* b>Müsteerium Minu kaev ja seega ühe Suure

Ma olen osake Minu kaev * b>Müsteerium Ma olen osake inimsoost ja seega ühe Suure Puu leht. Sa sahised mu kõrval ja me oleme ühest ainest teht. Ma olen tilgake ookeanist ja mul on õigus sind emmata. Tule k Minu kaev Minu kaev * b>Müsteerium Ma olen osake inimsoost ja seega ühe Suure Puu leht. Sa sahised mu kõrval ja me oleme ühest ainest teht. Ma olen tilgake ookeanist ja mul on õigus sind emmata. Tule kaasa, vahuses vees saame koos harjadel lennata. Ma olen killuke mullastki - ma kasvatan, mi

Minu kaev maiken kolmapäeval, 1. juunil 2005., kell 19:37:31 Nüüd panen siia tohutult luulet, lausa raamatu jagu. Et oleks võtta, kui vaja. Minu kaev * b> Müsteerium Ma olen osake inimsoost ja seega ühe Suure Puu leht. Sa sahised mu kõrval ja me oleme ühest ainest teht. Ma olen tilgake ookeanist ja mul on õigus sind emmata. Tule kaasa, vahuses vees saame koos harjadel lennata. Ma olen killuke mullastki - ma kasvatan, mida suudan. Kõrbeliivade ahtruses ma okkana elada loodan. * Mina, mina, mina, mina - olen maailma keskpunkt teist sellist lihtsalt pole ja ma mõistan, mis on punk. Mina, mina, mina, mina - mu maailm ei ole hall ja olles valge vares on lemmik heavy metal mina, mina, mina, mina - ka täna laulab mu nokk mu päralt on taevasina ja õudselt istub ka rock mina, mina, mina, mina - te kuulake siiski mind ja kui te mind ei kuula siis nutab mus laululind Mõte, mu iidol Mõte, mu iidol, teed tänagi vempe - väsimus taandub, vaatan loojangukuma... päev olnud helde, mus raskem on last, toitnud minus see õpilast. Mõte, mu iidol, koos teeme tempe - kütame kirgi ja muudame tava - elu on meile kui näitelava: eirame koos kõiki trendikaid reegleid, sätime padrikuisse säravaid peegleid, pimestame, ehmatame tardunud rumalust, kiidame lihtsuse, looduse jumalust. Mõte, mu iidol, sa süütad mus lampe, näha seetõttu saan kirgede juuri, kadeda , õela ja vihase pale

Minu kaev

maiken kolmapäeval, 1. juunil 2005., kell 19:37:31
Nüüd panen siia tohutult luulet, lausa raamatu jagu. Et oleks võtta, kui vaja.

Minu kaev
*
b>Müsteerium

Ma olen osake inimsoost
ja seega ühe Suure Puu leht.
Sa sahised mu kõrval
ja me oleme ühest ainest teht.

Ma olen tilgake ookeanist
ja mul on õigus sind emmata.
Tule kaasa, vahuses vees
saame koos harjadel lennata.

Ma olen killuke mullastki -
ma kasvatan, mida suudan.
Kõrbeliivade ahtruses
ma okkana elada loodan.
*
Mina, mina, mina, mina -
olen maailma keskpunkt
teist sellist lihtsalt pole
ja ma mõistan, mis on punk.

Mina, mina, mina, mina -
mu maailm ei ole hall
ja olles valge vares
on lemmik heavy metal

mina, mina, mina, mina -
ka täna laulab mu nokk
mu päralt on taevasina
ja õudselt istub ka rock

mina, mina, mina, mina -
te kuulake siiski mind
ja kui te mind ei kuula
siis nutab mus laululind

Mõte, mu iidol

Mõte, mu iidol,
teed tänagi vempe -
väsimus taandub,
vaatan loojangukuma...
päev olnud helde,
mus raskem on last,
toitnud minus see õpilast.
Mõte, mu iidol,
koos teeme tempe -
kütame kirgi ja
muudame tava -
elu on meile
kui näitelava:
eirame koos
kõiki trendikaid reegleid,
sätime padrikuisse
säravaid peegleid,
pimestame, ehmatame
tardunud rumalust,
kiidame lihtsuse,
looduse jumalust.
Mõte, mu iidol,
sa süütad mus lampe,
näha seetõttu
saan kirgede juuri,
kadeda , õela
ja vihase palet -
sinuga koos
ei saa taluda valet.

---------------
Tuuled mus puhuvad,
soojad ja külmad,
vesi mus voolab -
kuis ilma saaks?
Oskan alistuda,
yin on mus paigas
enda olen valinud isamaaks:
jah, armastan ennast,
oma valgust ja varje
yang mulle pakub
värve, innustust.
Tao on mu iidol,
olen alguste usku,
praegugi avan ühte
kõiksuse ust.

Sõnad

Sõnu nagu taevas tähti
palju on, neid ammu tehti,
et saaks märku anda endast
või ka tunnustada venda.
"Noh" saab vihastada meid.
"Kas" on uudistaja leid.
"Palun" suhu tuleb aga,
kui on tegu viisakaga.
"Raha" loodi ärimiseks,
"miks" on ilmas pärimiseks.
"Inimene" - uhkeim sõna,
väärituim on kindlalt "sõda".
Kui on patte hinge taga
ootad hingevärinaga,
millal saatus lausub:"karma" -
alles siis vist oled varmas
mõistma: enne vaikida ja mõelda,
mida tasub välja öelda.
-----------------------------
Luule, see on voogav üdi,
arvab tuntud sürrealist.
Aga minu lemmik - Üdi
polnud seda üldse vist.

Mõni Eesti luuletaja
vormida tahab tõesti kaost.
Üdi aga minu meelest
pärleid pildus korra laost.

Tasakaalustamist vajab
minu luulenäljas hing.
Olen üksik omas ajas -
pitsitab mind kaose king.

Kuidas saaksin laulda temast? -
üdi vajab selgimist.
Laulame ent ühestsamast -
säästes hinge nälgimist.
*
Päevaelamus väsinud kehas:
ilu, inetus puhkavad mus.
Kära praegu on rahunend ehas
võitu naudib mingi tüdimus.

Öösettivais valikumängudes
uni puhastab, valib ja laeb.
ööhelluse pehmetes sängides
aeg julmalt ka me soovides saeb.

On maailmad hommikul ärgates
küpsend eilsete mõjude toel.
Just ilu ja headust märgates
olnu tulevat juustesse soeb.
*
signaalidest

Kõik, mis ma kord olen mõelnud,
settis mõttejäljena minusse:
kõik, mis ma kord olen öelnud,
jääb ootama vastust - sinusse,
hinged vestlevad - sünnib sõprus,
me ümber on morfogeenne väli.
Kui sinus on kuulamisvaprust -
ma sulle vastu tulen avasüli.


------------------------------
Lootusetult jamas

Sissepääsu igatsesin
hingeukse taga.
Miks küll oled alati sa
heitund, külm ja vaga.
Teenida sind tahtsin mina
igal veretuksel
ent silt "kao" sul oli ikka
tavaliselt uksel.
Otsustasin siiski veidi
uljalt sigatseda,
leevendada üksindustki,
et mitte igatseda.
Tulemus on täna teada,
tulemus on sama:
sinu vaikimine mulle
tekitanud jama.


...ja vastastiku mõjudest:

Nii tihti mina lembuse osaks saan,
sest avatud mulle on headuse kraan.
Ei konuta nurgas ma nukralt kui nui,
vaid elust kõike ahmin naerukil sui.

Nii tihti mina jagan, mis anda mul -
on uksed kõik valla minu elamul.
Kui tulebki trampides vääritu väi,
siis lapiga üle nood jäljed just käin.

Nii tihti mina tunnen ka väsimust,
sest töö on mulle puhas lõbu ja lust.
Just väsimus tagab mulle uue jõu -
vaid töötades hoolsalt läeb kauniks mu õu.

Nii tihti mina imetlen kätetööd,
mis valmis sai mõnikord ka vastu ööd.
Seepärast mina lembuse osaks saan,
et aitab mind töökuse kaval plaan.

Imelikud luuletused-------------------
värsisepale tähtis oli
eriline riimileid
tahtis tallata ta väga
mööda kõndimata teid


kaunikõlalisusele
ta pakkus peiuks end
võib arvata kui kaua
kestis ta luulelend

Vanaisa õpetussõnad väikesle tüdrukule

Me elu on kui ulgumeri:
kord tormine, kord rahulik.
Kuid tea, et meie elumeri
on soodsalt mitmetahulik:
kui mingi sinusoid on põhjas,
siis näed, et ainult tõus on ees.
Mis siis, et õnnetused kuhjas
ja tuligi on kustund lees.
Saad süüdata veel uue tule,
et valgustada tõdesid
ja leeki visates kõik mured
aitad ennast, vendi, õdesid.
Me elu on kui ulgumeri:
kord tormine, kord rahulik.
Kuid tea, et meie elumeri
on tõesti mitmetahulik.

Emale
Sa oled mu hing
ja valguse andja,
mu tiibade meister
ja valude kandja.

Sa oled mu täht,
mida vahel ei märka.
Võin olla kindel,
sus kurjus ei tärka.

Sa oledki lootus,
kõige parem ja üllam
ja oled ka ootus,
et tuleks me külla.

Oh ema, mu ema,
ma täna ei saa -
Sulle mõtteis kingin
kogu taeva ja maa.

Kivisildnik võiks laulda nii

Mul on peas vaid sada karva,
luulet head sealt tuleb harva.
Silun värsse, silun pead -
ikka näha kõik mu vead.

Aga võtkegi mind nii,
muidu tabada võib spliin -
stress ju pole üldse hea,
teeb ka kiilaks teie pea.

Masendus on väga laastav,
kui ta kestab üle aasta.
Laulda võiksid ise ka -
kaotada saaks maseka.

vabanemine
Tusk kui tuleb,
sallu lähen,
tammelt saan toe.

Vaatan pilvi,
taevakaarelt
loodusmärke loen.

Vilgas orav
tervitab mind
oma vaiksel moel.

Südamel siis
hakkab peagi
jõuduandvalt soe.

Koju jõudes
kaunist luulet
raamatutest loen.

Pärast aga
kalli kaissu
õnnelikult poen.
*
Mida ma mõtlen, mida ma teen -
teistele korda ei lähe see?

Luulesse sukeldun veel ja veel
kümmeldes temas värskeks läeb meel.

Lihtne mu võte ja lihtne keel
omal on hea sel lõbusal teel.

Kes täna laulab just õhtu eel
kevadel üksi paplialleel?

See olen mina, mul kaelas kee,
lõõritan niisama eheheheeeeeeeee

Mida ma mõtlen, mida ma teen -
teistele korda vist läheb see!
*
Usun
Kindlana ja kaua püsib
mu pisike lihtne laev.
Juhtida teda ei ole
üldsegi mingigi vaev.

Kui vahel murdubki tuules
sinine lootuste mast,
aitab mind hädast välja
mu südameheaduse last.

Selles on aegade tarkust
ja valu, mis ilu lõi,
usku ning käte virkust,
mida aeg samuti tõi.

Ükskord kui vajubki kreeni
minu pisike elulaev,
saadab mind kalmistuteeni
väsinud, leebunud raev.


Sulle!

Üht õpetajat olen tahtnud ammu,
üht mõistvat, leebet, samas karmigi.
Ma nautida saan iga tema sammu,
ta abil jälle ellu armungi.

Ma vastan Sulle, miks mul sind on vaja:
vaid sõpruses on leekiv minu vaim.
Jah, mul on õnne - tuli õpetaja,
sest janus elas habras teadvustaim.

Meil kõigil vaja tunda teiste valgust.
Üht janu tunneb elus igamees.
Ei üksi suuda saada ilmast selgust
ka mina, kel on õpitahet veel.

Sa aitad minul avastada ennast,
sest valgustad, mis selja taha jääb.
Nii selgust saan Achilleuse kannast
ja veel ei saabu mulle vaimu hääb.
------------------------------
Lõbusa laulja hümn

Mind vaikima ei pane ükski saks.
Ma kõrgelt hindan ennast ise:
muutunud olen väga veetlevaks
ja selgeks saanud lendamise.

On suuremaks kasvanud minu jaks,
jõudu ammutan väljast ja seest.
Kuigi maailm läinud ka lärmakaks,
ent laul kaitseb mind selle eest.

Laulan mustagi päeva säravaks,
tehes seda veel õhtul hilja.
Ja kui muutungi muile tülikaks -
ei tee sellest üldsegi välja.

Teiste tusk on ikka nende probleem,
muude piirid pole minu tehtud.
Nad omaks võtku ainult minu meem -
ja polegi enam tusa ohtu.
*
Kallile
Rännuteedel, tööl või kodus
igatsen sind taga.
Unesoojas voodis oled
minuga kui magan.
Mingit vaikset helinat ma
endas tihti kuulen.
Olen päris kindel et,
seks helinaks on luule.
Sinuga koos olles minul
oleksid kui tiivad.
Õnneranda mure maadelt
nemad minu viivad.
Enam iialgi ei taha
olla vaba sinust.
Mul on õnn osa saada
luuleloome himust.
*

Kui mu hing on avali
ja meel on üllalt hele,
ei meeldi mina alati
siis oma kaaskondlastele.

Süda rahul pahural
kui ilm on tema moodi.
Üle sõidab mühinal
neist, kes heleduses süüdi.
*
Puu kasvab
aastaringid erinevad,
sest mõnikord
ei olnud
loodus
hell.
Kõik kidurused
kuskilt pärinevad
ja kõle saab siis
olla südamel,
kui kasvutungi piiras
mingi paine.

..................
Aga ikkagi mu hing su oma puutub —
su valu seega minu omaks muutub.
Aga ikkagi veel süda sul on jäätund,
ei ole soojaks teda teha suutnud.

Aga ikkagi mu hing eal ei jäta sind,
sest ükskord saabub sulle selgimiste tund:
näha oskad enda südames mu armastust
ja mõistad minu praegust helget unistust:

et sinu hing ka teiste omal külas käib,
et müürideta maailm sulle kaunis näib.
Aga ikkagi mu hing su hinge paitab,
ma ükskord näha soovin — kas see aitab!

..................................
Avanemine

Kui astud täna kaugemale endast,
kas mõne sammugi vaid mõtterada,
siis äkki nagu sõnamaagiasse lendad -
ei ole mõtet tehtud vigu kahetseda.
Nii oled mõningaid vaid kaugelt näinud,
kuid lähemale minnes on nad omad,
et tunned:võõristus on ära läinud
ja nad on sulle täitsa mõistetavad.
Seepärast niimoodi sa aega viida
ja kui näed mõistmatuse tõkkeid,
siis mõttes jälle lendu kiida
ja süüta majakad ning lõkked.
Suits tõuseb alati ju ülespoole
ja ärevaks teeb tukkujate meeled
ning tuimus jätab arguse ning hoole
ja selgeks saavad muude keeled.
Kui tuimalt käiks, ei mõistaks kaeda,
mis eemalt paistab väikse, tühisena,
siis ahistaks meid tüütu tuttav ahel,
ja tihti pühiks tundmatuse hirmuhigi.
Sa taha minna edasi just siit,
näed uusi, igat värvi horisonte,
ja madalaks läeks uksepiit,
mis seni olnud müürjalt kõrge.
Siis, kui on uudsem mõttelaad,
ja puudutad sa salduste tuumi,
uut moodi tunned, näha saad,
kuid iial enne - et on arengule ruumi.
Võid rahulikult vaadata ka mind,
kes julges avaldada arvamust
ja leida endas üles vaba lind,
kes tähistaks ju sõnavabadust.

------------------------------------ --------------------------------------------
Ma igatsen. Igatsen muudatust,
kuid enne vist tuleb surm.
Ei tunne armastuse puudutust
see, kellel võõras on hurm.
Ma unistan. Unistan valgusest,
mis tabab ka kõiki neid,
kes tulnud on aegade algusest
vaid tallates maiseid teid.
Ma loodan — kohata inimest,
kes ütleb, et elu on hurm,
kus mõte on kõige tähtsam
ja ajutine on vaimne surm.

*
Soovid, et oleksin mitte ise,
trendikalt uut moodi laulaksin.
Omaks võtta su poosetamise
saaks, kui marionett oleksin.

Minus on aegade kullateri,
jäävate väärtuste säilimist,
soontes voolamas ürgema veri,
südames headuse leekimist.

Olla saan ainult lihtne ja vaba,
tõtt leidmas vapralt just vigades.
Usku mus on ja jõudugi leidub
töökates kätes nii visades.

Soovid, et oleksin mitte ise,
trendikalt uut moodi laulaksin.
Omaks võtta su poosetamise
saaks, kui marionett oleksin.

-----------------------------

Iseendast saab vaid vesta
läbi kogu elu.
Oma luules jään ju kestma -
muu on teiste melu.
Millest laulan - olen mina,
toodan mõtteteri.
Kui mind hoomand oled sina -
ühine siis veri.
Kui ei ole ainet sinus
ei saa oletada.
Kui on miski tõesti vinus
saaks ka valetada.
Kelleltki ei saa ju nõuda,
et kõik oleks sama,-
igaüks ei suuda jõuda
tippu koolitama.
Milleks neile ette heita,
kes ei suuda olla?
Õiget rada ette näita,
siis teed uksi valla.
Aga selliseid on vähe,
kes saaks kõigist aru.
Mõni mees on võtnud pähe,
et ka õhk on maru:
igaühte alatasa
iseendaks surub,
igalt teiselt luuletajalt
uudsust muudkui nurub.
Elab juhmilt oma moodi,
sest ei mõista tema,
et ta siia ilma loodi
mitte sarnanema.

-----------------------

Ma olen "Talvenauding,"
kuid sina — "Valge Klaar,"
seepärast mitte iial
meist saada ei või paar.

Mispärast soovid, sõber,
et kasvan sinu puus?
Ei ole sinu koostist
mu hapras viljaluus.


Ehk meeldin sulle talvel,
kui olen valminud
ja nautida mind suudad
kui küpseks talvitun.
-----------------------
Uhkelt oma venega

On luule ime, meeldib mulle üha
ja elul on nüüd hoopis kõrgem hind.
On Luuletaja minu silmis püha
ning tema mõtted puudutavad mind.

Me elus tähtsal kohal turvalisus,
mind võlub lihtsus just, ka tasakaal.
Kui mõni naeraks mind mu luuleisus,
ma ütlen: see on minu Püha Graal.

Ta annab mulle kõike, mida vajan,
sest temas peitub elu kontsentraat -
taas tasakaalu sünged mõtted ajan
ja elulaineis kindlalt on mu paat.

Aukohal selles istun mina ise,
sest kõrval saavad teised kulgeda.
Neil purjed võimsad on ja värvilised,
kuid minu teed ei saa nad sulgeda.
------------------

Enesetapja laul

On ilmas liiga palju lärmi,
ja hinnanguid, mis ju ei aita.
Ma tihti tunnen meelehärmi,
sest mitte keegi mind ei paita.

Ent mina otsin hellitusi -
just sõna suudaks ravida.
Ma olen nõrk, täis hallitusi,
liiga närb, et rohkem lävida.

Me keskkond sobib tugevaile,
neile kõlab: Tere tulemast.
Ma ütlen ilma vägevaile:
Ma vabastan teid iseendast.

Te jääte hurjutama nõrku,
nende taustal imetlete end.
Mu laul ükskõiksusele põrkub -
ja nõnda katkebki mu lend.
*

Sa loitsid häda vaiksel üminal!
Miks näed vaid elu kurba, karmi kadu?
On ette nähtud kood igal ubinal,
kuid seeme elab temal aastasadu.

Miks kardad rannavaikust häirida?
Ta kutsub sind ja teisi inimesi.
Ei saa üksinduses miski säilida
nagu tarus ühe mesilinnu mesi.

(laulda muidugi väga hellasti)

*
Elus pettunu laul, kes loodab taassünnile
ehk (Igatsus)

Ma igatsen jätkuvalt midagi muud -
elutorm viind mind valesse randa.
Mu nooruse on pühkinud aja luud
jättes aastate vaevad mu kanda.

Minu näos on kõik kirjas kui raamatus,
pole enam ka silmade sära,
ning kehagi vaevab suur saamatus,
sest jõud on sealt kadunud ära.

Ma igatsen ammu üht leinapuud,
mis minu rohtunud haual sirguks
ning laulgu ta okstes kurblik tuul -
et mu igatsus uuesti virguks.


Seisev vesi
(manduva netifriigi abipalve)

Tulge, loksutage tsuti
tehke mulle tuti-tuti,
et ei oska puhastuda,
kõntsa ära tuhastada.
Tulege, aidake mind nati,
ära nõidus minu Neti -
ise ma ei suuda seda
oma kirge valitseda.
Tulge, andke päästev võti
teeme klaariks selle soti,
et ma poleks seisev vesi
tahaks olla kasvõi mesi,
mida väärtuslikuks peate -
koos on kergem - te ju teate?
----------------
Millal teed minuga
vaherahu?
Näed — ma iial
ei tagane.
Kui ma su ellu aga
ikka ei mahu -
maailm mus küll
ei lagune.
Jõudu ja indu on
selle hetkeni,
mil sätin end
toonela teele,
pead püsti hoian
viimase hetkeni.
Sind pean seal
kivina meeles.
------------------------
Karevale
Armastust on täis su laod,
sa nüüd häirekella taod,
et palju laos on seda,
mida tuleb valitseda.

Avasid lahti väravad,
seal su tunded säravad.
Pole ühtki musta urgast,
aardeid saame nende hulgast.
---------------------------


Dialektikausk
Mis haarab su enda sisse,
kas süngus või vallatlev mäng?
Ka äikese mürinasse
pole peidetud üksnes äng!

Just tema toob lahendusi
ja värskust looduse rüppe.
Ka liblikas, täna surev,
teeb valguse suunas hüppe.

Kui otsida poolt, kus olla,
siis valikuid alati kaks.
Ka musta embuses seistes
säilib valgussemineku jaks!


----------------------------


Võtta muret õnnena?

Kas juhid ise elulaeva tüüri
või kuskilt kaugelt juhitakse meid?
Kui tunne pekslemas kui vastu müüri
jääb järele vaid tühjus, üksnes lein.

Siis seisad tummalt suunamata pilku
ses suunas kust võiks paista päästev rand
ja hoomad - sinust endast pole tolku
ning õnn on mujalt tulev karma-and?

Kas tasubki siis uita nukras udus
ja süüdistada kõiges teisi vaid?
Su enda mõte ilmselt saatust kudus
ja nüüd ehk oma kanga kätte said?

Seepärast Kurbus, Pettumus ja Mure
ei tohiks olla see, mis labastab -
ja nõnda Paha kiretuna sureb
ning Mure oleks õnn, mis vabastab.
______________________________
Toomingas

Endast märku kord aastas ta annab -
vinget lõhna kogu ilm on täis.
Säbruheledat särki ta kannab
ja hullult on ta armunuil päis.

Seal okste all sünnib inimlapsi,
ja mõeldakse kõiksugu mõtteid,
ka võetakse jutuhoos napsi
või tuntakse meelepetteid.

Ta okstes on poojate valusid
ja marjades elude mõrusust
ent piirab ta eestlaste talusid,
kus ta ohjamas halluse närusust.
*
Veidriku filosoofia

Ära tee nii ja ära tee naa!
Ent teisiti teha ma ei saa.
Olla võin vahel teiste moodi -
mind aga veidrikuks ilma loodi.
Mõni saab tunda end ainult hästi,
kui suudab panna muid häbiposti.
Alati seisan seal nende silmis,
elu mul kulgeb kui naljafilmis:
lollide eest päästab huumor vaid -
ammu mu jaoks nemad narriks said.

Kivisildnikust
(Püüdes järele teha Sveni suhtumist, mis on temalikult aus)


Vaatab, et keerukalt ütleb.
Trumbata teisi vist nauding?
Näivuse teatrites etleb -
nõnda vist rahul ta hing?

Usub, et teistest ta parem.
Arvab, et nii tõesti on.
Süda vist aga on arem,
tolk tal kui tähtsust täis konn.

"Teemasid kõiki ta valdab":
Paavst on ta meelest könn,
targemaid kogu aeg salvab -
endal on luule kui plönn.
------------------------------


Talle olen nagu lammas,
kellel puudub aruke.
Aga minu peale hammas
tal ei hakka natuke.

Nimetada võib mind tolaks,
saamatuks ja kelleks veel.
Selle peale vee ma valaks -
abiks on mul eesti keel!

-------------------------

Õige mõte

Õige mõte on kui idand,
millest kasvab uhke taim.
Lõpuks on ta võimas isand,
keda austab iga kaim.

Levib, külvab oma seemet
nagu eluterve mees,
juurdub, soodsa pinna leiab
mitte ainult naiste sees.

*

Ma ei tea, kas tahangi
saada täiuslikuks?
Ainult ma tean,
et müüride asmel
tulgu vastu mingigi uks.

---------------
Ma olen avastamas ennast
ja samas lahti kõigile.
Viib värsilaevu minu rannast
suur luulevaevas loometung.

Ei tea ma, kuhu nõnda jõuan,
kas keegi astub pardale?
Kuid iseendalt ikka nõuan
ma uusi laule tundeile.

Ma kriitikutest küll ei hooli,
sest miski häbist vägevam.
Nüüd, purjetades sõnamerel
püüan olla aina sügavam.
*
Miks?
Ma olen headusele lahti,
ka Kurja ees ei sulge end.
Just halba kohtan päris tihti
ja takerdub siis minu lend.

Ma enamasti küll ei adu,
miks ristub temaga mu rada?
Võib olla piibli kaval madu
ei lase kurjust lõpetada?
*
Mis on maailm sinililleta?

Sinilill - varredki sinised,
lubavalt taevaste karva.
Temagi maiselt on surelik,
kevade kaotust ei korva.
Mälestus süütutest silmadest
suvesse minuga kandub.
Osake kevadeilmadest
suvele kuulekalt andub.
Silmisse põimitud tänagi
kirkaid, ka tumedaid pilke.
Sinilill - nii mulle temagi
ellu toob säravaid helke.
---------------------
Mu ümber kohab inimlaas -
kus sõnajalgu, laanelilli
ja sirejalgseid kaskesid,
ka turskeid, vanu tammesid -
meil koduks mets või aas.
Meist mõni murdub tormis,
suur osa elab normis,
kui pinnas pole vaene,
ent Eestimaa on paene -
seepärast appi tõtta,
saad raskust ära võtta,
kui hoolid teisest taimest
-----------------------
Näitelaval härra Kevad
värvikalt end väljendab.
Loodusraamatusse jälle
oma palet küljendab.
Selle taustaks emand Ilu
maalib juurde sädelust -
Kevad aasta laval nõnda
näitab oma paremust:
kägu kukub hoolt ja õnne,
linavästrik usinust,
kured võluvad meil põnne
ega tunne väsimust
juba mitu miljon aastat
Päike headust õnnistab -
olema kui linnud oksal
inimesi kannustab.
*
Sõbrad omavahel

Me saame vabalt kõnelda,
sest hirm ei väisa suhet
ja armastusest sõnelda
on loomulik ju vahel.

Me võime kritiseerida
ehk rohkemgi kui vaja -
mis viga tolereerida
on armastuse najal?

*
CARMENLIKULT

Kuitahes palju sõnu luuleks sätid,
näed, heliseb see üksnes enda sees.
Mu jaoks on kriitikud ju üksnes pätid,
kel vastaseks on endast teisem mees.

Ei näri sugugi ma oma küüsi,
kui tähtis Kivisildnik eirab mind.
Loen huumoriga laitvat analüüsi
ja külmaks jätab võõras vaimuving.

Ma naudin elu, luulet enda tarbeks.
Mind kõidavad vaid vabalt lendajad.
Kõik reegliorjad teevad elu kirbeks -
nad on mu vabaduse ründajad.
*
Nägin oma luulet lugemas
akadeemikut Viktor Vingun.
Ta sõnas külma rahuga, et
ma luules harkjalgadel vangun.
Karates mõtete vahele
ta tiriski mind hingepatsist,
ning tegi mu luuleruumid ta
kõik nii vastikuks tapaplatsiks.
Ei jooksnud ära Viktori eest,
vaid visatud sai valge kinnas.
Ei kartnud ta taparelvi ka
ja ta naist, kel nimeks Vingunna.
*

Tahtesoojad käed
Kui on tahe, on ju võimalus -
ütleb Teadja, palju kogenu.
Aga selle tõe eest pagenu
viibib orjuses, elul jalus.

Kui on sõpru, on ka võimalus,
et kulg läeks õiget rada pidi.
Küll taibatakse aegapidi,
et koostöös peidus edu alus!




Iseenda sära

Iga jalg teeb oma jälgi,
isemoodi laulab suu.
Kasutades võõraid sulgi -
sinust saaks siis keegi muu.

Kui ei ole siiralt ise,
hakkad kojanarriks vist.
Selle pärast soovin Sulle
ainukordset säramist.
*
enne suvesooja

Päikese vägi praegu on nõrk:
taevas on külm ja tuul on nii kõrk.
Tunda ent pungade pakatust -
nemad on saanud nakatust.

Vesi on külm, seal jääl on nüüd sark -
ujuma minna pole veel tark.
Ent kask annab mahlast kosutust,
linnulaul pakub ka lohutust.


Vili on algul samuti mõrk,
nii kui kevad on hetkel veel tõrk.
Las ta siis haub oma talitust,
abi saab külma eest palitust.


*

Iga päev on ise värvi

Iga päev on ise värvi,
kui ei ole, lähen närvi:
muudatuses peitub võimu,
uuenduste algeid-lõimu.

Nende helki tunda saades
viibida saan nendes maades,
kus ei oleks elaes käinud -
sest ei oleks viidet näinud.

Täna päev on helelilla,
see loob võimaluste silla,
üle mille põnev astu ,
pimedus ei tuleks vastu.

Värv see annab mingi sära,
et kaoks takistused ära
teel mu õnne vikerkaarde,
leidmaks sinugi - mu aarde!

*
igavene

Ma kirjutan jälle,mõte lendu taas läeb.
Ta saadikuks mulle maailmas.
Temalt abi saan alati, kingiks ka väe -
mu halvimgi mõte mulle armas.
Mõttesädemed leegivad pimedal ööl
ning ei kustu nad isegi surmas:
sest kui uduna hõljun kord aasade peal,
puhken taas mõne südames, silmas.
*

suhete pervertidest

Vaid halba nähes justkui kuristikku viskud.
On muusad, Jumalad ja inglidki siis vait.
Kui hing on raske, kividki on tagataskus,
on põhja kukkumine ainus sinu võit?

Üksteise jaoks ja rõõmuks kõiki ilma loodi.
Miks mitte ära minna kuristiku pervelt?
Kui aga soovitakse olla Kurja moodi,
on kukkuja ka samas suhete pervert.
*
muutuvale inimesele

Saan kiita sind kui Jumalat,
sest näen su kaunist hinge.
Võin laita ka kui rumalat,
sest pea sul veidi kange.

Ma mitte kumbagi ei tee ,
sest otsustus on lõplik.
Sust kivi-inimest ei tee,
miks olla maiselt jõplik.

Sest jõplikkus on kivistis,
inimnäoga puine monstrum,
kes muutuda just siis ei saa,
kui Jumalaks on muutund.
*

taas katustel

Katuseid on mitutuhat liiki.
Igal pool ei ole sobiv koht
luua omaette turvariiki,
sest võib varitseda nendel oht.

Sinna näiteks tahab Mure tulla,
öelda: siin sa pole oodatud.
Ka võib mõni kivi valla olla -
julgeolek pole nagu loodetud.

Katustel on omad kindlad reeglid:
seal pead arvestama nendega,
kes võibolla üldsegi ei meeldi,
kohtuda võib mõne bandega.

Katused on vahel ära sõitnud,
siis kui ründab torm või miski muu.
Sellest pole ilmas keegi võitnud,
ehk ainult uudishimust priske kuu?
*

mõttemaadel konnates

Kui hing on nii kurb, et läheks või hulluks,
siis endast kõik kõntsa minema pilluks,
puhastun mõtete maile konnates,
lauldes linnuteil, sinuga rännates.

Seal oled nii puhas, üllas ning julge,
tumedus läheb siis armsaks ja valgeks.
Vannud seal armu ja elule truudust
pühaks pead isegi kuradi suudlust.

Sest elus on kõike - musta kui valget,
ka mustas on peidus heledad palged.
Kui teengi ma vigu, eksin õigelt teelt,
siis linnuteil rännates puhastan meelt....

Kui hing on nii kurb, et läheks või hulluks,
ma endast kõik kõntsa minema pilluks,
puhastun mõtete maile konnates,
lauldes linnuteil, sinuga rännates.
*
Pääsemine kaosest

Ma olen küllalt kogend teadmaks,
et tarkust teistele ei vii.
Vaid ennast harin korda seadmaks,

et mõttekaosest pääseks nii.

Me mõtted vajavad just korda
ja selget väljaütlemist:
on raske teisteni neil murda,
kui mõte nõuab tõestamist.

Nii iseenda tarbeks mõtlen,
ei kohanda end teistega,
sest saatus mulle tihti ütleb,
et tõde on just minuga.

Kuitahes palju tarkust omad -
see väärtus on vaid endale.
Kui vahel muudega nad samad,
siis ühes suunas lendame.
*

õpetaja laul

Igaüks võib armsaks saada
pärast tõsist uurimist:
veidi armastust vaid vaja,
hinge sisse puurimist.

Igaüks võib taeva tõusta,
särada seal tähena.
Mõjub iga väike lapski
armsana ja targana.

Igaüks meist väärib õnne,
maist ja kasvõi müstilist.
Kes ei nõnda üldse arva -
kohtab minus vastalist.

Igaüks on kullatera,
mis kord tungles elama.
Inime on ühisvara -
see mõte jäägu kõlama.


Katustel

Katustel ei olegi nii hirmus, kui sa nendel käid.
Kõrgel paremini näeb, et ilm on saladusi täis.
Minu igatsevad tunded hõljuvad seal kuskil kõrgustes
ja ma elama ei peagi maistes võimupõrgutes.

Kui mul miski tärkab hinges või kui mõte on nii hell,
kolama pean üksinduses meie linna katustel.
Vaatan taevasse, kus vabadus on ainus leid,
mõtteis rändan tänagi ma mööda sinitaevateid.


*
Ma armastan neid mälestusekilde,
neid vaadeldes on süda õnnest hell
ja mälestus neist tekitab mus tunde,
et olen laulev vanaaegne kell.

Ma olen nagu ajas väänlev humal -
häid hingi tunnetan kui iseend.
Nii lähedal mul seisate kui Jumal,
teist igaüks näib mulle nagu vend.

Taas istun meenutuste laua taha,
taas heliseb mus mälestuste kell.
Ma jätan liigse elutaaga maha
ja puhas helk on kõigil mõtetel.

*
Eitajaile

Ei hüppa keegi üle oma varju
ja eitusega ära ma ei harju.
Küll ise kasutan just abivõtteid,
ma teele saadaks üksnes suunamõtteid:
sealt välja lugeda saab ideaali,
kuis tõsta oma vaimu taset-kraadi.
Kui valmis pole aga õpilane,
siis viha tabab nimelt õpetajat -
jääb üle üksnes loota, andestada,
sest milleks suhteid tagurpingestada?

Kes muutugu?

Kord temalt, uhkelt elumõistjalt

tahtsin saada igakülgset mõistmist

ja soovisin, et ta otsi lahti seoks.

Kuid tema musta aurapilve saatis -

ta veel on eemal headusest ja armust:

ta ümber hõljub sõnadest suur surnuaed,

mis tigetsedes kannab surma hõngu:

ta pomises, et miskit pole head.

Vaid vihastas, lammutades kõike.

Tal mõistmata jäid poeedi hingeread.

Miks temast kiirgub ahtus,mõistmatus ja viha,

ka kintsarinnalise karmatee?

Tas tunnen räiget hingevingu,

ja kahetsus on ainus lohutus —

kõik lootused on kantud tulevikku

ja luuletaja iseendaks jääb.

Üksildus

Vaatan enesesse, mul on seda vaja,
iga hingesopi valgusesse toon.
Olen iseenda parim õpetaja,
hetki mitmevärvilisi ellu koon.

Vaatan teistessegi, nad on osa minust,
mina elan neiski mingi osana.
Hindan kullateri, oma väikest panust,
kuidas elutormes jätkan visana.

Vaatan uurivalt me elukanga värve,
seal on mustreid väga eripäraseid.
Kuid ma tean -veel pole ilmas parve,
kus saaks lennata koos kõigi teistega.
*
luulekriitikule


Ei poe ta luule iial peitu,
sa kiruda küll kaua võid.
Ei näe sa tema meeleheitu,
kui sõnanoad ta rindu lõid.

Jah, mõistetakse omi vigu
ja sedagi, mis nende palk.
Ta meel kui keermet vooliv tigu
on kärsituse suhtes kalk.

Ei maksa hellitada lootust,
et looja omi mõtteid neab.
ta hoopis tänab oma saatust,
et muusa kinkis luuleread,

mis muutunud on leebeks loitsuks,
kui elu veidi kiiva veab -
ja viha eest siis muutub kaitstuks
*

Luule abil

Esmaspäeval mure minu üles kaevas,
teisipäeval ta mind ikka väga vaevas,
kolmapäeval luuletasin murest lahti,
viskasin ka enda ümbert ära prahti.
Reedel paraneski rõõmsaks minu elu,
lahkus kusagile vastik tusk ja valu.
Laupäeval ideaalne oli mu feng shui
võin nüüd teha kõike rõõmsal meelel, kui:
pühapäeval mure üles mind ei kaeva -
juhin tasakaalutuultes elulaeva.
*
Elu koos luulega...
Täna usinasti
elukangast koon.
Kaasas selleks
mul on luulemoon.

Kõik mu salmikesed
mulle on nii kenad,
aitavad mul leida
tasakaalu nemad.

Kedagi ei huvita
minu luuleteemoon.
Äkki ära neednud
on mind mõni deemon?

Südamest ju tulevad
kõik mu luuleread:
mulle nemad teevad
üksnes ainult head.

Arvab minu luulest
halvasti üks saks,
ütleb, nad ei meeldi -
hindeks neil on kaks.

Küllap hindab ennast,
et ei mõista mind.
Kiitikal mu silmis
tühine on hind.

Luule teeb mu päeva
rikkaks, väviliseks.
Ilma riimideta
lähen närviliseks.

Armsad mulle tõesti
on mu read ja vead.
Vigadest saab leida
sageli just head:

parandada ennast saan
tänu vigadele.
Kriitilised pärlid
toidan sigadele.
*
sära

Oleme teistele
kui küünlaleegid
oma mõtteilma
avab taaskord keegi
mulle iga inime on
justkui väike ime
usun, et sest avatusest
nägijaks saaks pime
taha olla muile
oma hinge tooja
kuhu pugeda saab
kasvõi mõttes sooja.
Kõigisse jääb alatiseks
mingi vaimne sära,
kustuda niisama see
ei saa ilmast ära.
*
<

*vabanemine vihast*


End jälle uude ruumi sisse sean
ja siia kasuliku info juurde kannan
ja vajalikuks teen ka oma vead -
ma teatepulka edasi nii annan.

Mind köidavad just homme minu read,
mis on kui kutsuv ürgne linnutee -
ning halja rõõmuga ma vankrit vean,
seal kogu tarkus pesitseb just sees.

Kui lõpuks kõigiga ma üheks saaks,
siis rohkem vist ei tahta oskaks.
Ka muutuks emakeseks maaks
ja enam kedagi ei vihkaks.
-----------------------

Kui avan sulet uksi irvakile,
siis hirm mul vastu tuleb araveri...
Kuid mul on headus süles,
kuid kurjus ikka ennast lahti kerib.
Miks tormab vastu mulle möirakari,
kes paiskavad mu vastu tühje mõtteteri...
ma suudan vaevu ennast valitseda.

Kuid sügav kuristik mind neelab
ja mulle jääb mu Igavene Küsimus...
ka seda kurjus mulle tihti keelab,
kuid mind ei saada siiski tüdimus.
Seal valitsebki musta lipu valitsus,
kus kõrkust kohtan, vahin teda -
ma suudan siiski ennast valitseda.

Sest pimeduse lõpus tuleb eha!
Ei karda talvelikult õhku külma
ma suudan tema soojaks teha,
ja tuua värve suviseid ka siseilma,
ning juba kevadheledusi silman,
ja tahan vähem poriseda,
ning suudan, suudan endas Kurja valitseda.

____________________________________
Mõttematk. Saab alguse
ema murest haigevoodi ääres,
ta soojast häälest muinasjuttu lugedes ja
lohutussõnu lausudes -
seal ema üsas on mõtte kodu,
algus ja otsaniidid.

Mõtte uudsus. Tuleb see
koos muljete virvarriga,
õpetajate mõistvate kaassõnadega
ja muidugi igahommikuse meeleolu värviga.

Mõtte jõulisus. Suunab tegema
müstilisi asju, nii et seletada ei oska.
Ta kannustab tahet ja pärsib, kui vaja.
Ta liigutab masse ja võib neid hullutada.

Mõte on tegu. Kivisse raiutud
valu või ilu jälg temas, luuletuse
sugestiivsus, inspireerituse määr.
Määravam mõte praegu on kättemaksust.

Inimkond mõtleb kättemaksu kategooriates.
Mõte kaevab endale sügavat auku,
varsti pole enam valgust ehk lootust.
Mõtte hääbumine rahajahil loob roppe luuletusi.

Me mõte.

Me tegu.

Me jälg.

Polegi uni.
------------
Hingetoit

Ühel lainel vibreerimised,
tunded keevalt keemilised,
üksmeel vastandlike hulgas,
vikerkaar, ka vihmatilgas,
metsavaikust mõned tunnid,
koidueelsed mererannad,
sõbra antud väikene müks,
helivool hingevärinaks,
lapse siirad särasilmad,
lumevaiksed jõuluilmad,
üksik põder metsasihil,
lepatriinu kasetohul,
maasikatest kõrrekee,
mamma tehtud gripitee,
raamat allhoovustega,
kuri oma voorustega,
ootamatu õnnevärin -
esmatunde sulnis särin
----------------------

"Raamat" - haruldane sõna,
tal on müstiline kõla.
Kuna tal ei ole riimi,
siis ei sobi siia tiimi
"tomat" ega mõnus "kurat",
"laamat", "värat" või ka "Marat".
Sõna täidab minu elu,
meeldib mõnus keskustelu
iseenda ja temaga -
vahel räägiks kui emaga.
Mõne teose panen ära -
temast kostub tühi kära,
mida ei taha taluda,
"Ole vait!", tahaks paluda.
Raamat on kui inimene -
tal on sisu, vorm ja pale.
Sõna mõju on hämmastav,
naerutav, vahel lämmatav:
nõnda et tahaks küsida,
kuidas küll vormis püsida
nii, et hirmud ei ahistaks,
silmad nutta ei lahistaks -
ent enamasti mõnulen,
hea sõbraga kui kõnelen.

SÕNAST

Mida teame sõna väest?
kas ehk küsiks tuule käest?
Või teab vastust tundlik hing,
kellel kõrvus antennid ning
isegi elektritraadid?

Paitab mõni sõna põske.
Teine näib nii tühi, rõske,
kolmas lajatab kui kõu,
neljas rüüstab rääma põu.
On neil sooja-külmakraadid?

Kuidas elaks sõnadeta,
mõte veereks mõnudeta
venivalt kui nätsukumm -
võrdne rääkija ja tumm,
näiksid nagu tummad vaadid?

Sõna loob ju sisekeeli,
hullutab me kuulmismeeli,
loitsib, ravib,loob ka suhteid:
nigelaid, häid või ka uhkeid -
vastaksid ehk eided-taadid?

Mida teame tunnetest,
mis ei sõltu sõnadest?
mida teame annetest -
ehk nad algavad sõnadest -
viimati sõnugi loovad geenid?

---------------------------------


Kloriale ja ta emale
(siis, kui Kloria sai ühe aastaseks)
Päikesekiirest sa sündisid
ja päikesekiireks said.
Tänagi te juurde lendasin,
et näha teid korrakski vaid.

Teie selgete silmade ees
ma kui lapseks ise muutun,
kümblen päikesekiirte sees
ja otsekui pühadust puutun.

Jääda te juurde tahtsin ma -
nii raske on ärasõit,
nüüd pean end lausa sundima -
nutu asemel olen vait.

Ei oska ilmas elada,
kui poleks te särasilmi.
Kuis elutuli saaks põleda,
kui poleks teilt saadud leeki?

Ma otsin. Vajan lihtsat luulet.
Ei köida keerukus ja kaude ütlemine.
Nii tänagi teen netis luuret -
ehk leidub mõni siiras luulelend.

Ma elan. Vajan selleks vähe:
hingi lähedasi, kodu , tööd.
Ja õigeid mõtteid tarvis läheb -
just nõnda elus läbi lööd.


Kõik see minu luule

Kõik see minu luule,
kõik see minu laul
voolab välja minust -

et siis kosutada
ootel ilujanust,
et ka välja viia
elupaine vinust.


Miski pole juhus -
ka mu lauluind.
Usun, uues elus,
puudutan ka sind. * b>Müsteerium Minu kaev ja seega ühe Suure
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Luuletused
Kokk: ...segadus, Ei viitsi lihtsalt süüvida,sest nii on kerge hiilida....Sa võiksid kordki proovidaja m.. [2467] Sisupuu sitemap
Kokk: Ärka üles..., On hädaldamist, kadedust,nii palju kui on kannatust....Sa kuulad, hingest vihast.. [2486]
Kokk: ...kadedus see närib-närib, Ma vihkan valet, kadedustja ülekohut, kannatust,kuid üsna tihti varjat.. [2426]
Kokk: ...kaikaid kodaratesse...., Tekkis mõte teha firma, rahaga või täitsa ilma... Rumal olen nagun.. [2525]
Kokk: Astusin salongi..., Kord astusin salongi,ja näitasin talongi,et selle eest ma peaks,nüüd saama üs.. [2351]
Kokk: ...terviseks, Sa kuradi ämm,lõpeta oma jämm,lase hingata,ootan pingsalt ma,millal saabub päev,kuna.. [2166]
Kokk: Virisevad vanaemad...., Vanaema tahaksin,Sinu juurde tulla,Sina aina pahuksis,pole aega mul ka. Ol.. [2105]
Kokk: ...rahva kurbus, Toomas Hendrik Ilves,on üsna tihti pilves,sest muidu poleks tema,võtnud naiseks t.. [2069]
Kokk: ...., Minu armas tütreke,siin ilmas mulle ainsake,kes mõista suudab natuke,emme südant väheke... N.. [1718]
Kokk: Kui elu läheb rappa, saavad lapsed aina tappa..., Kahjuks minu vanemad,on hullemad kui vahemaad,mi.. [1617]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
veebel: Eesti litsentsiga Online Kasiinod, Meelelahutusena on online kasiinod suurepäraseks ajaviiteks... [35] Hea kodulehe valmistamine
veebel: Parimad spordiennustus leheküljed, Tegelen juba pikemat aega meelelahutusliku panustamisega. spo.. [46] Korraliku kodulehe tegemine
Katre: Projektide rahastamine ilma investoriteta, Kuna paljud on sõbrad on minu käest küsinud, kuidas ma.. [100] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Kolmapäev, 14. nov. 2018., kell 19:54 - parim aeg päevast
või tee uus
[3438] Luule
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.04s