Melanhoolia lainetel... Kodukäija pühapäeval, 18. nov. 2007., kell 22:37:42 Kellel ei tuleks vahel selliseid tobedaid melanhoolia hoogusid peale, mil enamus mõtteid uitavad tagasi meie lapsepõlve ja pubekaikka... Minul just täna selline seis. Kuulan oma igiammust lemmikut "No Mercy - When I Die" lugu ning ootamatult meenus mulle minu esimene tõeline armastus.Eks see esimene armastus ole alati see, mis kõige sügavamale südamesse poeb ning sinna igavesest ajast igavesti sisse jääb. Isegi kui see 95% juhtudel kauem kui paar kuud kuni aastake ei kesta. Tagasi siis minu esimese armumise/armastuse juurde. Otsustasin tänase päeva Temale pühendada. Ning ka selle kirjatükikese. Kohtusime Temaga tegelikult esimeses klassis. Meisat said ruttu parimad sõbrad. Ehk seetõttu, et olime mölemad sellised vaiksemad ning omaette hoidvad põnnid. Oma edasistest kooliaastastest kõndisime läbi kui parimad/südamesõbrad. Óli palju rõõmu, sekka ka kaklusi. Abistasime teineteist (ja ka teisi) kodutöödes/tundides. Kunagi ei keeranud teineteisele selga. Kuniks jõudsime varasesse pubekaikka, mil hormoonid pea kohal kokkulöömiseks tuure võtsid ning vastassugu hoopis teistsuguse tähenduse sai. Meie sõprus sai suurima proovikivi osaliseks sel pubeka algusperioodil. Kuid siis juhtus see, mida osatagi ei osanud. Nimelt jõudis meie pisikestesse ajudesse ning lapsusüdametesse kohale, et sõprusest on kasvanud hoopis midagi täiesti uut ning tugevamat - nimelt armusime, ning seda ülepeakaela. Ju mängis oma rolli ka meie tugev side, mille aastatega olime loonud. Avastasime teineteises p
Melanhoolia lainetel...
Kodukäija pühapäeval, 18. nov. 2007., kell 22:37:42
Kellel ei tuleks vahel selliseid tobedaid melanhoolia hoogusid peale, mil enamus mõtteid uitavad tagasi meie lapsepõlve ja pubekaikka...
Minul just täna selline seis. Kuulan oma igiammust lemmikut "No Mercy - When I Die" lugu ning ootamatult meenus mulle minu esimene tõeline armastus.Eks see esimene armastus ole alati see, mis kõige sügavamale südamesse poeb ning sinna igavesest ajast igavesti sisse jääb. Isegi kui see 95% juhtudel kauem kui paar kuud kuni aastake ei kesta.
Tagasi siis minu esimese armumise/armastuse juurde. Otsustasin tänase päeva Temale pühendada. Ning ka selle kirjatükikese.
Kohtusime Temaga tegelikult esimeses klassis. Meisat said ruttu parimad sõbrad. Ehk seetõttu, et olime mölemad sellised vaiksemad ning omaette hoidvad põnnid.
Oma edasistest kooliaastastest kõndisime läbi kui parimad/südamesõbrad. Óli palju rõõmu, sekka ka kaklusi. Abistasime teineteist (ja ka teisi) kodutöödes/tundides. Kunagi ei keeranud teineteisele selga.
Kuniks jõudsime varasesse pubekaikka, mil hormoonid pea kohal kokkulöömiseks tuure võtsid ning vastassugu hoopis teistsuguse tähenduse sai.
Meie sõprus sai suurima proovikivi osaliseks sel pubeka algusperioodil. Kuid siis juhtus see, mida osatagi ei osanud. Nimelt jõudis meie pisikestesse ajudesse ning lapsusüdametesse kohale, et sõprusest on kasvanud hoopis midagi täiesti uut ning tugevamat - nimelt armusime, ning seda ülepeakaela. Ju mängis oma rolli ka meie tugev side, mille aastatega olime loonud.
Avastasime teineteises palju uut ning kogu see armastuse sügavuse avastamine ning teneteise maailma veelgi rohkem sulandumine oli kui taevalik. Olime kui seitsmendas taevas - olime armunud, olime onnelikud. Tol hetkel ei olnud meil palju õnneks vaja - mis sa hing ikka 13 aastaselt soovida võiksid, õigus?
Ning siis see tuli. Ühel hommikul jäin kooli lootusetult hiljaks. Olin väga närviline ja mures, sest lubasin ju enne tunde Temaga kokku saada.
Klassi astudes ning õpetaja laual musta lindiga küünalt silmates oleks keegi justkui mind nööriga kägistanud - isegi piiks ei vallandunud sealt. Minut hiljem kuulsin läbi udu, kuidas klassijuhataja püüdis mulle seletada, mis Temaga juhtunud oli. Ainus, mida mina tol hetkel aga vaid mõelda suutsin, oli see, et "Mida halba olen ma teinud, et mind nii karistatakse?".
Päev möödus kui udus ...ning lootuses, et see siiski halb uni oli, ning et ma kohe üles ärkan. Mida aga ei juhtunud, oli see, et Teda enam iial ei tulnud. Enam iial ei saanud ma vaadata Tema põhjatutesse pruunidesse silmadesse, näha sädet, mida keegi teine iial näinud ei olnud. Enam kunagi ei saanud ma tundma Tema imepärast magusat lõhna, kuulda Tema armsaid lugusid, hoida Tema kätt....
Matustele ma minna ei suutnud ning seepärast olen end edasises elus palju vitsutanud. Mitte iial ei suuda ma ensele seda sammu andestada ning seepärast ei ole ma iial ka tema hauale läinud. Minu mälestustes ning südames elab Ta edasi sellisena, nagu ta seda meie viimasel koosveedetud päeva lahkumishetkel oli - ilus, armas, tundeline naeratav noormees, kellele alati loota võis, tulgu või maavärin. Tema mälestuseks süütan aga küünla nii Tema sünni - kui ka surma - aastapäeval.
Võin öelda, et minu esimene armastus jättis minusse niivõrd sügava tunde, et alateadlikut olen ehk püüdnud leida meest, kes oleks täpselt Tema sarnane.
Nüüdseks olen ma aastaid üle 20-ne ning ei möödu päevagi, mil ma Temale ei mõtleks.
Need 7 aastat, mil meie elud üht-sama rööbast pidi liikusid, olid minu elu kõige puhtaimad, ilusaimad ning ehedaimad aastad, isegi kui neisse mahtus minu pere lagunemine, valu, mis sellega kaasnes, ja palju muud.
Tean, et Ta hoiab mul seal pilvepiiril silma peal, ning tahan Talle öelda üht:
Sa olid,oled ning jääd minu kõige ilusamaks mälestuseks siin ilmas, minu südames oled sa alati kõige sügavamas sopis, kuhu peale Sinu on asja veel vaid minu pojal.
Kunagi kohtume taas:)
Täna seis. Kuulan oma igiammust lemmikut Melanhoolia lainetel... meenus mulle minu esimene tõeline Samast žanrist
Samalt autorilt
Kolmapäev, 3. juuni 2020., kell 18:39 - parim aeg päevast
RSS