Õuduste õhtu Anne-Mari neljapäeval, 16. veebr. 2006., kell 21:14:38 Päike paistis kõrgel taevas,siis aga hakkas vihma sadama ja taevas muutus tumedaks. Mul polnud õrna aimugi,et kõik ilus võib muutuda koledaks. Sõitsin just meenutama oma vanu lapsepõlvemälestusi ja-kodu. Peatasin auto, toppisin mummulised kummikud jalga ja hakkasin mööda porist teed kõndima.Iga meetri tagant mets tihenes ja rada muutus kitsamaks. Tundsin, nagu keegi hingaks mu kõrval, kuid ühtegi hingelist ei paistnud. Ohkasin, sest jõudsin kohale - sealt paistiski punane maja. Vajutasin ukselingi alla, uks avanes krigisedes, põrandaliistud tegid nendele peale astudes karjuvat häält. Pühkisin vana tooli tolmust puhtaks ja istusin sinna. Sulgesin silmad ning tundsin enda ümber soojust, kuulsin laste nuttu ja naeru, vee voolamist, kaminas puude praksumist ja kartulipudru lõhna. Umbes minuti pärast tundsin puudutust, kuid kedagi polnud. Kuulsin, kuidas hääl ütles, et tulgu ma ära. Miski haaras mu käest ja juhatas mind autoni. Paari päeva pärast lugesin lehest, et seesama mets ja maja olid järgmistel tundidel pärast minu ärasõitu leekides. Tundsin kohutavalt hirmu, kuid samas olin õnnelik, et pääsesin. Öeldakse, et pärast vihma tuleb alati päike ja nii see ongi. Tean nüüd, seal kõrgel taevas soovis keegi, et tunneksin viimast korda oma lapsepõlvekodu hõngu, ning on olemas kaitseingel, kes mind jälgib, valvab ja kaitseb ohtude eest. Meenutama vanu lapsepõlvemälestusi ja-kodu. Peatasin Õuduste õhtu hakkasin mööda porist teed kõndima.Iga Samast žanrist
Õuduste õhtu
Anne-Mari neljapäeval, 16. veebr. 2006., kell 21:14:38
Päike paistis kõrgel taevas,siis aga hakkas vihma sadama ja taevas muutus tumedaks. Mul polnud õrna aimugi,et kõik ilus võib muutuda koledaks.
Sõitsin just meenutama oma vanu lapsepõlvemälestusi ja-kodu. Peatasin
auto, toppisin mummulised kummikud jalga ja hakkasin mööda porist teed kõndima.Iga meetri tagant mets tihenes ja rada muutus kitsamaks. Tundsin, nagu keegi hingaks mu kõrval, kuid ühtegi hingelist ei paistnud. Ohkasin, sest jõudsin kohale - sealt paistiski punane maja.
Vajutasin ukselingi alla, uks avanes krigisedes, põrandaliistud tegid nendele peale astudes karjuvat häält. Pühkisin vana tooli tolmust puhtaks ja istusin sinna. Sulgesin silmad ning tundsin enda ümber soojust, kuulsin laste nuttu ja naeru, vee voolamist, kaminas puude praksumist ja kartulipudru lõhna.
Umbes minuti pärast tundsin puudutust, kuid kedagi polnud. Kuulsin, kuidas hääl ütles, et tulgu ma ära. Miski haaras mu käest ja juhatas mind autoni.
Paari päeva pärast lugesin lehest, et seesama mets ja maja olid järgmistel tundidel pärast minu ärasõitu leekides. Tundsin kohutavalt hirmu, kuid samas olin õnnelik, et pääsesin.
Öeldakse, et pärast vihma tuleb alati päike ja nii see ongi. Tean nüüd, seal kõrgel taevas soovis keegi, et tunneksin viimast korda oma lapsepõlvekodu hõngu, ning on olemas kaitseingel, kes mind jälgib, valvab ja kaitseb ohtude eest.
Meenutama vanu lapsepõlvemälestusi ja-kodu. Peatasin Õuduste õhtu hakkasin mööda porist teed kõndima.Iga Samast žanrist
Samalt autorilt
Teisipäev, 19. jaan. 2021., kell 17:29 - parim aeg päevast