Kõhutäieta kujutakski aastalõpuaega ette. Võibolla mõned Prassingust prassinguni söövad ainult tooreid porgandeid ja

Prassingust prassinguni Karabas Barabas esmaspäeval, 26. dets. 2005., kell 11:15:32 Aastalõpuaeg tuli muidugi suurte söömingutega. Õige ka — sellisel viledal ja kargel ajal peabki nahavahe alati head ja paremat täis olema. Ilma hüva kõhutäieta ei kujutakski aastalõpuaega ette. Võibolla mõned peavad poolest detsembrist kuni jaanuari alguseni paastu ja söövad ainult tooreid porgandeid ja näkitsevad kapsalehti. Õnneks mina nende hulka ei kuulu. Ma alustasin prassimisega juba varakult. Praekartulid, grillvorstid, rulaad, seapraad, küpsetatud sink, hautatud krevetid, ploomidega pikitud lambakülg ja muidugi hapukapsas. Mõnusalt õlist tilkuva, pannil hästi läbi praetud hapukapsa vastu ei saa aga miski muu roog. Seda sõid isukalt juba meie vaarisad. Traditsioone peab ju austama ometi. Mulle tuli just ühel päeval meelde kuidas vanarahvas arvas, et kõige õndsam on ikka siis kui saab seitsme kasuka vahel norsata ja suure lusikaga sularasva helpida. Proovisin ise järgi — kohe kui see õndsuse retsept mulle pähe torkas. Alul ma ei teadnud kui suurt lusikat peaks kasutama aga võtsin siis kõige suurema mis mul oli. Tjahh, üle kolme lusikatäie ei pidanud siiski vastu. Olemine läks pisut liiga õliseks ja kohe raske oli olla. Isegi minu jaoks, kes ma olen rasketest prassingutest karastunud. Võibolla see vanarahvatarkus ei olnudki eriti tõsiselt mõeldud. Selles mõttes, et see oli pigem rohkem selline kujundlik soovunelm, kui mingi tõsine sularasva helpimise soov. Kõhutäieta kujutakski aastalõpuaega ette. Võibolla mõned Prassingust prassinguni

Prassingust prassinguni

Ilma hüva kõhutäieta ei kujutakski aastalõpuaega ette. Võibolla mõned peavad poolest detsembrist kuni jaanuari alguseni paastu ja söövad ainult tooreid porgandeid ja näkitsevad kapsalehti. Õnneks mina nende hulka ei kuulu.

Ma alustasin prassimisega juba varakult. Praekartulid, grillvorstid, rulaad, seapraad, küpsetatud sink, hautatud krevetid, ploomidega pikitud lambakülg ja muidugi hapukapsas. Mõnusalt õlist tilkuva, pannil hästi läbi praetud hapukapsa vastu ei saa aga miski muu roog. Seda sõid isukalt juba meie vaarisad. Traditsioone peab ju austama ometi.

Mulle tuli just ühel päeval meelde kuidas vanarahvas arvas, et kõige õndsam on ikka siis kui saab seitsme kasuka vahel norsata ja suure lusikaga sularasva helpida. Proovisin ise järgi — kohe kui see õndsuse retsept mulle pähe torkas. Alul ma ei teadnud kui suurt lusikat peaks kasutama aga võtsin siis kõige suurema mis mul oli. Tjahh, üle kolme lusikatäie ei pidanud siiski vastu. Olemine läks pisut liiga õliseks ja kohe raske oli olla. Isegi minu jaoks, kes ma olen rasketest prassingutest karastunud.

Võibolla see vanarahvatarkus ei olnudki eriti tõsiselt mõeldud. Selles mõttes, et see oli pigem rohkem selline kujundlik soovunelm, kui mingi tõsine sularasva helpimise soov. Kõhutäieta kujutakski aastalõpuaega ette. Võibolla mõned Prassingust prassinguni söövad ainult tooreid porgandeid ja

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Laupäev, 18. jaan. 2020., kell 16:20 - parim aeg päevast

[3199] Blogi

Loomisaeg 0.0309s