"Robert Connori päevikud" 1.11 Robert Connor esmaspäeval, 25. okt. 2010., kell 19:08:34 Istusin klassis ja ei suutnud oodata tunni lõppu. Käes oli kuues tund. Viimane tund. Vaatasin pidevalt kella lootes koju minna. Samal ajal mõtlesin, et vaatamata sellele, et minu vanemad on alkohoolikud, olen ma siiski päris rahul oma eluga. Olin oma vanuse kohta tüdrukute seas väga populaarne. Vähemalt kaheteistkümne aastase poisi kohta. Olin rahul ka sellega, et hinded olid klassi parimad. Kindlasti oli asju, millega ma rahul polnud. Näiteks ei osanud ma kakelda. Ma ei olnud ka kuigi tugev võrreldes oma klassivendadega. Siiski üldiselt olin ma rahul. Lõpuks kostus koolikell ja väsitav matemaatika oli läbi saanud. Kõndisin kärsitult ja mõtlesin sellele kuidas tüdrukud on viimaste aastatega palju muutunud. Kuidas nende kehad on muutunud märksa naiselikumaks ja sellele kuidas nad mulle iga aastaga aina rohkem meeldivad. Olin ka ise aru saanud, et tüdrukutega, keda seni olin pidanud sõpradeks, olin märkamatult hakanud flirtima. Ka sõprus Jenniferiga polnud enam nii lihtne. Ma ei näinud temas enam mitte sõpra vaid naist. Väga ilusat naist kusjuures. Kõndisin koolimaja uksest välja kui kuulsin kuidas minust mõni aasta vanem poiss hüüdis: "Mida sa vahid?" Vastasin talle sama ülbelt: "Seda kui kohutav sa välja näed." Selle peale tuli minust mõni aasta vanem poiss minu juurde ja nägin kuidas järsku lendas rusikahoop mulle näkku. Nagu ma hiljem teada sain, siis tema nimi oli Rick ja ta oli 16. Ma olin meeletult vihane, kuid olin tardunud soo
"Robert Connori päevikud" 1.11
Istusin klassis ja ei suutnud oodata tunni lõppu. Käes oli kuues tund. Viimane tund. Vaatasin pidevalt kella lootes koju minna.
Samal ajal mõtlesin, et vaatamata sellele, et minu vanemad on
alkohoolikud, olen ma siiski päris rahul oma eluga.
Olin oma vanuse kohta tüdrukute seas väga populaarne.
Vähemalt kaheteistkümne aastase poisi kohta. Olin rahul ka sellega, et hinded olid klassi parimad. Kindlasti oli asju, millega ma rahul polnud. Näiteks ei osanud ma kakelda. Ma ei olnud ka kuigi tugev võrreldes oma klassivendadega. Siiski üldiselt olin ma rahul.
Lõpuks kostus koolikell ja väsitav matemaatika oli läbi saanud.
Kõndisin kärsitult ja mõtlesin sellele kuidas tüdrukud on viimaste aastatega palju muutunud. Kuidas nende kehad on muutunud märksa naiselikumaks ja sellele kuidas nad mulle iga aastaga aina rohkem meeldivad.
Olin ka ise aru saanud, et tüdrukutega, keda seni olin pidanud sõpradeks, olin märkamatult hakanud flirtima. Ka sõprus Jenniferiga polnud enam nii lihtne. Ma ei näinud temas enam mitte sõpra vaid naist. Väga ilusat naist kusjuures.
Kõndisin koolimaja uksest välja kui kuulsin kuidas minust mõni aasta vanem poiss hüüdis: "Mida sa vahid?"
Vastasin talle sama ülbelt: "Seda kui kohutav sa välja näed."
Selle peale tuli minust mõni aasta vanem poiss minu juurde ja nägin kuidas järsku lendas rusikahoop mulle näkku. Nagu ma hiljem teada sain, siis tema nimi oli Rick ja ta oli 16. Ma olin meeletult vihane, kuid olin tardunud soolasambaks. Ma ei julenud midagi teha. Nägin juba tema välimusest, et ta oleks minust jagu saanud.
Ta oligi koolis tuntust kogunud peamiselt oma kaklemisele.
Nii ma siis läksin koju ja kandsin häbiga mõned päevad sinikat mille olin saanud.
Ja suutnud oodata tunni lõppu. Käes "Robert Connori päevikud" 1.11 koju minna.Samal ajal mõtlesin, et Kirjatükki on kommenteeritud
(2) korda —
loe lähemalt Samast žanrist
Samalt autorilt
Teisipäev, 29. sept. 2020., kell 21:14 - parim aeg päevast
RSS