Mehed emmede käpa all? /Vol2
Eelnev looke oli oletatav algus tulevase mehe arengus, kes täiskasvanunagi kipub rippuma ema põllepaelte otsas. Millegipärast märkan ma enda ümber taolisi mehi rohkem, kui see mulle meeldiks.
Minu arvates pole normaalne, et neljakümnendates mees elab endiselt oma emaga, sest tema jaoks on see „mugav", või et kooselava õnneliku noore paari tulevasi suhteid tumestab asjaolu, et mehe ema on oma pojakese tuleviku kindlalt ära planeerinud ning mees võtab seda kui midagi täiesti normaalset ega paista mõistvat, et naisel, kellega ta koos elab, ei pruugi taoline asjade käik sugugi meeldida.
Isegi oma perekonnas näen ma taolist prototüüpi ja tean, mida see endaga kaasa võib tuua. Mäletan kohutavat tüli oma vanemate vahel, kui isa ema ehk siis minu vanaema, kippus unustama, et tema täiskasvanud ja abielus poeg pole enam see pisike lapsuke, kellele ta peab sokke ja tekke õmblema ning teisest Eesti otsast kohale sõitma iga pisimagi mure korral. Toona oli vanematel teatud suhetekriis ning mõlemal oli raske, kuid olukorda ei lahendanud kindlasti poega poputava vanaema igaõhtused pikad telefonikõned ja pidevad pakikesed, mis tihti ema käe läbi tee prügikasti leidsid. Väikesest kriisist sai tänu vanaema sekkumisele ja isa poolehoidvale suhtumisele tõeline ja vastik peretüli, millel polnud enam midagi ühist tormiga veeklaasis. See oli juba orkaan.
Õnneks sai mu isa siiski õigel ajal aru oma veast ja minu iseenesest tore ning käbe vanaema oli sunnitud ühisrinde ees tagasi õigetesse raamidesse taanduma. Meie perekonnal lõppes kõik hästi ning abielulahutus ja sellega kaasnevad pisarad, mured, valu ja vaev jäid olemata.
Eespool mainitud neljakümnendates mehe abielu aga purunes, sest ta ei suutnud lahti öelda sellest võrratust mugavusest, mida pakkus talle ema. Naisele ei sobinud, et tema mees pendeldas pidevalt kahe „kodu" vahet, eriti veel seetõttu, et neil oli väike tütar ja naisel oli ülikool pooleli. Suhe ja abielu, millest oleks võinud areneda midagi suurepärast, pudenes tolmuks ning kõige rohkem sai haiget too väike tüdruk, kes toona ei mõistnud maailma karmidest seadustest eriti midagi.
Tänaseks on sellel mehel olnud palju erinevaid suhteid, kuid ükski neist pole arenenud nii kaugele, et jõuda abieluni. Ta on neljakümnene ning tema ema tuletab talle meelde ja veenab, et ta ikka sööks ja kooki ka võtaks.
Teine lugu, nendest kahest noorest, on minu arvates „memmepoja" juhtum, mis võib kas edasi areneda või rahulikult laabuda.
Nad mõlemad on väga toredad. Abielumõtted on veel kaugel, sest tegu on tõesti noorte inimestega, kuid nad elavad koos ja nende esialgne mure on koguda üüriraha korteri jaoks. Tüdruk lõpetab varsti gümnaasiumi ning mehel on ülikool pooleli, sest vahepeal pidi ju sõjaväes muskleid treenima. Kuna tüdrukul on kunstilist annet ja sisekujunduses on ta juba täitsa proff, oli neil alguses plaan üürikorteri kõrvalt raha kõrvale panna ning tulevikus oma maja soetada.
Kujutlege nüüd- neil on terve elu veel ees. Nad on haritud, targad ja meeldivad inimesed ning paistavad tõesti üksteisele sobivat (seda ütlen mina, kes ma olen selle koha pealt alati irooniliselt karm skeptik). Millest paremast võivad unistada kaks noort inimest, kui väike majake või kasvõi paarismaja, mis võimaldab neil kahel koos olla ja hiljem nautida laste rõõmsaid kilkeid terassitrepil ja antud juhul kuulub sinna idülli ka üks sõbralik karvane peni. Lisaks veel asjaolu, et sellest saaks fantastiliselt õdus, hubane ning romantiline maja, kuna see tüdruk suudab teha isegi pisikeste tubadega imesid, mida siis veel rääkida tervest majapoolest ja aialapikesest.
Kogu probleem seisneb aga selles, et mehe ema on pähe võtnud, et tulevikus, umbes kolme-nelja aasta pärast, kolib noorpaar kenasti tema juurde majja ja sellega on kogu tulevik otsustatud ning kindlustatud kuni elu lõpuni välja. Punkt. Ei mingit vastuvaidlemist, kuna pojal on emaga väga head suhted ja kuna see „plaan" esitati nii heasüdamlikul toonil ja kuna ema ei taha vanaduspõlve üksi veeta (seda räägib alles viiekümneseks saav naine) ja kuna siis saab minia täitsa vabalt aeda ja maja kujundada, sest ega „perenaine" ise enam ei viitsigi, vana juba ja... (siinkohal tuleb meeles pidada, et olemasolevaid vanu lillepeenraid muuta ei tohi; uued lillepeenrad peavad olema vanadega võimalikult kokkusobivad, tegelikult oleks parem, kui uusi üldse eriti palju ei tuleks; elutoa arusaamatut tooni tapeeti ei tasu ka muidugi ära vahetada, muidu tekib oma kodus kuidagi võõras tunne jne.).
Igatahes loobus mees ema jutu pärast parema palgaga töökohast, sest nagu ta väitis, pole vaja enam nii meeleheitlikult rabeleda, kuna neil on nüüd tulevik kindlustatud.
Eluaseme suhtes kindlustatud võib-olla küll, kuid paari suhe võib mehe taolise mugavdumise tõttu tõsiselt katki minna. Kõik võimalused omaette olemiseks kaovad sellise käiguga ära. Ämm istub ju pidevalt kuskil läheduses ja kui sünnivad lapsed, siis ei kannata enamasti ükski naine ämmade targutavat kaagutamist, sest lapse eest hoolitsemine on isegi piisavalt kurnav tegevus. Ning kui armastatud mees samuti pidevalt oma ema toetab, kaotab arvatavasti naine mingil hetkel kannatuse. Kusjuures kõnealune naine on veel piisavalt isepäise loomuga, et mitte lasta endal liiga kaua peas istuda. Tulebki taas üks lahutus ning suurimateks kannatajateks jäävad nagu alati lapsed.
Nii ei pea muidugi minema ja selle aja jooksul võib paljugi muutuda või juhtuda, kuid esialgu on pilt murettekitav. Ja taolisi, emmede seelikusabas sörkivaid mehi on maailmas veel palju. Mõned muudavad ennast, kuid osad elavadki selles ebaharilikus sümbioosis ja on veel uhked kah selle üle. Ehk on tegu kergemalaadse Oidipuse kompleksi vormiga. Aga ma leian siiski, et taolised mehed, kes tunnevad, et neile meeldikski emade hoolitsuse käes peesitada, ei tohiks kunagi luua suhteid või saada lapsi, sest nad ei tea, kui palju haiget nad võivad neile inimestele teha.
Looke oletatav algus tulevase mehe arengus, Mehed emmede käpa all? /Vol2 ma enda ümber taolisi mehi
Kirjatükki on kommenteeritud (5) korda — loe lähemalt
| Eelmine | Järgmine | |
RSS