Istub taga ja vurab äsjaostetud punase Mehed emmede käpa all? /Vol1 endast viimase otsustaval rallivõistlusel ja

Mehed emmede käpa all? /Vol1 Agger reedel, 28. märtsil 2008., kell 22:03:24 Mõningane osa meestest, keda ma tunnen on oma emade truud pisipojad isegi täiskasvanuks saades. Selles pole muidugi midagi halba, kuid teatud piirini jõudes võib see endaga kaasa tuua palju probleeme.     Väike poisipõngerjas istub söögilaua taga ja vurab äsjaostetud punase mängumasinaga mööda kujuteldavaid kurve, kihutab läbi ohtlike mägimaastike, annab endast viimase otsustaval rallivõistlusel ja unustab hetkega aias toimetava emme ning teleka taga ajalehte lugeva issi. Sealjuures ununevad ka kõik muud taolised tähtsad toimetused nagu söömine, riiete vahetamine või toa koristamine esimese maailmasõja järgsest kaosest.     Viimaks saabub emme, kes heidab mänguhoos pojale armastava pilgu ja noomib naeratades: "Keegi pidi vist oma toa ära koristama ja riideid vahetama, mis? Mina küll ei näe, et midagi muutunud oleks." Nende sõnade saatel suundub emme kööki ja avastab, et ka tema suure hoolega valmistatud koogitükki pole keegi puutunud ning salatistki on ainult üks amps võetud. Kohe kõlab etteheitev hõige kurtidele kõrvadele: "Aga armas laps, sa pole isegi midagi söönud!"     Kuna ühtegi vastust peale ägeda „vrõnn vrõnnn vrõnnnn buhhhi" muretseva emme kõrvu ei jõua, läheb asi tõsiseks. Emme tuleb pahase näoga elutuppa ning paneb käed puusa. „Nonii, aitab küll. Nüüd lõpetame kenasti selle mängu ja koristame oma toa ära. Enne seda aga sööme kõtu korralikult täis. Tead, et rallisõitjad söövad alati korralikult oma emme toitu, sest siis saavad nad suureks ja tugevaks. Ka

Mehed emmede käpa all? /Vol1

    Väike poisipõngerjas istub söögilaua taga ja vurab äsjaostetud punase mängumasinaga mööda kujuteldavaid kurve, kihutab läbi ohtlike mägimaastike, annab endast viimase otsustaval rallivõistlusel ja unustab hetkega aias toimetava emme ning teleka taga ajalehte lugeva issi. Sealjuures ununevad ka kõik muud taolised tähtsad toimetused nagu söömine, riiete vahetamine või toa koristamine esimese maailmasõja järgsest kaosest.

    Viimaks saabub emme, kes heidab mänguhoos pojale armastava pilgu ja noomib naeratades: "Keegi pidi vist oma toa ära koristama ja riideid vahetama, mis? Mina küll ei näe, et midagi muutunud oleks." Nende sõnade saatel suundub emme kööki ja avastab, et ka tema suure hoolega valmistatud koogitükki pole keegi puutunud ning salatistki on ainult üks amps võetud. Kohe kõlab etteheitev hõige kurtidele kõrvadele: "Aga armas laps, sa pole isegi midagi söönud!"

    Kuna ühtegi vastust peale ägeda „vrõnn vrõnnn vrõnnnn buhhhi" muretseva emme kõrvu ei jõua, läheb asi tõsiseks. Emme tuleb pahase näoga elutuppa ning paneb käed puusa. „Nonii, aitab küll. Nüüd lõpetame kenasti selle mängu ja koristame oma toa ära. Enne seda aga sööme kõtu korralikult täis. Tead, et rallisõitjad söövad alati korralikult oma emme toitu, sest siis saavad nad suureks ja tugevaks. Kas sina tahad rallisõitjaks saada?" Sellega on emme pälvinud korraks oma võsukese tähelepanu ja poiss tõstab pilgu viivuks Sahara kõrbelt, et vahtida emmet suurte kukupailike silmadega.

    „Las ma mängin veel veidi," palub see armsa pilguga laps ning nühib nina peal olnud salatiriismed mööda nägu laiali. Emme leebub ja silitab heldinult pojakese siidiseid aprikoosilõhnaseid juukseid.

„No olgu, kullake. Mängi veel veidi. Ma annan sulle niikaua süüa. Ja siis lähme koristame koos sinu toa ära."

    Sellega on asi otsustatud. Emme teeb matsutavaid häälitsusi ja veenab poega lusikaotsast veel paari ampsu võtma. Teatud osa toidust pudeneb muidugi põrandale või laudlinale, sest ega tähtis rallimees ei saa sõidu ajal keskenduda toidule ning paratamatult läheb abivalmis lusikas salatiga suust mööda, kui eriti ohtlik kurv parajasti käsil on. Kuid ega sellest pole midagi. Kartulisalat lisab rallirajale tõelise vungi ning emme peseb täna pesu.

Kui viimased lõunaootejäägid, mis pojakese kõhus pole, saavad ära koristatud, suundub seltskond kindlameelse meeskonnana esimese maailmasõja kaost likvideerima. Aga kuna lastetoad on kord juba eksitavaid instrumente täis, siis ei ole midagi imelikku, et eluterve poisiklutt eraldub meeskonnast, sest „hello, hello" kraaksuv karvane papagoi on antud juhul tunduvalt huvitavam.

    Nõnda juhtubki, et emme koristab enda märkamata toa ära, samal ajal, kui poeg karvast papagoid mänguasjade kasti viib. Nii et, kui issi end lõpuks sirutades diivanilt püsti ajab, on poisijõmpsikas kenasti puhastes riietes korraliku toa põrandal ja ehitab lego klotsidest kindlust. Naeratav emme on ka läheduses ning räägib issile härda õnnega, kui tubli ja asjalik poeg neil on. Issi, kes diivanil telekalärmi ja põnevate börsiuudiste taga kõigest eelnevast ilma jäi, tunneb muidugi uhkust oma iseseisva ja hakkaja poja üle ning lubab minna poodi jäätist ja krõpse ostma.

Sedasi see enamasti algab. Kuid see ongi kõigest algus.

Istub taga ja vurab äsjaostetud punase Mehed emmede käpa all? /Vol1 endast viimase otsustaval rallivõistlusel ja


Kirjatükki on kommenteeritud (2) korda — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Kolmapäev, 16. okt. 2019., kell 20:18 - parim aeg päevast

(2) [7717] Arvamusrubriik

Loomisaeg 0.0362s