EESTIS JA MAAILMAS
Kasvatusi on suurepäraseid ja väga halbu. Kasvatusi on palju nagu Maal inimesi ja nende nägemus kasvatusest. Kuid kõigil kasvatustel on üks sarnane joon, kõik nad kuuluvad tunnusjoonte järgi ühte. Mina arvan, et on olemas tänapäevaks väljaarenenud ja läbi katsetatud sellised kasvatused: poliitiline kasvatus (minevikus kommunism ja fašism jne), orjalik kasvatus ehk sõjaväeline ja koolikasvatus - märkida tuleb ära siiski nüansid. Mõlemast kasvatusest on tänapäevaks kombineerunud uus kasvatusliik pohhuismikasvatus ehk vabakasvatus ning maailmas tuntud vabaduskasvatus.
Poliitiline kasvatus erineb kõigist teistest kasvatustest peamiselt oma sunniviisilisusega ja ebaloogilisusega. Pikemalt peatumata väidan, et kõikjal toimub poliitiline kasvatus, kuigi osades riikides on see demokraatlikum kui teistel. 21. sajandil levib läänelik demokraatliku suunaga kasvatus.
Orjalik kasvatus on kasvatus, mida ei tohiks sõna - sõnalt võtta, sest antud kasvatus on poliitikaga ja elu normidega muutuv kasvatusliik. Sõjaväelise distsipliini vastu ma ei ole, aga kuuletumine ilma ise mõtlemata, viib orjalikukasvatuseni. (Sõjaväe punkt on täpsustamata, sest sõjavägi on suuremalt jaolt eriklassi kuuluv õpetus, mis muudab inimest “halvaks”). Koolis olev orjalik kasvatus erineb oma “vennast” sõjaväekasvatusest, ainult selle distsipliini ja õpetamise osas. Sirvides ajalooraamatuid märkame, et distsipliini osas on koolis toimunud leebumine. Orjus mis levib koolis, sarnaneb alluva ja ülemuse suhetele, kus ülemus ütleb mida tohib ja mida ei tohi. Õpilasele öeldakse ette kõigis probleemides lahenduskäik: matemaatiks - lahenduskäik valemite järgi, mis ei vaja loogikat; eesti keel ja võõrkeeled - süsteemne grammatika, mida saab õppida mehaaniliselt, vajades loogikat sidumiseks; kunstiõpetus / kunstiajalugu ja muusika / muusikaajalugu - ainekava, mis piirab loomel tegeleda loominguliselt. Ained, mida moonutatakse praeguse äranägemise järgi võimalikult palju Eesti Vabariigis mõttetuks, ei võimalda õpilastel loovalt mõelda. Siit küsimus haridusministrile: “Kas haridusminister teab / oskab lahendada keskkooli või põhikooli õppeainetes olevaid erinevaid ülesandeid?” Arvatavalt ei, sest see ei huvitagi teda. Või kui huvitab, siis ainult niipalju, et töö tehtud ja kõik. Õpiku koostajad võivad küll pakkuda head vara sisuks, aga see kuulub juba õpiku lisasse. Parimal juhul muudetakse ainekava, kui sedagi juhtub!
Tagasipöörduses teemasse, peaks Eesti vaatama rohkem teiste riikide haridussüsteeme ja vältima sealseid probleeme. Soome, mida kiidetakse palju, tundub reklaamina ja viib mõttele, et tegelikult pole see nii hea. Mina soovitaksin tutvuda Uus - Meremaa haridusprogrammiga.
Mulle meenub selle teema juures kunagine vestlus (nimed pole olulised). Vestlus puudutas kasvatust lasteaisas, kus kasvataja käskis lapsevanemal oma last õpetada “õigesti” joonistama reaalseid objekte. Antud lapsevanem palus kasvatajal rahule jätta see teema, sest “õigesti” nägemist ei saa õpetada. Sellist asja nagu õigesti joonistamine pole olemas - egas muidu poleks meil modernismi, klassikat, impovisatsiooni, futurismi jne. Samal päeval küsis laps emalt: “Mida ma joonistan?”!
Vabaduskasvatus on kavatuse üks lahedaimaid vorme, mis mõeldi välja eelmisel sajandil Saksamaal, erakoolide jaoks, et anda parimat õpet lastele. Vabaduskasvatus tähendab kasvatust, kus laps peab ise otsustama kõigi ja kõikide probleemide puhul. Lapsevanemal ja õpetajal puudub siin oma suunamise koht, kuigi arvamus on lubatud. Arvamus aga ei tohi olla paikapanev või suunav, sest muidu valitakse ikka lapsevanema varjatud soov.
21. sajandi probleemiks on pohhuismi kasvatus. Kasvatus mida kutsutakse teise nimega vabakasvatuseks. Vabakasvatus tähendab sõnasõnalt KÕIGE LUBAMIST. Samas, kui poliitika ja avalikkus propageerib läänes VABADUSKASBVATUST, millest arusaadakse kui vabakasvatus.
Vabaduskasvatus tähendab sõna - sõnalt, kui jutumärkides vabaduse andmist piiratud kujul. Peamisteks piirideks on viisakus, moraalitunnetus, sõnavabadus viisakas vormis, käitumine lugupidamisega. Samas jääb alles õigus elule, haridusele, loomele, ise mõtlemisele ja vabadusele. Vabaduskasvatuses tegeletakse rohkem loominguliselt ja humanitaarselt, kui reaalsete asjadega. Reaalseid asju püütakse anda humanitaarselt. Inimestele kellele läheb peale reaalsed ained, saavad tõsist materjali eraldi seisvalt, välistades humanitaarsed inimesed sellest.
Meie, kes tahame olla parimad, jõuda Orava kombel edasi, peaksime mõtlema mitte Pisa testide järgi, vaid sellele, kuidas pohhuismikasvatus välja ajada ühiskonnast.
MyFreeCopyRight.com 2008
Eelmine | Järgmine | |