Lootusetu muutus thinking kolmapäeval, 27. jaan. 2010., kell 01:58:34 Lootusetu muutus, muutumatu lootus. Kes meist ei tahaks vahepeal oma ellu mingisugust uut, põnevat? Kaldun arvama et meist igaüks vahetevahel, mõni tihedamini, mõni harvemini, sooviks oma elus midagi muuta. Aga, kui paljud meist tegelikult midagi asja ette teevad? Suuremale osale arvatavasti jääb see unistuseks. Ehk puudub julgus, et suurem samm muutuseks ettevõtta, ehk ei ole lihtsalt võimalust. Põhjuseid on palju. Kujutleme paremat elu, paremat tuleviku. Kerides mõned aastad oma elust tagasi, leiad ennast samamoodi, õhtul, voodis lamades, und oodates, unistamas paremast homsest, ilusamast tulevikust. Ja kiirelt kui hetke tagasi minna, kas elame praegu seda elu millest unistasime aastaid tagasi? On hetki, mil tõesti oled kõigega rahul oma elus. Aga no varem või hiljem, see muutub. Aga elu ongi selline- üles alla üles alla.. Muidu hakkaks igav, kui koguaeg oleks kõik nii kuidas soovid. Ei oska ju tunda rõõmu asjadest, mis on olemas 24/7. Vaja natukene negatiivsust et tunda positiivsusest rõõmu. Et osata hinnata seda mida on raskem kätte saada. Kui kõik tuleks nüüd ja kohe, ei oleks selle väärtus sama kui pika vaevaga teenitud. Elus on nii palju hetki, kui tunned et ei ole rahul. Aga miks ikkagi kasutame rohkem energiat negatiivsetele asjadele, ja positiivsetele märksamalt vähem. Mõned alustavad kirjutamist siis, kui on mures, kui on õnnetu, kui on süda murtud.. kas kirjutate ka sellel hetkel kui kõik on kõigest paremini? Olen ka üks nendest, kes tahab oma
mõttelõng precem tas ir papira maisini izgatavotu
Papira maisini apdrukas un Papira maisini apdrukas un apdares variantu ir loti daudz popieriniù mai¹eliù spaudù ir apdailos variantù be galo daug
popieriniai mai¹eliai populiari pakuotì dovanoms ir çvairioms prekìms
Lootusetu muutus
thinking kolmapäeval, 27. jaan. 2010., kell 01:58:34
Lootusetu muutus, muutumatu lootus.
Kes meist ei tahaks vahepeal oma ellu mingisugust uut, põnevat? Kaldun arvama et meist igaüks vahetevahel, mõni tihedamini, mõni harvemini, sooviks oma elus midagi muuta. Aga, kui paljud meist tegelikult midagi asja ette teevad? Suuremale osale arvatavasti jääb see unistuseks. Ehk puudub julgus, et suurem samm muutuseks ettevõtta, ehk ei ole lihtsalt võimalust. Põhjuseid on palju.
Kujutleme paremat elu, paremat tuleviku.
Kerides mõned aastad oma elust tagasi, leiad ennast samamoodi, õhtul, voodis lamades, und oodates, unistamas paremast homsest, ilusamast tulevikust. Ja kiirelt kui hetke tagasi minna, kas elame praegu seda elu millest unistasime aastaid tagasi?
On hetki, mil tõesti oled kõigega rahul oma elus. Aga no varem või hiljem, see muutub. Aga elu ongi selline- üles alla üles alla.. Muidu hakkaks igav, kui koguaeg oleks kõik nii kuidas soovid. Ei oska ju tunda rõõmu asjadest, mis on olemas 24/7. Vaja natukene negatiivsust et tunda positiivsusest rõõmu. Et osata hinnata seda mida on raskem kätte saada. Kui kõik tuleks nüüd ja kohe, ei oleks selle väärtus sama kui pika vaevaga teenitud.
Elus on nii palju hetki, kui tunned et ei ole rahul. Aga miks ikkagi kasutame rohkem energiat negatiivsetele asjadele, ja positiivsetele märksamalt vähem.
Mõned alustavad kirjutamist siis, kui on mures, kui on õnnetu, kui on süda murtud.. kas kirjutate ka sellel hetkel kui kõik on kõigest paremini?
Olen ka üks nendest, kes tahab oma ellu muutust. Unistasin hetk tagasi, et tahaks muuta kõike, absoluutselt kõike, alates nimest kuni juuksevärvini, elukohani, kõike tahaksin muuta. Aga kas on võimalik alustada täiesti algusest? Teiste eest võib ju põgeneda, minna sinna, kus keegi sind ei tunne, ei tea sinu vigu, võid olla see kes tahaksid olla. Aga enda eest ju põgeneda ei saa, sisemiselt tead siiski kes oled, mida teinud oled. Tehtud (kahjuks) tegemata ei saa. Aga see ongi võibolla kõige point ja idee, et õppida asjadest, enda tehtud vigadest, ja targemad meist ka oskavad teiste vigadest õppida. Andke andeks, aga mina oma vigadest õppinud eriti ei ole. Aga usun, et nende nägemine ja uuesti tegemise vältimine on ka suur edusamm minu enda juures. Ehk tuleb ka see kaunis päev, mil ma oma vigasid ei korda enam. Võibolla sisemiselt ei mõtlegi et see tehtud oleks viga olnud? Kes teab.
Nagu on armastusegaki.
Inimesed armastavad, ka vastutahtmist. Mõistus teab, et see ei ole Sulle heaks. Aga süda armastab ikkagi. Keegi on sulle meeletult haiget teinud, meeletult. Aga mida teed Sina? Armastad edasi.
Muud moodi ei saa. Mõned saavad. Mõned ei saa. Teiste eest ma ei räägi, enda eest, ehk mina ei saa sellega hakkama. Võibolla peitub põhjus jälle selles, et ma tegelikult ei tahagi - lõpetada armastamast.
Õnne hetki on elus palju? Meenutades, milline on see hetk õnne, mida oled kogenud? Mis on õnn, kas hetkeline emotsioon, või pikemal perioodil tuntud emotsioon?
"Olin nii meeletult armund, tema oli ka. Nii hästi on meeles, kuidas enne kui ma õhtusesse vahetusse minema hakkasin, aknast välja vaadates, nägin kuidas mehe auto parki kihutas. Panin riidesse, ja mõni minut hiljem jooksis mees tuppa ise hingeldades. Tuli ja kallistas, ütles et tahtis mind veel näha enne kui ma lähen"
Selline oli viimane hetk mida ma piltselgelt mäletan ajast, mil ma olin veel õnnelik. Ma ei ütleks, et ma hetkel kurb oleksin, või oma eluga mitterahul. Aga on ikka asju, mida tahaks muuta, ja loodaks et oleks paremini. Olen siiski rahul. Elu läheb nii nagu ta läheb.
Väike muutus, väike erinev otsus, võib muuta samas niii meeletult, ja samas mitte midagi. Ja oodatud ning plaanitud muutus, ei muudagi midagi niipalju kui taheti.
Minul on olnud otsustavad, need kõige pisemad asjad elus, mis on praeguseks kõige rohkeim asju muutnud. Mis on hetkel kõige olulisemad muutused olnud, ja ei- need ei ole positiivsed.
Kõik on allamäge läinud, väga pikka aega. Aga, ise supi keetsin, ise söön ka. Head Isu!
Ei vahepeal oma ellu mingisugust uut, Lootusetu muutus mõni harvemini, sooviks oma elus Samast žanrist
Samalt autorilt
Lisa enda kommentaar:
Kolmapäev, 10. märts 2010., kell 21:40 - parim aeg päevast
RSS