Lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka Noria lapsed ei tea ma isegi seda,

kui minult küsiti, et kus ma    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps.Mind leiti hommikul ühe kortermaja t Noria lapsed    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps.Mind leiti hommikul ühe kortermaja trepikoridorist, kus ma olin korvis rahulikult maganud. Leidja oligi algul minust möödunud, kui aga n

Noria lapsed Ed Vecin reedel, 24. aprillil 2009., kell 12:18:13 Fantaasialugu noortele    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps. Mind leiti hommikul ühe kortermaja trepikoridorist, kus ma olin korvis rahulikult maganud. Leidja oligi algul minust möödunud, kui aga naastes ma ikka magasin, hakkas ta muretsema. See naine käis läbi kõik maja kaksteist korterit, kuid mu vanemaid polnud kusagil ja ta teatas politseisse. Kuna terve päeva jooksul keegi välja ei ilmunud, viisid politseinikud mu väikelaste varjupaika, ise aga hakkasid uurima, kelle laps ma olen. Paraku jäid otsingud tagajärjetuks. Ma olin korralikult söönud, seljas ülikallid peened riided, korv, kuhu mind oli pandud, oli spetsiaalne käsitöö, kuid vähematki vihjet, kust kõik on ostetud, ei leitud. Politsei uuris kõiki sünnitanuid ja teatud ajal rasedana registreeritud naisi, kuid tulemus oli taas null. Olin ilmunud ei-tea-kust ja toodud ei-tea-kelle-poolt. Olin leidmise ajal arstide arvestuse järgi veidi alla aasta vana. Nimeks sain ma Angelus, sest näisin algul inglikesena. Elama hakkasin Lancestone katoliiklikus lastekodus. Esialgu mind lapsendada ei lubatud, lootuses, et mu vanemad ilmuvad välja ilmuvad või nad leitakse. Seda aga ei juhtunud. Edasi määras mu saatust üks naine. Nimelt olin ma erakordselt vallatu ja hakkaja laps, kes aga ei pidanud kinni mingitest reeglitest. Kui tahtsin midagi teha, siis ma seda ka tegin. Mind karistati korduvalt, kuid see oli nagu

Noria lapsed

Ed Vecin reedel, 24. aprillil 2009., kell 12:18:13
Fantaasialugu noortele

  

Noria lapsed



«Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui minult küsiti, et kus ma sündisin. Tõtt-öelda ei tea ma isegi seda, millal ma sündisin. Olen leidlaps.

Mind leiti hommikul ühe kortermaja trepikoridorist, kus ma olin korvis rahulikult maganud. Leidja oligi algul minust möödunud, kui aga naastes ma ikka magasin, hakkas ta muretsema. See naine käis läbi kõik maja kaksteist korterit, kuid mu vanemaid polnud kusagil ja ta teatas politseisse.

Kuna terve päeva jooksul keegi välja ei ilmunud, viisid politseinikud mu väikelaste varjupaika, ise aga hakkasid uurima, kelle laps ma olen. Paraku jäid otsingud tagajärjetuks. Ma olin korralikult söönud, seljas ülikallid peened riided, korv, kuhu mind oli pandud, oli spetsiaalne käsitöö, kuid vähematki vihjet, kust kõik on ostetud, ei leitud. Politsei uuris kõiki sünnitanuid ja teatud ajal rasedana registreeritud naisi, kuid tulemus oli taas null. Olin ilmunud ei-tea-kust ja toodud ei-tea-kelle-poolt.

Olin leidmise ajal arstide arvestuse järgi veidi alla aasta vana. Nimeks sain ma Angelus, sest näisin algul inglikesena. Elama hakkasin Lancestone katoliiklikus lastekodus. Esialgu mind lapsendada ei lubatud, lootuses, et mu vanemad ilmuvad välja ilmuvad või nad leitakse. Seda aga ei juhtunud. Edasi määras mu saatust üks naine.

Nimelt olin ma erakordselt vallatu ja hakkaja laps, kes aga ei pidanud kinni mingitest reeglitest. Kui tahtsin midagi teha, siis ma seda ka tegin. Mind karistati korduvalt, kuid see oli nagu hane selga vesi - järgmine kord tegin kõike kõhklemata uuesti. Seepärast kaotas suurem osa meie hooldajaõdedest kannatuse ja hakkas mind vihkama, sest nad pidid pidevalt mul silma peal hoidma.

Mind vihkas ka osa lapsi, kes ise sel kombel käituda ei julenud. Mulle anti korduvalt peksa, kuid ma õppisin enda eest seisma. Hiljem saadi must jagu ainult kambakesi, aga seegi oli ohtlik - kui kamba liikmed olid üksi, said nad minu käest haledalt tappa. Viimaks jäeti mind rahule, paljudest kiusajatest aga said mu sõbrad.

Paljud lapsed said omale kasupere, mina paraku mitte. Nimelt oli üks õde, kellele maksti salaja selle eest, et ta räägiks lastekodu laste iseloomust. Minu pättustest kuuldes loobusid minust kõik lapsendada soovijad.

Kui ma olin 14, viisin kord kaksteist last loata mägedesse matkama. Meid paelus valge tipuga mägi, mis asus meie lastekodu lähedal. Meid otsiti kaks päeva ja leiti üsna mäe lähedalt. Siis selgus, et ma olin asja mõistusega võtnud - minu nõudel panid kõik ennast soojalt riidesse, jalga panime matkajalatsid, kaasa võtsime suuremal hulgal toitu, tikud, magamiskotid. Kuigi paljud hakkasid matkal virisema, kellegi tervis ei kannatanud. See mind mõistagi karistusest ei päästnud.

Keskkooli ikka jõudes viidi meid üle Tasmaania pealinna Hobarti noortekodusse. Seal oli selline kord, et tegime kõike ise - koristasime, tegime süüa, pesime pesu, õppisime ja käisime tööl. Saadud töötasu kanti meie arvetele, et oleks midagi iseseisvaks eluks võtta. Noortekodus elasime üle ka esimesed armumised, suudlused ja sageli ka esimese vahekorra. Selle seltskonnaga jäi meid siduma suur sõprus.

Pärast keskkooli lõpetamist läksin oma elu peale. Töökoha leidsin ühes baaris, kus minu tööks oli kaupa ette kanda. Ka elukohaga läks hästi - üks pere, kel lisaks oma kinnistule oli väike suvekoduga maalapike linna teises otsas, tahtis, et keegi sellel silma peal hoiaks. Jätsin neile hea mulje ja sain vastutasuks tasuta oma kodu.



OMA võimetest sain esimest korda aimu, kui olin kusagil 3-4-aastane. Nimelt märkasin, et meie lastekodu majas käib ringi kummalisi tegelasi, kes aeg-ajalt haihtusid, et siis jälle välja ilmuda. Need tegelased olid kurjade nägudega ning näitasid sageli mulle hambaid või rusikat. Imelikul kombel ma ei kartnud neid, vaid näitasin vastu keelt. Kasvatajad märkasid minu sellist käitumist ja nende küsimustele ma vastasingi, et onud-tädid näitavad mulle sama. Kuna fantaasiategelased on paljudele lastele omased, siis arvati mindki nende hulka.

Tegelikult oli asi selles, et kunagi oli samas majas asunud vanadekodu ja osa surnutest olid jäänud kummitustena sinna alles. Majas kuuldi küll veidraid hääli, aga sellega kõik esialgu piirduski. Kui mõistsin, et vaid mina näen neid tegelasi, hoidusin juba teistele sellest teada andmast.

Järgmise oskusena õppisin pilguga pliitaseid painutama ja asju liigutama. Sedagi oskust hakkasin kohe varjama, sest tüdruk, kes mulle meeldis ja kellega kahekesi olles talle seda demonstreerisin, kähvas mulle: «Mis sa teed? Mingi värdjas oled või?» Siis ma mõistsingi, et oskusi, mida teised sarnaselt minuga ei oma, peab varjama.

Lastekodust lahkudes oskasin juba käeviipega uksi avama või sulgema, mõttejõul nõusid vastu seina lennutama, vastaseid ainiti silma vaatamisega paanikasse viima ja palju muudki. Need olid minu tembud ja ma tegin lastekodus elu huvitamaks, pannes öösel erinevaid asju liikuma.

Sain teada sedagi, et saan inimesi ravida. Kui üks noortekodu tüdrukutest kurtis pidevaid peavalusid, panin ühe labakäe ta otsaesisele ja teise kuklale ning tema valud kadusid igaveseks. Teise veritseval käel hoidsin oma kätt ja varsti oli haav kinni kasvanud. Et aga olime noored, ei võtnud keegi selliseid asju hirmtähtsana. Nii lihtsalt juhtus ja oligi kõik!

Erilise vapustuse aga sain, kui jalutasin kord mahakukkunud kõrgepingejuhtmetesse. Torm oli need purustanud ja mitte miski ei andnud märku, et rohus peituvad ohtlikud traadid. Kui astusin ohutsooni, ümbritsesid mind järsku sädemed, mu keha vapustas tuhandete voltideni küündiv pinge, riided mu seljas aga põlesid ära. Karjusin valust ja hirmust, kuid märkasin samas, et olen ikka elus, ja ma astusin ohtlikust kohast eemale. Värisesin endiselt üle kere, kuid hirmutava löögina jõudis minuni teadmine, et kõrgepinge polnud mind tapnud.

See juhtus minu puhkuse ajal, kui ma matkasin madalmägedes. Õnneks olid mul telgis varuriided ja ma ei pidanud paljana abi otsima minema. Juustest ja muudest ihukarvadest jäin siiski ilma ja mul tuli paljudele selgitada, miks see nii on.

Tollal arvasin, et olen ainuke selline imelik tüüp ja kartsin, et see on ebanormaalne. Elu näitas peagi, et on teisigi minusuguseid.


Tapjatüdrukud

Jalutasin kord Hobarti südalinnas, näksisin burgerit ja tundsin elust rõõmu. Tööle pidin minema alles õhtul, seega oli mul aega ilusaid tüdrukuid vaadata ja mõnega neist juttugi teha.

Kui ma jõudsin Fraseri parki, kus linlased armastasid vaba aega veeta, oli seal vaid üksikuid inimesi näha. Koht, kus tavaliselt trikitasid kõikvõimalikud ekstreemsportlased, oli sootuks tühi. Istusin ühe rulakausi servale, et burgeri söömine lõpetada ja sõrmedki puhtaks lakkuda. Järsku märkasin imestusega, et minule lähenes jooksuga umbes kolmekümnendates mees. Tema nägu oli täis ärevust, kuid hirmu seal polnud. Näis, et jooksja tahab lihtsalt kiiresti kellegi eest jalga lasta ja siis rahus hinge tõmmata.

Mu üllatus kasvas veelgi, kui nägin tagaajajat. See oli kena tumedapäine, sportliku kehaehitusega neiu, kes möödus minugst nagu kuul, ilmselt sooviga mees kätte saada. See oli midagi uut - tüdruk täiskasvanud meest taga ajamas. Pigem oodanuks vastupidist.

Vaevu oli jälitaja minust möödunud, kui kostus lask. Kohkunult vaatasin ringi, et kust see tuli. Pead tõstes märkasin erinevaid kõrghooneid siduval jalakäijate estakaadil punapäist tüdrukut. Ese tema käes oli kahtluseta snaipripüss. Vaatasin kohe minust mööda jooksnutele järele ja sealt tuli selgus: jälitatav mees oli pikali maas, teda jälitanud neiu aga seisis tema juures ja sihtis lamajat püstoliga.

Võttes omaks mulle õpetatud hea ja kurja mõistet arvasin ma, et tüdrukud on oma noorusest hoolimata mõrtsukad, mees aga ohver, kuigi miski sisimas keeldus seda uskumast. Kuna snaiper oli sillalt kadunud, sööstsin ruttu mahalastud mehe juurde, lootuses teda päästa. Pärale jõudes aga sattusin kimbatusse, sest ohvri juures seisev neiu suunas mulle püstoli. Kogu tema olek näis ütlevat, et olen sattunud valesse kohta. Segaduses olles ei suutnud ma sel hetkel kasutada oma võimeid, et tüdruk relvituks teha.

Sel hetkel hakkas maas lebav mees oigama ja tõstis pea. Nähes tema näkku kätketud ülimat õelust, sai mulle järsku selgeks, et olen tõesti vales kohas ja üritan aidata valet tegelast. Siin oli käimas mingi oma võitlus, kuhu ma poleks tohtinud sekkuda.

Tüdruk oli püstoli minult mehele lebanud ja just hetkel, mil too püsti hakkas tõusma, justkui polekski haavatud, lasi tüdruk terve pideme kuule talle pähe. Mehe pea lõhkes nagu küps arbuus. Keha prantsatas tagasi asfaldile, tõmbus mustaks, kahanes ja tapetust jäi järele vaid must tomp. Inimkehaks poleks keegi seda enam pidanud.

«Kao siit! Sa pole midagi näinud!» susistas tüdruk mulle. Eemalt kostiski juba kriiskeid ja appikutseid. Keegi oli laske kuulnud või juhtunut koguni pealt näinud. Tüdruk paiskas musta tombu jalaga laiali ja kadus kiire jooksuga tänavate rägastikku. Nüüd toibusin ka mina ning kõiki oma võimeid ära kasutades lidusin minema. Kusagilt kostis juba politseiauto sireen.

Olin kaua juhtunu mõju all, kuigi minu endaga toimuv oli mind viinud teadmiseni, et elan teistest inimestest eemal seisvas maailmas ja imestada pole millegi üle vaja.

Möödus paar kuud ja siis nägin seda tapjatüdrukut oma baaris, kus ta nägi nagu kõige tavalisem poissi otsiv ja pidutsev kahekümnendates neiu.



Ühel päeval olin ma baarileti taga tüdrukuid asendamas. Töötasin küll endiselt kaubatoojana, kuid viimasel ajal lubati mind sageli ka baari jooke ja snäkse müüma. Sel hetkel oli külastajaid vähe ja kui ma Kelly asemel teenindama asusin, oli neid vaid kolm ning juurde tellida ei soovinud keegi.

Igavusest klaase poleerides jäi mu pilk ühele kenale tüdrukule pidama. Too istus üksi lauas, klaas ees ja näis aega surnuks löövat. Järsku tundus mulle neius midagi tuttavat olevat. Üritasin meenutada, kuid asjatult. Siis aga vaatas külastaja uudishimulikult minu poole ja ma oleksin nagu puuga pähe saanud: see oli püstoliga tüdruk Fraseri pargist.

Ta silmitses mind hindava pilguga nagu tüdruk, kes tahab selgusele jõuda, kas näidata poisi vastu huvi või mitte. Igal juhul näis, et tema mind ära ei tundnud, sest varsti pööras ta huvitu pilgu kõrvale ja imes oma kokteili edasi.

Üritasin ennast kokku võtta. Oli ülimalt tõenäoline, et tüdruk oli baari juhuslikult sattunud, sest mind hinnanuna oli ta mu vastu igasuguse huvi kaotanud. Aga mida edasi teha? Minus kasvas soov tema juurde istuda ja kaude mingeid vastuseid saada. Polnud ju loomulik, et see noor naine keset tänavat mingeid kahtlasi mehi notib!

Kuni ma seal niimoodi kõhklesin, naases Kelly ja saatis mu viskit tooma. Minu naastes oli võõras tüdruk kadunud. Sõitlesin ennast, et polnud sedagi pärinud, kas ta on siitkandist ja kas ta tuleb veel baari.

Tapjatüdrukut ei näinud ma mitu nädalat ja kaotasin lootuse, et teda veel kord näen. Siis aga toimus üks noorteõhtu ja järsku silmasin ühes lausa koguni mõlemat tüdrukut istumas. Teine oli snaiperist punapea.

Neiud vestlesid elavalt omavahel. Ae-ajalt istus nende lauda mõni noormees ja tüdrukud ajasid ka nendega pikalt juttu. Sellest järeldasin, et nad on kohalikud - poisid olid üldjuhul alalised baari kliendid.

Korra tabasin tüdrukud mind vaatamast, kuid see polnud huvi, mida näidanuks üles mõrtsukad. Pigem oli taas tegu poisi hindamisega ja mulle lootusetult - nad ei heitnud mulle rohkem pilke.

Jälgisin neid vargsi õhtu otsa, sest rahvast oli palju ja mul tuli sageli baaris olla. Siis aga tabasin tüdrukud tegevuselt, mis mind taas südame põhjani vapustas.

Neiud istusid vastastikku, kokteiliklaasid ees, käed rahulikult laual. Järsku jäid nad teineteise klaase põrnitsema ja ma jahmusin, nähes, kuidas need tüdrukute pilkude all liikuma hakkasid, ikka mõjutaja poole. Nad tegid samu trikke, mis mina! Muidugi lõpetasid tüdrukud mängu ruttu, et mitte tähelepanu äratada, kuid mina olin kõike näinud! Need tüdrukud olid erilised - algul killivad minu silme all mehi, siis näitavad välja oma võimeid!

Otsustasin tüdrukutega kindlasti rääkida, kuid sel õhtul polnud see enam võimalik. Algas tants ja nii kenasid näitsikuid poisid istuma ei jätnud. Mul jäi üle ainult nende järgmist külaskäiku oodata.

Paar päeva hiljem olid tüdrukud taas baaris. Võtsin julguse kokku ja läksin nende juurde.

«Kas tohin teie juurde istuda?» küsisin ma viisakalt. Tüdrukute näod olid tõrjuvad, nad vaatasid üksteisele otsa, justkui küsides kaaslannalt, kas nõustuda või mitte.

«Me ootame kedagi,» vastas punapea. See oli viisakas minemasaatmine.

«Ega sellest pole midagi,» ütlesin ma muretult ja kohmetust teeseldes. «Ma tahtsin teile ainult omalt poolt imetlust avaldada.»

«Te olete niii kenad tüdrukud ja bla-bla-bla...» pilkas brünett mulle otsa vaatamata.

Minu vastus võis neile šokina mõjuda, kuigi mõlemad jäid täiesti rahulikuks, näidates, et ei mõista, millest ma räägin.

«E, ma tahtsin öelda, et sina oled haruldaselt hea laskja,» ütlesin ma punapeale. « Ja sina oskad hästi ajusid peast põmmutada,» pöördusin brüneti poole.

Vaikus oli kõrvulukustav. Tundsin, kuidas tüdrukud jäigastusid, jäädes samas siiski ülirahulikuks.

«Mina olen see poiss Fraseri pargist. Mäletate?» ja ma istusin brüneti kõrvale.

«Ma ei saa aru, millest sa räägid,» sõnas neiu. «Ja nüüd tõmba minema.»

Vastuse asemel pöörasin pilgu punapea klaasile. Hetk ja see libises vaikselt iseenesest mööda lauda minu poole. Jätsin ta keset lauda seisma.

«Kui rääkida tahate, siis teate, kust mind leida,» ütlesin tüdrukutele ja tõusin lauast. Kaks tardunud nägu jäid mulle järele põrnitsema.


Ma sisenesin aiamajja. Oli südaöö,kõikjal valitses täielik pimedus. Hetke valdas mingi mingi kahtlane ärevustunne, kuid olin pärast baaritööd liiga väsinud, et seda tähele panna. Süütasin lülitist valguse toas ja tardusin.

Mõlemad tüdrukud istusid toas, brünett tugitoolis, punapea kiiktoolis ja vaatasid mind liikumatul ilmel. Nad ei sihtinud mind relvadega, kuid üks tüdrukutest keerutas käes 39-kaliibrilist, teisel oli Uzi põlvedel. Kuidas nad sisse pääsesid, uks oli ju lukus? Jätsin kohe juurdlemise, sest neile näitsikutele sissepääsemine ilmselt probleemiks polnud.

«Oleksite võinud ette teatada, oleksin midagi suupisteks kaasa toonud,» ütlesin laua juurde astudes. «Soovite midagi juua?»

«Kes sa oled?» küsis brünett külmalt.

«Mina olen Anghel, meeldiv teiega tutvuda,» vastasin rõõmsalt. «Aga küsimus on küll selline, et tahaksin sellele isegi vastust saada.»

«Mida sa sellega öelda tahad?» küsis punapea omakorda. «Muide, mina olen Katie.»

«Väga meeldiv!» vastasin taas, kuulsin teise tüdruku nimegi, mis oli Keira, ja jätkasin:

«Olen lastekodulaps, leitud kortermaja koridorist, üles kasvanud lastekodus, ja nüüd elan siin ning töötan seal baaris, nagu te juba teate.»

Tüdrukute nägudel valitses täielik üllatus. «Mis ajast sa asju liigutada oskad?»

Sirutasin käe ja kastrul lendas vastu seina. Neiud küll võpatasid ja surusid tugevamini relvi, kuid jäid paigale.

«Õppisin neid asju ise lastekodus olles, aga keegi ei tea, et ma midagi sellist oskan,» vastasin. «Kõik see tuli justkui iseenesest.»

Mõlemad tüdrukud liigutasid korraga kätt ning kaks tassi, üks pliidilt, teine puhvetkapilt, sööstsid lendu ning purunesid keset tuba kokku põrgates.

«Ärge mu kõiki nõusid ära lõhkuge,» naersin erutatult ja istusin toolile. «Ma arvan, et meil on paljutki, millest rääkida.»

«Ka mina olen leidlaps, aga kasvasin kasuperes üles,» ütles Keira. «Katie on samuti kasuperest. Nii et kõigil meil on ühised võimed ja sarnane minevik...»

«Kas me oleme...» alustas Katie. «Ei, me oleme liiga erinevad. Aga midagi on meis ühist ja me peaksime uurima, mis see on.»

«Me oleme Noria lapsed!» ütles järsku Keira.

«Kust sa seda kuulsid? Miks sa varem seda pole öelnud?» päris Katie. «See sõna on mulle kaugest minevikust tuttav, aga siiani meelde see ei tulnud.»

«Ma ei suuda meenutada, aga ka mulle on see ütlus tuttav,» sõnasin vaikselt.»Mida Noria tähendab?»

«Ilmselt on see koht, kust me pärit oleme, kuivõrd vennad-õed me ju pole,» arvas Keira. «Ja ma olen kindel, et niisama lihtsalt me sinna ei pääse.»

«Jube!» väristas Kaite õlgu. «Kes me üldse oleme? Ja miks meid siia toodi ja jäeti? Miks me ei saaks olla samasugused nagu kõik teised meieealised?»

«Küsimusi on palju... ja vastuseid pole!» ütlesin ma. «Mis te arvate, tüdrukud, peaksime nüüd omavahel pidevalt ühendust hoidma? Kuni mingi selguse saame...»

Neiud noogutasid innukalt. Neile paistis meeldivat, et üks omasugune on lisaks, et ta on mees ja et ta teeb mõne otsuse kõigi nimel.

«Nüüd aga rääkige, kes see mees oli, kelle te ära killisite?» ütlesin ma.

«Ah see!» ütles Katie. «Me ei tea täpselt, aga tundub, et keegi jälgib meid. Nägime seda meest juba ammu meid jälitamas, aga arvasime, et ta on mingi pervert. Siis aga üritas ta mind alla ajada ja me otsustasime, et hakkame relvi kaasas kandma, sest politseisse ei saanud me ju minna. Siis aga ründas ta Keirat, üritades teda vägistada...»

«Ta sai must peaaegu jagu, aga siis sain ma talle kivi pähe lennutada,» jätkas Keira. «Nägin siis tema näoilmet, kui ta kopsaka pähe sai, ja mõistsin, et see pole tavaline inimene, see oli mingi deemon. Siis otsustasimegi ta tappa.»

«Saime ta jälile Fraseri pargis... ja muud nägid vist isegi,» lisas Katie.

«Seega siis võib arvata, et keegi on meiesugustest huvitatud?» küsisin ma. «Seda ettevaatlikumad peame me olema!»

Õhtu kujunes pikaks. Arutasime tüdrukutega läbi, kuidas pidevalt sidet hoida, kus kohtuda ja palju selliseid küsimusi. Tundsin, et meist oli saanud meeskond. Astusime tulevikule juba julgemana vastu.

Ja pealegi olid need tüdrukud noored, ilusad ja seksikad. Seegi polnud teisejärguline.



Tulime kord tüdrukutega linnas jalutamast. Olime neljakesi - peale minu, Katie ja Keira oli meiega veel Stevie, noor kunstitudeng. Kui minul oli tekkimas tõmme Keira poole, siis see poiss tundis huvi Katie vastu. Igal juhul oli ta tore kaaslane, kes andis endast kõik, et seltskonda lõbustada.

Varsti katkes meie lõbusus nagu noaga lõigatult. Lähenesime ülekäigukohale, kus oli just õnnetus juhtunud - keegi oli alla ajanud teed ületava noormehe ja minema sõitnud. Vöötrajal lebas riidepalakaga kaetud surnukeha ning politseinikud otsisid sündmuse pealtnägijaid.

Mind rabas see, kui ruttu tüdrukud meie kõrvalt kadusid. Katie tormas kusagile sinna, kus politseinikud inimesi küsitlesid, Keira aga sammus julgelt politseilindi alt läbi, ja enne kui korravalvurid teda takistada jõudsid, eemaldas hukkunu näolt riide. Ma ei saanud aru, miks ta seda tegi, aga neiu silmitses mõnda aega surmasaanut, kattis taas ta näo ja hakkas kohale tõtanud politseinikuga rääkima.

Läksin ruttu nende juurde, kuid mind politseinikud läbi ei lasknud. «Ma olen selle tüdrukuga,» ütlesin ma läbematult. «Ta arvas, et see on tema tuttav.»

Juba oli Keira meie juures. Tüdruk oli surmkahvatu, kuid tema silmad põlesid. Ta tänas saatvat politseinikut ning tuli lindi alt läbi. Kohe oli kohal ka Katie.«Keegi ajas poisi alla, nii et ei pidurdanud ega peatunud. Ilmselt meelega tehtud,» ütles Katie ja pöördus siis meie poole: «Vabandage, poisid, aga jätame täna kohtingu pooleli. Me tahame koju minna,» ning ta vaatas mind sellise pilguga, et ma mõistsin: see oli mõeldud Steviele ja mind oodatakse tagasi.

Tüdrukud lahkusid, mina aga jätsin Steviega hüvasti. Leppisime kokku, et kordamine mõne päeva pärast kohtumist. Seejärel kiirustasin tüdrukutele järele.

Neiud ootasid mind lähimal tänavanurgal. Kui ma nende juurde jõudsin, pahvatas Keira:

«See poiss oli üks meie hulgast. Ma ei tea, kuidas, aga tunnetasin seda. Ta tapeti nii nagu Katiet alla ajada prooviti.»

«Ma kuulsin numbrit ka, üks pealtnägija oli selle meelde jätnud. See maasturauto oli ärandatud,» rääkis Katie.

Me läksime tüdrukute korterisse. Keira otsis sülearvutis politsei andmebaasist ruttu autoomaniku välja.

«Ohoo!» ütles ta. Olime Katiega kohe tema juures.

«Ärandatud auto kuulub Frank Russellile, linna suuremale sutenöörile,» vastas Keira. «Ärandajal pidi olema julgust talt auto pihta panna, sest sel mehel on allilmas mõjuvõimu.»

«Või siis andis ta auto kellelegi, kes selle poisi alla ajas,» pakkus Katie.

«Ma arvan, et meil oleks vaja auto omanikuga vestelda,» ütlesin ma ja küsisin tüdrukutel, kas neil minule oma arsenalist on midagi pakkuda. Katie otsis kohe välja 9-millimeetrilise püstoli. Samasugused võtsid ka neiud ise kaasa, lisaks veel pistis katie tasku väikese musta karbikese.

«Kust te sellise arsenali endale olete saanud?» küsisin ma. Katie muigas selle peale ja kostis, et parem on, kui ma seda ei tea.

Russell elas uhkes majas linna servas, heas elamurajoonis. Läksime ukse taha ja andsime kella, kõigil käsi püstolipidet pigistamas, sest mehel võis olla ihukaitsja ligi. Siiski oli teada, et see mees tundis ennast kindlalt ja liikus ringi ainult verinoorte tüdrukute seltsis.

Russell oli pikk kena väljanägemisega mees. Ust avades oli tal seljas vaid hommikumantel. Tagapoolt kostus tüdrukute sädistamist. Katiet ja Keirat nähes tõmbus mehe nägu naerule.

«Kas sa näed, väikesed libud tulid! Tahate minu litsideks hakata? Tulge aga edasi, ma proovin teid kõigepealt ise järele...» irvitas mees.

Ma imestasin, kui järsku Keira jalg tõusis ja kupeldajat lõua alla tabas. Mees paiskus tahapoole ja prantsatas selili. Järgmisel hetkel oli Keira ta juures ja surus mehele püstolitoru otsaette. Katie läks kiiresti tahapoole ja sundis kolm poolpaljast kiljuvat tüdrukut istuma. Nood jäid vabisedes diivanile. Meie aga kogunesime Russelli juurde.

«Mis toimub? Kes, kurat, teie sellised olete?» küsis mees selili olles raevukalt. Samas näis ta kolme püstoli ees hirmu tundvat.

«Ütleme, et oleme politseist ja tahame sinu auto kohta midagi teada,» ütles Katie külmalt. «Ära ütle, et keegi ärandas ta! Parem lao välja, kellele sa selle andsid.»

«Teie ja politseist? Ha-ha-haa!» irvitas mees, kes oli ennast juba kogunud. «Politsei läks just poole tunni eest minu juurest ära ja teiegi teeksite targasti, kui laseksite jalga ja jääksite lootma, et ma kõik unustan!»

«Kuule, sina, tõbras, selle autoga aeti meie sõber surnuks ja ilmselt meelega. Me tahame teada, kes seda tegi ja miks ja oleme valmis selleks ka su ajud välja laskma. Või laseks sul hoopis kerad otsast? Unustad kohe need verinoored tüdrukud,» näitas Katie peaga näitsikute poole. Keira aga surus mehe pea vastu põrandat ja astus kontsaga ta kõrva peale. Mees röökis valust.

«Olgu, olgu!» karjus ta. «Üks vennike pakkus mulle auto eest kopsaka summa. Miks ma poleks pidanud nõustuma? Arvasin, et ta tahab mingit kaupa vedada. Tapmine minu plaanides polnud. Ta helistas pooleteise tunni eest ja ütles, et võin auto ärandamisest politseisse teatada. Ta jätab auto kuskile maha ja ma saan selle hiljem politseist tagasi. Hall maastur, üks kängururaua tuli on katki.»

Katie haaras mehe mobbiltelefoni ja otsis helistaja numbri umbkaudse kellaja järgi üles.

«Ma võtan telefoni kaasa,» ütles ta mehele. «Siis saan vajadusel härra mõrtsukale helistada ja sina seda ei saa. Vabandust!»

«Kas on veel midagi, mida me teadma peaksime? Tema nimi, kus ta elab?» küsis Keira taas mehe kõrva kontsaga surudes.

«Lõpeta, valus on!» karjus mees. «Ma kuulsin ainult ühe tema kõne ajal, et helistaja nimetas teda Brianiks ja ta elab Gamble hotellis!»

Tüdrukud lasid mehe lahti. Too tõusis, raevukas pilk silmis, kuid relvatorude ees ei julenud ta ülbitsema hakata.

«Ära üritagi meid üles otsida, sest meid on palju - keegi tuleb ja laseb su sõelapõhjaks,» hoiatasin ma meest. «Me oleme omaette tegelased ja see vahejuhtum oleks olemata, kui su autoga poleks meie inimest alla aetud. Ja kui sa üritad praegu meid segada, siis anname sellele killerile teada, et sina meile infi jagasid. Ega ta selle üle rõõmus pole!»

Russelli näost oli näha, et ta tahab sellest jamast ruttu ja tervelt pääseda. Ta oli küll kupeldaja, aga mitte vägivallatseja, ja eelistas ilmselt kuulide alla mitte sattuda.

Kui me ära hakkasime minema, hõikas mees juba reipalt tüdrukutele: «Kui teil tööd on vaja, pöörduge minu poole. Mul oleks paari sellist hakkajat tibi ihukaitsjaks vaja.»

«Me mõtleme selle peale.» vastas Keira lühidalt ja me kadusime ruttu majast, saatjaks kolme noore prostituudi vaimustunud pilgud. Ilmselt avaldas neile mõju, kuidas tüdrukud enda eest oskavad seista ja mehi veel ka terroriseerida.

Gamble hotelli juures jättis Keira meid parklasse ja kadus sisse. Tema tagasitulekut ei tulnud kaua oodata.

«Kõik on kombes!» hõiskas ta rõõmsalt. «Administraator on noor mees, plaksutasin vaid veidi ripsmeid ja ta andis mulle registreerimisraamatu ning näitas isegi meest. See sööb praegu restoranis ja tema nimi on Brian Malkovsky.»

«Ootame teda siin ja vaatame, mis temaga ette võtta,» ütlesin ma. «Seni aga otsime Russelli autot. See peaks siin olema.»

Parklas oli mitu halli maasturit, kuid meile öeldud numbriga autot polnud. Keira leidis selle siiski üles, kuid teise numbrimärgi all.

«See on see auto,» ütlesin ma katkisele lambile osutades «Ja numbrit on alles vahetatud. Mees kavatseb sellega veel sõita.»

«See sobib meile!» ütles katie ja pistis kaasa võetud musta karbikese auto põhja alla juhi istme kohale. Kostis klõpsatus, kui magnet ennast raua külge haakis. Sis läksime auto juurest eemale.

Meest tuli meil kaua oodata, kuid siis ütles Keira: «Ta tuleb!» Tõepoolest, meist möödus noorepoolne mees ja suundus maasturi poole.

Astusime kolmekesi tema kannul, ennast ja relvi varjamata. Mees vist tunnetas, et teda jälitatakse. Ta pöördus ümber ja kolme noort märgates sööstis auto poole. Hetke pärast oli ta roolis, käivitas mootori ja sõitis kummide vilinal parklast minema.

Katie ühes käes oli Russelli telefon, millelt ta valis mõrtsuka numbrile kõne. Teises käes hoidis ta väikest pulti.

Maastur peatus enne tänavat, et peateel liikujatele teed anda. Ilmselt võttis mees ka telefonikõne vastu, sest ma kuulsin Katiet ütlemas: «Noria lapsed saadavad tervisi!» Maasturi uks avanes - ilmselt mees mõistis midagi, kuid juba vajutas tüdruk nupule. Plahvatus oli nii võimas, et leekides maastur prantsatas paari meetri kaugusele teest eemale. Kostus paljude pidurite kriginat, kui inimesed sündmuskohal peatusid.

Vaatasime ainult seda, kas keegi süütutest viga ei saanud ja selles veendununa kadusime parklast. Taas kostsid politseiautode sireenid.

Jäime tüdrukutega mitmeks päevaks minu majja, sest vajasime üksteise lähedust. Me ei rääkinud toimunust, see oli juhtunud ja möödas. Siis läks elu tavapärasesse rutiini tagasi, aga meie meeskond oli valmis uuteks väljakutseteks.


Uued tutvused

Me käisime tüdrukutega hukkunud poisi matustel. Katie oskas leinavatele vanematele kaastunnet avaldades välja uurida, et ka see poiss oli lapsendatud. Seega oli Keira tunnetus õnnetuskohal õige olnud.

Küll aga rabas meid veel ühe saatusekaaslase leidmine. Jalutasime nimelt linnas, kui ühe valgusfooridega ristmikul järsku kümmekond autot ahelavariisse sattus. Järgnes kohutav möll: nimelt olid kõik juhid veendunud, et just neil oli roheline tuli ees.

«Imelik!» ütles Keira. «Mina nägin foori erinevate nurkade alt ja ka minu arvates punast tuld seal polnud.»

Vaatasime üksteisele otsa, haaratuna ühest mõttest: siin lollitab keegi ja see on meiesugune. Seejärel jälgisime teraselt ümbrust ning avastasime ristmiku lähedal väikeses pargis pingil istuva noormehe, kes hoolega toimuvat jälgis.

Hiilisime poisist mööda tema selja taha ja lähenesime talle vaikselt. Siis tuli Katiele üks idee. Poisi kõrval pingil oli seljakott ja kasutades ära selle, et pargist olid kõik inimesed avariikohale läinud, panime oma võimed mängu: tõstsime pilkudega mängides poisi koti umbes poole meetri kõrgusele ja kukutasime selle talle sülle.

Poiss hüppas nagu nõelatult püsti. Tema nägu väljendas ülimat kohkumist. Ta vaatas ringi ja märkas siis meid, tõmbudes seepeale kaitseasendisse.

«Sooh, sina lõbutsedki siin fooritulesid vahetades,» nentisin ma. «Kas autode lõhkumine on sinu arvates õige tegu? Seal võib ju keegi surma saada.»

Poiss oli imestusest ja kohkumusest keeletu. «Kes... kes te sellised olete?» küsis ta siis väriseva häälega.

«Oleme samasugused nagu sina!» ütles Keira. «Sa ju nägid, kuidas me sulle koti sülle kukutasime.»

«Ma... ma ei teadnudki, et keegi veel nii oskab,» ütles poiss, kes oli ennast veidi kogunud. «Kuigi jah, Derwenti jõe ääres istub tavaliselt üks tüdruk ja suunab jõevoolu.»

«Mis su nimi on?» küsis Katie. «Kas sa oled lastekodulaps?»

«Jah, olen, aga kust te teate?» küsis poiss imestunult. «Muide, mu nimi on Michael, aga kutsuge mind Mike`ks!»

«Me oleme kõik ühel või teisel moel lastekodusse sattunud ja samas on kõigil meil võime asju liigutada ja muudki ebatavalist teha;» vastas Keira. «Me olemegi ametis sellega, et tahame teada, kes ja miks meid omal ajal maha jättis. Võimalik, et oleme mõnest teisest dimensioonist pärit.»

«Ah, jama ajad!» polnud Mike nõus.

«Aga millega sa siis seda seletad, et on seltskond noori, kes mõne aasta jooksul on leidlastena leitud ja kelle vanematest keegi midagi ei tea, kuigi neid on otsitud?» päris Keira. «Me oleme samuti sellised.»

Mike sai meie vennaskonna osaks, kuid püsimatu iseloomu ja krutskite tõttu lõi ta meie ettevõtmistes harva kaasa, tavaliselt siis, kui nende eesmärgiks oli midagi meie päritolu kohta välja uurida. Foore ta enam ei rikkunud, kuid muid süütumaid tempe tegi alatasa: näiteks lülitas juhti vihastades autodel süüte välja. Kuulnud, et me oleme mitu jälitajat tapnud, hakkas ta aga sellisest mõrvatööst osa saada lootes lausa meie järel käima.

Tema juhtimise peale otsisime üles ka tolle voolusuunaja tüdruku, kelle nimi oli Anya ja kes elas kasuvanematega äärelinnas. Ta oli rahulik ja vaikne neiu, kes töötas ühes firmas raamatupidajana. Ta polnud üllatunud isegi siis, kui me neljakesi tema juurde jõekaldale ilmusime ja endist rääkisime. Erinevalt Mike`st uskus ta, et me oleme kusagilt kaugelt pärit ja kohkus, kui kuulis Jälitajatest. Mõistes, et turvaliselt saab ta end vaid meie seltsis tunda, hakkas Anya meiega rohkem suhtlema ning Katie ja Keira elurõõm ning kogemused aitasid tal paremini reaalsesse ellu sulanduda.

Siis aga hakkas uuesti sõjaks kiskuma: ühel päeval peksti Mike haledalt läbi. Tema sõnul löödi teda algul selja tagant ja juba maas lebavat poissi taoti jalgadega.

«Hetkeks nägin nende nägusid, aga siis voolas mul veri silmadesse,» jutustas Mike. «Need olid umbes kolmekümneaastased mehed, kahekesi ja üks neist ütles mitu korda, et ma olen kuradi värdjas ja minusuguseid ei tohiks üldse olemas olla.»

Mike sõnul päästis teda see, et neile lähenes suur kamp noori, kes nende poole jooksma hakkasid ja seepeale lasid peksjad jalga.

«Keegi jahib meid. Meil tuleb relvad kaasas kanda,» ütles Keira. Mike oli sellega väga nõus, Anyale aga pidid teised tüdrukud alles relva käsistsemist õpetama.

Mina kandsin kaenla all 9-millimeetrist ja tänaval käies või koju saabudes olin pidevalt valvas, et mind ootamatult ei tabataks. Baaris sain julgemalt olla, sest avalikus kohas mind oht ilmselt ei ähvardanud.

Meie relvad olid lahingvariandid ja ma ei tahtnud tõesti teada, kust Katie ja Keira nad pihta panid.



Koopamägi

Ühel ööl nägin unes sedasama valgetipulist mäge, kuhu olin omal ajal lastekodu lapsed juhatanud. Ma polnud siiani mõelnud, miks ma nad just sinna viisin, kuid nüüd tundus, et ma ei teinud seda tagamõtteta. Tollal me mäe jalamist kõrgemale ei jõudnud, sest minu arvates poleks teised lapsed tol korral olnud võimelised üles ronima, pealegi leiti meid just siis üles.

See uni jäi mind painama. Tundus, et mägi kutsub mind. Teadsin, et see on nime saanud mäenõlval asuvatest koobastest ja mõtlesin, et järsku on sinna kätketud meie päritolu.

Katie, Keira ja Mike olid vähemagi kõhkluseta nõus mäele minema. Anya kahtles veidi, ent tundus, et ta tegi seda ainult seepärast, et polnud kunagi pikki matku teinud.

Hankisime kiiresti endale vajaliku matkavarustuse, Mike laenas ühe sõbra käest maasturi, võtsime kaasa päris kõva arsenali ja kord, kui meil kõigil olid vabad päevad, sõitsime Koopamäele.

See oli ääretult huvitav matk, mis lõppes paraku verevalamisega. Siis me seda veel ei teadnud. Nautisime puhast mägiõhku, kaunist loodust, üksteise seltskonda. Mind üllatas, kui hakkaja oli Anya. Ta tegi alati lõkke üles, keetis süüa, aitas väsinuid, ühe sõnaga tegi kõike, mis vaja. Paistis, et talle meeldis niimoodi tegutseda.

Kord pillas Anya oma rullikeeratud magamiskoti jõekest ületades kogemata vette ja õhtul oli see veel niiske. Kuna mul oli suur magamiskott, siis kutsusin ta enda juurde. Tüdruk keeldus algul.

«Ära karda, ma ei kavatse sind kabistama hakata,» ütlesin vihaselt. Hetke kõhelnud, puges tüdruk minu kõrvale ja keeranud mulle selja, jäi ruttu magama.

Kui ma öösel ärkasin, lamas tüdruk minu kaisus ja minu käsi oli tema rinnal. Kui ma tahtsin selle ära tõmmata, pani Anya justkui keelates oma käe minu oma peale... Kõik me vajasime hullupööra lähedust.

Siis aga tuli kogemus, mis raputas meid kõiki. Olime just ületamas kivirüngastega kaetud mäginiitu, kui tipu tagant roomas välja hiigelsuur tume pilv ja kostus äikesekõminat. Vaatasime kohkunult üksteisele otsa - olime lagedas kohas, kus äikese ajal oli üliohtlik viibida. Suundusime joostes lähima metsatuka poole, kui tihe vihmaloor meid järsku endasse mähkis. Olime hetkega märjad. Ja siis läks lahti tõeline möll - meie ümber sähvisid hullumeelselt välgud, mäed võimendasid äikesekõminat, vihma kallas nagu oavarrest. Ja siis kostis järsku karjatus. Keira oli roninud ühe rahnu otsa, ta käed olid taeva poole sirutatud ja neiu karjus äikesepilvele midagi väljakutsuvat. Hetke pärast järgisime kõik tema eeskuju, kutsudes Thori oma võimu näitama.

Siis avanes taevas ja meie poole sööstis tulesein, mis mähkis meid tuhandete kraadide suurusesse lõõska. Aga me ei põlenud tuhaks, vaid seisime pingest raputatuna paigal ja karjusime valust ja vaimustusest. See kestis umbes kolm minutit ja siis välk taandus, meie aga kukkusime jõuetult rohule, kurnatud, kuid elus ja terved. Isegi riided polnud meie seljas ära põlenud. See oli mingi proovilepanek ja olime selle edukalt üle elanud. Pilv aga eemaldus kiiresti teiste tippude taha.

Vaatasime üksteisele rabatult, aga õnnelikult otsa. «See oli jumalik!» sosiatas Keira. Teadsime nüüd veel täpsemalt, et olime üks hõim, meie, Noria lapsed. Me ei väsinud öö otsa sellest elamusest muljetamast.

Neljandal päeval jõudsime üsna mäetipu lähedale, kus asus koobas, mis oli mäele ka nime andnud. Avar koopasuu justkui kutsus sisenema, mida me ka tegime. Leidsime eest avarate käikude, suurte saalide, laest rippuvate ja maast kõrguvate lubjakivimoodustistega loodusliku maa-aluse vaatamisväärsuse, kus miski ei vihjanud inimtegevusele. Sinna sattus lihtsalt liiga vähe inimesi.

Mike fikseeris GPS-ga meie teekonna ning kogu meie matkaseltskond liikus tõrvikute ja taskulampide valguses ringi. Järsku sattusime väikese järvekese äärde, mis ulatus osaliselt koopasse, osaliselt aga kadus kusagile seina taha. Vesi oli tume ja tundus sügav.

«Vaadake, see voolab kusagile maa alla,» ütles Anya järsku. Tõepoolest, vesi pulbitses ja voolas siis pimedusse. Kui me aga järvekese pinda valgustasime, hakkas see ühes kohas järsku helendama. Meie jahmunud pilkude ette ilmus elav pilt noorte seltskonnast, kes vaatasid meie poole. Neid võis kokku olla sadakond, eespool aga asusid ...

«Vaadake, me oleme seal,"»karjatas Keira. Tõepoolest, nägime kõiki meid endid, aga ka paljusid võõraid. Siis ilmus meie peegelduse taha mingi helendav ava ja see hakkas seltskonda justkui endasse imema. Peegelpilt eemaldus kiiresti avasse, kustus siis ja veepind oli taas sünge ning tume.

«See oli mingi selgitus,» ütlesin ma. «Me oleme tõesti mingist teisest dimensioonist.»

«Aga see ei andnud selgitust, miks me siin oleme,» lausus Katie seepeale. «Kusjuures, panite tähele, et meie näod olid lahkudes rõõmsad.»

Sel hetkel valdas meid tunne, et peame koopast lahkuma. Miski ei näidanud, et meile veel midagi edasi antakse. Koht oli nüüd liiga pühalik, et seal lõbusalt edasi ringi tuisata.

Lskusime mäest alla ja siis muutus kõik järsku traagiliseks. Kõigepealt sattusime varitsusele. Olime just üht mäginiitu ületamas, kui metsaserval välgatas miski ja kohe avati meie pihta tuli. Aga enamik meist oli juba jõudnud reageerida - viskusime pikali ja omamata mingit sõjalist õpet, veeretasime end kohe lamamiskohast eemale, sest sinna vopsasid kuulid.

«Ärge tulistage!» hõikasin ma. «Koguneme selle põõsa juurde kokku!» Ja ma roomasin niidu keskel kõrguva võsastiku poole. Kui kohale jõudsime, oli meid vaid neli. Keira nuttis lohutamatult.

«Anya!» oigas ta. «Ta sai kuuli täpselt etteotsa...»

Tundsin, kuidas süda jäätus ja silme ees rõngad tantsima hakkasid. Kui ma tagasi roomama asusin, peatas Katie mind järsult.

«Kuhu sa lähed?» raputas ta mind. «Anyat me enam aidata ei saa, küll aga saame tema eest kätte maksta. Peame tegutsema ja vastased tapma!»

Valust hoolimata mõistsin, et tal on õigus. Minu südamesse laskus külm kättemaksuhimu. Otsustasime, et roomame rohus kahelt poolt metsa poole ja sinna jõudes üritame vaenlasi järsku üllatada.

Kõigepealt tegin tulistamise kindlaks, et vaenlasi oli seitse-kaheksa. Meie Keiraga roomasime vasakult, Mike ja Katie suundusid paremale. Vaenlased ei taibanud, miks me vastu ei tulista ja nende tuli jäi hõredamaks, aga meie jõudsime puude varju. Seal hiilides märkasime varsti kahte meest, kes vaikselt juteldes üritasid selgeks teha, kas niidul veel keegi elus on. Me jõudsime ruttu nende selja taha. Keira lähenes ühele habemikust laskurile ja sirutas püstoliga käe paarikümne sentimeetri kaugusele tema kuklast. Mees tunnetas kedagi enda selja taga ja viskus pöördudes tahapoole, kuid oli juba hilja. Tüdruku lask paiskas tema ajud laiali ja järgmisel hetkel lasin ma teisele, noorukist varitsejale kaks lasku selga. Mõlemad mehed vajusid maha.

Sööstsime kohe edasi ja kohtusime kahe mehega, kes tulid ilmselt vaatama, mis laskmine naabrite juures käib. Õnneks märkasime neid sekundi murdosa ennem ja pikali viskudes avasime turmtule. Üks mees sai kohe surma, teine kukkus oiates põlvili. Olime kohe nende juures ja Keira laskis valust ja hirmust moondunud näkku kolm kuuli.

Olin lahingu käigus kuulnud, et ka paremal pool käis laskmine. Tõttasime sinna, kuid kõik oli juba läbi. Seal lebas neli laipa - kolm varitsejat ja kahjuks ka Mike, kelle rind oli verest läbimärg.

«Ta on surnud!» lausus masendunud Katie, kes oli kergelt haavatud. Ka mind olid kaks kuuli tabanud, kuid ma polnud seda tundnudki. Keiral olid mõned kriimustused.

«Kas keegi pääses?» küsisin ma. Tüdrukud raputasid pead. Vähemalt polnud me seda näinud.

«Mis me nüüd teeme?» küsis Keira. Meil kõigil voolasid silmist pisarad. Olime maksnud kallist hinda, kaks meist olid taas läinud.

Järsku tundsin, kuidas jalad nõtkusid ja minestus mind tabas. Samas nägin nägemust koopaseina taha kaduvast veest. Raputasin selgust taastada püüdes pead. Tüdrukud vahtisid mind kohkunult, aga ma teadsin, mida teha.

Tegime kanderaaami, millele asetasime Mike`i. Viisime selle sinnani, kus lebas Anya. Tüdrukut nähes röökisin valust - neiu silmad olid klaasistunult lahti, kuulihaav veritses otsa ees. Sulgesin ta silmad ja võtsin tüdruku sülle. Keira ja Katie tassisid poissi ja me pöördusime tagasi koopasse, vahepeal mitmeid kordi puhates. Panime hukkunud maha koopajärve juures.

«Ma saan aru, et see on teile raske, aga nad tuleb vette tõsta,» ütlesin ma. Neiud olid jahmunud, kuid ei vaielnud vastu, vaid aitasid Mike ja Anya vette toimetada. Üllatuslikult jäid mõlemad pinnale ulpima, käed rinnal risti, näod rahulikud. Siis haaras keeris nad kaasa ja kui surnukehad seinani jõudsid, avanes seal keeris, mis meie sõbrad kaasa viis. Muutusime mõnevõrra rahulikumaks - mis see ka polnud, oli meil kästud nii toimida ja meie kaaslased jõudsid kohta, kuhu neile oli määratud.

Istusime mõnda aega koopasuul. «Mis me nende kadumise kohta ütleme?» küsis Keira. «Ja mida me vaenlase laipadega teeme!»

«Me ei tee midagi, ega räägi kellelgi,» vastasin. «Mul on tunne, et kõik tehakse meie eest ära.» Tüdrukud noogutasid, tundes sama.

Lahingukohale lähenesime ülimalt ettevaatlikult, kuid seda polnud vaja. Ilmselt olime suutnud kõik varitsejad tappa. Vaid üks mees oli pisut edasi roomanud ja siis surnud, kuid Katie lasi talle siiski veel kuuli pähe.

«Need on palgasõdurid!» ütlesin mõtlikult. «Ei tea, kes nad värbas?»

Meie naasmine Hobartisse oli ülikurb. Olime midagi teada saanud, kuid kaotanud kaks head sõpra. Sõitsime minu juurde, süütasime küünlad ja jõime end purju.

«Sõda jätkub!» ütles Keira järsku kindlal häälel. «Aga me peame teisi meiesuguseid otsima.»

Aga me otsustasime Tasmaaniast lahkuda. Saar oli meile väikseks jäänud, jälitajad teadsid, et Hobartis on meiesuguseid ja rahu polnud seal oodata. Suundusime hoopis mandrile Melbournesse, kus eals üks Katie lapsepõlvesõbranna.


Uues linnas

Lendasime mandrile lennukiga. Raha meil jagus, sest Katie oli meie arsenali maha müünud - me ei saanud tukke kuidagi kaasa võtta. Mina panin küll veidi pahaks, kui tüdruk teatas, et müüs relvad ühele kaubitsejale, sest kartsin nende sattumist kurjategijate kätte. Katie mu kahtlusi ei jaganud.

«Nemad saavad relvi alati kätte, küll pakkujaid jagub!» arvas ta. «See on meile kasulik , kui need satuvad pahategijate kätte, sest nii langeb neile ka meie korraldatud tapmiste osas.»

Lahkudes olime ülimalt ettevaatlikud, et mõrvakatsetest hoiduda, sest relvi meil ju polnud. Kõik läks siiski hästi ja varsti maandus meie lennuk Victoria osariigi pealinna lennuväljal.

Katie sõbranna Adriana oli meil juba vastas. Ta oli kohale tulnud üliluksusliku autoga. Tüdrukute kallistustest võis näha, et nad olid suured südamesõbrannad.

«Mu mees on kunstnik ja tema maalide eest makstakse väga hästi,» selgitas rõõmust särav Adriana oma jõukust.

Meile kolmele oli Melbourne midagi uut ja vapustavat, sest nii suures linnas polnud me varem käinud. Etteruttavalt ütlen siiski, et harjusime suurlinna meluga ruttu.

Tänu ülilahkele Adrianale saime kohe ka elukoha. Selleks oli ühes keskklassi linnaosas asuva neljakorruselise maja ülemine korrus, mille tüdruku mees oli kunagi ateljeeks kujundanud. Kuulsaks saades ostis ta korraliku ateljee kunstnike kvartalis ega olnud tööst hõivatuna selle müümiseks aega leidnud. Nüüd kulus see koht meile ära ja selle korrashoidmist arvestades meilt üüri ei nõutudki.

Meie uus kodu oli mugav. Kuigi suurema osa võttis enda alla ateljeena kasutatud ruum, oli seal ka kööginurk, puhkeruum teleri ja muu vajalikuga ning neli magamiskohta. Seadsime ennast kohe sisse.

Otsustasime Keiraga kohe korterisse jääda ja anda Katiele võimalus oma sõbrannaga juttu ajada. Tüdrukud sõitsid Adriana juurde, meie aga hakkasime ennast sisse seadma, käisime poes ja naastes andusime armatsemisele.

Katie tuli tagasi alles järgmisel hommikul, mõistagi meid hoiatades, et jääb ööseks sõbranna juurde. Meid alasti voodis nähes vilistas ta pilkavalt.

Nii algas meie elu suurlinnas. Ma ei tea, mis sidemed Katiel küll olid, aga ta tõi varsti meile koju terve arsenali: Uzi automaate, revolvreid, püstoleid, granaate ja põrgumasinaid. Taas hoidusin uurimast, kust ta need sai. Pidime ju ennast kaitsma.

Peagi leidsime me ka tööd. Mina hakkasin tööle ühes baaris, Katie reisibüroos ja Keira moemajas. Suurlinnas polnud raske tööd leida, kui sa just mingiks firmajuhiks ei tahtnud saada.

Taas üllatas meid Katie, kes tõi kord meie juurde ühe noormehe, pikka kasvu ja paksu juuksepahmakaga. Punapea oli teda kohanud vabaõhukohvikus, kus too mängis pilguga liigutamise mängu, pälvides paljude tüdrukute vaimustuse. Poisiga vesteldes selgus, et tema saatus sarnaneb täpselt meie omaga, ikka juhuslik leidmine, lastekodu, lapsendamine, omaette elama minek.

Poisi nimi oli Daniel ehk Dan. Ta oli lõbus sell, kes nautis täiel määral elu. Algul ei suutnud ta kuidagi uskuda, et on üks Noria lastest.

"Mina kuulun mingisse salaühingusse? No olge normaalsed," naeris ta. Aga kui meie oma võimeid näitasime, muutus ta tõsisemaks. Veelgi rahutumaks läks ta kuuldes, et meiesuguseid jahitakse.

"Ma olen patsifist ega võta relva kunagi kätte!" lausus ta ägedalt.

"Kurb küll, aga siis sa pikalt ei ela, sest mingi organisatsioon jahib meiesuguseid," ütlesin ma vöö vahel olevat püstolit paljastades. Dan põrkus selle peale tagasi.

"Miks te arvate, et ma just teiesugune olen?" päris ta kaeblikult.

"Kas sa tead veel palju lastekodulapsi, kes suudavad mõtetega asju liigutada?" küsis Katie. Poiss raputas rusutult pead. "Aga kedagi tulistama ma ei hakka, ma ei taha relvi nähagi."

"Küll meie tulistame, oleme seda varemgi teinud," lausus Keira. Dan vaatas talle ehmunult otsa. "Kas te olete kellegi tapnud?"

"Kui mitte meie neid, siis nemad meid. Jah, meie kuulide läbi on paljud surnud ja me oleme ka ise paljusid kaotanud. See on sõda, poisu, ja sa ei saa sellest eemale jääda. Sa oled lihtsalt asjas sees, saad aru," selgitas Katie.

Dan saigi meie kamba osaks ja tundus, et ta harjus ka sellega, et me relvastatuna ringi käisime. Siis aga juhtus midagi, mis ta lõplikult rööpast viis.

Jalutasime Daniga ühes pargis ja ajasime tüüpilist poiste juttu - rääkisime tüdrukutest. Poiss jäi veidi maha, et saapapaela kohendada ja järsku astus mu ette võõras mees. Mu silme ees avanes püstolitoru suu.

"Sure, värdjas!" ütles hallis mantlis noorepoolne mees. "Sinusuguseid ei peaks siin ilmas üldse olema!" ja ta vajutas päästikule. Paraku kostis ainult klõps. Mees vahtis uskumatult oma relva ja vajutas taas päästikule. Relv tõrkus ka järgnevatel kordadel.

Mina seisin endiselt paigal nagu post, halvatuna juhtunust. Minu selja tagant kostis kaeblik hõige ja siis lendas prügikast võõrale otse vastu pead. Too kukkus mingisse ilupõõsasse. Mees hüppas kohe püsti, aga vahepeal olin mina tardumusest vabanenud ja haarasin maast mõrtsuka püstoli. Kostis paar summutatud plaksu, kui ma vaenlase pea sodiks lasin. Tapetu vajus põõsa varju.

"Kaome siit!" ütlesin Danile. "Aga aitäh, et mu päästsid ja õigel ajal prügikasti lendu saatsid."

"Kas sa tapsid ta?" küsis poiss jahmunud häälega. Mina aga tegin vahepeal kindlaks, et juhtunut polnud keegi pealt näinud.

"Saad sa nüüd Katiest aru - kui mitte meie neid, siis nemad meid," ütlesin ma tõsiselt.

Tüdrukud muutusid tõsiseks, kui ma neile juhtunust rääkisin. "Et nad on siis ka siin meil kannul?" ütles Keira mõtlikult.

"Meil pole kusagile põgeneda, tuleb lahingud kaasa teha," lausus Katie otsustavalt. "Ainult hoiame Adriana ja tema mehe sellest eemal. Nad saavad lapse, teate seda?"

Dan võttis esimest korda elus püstoli kätte, seda võõristavalt silmitsedes. "Kuidas sellest tulistatakse?" küsis ta.

Me vaatasime tüdrukutega üksteise otsa. Noria lapsed olid sõjaks valmis ka siis, kui nad selleks valmis polnud.



Vikerkaaresõdalased

Huvitaval kombel oli just Dan see, kes aitas meil oluliselt rohkem oma päritolust teada saada. Ta otsis infot internetis, kolas raamatukogudes ja ühel õhtul ilmus võidukalt meie juurde.

«Näete, mis ma leidsin!» viskas ta lauale paki välja prinditud lehti. Kogunesime uudishimulikult tema ümber.

«Ma leidsin vanade keltide ürikute koopiatest palju huvitavat. Need on muidugi ainult oletused, aga mingi pildi need andmed annavad,» alustas ta.

«Me ei tea küll, kas me oleme kuidagi Briti saartega seotud, aga miski siin klapib. Keldi müütide järgi on iiri, korni, gaeli ja kõmri haldjad tegelikult langenud inglid, kes on liiga head, et neid hukka saata, aga liiga halvad, et neid viimselpäeval päästa. Nad on kristluse mõjul minetanud oma vägevuse ja varjuvad dimensioonide rägastikus, elades paraleelselt inimühiskonnaga. Kuna nad väidetavalt kardavad oma hukku, sokutavad haldjad oma lapsi inimeste hulka, et nood sealgi vähemalt ellu jääks. Tundub, et midagi on toimumas, kui meie vanemad meid sedavõrd ettevaatamatult ja suurel hulgal siia on saatnud,» rääkis Dan.

«Siis peaksime ju olema surematud, aga ei ole ju!? Või kuidas?» küsis Keira kaeblikult.

«Ilmselt oleme surelikeks muudetud, et inimestest ei erineks,» arvas dan. «Aga võib ka mõni teine põhjus olla.»

Ta jätkas: «Panite tähele, et oleme kõik sattunud katoliiklikesse lastekodudesse? Järelikult on just selle usu järgijad meie peale sattunud, sest nemad on ju kõige vihasemad kõige peale, mis jumalaga ei seostu. Ma sain teada, et eksisteerib selline ühing nagu Vikerkaaresõdalaste Ordu, kes juba ristiusu suurema leviku alates asus ketsereid püüdma ja tapma. Nende tegevus on väga rangelt salastatud, neist on imevähe teada, aga nad on olemas, on ilmselt meie olemasolu avastanud ja kütivad meid. Ja võib arvata, et organisatsioon on arvukas ja võimas ning ma imestan, miks meiesuguseid veel järel on.»

«Võibolla sellepärast, et nad saadavad meid tapma kogenematud mõrtsukad ega arvesta, et me võime vastu hakata. Koopamäel juhtunu tõestab seda - meie vastu olid saadetud tavalised kurjategijad. Ilmselt lubati neile mingit pattude kustutamist!» arvas Katie.

«Igal juhul teame, et oleme märklauad,» nentisin mina.

Otsustasime, et liigume linnas vaid kambas, võimaluse piires relvastatult ja inimrohketes kohtades. Kuigi vikerkaaresõdalased olid juba Hobartis tõestanud, et tapavad meid ka paljude silmade all.

«Ma kardan Adriana pärast!» muretses Katie. «Kes ütleb, et kütid meie tuttavaid ei ohusta? Aga tema ootab last! Võibolla peaks talle meist rääkima?»

«Mina kardan, et sellega seaksime ta veel suuremasse ohtu!» arvasin mina.

Arvutifriigist Dan osutus meile veelgi kasulikumaks, kui olime arvanud. Meilt saadud teabe järgi otsis ta üles näiteks Brian Malkovsky isikuandmed - tapetu oli alaliselt Victoria osariigi pealinnas elanud, tema telefoninumbri järgi aga leidsime koha Melbournes, kuhu mees oli sageli lauanumbritele helistanud. See oli kõrghoone, kus asus arvukalt büroosid.

Katie kadus taas, nagu tal kombeks ning ilmus välja võiduka näoga.

«See on mingi audiitorfirma, kuid raamatupidamisega nad kohe kindlasti ei tegele,» rääkis ta. «Seal käib palju mehi, kes näevad välja nagu agent Smith «Matrixis». Ja naisi käib seal ka. Ja kõigis neis on midagi sellist, mis viitab Vatikanile.»

Me seisime kõrghoone ees ja vaatasime valgustatud aknaid, mille taga Katie hinnangul võisid vikerkaaresõdalased omi plaane sepitseda. Meie jaoks õhkus sealt justkui ähvardust ja hirmu.

«Nüüd ma tean, kuhu granaadiheitjaga põrutada, kui me väga hätta jääme,» ütles Keira mõtlikult.

Meie läheduses pargis istusid noormees ja neiu, kes vaatasid samuti pilvelõhkujat. Meie nelik pöördus justkui nõiutult ringi, me haarasime relvad, kuid noored tõstsid tõrjuvalt käed.

«Me näeme, et ka teie tunnete selle maja vastu huvi.» ütles poiss. «Meeldiv teid näha, Noria lapsed.»

Tim ja Roxie oli meiesugused, keda Melbournesse oli toonud soov leida need, kes olid mõne nädala eest pommiplahvatusega tapnud seitse meiesugust. See juhtus Queenslandis, kus noored liivarandadel aega viitsid.


Granaadirünnak

"Me elasime Gold Coastil justkui kommunis," rääkis Tim. "Tegelikult olime pidevalt koos meie, Noria lapsed, teised lihtsalt tulid ja läksid. Meid hoidis miski koos. Tööl käisime vaid nii palju, et maksta ühe rannamaja üüri ja osta endale süüa. Muul ajal lesisime rannas, surfasime, ühesõnaga nautisime elu. Siis ühel päeval lasti meie rannamaja lihtsalt õhku. Koos meie seitsme sõbraga."

"Kuidas teie ellu jäite?" pärisin mina. Noored vaatasid üksteisele otsa.

"Me lihtsalt tülitseme palju!" vastas Roxie. "Ka sel korral oli meil põhjalik tüli ja ma tormasin teiste juurest rannamajast minema, Tim tuli mulle järele. Siis see kärgatus käiski, maja oli leekides ja teiste tükid vedelesid rannas. See oli jube."

"Mida politsei arvas?" küsis Katie. Roxie raputas masendunult pead. "Nad arvasid, et me ise hoidsime seal mingit lõhkeainet. Meid kuulati kaua üle ja jumal tänatud, et ilma süüdistuseta tulema saime."

"Ja kes siis teie arvates põrgumasina rannamajja pani?" päris Keira.

"Mõnda aega elas meie juures üks kutt, Jason, selline libe tüüp. Aga kommuunis ei ole kombeks kaaslasi valida ja me talusime teda. Siis ta kadus, aga ilmus aeg-ajalt jälle välja. Hiljem arvasime Roxiega, et just tema pani pommi ja tulime talle siia järele."

"Meile tuli meelde, et Jason helistas sageli Melbournesse ja rääkis mingist aktsioonist. Temast jäid maha mingid vanad märkmed aadressite ja telefoninumbritega ning me leidsime ta siin üles. Teda jälitades jõudsime selle kõrghoone ja ühe kontorini. Usume, et just sealt anti talle korraldus pomm panna," selgitas Tim.

"Mis te nüüd teete?" küsis Dan. Roxie vastas kohe: "Mulle meeldis teie plaan lasta selle kontori pihta granaadiheitjaga. Võibolla teemegi seda."

"Melbourne südalinnas?" pärisin jahmunult. "Hullud olete, politsei on meil kohe kallal. See pole ju isegi üksiku küti mahalaskmine, see on terroriakt."

"Hea küll, hea küll, kaalume veel seda. Aga kuidagi me peame neile näitama, et meie sõpru nii külmavereliselt mõrvata ei tohi."

"Varsti ajab meid kogu Austraalia politsei taga," arvas Dan. "Kuhu me siis põgeneme?"

"Tegelikult käis meie juures kunagi üks poiss, kes rääkis, et mingil Vaikse ookeani saarel on meiesuguste koloonia, ainult Noria lapsed. Ta andis isegi koordinaadid ja juhatas, kus asub merekaater, et sellega sinna pääseda. Ainult et meie teda ei uskunud, sest tollal keegi meid ei kimbutanud, ja poiss lahkus nõrdinult meie juurest. Alles hiljem hakkasime mõtlema, et oleksime võinud täpsemalt koloonia asukohta uurida. Siiski arvan, et kaatri peidukoha leiaksin üles. See on Uus-Lõuna-Walesi rannikul, inimtühjas kohas," rääkis Tim.

Esialgu jäid meie tegutsemisplaanid lõplikult paika panemata. Paari päeva pärast aga tormas paanikas Dan meie juurde ja viskas värisedes meie ette kohaliku uudistelehe. Sealt leidsime hirmutava teate. Melbourne politseiuurija ütles intervjuus, et viimastel kuudel on mitmel pool Austraalias leitud mõrvatute surnukehi ja see on ilmselt mingite kuritegelike noortejõukude arveteklaarimise tagajärg, sest surma on saanud just noori ja mitmeid kurjategijaid. "Oleme neil jälil!" teatas politseinik.

"Me teeme asja ära ja kaome!" teatas kord Tim resoluutselt. Meiegi mõistsime, et on aeg edasi liikuda. Melbournes polnud enam turvaline. Meie sealolek jäigi üürikeseks.

Kogunesime ühel õhtul paaridena selle kõrghoone juurde, kus kütid oma kontoris meie hävitamist haudusid. Roxie ja Tim saabusid ärandatud autoga, tõstsid parkla pimedamas nurgas pakiruumist kaks granaadiheitjat ja end hoolega varjutes hiilisid maja poole. Aeg oli kõvasti pärast keskööd, kui kaks raketti lendu sööstsid ja helendavate akende poole tormasid. Plahvatused raputasid tervet linnaosa, akendest paiskus tulemöll ja kostsid võikad karjed. Me jooksime oma autode juurde ja hetke pärast kihutasime mööda suurlinna tänavaid linnast välja.

Politsei ilmselt keskendus linnas toimunule, seepärast jõudsime takistamatult ookeani äärde. Panime poistega ühes rannakülas pihta vana kaatri, mis seisis kuuris ja mida kusagil mujal elav peremees polnud ilmselt aastaid kasutanud. Aga alus oli korras, mootor töötas nagu kellavärk, kütet ostsime juurde ja varsti kihutas paat kuue Noria lapsega pardal piki rannikut põhja poole.


Elu saarel

Me jõudsime Saarele. Tõtt öelda oli sellest kaks nädalat juba möödas, kui me Melbournest lahkusime ja varastatud kaatriga põhja poole suundusime. Me sõitsime piki rannikut ja nautisime iga hetke oma reisist. Keegi meist ei saanud kindel olla, et järgmisel hetkel veel elus oleme.

Aga salapärase lahe ja seal peituva laeva suhtes oli Timil õigus. Mingil hetkel sisenesime inimtühja abajasse, mille kallastel kõrgused metsased järsud kaljud. Ja lahe servas, kaugemal avamerelainetest seisis jaht. See oli üsna suur meresõidualus, kuid rääbaka ja kulunud väljanägemisega. Ilmselt oli alus lahes kaua aega remondita seisnud.

Kui me laevale lähemale popsutasime, tuli selle mootoriruumist üks poiss tekile. Ta lehvitas meile, justkui olekski meie tulekut oodanud. Kui me lähemale jõudsime, viskas poiss meile köie. Ta oli pikka kasvu, sassis juuksepahmaka ja väikeste vuntsidega.

«Tere, Noria lapsed!» hõikas ta. «Mu nimi on John, aga mind kutsutakse Jhonnyks. Ootan teid juba mitu päeva.»

«Kust sa teadsid meid oodata,» pärisin ma, mille peale poiss naeris. «Teie ju teadsite, kuhu tulla! Aga asume nüüd teele. Kinnitage oma paat sleppi ja tulge pardale.»

Meie sõit saarele vältas mitu päeva. Jhonny rääkis meile saarest, kolooniast ja meiesarnaste saatusest enne sinna sattumist. Kõik olid vikerkaaresõdalste rünnakuid üle elanud.

«Nad on suurema osa meist juba hävitanud!» ütles poiss kibestunult.

Saar polnud suur, umbes 5 kilomeetrit pikk ja kolm lai, mägine, kaljuste randadega. Tema kõrvalisus tulenes ilmselt sellest, et saarele oli peaaegu võimatu pääseda. Kitsastes orgudes polnud piisavalt tasast maad, et lennuk sinna saaks maanduda. Mere poolt laevaga lähenemist takistas korallriff ja rannakaljude vahel polnud kohta, kust varjulist sadamat otsida.

Ometigi pääses teadja saarele. Kui me ühes kohas rannale lähenesime, süttisid kaljudel kaks tulukest. Need justkui näitasid, kus riffife vahelt läbi pääseda saab.

«Ma sõidan tagasi, teie aga sõitke paadiga tulede poole,» käsutas Jhonny. Nii me ka tegime. Lained kohisesid küll raevukalt ja me ootasime, millal paadi põhi riffe kriibib, kuid pääsesime õnnelikult läbi. Jõudsime peagi vaiksemasse vette ja varsti sahises paadipõhi vastu liiva. Mina ja Tim hüppasime vette ja tirisime aluse randa.

Meile tilid aeglaselt vastu paarkümmend noort, nii poisse kui ka tüdrukuid. Nende eesotsas paistis olevat ilus, sale blond tüdruk, kellest lausa õhkus karismaatilisust. Paljud kandsid relvi.

Seltskond jäi meie ette seisma ja kõik silmitsesid meid uurivalt. Siis ütles blond tüdruk teistele rahulolevalt: «Nad on meie hulgast!» ja nüüd tulid kõik meid kallistama. See muutis meid küll kohmetuks, aga tekitas hea tunde. Tüdruk tutvustas end Britana ja kutsus siis: «Tulge, me näitame teile, kuidas siin elatakse.»

Me läksime kaljude vahelt väikessse orgu, kus puude vahel asusid väikesed mugavad majakesed, mida varjas sõjaväe moondamisvõrk. Ilmselt selleks, et neid ülevalt ei nähtaks. Igal pool askeldas noori erinevates tegevustes. Kõik vaatasid meid uudishimulikult ja rõõmsalt.

«Mina olen siin küll juht, aga otsustame kõike ühiselt,» rääkis Brita. «Vaid siis, kui on kriisiolukord ja me ei jõua üksmeelele, otsustan mina üksi. Elada võite siin vabalt kellega tahes, sest Noria lapsed vähemalt siin dimensioonis lapsi ei saa. Meil on vabu maju küllalt, nii et seadke ennast sisse.»

Brita näitas meile sööklat, kus valmistati just lõunasööki, mõnda kodu, relvaladu ja arvutikeskust. Mind hämmastas see, kui tänapäevane see oli.

«Siit peame ühendust kõigi Noria lastega kogu maailmast. Mõistagi on meil kõva kaitse peal, et meid välja ei peilitaks. Relvi võib siin vabalt kanda, aga nende üksteise vastu kasutamine toob kohe surmanuhtluse. Korravalve on meil olemas, neil on laiguline vorm seljas,» rääkis Brita.

«Kust te süüa saate? Ja riideid?» küsisin ma.

«Meil on oma põllulapid ja loomafarm, aga paljut, sealhulgas kõike tänapäevast - riideid, arvutitarbeid, kasvõi tüdrukutele kosmeetikat, toovad meie inimesed Austraaliast, mandrilt. Meil on oma kiirkaatrid, aga need on ainult varustamiseks, seepärast toodi teid selle vana alusega siia,» selgitas tüdruk.

«Kas vikerkaaresõdalased pole teid üles leidnud?» küsis Katie, mille peale Brita nägu krimpsutas. «Meil on tugevad turvameetmed, millega teidki tutvustatakse,» lisas ta. «Ja reeglid juhuks, kui meid rünnatakse. Te võite ennast ka erirühma kirja panna - need on juhuks, kui Noria lapsed vajavad kuskil väljaspool saart möödapääsmatut abi. Teie saite ise hakkama.»

Kui olime terve saare läbi käinud ja sealse eluga tutvunud - seda tegi Brita üksi, teised olid oma toimetuste juurde pöördunud - näitas neiu meile koobast, mis asus ühel mäenõlval, kõrgel, kuid näis ligipääsetav.

«See on meie püha koobas, kus toimub aeg-ajalt üht-teist kummalist, mis võib meile infoks olla, kuid millest me pole veel aru saanud,» selgitas ta. «Sinna võite minna, kuid vajaduseta seda ei soovita. Sel juhul saadab teid Thalia, meie preestrinna.»

Järgnevalt otsisime endale vaba varjualuse, kus oli meile viiele piisavalt ruumi, ja seadsime ennast sisse. Meile tutvustati turvameetmeid, ühistöö tegemise aluseid ja graafikuid, tegutsemist rünnaku korral ja muidugi lõbutsemise võimalusi. Noria lapsed tegid tööd rõõmuga, aga tundsid ka naudingut oma ohtlikust elust.

Astusin kohe ka eriüksusesse ning mõne päeva möödudes hakkasin õppustel käima. Esimene õhtu saarel aga möödus meil tantsude, flirtimise ja seksimise tähe all, mida siinsed asukad lausa iga päev korraldasid.



Elu saarel ja lahing

Mingil ajal otsustasime Keiraga lahku minna. Mitte et me oleksime üksteisest tüdinud, vaid olime lihtsalt oma elus teiste noortega vähe suhelnud ja tahtsime uusi tutvusi leida, saarel aga oli selleks küllaga võimalusi. Keira, Katie ja Roxie kolisid meie juurest minema, meie Timiga aga võtsime enda juurde Jonahi. Nii et meil oli nüüd poiste maja. Kuigi tüdrukuid polnud, leidsime neid igaõhtuselt peolt.

Varsti märkasin, et Brita sattus üha rohkem sinna, kus mina hetkel ametis olin. Ta tuli sööklat üle vaatama just siis, kui mina olin toimkonnas. Sattusime temaga ühel ajal eriüksuse treeningusse. Tantuõhtutel oli ta alati minu läheduses. Algul tõrjusin mõtte, et võiksin Noria laste vaimse liidri huviobjektiks olla, aga siis muutus kõik ilmselgeks.

Ühel hommikul läksin mägedesse päikesetõusu vaatama. Mul oli tromboon kaasas ja just siis, kui päikeseketas mägede tagant välja ilmus, hakkasin ma mängima. Olin seda juba tubli kümme minutit teinud, kui tundsin kedagi end jälgivat. Pöördusin ja nägin enda selja Britat, naeratava ja vaimustununa.

"Ma ei teadnud, et sa siin oled," ütlesin kohmetunult.

"Oligi hea," naeratas Brita. "Mulle meeldis su mängu kuulata. Teed sa seda sageli? Ja kus sa pillimängu õppisid?"

Jalutasime neiuga mäest alla. Rääkisin talle oma õpingutest noorte turvakodus ja üldse oma elust. Selle peale avanes ka Brita ja rääkis mulle oma saatusliku eluloo. Ta oli samuti hüljatud ja sattunud Uus-Meremaa lõunasaarel lastekodusse. Juba noorena röövisid teda vikerkaaresõdalased, kes viisid ta ülipeenele lõbusõidujahile. Seal hoiti kinni kuut temasugust tüdrukut, keda kütid tahtsid avamerel hukata ja meresügavustesse uputada. Seni nad lõbutsesid õnnetute kallal. Kord, kui meeste pealik teda järjekordselt vägistas, sattus Brita kätte vaas, millega ta mehe uimaseks lõi.

"Panin ennast riidesse, võtsin kajutist kaks summutiga püstolit, käisin terve laeva läbi ja tapsin kõik kütid. Keegi neist ei oodanud vastuhakku ja olid seepärast kaitsetud," rääkis neiu naudinguga. Seejärel oli ta vabastanud teised tüdrukud ja üheskoos sõitsid nad avamerele seiklema, olles eelnevalt tapetud vette visanud.

"Saarele sattusime justkui juhuslikult, aga kindlasti see nii polnud, sest suutsime rifist läbi sõita ainukeses kohas, kust seda teha saab," lausus Brita veendunult. "Seejärel vedasime kõik kraami kaldale ja panime kolooniale aluse. Käies mandril leidsime teisigi ja tõime nad siia."

Ma peatusin ja kallistasin teda ägedalt. Neiu oli üllatunud, kuid vastas samaga. Järsku haaras ta mu käe ja ütles: "Tule!" Tüdruk viis mu mäenõlvale, mille kohal kõrgus koobas. Mõistsin, et ta tahab mulle seda näidata.

Ronisime üles. Veidi väsitav see oli, kuid peagi olime päral. Meile tuli vastu noor kena tüdruk, kes kummardas ja osutas sõnatult koopasuule. See oli preestritar Thalia.

Me sisenesime koopasse. See oli üllatavalt puhas, soe ja valge. Ilmselt tuli kusagilt kivide vahelt valgust läbi. Koopa seinu katsid tüdrukute endi tehtud vaibad, laest rippusid talismanid ja ühe seina ääres läikis allikasilm. Kummardusin Brita eeskujul selle kohale.

"Siin näeb aeg-ajalt midagi erilist, aga see pole midagi kindlat!" rääkis neiu. Siis aga võpatas ta. Allika veepeeglile joonestus pilt nagu Koopamäelgi. "Need oleme ju meie!" oli Brita üllatunud.

Ainult et tegemist polnud peegelpildiga. Kui meie vaid jõllitasime allikat, siis seal panin ma käed näitsiku piha ümber, tema aga põimis käed ümber mu kaela. Siis hakkas pilt värelema ja kadus. Vaatasin Britale otsa. Neiu oli näost punane. Ta tõusis ja astus kiiresti koopast välja. Järgnesin talle. Tüdruk astus mäest rutakalt alla, kogu tema olemus oli muutunud agressiivseks. Läksime koos vaikides külla tagasi.

Järgnevatel päevadel hoidus tüdruk minust eemale. Mina aga vaevlesin mornides mõtetes: mida ma ometi valesti tegin?

Ühel öösel ärkasin raputamisest. Kohkunult avasin silmad ja nägin enda ees Britat, kes, sõrm suul, nõudis vaikimist. Ta osutas mu eriüksuse riietele ja palus sosinal kaasa tulla.

"Ma ei tahtnud Timi äratada," ütles ta väljas ja astus meie relvalao poole. Tüdrukul oli seljas laiguline vorm, jalas nööritavad saapad, üle õla Uzi automaat ja vööl Glocki püstol. Ta oli tõeline amatsoon.

Lao juures oli paarkümmend noort, kes võtsid oma relvad välja, panid selga kotid kõige vajaliku moonaga ja rivistusid siis. Jahmunult tegin minagi sama. Teiste hulgas silmasin Keirat ja Katiet. Meie ette astus Brita.

"Me läheme operatsioonile, et aidata kolme Noria last, kes on küttide käes. Neid ilmselt piinatakse info saamiseks ja me peame nad kiiresti vabastama. Kaatrid on kohe siin!" rääkis meie juht.

Läksime randa. Kuu valgustas seda ähmaselt, merelt oli näha vaid murdlainete valget vahtu, selja taha jäi mustav metsasein ning kuuvalgusega üle kallatud kaljud. Vaikisime kõik, sest päästeoperatsioonile minek tundus kõigile erilise, lausa pühaliku ettevõtmisena. Brita klõpsas väikest pulti ja ühel kaljul meie selja taga hakkasid plinkima kaks tulukest. Merelt vastati meile samaga ja siis ilmusid pimedusest peaaegu hääletult kaks kiirkaatrit, kummagi roolis üks poiss, mis jooksid sahisedes rannaliivale. Brita andis märku ja me jagunesime kiiresti kahe aluse peale laiali. Meie, poisid, lükkasime kaatrid lahti ja hüppasime siis samuti pardale. Paadid kihutasid läbi riffife laintemöllu avamerele.

Sõites olime endiselt vait. Mingil hetkel suigatasin ma magama. Kui ma ärkasin, oli juba varahommik, päike tõusis ja ees paistis rannik. Kaatrid kihutasid kiiresti mingisse abajasse ja peatusid väikese kai ääres. Nägime kaldal seismas viit väikest pisibussi ja nelja rünnakrühmlast, kes meid juba ootasid.

Brita võttis meid kõiki kokku ja selgitas rünnakuplaani. Meie kaaslasi hoiti kinni ühes kauges maakolkas, vanas tehasehoones - ilmselt selleks, et võõrad küttide tegevuse peale ei satuks. Igaüks sai paberil plaani ja tegevusjuhised, mille pidime sõidu ajal selgeks õppima.

Mingil ajal koputasin ma Britale õlale. Neiu vaatas minu poole ja ma üllatusin ta soojast pilgust.

"Kas politsei meid kinni ei pea?" küsisin ma. Tüdruk raputas pead. "Me oleme kõige peale mõelnud."

Sõitsime terve päeva ja õigesse kohta saabusime ööpimeduses. See asus hõreda võsaga kaetud madalmäestikus. Jätsime autod maha ja alustasime jalgsirännakut. See vältas napi tunni ja siis andis Brita märku peatuda.

"Puhake!" käskis ta. "Tehas on siinsamas lähedal. Ründame koidikul, kui nad seda kõige vähem ootavad."

Meie liider kadus koos kahe poisiga, ilmselt läksid nad luurele. Meie panime valve välja, ülejäänud heitsid magama. Mina uinusin kohe, kuid uni oli rahutu. Veel enne, kui meid üles aeti, olin ma ärkvel ega jäänudki enam magama. Läksin hoopis naasnud Brita juurde ja palusin tal veidi magama. Tüdruk pani pea tõrkumata mu sülle ja uinus kohe.

Kuigi pidin ta päiksetõusul äratama, tõusis tüdruk ise õigel ajal ja käsutas kõik üles. Panime relvad valmis, jätsime liigse kraami maha ning hiilisime ahelikus tehase poole. Hoone asus väikese oru ühes otsas ja näis tühjana. Ilmselt olid ka küttide autod sisse peidetud. Me peatusime enne lagedat ala põõsastikus. Brita uuris binokliga hoonet, kutsus Katie enda juurde ja näitas talle midagi. Tuttava snaiperpüssiga Katie hiilis veel ettepoole ja varsti kuulsime kaht vaikset plaksu.

"Edasi!" käsutas Brita ja me tormasime tehase poole. Teadsime täpselt, kust keegi siseneb. Kui mina, Brita ja veel kaks kaaslast ühest uksest sisenesime, kargas üks mees püsti, kuid kukkus kohe kuulist tabatuna.

Siis kuulsin ma Brita niutsatust ja tardusin õudusest. Tühjas tsehhihoones, kuhu mahtus veel paar maasturit, nägime kolme Noria last, kahte poissi ja tüdrukut. Kõik nad olid alasti, kettidega seinte külge kinnitatud, kehad piinamisjälgi täis. Isegi elektroodid, millega neisse ilmselt elektrit lasti, olid ihu küljes. Langetatud pead näitasid, et noored polnud enam elus.

"Vange me ei võta!" lausus Brita kindlalt. Tormasime trepist üles ühte väiksemasse ruumi, kus oli umbes tosina jagu inimesi, mehi ja naisi. Enamik magas askeetlikes voodites, kuid mõned olid ärkvel. Meid nähes haarasid nad relvad, kuid oli juba hilja. Relvad meie käes sülitasid surma, vaenlased kukkusid ja me viisime veresauna lõpuni. Osa küttidest ei saanudki surres millestki aru.

Edasi joksime järgmistesse tsehhidesse. Kuigi meie rünnakrühmad olid enamiku vikerkaaresõdalastest tapnud, oli osa suutnud relvad haarata ja puhkes äge lahing. Siiski noppisime nad ükshaaval ära. Viimased püüdsid Hummeriga põgeneda, kuid enne veel, kui veok tehase ukseni jõudis, tabas teda Gerda lastud rakett. Tsehh sai plahvatusest korraga valgeks.

Kui lahing oli läbi, saime aimu oma kaotustest. Meie hulgas oli kolm tapetut, üks neist minu Keira. Ma ulgusin valust. Enamik meist olid haavatud, kuid kergelt. Vaid ühte haavatud kaaslast pidime tagasi kandma.

Küll aga tuli meil kanda kuut langenut, nende hulgas kolme surnuks piinatut. Meil olid kaasas kotid, millesse asetasime surnukehad ja kandsime nad autode juurde. Enne seda käisime terve tehase läbi ja tapsime kõik vaenlase haavatud. Nägin, kuidas Brita kummardus ühe keskealise naise kohale, kes haavatuna üritas relva juurde roomata, ning lasi talle pidemest kõik kuulid pähe.

Kuigi meilgi polnud hästi läinud, oli vaenlane kaotanud vähemalt seitse korda enam kütte. See pidi neile raske hoop tulema. Võtsime kaasa ka nii palju relvi, kui suutsime kanda ja asusime koduteele.

Merel kihutades jäid kiirkaatrid järsku seisma. Brita käsu peale avasime kotid, kus olid meie langenud kaaslased, ja panime nendele igaühele kaasa mitu rasket relva. Siis sulgesime tõmblukuga kotid ja pärast väikest valvelseisakut libistasime kotid merre. Need kadusid vetesügavustesse. Noria lapsed elasid ohtlikku elu ja kuigi saarel oli oma kalmistu, jäi nende viimaseks puhkekohaks sageli lähim sobiv koht.

Kui me saare poole edasi kihutasime, tuli Brita minu juurde ja võttis mul ümbert kinni. Suudlesin näljaselt ta pisaratest soolaseid huuli ja me sõitsime päikesetõusu poole. Kõik koos, meie, Noria lapsed.



Viimane lahing

Poiss ja tüdruk istusid arvutiruumis, kus oli kokku umbes kümmekond valge ekraaniga arvutit. Aga nemad kaks istusid ühe taga, vaatasid midagi kuvarilt ja lõkendasid naerda. Tüdruku käsi poisi õlal andis tunnistust sellest, et noored olid armunud. Peale nende polnud seal kedagi. Oli pilkane öö ja teised magasid. Nemad olid valves.

Järsku noored võpatasid ja jäid jahmunult ekraanile vahtima. Pilt lõi võbisema ja kadus. Üksteise järel plõksisid kõik arvutid pimedaks. Ja siis kostis kusagilt imelikke hääli.

Neiu näis ruttu kõike tabavat. Ta haaras laualt Uzi automaati ja täristas valangu puitmajakese lakke. See oli lihtsaim viis kaaslasi äratada. Kostis arvukate jalgade madinat, kui varjud majadest ühe kindla koha poole sööstsid. Arvutiruumis olnud noored järgnesid neile.

Aga juba paistis ere vagus. Kaljude tagant oli vaikse mürinaga välja ilmunud kuus kopterit. Nende prozektorid valgustasid metsa ja selle alla peitunud majakesi ning kohe sööstsid kaksteist raketti külakese pihta. Plahvatustes paiskus õhku puutüvesid ja oksi, majade tükke ja räsitud inimkehi. Siis avati lennumasinatelt kuulipildujatuli. Näis, et metsatukas ei saa keegi ellu jääda, sest natukese aja pärast raketirünnak kordus.

Randa olid jõudnud kiirkaatrid, neist voogas relvis mehi ja naisi, kes tormasid turmtuld avanuna küla suunas. Aga vastupanu polnud raugenud, sest kaitsjad sagisid külas kitsastes tranšeedes, nii et surid vaid otsetabamuse saajad. Järsku tormas puude vahelt välja õlalt lastud rakett, mis tabas üht kopterit. Selle rusud langesid tormijooksjatele. Teine rakett tõi alla teisegi kopteri ja nüüd olid need sunnitud kõrvale pöörduma, et uusi rakette vältida. Nii tabaski kolmas laeng mäeseina. Kuna ründajad olid jäänud hetkeks kopterite kattetuleta, siis said nad nüüd tunda kaitsjate vastutuld, mis paiskas kümmekond kütti kuulidest puretuna mullale. Rünnak rauges.

Aga kohe olid jällegi kohal kopterid, lendasid raketid ja suurekaliibrilised kuulipildujad hakkisid metsa. Kaitsjate tuli jäi märgatavalt hõredamaks ja algas uus tormijooks.

Metsa all pöördus üks tüdruk teise poole. «Vii inimesed koopasse, Brita!» lausus punapäine neid. «Mina juhin nende tähelepanu kõrvale.»

Britaks hüütu kallistas teist ägedalt. «Hüvasti, Katie!» lausus ta nuttes ning inimesi enda järel kutsudes tormas ta pika poisi saatel pimedusse. Punapea väikese seltskonna kaitsjatega jäi maha ja avas taas ägeda tule ründajate pihta. Järjekordne rakett tõi alla kopteri.

Noored eesotsas Britaga tormasid piki mäenõlva üles ja asusid palavikuselt koopa suunas ronima. Mõnigi kukkus, sest oli pime ja tuld süüdata ei saanud, kuid vapralt jätkati ronimist, kuni esimesed koopasuuni jõudsid. Brita oma poisiga aitasid tulijaid üles, kuni viimanegi koopasse jõudis. Siis vaatasid nad küla poole.

Seal hakkas lahing vaibuma. Viimased kaitsjad hukkusid kopterit ja jalaväe tule all, haavatutele tegid kütid sealsamas otsa peale. Mets ja majad põlesid ning plahvatav lahingumoon saatis mõnegi küti teise ilma. Kopterid aga valgustasid ümbruskonda, kuni koopasuule koondunud valgusvihud andsid tunnistust sellest, et nad olid põgenike oletatava asukoha avastanud.

Nood kinnitasid seda. Koopast lendas välja rakett ja veel üks kopter plahvatas õhus. Ülejäänud pöördusid kõrvale, kuid nii õnnetult, et ühe tiivik riivas teist. Mõlemad lennumasinad prantsatasid vastu maad. Õhuväega oli lõpp.

Ründajad avasid turmtule koopasuu pihta. Nende õlalt lastavad raketid tabasid kaljut, kuid nad lähenesid liiga küljelt, et neid täpselt koopasse lasta. Aga see polnud kauge tulevik, mil nad täpselt tulejoonele jõuavad. Üksainus täpne rakett tähendas kõigile koopas olijatele surma.

Brita asetas käe Angheli õlale. «See on lõpp!» ütles ta ja suudles poissi. Ja siis jäi ta jahmununa koopaseinale vaatama.

Seinale joonestusid seestpoolt tulevast valgust ukse piirjooned. Varsti helendas kogu kaarekujuline ava ja siis see avanes. Ukse tagant paiskus koopasse ere valgus, mis ei lubanud sinna peaaegu vaadatagi. Noria lapsed vaatasid seda siiski lummatult ja pärani silmil. Siis viipas Brita teistele käega ja rõõmsalt kadusid noored üksteise järel valgusesse. Kaasa viidi ka langenud. Uks sulgus viimase järel ja koopas valitses vaikus.

Vikerkaaresõdalased olid jahmunud sellest, et koopast enam ei tulistatud ja et sealt üksvahe arusaamatult võimsat valgust kumas. Nad lasid koopasse mõned raketid ja ründasid siis. Vastupanu neile ei osutatud. Ettevaatlikult sisenesid kütid tunnelisse.

Seal polnud kedagi. Ei surnuid ega elusaid. Koopa läbi otsinud, taandusid ründajad hirmunult.



Vanem hallipäine mees tammus toas edasi-tagasi. Ta oli rahulolematu ja näis kedagi ootavat. Kui tuppa sisenes küürutav ja alandlik mehike, ta lausa tormas sellele vastu.

«Kõik?» küsis ta ruttu. «Te tapsite nad?»

«Suurema osa, Teie Kõrgus!» vastas mehike ordu ülemale. «Paljud pääsesid põgenema...» mees vabises seda öeldes.

«Te lasite neil põgeneda!» käratas ülem. «Ma ju käskisin teil nad sisse piirata, et hiirgi saarelt minema ei saaks!»

«Ega saanudki!» niutsus alam. «Nad taandusid koopasse, aga pärast polnud seal kedagi, isegi surnuid mitte!»

Ordu ülem pöördus äkitselt ringi ja hakkas edasi-tagasi marssima. «Nad pääsesid siis koju?» küsis ta, millele küsitletu vastas alandlikult: «Tõenäoliselt tuldi neile järele.»

«See on siis tõsi, millest varjudes räägiti,» ütles ülem mõtlikult. «Norias on aastakümneid väldanud kodusõda läbi ja maale saadetud lapsed pääsesid sinna tagasi! Me oleks pidanud varem alustama ja nad enne hävitama, nagu meil Noria mässajatega lepe oli!»

«Te ju teate, et meil läks aega nende avastamise ja seejärel jõudude koondamisega,» pobises alandlik mehike.

«Suured meie kaotused on?» päris ordu ülem. «Tohutud!» vastas mehike. «Meil on raskusi kõigi langenute saatuse varjamisega!»

«Rääkige siis Vatikani ning riikide valitsustega, pangu nad kõik propaganda tööle, et heitlusi salajas hoida,» käsutas ülem, mille järel tema alam kadus.

Ordu liider jalutas veel natuke ringi. «Oh, kuidas ma tahaksin, et see oleks läbi saanud! Aga ma tunnen, et kõik jätkub!»

Lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka Noria lapsed ei tea ma isegi seda,
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Ed Vecin:  .. [1954]
Samalt autorilt


Mütoloogiad
Ed Vecin: Atlantis ärkab ellu, ATLANTIS ÄRKAB ELLU JORYN CLARK: MEIE PÄRITOLU Me istusime kolmekesi söö.. [2272] Sisupuu sitemap
Ed Vecin: Loomana taigas,   METSLOOMANA TAIGAS Sattusin Siberisse nõukogude aja lõpus. Tegelikult k.. [2744]
Ed Vecin: Äraneetu puhastumine,    Äraneetu Ma seisin kalju külge aheldatuna koopas. Mu käed.. [3418]
Ed Vecin: Cornwalli surematu, EDUARD VECIN NÜÜDISAEGNE ÕUDUSKOGUMIK Cornwalli surematu Ma istusin Cor.. (1) [11338]
Ed Vecin: Lugu,   Vaanitarid elavad Skandinaavia mägedes Põgenen kurja kasuisa eest Kogu lugu alga.. [3098]
Ed Vecin: Noria lapsed,    Noria lapsed «Ma ei tea!» vastasin pikka aega, kui mi.. [2859]
Kokk: XIII, Ma ei tea isegi enam, kuidas edasi toimida, kahjuks ei oska ka sina mulle nõu anda. Mis siis.. [3737]
Kokk: Naine - mehe kael..., .... Mees on pea, seda toetab kael (ehk siis naine) ja kokku tulebki ütlus,.. [4601]
Willu Veel: SPORDIHUUMOR Parimad palad valitakse naljaklubi leheküljele, Kord rääkis Orissaare Keskkoli.. (2) [15614]
Kiku: ELU, Elu on rõõm. Elu on pidu. Elu on armastus. Elu on tempokas. Elu on unenägu. Elu on mäng. Elu.. (1) [27687]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [41] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [61] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 02:44 - parim aeg päevast
või tee uus
[2859] Mütoloogia
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0715s