Mina ja minu üksindus. susie teisipäeval, 19. aprillil 2011., kell 21:39:00 Üks moment elus, kui sul pole mitte kedagi. Oled lihtsalt üks läbipaistev keha, kes kõnnib oma igapäevaseid radu ning keegi ei märka sind enam. Inimestel on kiire ja sina oled seisma jäänud. Sul on 24 tundi ööpäevas ja sa ei tea, mis sellega peale hakata. Loen minuteid, kell läheb edasi küll, kuid ma ei saa kogeda ühtegi emotsiooni, teha midagi. Vaatan aknast välja ning ma näen inimesi kõndimas mööda omi radasid. Mõned on kahekesi, mõned on suure pundiga. Mis tunne on elada, kasutada mõttetult ära mingit inimkeha, kui sa tegelikult ju ei elagi, lihtsalt vegeteerid. On inimesi, kes on sadu kordi kurvemas olukorras kui mina. Ma ei hakka neid välja tooma, aga neil on olemas eesmärgid ning kõik see pagas, et edasi minna ja muuta midagi. Nad võibolla suplevad armastuses, võibolla mitte. Nad teevad midagi! Vahest olen nii meeleheitel, et usaldan absoluutselt iga ettejuhtuvat inimest, peaasi, et minuga ta räägiks üldse. See on juba suur samm, kui minuga rääkima tullakse. Olen looduse friik. Alati pidanud kaua aega pugema, et üldse kellegi sõber olla. Vahest võetakse mind haletsusest vastu, vahest ma suudan enda klouniks tegemisega poolehoidu võita. Hetkel ma olen siin, istun voodis ja olen valmis rääkima kõik oma hinge pealt ära, et lõpuks korraks naeratada saaksin. Mul pole mitte ühtegi inimest, kellele ma rääkida saaks. Ma olen nähtamatu. Ma tahan leida hingekaaslast, usaldust. Tahan olla kellegi jaoks mingi väärtus, mida ei tohi kaotada. Tahan omada väärtust. Nii ei ole mõeldud mine
Mina ja minu üksindus.
susie teisipäeval, 19. aprillil 2011., kell 21:39:00
Üks moment elus, kui sul pole mitte kedagi. Oled lihtsalt üks läbipaistev keha, kes kõnnib oma igapäevaseid radu ning keegi ei märka sind enam. Inimestel on kiire ja sina oled seisma jäänud. Sul on 24 tundi ööpäevas ja sa ei tea, mis sellega peale hakata. Loen minuteid, kell läheb edasi küll, kuid ma ei saa kogeda ühtegi emotsiooni, teha midagi.
Vaatan aknast välja ning ma näen inimesi kõndimas mööda omi radasid. Mõned on kahekesi, mõned on suure pundiga. Mis tunne on elada, kasutada mõttetult ära mingit inimkeha, kui sa tegelikult ju ei elagi, lihtsalt vegeteerid. On inimesi, kes on sadu kordi kurvemas olukorras kui mina. Ma ei hakka neid välja tooma, aga neil on olemas eesmärgid ning kõik see pagas, et edasi minna ja muuta midagi. Nad võibolla suplevad armastuses, võibolla mitte. Nad teevad midagi!
Vahest olen nii meeleheitel, et usaldan absoluutselt iga ettejuhtuvat inimest, peaasi, et minuga ta räägiks üldse. See on juba suur samm, kui minuga rääkima tullakse. Olen looduse friik. Alati pidanud kaua aega pugema, et üldse kellegi sõber olla. Vahest võetakse mind haletsusest vastu, vahest ma suudan enda klouniks tegemisega poolehoidu võita. Hetkel ma olen siin, istun voodis ja olen valmis rääkima kõik oma hinge pealt ära, et lõpuks korraks naeratada saaksin. Mul pole mitte ühtegi inimest, kellele ma rääkida saaks. Ma olen nähtamatu.
Ma tahan leida hingekaaslast, usaldust. Tahan olla kellegi jaoks mingi väärtus, mida ei tohi kaotada. Tahan omada väärtust. Nii ei ole mõeldud minema. Ju siis saatusel on varuks minu jaoks see üksindus ning mina tehku omad järeldused.
Jään siia ootama, mina ja minu üksindus.
Elus, sul pole mitte kedagi. Oled Mina ja minu üksindus. ning keegi ei märka sind Kirjatükki on kommenteeritud
(4) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Pühapäev, 24. juuni 2018., kell 02:41 - parim aeg päevast
RSS