Juba päeva ühte ja sama trajektoori Minu äramuretsetud mured omad pällid, igal hommikul täpselt

Minu äramuretsetud mured väike_prints reedel, 6. märtsil 2009., kell 11:00:11 tüüpiline vaade tüüpilise tobeda linnamaasturi tüüpilisest juhist Läbides nüüdseks juba mitmendat päeva ühte ja sama trajektoori olen sisse elamas teatavasse linnageograafia rutiini. mul on juba omad pällid, igal hommikul täpselt samal tänavanurgal teeületust ootamas, samad riided seljas ja samasugune morn nägu peas.  samades kohtades samad väikesed mikroummikud, mitte midagi ületamatut ja frustreerivat, lihtsalt natuke võimalust kõrvalolevatesse autodesse sisse piiluda ja nende naeruväärsete linnamaasturite omanike mornidel nägudel ennast lõbustada lasta. minul muideks hommikuti morni nägu ei ole. sest üliinimlikuna tundunud ennekaheksat ärkamisel on omad võlud, ma arvan ma olen nüüd ametlikult vana et ma nii ütlen ja neid märgata oskan. minust saab lõpuks veel see neurootiline mutt, kellel krõps kella 5ks uni läinud, telekast veel midagi ei tule, lehti pole veel ammugi. vaataks välja aga seal ei toimu ka veel absoluutselt mitte midagi, isegi kassid magavad veel.  ma olen juba mures, millega ma oma hommikuid täitma hakkan. nii mina. mitte et ma muretseks siis kui mure kohal, ei, ma muretsen kõigepealt tükk aega selle pärast, mida ma siis teen, kui mure saabub. see väsitab vahel nii ära, et mure saabumise ajaks on mahl välja pigistatud ja ainult tühi kest põrnitseb klaasistunud silmadega seda saabunud õnnetust. ja mure endaga silmitsi seismiseks muidugi energiat enam ei jagu. no ja 4 juhul 5st jääb kogu probleem muidugi olemata, aga mina olen ette ennast pooloimetuks

Minu äramuretsetud mured

tüüpiline vaade tüüpilise tobeda linnamaasturi tüüpilisest juhist

Läbides nüüdseks juba mitmendat päeva ühte ja sama trajektoori olen sisse elamas teatavasse linnageograafia rutiini. mul on juba omad pällid, igal hommikul täpselt samal tänavanurgal teeületust ootamas, samad riided seljas ja samasugune morn nägu peas.  samades kohtades samad väikesed mikroummikud, mitte midagi ületamatut ja frustreerivat, lihtsalt natuke võimalust kõrvalolevatesse autodesse sisse piiluda ja nende naeruväärsete linnamaasturite omanike mornidel nägudel ennast lõbustada lasta.
minul muideks hommikuti morni nägu ei ole. sest üliinimlikuna tundunud ennekaheksat ärkamisel on omad võlud, ma arvan ma olen nüüd ametlikult vana et ma nii ütlen ja neid märgata oskan. minust saab lõpuks veel see neurootiline mutt, kellel krõps kella 5ks uni läinud, telekast veel midagi ei tule, lehti pole veel ammugi. vaataks välja aga seal ei toimu ka veel absoluutselt mitte midagi, isegi kassid magavad veel.  ma olen juba mures, millega ma oma hommikuid täitma hakkan. nii mina. mitte et ma muretseks siis kui mure kohal, ei, ma muretsen kõigepealt tükk aega selle pärast, mida ma siis teen, kui mure saabub. see väsitab vahel nii ära, et mure saabumise ajaks on mahl välja pigistatud ja ainult tühi kest põrnitseb klaasistunud silmadega seda saabunud õnnetust. ja mure endaga silmitsi seismiseks muidugi energiat enam ei jagu. no ja 4 juhul 5st jääb kogu probleem muidugi olemata, aga mina olen ette ennast pooloimetuks muretsenud. muidugimõista ei räägi ma enam ammu hommikusest ärkamisest, ma räägin globaalselt. minu selle aasta moto, väike arenguülesanne - muretse siis kui selleks on tarvidus ja aeg! Juba päeva ühte ja sama trajektoori Minu äramuretsetud mured omad pällid, igal hommikul täpselt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Esmaspäev, 10. august 2020., kell 18:24 - parim aeg päevast

[2644] Blogi

Loomisaeg 0.0483s