TAIGASSattusin nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Loomana taigas hakkas mulle hirmsasti meeldima ja

oblastis vaid lühiajalisel komandeeringul, aga see   METSLOOMANA TAIGASSattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Tšitaa oblastis vaid lühiajalisel komandeeringul, aga see metsik maa hakkas mulle hirmsasti meeldima ja ma jäin sinna aastate Loomana taigas   METSLOOMANA TAIGASSattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Tšitaa oblastis vaid lühiajalisel komandeeringul, aga see metsik maa hakkas mulle hirmsasti meeldima ja ma jäin sinna aastateks. Läksin ühte kütikolhoosi ja hakkasin taigas soobleid, nugiseid ja teisi karusnahaloomi küttides

Loomana taigas Ed Vecin esmaspäeval, 29. märtsil 2010., kell 18:01:06 Siberi fantaasialugu   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Tšitaa oblastis vaid lühiajalisel komandeeringul, aga see metsik maa hakkas mulle hirmsasti meeldima ja ma jäin sinna aastateks. Läksin ühte kütikolhoosi ja hakkasin taigas soobleid, nugiseid ja teisi karusnahaloomi küttides ringi kolama. Seal saigi minust Huntmees. Kord suve keskel taigas kolades sattusin ühe kaljulõhe juurde ja silmasin selle põhjas hundiperet - seal oli emahunt ja tema kolm kutsikat. Suur hunt näitas mulle kohe hambaid ja tegi urinaga selgeks, et ma ei tohi neile läheneda. Samas reetis lühike ulg, et soepere oli hädas - ise nad alangust välja ei saanud, all aga polnud ei vett ega süüa. Metsloomad olid nälja ja janu kätte suremas. Kätel ma muidugi kiskjaid välja tuua ei saanud, seepärast raiusin kirvega kaks kuiva lehist maha ning meisterdasin tüvest ja okstest primitiivse redeli. Lohistasin selle augu juurde ja lasin päästevahendi lauge kaldega alla. Kui emahunt selle juurde tuli ja redelit nuusutas, eemaldusin ma ja istusin ühele kivile. Natukese aja pärast ilmus susi, üks poeg hambus, augu servale ja kõõritas mind umbusklikult. Noogutasin talle nagu vanale tuttavale ja hunt volksas redelilt kalju taha. Hetke pärast ta naases ja mulle pilkugi heitmata ronis taas auku. Nii tõi ta kõik oma kutsikad välja. Kui emahunt viimase pojaga minema sörkis, hakkasin ennast minekule sättima. Järsku ilmus loom tagasi ja jäi vonkleva sabaga minu ette seisma. Ta tõstis käpa, nag

Loomana taigas

Ed Vecin esmaspäeval, 29. märtsil 2010., kell 18:01:06
Siberi fantaasialugu

 

METSLOOMANA TAIGAS

Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Tšitaa oblastis vaid lühiajalisel komandeeringul, aga see metsik maa hakkas mulle hirmsasti meeldima ja ma jäin sinna aastateks. Läksin ühte kütikolhoosi ja hakkasin taigas soobleid, nugiseid ja teisi karusnahaloomi küttides ringi kolama. Seal saigi minust Huntmees.

Kord suve keskel taigas kolades sattusin ühe kaljulõhe juurde ja silmasin selle põhjas hundiperet - seal oli emahunt ja tema kolm kutsikat. Suur hunt näitas mulle kohe hambaid ja tegi urinaga selgeks, et ma ei tohi neile läheneda. Samas reetis lühike ulg, et soepere oli hädas - ise nad alangust välja ei saanud, all aga polnud ei vett ega süüa. Metsloomad olid nälja ja janu kätte suremas.

Kätel ma muidugi kiskjaid välja tuua ei saanud, seepärast raiusin kirvega kaks kuiva lehist maha ning meisterdasin tüvest ja okstest primitiivse redeli. Lohistasin selle augu juurde ja lasin päästevahendi lauge kaldega alla. Kui emahunt selle juurde tuli ja redelit nuusutas, eemaldusin ma ja istusin ühele kivile. Natukese aja pärast ilmus susi, üks poeg hambus, augu servale ja kõõritas mind umbusklikult. Noogutasin talle nagu vanale tuttavale ja hunt volksas redelilt kalju taha. Hetke pärast ta naases ja mulle pilkugi heitmata ronis taas auku. Nii tõi ta kõik oma kutsikad välja.

Kui emahunt viimase pojaga minema sörkis, hakkasin ennast minekule sättima. Järsku ilmus loom tagasi ja jäi vonkleva sabaga minu ette seisma. Ta tõstis käpa, nagu seda teevad linnukoerad, ja hakkas mulle otsa jõllitama. Ma jahmusin: hunt pilgutas mulle silmi ja justkui näitas, et ma tema poole kummarduksin. Tegingi seda kõheldes. Hunt tuli minu näo ette, tõstis taas parema käpa ja asetas selle minu ninajuurele, nii et see puudutas mõlemat mu silma. Ja siis käis mu silmist mingi särtsatus läbi ning ma tõmbusin kohkunult tagasi. Metsloom aga näis rahul olevat - ta ulgus korra lühidalt ning kihutas siis kiiresti poegade juurde.

Olin omajagu looma sellisest tänulikkusest hämmeldunud ja läksin vaatama, kuhu hundipere kadus. Need aga sörkisid juba sopkanõlva pidi taigasse. Loomi jälgides mõtlesin tahtmatult, et tore oleks koos nendega joosta. Järsku juhtus minuga midagi imelikku - ma laskusin põlvili, ma nahk muutus karvaseks ja jäsemed väändusid ning mõninga valu saatel muutusin ma paari minutiga hundiks. Ronisin oma suureks jäänud ja kasututest riietest välja ning lasin kuuldavale võiduka ulgumise. Emahunt vastas, kuid minu juurde ei tulnud. Tema hääl kaugenes.

Sel hetkel aga hiilis mu südamesse hirm, sest hundiks moondumine on ju inimesele täiesti võõras asi ja eriti veel nõukogude inimesele, kes sellistesse asjadesse ei usu. Kui ma nüüd õudusega kiiresti inimeseks tahtsin jälle saada, toimuski vastupidine protsess. Ma tõusin püsti ja paari minutiga olin taas inimene, ainult et alasti. Mu riided vedelesid maas, kuhu olin nad jätnud.

Siis ma mõistsin, kuidas muundumine toimis - kui ma tundsin igatsust hundiks saada, siis ma selleks ka sain. Sama soov normaalseks muutuda tegi must taas inimese. Sellise võime oli mulle andnud emahunt.

Muidugi proovisin ma muundumist kohe korrata ja kui see töötas, jätsin oma riided ning läksin hundina hulkuma. See oli kummastav tunne - ma tundsin järsku kõikvõimalikke lõhnu, kümneid kordi paremini kui enne. Tundsin ka ilmamuutusi, õhuvoole, ühesõnaga kogu looduse pidevat liikumist, mida ma inimesena polnud tajunud. Järsku lõrahtasin, sest ligidalt jooksis mööda valgejänes. Tema lõhn ajas mulle söögiisu ja murdmistahtmise peale, kuid inimlik pool taltsutas mind ja ma hoidusin teda jälitamast. Tunnistan siiski, et hiljem andsin ma mitmel korral tapmishimule järele, murdsin metsloomi ja lasin toorel verisel lihal hea maitsta.

Mingil hetkel tundsin siiski, et uuest kogemusest esialgu aitab. Sörkisin tagasi oma riiete juurde ja muutusin taas tahte abil inimeseks.

Nüüd oli mu elu täiesti muutunud. Mõnel hetkel elasin, kui täiesti tavaline mees, siis aga loomastusin ja sööstsin kuuvalgesse taigasse loodust nautima. Nägin kõike seda, mida teisedki hundid, silkasin koos karjadega ringi ning patt tunnistada, nautisin ka emahuntide seltsi. Mind hämmastas tegelikult ka see, et hundid muutusid minu tulles kuidagi rahutuks, aga võtsid mind kohe omaks. Nad justkui teadsid, et ma pole üks neist, aga respekteerisid minu moondumist.

Siis juhtus see, mida ma polnud osanud karta. Ilmselt olid mu meeled ikka liiga inimlikud, sest kord silkasin ma taigas mööda ühest puuraidurist. Minu jaoks oli see justkui tavaline, et ma teist inimest ei kartnud. Järsku aga nägin, kuidas mees haohunnikult püssi haaras ja vaid kiire reageerimine päästis mu selgest surmast. Jooksin valuga inimese juurest minema.

Edasi läks kõik veelgi segasemaks. Ühel päeval istusin jõekaldal ja märkasin järsku saarmast. Loom plartsatas vette ja haaras seal suurest lõhest kinni ning vedas rabeleva kala liivajoomele. Tahtsin ühtäkki koos saleda saarmaga ujuda ja mu soov täitus -muutusin täpselt nagu varem hundiks, siis nüüd saarmaks. Vonklesin veeni ja hakkasin jahedas vees mõnulema. Hiljem jagasime teise elukaga tema lõhet.

Kolmas muundumine tuli siis, kui jäin öösel seisma kaku pesa all. Isakakk tuli lennuga ja põrutas mulle kuklasse. Järgmisel hetkel olin käpuli maas ja ajasin end vandudes jalule. Kakk istus seedriladvas ja huikas pilkavalt. Tahtsin talle vopsu eest kätte maksta ja järsku olingi suur kopsakas öökull. Muidugi läks mul kohe kättemaks meelest, selle asemel tõusin lendu ja nautisin öist taigat, ise rõõmust uhuutades. See oli uus, lummav kogemus.

Nii saigi minust taigaküti kõrval loom-lind. Mõistagi ei ajanud ma sedavõrd looduse rida, kui mu niiöelda liigikaaslased, vaid nautisin võimalust olla osake loodusest. Kahtlemata oli selles ohtusid - näiteks pidin kakuna põgenema kotkaste eest - kuid paras annus ettevaatust ja inimmõistust säästis mind.

Teisteks loomadeks ja lindudeks ma ei muundunud. Ales hiljem sain ühelt evengi šamaanilt teada, et kakk, hunt ja saarmas on siinsete rahvaste tootemloomad ja nendeks saavad moonduda ka Siberi taigahaldjad.


Võitlused loomariigis

Mõistagi ei jäänud taigas juhtunud kummalised sündmused inimestele märkamata. Pimedaks jäänud miilitsaülem rääkis vihast ja valust ulgudes teda rünnanud kakust, jättes aga märkimata, mida ta üldse metsalagendikul tegi. Edaspidi jälgisid taigas käijad hoolega puude võrasid ja suunasid iga lendu prahvatava linnu suunas püssiraua. Oli ilmselge, et lõhkitõmmatud kõriga mees oli kullaotsijad tapnud, kuid inimesi kohutas rohkem tundmatu metsloom kui inimkiskja ning hunti ja verist mõrtsukat märgates teinuks nad esimese lasu siiski soe poole. Jõel paadiga sõitjad jälgisid hoolega, kas keegi tundmatu vee all ei hiili, sest pääsenud röövpüüdja oli rääkinud läbinäritud ankruköiest. Ühesõnaga, rahvas hakkas hullupööra kartma tundmatuid ründajaid ja eelistas pigem seaduserikkujatele kaasa tunda.

Muidugi oli see mulle ohtlik. Olin juba harjunud kaksikelu elama ja metslooma või -linnu tegemised olid mul veres, seepärast pidin eriti ettevaatlik olema. Mulle soolati mitmel korral lask järele, nii kakuna lennates kui ka hundina joostes. Üks kuul puistas laiali peotäie mu sulgi, teine rebis turjalt hundinahatükikese. Palju kordi lebasin vaikselt põõsas, kui must möödusid valvsad jahimehed ja põgenesin ummisjalu, kui neil olid koerad kaasas. Paraku oskasin inimese mõistusega koerte eest jalga lasta. Vaid saarmana ei tundnud ma esialgu ohtu. Küll aga hakkasid päris hundid minust eemale hoiduma ja lõrisesid, kui neile lähenesin. Nad tajusid mind jälitavat ohtu, mis oli ohtlik ka neile. Kuna ma eemaldusin, siis kallale nad mulle siiski ei tulnud.

Kord sattusin taigas inimesena rännates ühe vana evengi peale. Too vaatles mind tähelepanelikult. Vanamehe pilk tegi mind valvsaks. Ta näis minu saladust teadvat ja kinnitas seda kohe sõnadega:

"Taigas maksab ettevaatlik olla. Siia on tulnud vana hunt, kes pole nagu tema jahitavgi päris metsloom. Kakku jahib kotkas, kes on selleks kaugelt kohale lennanud. Saarmas peaks hoiduma igivana röövkala eest, kes on sügava taigajärve võrendikest välja ujunud. Keegi on varjumaailma välja kutsunud," nende sõnadega vana šamaan kadus.

Taigat läbis sügav hundiulg, kuid erinevalt metsloomade ürgsest häälest, kõlas see võikalt ja hirmutavalt. Keegi jahtis mind. Siis kuulsin taeva alt heledat kotkakisa. Suur lind tiirles taevas ja uuris kõiki lendajaid. Ning jões märkasin vilksamisi suurt varju, mis libises kedagi otsides mööda jõepõhja.

Tahtsin väga teada, kes need tegelased oli välja kutsunud, kuid esialgu pidin vaenlastega hakkama saama ja siis võisin nende isandat otsima hakata.

Esimese lahingu andsin vees. Kord saarmana ujudes adusin lähenevat ohtu. Veetaimede vahele peitunult uurisin kristallselges taigajões ujuvaid kalu. Ja järsku ilmus nähtavale hiiglaslik haug. Ma polnud sellist kunagi näinud - pikkust võis tal olla umbes poolteist meetrit ja kala hiigelsuus võis näha üliteravaid hambaid. Haug ujus justkui kedagi otsides ning tema silmad sätendasid, kui ta minu poole vaatas. Peitusin ja lasin haugil minema ujuda.

Kui purikas naases, olin ma juba suure veealuse kivi otsas ja sulandusin selle tumeda pinnaga ühte. Just siis, kui kala kivi kõrvalt mööda ujus, hüppasin talle turjale ja lõin hambad kuklasse. Haug võpatas ja kihutas vääneldes vett mööda kiiresti minema, lootes mind seljast raputada, mina aga puresin üha sügavamale, et jõuda seljanärvini. Tunnetasin kala paanikat ja siis pühkis elukas mu pinnale tõustes ja ühe vee kohale kummardunud oksa alt läbi tormates oma seljast. Kui ma nüüd rünnakasendis, hambad irevil, teda ootama jäin, nägin vaenlast minu poole tuhisemas. Ta jäi mu ette seisma ja ma märkasin tema õelatest silmadest selget kurjuse helki. Aga minu ründamise asemel hakkas kala järsku tõmblema, pööras siis ümber ja loperdas minema. Ma ei hakanud teda jälitama, sest see võis endiselt väga ohtlik olla. Alles hiljem leidsin läheduses kaldaliivalt suure kalaluustiku - ilmselt oli haug mu hammustustesse surnud ja linnud-loomad olid ta puhtaks rookinud.

Hundiga mul nii lihtsalt ei läinud. Ta jälitas mind kõikjal taigas, kuid alati pääsesin ma napilt. Loom ilmus isegi mu kodu juurde, kui ma seal inimesena askeldasin - see näitas, et ta teadis minu moondumistest ja oli ilmselgelt libaelajas. Ma ei tohtinud temaga võideldes isegi haavata saada, sest siis muutunuks ma temasuguseks. Aga loom oli õudne, kui ta mäeseljakul verdtarretavalt ulgus ja loojuvas päikeses tema rõve kuju teravalt välja joonistus.

Lõpuks suutis libahunt mind siiski nurka suruda. Tema eest hundina põgenedes sattusin kuristiku serval lõksu - mu ees seisis ilast tilkuvate lõugadega ja teravate kihvadega ning hõõguvate silmadega elajas, taga aga oli järsak, millest surma saamata poleks keegi alla saanud. Hunt vaatas mind näljaste silmadega, limpsas keelt ja naeris. Jah, see oli kõige ehtsam naer, ja ta irvitas minu üle, teades, et mul pole pääsu.

Siis tekkis mu peas üks mõte ning ma nihutasin ennast ettepoole ja kõrvale, nii et mu selja taha jäi põõsas. Siis ajasin ennast neljale jalale püsti, karva seljale turri ja urisesin ähvardavalt. See oli selge väljakutse ja libahunt vastas sellele - ta hüppas mulle peale, et lõppvõitluses mu kõri läbi hammustada. Viimasel hetkel ma litsusin ennast maadligi ja hüppel loom tuiskas üle mu pea põõsasse. See aga kasvas just kaljuserval. Kostis räme röögatus, kui mu vaenlane sügavale kuristikku teravate kivide otsa prantsatas. Üle kaljuserva kiigates nägin veel tema verise kere viimaseid tõmblusi. Kaks vaenlast oli võidetud.

Üllatuslikult mul kotkaga võidelda ei tulnudki. Tegelikult passisin teda küll peale ja tabasin ta kord isegi ootamatult. Suur lind istus oksal ja puhastas sulgi, kui mina tema pea kohal õõnsuses rünnakuks valmistusin. Mul oli vaja vaid talle küünte ja nokaga kuklasse hoop anda. Järsku aga tundsin selle majesteetliku linnu vastu sümpaatiat ja loobusin tema tapmisest. Selle asemel tuhisesin uhuutades üle ta pea ja kadusin metsa vahele. Kotkas tuli kohe pikeerides mulle järele, aga tihedas lehestikus sain ta eest minema. Lendasin paika, kus ma tavaliselt inimeseks tagasi moondusin.

Just siis, kui ma alasti mehena riideid võtma küünitasin, maandus kotkas raske matsuga minu kõrvale. Põrkusin tagasi ja haarasin kirve järele, kuid lind ei mõelnudki mind rünnata. Ta ajas kaela sirgu ja hakkas kiiresti samuti inimeseks moonduma. Mõne hetkel pärast seisis mu ees noor naine. Linnusulestik oli muutunud rõngasrüüks ja lühikeseks, jalgu paljastavaks seelikuks, peas oli tal kiiver ja jalas saapad. Naine oli imeilus, kuid tema ilu oli ebamaine. Mu ees seisis valküüritar ja vaatas mind ainiti.

"Sa pidasid julgeid võitlusi. Su vastased olid samuti vaprad, aga sina olid parem. Minagi pidin sind tapma, aga kui sa otsustasid mind ründamata jätta ja seega kinkisid mulle elu, otsustasin ka mina edasisest võitlusest loobuda. Sõdalasena on mul õigus õilsusele samaga vastata. Ma lähen tagasi Põhjalasse. Tulin siia vaid selleks, et sulle austust avaldada ja öelda, et minu poolt sul enam ohtu pole."

Seda öelnud, naeratas naine ja vaatas mind pealaest jalatallani, eriti seda osa, mis meest meheks teeb. See oli mul kerkimas.

"Kes sa oled?" küsisin ma. "Olen üks viimastest valküüritaridest ja mu nimi on Sena," vastas neid ennast raudrüüst ja siis ka riietest vabastades. "Ja nüüd tule minuga siia murule. Ma pole ammu inimmehega olnud."

Kui me lõpetasime, lamas Sena naeratades murul, higipiisad rindade vahel pärlendamas. "See sõjakäik läks asja ette!" itsitas ta, suudles siis mind tuliselt, hüppas püsti ja hakkas riietuma. Varsti hõljus ta kotkana õhus, tõustes üha kõrgemale, kuni ta viimaks piiritusse taevasinasse kadus, jättes mu hinge kustumatu igatsuse.

Nüüd teadsin, et otsene oht mind enam ei ähvarda. Aga kuskil oli suurem oht mind seiramas, sest kotkas, haug ja libahunt oli taigasse kellegi poolt kutsutud. Keegi tahtis mind kindlasti hävitada ja oli ülimalt tõenäoline, et ta neist mõtetest polnud loobunud.


Nõia lõpp

Taigas hakkas nüüd midagi imelikku toimuma. Kui seni olid metsloomad ja -linnud minusse kui omasugusesse suhtunud, siis nüüd läksid nad mind nähes marru ja ründasid raevukalt. Mul oli tegemist, et nende käest pääseda ja sageli tulin ma rännakutelt sasituna koju. Mul oli nüüd ohtlik taigas liikuda, aga see oli mul juba veres.

Kui asi ikka väga hulluks läks, otsisin taas üles evengi šamaani, kes mind varemgi ohu eest oli hoiatanud. Vanamees ei tahtnud algul vedu võtta.

«Meil, šamaanidel, on omad reeglid ja üks neist ei luba sulle neist asjadest pajatada,» alustas ta. «Lisaks satun ka mina surmaohtu, kui sellest teada saadakse. Aga midagi ma sulle räägin, sest see asi läheb ülekäte.

Oli kord üks šamaan, Oiguuri. Ta oli väga suure väega ja tark. Mingil ajal tundis ta, et tahaks rohkem saladusi teada ja Võimeid omada. Aga ega šamaangi lõputult väge võtta saa, ta muutuks siis liiga võimsaks, seda aga Jõud ei luba. Siis hakkas Oiguuri musta maagiaga tegelema, sai aga keeldu rikkudes karistada, ja heideti šamaanide vennaskonnast välja. Sellest ajast tegelebki ta halbade asjadega. Ta on nõid, Kurjus ise, ja teeb kõigile liiga, kui vaid tahab.

Sinu võttis ta sihtmärgiks pärast seda, kui sa Hundilt muundumise võime said. See on šamaanide pärand, temalt aga võeti see ära. Ta sai vihaseks, kui üks surelik võime sai, tema aga ei saa enam muunduda. Et sa tema käsilased hävitasid, ajas ta veel eriti marru. Praegu üritab ta sul taigas liikumise võimatuks teha ja siis sind loitsude abiga hävitada.»

«Mida ma enda kaitseks teha saan?» pärisin ma hirmutundega südames.

«Sa pead ta hävitama. Siis on kogu loodus sulle tänulik. Aga see pole kerge. Esiteks on sul raske talle läheneda, sest kui sa liigud, hundi, saarma või kakuna, saab ta sind jälgida tema koopas oleva allika peegelpinnalt. Näed, ma annan sulle selle,» šamaan näitas mulle nahkpaela otsas olevat nahkvutlarit, millest ta koukis välja pisikese sinaka tooniga poolvääriskivi. «See kristall ei lase tal sind jälgida, see justkui peidab su. Aga seda saad kasutada vaid teda tapma minnes, sest kui sa hakkad pidevalt tema vaatest kaduma, aimab ta, et sa saad end peita. Siis on ta ettevaatlik ja pidevalt valvas. Ja teada saades tapab su abistajad, seega ka minu. Kordan, kivi kasuta ainult siis, kui oled talle tapmiseks lähenemas.»

«Kus see nõid elab?» küsisin ma.

«Ma ei tea seda. Keegi ei tea seda!» vastas šamaan. «Olen selles koopas käinud, aga sinna pääs oli loitsudega varjatud. Sa pead riskima ja ise otsima. Maagiat sa tunnetad, see teeb ärevaks ja ajab karvad turri. Kui sa hundina lähed.»

«Kuidas ma ta tappa saan?» pärisin uuesti.

«Ta on nõid ja tappa saab teda vaid tulega. Sa pead selleks mingi mooduse leidma, mina sind aidata ei saa. Ja nüüd mine, olen sulle niigi palju rääkinud.» Vanamees rehmas käega.

Järgnesid mitu nädalat ohte täis otsingud, kuid viimaks leidsin ma Oiguuri koopa. See asus järsul mäeküljel ja algul oli raske uskuda, et sinna keegi üldse pääseb. Hiljem leidsin kividesse raiutud salatrepi, aga siiani on mul raske uskuda, et Oiguuri suutis seda järsku rajatist kasutada.Ma tundsin ka seljandikult tulevat külma hingust, mis tähendas kaitseloitsu, kuid oma võimega tundsin selle ära ja hoidusin esialgu eemale. Koopast andis märku ka nõrk valguskuma, mis lähtus koopast.

Ja siis lendasin ma kakuna Oiguurit tapma. Kõigepealt tegin ringi taigas ja muutusin siis taas inimeseks, et nõid arvaks, nagu olen selleks ööks retked lõpetanud ja ta minetaks valvsuse. Inimesena panin kristalli kaela ja kakuna oli see kindlalt ümber ma linnukaela. Kui ma koopale lähenesin, tundsin taas musta maagia halvavat hingust, kuid vääriskivi kaitses mind.

Muidugi ei lennanud ma koopasse peasissekäigust, vaid otsisin ühe kitsa käigu selle ülemises osas. Natuke aega selles tatsanud, nägin nõia koobast kogu selle hiilguses.

Koobast valgustas leeasemel lõõmav lõke, mille kohal podises raudkonksu otsas asuv pada. Lõkke ääres askeldas Oiguuri - muldvana vanamees, kortsus näo, õelate silmade ja krõnksus sõrmedega nahkadesse mässitud nõid, kes samas oli üliohtlik. Tema elamine oli askeetlik: nõid magas okstele heidetud arvukatel loomanahkadel ja süüa tegi leel. Siiski polnud ta mingi minevikust tulnud tegelane - seintele kinnitatud riiulitel võis näha klaaspudeleid ja purke, metallnõusid ning seal rippus ka kõige tänapäevasem kaheraudne jahipüss.

Oiguuri viskas aeg-ajalt katlasse mingeid taimi, pobises omaette ja heitis siis pilgu allikaveele. Taipasin, et ta vaatas veepeeglilt, kas ma mitte taigas pole.

Kuidas vanameest tappa, tuikas mu peas mõte. Nõid kummardus aeg-ajalt lõkke kohale, et katlas podisevat segu segada. Kui annaks talle tiibade ja küünistega hoobi, et vanamees lõkkesse kukuks? Ei, seal saab ta ruttu välja ja loitsib siis mu ära. Vaja on midagi kindlamat!

Siis märkasin vanamehe pea kohal riiulil suurt purki, milles tundus olevat õli, ilmselt taimeõlist ja loomarasvast segatud vedelik, mida on hea kohe pannile valada. See andiski mulle hea mõtte.

Kui nõid taas paja kohale kummardus, tõusin ma lendu ja pikeerisin ettesirutatud küünistega otse tema peale. Minu kohalolu ta ei tunnetanud, küll aga kuulis vanamees ilmselt tiivavuhinat ja vaatas üles. Märkasin ta kohkunud pilku ja andsin siis vaenlasele paraja vopsu kuklasse, mis paiskas Oiguuri neljakäpukile leeasemele. Kostus võigas valukarje. Nõid komberdas leeasemel, püüdes kiiresti leekidest pääseda. Tõusin taas lendu ja paiskasin riiulilt alla klaaspurgi õliga. See purunes kildudeks ja õli lendas põrandale laiali, kusjuures tilgad paiskusid nii lõkkesse kui ka vanamehe riietele. Järgmisel hetkel lahvatas kogu õliloik põlema ja kohe oli leekides ka vanamees, kes oli juba leeasemelt minema pääsenud.

Oiguuri üritas põlevaid nahku seljast saada, kuid ei saanud neid koos hoidvat nööri lahti. Tema vigisemise järgi sain aru, et tema ihu juba kärssas. Nõid üritas ennast allikasse heita, kuid vesi kadus lohust järsku, nagu oleks keegi punni eest tõmmanud. Vanamees sööstis nüüd leegitseva tõrvikuna koopasuule ja kukutas ennast jõkke, mis voolas mäeseljandiku all.

See teda siiski ei päästnud, sest nõid kukkus kividele ja jäi sinna surnuna ja endiselt leegitsevana lamama. Tegin tema kohal tiiru ja lendasin siis minema, sest koopast paiskusid leegid - seal põlesid nahad, oksad ja muu, mis põleda sai.

Tagasi lennates tundsin ennast ühtäkki halvasti. Kartsin juba, et ehk tabas mind vanamehe loits, sest nõid oli üritanud valust hoolimata midagi pobiseda. Siiski jõudsin õnnelikult pärale, muutusin taas inimeseks ja lonkisin koju. Kehv tunne oli üle läinud.

Kui ma järgmisel päeval üritasin hundina taigasse joosta, ei tulnud see mul välja, kuidas ma ka ei üritanud. Jahmununa mõistsin järsku, et olen hundi antud Võime kaotanud. Ilmselt sain selle vaid nõia tapmiseks ja tema hukk muutis minu moondusmisvõime mittevajalikuks. Selliseid asju ei anta nalja pärast, sest inimeste puhul võib kõik ruttu kontrolli alt väljuda. Seda tõestas Oiguuri juhtum.

Hulkusin kaua igatsedes taigas, lootes, et mulle antakse taas Võime. Olin selle nimel valmis jällegi võitlema kurjuse vastu. Aga kõik jäi endiseks ja kurvana lahkusin ma taigast. Kristalli andsin siiski ennem evengi šamaanile tagasi.

TAIGASSattusin nõukogude aja lõpus. Tegelikult käisin Loomana taigas hakkas mulle hirmsasti meeldima ja
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2744]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3417]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11337]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3097]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2858]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4600]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27687]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:41 - parim aeg päevast
või tee uus
[2744] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0562s