Ain Mäeotsa poolt Vanemuise teatris lavastatud "Mesimees" püüdis avastada inimsuhete, mesilaste eluolu ja astrofüüsika vahelisi sarnasusi.
Vaadates lavastust ilma stsenaariumit lugemata jääb alati äärmiselt ähmaseks, kelle ideed lõpuks teatriruumis hõljuvad. Lavastajapoolse loomingulise tõlgitsuse ja näitlejate subjektiivsete arusaamade tõttu võiv..
kolmap., 5. mail 04., kell 14:35
Liina
Minagi ootasin pigema rohkem astronoomia ja füüsika alast sisukamat etendust. Läksin seda väga suurte ootust ja lootustega vaatama, aga näh võta näpust - tegemist oli ikka paraja vodevilliga.
See maailmaruumi lõpmatuse idee ja soov teada saada mis sealpool tähti on tõeliselt võimsalt igaühes olemas. Paraku keskendus konkreetne lavastus pigem elulistele pisiseikadele kui suuremate ideede avamisele.
Kui lavastusse endasse oleks jõudnud kasvõi kümnendik kavalehes olnud artiklist, siis oleks olnud tõeliselt tugeva haridusliku etendusega.
Kust võtavad teatritegijad arrogantsuse arvata, et keskmine vaataja annab teatrisse tulles enda aju riidehoidu hoiule ning tahab vaid väikekodanlikke vodeville vaadata?