Vastutus Kukk, eksajakirjanik Hiljuti nädalavahetusel maakodus Meedial lasub vstutus igavana tundunud naistesaade võttis tuurid

Meedial lasub vstutus Ed Vecin esmaspäeval, 12. märtsil 2012., kell 12:32:46 Ajakirjaniku mõtteid Meedial lasub vastutus Jüri Kukk, eksajakirjanik Hiljuti nädalavahetusel maakodus puhates sattusin kuulama raadiokanali "Sky Plus" saadet "Naistekas." Algselt igavana tundunud naistesaade võttis tuurid üles, kui saatejuht Kirsti Timmer ja tema meeskolleeg, kelle nime mul ei õnnestunudki teada saada, võtsid üles palavaima päevateema ehk siis Anna-Maria Galojani vanglakaristusest hoidumise. Vihane Timmer sarjas meediat, kes tema sõnutsi tegi tavalisest vargaplikast omamoodi kangelase. Saate esimene osa mööduski ajakirjanduse hurjutamise tähe all. Viimaks leidis naissaatejuht, et tegelikult peaksid kümned väidetavalt temaga intervjuud teha soovivad reporterid hoopistükkis talle maksma, et lugu saada. Enamik toimetusi maksab muidugi kaastööde kirjutajatele honorare, mis minu teada pole küll eriti suured. Kui väljaanded peaks aga igale tuntuimale inimesele intervjuu eest maksma, siis terendaks neil peagi ees pankrot, sest nende eelarve ei kannatakse sellist rahaloopimist lihtsalt välja. Ja kui ajakirjanik peaks loo saamiseks alati oma allika juurde eurodega peos minema, siis poleks varsti ka reporteriameti pidajaid, sest nende palgad on üldjuhul Eesti arvestuses üsnagi keskpärased. Seega langeb Kirsti Timmeri lootus intervjuudega raha teenida ilmselt ära. Pigem peaks ta mõtlema võimalikule olukorrale, kus "Naistekas" huvitava loo rääkinud helistaja annab saatejuhile kõne lõpus oma arve numbri ja palub autoritasu sinna kiiremas korras üle kand

Meedial lasub vstutus

Meedial lasub vastutus
Jüri Kukk,
eksajakirjanik
Hiljuti nädalavahetusel maakodus puhates sattusin kuulama raadiokanali "Sky Plus" saadet "Naistekas." Algselt igavana tundunud naistesaade võttis tuurid üles, kui saatejuht Kirsti Timmer ja tema meeskolleeg, kelle nime mul ei õnnestunudki teada saada, võtsid üles palavaima päevateema ehk siis Anna-Maria Galojani vanglakaristusest hoidumise. Vihane Timmer sarjas meediat, kes tema sõnutsi tegi tavalisest vargaplikast omamoodi kangelase. Saate esimene osa mööduski ajakirjanduse hurjutamise tähe all. Viimaks leidis naissaatejuht, et tegelikult peaksid kümned väidetavalt temaga intervjuud teha soovivad reporterid hoopistükkis talle maksma, et lugu saada.
Enamik toimetusi maksab muidugi kaastööde kirjutajatele honorare, mis minu teada pole küll eriti suured. Kui väljaanded peaks aga igale tuntuimale inimesele intervjuu eest maksma, siis terendaks neil peagi ees pankrot, sest nende eelarve ei kannatakse sellist rahaloopimist lihtsalt välja. Ja kui ajakirjanik peaks loo saamiseks alati oma allika juurde eurodega peos minema, siis poleks varsti ka reporteriameti pidajaid, sest nende palgad on üldjuhul Eesti arvestuses üsnagi keskpärased. Seega langeb Kirsti Timmeri lootus intervjuudega raha teenida ilmselt ära. Pigem peaks ta mõtlema võimalikule olukorrale, kus "Naistekas" huvitava loo rääkinud helistaja annab saatejuhile kõne lõpus oma arve numbri ja palub autoritasu sinna kiiremas korras üle kanda.
Tegelikult üllatas mind kogu selle saate juures just see, kui püüdlikult üritasid saatejuhid ennast meediast distantseerida, justkui raadioajakirjanikud polekski osa ajakirjandusest. See näide pole avalikus elus ainuke omasugune. Umbes samamoodi annab pidevalt meediat mahategev Tallinna linnapea Edgar Savisaar samas miljoneid oma hääletorule ehk Tallinna TV-le, mis on samuti meediaettevõte.
Kirsti Timmer ei näinud aru saavat sellest, kui palju ta ise raadioajakirjanikuna avalikku arvamust mõjutab. Võtkem kasvõi sedasama Galojani juhtumit: pärast vanglapõgeniku otse-eetris põlastamist arvasid kindlasti kümned "Naisteka" kuulajad samamoodi nagu saatejuht ehk siis peavad nad teda vargaks, kelle koht on trellide taga ja kellest pole vaja üldsegi nii palju kõnelda. Kindlasti on ka neid, kelle arvates pole noore naise koht mõrtsukate ja röövlite hulgas, igal juhul said mõlema variandi pooldajad innustust hukkamõistmiseks või kaitsmiseks juurde.
Tegu pole mitte ainult tegevajakirjanike probleemiga, kes sageli ei mõista, kui palju võib nende välja öeldud isiklik arvamus mõjutada lugejaid ja kuulajaid. Võimalusega, et nende seisukohad võivad ühiskonda ühes või teises suunas kallutada, peaksid arvestama ka need arvamusliidrid, kes alatasa enamiku lehtede arvamusküljel või raadio- ning tele-eetris sõna võtavad.
Ajakirjanikud jäävad ajakirjanikeks ka siis, kui nad seda enam pole, ehk nagu öeldi populaarses Ameerika teleseriaalis NCIS Kriminalistid: pole olemas endisi merejalaväelasi, mariinid jäävad selleks surmani. Sama kehtib ka ajakirjanike kohta. Paljud neist jätkavad kirjutamist ka ametist loobudes, paljud aga naasevad meediasse või avalike suhete alale, sest mujal pole nende jaoks kohta. Tööandjad ei taha kunagisi reportereid enda juurde tööle, sest nood on sageli töökonfliktidest kirjutanud, teavad, kuidas ise samasse olukorda sattudes käituda ning võivad ka oma kogemused kirja panna. Nende lugusid avaldatakse, sest Eesti meedia on väike, siin teatakse üksteist ja ka hinnatakse. Mina lahkusin ajakirjandusest omal süül tekkinud konflikti tõttu ja leidsin alles veidi vähem kui kahe aasta möödudes tööandja, kes nõustus mind tööle võtma. Muidugi mitte oma erialale, isegi mitte ligilähedasele endisele palgale. See ettevõtja pani mulle südamele, et ma kuuldut-nähtust mingil juhul oma lugudes ei kajastaks ning uued kolleegid on siiani minuga suheldes ettevaatlikud. Ajakirjaniku amet vajutab oma pitseri kogu elule. Ajakirjanik jääb alatiseks ajakirjanikuks.
Vastutus Kukk, eksajakirjanik Hiljuti nädalavahetusel maakodus Meedial lasub vstutus igavana tundunud naistesaade võttis tuurid


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 19. juuni 2018., kell 20:54 - parim aeg päevast

(2) [7253] Blogi

Loomisaeg 0.0432s