Siis läbi. Natuke pelgan seda sõna:kool. Lõpp, algus... tagasitulekut, kuid nüüd äkki on

Lõpp, algus... mariposa neljapäeval, 1. juunil 2006., kell 22:19:12 Iga alguse ja lõpuga assotsotseeruvad meil erinevad mõtted, ideed, emotsioonid. 9 koolikuuga suudad sa end viia nii rutiini ja plaani, et kuidagi teisiti tundub naljakas. Aga siiski kuidas peale muutust hakkama saada? Pisike kartus... Nüüd ta siis ongi läbi. Natuke pelgan seda sõna:kool. Äkki tuleb veel tagasi. Ei, ma ei karda seda tagasitulekut, kuid nüüd äkki on nagu see vabadus ja rõõm ja puhkus käes. See on minu jaoks mu viimane vaheaeg koolis, gümnaasiumis. Mõnes mõttes kurb, samas võib-olla ongi parem, kui tunnetame iga hetkega, et aeg liigub edasi. Meil on koolis ja ühiselamus selline armas kallistamise traditsioon. Täna sealt lahkudes tundsin, et ei taha mõnesid inimesi kallistada. Minus oli nagu midagi halba nende vastu ja see tunne üllatas mind. On vaja veel väga palju tööd teha, et saada kellekski eriliseks. Selleks tuleb aga minetada sellised tunded nagu viha, kadedus, hirm... Raske on tunda, et pole nende tunnetega ikka hakkama saanud, kuid on hea teada oma vigu ja asju, mille kallal peab veel vaeva nägema. Algab suvi. Ma olen kuidagi nii harjunud, et kõik kolm suvekuud on minu jaoks vabad. Olen varasemalt tööd ka teinud: hoidnud lapsi või mõnes kohvikus töötanud, kuid seekord tegin endale spetsiaalselt suve vabaks. Seekord tahan tööd küll teha, aga siis juba endaga. Käisin täna mehhiko toitu söömas. Jälle üks huvitav kogemus ja emotsioon. Istusin seal lahedas söögikohas ja mõtlesin, et kõigest 5 tundi tagasi tegin ma rootsi keele eksamit. Naljakas oli siis, kui see valge paber

Lõpp, algus...

Nüüd ta siis ongi läbi. Natuke pelgan seda sõna:kool. Äkki tuleb veel tagasi. Ei, ma ei karda seda tagasitulekut, kuid nüüd äkki on nagu see vabadus ja rõõm ja puhkus käes. See on minu jaoks mu viimane vaheaeg koolis, gümnaasiumis. Mõnes mõttes kurb, samas võib-olla ongi parem, kui tunnetame iga hetkega, et aeg liigub edasi.
Meil on koolis ja ühiselamus selline armas kallistamise traditsioon. Täna sealt lahkudes tundsin, et ei taha mõnesid inimesi kallistada. Minus oli nagu midagi halba nende vastu ja see tunne üllatas mind. On vaja veel väga palju tööd teha, et saada kellekski eriliseks. Selleks tuleb aga minetada sellised tunded nagu viha, kadedus, hirm... Raske on tunda, et pole nende tunnetega ikka hakkama saanud, kuid on hea teada oma vigu ja asju, mille kallal peab veel vaeva nägema.
Algab suvi. Ma olen kuidagi nii harjunud, et kõik kolm suvekuud on minu jaoks vabad. Olen varasemalt tööd ka teinud: hoidnud lapsi või mõnes kohvikus töötanud, kuid seekord tegin endale spetsiaalselt suve vabaks. Seekord tahan tööd küll teha, aga siis juba endaga.
Käisin täna mehhiko toitu söömas. Jälle üks huvitav kogemus ja emotsioon. Istusin seal lahedas söögikohas ja mõtlesin, et kõigest 5 tundi tagasi tegin ma rootsi keele eksamit. Naljakas oli siis, kui see valge paber oli minu ees ja ma tegin grammatikaülesandeid. Peatusin hetkeks ja ütlesin:"Sa saad hakkama, ära pabista, naerata!" Tegelikult ma ei pabistanudki väga, aga siis seda eksamit tehes hakkasin mõtlema, miks mul sel aastal kõigest nii ükskõik olnud on. Võib-olla on üks teatud isik oma elufilosoofia ja tunnetega mulle korraliku ajuloputuse teinud. Võib-olla... Mina olen aga lasknud sellel endasse tulla, sest kõik on olnud minu enda valik.
Suvi, suvi, suvi. Praegu küll suve tunnet pole, sest väljas sajab vihma... Kuid seegi meie suve ilus osa.
Ma tahan kõigile soovida soovide täitumist. Päikest, pehmet vihma, naeru ja armastust! Siis läbi. Natuke pelgan seda sõna:kool. Lõpp, algus... tagasitulekut, kuid nüüd äkki on

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Laupäev, 22. sept. 2018., kell 21:56 - parim aeg päevast

[3074] Blogi

Loomisaeg 0.0382s