"Robert Connori päevikud" 1.10 Robert Connor esmaspäeval, 25. okt. 2010., kell 19:07:36 Oli laupäev ja ma vaatasin parasjagu diivanil elutoas telekat kui ema tuli ka sinna. Vaatasin talle silma ja suutsin sealt välja lugeda, et midagi on juhtunud. Tema silmad olid punased. Ma arvan, et ta oli just enne seda nutnud. "Vanaema on surnud," ütles ta, "järgmise nädala lõpus on matused," lisas ta veel. "Mis siis juhtus?" küsisin mina. "Midagi, ta suri keset und, tõenäoliselt lihtsalt vanadusse. Ma lähen ja aitan vanaisa. Saad sa üksi hakkama?" küsis ema. "Saan ikka," vastasin ma. Kümne aastaselt olin ma juba piisavalt küps ja sain hädavajalike asjadega ka üksinda hakkama. Möödunud oli nädal. Matuste päev oli kätte jõudnud. Üks vanaisa ja vanaema ammune sõber kellega ka ema hästi läbi sai, viis meid matustele. Sõitsime vanavanemate koju. Olin seal mõned korrad ka varem käinud. Väga palju rahvast oli kohal. Oli näha, et vanaema oli väga austatud ja armastatud inimene. Kui olime jõudnud majja, kõndisime kohe elutoa poole. Nii mõnigi inimene ütles meile tere. Elutoas oli kohutavalt palju lilli, kirst mis mattis enda alla pool tuba ja palju inimesi. Kui ema nägi kirstu, voolas tal koheselt silmist pisar. Nägime ka onu. Ta oli meist jõukam. Nii mõnigi kord oli ta meie pere rahaga hädast välja aidanud rasketel aegadel. Ka mustas ülikonnas jutlustaja oli kohal. Kui olime seal olnud umbes kümme minutit, hakkas ta rääkima tervet vanaema elulugu. Kuulsin temast palju asju mida ma varem ei teadnud. Ta rääkis umbes p
"Robert Connori päevikud" 1.10
Oli laupäev ja ma vaatasin parasjagu diivanil elutoas telekat kui ema tuli ka sinna. Vaatasin talle silma ja suutsin sealt välja lugeda, et midagi on juhtunud. Tema silmad olid punased. Ma arvan, et ta oli just enne seda nutnud.
"Vanaema on surnud," ütles ta, "järgmise nädala lõpus on matused," lisas ta veel.
"Mis siis juhtus?" küsisin mina.
"Midagi, ta suri keset und, tõenäoliselt lihtsalt vanadusse. Ma lähen ja aitan vanaisa. Saad sa üksi hakkama?" küsis ema.
"Saan ikka," vastasin ma.
Kümne aastaselt olin ma juba piisavalt küps ja sain hädavajalike asjadega ka üksinda hakkama.
Möödunud oli nädal. Matuste päev oli kätte jõudnud. Üks vanaisa ja vanaema ammune sõber kellega ka ema hästi läbi sai, viis meid matustele.
Sõitsime vanavanemate koju. Olin seal mõned korrad ka varem käinud. Väga palju rahvast oli kohal. Oli näha, et vanaema oli väga austatud ja armastatud inimene. Kui olime jõudnud majja, kõndisime kohe
elutoa poole. Nii mõnigi inimene ütles meile tere. Elutoas oli kohutavalt palju lilli, kirst mis mattis enda alla pool tuba ja palju inimesi. Kui ema nägi kirstu, voolas tal koheselt silmist pisar. Nägime ka onu. Ta oli meist jõukam. Nii mõnigi kord oli ta meie pere rahaga hädast välja aidanud rasketel aegadel.
Ka mustas ülikonnas jutlustaja oli kohal. Kui olime seal olnud umbes kümme minutit, hakkas ta rääkima tervet vanaema elulugu. Kuulsin temast palju asju mida ma varem ei teadnud. Ta rääkis umbes pool tundi. Vahepeal ka laulsime. Jõudsin juba täiesti ära tüdineda.
Nägin kuidas mitmed inimesed nutsid. Ise ma siiski nutta ei suutnud. Tundsin, et olen südametu. Mul oli sellepärast väga halb tunne.
Kui jutlustaja oli lõpetanud, viidi kirst musta matuseautosse. Sealt sõideti autodega edasi surnuaeda. Mul oli seal olles väga ebamugav ja kõhe tunne. Surnuaias hakkas jälle jutlustaja rääkima. Vahepeal lauldi mõned laulud veel. Ei läinudki kaua kui vanaema sängitati mulda. Jälle oli näha ema silmis pisaraid. Vanaisa oli terve see aeg endast täiesti väljas. Teda ei suutnud miski ega keegi rahustada. Ma polnud teda kunagi varem sellisena näinud. Vanaisa oli tavaliselt väga tugeva iseloomuga mees keda naljalt endast välja oli raske ajada. Nad olid elanud koos väga kaua. Pea pool sajandit. Kõik oli väga ilus ja hästi korraldatud, sest onu oli küllalt jõukas. Olid pillimehed, pärjad, matuseauto.
Kui matused olid lõppenud, mindi edasi peiesid pidama. Ka see ei jäänud muule alla. Kõik sõitsid autodega linnast mõni kilomeeter
eemal olnud mõisa. Olin seda ka varem näinud, kuid mitte kunagi varem polnud ma sees käinud. Väga palju inimesi oli ka seal kohal. Samuti palju erinevat head ja paremat, millest paljusid maitsesin esimest korda oma elus. Oli ka alkoholi, kuid ema ei liialdanud sellega. Peale tunniajalist söömingut sõitsime ema sõbraga koju tagasi.
Ema oli tunduvalt rahunenud. Tema näos ei olnud enam kurbust mida ta oli talunud terve möödunud nädala.
Ja vaatasin parasjagu diivanil elutoas telekat "Robert Connori päevikud" 1.10 suutsin sealt välja lugeda, et Samast žanrist
Samalt autorilt
Pühapäev, 16. veebr. 2020., kell 23:47 - parim aeg päevast
RSS