Vaanitarid Skandinaavia mägedesPõgenen kurja kasuisa eest Lugu lasta. Põhjus selleks oli üks

lugu algas sellega, et ma otsustasin   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedesPõgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu algas sellega, et ma otsustasin kodunt jalga lasta. Põhjus selleks oli üks ja arusaadav: ma tundsin ennast oma pere juures halvasti, Lugu   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedesPõgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu algas sellega, et ma otsustasin kodunt jalga lasta. Põhjus selleks oli üks ja arusaadav: ma tundsin ennast oma pere juures halvasti, mind kiusati ja peksti. Vägivallatsejaks oli minu kasuisa, pikk, hallipäine, lühikese habemega mees

Lugu Ed Vecin reedel, 24. aprillil 2009., kell 15:57:36 lisa   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu algas sellega, et ma otsustasin kodunt jalga lasta. Põhjus selleks oli üks ja arusaadav: ma tundsin ennast oma pere juures halvasti, mind kiusati ja peksti. Vägivallatsejaks oli minu kasuisa, pikk, hallipäine, lühikese habemega mees, kes tuli ema juurde elama kahe aasta eest. Mind vihkas ta juba algusest peale ja mina teda samuti. Teismelisena andsin mehe igale solvavale ütlusele samasuguse vastuse ja sain selle eest sageli hoobi. Kasuisa oskas lüüa nii, et jälgi ei jäänud, minust aga polnud talle vastast. Samas oli mees osav manipulaator, ta rääkis emale enne mind, kui halvasti ma käitun, kuidas ma talle vastu haugun ja vajalikke töid ei tee. Sellesse logardisse meeletult armunud ema uskus teda ja hurjutas ning karistas hoopis mind. Nii polnud kümne küünega kasuisast kinni hoidvast emast mulle abi, pigem vihkas temagi mind, sest kartis, et järjekordne mees võib ta maha jätta. Kasuisa oli mulle kord näkku öelnud, et võtab mu ema naiseks, aga minul nende peres kohta pole, ning lubas mu elu põrguks teha. Kuivõrd põrgu see juba oligi, otsustasingi kodunt põgeneda. Sellest sai minu elu eesmärk. Algul mõtlesin põgeneda Stocki ehk siis Stockholmi, aga mõtlesin siis ümber. Esialgu otsustasin minna hoopis Skandinaavia mägedesse, kust keegi mind otsida ei oskaks. Oli just maikuu keskpaik, sügiseni saan ikka vabas looduses hakkama, siis võib edasi Stocki suunduda. Teadsin ka kohta kuhu minna - see oli ilus ja karm mägiala pimeda

Lugu

Ed Vecin reedel, 24. aprillil 2009., kell 15:57:36
lisa

 

Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes

Põgenen kurja kasuisa eest
Kogu lugu algas sellega, et ma otsustasin kodunt jalga lasta. Põhjus selleks oli üks ja arusaadav: ma tundsin ennast oma pere juures halvasti, mind kiusati ja peksti. Vägivallatsejaks oli minu kasuisa, pikk, hallipäine, lühikese habemega mees, kes tuli ema juurde elama kahe aasta eest. Mind vihkas ta juba algusest peale ja mina teda samuti. Teismelisena andsin mehe igale solvavale ütlusele samasuguse vastuse ja sain selle eest sageli hoobi. Kasuisa oskas lüüa nii, et jälgi ei jäänud, minust aga polnud talle vastast. Samas oli mees osav manipulaator, ta rääkis emale enne mind, kui halvasti ma käitun, kuidas ma talle vastu haugun ja vajalikke töid ei tee. Sellesse logardisse meeletult armunud ema uskus teda ja hurjutas ning karistas hoopis mind. Nii polnud kümne küünega kasuisast kinni hoidvast emast mulle abi, pigem vihkas temagi mind, sest kartis, et järjekordne mees võib ta maha jätta.
Kasuisa oli mulle kord näkku öelnud, et võtab mu ema naiseks, aga minul nende peres kohta pole, ning lubas mu elu põrguks teha. Kuivõrd põrgu see juba oligi, otsustasingi kodunt põgeneda. Sellest sai minu elu eesmärk.
Algul mõtlesin põgeneda Stocki ehk siis Stockholmi, aga mõtlesin siis ümber. Esialgu otsustasin minna hoopis Skandinaavia mägedesse, kust keegi mind otsida ei oskaks. Oli just maikuu keskpaik, sügiseni saan ikka vabas looduses hakkama, siis võib edasi Stocki suunduda. Teadsin ka kohta kuhu minna - see oli ilus ja karm mägiala pimedate metsade, kaunite mägijärvede, kärestikuliste jõgede, mäginiitude ja kõrgete kaljudega, täis salapära. Olime kunagi seal matkal käinud, sest meie geograafiaõpetajale meeldis õpilasi Rootsi eri osadesse matkama viia. Seal oli üks kõrge mägi, mille tipus veel jaanipäevalgi lumi valendas. Koht oli turistide hulgas populaarne ja nende tarvis oli nõlvadele ehitatud mitu mägionni, millest ühes ka meie grupp ööbis. Sinna ma kavatsesingi elama minna.
Tegelikult oli selle kohaga seotud üks hiljutine müsteerium. Nimelt jäi eelmisel suvel sealkandis kaduma kaks matkarühma. Neist leiti vaid kolme mehe laibad. Kaks noorukit ja neli naist jäidki kadunuks, kuigi otsingud olid laialdased. Ka leitud surnukehad äratasid kahtlust. Nad olid justkui kõrgelt kaljult alla tõugatud või visatud ja kividel surma saanud, nende juurest ei leitud üldse kaasavõetud varustust ja lisaks oli üks meest hoopis teisest grupist. Liikusid jutud suuremat sorti tapatööst ja kuna tragöödia põhjust välja ei uuritudki, keelas sealne omavalitsus matkagruppidel mägialale minna. Mina siiski otsustasin seda teha, sest millegipärast ma ei kartnud.
Kui kasuisa ja ema kord meie väikelinnast naabruses asuvasse maakonnakeskusesse kauplusi külastama sõitsid, hakkasin ma tegutsema. Suurde matkaseljakotti panin magamiskoti, teki, varuriideid ja pesu, sööginõusid, noa, väikese kirve, binokli, taskulambi, tikud ja palju muudki, mida arvasin looduses vaja minevat. Õlakotti ladusin söögikraami, mida kodunt leidsin: lisaks tavalistele toiduainetele ka konserve, kuivaineid, pakisuppe ja muud, millest süüa saab teha. Siis suundusin garaazi, et kasuisale viimane käkk keerata.
Nimelt olin kord pealt näinud, kuidas kasuisa kelleltki võõralt mehelt paki raha sai. Marjapõõsa varjus lesides - ema polnud kodus ja kasuisa arvates polnud ka mind - kuulsin ma, kuidas võõras ütles, et toogu kasuisa veel kaupa, siis saab rohkem raha. Ilmselt oli tegemist mingi ebaseadusliku äriga. Kui muidu tõi juhutöödest elatuv kasuisa teenistuse viimase öörini koju, siis seda raha ta emale ei andnud. Talle järele hiilides ja garaazi aknast piiludes nägin, kuidas mees võttis seinast telliskivi ja asetas raha õõnsusesse. Seda tühjendama ma läksingi.
Leidsin õige koha üles ja kiskusin telliskivi eest. Mu käsi puutus kohe paksu rahapaki pihta, aga selle all oli ka midagi metalset ja külma. Raha nähes vilistasin - selles oli tuhandeid kroone. Sellest jätkub mulle kauaks, mõtlesin. Siis pistsin käe jälle salapaika ja oma üllatuseks leidsin sealt 38-se Smith &Wessoni revolvri koos padrunipakiga. Kurat, kasuisa on vist mingi tõsine kurjategija! Hakkasin natuke ema pärast kartma, aga omi plaane ei muutnud. Panin ka relva pihta ning telliskivi oma kohale tagasi.
Toas võtsin lehepakist mitu viimase nädala ajalehte ning tõmbasin markeriga joone ümber umbes sellistel kuulutustel: "Üürin toa õppivale noormehele  Stockholmis." Las arvavad, et otsin Stockis elukohta! Siis kirjutasin arvutis kirja politseile ja soovitasin kasuisal silma peal hoida, sest ta ajab mingit kahtlast äri. Igal juhul makstakse talle suuri summasid!
Kui ma kottidega mööda tänavat patseerisin, nägid mind paljud tuttavad. Ütlesin neile, et sõidan kauemaks ajaks Stocki - seda oli vaja, et mind mujalt otsitaks. Siis läksin linnast välja ja hakkasin hoopis vastassuunas hääletama. Varsti tuligi sobiv auto. See oli Norra numbrimärgiga rekka, mis sõitis põhja poole. Norrakas ei oskaks lehekuulutuste peale mind ära tunda ja sellest politseile teatada.
Veoauto pidas minu tõstetud käe peale kohe kinni - kaugsõidujuhid tahavadki seltsi, et üksi ei peaks sõitma. Algul rääkisin mina rootsi, tema norra keeles, siis aga avastasime, et oskame mõlemad inglise keelt. Igal juhul kulges reis edukalt ja meil mõlemal oli lõbus. Rääkisin juhile kõikvõimalikke naljakaid lugusid ja tema vastas samaga. Aeg läks ruttu.
Juht rääkis, et sõidab algul Kirunasse ja siis sealt edasi Põhja-Norrasse. See oli mulle ülimalt soodne, sest isegi kui mingil ajal mind kadunuks kuulutatakse, on norrakas siis juba kodumaal ega saa politseile öelda, et mind sõidutas.
Maha läksin veidi enne väikest alevikku, kust valge tipuga mägi oli hästi näha. Asulasse ma esialgu ei läinud: kunagi pean nagunii sinna oma toiduvarusid täiendama minema ja parem on, kui nad siis mind esimest korda näevad. Muidu hakkavad aru saama, et see võõras poiss on sealkandis varemgi olnud. Las see tõdemus jääb hilisemaks.

Hakkan mägedes elama
Läksin mägedesse mööda radu, mille olid tallanud matkajad ja kütid. Nautisin täiega karmi mägimaastikku, kohisevaid jõgesid, kauneid järvesilmi, hingematvaid vaateid orgudele ja metsadele. Mu senine elu oli justkui seljataha jäänud. Ööbisin puude katvas varjus magamiskotis ning jätkasin hommikul teed.
Mägionni jõudsin ühel pärastlõunal. Panin kotid maha ja avasin ukse. Oli kohe näha, et majakeses polnud kaua käidud - kõik kohad olid tolmu ja ämblikuvõrke täis. Võtsin luua ja pühkisin onni puhtaks, siis ohverdasin ühe T-särgi kaltsuks ja toonud ämbriga ligidalasuvast allikast vett, küürisin põrandad puhtaks. Nüüd võisin sisse kolida. Ma paigutasin oma asjad niimoodi laiali, et need käepärast oleks, panin magamiskoti ühele lavatsile, tegin pliidi alla tule ja valmistasin endale sooja süüa ning keetsin ka kohvi. See oli mu esimene päev uues elukohas.
Saabus öö. Kustutasin petrooleumlambis valguse, pugesin magamiskotti, tõnbasin ka teki peale, ja kuulasin väljast kostvaid hääli. Korraga muutus üksi mägedes olemine jubedaks - pimedusest kostis mitmesuguseid võikaid hääli, alates kellegi halamisest ja lõpetades valukarjetega. Surusin revolvri pihku ja värisesin teki all. Mitmed hääled kuulusid ilmselt siiski loomadele ja lindudele, kuid paljusid ei osanud ma küll looduse osaks pidada. Magama jäin alles vastu hommikut.
Kui ma ärkasin, oli päike juba kõrgel. Eelmise öö hirmud tundusid nüüd juba naeruväärsetena. Jätkasin mägionni muutmist koduks ning läksin siis uitama. Mu uus elu meeldis mulle väga.
Möödus kaks nädalat ja ma otsustasin matkata alevikku, et toiduaineid juurde osta. Mul vedas taas - kui ma sealsesse poodi läksin, olid saabunud just kaks turismibussi ja mind võeti ühena reisijatest, kuigi ma ostsin suurel hulgal toiduaineid, mida teised ei teinud. Nemad piirdusid peamiselt karastusjookide ja snäksidega. Keegi ei tundnud minus ära põgenikku, keda ilmselt juba taga otsiti.
Kui ma mõne päeva möödudes taas oma mägionnile lähenesin, tabas mind üllatus. Maja trepil istus keegi. Mu pähe tuli kohe mõte mingist matkajate grupist, kes minu äraolekul on maja hõivanud. Aga ei, võõraid tundus vaid üks olevat. Lähemale minnes mu imestus kasvas. Minu külaline oli noor tüdruk, minuvanune või nooremgi. Tema tume juuksepahmakas igatses kammi, suured silmad vaatasid mind uurivalt ja lõbusalt, neiul oli väike, pisut püstakas nina ja suur meelas suu - ta oli imekena! Seljas oli tüdrukul nahkkleit, mis ei varjanud eriti pikki saledaid jalgu, ning joonestas välja laiad puusad, saleda piha ja sügava lõhe täidlaste rindade vahel. Neiu oli kui imeline ilmutus.
Ta tervitas mind lahkelt, mina aga maigutasin suud kui kuivale jäänud kala. Tüdruk puhkes naerma ja alles tema kõlavat naeru kuuldes sain kõnevõime tagasi.
"Minu nimi on Heidi, Sädelev." tutvustas tüdruk ennast. "Elan siin lähedal koos vanaemaga. Mind kutsutakse veel Mägede Tütreks, sest mul meeldib mägedes ringi kolada. Nii ma leidsingi, et keegi siin mägionnis elab. Pärast mitme matkaja hukkumist siin enam ei käida." Ta vaikis hetke ja küsis siis: "Kas sa oled põgenik?"
"Miks sa nii arvad?" küsisin pahaselt, püüdes aega võita, et sobivat vastust välja mõelda. "Sinu vanuses poiss elab üksi mägedes, see pole just tavaline asi," arvas tüdruk. Ma otsustasin teda usaldada ja rääkisin kõik ära.
"Pere peaks ikka aitama, mitte kiusama," oli Heidi mu kasuisa ja ema peale pahane. Küsisisn talt, kas ta tuli sinna üksi ja millal.
"Olen siin juba eilsest saadik," vastas neiu. "Magasin öösel onnis ja tõtt-öelda tegin ka endale sinu toiduainetest süüa. Ega sa ei pahanda?"
Mõistagi maha ei pahandanud. Kui me tuppa astusime, märkasin üllatusega, et tüdrukul oli kaasas kaks karunahka, mille ta oli minu lavatsile laotanud. See tundus pisut imelik, sest kes tänapäeval ikka karunahkade vahel magab? Eriti veel noor neiu, kes peaks just hilpude järele hull olema. Aga ju siis on Heidi teistsugune.
"Tegin siin natuke korda ka, peame ju onnis mõnda aega koos elama," lausus tüdruk sundimatult. Mu suu kukkus lahti. "Sa jääd siia?" küsisin ma. "Kui sa lubad," vastas tüdruk. "Sa ei tohiks üksi elada. See kant pole hea - tuleta meelde neid hukkunud turiste. Hea, et sa pole öösiti väljas käinud, võiksid muidu juba surnud olla."
"Kes mind siis nii väga tappa tahavad?" pärisin lõbusalt, aga siiski veidi murelikult.
Tüdruk vaatas mind uurivalt. "Luba, et sa naerma ei hakka!" ütles ta. "Räägin sulle jõududest, mis juba vanade saagade järgi neis mägedes pesitsevad."
Noogutasin, näidates, et tunnen huvi.
"Väiksemates seisva veega veesilmades elavad ööõgardid, kes joomiskohta tulevaid loomi ja inimesi vee alla tirivad, ja siis ära söövad, imedes enne vere välja," jutustas Heidi. "Tean siin lähedal ühte sellist järvekest. Siis on veel hukatuselinnud, kes oma hõigetega surma kuulutavad ja kui mõni teinegi varjuasukas inimest ründab, siis katsuvad nad ohvril silmad peast nokkida. See on nende jaoks maiuspala.  Ööhulkurid on inimesesarnased olevused, kes lähenevad ohvrile selja tagant, hüppavad turjale ja kõri läbi närides joovad tema verd. Nad on kiired jooksjad ja seetõttu eriti ohtlikud. Elavad surnud seevastu on küll aeglased, aga ründavad hulgakesi, enne ohvri sisse piirates. Siis on veel trollid, kes ülekõige armastavad inimliha, kuid inimnaisi hoiavad enda juures ka lõbutsemiseks. On veel päkapikud, kes üldjuhul on inimeste vastu kurjad, ja mitmesugused haldjad ning metsavaimud, kes samuti inimestest eriti ei hooli. Nende nägemiseks peab inimesel olema nõiapilk."
"Kas sa tõesti usud, et mõni neist matkajatest selliste tegelaste ohvriks langes?" küsisin veidi halvakspanevalt.
"Jah!" vastas tüdruk kindlalt. "Naised on siiani trollide käes ja nende elu pole kerge - trollid on suured. Nemad viskasid ka mehed kaljult alla. Kaks poissi läksid mägijärve ja uputati ööõgardite poolt."
Ma vangutasin pead. Tüdruk on napakas! Korraga tundus ta mulle eemaletõukavana. Olin liiga materialistlik, selliseid asju võis minu arust uskuda vaid hull.
"Ma pole napakas ja ma tõestan sulle seda!" ütles Heidi järsku nagu mu mõtteid lugedes. "Tahad sa tõestust? Hoiatan ainult, et varjutegelaste nägemine võib sind kõvasti kohutada!"
"Noh, näita mulle neid," ütlesin lõbusalt. Tüdruk muutus kuidagi rahutuks. "Kõigepealt tea, et nõiapilk jääb sulle igaveseks. Seda saab ära võtta ainult erilise loitsuga, mida mina ei tunne. Seega, kui lähed linna tagasi, näed sealgi neid, keda teised ei näe."
"Kas linnas on ka neid varjutegelasi?" küsisin irooniliselt. Tüdruku kindel usk teispoolsusesse tegi mulle nalja. Veidrik on ta igal juhul!
"Ilmselt oled sa isegi tundnud kangialustes ja hoovides sellist külma hingust? Seda tekitab varjurahvas ja inimene tunnetab maagiat, ise sellest midagi teadmata," rääkis tüdruk. "Nüüd aga sule silmad."
Otsustasin mänguga kaasa minna. Kui aga tüdruk mu silmalauge näpuotstega puudutas, sähvatas mu silmis midagi eredat. Kohkunult silmi avades ei näinud ma esialgu midagi.
"Mida sa tegid?" karjatasin õuduses. "Ma ei näe midagi!"
"Ole rahulik, su nägemine taastub ruttu," kuulsin Heidi häält. Tõepoolest, varsti mu nägemine selgines ja ma nägin taas tüdrukut, kes mind veidra naeratusega silmitses. "Lähme nüüd välja. On tõestamise aeg."
Heidi viis mu naabruses asuva väikese mägijärve juurde. Selle vesi mustas kurjakuulutavalt ja justkui peletas elusolendeid eemale. Aga minnes kogesin esmakordselt, et näen ümbritsevat kuidagi teisiti. Kõik oli kuidagi väga selge, märkasin asju, mida varem polnud tähele pannud, hoomasin looduse liikumist, isegi ilma muutumist. See oli kummaline, kuid eriline vapustav tunne.
"Kas pole tore?" küsis tüdruk naeratades. "Näed nüüd, nõiapilk on reaalselt olemas ja järelikult on seda ka varjurahvas."
Järsku tekkis mulle kahtlus. "Kes sa oled?" küsisin ma. Sa pole ju inimene? Oled sa haldjas?" Nüüd tundus see tõene olevat.
"Minu esivanemad olid vaanid, ühed Põhjamaade jumalatest. Ainult meie hiilgusest pole midagi järel, oleme mandunud metsavaimudeks," rääkis Heidi ja ma uskusin teda. "Muidu olid vaanid maa ja mere, lõikuse ja kalapüügi, adra ja laevade, armastuse ja viljakuse, aga ka mitmete ohtlike ja keelatud asjade jumalad. Siiski olime me targad ja üllad ning isegi paremate südametega kui sünged aasid."
"Miks sa minu juurde tulid?" küsisin ma. Neiu naeris. "Me arvasime, et kui sa üksi oled, siis hukkud esimesel ööl, kui pimedas välja lähed. Otsustasin tulla sind hoiatama ja õpetama. Nüüd aga ole tasa ja järgne mulle."
Läksime vaikselt neljakäpukil järve äärde. Heidi roomas mu ees ja ma jälgisin ta ilusat peput. Tahtsin järsku väga oma käed tema tuharatele panna. Siis aga heitis tüdruk maha ja kutsus mind enda juurde. Võtsin tema kõrval koha sisse.
"Vaata seda kohta teisel kaldal. See on loomade joogikoht ja nad peaks varsti siia tulema. Õhtu on käes," sosistas tüdruk.
Vaikisime. Möödus kümme minutit ja siis ilmus järve äärde metskitsesokk. Ta vaatas uurivalt ringi ja kummardus jooma. Siis aga juhtus midagi jubedat. Veest ilmusid kaks lestade moodi kätt, mis haarasid õnnetul loomal sarvist ja rebisid teda vee alla. Siis ilmus nähtavale ka kole, peaaegu vormitu, paljas pea, millel võis näha vaid suuri võikaid ja õelaid silmi. Paanikas sokk üritas lahti pääseda, kuid ööõgard tõmbas ta jõeliselt vette ning kadus siis ohvriga sügavustesse. Veepinnale tõusis veel vaid suuri õhumulle. Vaikisin vapustatult. Varjumaailm oli tõesti olemas ja see polnud just sõbralik.
"Lähme nüüd tagasi koju, kohe läheb pimedaks," ütles Heidi ja võttis mul käest kinni.
Kui ma esmasest vapustusest üle sain, hakkasin tüdrukut pommitama küsimustega varjumaailma kohta. Mind huvitas kõik ja me vestlesime, kuni tüdruk hakkas armsalt haigutama.
"Lähme nüüd magama!" ütles neiu, laotas nahad laiali ja tõmmanud nahkkleidi üle pea, seisis järsku mu ees alasti. Tema keha oli kui unistus. Heidi pani kleidi toolile, läks rahulikult voodisse ja puges nahkade vahele. Olin nähtust uimane ega osanud midagi öelda.
"Võta riidest lahti ja tule mu kõrvale," ütles tüdruk. "Täna sa üksi ei maga. Ma räägin sulle ööhäältest ja aitan hirmud unustada."
"Sa tahad, et me koos magaksime?" küsisin kähinal. Neiu naeris. "Vaanitarid ei maga üksi."
Kustutasin lambis tuli, riietusin pimedas lahti ja pugesin Heidi kõrvale nahkade vahele. Tüdruk puges kohe mulle kaissu ja surus oma vormika keha minu oma vastu. Olin õndsuse tipul ja kallistasin teda kohmakalt. Ma tahtsin juba, et see öö ei lõpekski.
"Kuula, see on hukatuselinnu karje," ütles tüdruk. Väljast kostuv hääl oli tõesti võigas. "Ta tabas kedagi!" teadis Heidi. Natukese aja pärast võis kuulda ööhulkuri kauget, kuid eriti hirmutavat hõiget ja siis riburada igasuguste muude olevuste häälitsusi. Üks karje kõlas eriti ligidalt ja see kohutas mind.
"Ära karda, majja nad sisse murdma ei hakka, sest see on inimeste koht ja majavaimude kaitse all," ütles Heidi, kuid ta hääl ei kõlanud kindlalt. "Homme toon meie jaoks relvi."
"Mul on revolver!" ütlesin pimedas relva kobades. Neiu naeris. "Tulirelvadega ei tee neile erilist häda, kui just hõbekuuli padrunis pole. Revolver sobib teise inimese vastu, varjurahvast saab tappa vaid noole või teraga."
Mingil hetkel jäime ööhäältest hoolimata magama. Kui ma ärkasin, oli tüdruk endiselt mu kaisus. Julgust kokku võttes panin käe ta rinnale ja mudisin tasakesi seda. Neiu naeratas unes. Temast õhkuv lõhn pidi mu hulluks ajama. Siis aga tundsin, kuidas Heidi juhtis mu käe allapoole ning kui see tema jalgevahesse oli jõudnud, asetas tüdruk oma käe mu meheuhkusele, varsti aga tõmbas mind enda peale. Ta laialiaetud jalad ootasid mind nende vahele.
Sel ööl me enam ei maganud. Vaanitar korraldas mulle tõeliselt unustamatu seksielamuse, minul aga ei saanud sest küllalt. Tundsin, et olen nüüd aheldatud sellese kummalisse maailma, sest selles elas minu Heidi, viimane vaanitaridest.

Varjumaailmas
Hommikul ärgates nägin juba söögitegemisega ametis olevat vaanitari. Jälgisin tema puusade õõtsumist, rindade hüplemist ja kauni näo kelmikat grimassi, kui ta midagi lauale ajas. See tüdruk oli nüüd minu oma ja see tunne oli peaaegu mõnusalt valu tekitav. Tahtsin olla temaga, olgu see varjude kuningriik nii hirmutav, kui tahes.
Kui Heidi mind ärkvel olevana märkas, naeratas ta soojalt ning tuli minu juurde. Tõmbasin neiu enda juurde ja suudlesin näljaselt ta pehmeid huuli. Tüdruk vastas tormakalt, ta tuli mänguga kõhklemata kaasa. Alles tühi kõht sundis meid natukese aja pärast voodist üles tõusma ja süüa valmistama. Me ei väsinud siiski teineteist naeratades jälgimast. Siis teatas Heidi, et käib korraks ära, meile relvi toomas. Küsisin, et kas ma kaasa tulla ei tohi.
"Arvan, et praegu pole õige aeg," kostis tüdruk. "Vaanid pole valmis inimest oma kojas nägema. Aga ma räägin nendega sellest."
Neiu saabus õhtul eel, kui hakkas just pimenema.Ta tassis kaasas mitmesuguseid relvi: odasid, kahte ambu, mis olid üsna jäigad ja millest lasti lühikeste raudnooltega, kahte mõõka, mis väljanägemiselt meenutasid mulle Frodo orkidele reageerivat terariista "Sõrmuste Isanda" filmides ning paari pistoda, mida oli mugav kõikjal lihtsalt kaasas kanda. Relvad tundusid olevat vanad ja kindlasti polnud neid sepistanud inimkäed. Järgmistel päevadel õpetaski tüdruk mulle, kuidas neid käsitseda - tema oskas seda ideaalselt.
Vähehaaval hakkasime me ööhämaruses mägedes ja metsades ringi liikuma, üritades esialgu siiski varjudest eemale hoiduda. Üks omapärasemaid kohtumisi oli meil just ööhulkuriga. Kord videvikus tormas see tegelane meile vastu ja möödus ülikiirelt. Heidi suutis suurivaevu mind tema teelt ära tõmmata. Kohe pööras tüdruk ennast ümber ja tõstis laskevalmis ammu, sest olend naases kohe. Relva märgates tegi ta järsu pöörde ja tuiskas minema.
"Kui ma poleks ennast ümber pöörata jõudnud, oleks ta kohe olnud minu või sinu kukil," seletas neiu. Taipasin, et ohver olnuks pigem mina, sest varjud tegid ikka vahet surelikul ja vaanitaril. Minust hoovas üle tänutunne oma armsama vastu.
Teisel korral mägedes ronides märkasin ühe kalju jalamil koopa eest mingit vanaeite istumas. Tal olid seljas kaltsudeks kulunud riided, peas kaabulott ja ta tundus istuvat kondihunniku peal. Nõimoor pööras oma pead ja ma nägin, et tal oli vaid üks silm ja tema nahk oli sinkjas. Naise pilk justkui tarretas vere mu soontes, aga kohe oli kohal ka Heidi, kes varjas mu naise pilgu eest. Tüdruku suust kostis mingi kurguhäälne hõige, mis oli võõras keeles ja tundus loitsu või hoiatusena. Järgmisel hetkel haaras ta mul käest ja viis mu jõuga sealt minema.
"See on Must Annis, vanamoor, kes inimesed pilgu ja loitsuga halvab ja siis tapab!" rääkis Heidi veidi väriseva häälega. "Nägid kondihunnikut tema all? Need on inimeste kondid." Taas oli tüdruk mu päästnud.
Kuulsime kord ka Surmahobust. Metsarada pidi kõndides kandus meie kõrvu vaikne hirnatus, kostis väsinud kabjaplagin ja looma ohe. Heidi sööstis ruttu metsa varju ja me jooksime rajast kaugemale. Surmahobuse nägemine tähendas inimesele taas hukku.
Veel tuli meil kokku puutuda suurte nahkhiirtega, kes kord õhtuhämaruses meid jälitama asusid. Lõime nende rünnaku tagasi - ühe enam kui meetrilise tiibade sirulaiusega vereimeja tõi alla Heidi ammunool, teise minu oda. Loomad pöördusid seepeale tigedalt viiksudes tagasi. Tapetud nahkhiirtest oli järel vaid mingi kõdu, nende kehad olid lagunenud.
Aga me nägime ka sõbralikuimaid tegelasi. Kord üht puud vaadates märkasin, et selle tüve asemel on kellegi keha ja oksad kasvavad välja tema kätest. See oli puumees, kelle ümber hõljusid õrnade sosinatega nümfid, tüdrukutesarnased puuvaimud. Jälgisime Heidiga nende tantsu, kuni pealtnägijaid hoomates vaimud kadusid. Teinekord tuli meil rajal vastu päkapikk, kes tassis kotti mingite kivimitega. Mind vaatas ta kahtlustavalt, neiuga aga rääkis pikalt ja lahkelt. Öötundidel nägime mööda kappavaid valgehaldjaid, kelle hobused kihutasid tuulekiirul.
Heidi õpetas mulle lihtsamaid loitse, mille abiga sai ennekõike varjurahvale teada anda, et ma ei taha nende teele ette jääda. Kohe kogesin, et need on selles maailmas hädavajalikud - kui mulle tulid kord vastu mingid pisikesed hallid ja väga väsinud olemisega tegelased, kelle kortsus näod särasid õelusest, astusin teelt kõrvale ja lugesin rahustava loitsu. Olevuste näoilme leebus, kuigi nad imestasid neid sõnu inimeste suust kuuldes, ja nad läksid must mööda, ise mingit laipa kandes. Heidi sõnul võinuks nad loitsu kuulmata sundida mind surnukeha kandma.
Siis saabus aeg, mil Heidi ütles mulle: "Sa oled palju õppinud, aga siin hakkama saamiseks tuleb sul veel palju õppida. Läheme Sortsitari juurde, ta tahab sind õpetada."
Sortsitar oli vaanide nõid ja ta elas Skandinaavia mägede südames oma koopas. Nagu Heidi juba hoiatas, polnud ta mitte mingi kole moor, vaid pigem võluv naiselik olevus, kelle oskused olid üldtuntud. Me asusime teele veidi enne jaanipäeva.

Hakkan nõiatarkusi õppima
Nüüd kõndisime me kõrgmägedes, kus järskudel radadel liikumine oli raske ja väsitav ning me pidime kogu aeg valvel olema, et me juhuslikult kuristikku ei kukuks. Paikkond oli üldse karm - palju oli kive ja kaljusid, rohtu oli vaid laiguti ja nõlvadel kasvasid puukõverikud. Kohati oli veel lumelaike ja neist lisa saanud mägiojad tormasid kohisedes allapoole. Palju oli ka koopaid ja Heidi uuris alati neid kahtlustades, sest seal võis varjurahvast peidus olla.
Ühes kohas tehti esimene katse meid tappa. Liikusime rajal, millest ühele poole jäi järsk kaljusein, teisel pool aga haigutas sügav kuristik. Märkasime Heidiga viimasel hetkel kalju otsas lüheldast mehikest ja siis tuhises alla kivilaviin. Õnneks oli sealsamas kaljueend, mille varju saime peituda - muidu oleks kivid meid kuristikku paisanud. Vaanitar haaras ammu, hüppas kalju tagant välja ja saatis kallalekippuja suunas noole, mis paraku tinisedes vaid suurt kivi tabas. Ülevalt kostis õela itsitamist, kuid rohkem meid ei rünnatud.
Liikusime peamiselt päeval, öö hakul aga võtsime sisse koha, kust sai ennast kaitsta, ja pugesime Heidi karunahkade alla teineteise kaissu. Teisel retkeööl kandus meieni madal mörin ja vaanitar muutus rahutuks - trollid olid liikvel. Meist möödusid nad siiski kaugelt ja ma ei näinudki tookord neid koletisi. Kord videvikus aga märkasin ühel kõrgel kaljul kedagi istumas. See tundus olevat inimene, vähemalt kehakuju poolest. Teadsin juba, et pean iga olevusega ettevaatlik olema ja sellepärast jälgisin istujat varjust. Mõne aja pärast sirutas too hiiglaslikud tiivad laiali ja tõusis lendu.
"See on lenddeemon, üks ohtlikem mägielanikest," selgitas minu kõrvale ilmunud Heidi. "Nad kütivad mägiradadel rändavaid inimesi ja viivad neid oma koobastesse orjadeks."
Deemon suundus seekord kõrgmägedesse ja kadus varsti silmist.
Heidi polnud mulle kordagi rääkinud, milline näeb välja Nõiatari elukoht ja kirjanduse järgi võttes arvasin, et naine elab mingis küüru vajunud palkmajakeses. Suur oli mu üllatus, kui ühte mägedevahelisse kaljulõhesse laskudes silmasin mäe sisse minevaid koopaid, kõrgeid sambaid, mis olid kaljudest välja tahutud, suuri vaanide tegemisi kujutavaid kujusid - tegemist oli jumalate rajatud linnaga, kus praegu elas vaid Nõiatar ja kus vaanid ainult rännakutel peatusid, sest seal elamine äratas neis liiga palju mälestusi hiigelaegadest.
"Ma ei rääkinud sulle varem väikesest Vanaheimi linnast, sest tahtsin, et see oleks üllatus!" selgitas Heidi naeratades. "Eks ole ju vägev linn! Suur Vanaheim on muidugi mujal, ühes üheksast Maailmapuu küljes olevast maailmas, Asgardi kõrval. Selle siin rajasid vaanid, et sõdade ajal redusse tulla."
Vahtisin seda paika ammulisui. Kõik rääkis mahajäetud linnas kunagisest vägevusest. Isegi tänapäeva tööriistadega olnuks sellist hiigellinna raske rajada. Aga ehitajad olid ju jumalad, meenus mulle.
Nõiatar tuli meile värava peal vastu. Ta oli imeilus oma blondide juuste, meelaste huulte, pisut kaarduva nina,suurte roheliste silmade ja kavala pilguga. Ta kandis seljas pikka ilusat kleiti, mis rõhutas tema keha ilu, jättes paljutki fantaasia hoolde. Tema ilu on praegugi võimatu kirjeldada, sest selles on liiga palju ebamaist. Naine justkui sobis sellesse maailma, kuigi tegu oli iidse mahajäetud kaljulinnaga. Ta lisas kohale sära ja tõi justkui osakese kunagisest hiilgusest tagasi. Poleks ma juba suutnud Heidi lummusesse jääda, oleksin kindlasti Nõiatari valinud ja talle kasvõi pimesi järgnenud.
Kummardasin ja tutvustasin ennast tulevasele õpetajale. Naine silmitses mind kavalalt ja küsis madala seksika häälega Heidilt: "Kas see ongi siis see noor inimmees, keda ma pean õpetama meie maailmas elama? Tal on veel vähe liha luudel, aga pole viga, minu juurest lahkub ta mehena. Sa juba tunned meie maailma, poiss, aga vaid väikest osa. Suuremad saladused on sul veel teadmata, need saad minult teada!"
Ütlesin, et mulle on suur au temalt teadmisi saada, mille peale Nõiatar naerda lagistas ja soovitas siis mul asja rahulikult võtta. "Meil tuleb kaua koos olla ja parem, kui me sõpradena käituma. Vähemalt õppimisest vabal ajal."
Küsisin jahmunult Heidilt, et kas tema siis iidsesse linna ei jäägi. "Ei, ma ainult segaks sul keskendumist. Aga ära muretse, kui Nõiatar leiab, et sa tead piisavalt vajalikke oskusi, tulen sulle järele. Seni olen teiste vaanide juures, sealgi on tegemist palju." Tundsin, et pean sellega leppima.
Sammusime Nõiatari järel mööda hiiglaslikke saale ja koridore, mis tundusid masendavalt tühjana oma suursugususes, kuid siiski mahajäetuses. Naine rääkis mulle, kus kunagi midagi tehti ja tundus, et vaanid omal ajal vaid lõbutsesid.
Jõudsime puhtasse ja ilusasse saali, mida valgustasid head lõhna eritavad tõrvikud ja kusagilt kumas ka mingit lisavalgust. Oli meeldivalt jahe, ent siiski piisavalt soe. Kogu saalis tundus hõljuvat midagi maagilist. Seinaorvades olid riiulid kõiksugu vajalikuga, ent kõige rohkem oli seal ilmselgelt nõidumisega seotud esemeid. Keset saali oli kaetud laud - panin tähele, et kohti oli vaid kaks, järelikult lahkub Heidi kohe. See hirmutas mind veidi, kuid siis vaatasid mõlemad naised mulle rahustava pilguga otsa, ja see võttis pinget maha. Hõrkude jookide ja söökidega laualt libises mu pilk suurele ülimugavale voodile, kus oli arvukalt patju ja lumivalge tekk tundus imesoe olevat. Aga ainus voodi ajas mind samuti segadusse.
"Kus mina magan?" küsisin Heidilt tasakesi. Tüdruk vaatas mulle otsa ja puhkes naerma. "Aga muidugi Nõiatari juures voodis! Ma ütlesin sulle, et vaanitarid ei maga üksi. Ja meil pole ka paarisuhted kombeks, nagu inimestel. Meil magavad kõik kõigiga, kuidas vaid soovi on."
Nõiatar naeris samuti. "Ma polegi ammu enam inimesega armumõnusid nautinud. Aga kui sa minu juures oled oma aja olnud, siis tead kõigest sellest sadu kordi enam, kui praegu. Luban, et minuga voodis veedetud aega ei unusta sa kunagi!"
Ma olin segaduses. Mulle oli tundunud, et oleme Heidiga paar, aga nüüd suhtus tüdruk minu lühiajalisse koosellu selle vapustava, ent seda ohtlikuma naisega kui millessegi tavalisse. Nojah, ta ju ütles, et vaanid paarisuhteid ei tunne. Mis teha, pean leppima ja olukorda nautima.
Heidi lahkus peagi linnast. "Ootan juba aega, mil taas su kaissu saan pugeda!" õhkas ta ja suudles mind tugevalt. Siis ta läks.

Õppimise valus algus
Minu elu Vanaheimis algas ülipiduliku lõunaga, kus meid teenindasid viis päkapikku. Need polnud orjad, vaid palgatud teenrid. Söögid ja joogid aga olid ülimaitsvad ning tundsin end nii hästi, kui ei kunagi varem. Kõik andis justkui kohe tuntavat jõudu. Nõiatar oli ülimalt hea vestluskaaslane. Ta uuris kõike mu senisest elust, kuid tundus, et ta teab seda niigi. Naise jutt oli teravmeelne, vahel isegi veidi nokkiv, kuid mitte pahatahtlik. Inimühiskonnas oleks selline naine iga seltskonna hing, mõtlesin ma. Nõiatar vaatas mulle otsa, naeratas võluvalt ja minus süvenes tunne, et ta loeb igat mu mõtet.
"Mul on hea meelt, et ma siia sattusin!" ütlesin talle siiralt. Nõiatar muigas. "Kui sa oleksid siia juhuslikult sattunud, siis poles sa enam elus. Mingitel jõududel on sinuga omad plaanid ja ma saan varsti teada, millised need on!"
Ma ei hakka kirjeldama esimest voodi jagamist Nõiatariga. Seda lihtsalt ei saa kirjeldada. Algul amelesime lihtsalt lõpmatult, sõime vahel pisut, kümblesime vannis, kust voolas läbi looduslik kuum vesi, siis magasime taas veidi ja läksime uuele ringile. Siis aga saabus hetk, kus vaanitar silitas mu põske ja ütles õrnalt, et aeg on õppimisega alustada.
Istusime laua taha ja Nõiatar näitas mulle lihtsamaid loitse. Ta lihtsalt pani mu tegema kõike, mis tal vaid pähe tuli ja ma kuuletusin talle jäägitult. Isegi kui püüdsin teha midagi muud, tegin siiski kõike tema tahtmist mööda, mu jäsemed lihtsalt kuuletusid ainult talle.
Siis hakkas naine mulle haiget tegema. Tundsin, kuidas mu nägu moondus ja väänles, keha tõmbles ja paindus ning kõik see tegi kohutavat, peaaegu talumatut valu. Kui Nõiatar tahtis, lasi ta mul röökida, kui ei, siis tardusid karjed mu kopsudesse. Viimaks sirutas naine käe ja mind puudutamata paiskas mu keha vastu kaljut. Tundsin luid murduvat, verd vallanduvat ja kaotasin teadvuse.
Ärkasin Nõiatari kõrval voodis. Naine oli alasti, demonstreerides oma võlusid. Mulle meenus kõik juhtunu ja ma kargasin istukile. Naine rahustas mind õrnade sosinatega ja surus tagasi lamama. Üllatusena tundsin, et suudan ennast igati liigutada, valu pole kuskil tunda ja olemine on reibas.
"Jah, ma tegin sulle palju valu!" selgitas Nõiatar. "Sul oli palju murtud luid ja sisemus praktiliselt segi, aga loitsudega saab kõik korda. Seda ma ka tegin."
"Miks?" küsisin ma, kuigi aimasin juba vastust.
"Sa saad selgeks ülivõimsad loitsud, millega saad needusi saata, ilma muuta, saake hävitada ja palju muudki teha," rääkis naine. "Muidugi ka head ja kasulikku... Aga et sa aimaksid, kui võimsad need oskused tegelikult on, pidid sa enne teada saama, millist halba nendega teha saab. Et sa neid mõtlematult ei kasutaks. Sa olid juba surma piiril, aga ma tõin su tagasi." Ta naeratas: "Nüüd aga näita, mida ma sulle voodis olen õpetanud!"
Varsti teadsin omajagu loitse ja lausumisi. Oskasin esile kutsuda keeristorme, tekitada enda kohale vihmapilvedesse selget taevast, lugesin allika veepeeglilt saagiaasta edukust, võisin kaetada kariloomi, teha inimesi põduraks ja saata põldudele ikalduse. Aga see oli vaid asja paha pool - sain lisaks ka oskused ravida, isegi surmavaid haigusi, ennustada tulevikku, mõjutada inimesi endale vajalikus suunas, leida peidetud varandusi. Õppisin võitlema endale suunatud loitsude vastu, kutsuma välja vaime, rahustama varjumaailma tegelasi ja tagasi lööma neist kurjemate rünnakuid. Võisin olla nähtamatu, kuid vaid otsepilgu ees. Aga kõik minu õpitud oskused olid vaid kübeke kogu sellest väest, mida vaanid valdasid. Surelikule liiga palju teadmisi ei antud.
Lisaks voodimõnudele ja loitsude õppimisele tegime Nõiatariga veel palju huvitavat. Me käisime mägedes ratsutamas haldjahobustega, kes olid kiired kui tuul, ujusime mägijärvedes, kus vestlesime vetevaimudega, meie hinged lendlesid kotkana mägede kohal, nautides sealseid vaateid ning pärast ägedaid mõõgavõitluse tunde hulkusime me iidse linna tühjades saalides, saatjaks seal surnud inimeste vaimud. Olin nüüd uues maailmas, endine elu tundus kauge minevikuna. Ma ei kavatsenud sinna naasta.
Aga kord vaatasin ühe allika veepeeglilt meie kunagises kodus toimuvat. Seal polnud midagi ilusat - ema kahetses minu lahkumist, kasuisa aga peksis teda selle eest julmalt. Mõistagi laususin julmuri tegudest teada andes ühe needuse, mis pani selle mehe juba samal päeval põdema ning kuhtuma ja mis lõppes tema surmaga. Emale saatsin õnnistava loitsu - et ta leiaks kellegi, kes teda tõsiselt hindab.
Siis tuli minu viimane hullumeelne öö Vanaheimis, kus me Nõiatariga hetkekski teineteise kuumast kehast ei eemaldunud. Hommikul saabus Heidi, kaunis ja sädelev. Tema kallistus oli äge ja täis igatsust. Nõiatar saatis meid koopasuuni ja tõmbus siis tagasi. "Loodan, et näen sind veel, armsam!" ütles ta mulle nukralt. Mu süda pidi igatsusest tema järele lõhkema, aga ma lahkusin koos Heidiga.
"Oli ta voodis hea?" küsis neiu, kuid tema hääles polnud armukadedust. "Ehk oskad nüüd mullegi midagi õpetada!"
Meie ei läinud enam palkonni, vaid Heidi viis mu ühte koopasse, kus oli kunagi olnud vaanide riituste koht. Neiu oli selle mugavalt elamiseks sisustanud. Tundsin, et olen taas kodus, kirg Nõiatari järele vähenes ja Heidi järele kasvas. Ilmselt oli mulle selline loits peale pandud.
Heidi ütles, et varsti kohtun teiste vaanidega. Jäin seda põnevusega ootama.


Vaanid võtavad mind endi sekka
Me läksime Heidiga väikesesse Vanaheimi, kus pidi toimuma vaanide  kokkutulek. Ma imestasin nähes, kuidas vaanitar ennast üles lõi. Ta kammis hoolega oma paksu juuksepahmakat, käis jões suplemas ja otsis siis kusagilt oma asjade hulgast välja lihtsa, kuid ilusa valge kleidi, mille ta kohe minu juuresolekul selga tõmbas. Üllatusin, kui kauniks ja suursuguseks selline muutus tüdruku tegi - tavaliselt oli ta metsik amatsoon, kes rebenenud nahkkleidis mägedes ringi tormas. Ka minu jaoks olid Heidil uued lihtsakoelised riided ja kui ma need selga tõmbasin, tundsin ennast üllatavalt hästi, sest need õhkasid puhtust. Kängitsesime mõlemad jalga uued nahkjalatsid ja asusime iidse linna poole teele.
Mägedes liikudes olime harjunud pidevalt valves olema, kuid nüüd jalutasime ennast varjamata ja ümbrust jälgimata. Heidi sõnul hoidus varjurahvas nüüd meie käimisi segamast, sest kuigi vaanid olid mandunud, oli neil siiski võimas vägi alles, seda maagiat oli mägedes tunda ja seepärast hoidusid kõikvõimalikud olevused eemale. Nad lihtsalt ei saanuks väe vastu ja seda õhkus ka Heidist. Teisi vaane lähedal teades oli ta justkui võimsamaks muutunud.
Mõõk minu ja pistoda Heidi vööl olid pigem rituaalsed relvad, neid ei tulnud meil kasutada, kuigi mägedes võis näha lenddeemoneid hõljumas, kusagil laantesügavuses mörises troll ja ööõgard kihutas meist tuhinal mööda. Vaanitari rahulikkust hoomates lasin ka ennast lõdvaks ja jälgisin huviga õhtuhämaruses välja ilmunud olevusi. Ühes orus nägime näiteks elavaid surnuid, kes olid väljunud oma kääbastest ja liikusid umbes nii, nagu seda teevad filmides zombid. Meid märgates muutsid nad suunda, siirdudes meist eemale.
Vanaheimile lähenedes märkasin esimesi märke vaanide peost. Juulikuises metsas vilkusid kümned ja sajad jaaniussid, puude vahel lendlesid mingid helkivad ööliblikad, üle taeva tormasid lendtähed ja põuavälk valgustas horisonti. Orgude sügavusest roomas välja udu, võttes kõikvõimalikke kujusid ja mässides meid endasse. Iidne linn võttis meid vastu ereda valgusega, mis paistis koopalinna sügavusest. Väikese järve kohal koopasuu ees vehkles sinkjas valgus, mis näis ilutulestikuna. Vanaheimist aga kostis imeilusat muusikat, mis kutsus, meelitas, tegi kurvaks ja ülirõõmsaks ühtaegu.
Linna sisenedes ma jahmusin - mahajäetud koht oli muudetud imekenaks peopaigaks. Ilmselt oli vaanide vägi veel tohutu, sest alles mõne aja eest oli Vanaheim troostitu, nüüd aga hõljus seal terendusena maagia. Koobaslinn oli eredalt valgustatud, kuid ma ei näinud valguse allikat. Muusikat tegid parimad haldjamuusikud, kes olid koondunud läbipaistvale poodiumile. Peosaali seinad ja põrand olid kaetud imekauniste vaipadega, keset saali oli kaetud pikk laud peente jookide ja roogadega. Ja vaanid ise - neist meestest ja naistest õhkus ebamaist ilu ja jõudu, kui nad saalipõrandal tantsuhoos ringi liikusid. Nende tualetid polnud küll midagi erilist, see-eest aga kandsid enamik naisi raskeid kullast käevõrusid, kaelakette, kõrvarõngaid ja teisi ehteid, mis sätendasid arvukatest kalliskividest. Mehed olid kergelt relvis, mis näis pigem rõhutavat nende mehelikkust, kui oli turvalisuse pärast vajalik.
Vaanide ladvik istus eraldi kõrgetel toolidel ja nende ees oli samuti kaetud laud. Keskel istus pikk hallipäine mees, kes tundus olevat kõigi valitseja. Tema riided olid ülipeened ja ta kandis ainsa mehena mitmeid kullast ehteid, mis tundusid olevat võimusümbolid. Temast mõlemal pool istusid mehed ja naised, kellest õhkust tuntavat ja veidi hirmutavat jõudu. See oli ülev vaatepilt. Teiste hulgas silmasin ka Nõiatari, kes istus kohe valitseja lähedal ja näis üsnagi tähtis isik olevat.
Järsku vaikis muusika, tantsijad seisatusid ja kõigi silmapaarid pöördusid meie poole. Tundsin järsku tahtmist karjuda, sest mind puurivad pilgud olid üliintensiivsed  ja näisid küsivat: "Kes sa, surelik, oled, et vaanide sekka ilmusid?"
Sel hetkel võttis Heidi mul käest kinni. See võttis mul hoobina pinged maha, ma muutusin enesekindlaks ja julgesin mind jälgivatesse silmadesse vaadata. Vaanitar juhatas mind valitseja ette. Seal tüdruk põlvitas ja näitas mulle, et ka mina pean seda tegema.
"See on Gadahar, Valitseja!" sosistas Heidi mulle, ülemvaanile aga lausus valjusti: "See on Inimesepoeg, keda Saatus tõi meie mägedese ja sidus vaanidega. Tõin ta meie maailmaga tutvuma."
Gadahar vaikis hetke ja sel ajal tundsin endal tema kõrval istuva imekauni leedi huvitundvat pilku. Naine naeratas mulle.
"Tere tulemast, Haakon, Inimesepoeg!" ütles Gadahar. "Rõõm sind vaanide hulgas näha! Meil on täna pidu. Lõbutse, naudi meie väikest koosolemist ja vaanitaride võlusid. Tõsisematest asjadest räägime hiljem!"
Ma kummardasin ja taganesin koos Heidiga. Tüdruk viis mu lauda, kus algas rikkalik sõõming. Vaanid võtsid mind rõõmsalt ja rahulolevalt endi hulka ja juba mõne minuti pärast tundsin ennast seal ülihästi. Üllatusena tabas mind tõdemus, et jumalate soost olevused rääkisid minuga mingis tundmatus keeles ja mina vastasin neile samas keeles. Vaanide jutt oli kiire, teravmeelne, torkiv, kuid ma harjusin sellega ruttu. Veinist, maagiast ja peomeeleolust olin varsti justkui purjus.
Kesköö paiku läksid vaanid linnast välja avarale niidule, kus algas metsik ja meeleline tants. Mehed ja naised heitsid riided seljast, et ühineda meeletus lõbutsemises. Vahel näis mulle, et me hõljume õhus ja naaseme vaid korraks maale, et taas õhku kerkida. Kogu seda melu valgustas täiskuu. Kuigi ma ühinesin tihti ka teiste vaanitaridega, püsis Heidi minu läheduses ja ma sain tema alasti keha nautida. Mingil ajal panin tähele, et peoga olid ühinenud teisedki varjuasukad, näiteks haldjad, metsavaimud, nümfid.
Kui päike idataeva punaseks värvis ja eriti ere täht üle taeva kihutas, naasesime linna. Vaanide pidu kestis kokku kolm päeva. Lauad ei jäänud hetkekski tühjaks, keegi, sealhulgas ka mina, ei väsinud meeletust tantsust (ilmselt loitsude abiga) ja ma tundsin ennast imehästi, nautides paljude vaanitaride tähelepanu.
Mingil ajal viis Heidi mu siiski ühte kaljukambrisse, kus ma uinusin imepehmes voodis, alasti tüdruk kaisus. Kui ma ärkasin, oli koobaslinn tühi. Vaanid olid lahkunud. Ka meie Heidiga naasesime Vanaheimist oma tuttavasse koopasse.
"Sa magasid pärast pidu seitse päeva," ütles Heidi mulle. "Surelikule on selline pidu väsitav, vaanidele mitte. Gadahar tahtis sinuga vestelda, aga loobus, sest peo ajal tõsistest asjadest eriti ei räägita. Aga sa oled vaanide hulka vastu võetud ja kohtud temaga kindlasti edaspidi. Esialgu jääme me omaette, sest sa pead õppima siin enda eest seisma ja vaenlastega võitlema. Hiljem läheme Vabaheimi."
Vaanide väge võis mägedes veel kaua tunda ja vaenulikud varjuolevused hoidusid meist kaugemale. Kurjus aga ei andnud neile asu ja varsti tuli meil Heidiga vastu astuda elukatele, kes tahtsid meiega sõna otseses mõttes maiustada.

Saan võluriks
Järgnevatel nädalatel hävitasime Heidiga päris mitu varjuasukat. Näiteks lasi vaanitar maha ühe ööhulkuri ja peibutiseks olin mina. Lonkisin hämaruses mööda mägirada metsatuka poole, kus varjus ammuga relvastatud vaanitar. Tavaline inimene poleks minu suunas kihutavat elukat kuulnud, kuid tänu vaanide õpetustele olid mu meeled erksad ja ma tabasin ööhulkuri tuleku õigel ajal ära. Kui mulle näis, et ta on kohe mu kukil, ma kummardusin. Ammunool vilises minust üle, tundsin seljal kerget puudutust ja tabatud olevus prantsatas mu ette. Jõudsin teda vaid hetke silmitseda, siis hakkas ööhulkur varjude kombel lagunema, kuni tast jäi järele must tomp. Tegu oli pika ja kõhna inimesesarnase tegelasega, kes oli sedavõrd kõhn, et isegi hambad paistsid läbi põskede. Aga need olid teravad ja üliohtlikud hambad.
Õhtuti istusime Heidiga kaljudel justkui märklauad ja kutsusime hiidnahkhiiri ligi. Ja nad tulid, et nooltest tabatuna kividele langeda. Lasime kordamööda, et nooled pidevalt lennus oleks ning elukad pidid varsti otsa ümber pöörama ja põgenema. Kord aga korraldasid marutõbised nahkhiired surmapõlgava lausrünnaku ja me olime õnnelikud, et suurivaevu minema saime. Enam me nii hooletuks ei muutunud.
Ühe ööõgardi tapsin ma ise, kuid see polnud kerge ja võinuks mulle elu maksma minna. Läksin ühe väikese mägijärve äärde, kus teadsin neid olevusi elavat ja kummardusin vee kohale, justkui käsi pesta soovides. Pistoda oli mu varrukas peidus. Kohe ilmusid mustavast veest kaks limast iminappadega kätt ja nende raudne haare sulgus mu kaela ümber, nii et mu hing jäi kinni. Mu käsutuses oli napilt paar sekundit, kuni mu hapnikuta keha oleks lõtvunud ja järvepõhja veetud. Siiski suutsin pistodaga teha torke ühte suurde õelalt vaatavasse silma ja haare mu kaela ümber lõtvus kohe. Öööõgard vajus koos minu pistodaga vetesügavusse, mina aga jäin kõõksudes kaldale istuma, hirmunud Heidi mind toibuda aitamas.
Siis aga juhtus minuga sündmus, mis muutis järjekordselt mu elu. Ühel päeval läks Heidi taas vaanide juurde, et nendega midagi arutada, mina aga jäin üksi koju. Vaanitar pani mu südamele, et ma maja juurest kaugele ei läheks, sest varjurahvas oli hävitustöö pärast meie peale kuri ja nende kindel plaan oli meid tappa. Kui tüdruk oli läinud, hakkas mul igav ja ma läksin mägedesse uitama, muidugi relvastatult. Seal sattusin kokku hiiglasliku trolliga. Need tegelased muidu päeval ei liikunud, aga sel päeval rippusid mägede kohal tinahallid pilved, mis varjasid hävitava päikeselõõsa. Tegelikult ei tulnud trollid päevavalgust kartes ka sellise ilmaga välja, aga see oli ilmselt mingi rahutu tegelane, kes läks riski peale välja, sest päikese ilmudes poleks ta varjupaika pruukinud leida. Koos Heidiga oleksin rünnaku vastu võtnud, aga üksi oli trolli raske tappa. Lasin tema pihta küll mõned nooled, aga siis pidin põgenema, sest haavatunagi oleks troll mu kohe tapnud.
Nii ma siis põgenesingi, elukas tihedalt kannul. Olin heas füüsilises vormis, trollid aga on kohmakad. Siiski oli troll mind kohe kätte saamas ja seepärast ei saanud ma teed õieti valida ning vaenlane ajas mu kaljude vahele lõksu. Kaljulõhe sumbus järsku kõrgeks seinaks, mille ees haigutas sügav kuristik. Teisel pool kuristikku oli siiski väike platoo ja sinna hüppamine oleks suutnud mind jälitaja eest päästa. Meeleheites tegingi suure hüppe, kuid edutult. Mu käed tabasid küll kuristikuserva ja ma jäin sinna hetkeks rippuma, kuid põrutada saanud sõrmed ei suutnud keha üleval hoida ja ka trolli pikad käed olid mind kohe haaramas, ning ma prantsatasin sügavasse kuristikku.
Ma ei mäleta, kui kaua ma kukkusin, aga see aeg tundus väga pikk olevat. Siiski ei lõpetanud ma lömastatuna kividel, vaid maandusin jahedasse vette, vajudes veel paari meetri jagu selle sügavusse. Tõusin kohe läkastades veepinnale. Pilk üles näitas, et olin kukkunud väga sügavasse auku, sest taevas paistis üsna kõrgel.  Lisaks polnud seal ühegi eendit, kuhu oleks veest pääsemiseks ronida saanud. Peagi hoomasin ka seda, et vesi oli kummaline - see oleks nagu elektrit täis olnud. Igal juhul see justkui näpistas mind, ajades keha kihevile. Siiski oli see üsna talutav ja mõnevõrra meeldivgi. Kihelus ajas mind ka kuidagi aktiivseks ja ma hakkasin august väljapääsu otsima.
Varsti leidsingi kaljunukid, milest oli küll raske kinni hoida, kuid ma käed justkui kleepusid nende külge ja ma sain alustada üles ronimist. Mida kõrgemale ma jõudsin, seda enam tabas mind võidurõõm. Napid orvad aitasid mind üha lähemale pääsemisele ja ma isegi ei kukkunud kordagi alla tagasi. Poole tunniga olin üleval kaljuserval ja tõmbasin seal istudes metsiku rõõmutundega hinge. Troll oli läinud ja ma võisin peagi alustada tagasiteed koju.
Siiski oli troll endiselt sealkandis hulkumas ja ta tõkestas taas mu tee. Kui elukas minu poole tormas, jäi mu süda hirmust seisma, sest olin kuristikus oma ammu kaotanud. Järsku aga märkasin ma teeraja kohal rippumas kivikuhilaid, mida kõvem võpatus oleks võinud allapoole liikuma panna. Eneselegi ootamatult sirutasin käe sinnapoole, mingi vägi pani selle võbisema ning tuntav energia paiskus rusuvoolu suunas ja pani selle trolli peale langema.
Elukas märkas ohtu ja jäi jahmunult seisma. See oli viga, sest järgnevalt pühkis rusuvool ta teelt ja mäenõlvast alla. Oma uuest võimest jahmununa vaatasin, kuidas rängalt viga saanud troll kivide alla lebama jäi.
Tegelikult ei huvitanudki mind sedavõrd pääsemine, kui leitud uus oskus. Kätt välja sirutades lasin teise ja kolmandagi rusuvoolu alla. Kui ma seejärel veidi rahunesin ja järele mõtlesin, jõudis mu pähe arusaam, et olin sellise võime saanud ses sügavas augus, kummalist kihelustunnet tekitanud veest. Tegemist oli mingi nõiaveega. Ei, pean sellest Heidiga rääkima!
Vaanitar tuli mulle poolel teel vastu ja tema olek oli kuidagi jahmunud. Tüdruk ei süüdistanud mind selles, et olin omapäid hulkuma läinud, vaid ütles, et minust õhkub mingit uut jõudu, mis kandub ka temale üle. Rääkisin talle juhtunust ja neiu oli ülimalt üllatunud.
"Olen kuulnud, et mägedes on nõiaväge andvad allikad, aga ise pole sellise juurde sattunud," nentis Heidi. Ette ruttavalt ütlen, et kui püüdsime temaga seda kohta uuesti üles leida, siis see meil ei õnnestunud. Allikas ja kuristik olid jäädavalt kadunud.
"Ilmselt avati see koht ainult sinule ja nüüd on see taas suletud," ütles vaanitar, kui ma kohta leidmata ikka ja jälle ringi tuuseldasin. Pidin tõdema, et ilmselt oli tal õigus. Tõenäoliselt oli ka minu üksi uitama minek ja trolli rünnak osa minu suunamiseks võluallikale.
Seda kinnitas ka meile külla tulnud Gadahar. Vaanide kuningas ei jäänud kauaks meie juurde.
"Tahtsin sinuga paljudest asjadest rääkida, aga nüüd pole sel vist mõtet," ütles vaan. "Sa oled oma tee leidnud. Sinust on saanud võlur, kes hakkab elama inimeste ja varjumaailma vahel, nende vastuolusid lahendades. Aga me puutume ka edaspidi kokku."
Heidi poole pöördudes lisas ta: "Sina, vaanitar, oled samuti oma saatuse leidnud. Sinu koht on selle noore mehe kõrval. Siiski oled alati vaanide juures oodatud."
Lisan, et varjuasukad lakkasid edaspidi meie jaoks probleem olemast, sest nad tunnetasid meie väge ja eelistasid eemale hoiduda.

Päästan matkajad
Mägedesse hiilis vargsi sügis. Algul märkasin kaskede latvades kuldseid salke, pärast esimest halla aga rüütasid kõik puud ennast värvikirevasse kuube. Siis tuli Põhja-Atlandilt suur torm, mis kiskus metsadelt lehekatte ja ühel hommikul kattis maad kerge lumekiht.
Aga veel värvikülluse päevil kohtasin ma mägedes inimesi, kellele sain õnneks abiks olla. Ilmselt olid matkahimulistel varasemad traagilised sündmused mägedes ununenud, sest kolm paarikest olid ennast ühte mägionni sisse sättinud ning kui ma pimeduses ringi kolades sealt naeru ja kilkeid kuulsin, hakkasin nende pärast muretsema.
Öösel ärkasin ebameeldivast unevälgatusest. Tegelikult olin ilmselt kuulnud reaalset häält, trolli mörinat, kes on öisel jahiretkel, ja on silmanud saaki. Vaanitar mu kõrval ärkas võpatades.
"Mis on, kallis?" küsis Heidi unesegaselt, kuigi vaanide meeled olid inimeste omadest erksamad.
"Keegi on hädas ja ma arvan teadvat, kes!" ütlesin ma püsti hüpates ja kiiruga riietudes. Vaanitar pani ennast samuti riidesse ja võttis relvad. Tõttasime mägionni juurde, kus ma teadsin inimesi peatuvat.
Seal valitses kohutav segadus. Üks naistest justkui rippus teadvusetult õhus, teised matkajad aga kisendasid paaniliselt, vehkides lõkkest haaratud põlevate tukkidega. Mõistsin, mis neid paanikasse ajas - inimsilm trolli ei näinud, küll aga nägid nad minestanud tüdrukut, kelle troll õlale oli heitnud. Selle tegelase möiret aga nad kuulsid ja olid seetõttu kabuhirmus, teades, et midagi hullu on lahti. Ma taipasin, et troll tahtis kõiki kolme naist lõbutsemiseks ära viia ja mehed oma meeleheaks tappa, aga õnneks jõudsin mina enne jaole.
Matkajad sattusid veelgi enam paanikasse, kui me Heidiga nende vahele ilmusime. Selleks oli ka põhjust, sest vaanitar lasi nool noole haaval inimsilmale nähtamatu eluka pihta, mina aga sundisin valjuhäälselt loitsude abiga trolli lahkuma. Too muutus saadud haavade ja minu väe mõjul ebakindlaks, viskas neiu oma õlalt maha ja tema taandumine muutus peagi põgenemiseks. Matkajate seltskond, ennekõike tüdruku peigmees, tormasid trolli röövitud ja loovutatud naise juurde.
Ka mina läksin sinna. Naise kehal olid suured haavad ja käeluu murtud ning ta oli endiselt teadvuseta. Seltskond vaatas vapustatult pealt, kuidas ma loitsu ja käte abiga neiu haavad sulgesin ning luumurru parandasin. Haavatu oigas raskelt, kuid tema seisund paranes ruttu. Varsti lõi ta silmad lahti ja mind märgates justkui hüppas oma kallima kaissu.
"Mis siin toimub? Kes või mis te üldse olete?" küsis üks meestest vihaselt, justkui mind süüdistades.
"Kallis, ma lähen koju. Tule järele, kui asjad aetud saad!" ütles Heidi ja kadus pimedusse. Mina läksin lõkke äärde ja istusin maha. Matkajad ümbritsesid mind kobaras.
"Ma olen samasugune inimene nagu teie," alustasin ma. "Mu kaaslane... tema ei ole. Aga mis siin juhtus...Teid ründas troll, aga neid tegelasi teie silm ei näe. Seepärast nägite vaid seda naist tema õlal, aga teda ennast mitte. Ta oleks mehed tapnud ja naised lõbutsemiseks oma koopasse kaasa viinud. Me sundisime ta põgenema. Teil vedas!"
"See on loll jutt!" käratas üks meestest. Mul ei tulnud vastata, sest üks naistest kostis seepeale: "Sven, ta räägib õigust! Sa ju nägid, mis siin toimus ja mingi seletus peab sellele ju olema. Aga kes sa ise oled?" päris ta minult.
"Ma olin tavaline väikelinna koolipoiss, kuni kasuisa vägivalla eest põgenedes siia mägedesse sattusin. Mind võtsid oma kaitse alla... eeee... ütleme, et head jõud, kes siin mägedes pesitsevad. Nad on mulle palju õpetanud ja nii sain ma teid aidata."
"Sa oled võlur!" sosistas üks tüdrukutest. Tajusin, et nende meeled keeldusid mind uskumast, kuid reaalselt juhtunu pani neid seda tegema. Mulle sadas kaela küsimusterahe, millele ma vajadust mööda vastuseid andsin.
Jutuks tuli ka see, kuidas mina varjuasukaid näen. Rääkisin neile nõiapilgust ja kõik tahtsid seda omada. Selgitasin neile võimalikke tagajärgi ja enamik neist tõmbus tagasi.
"Tahaksin siiski seda omada," ütles naine, keda troll oli kätte saanud. "Sa ütled, et miski pole siis enam endine. Aga see pole seda ju praegugi, mil me trollirünnaku üle elasime!" Ma andsin talle nõiapilgu ja neiu reageeringut nähes tekkis mul veendumus, et naine kasutab oma uut oskust õieti.
Vestlesin selle seltskonnaga hommikuni, justkui naastes sellesse ühiskonda, kus ma olin üles kasvanud. See oli valulik tunne, sest teadsin, et enam sinna ma tagasi ei lähe. Seltskond ei väsinud mind tänamast, mina aga soovitasin neil mägedest lahkuda.
"Ma juba kartsin, et olen su kaotanud ja sa tahad inimeste juurde tagasi!" ütles Heidi, kui ma ta alasti keha kaissu haarasin.
Skandinaavia mägede lumine ja külm talv meid vaanitariga ei kohutanud. Liuglesime suuskadel ja kõndisime räätsadel, peletasime lumetrolle ja koerakoonlasi, krõbedatel öödel aga pugesime armatsemiseks lõkke äärde karunahkade alla. Raske talv liitis meid enam ühte.
Trolli möire orus aga kuulutas peagi kevade saabumist. Neis tegelastes pole midagi inimlikku, aga lume kadumist ja ilma soojenemist oskavad nemadki hinnata.

Vaanitarid Skandinaavia mägedesPõgenen kurja kasuisa eest Lugu lasta. Põhjus selleks oli üks
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2744]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3417]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11337]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3098]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2858]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4600]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27687]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:42 - parim aeg päevast
või tee uus
[3098] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0656s