-vaarisaks oli Terin, kes andis edasi oma „mägilase" kasvu ning karsket iidset iseloomu oma järglastele, need omakorda oma poegadele. Kui Terin oli neliteist, mõistis Jürjo jahmatusega, et ühel ilusal päeval võib Terinit lihtsalt mitte enam olla. Ta ütles seda Jannele. Naine muutus elu reaalsust mõistes kurvaks. Nad otsustasid, et sobiva paarituse korral muretsevad nad endale Terini poja. Seda ei tulnud kaua oodata. Juba järgmise aasta algul tekkis võimalus sobivaks paarituseks. Emase vanavanaisaks oli Terin ise. Kõik läks plaanitud rada mööda - pesakonna loovutamise ajaks oli Jürjol ja Jannel järglane välja valitud. See oli tore karvamütsi moodi mütakas tegelane, käpad jämedad, põlve kasvumügarikud nagu pallid, tugeva ninaga ja muidu lõbus sell. Kõik viitas sellele, et Terin saab endale väärilise järglase. Jäi vaid küsimus - kuidas nad, Terin ja Melong, teineteisega hakkama saavad...

            Melong sai nime Leeni käest, sest kutsikaid vaatamas käies oli Leeni teda süles hoidnud ja öelnud:" Sa väike pumpsu oled nagu vanaisa peegelpilt."

Koju jõudes vaatas Janne sõnastikku ja leidis selle vaste päris kena olevat. Keegi polnud ka sellise nime vastu, pealegi sobis see pisikesele ukerdisele ülihästi.

            Päev möödus päeva järel, Melong ja Terin tundusid hästi läbi saavat. Vaatepilt, kuidas väike mütakas suure Terini seljas ronis ning kõrvust kiskus, täitis nii mõnegi Jürjo ja Janne mõnusa suveõhtu. Ka Leen maandas oma koolipäevast stressi kaskede all koos koertega mürades.

            Vahepeal oli Jürjo auto kiirust vähendanud ning mõne hetke pärast keeras auto kiirteelt väiksemale teele, mida kaisutas mõlemalt poolt tugevate ning sirgete põliskuuskede tihnik. Õige pea avanes Resto silmadele pilt, mis koosnes metsaservast, kenast kollakast majast, mõnest kõrvalhoonest ja sillerdavast järveservast. Kuid midagi oli puudu. Veel. Resto ei adunud selgelt, mis see võis olla ja ta lükkas selle mõtteuite kõrvale kui häiriva.

            Maja juurde jõudes jooksis neile vastu suur tiibetlane. Resto arvas end ära tundvat ajakirjas nähtud koera, kuid Jürjo, märgates eestlase üllatunud pilku, parandas teda:" Tema poeg."

 Koer oli uhke, Resto ei saanud temalt silmi ära - sellist põnevat tegelast ja pereliiget omada on kahtlemata pöörane rikkus. Sest sellise majesteetliku rahu kõrval ning kõiketeadva pilgu all tunned end tühise tegelasena selles maailma virvarris, läbi mille on edukalt püsima jäänud tiibeti mastifite imposantsed esindajad, kandes endas ja andes edasi läbi sajandite oma tõule iseloomulikke omadusi. Kahju vaid, et neid esindajaid on maailmas vähe alles jäänud, vahest seepärast tundis Resto end kui kunstimuuseumis - ta imetles koera ja talle ei saanud küllalt.

 Jürjo oli vahepeal majast välja tulnud ning koos temaga naine.

" See on hämmastav, kuidas Melong inimestele mõjub. Meie juurde tullakse kaugemaltki, kui ainult Helsingist."

"Eks minagi, eks minagi," mõmises Resto ja märgates, et Jürjo polnud üksi, vabandas end.

"Poleks iial arvanud, et üks koer võib niimoodi lummata," lisas Jürjo jutujätkuks pärast lühikest tutvumist, "vaatad ja mõtled, mida küll on tahtnud sajandid meile öelda sellise neljajalgse "saadetisega", samal ajal imestad, kuidas on tõug märkamatult üle elanud maailma muutused ning läinud kaasa totaalse urbaniseerumisega, samal ajal jäädes ise nii...nii.. nagu nad on. See on hämmastav!"

 Jürjo nõustus Restoga. Samas tabas Jürjo end võrdlemas Restot mastifiga ning leidis eestlase olekus midagi sarnast Melongiga ja ta teadis, et Resto võiks soovi korral saada endale ühe tiibeti mastifi kutsika. Jürjo oli seni ainuke, peale abikaasa Janne muidugi, kellele ta oli rääkinud lugu, kuidas Melongi vanaisa tema juurde sai ja seda tehes ei tundnud muidu kohmetu Jürjo mingit vastumeelsust - Resto oligi nagu see, kellele ta pidi seda rääkima. Samuti aitas see Jürjol aastatetagust juhtumit uuesti läbi elada, toimunule tagasi vaadata ning vahest ka mõista midagi, millest ta seni aru polnud saanud.

Jürjo embas Jannet  ja ütles Restole:" Lähme sisse ja arutame seda sajandite pärandit lähemalt."

Resto adus, et teda on heaks kiidetud ja teda tõmbas see aegade salapära:" Jah."

Terve seltskond mõistis, et toekate tegude juures pole vaja palju sõnu teha.

           

4.Resto sirutas jalad mõnusalt välja. Üleküpsenud sügisest oli märkamatult niiske ja vesine talv saanud, selline vettinud tunne poeb kontidesse isegi siis, kui pelgalt pilgu õue viskad. Restole olid alati lumised talved meeltmööda olnud, seepärast suhtus ta sellisesse "pole kala ega liha"-ilma põlgusega. Hoopis mugavam oli sellise ilmaga tugitoolis end välja sirutada ning mõelda, kui hea on, et ei pea välja minema. Samas mõistis ta, et selline ilm isegi suurendas hubasusetunnet... Mnjaa, isegi sellisest rämpsust ilmast saab kasu olla - tuli vaid asjadele teistmoodi vaadata.

  Selliselt ennast sisse seadnud, laskis Resto oma mõtteil ringi sibada. Ta mõtles kaugetele sõpradele, kes olid teda esimesel korral südamlikult vastu võtnud ning kohelnud kui pereliiget. Nende kirjavahetus kestis sellest kohtumisest alates vahelduva eduga. Resto teadis, et Melongil oli pruut külas käinud ning oodati pikisilmi järeltulijaid. Algul oli asi ärev olnud, sest polnud teada,  kas emane üleüldse tiinestuski, kuid nüüd oli asi selge. Ja mõne päeva pärast või juba homme peaks aset leidma see imeline sündmus. See oli Resto meelest juba selle pärast põnev, et siis peaks saama teada, kas Melong saab väärilisi järglasi selle emasega või...või nad ei sobi. Ahh, Resto oli sellele juba nii palju mõelnud, et tal oli tunne, nagu oleks ise tiine.

  Mõne kuu tagune tutvuskülastus Jürjo pere juurde oli veninud kahe päeva pikkuseks. Sellel ajal sai Resto teada rohkem Terinist ning Melongist. Jutustajaks oli ikka Jürjo ise.

  Melong oli kasvanud hirmuäratava kiirusega-seitsmekuuselt ulatus ta Terinile õlani, kaheksaselt võisid nad turjad kokku panna ja vahet neil enam polnudki. Melongil oli puudu vaid toekusest, millest Terinil omakorda puudust ei tulnud. Nii mõnigi kord üritas uljas Melong Terinit mänguhoos pikali joosta, sihtides oma õlaga Terini õlga, kuid ikka ja jälle põrkas ta  tagasi nagu oleks vastu seina jooksnud. Terin vaid mühatas selle peale. Kuid ta tundis, et kui nooruse uljus Melongis mehiseks sihikindluseks luustub, siis on temal, uhkel Terinil, aeg pikemate uinakutega tegelema hakata. Kuid see ei käinud nii lihtsalt, kui Jürjo oli arvanud. Tegelikult ei kujutanud ta ülepea ette, mis toimuma hakkab, kui Melongi jõud Terinist üle hakkab käima. Ta adus, et jõuproovimine tasapisi juba käib, kuigi paistis rohkem mänguna välja.

            Terin alustas oma igat ööd graniidirahnul istudes ning iga hommik leidis ta sealtsamast. See kivitükk oli talle asemeks pikkadel öödel, kui laanes huikasid öökullid, vahel hiilisid ümber maatüki huntide kiiskavad silmad. See kivi oli talle jahutuseks, kui päevad olid kuumad ning pikal taevakaarel uitav päike näis end sinna unustanud olevat. See kivi oli viimase kaheteistkümne aastaga pisut järele andnud - kivi katvad mügarikud olid tublisti kaotanud oma teravast nurgelisusest.

            Päevad ja ööd said teise tähenduse, kui Teriniga liitus asjakas Melong. Sellel tegelasel polnud agarusest puudu päeval ega öösel. Tema puhul ei kehtinud veel ütlus, et kes on laisk hommikul, see töötab hilise ööni. Terinil ei tulnud enam igavust tunda, sest Melongi jagus igale poole - metsa ja aeda, põõsaste alla ning Terinile turjale. Lõbusalt möödus aeg ning see oli Melongi jaoks otsast-otsani põnevust täis, vananev Terin ainult mõnules ja oli sellele rahmeldisele rohkem närimiseks-sikutamiseks. Kuni Melong kasvas ning mängud jõukatsumisteks muutusid. Terin hakkas oma kivist lavatsit rohkem enda omaks pidama ning trügis sinna hüpanud Melongi ikka üle ääre alla või üritas teda takistada kivile ronimast. Kuni tüdis sellest ning Melongile oma sügava häälega märku andis, et asi on tõsine. Melong tõmbuski tagasi ning jätkas oma tegemisi mujal. Kuid kivile enam ei kippunud.

            Jürjo oli seda kõike jälginud ning arvas, et sellega see piirdubki - koerad askeldasid ikka üheskoos, kuid magasid eraldi - Terin oma rahnu otsas, Melong kus juhtus.

Möödus umbes aasta. Jürjo nautis koos Jannega verandal õhtupäikest ning rüüpasid teed. Mõlema silmad jälgisid teisel pool õueservas kivirahnu juures toimuvat: Melong, kellest oli saanud uhke noor isane ja kes oli minetanud oma kutsikaliku käitumise, lähenes kivirahnule, endal turi kohevalt puhvis. Jürjo tajus, et midagi hakkab juhtuma. Terin tõusis istuli ja suunas oma koonu õhtupäikese punakatesse kiirtesse. Ta oli rahu ise. Janne sosistas:" Jürjo, mis sa..mis sa arvad?"

"Mmh, ma pole enam nii noor, et kõike teada, kuid ..see on huvitav," lausus Jürjo vaikselt.

Kui Melong oli rahnu juurde jõudnud ning seisatunud, tundis Jürjo, et pinge on muutunud talumatuks, ta oleks soovinud röögatada üle platsi midagi inimlikku. Kuid ta ei teinud seda. Sest Terin, kelle väärikast olekust ei olnud tunda vähimatki ärevust, oli püsti tõusnud, rahnult maha astunud, selle kõrval istet võtnud ja oma sügava pilgu uuesti kaugusesse suunanud. Melong seisis mõne pika hetke tema kõrval nagu segadusse sattunult, siis tõusis tema pea kuklasse ja kerge hüppega lendas koer kivile. Jürjo ja Janne istusid lummatult, sest nende silme all toimusid muutused, mis ei tundunud olevat igapäevased.

Nende silme all muutus Terin lihtsalt eakaks koeraks, Melongi hoiakusse sigines aga midagi eripärast, iseteadvat ja väga Terinlikku.

            Pärast seda õhtut polnud Terinit enam kauaks. Veel aasta saatis ta Melongi tegemisi, nagu jagaks oma elutarkusi, sest eaka kogemused kaaluvad alati üles noore teadmised, kuid suurema osa ajast meeldis talle lihtsalt pikutada. Kuni ühel sombusel suvehommikul ta enam ei tõusnudki. Jürjo leidis ta varahommikul ja esiteks oli mees pisut jahmunud, kuigi oli selle sündmuse tulekust täielikult teadlik.

"Nii, sinu kivi on nüüd lihvitud, mägilane," ohkas ta vaikselt.

Jürjo viis ta ühele graniidirahnule, mille sisse oli looduse poolt tekitatud  mõnus nõgu, kuhu aastate jooksul kogunenud paraja huumusekihi sisse ta koerale paraja pesa kaevaski. Pärast väsitavat tööd toetas Jürjo oma keskpaiga vastu suuremat kivi ning pomises pilku mõtlikult üle rahnult avaneva kauge vaate alla orgu suunates:"Kes seda oleks võinud arvata, et sina, Mountainer Terin, üle sellise avaruse igaveseks valvama jääd. Kes oleks võinud arvata..."

 Tagasi koju jõudes ütles ta Jannele: "Terin läks mägedesse." Janne mõistis.

           

Nüüd oli siis aeg niikaugel, et Resto peresse peaks tulema toekas täiendus. Resto oli ka Leila asjadega kurssi viinud, sest "ühe käega ei saa plaksutada" ja nüüd olid nad mõlemad põnevusest kõhevil.

Vahepealset aega olid nad täitnud sobiva nime valikul. Kuna nende tulevase mastifitüdruku esivanemad olid võimsad ja palju soetud mägedega, siis Resto meelest oli Leila ettepanek kutsikas Tada`ks nimetada päris sobiv. Muudesse pesakonna üleskasvatamisega seotud probleemidesse nad oma nina veel ei toppinud, kuigi Resto meelest oli see kõik äärmiselt huvitav. Sest nii paljust sõltus Enya ja Melongi järeltulijate saatus. Kuid teades, et teisi mitte usaldades ei usalda ka sind ennast keegi ning, et Jürjo ja Janne tunnevad end üpris kindlalt selles teemas, siis nad olid suutnud seda rahulikkust ka Restosse süstida. Jürjo oli öelnud, et algaja leiab alati rohkem võimalusi, kui ekspert. Seepärast usaldas Resto Jürjot ning ka Leilagi polnud enam teismeline, kes  otsustaks kaane järgi raamatu sisu üle.

            Vaikust lõhestas telefonihelin.

"Tada on sündinud," kostus Jürjo ärev hääl.

            Resto teadis Jürjo muidu rahulikku loomu, seepärast tabas ta sõbra hääles äreva tooni, kuid mis ei olnud midagi rahutukstegevat. Kohe sai ta teada põhjuse .

"Tadal on kolm õde ja kaks venda! Kuid peamine on see, et nad tunduvad olevat "ühe kuuse käbid"  - nad on ühesugused," hingas Jürjo telefonitorusse juba rahulikumalt, :"Aga eks aeg näita."

 Resto teadis, et aeg ei raiska ennast tühiasjadele. Ta mõtles, et küllap teab seda ka Tada. Ja ta naeratas.


 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

                                                                                                           

Yap väsinud. Ta sügavtumedad silmad  olid Lihvitud kivi harjumus sai Yap`ile selgeks juba
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [49] Sisupuu sitemap
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [68]
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [80]
Disainikodu: Kuidas kodulehele külastusi juurde saada?, Külastajate juurde saamiseks oleks  va.. [171]
Disainikodu: Ettevõtte alustamiseks vajalikud komponendid, Asjad mille peale peaks kindlasti mõtlem.. [173]
HandM: Külastus Kõveri puhkekeskusesse, Kõveri puhkekeskus asub Kilingi-Nõmme juures. See koht on just s.. [244]
euudised: Kuidas teada saada, mida tähendavad sinu unenäod?, Unenägude tähendused kui ka nende esinemine.. [377]
euudised: Puidu duum?, Erisikud ja erasektor ei ole aga ka ootele jäänud. Prognoosi järgi pannakse erame.. [524]
sven06: Mis hetkel vajasin raamatupidajat?,  .. [496]
shoppatargalt: Kuidas leida hea veebipood?, Ka Eestis on viimastel aastatel internetist ostlemine muutu.. [845]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [49] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [68] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [80] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Reede, 24. nov. 2017., kell 20:34 - parim aeg päevast
või tee uus
[2273] Blogi
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0727s