Ootusest ma teile kõnelen El Estica laupäeval, 26. jaan. 2008., kell 11:40:47 Kõndisin augustikarskel murul, silitasin paisunud pihta, mudisin valutavat ristluud. Jalad olid palliks kerkinud, varbaid õnnestas jahe ja kastepiisane õuesammal. Jalutasin ringi ja hingasin päevase leitsaku eelaimuses hommikuõhku. Süüa ei tahtnud, juua ei tahtnud, magada ei saanud. Iga asendivahetus, siis kas patjadega või ilma tähendas koheselt maja piseimasse ruumi sööstmist. Kas ma ütlesin sööstmist? Nojah, sellisel juhul on tõesti teod ja kilkonnad kiired loomad, sest minu ülesärkamised ja pidevad tualetivahet seegamised sarnanesid kiirustamisega samavõrra kui tunnistada koeranaela tuharal meeldivaks kaaslaseks. Sõnaga, ma siis tiirutasin oma aias ja vaatasin õuekase latva, mis jätkuvalt värskeltrohelisena ennast väikeses tuuleviivus sahistas. Üksik lennuk lendas üle, buss vurises aia tagant mööda ja mina mõtlesin. Mõtlesin sellest, mis oli, mis on ja mis tulema hakkab. Mõtelsin talle, kes ära kõndis ja talle, kes asemele tuli. Vahel, kui ma oma igapäevase sõbraliku portselanvalamu kohal tavaliseks kujunenud rituaali läbi viisin, siis ma kirusin ennast mõttes, et miks? Miks ma sellise otsuse tegin? Nüüd, kui ülikool pooleli, uued horisondid terendamas? oli mul seda sisikonda krampi kiskuvat lugu vaja? Selleks augustihommikuks olin ma igatahes ootamisest surmtüdinenud - valutav selg, paistes jalad, paisunud keskosa, kõhu kohal kummuvad rinnad ja jätkuvalt halb enesetunne. Olin nii vaevatud, et otsustasin veidikene vaaraemadelt päranduseks saadud nõiasoigu kasutada
Ootusest ma teile kõnelen
El Estica laupäeval, 26. jaan. 2008., kell 11:40:47
Kõndisin augustikarskel murul, silitasin paisunud pihta, mudisin valutavat ristluud. Jalad olid palliks kerkinud, varbaid õnnestas jahe ja kastepiisane õuesammal.
Jalutasin ringi ja hingasin päevase leitsaku eelaimuses hommikuõhku. Süüa ei tahtnud, juua ei tahtnud, magada ei saanud. Iga asendivahetus, siis kas patjadega või ilma tähendas koheselt maja piseimasse ruumi sööstmist. Kas ma ütlesin sööstmist? Nojah, sellisel juhul on tõesti teod ja kilkonnad kiired loomad, sest minu ülesärkamised ja pidevad tualetivahet seegamised sarnanesid kiirustamisega samavõrra kui tunnistada koeranaela tuharal meeldivaks kaaslaseks.
Sõnaga, ma siis tiirutasin oma aias ja vaatasin õuekase latva, mis jätkuvalt värskeltrohelisena ennast väikeses tuuleviivus sahistas. Üksik lennuk lendas üle, buss vurises aia tagant mööda ja mina mõtlesin. Mõtlesin sellest, mis oli, mis on ja mis tulema hakkab. Mõtelsin talle, kes ära kõndis ja talle, kes asemele tuli.
Vahel, kui ma oma igapäevase sõbraliku portselanvalamu kohal tavaliseks kujunenud rituaali läbi viisin, siis ma kirusin ennast mõttes, et miks? Miks ma sellise otsuse tegin? Nüüd, kui ülikool pooleli, uued horisondid terendamas? oli mul seda sisikonda krampi kiskuvat lugu vaja?
Selleks augustihommikuks olin ma igatahes ootamisest surmtüdinenud - valutav selg, paistes jalad, paisunud keskosa, kõhu kohal kummuvad rinnad ja jätkuvalt halb enesetunne. Olin nii vaevatud, et otsustasin veidikene vaaraemadelt päranduseks saadud nõiasoigu kasutada. Hakkasin sõnuma: "Tule, tule, tule nüüd siia, tule mu kaitsvasse rüppe; saagu ma kaheks, saagu ma kaheks, saagu meid olema kaks"
Siis otsustas sõnutav endast märku anda. Ootamatu valusähvak kukutas mu põõsa najale poolistukile.
Ohh sa poiss!! Kunagine kõrvavalu näis praeguse läheduses kui pimeda kutsika piimainin kaukaaslase räuhkamise kõrval.
Nüüd läks kiireks. Ma tõepoolest sööstsin tuppa, kahmasin ammupakitud riidekoti ja telefoni, valisin numbri ja püüdsin istuda. Ei saanud, sest midagi sirises maha. Veed, taipasin ning asusin tuhu intervalle lugema.
Autos ma ei sünnita, vilksas mõte, ikka haiglas.
Sai kiirsutatud, sest asi kiskus juba väga valuliseks. Kannatus pandi tõsiselt proovile, ma ergutasin teda kiiremini väljuma, viimased ponnistused tahtsid minu kaine aru lõplikult viia. Veel korra ja keegi tegi ruumis kõva kisa.
Kuskil kaugel ütles keegi, palju õnne, teil on poeg. Noogutasin ükskõikselt. Mis vahet seal on poeg või tütar - kisa teeb, kõiki asju on küljes õige arv - järelikult korras.
No see on üks tugev laps, tema saab küll endale hindeks kümme. Arsti lause kadus kusagile ära, sest täiesti ootamatult tundsin ma uut valuhoogu. Teadsin, et on ka järelsünnitus, aga et see nii valus on.....
Pressige, pressige, kuulsin kedagi karjuvat. Mida kuradit, tõstsin oma higise pea ja üritasin pressida. Veel korra. Ruum täitus jällegi kisaga. Päramised karjuvad, käis väsinud mõttest läbi imelik seik.
Palju õnne ema, siin on teie teine poeg.
???!!!
Siis näidati mulle teid. Kaks ühesugust poissi, kes oma fokuseerimata silmad januselt minu pilku haarasid. Ma vaatasin ainult hetke ja poleks mitte kunagi teid segamini ajanud. Ei omavahel ega teiste beebidega.
Ma teadsin, et sellel hetkel astus tuppa põline emadus ja pani mind silmapilk teist hoolima.
Minu pojad, minu. Ja mitte kellegi teise.
Üks läks ja kaks tuli asemele. Sama sugu nagu toogi, kelle ülesanne oli vilistades oma nipernaaditeele minna.
Aga sellest oli ükskõik. Minust ja poegadest sai murdumatu liit.
Tänan tähelepanu eest, kui kellelegi lugu korda läks
Absoluutne autobiograafia
Ja päevase leitsaku eelaimuses hommikuõhku. Ootusest ma teile kõnelen Iga asendivahetus, siis kas patjadega Kirjatükki on kommenteeritud
(3) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Neljapäev, 13. dets. 2018., kell 22:40 - parim aeg päevast
RSS