Selline kes mõtleb koguaeg. Ma olen Minu suureks kasvamatus . Oma 19 aasta jooksul olen

Minu suureks kasvamatus . Draakonitar kolmapäeval, 18. juulil 2007., kell 03:52:58 Kas ma olen ikka piisavalt täiskasvanu ? Vanuseliselt või arenguliselt vaadates vahel siiski tundub, et ma olen ikka piisavalt arukas , kuid siiski , olen üsna veendunud, et mul on veel piisavalt arenguruumi. Ma olen selline inimene, kes mõtleb koguaeg. Ma olen suht koht filosoof, kuid , kas ikka piisavalt ? Oma 19 aasta jooksul olen ikka üsna palju asju kokku keeranud, ma olen nelja eriala õppinud, minu elu on täielik seebiooper, alati miskit toimub. Ma mõtlen koguaeg enda probleemidele ja analüüsin igat olukorda ja enda käiku, nii kuidas saan. Nii , kuidas ma õppinud olen, siiski on ju mu õpingud minule üliolulised.Paljud arvavad, et ma olen üsna tark, et olen mõnus siuke abivalmis ja arukas inimene, kuid kas ikka tõesti ? Ma ei ole enam selles nii kindel. Ma võin palju aidata, jah tõepoolest, ma olen altruistlik, ma ohverdan palju teiste jaoks, ma tõepoolest tean asju, mida teised ei pruugi teada, ma tean, et ma oskan seda, jah, ma väärtustan ka iseennast, kuid täiskasvanu ma ei ole. Päris palju ikka juhub asju, kus ma ikka käitun väga lapsikult ja läbimõeldamatult, see ei ole ju hea ?! Kuid vaadeldes mõndasid vanuseliselt täiskasvanuid inimesi, siis ega selle koha pealt nad ei ole ka suureks kasvanud,kuid kas üldse kunagi saab ? Iga inimene jääb kunagi lapseks ? Võ ei ? Miks ma seda kirjutan ?Milles teema ? Teema on usalduse kuritarvitamine, ehk petmise koha pealt. Ma ei ole oma noormehega ilusti käitunud, tähendab, et olen, kuid .. ma ei ole ainult temaga

Minu suureks kasvamatus .

Ma olen selline inimene, kes mõtleb koguaeg. Ma olen suht koht filosoof, kuid , kas ikka piisavalt ? Oma 19 aasta jooksul olen ikka üsna palju asju kokku keeranud, ma olen nelja eriala õppinud, minu elu on täielik seebiooper, alati miskit toimub. Ma mõtlen koguaeg enda probleemidele ja analüüsin igat olukorda ja enda käiku, nii kuidas saan. Nii , kuidas ma õppinud olen, siiski on ju mu õpingud minule üliolulised.Paljud arvavad, et ma olen üsna tark, et olen mõnus siuke abivalmis ja arukas inimene, kuid kas ikka tõesti ? Ma ei ole enam selles nii kindel. Ma võin palju aidata, jah tõepoolest, ma olen altruistlik, ma ohverdan palju teiste jaoks, ma tõepoolest tean asju, mida teised ei pruugi teada, ma tean, et ma oskan seda, jah, ma väärtustan ka iseennast, kuid täiskasvanu ma ei ole.

Päris palju ikka juhub asju, kus ma ikka käitun väga lapsikult ja läbimõeldamatult, see ei ole ju hea ?!
Kuid vaadeldes mõndasid vanuseliselt täiskasvanuid inimesi, siis ega selle koha pealt nad ei ole ka suureks kasvanud,kuid kas üldse kunagi saab ? Iga inimene jääb kunagi lapseks ? Võ ei ?

Miks ma seda kirjutan ?Milles teema ?
Teema on usalduse kuritarvitamine, ehk petmise koha pealt.
Ma ei ole oma noormehega ilusti käitunud, tähendab, et olen, kuid .. ma ei ole ainult temaga enda aega veetnud. Miks ? Ma ei tea. Ma ei hakka siia tooma mõttetuid põhjuseid, mis võiksid seda kuidagiviisi seletada, sest see on lihtsalt andeksandmatu ja teiste süüdistamine on äärmiselt vale. Võibolla ma ise sattusin kire ohvriks, kuid kui on kirg, kas saab olla selle ohver üldsegi ?

Minu hetkeseisund on natukene liiga kohutav minu mõistuse jaoks. Mul on raske. Aga samas nii raske just, kui raskeks ma selle ise teen. Lihtsalt öeldes, umbes , on mul "jooksuaeg". Iga nurga peal tuleb keegi, kes jääb silma, kellega tahaks aega veeta. Uskumatult väär, kuid samas ma olen noor, miks ma ei või ? Minuarust niigi paljud noored tahavad jube ruttu täiskasvanuks saada, mis on minumeelest natukene vale. Noorust peaks nautima, kuid mitte laskudes ohtlikesse olukordadesse loomulikult.

Praegu mul on tegelikult endal noormees. Väga hea noormees. Ta hoolib ja armastab mind. Aga kas mina teda armastan ? Ma ei tea enam. Ma ei julge seda öelda.
Niiviisi, siis on kaugemalt üks noormees, kes on minu südamesse ammu pugenud ja välja ei saa, kuid selle noormehega ei tule minul vahemaa tõttu midagi väja. Jälle jama.
Ja siis on veel üks noormees , kes on minu jaoks väga eriline, ma ei armasta teda, kindlasti mitte, kuid samas, ma tunnen, et tema on just see inimene, kellega ma tahaksin elulõpuni koos olla, sedasi tunnen, et tema ongi minule kõige õigem. Liiga haige.
Nende eelmiste kahe puhul ma sedasi üldse ei tunne, olenemata kui suured tunded minul on, see ei ole, ma ei tunne, et nad on minu jaoks.

Tekib küsimus ? Miks ma olen oma noormehega ? Sellepärast, et ta meeldib minule ja ma tunnen ennast temaga hästi ja ma ei taha temast loobuda, kuigi temaga on väga raske.
Miks ma ei ole sellega , kes elab kaugel, kuid kes on mu südames ? Vahemaaaa!!

Aga hoopiski , miks ma ei ole sellega, keda ma arvan, et on minu jaoks kõige õigem üldse ?
Seda ma ei oska öelda. Minul ja temal oli midagi kunagi. Aga minu säde sai otsa. Ja ikka arvates, et ta on minu jaoks, ma siiski loobusin temast, ma tegin temale väga haiget, kuid nagu siis, ma ütlen ka praegu : kui me oleme teineteise jaoks loodud, siis me veel kohtume . Ja ma mõtlen temale ikka veel. Aga ma kardan temaga midagi aretama hakata, ma ei tahaks et minu loll mõistus suudaks temale jälle haiget teha ja kas tema üldse mind enam aktsepteeriks ?!
Üleüldsegi, kõige haigem on veel see, et see, kes on minu südames kaua olnud, ja see kes on õige minu jaoks, nad on omavahel väga head sõbrad. :)

Liiga haige eksole ?
Niiet kui ma midagi aretaksin õigega, siis oleks see imelik selle suhtes, kes mu südames on. Kui ma oleksin sellega, kes mu südames on, siis oleks õige lähedal mulle koguaeg ja asi võiks ka perse minna.
Ma vist siiski pean need poisid kaugustes enda südamest välja rebima ja olema rahulikult siin oma noormehega, kuid kas ma siis ei peta iseennast ? Mul on tunne selline, et ta oleks mulle justkui tagavarakutt, see mulle ei meeldi. Või siis, ma lihtsalt ei taha talle haiget teha. Ma arvan, et hoopiski on mulle aega vaja ehk.

Ja vottt, selle kõige all ma mõtlesingi, et ma ei ole veel täiskasvanuks saanud, ma räägin siin nagu noor pubekas, kohutav. Arenguruumi mul tõepoolest on. :)

Ma püüan oma probleemid ära lahendada, kuidas saan ja püüan siiski õigele otsusele jõuda. Selline kes mõtleb koguaeg. Ma olen Minu suureks kasvamatus . Oma 19 aasta jooksul olen


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Pühapäev, 23. veebr. 2020., kell 18:42 - parim aeg päevast

(1) [10531] Blogi

Loomisaeg 0.0383s