Ju tohigi enam siin väga kõvasti Pisikese mehe ilmatusuur mure... nime alla paned, ei lähe

Pisikese mehe ilmatusuur mure... ahtipoiss reedel, 4. nov. 2005., kell 22:31:55 Jäängi vist heietama selle teema ümber... I was five and he was six, we rode on horses made of...dicks(!) (Väike "kala" tänasest etendusest, kirjutasin lihtsalt üles, et meelest ei läheks) Ega nüüd ju ei tohigi enam siin väga kõvasti sõna võtta- võid vangi minna. Või siis, kui oma nime alla paned, ei lähe või kuidagi nii. Iseenesest pole paha ju- mõni peldikuseinalesodija mõtleb ehk enne järele, kui sappi (või oma rumalust) välja pritsima hakkab... Asjast rääkides- eile tuli see õpilane, kellele mõeldes ma selle pisikese mehe mõtte kirja panin, täpselt samasuguses tujus mulle tundi ja väitis, et tal on elust isu otsas. Kümneaastane kutt... ja kui keegi nüüd arvab, et ma teda hirmus adekvaatselt lohutada oskasin, siis ta eksib küll rängalt. Kuidagi võtsime mõlemad ennast kokku ja saime läbi nutu selle tunni lõpuni viia, aga... Täna, krt, olen ise samasugune. Palju oleks nüüd öelda, et kolm korda hullem, kummatigi ei saa ma ise endale niigi hästi toeks olla. Ei tea, millal küll võiks saabuda see ihaldatud küpsus, et igasugu pseudoprobleemidest (mille väljamõtlemises naised vahel erilised meistrid tunduvad olevat) vihastamata üle olla. Ja seda tunnet, et kõik muudkui tahavad su käest saada, aga vastu ei anna midagi, tuleb miskipärast ikka tunda. Ei ole pead ka kellegi sülle panna. Tahaksin ise olla vahel see kümneaastane... jamasid oleks ilmselt tunduvalt vähem. Ja usku sellesse, et maailma ei päästa mitte teadmised ega konkurents ega ükskõik mis muu, vaid lihtne inimlik

Pisikese mehe ilmatusuur mure...

Ega nüüd ju ei tohigi enam siin väga kõvasti sõna võtta- võid vangi minna. Või siis, kui oma nime alla paned, ei lähe või kuidagi nii. Iseenesest pole paha ju- mõni peldikuseinalesodija mõtleb ehk enne järele, kui sappi (või oma rumalust) välja pritsima hakkab...
Asjast rääkides- eile tuli see õpilane, kellele mõeldes ma selle pisikese mehe mõtte kirja panin, täpselt samasuguses tujus mulle tundi ja väitis, et tal on elust isu otsas. Kümneaastane kutt... ja kui keegi nüüd arvab, et ma teda hirmus adekvaatselt lohutada oskasin, siis ta eksib küll rängalt. Kuidagi võtsime mõlemad ennast kokku ja saime läbi nutu selle tunni lõpuni viia, aga...
Täna, krt, olen ise samasugune. Palju oleks nüüd öelda, et kolm korda hullem, kummatigi ei saa ma ise endale niigi hästi toeks olla. Ei tea, millal küll võiks saabuda see ihaldatud küpsus, et igasugu pseudoprobleemidest (mille väljamõtlemises naised vahel erilised meistrid tunduvad olevat) vihastamata üle olla. Ja seda tunnet, et kõik muudkui tahavad su käest saada, aga vastu ei anna midagi, tuleb miskipärast ikka tunda. Ei ole pead ka kellegi sülle panna. Tahaksin ise olla vahel see kümneaastane... jamasid oleks ilmselt tunduvalt vähem. Ja usku sellesse, et maailma ei päästa mitte teadmised ega konkurents ega ükskõik mis muu, vaid lihtne inimlik headus, tunduvalt rohkem... Ju tohigi enam siin väga kõvasti Pisikese mehe ilmatusuur mure... nime alla paned, ei lähe

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Reede, 1. august 2014., kell 06:42 - parim aeg päevast

[1304] Blogi

Loomisaeg 0.0584s