Oma lahti tegi, lõõskas päike juba "Robert Connori päevikud" 1.3 oli tema poole seljagaja kellega

taevas.Ta vaatas paremale ja nägi blondi Kui Thomas oma luugid lahti tegi, lõõskas päike juba kõrgel taevas.Ta vaatas paremale ja nägi blondi neidu, kes oli tema poole seljagaja kellega ta eile oli baaris tuttavaks saanud. Imetlenud natuke aega blondiini t "Robert Connori päevikud" 1.3 Kui Thomas oma luugid lahti tegi, lõõskas päike juba kõrgel taevas.Ta vaatas paremale ja nägi blondi neidu, kes oli tema poole seljagaja kellega ta eile oli baaris tuttavaks saanud. Imetlenud natuke aega blondiini tagumikku, mis paistis teki alt välja, keeras ta pea vasakule ja nägi brünetti, eelmise sõbrannat, ke

"Robert Connori päevikud" 1.3 Robert Connor laupäeval, 17. juulil 2010., kell 02:32:31 Kui Thomas oma luugid lahti tegi, lõõskas päike juba kõrgel taevas. Ta vaatas paremale ja nägi blondi neidu, kes oli tema poole seljaga ja kellega ta eile oli baaris tuttavaks saanud. Imetlenud natuke aega blondiini tagumikku, mis paistis teki alt välja, keeras ta pea vasakule ja nägi brünetti, eelmise sõbrannat, kellega samuti sai lõbutsetud. Ta keeras oma pea otseks tagasi ja ohkas rahulolevalt. Siis tuli tal aga meelde, et tema poissmehe elu on läbi juba ligi aasta. Täpsemalt 9 kuud. Ta ohkas uuesti, kuid seekord kurvastusest. Ta tõstis ennast istukile, vaatas voodi kõrval kapi peal olevat kella ja kargas koheselt püsti. "Issand, kell on juba 12!" hüüdis ta omaette. "Mis kurat mul arus oli, et ma nii palju jõin. Loodan, et ta pole jalgsi hakanud koju minema. Kindlasti ta praegu imestab, mis minuga juhtus!" Mees pani end kiiresti riidesse, kontrollis, kas kõik asjad ikka taskus on ja jooksis uksest välja. Ta jooksis edasi mööda korterelamu koridori uksest välja oma auto juurde, mis seisis otse ukse ees. Ta istus oma päevinäinud sportautosse, kui selle kohta oli veel võimalik seda öelda, sest oli näha, et see enam kui 30 aastat vana romu, oli näinud rohkem kui enamus inimesi. Ta võttis kohalt järsult ja kummivilinaga, keeras siis otsa ringi ja kiirendas minema. Thomas võttis taskust ettevaatlikult suitsupaki ja tulemasina, millega läitis sigareti põlema. Teda ei huvitanud seekord kiirusepiirangud ega liiklusreeglid. Peaasi, et ta võimalikult kiiresti

"Robert Connori päevikud" 1.3

Robert Connor laupäeval, 17. juulil 2010., kell 02:32:31

Kui Thomas oma luugid lahti tegi, lõõskas päike juba kõrgel taevas.
Ta vaatas paremale ja nägi blondi neidu, kes oli tema poole seljaga
ja kellega ta eile oli baaris tuttavaks saanud. Imetlenud natuke aega blondiini tagumikku, mis paistis teki alt välja, keeras ta pea vasakule ja nägi brünetti, eelmise sõbrannat, kellega samuti sai lõbutsetud.
Ta keeras oma pea otseks tagasi ja ohkas rahulolevalt.
Siis tuli tal aga meelde, et tema poissmehe elu on läbi juba ligi aasta. Täpsemalt 9 kuud. Ta ohkas uuesti, kuid seekord kurvastusest.
Ta tõstis ennast istukile, vaatas voodi kõrval kapi peal olevat kella ja kargas koheselt püsti.
"Issand, kell on juba 12!" hüüdis ta omaette. "Mis kurat mul arus oli, et ma nii palju jõin. Loodan, et ta pole jalgsi hakanud koju minema. Kindlasti ta praegu imestab, mis minuga juhtus!"
Mees pani end kiiresti riidesse, kontrollis, kas kõik asjad ikka taskus on ja jooksis uksest välja. Ta jooksis edasi mööda korterelamu koridori uksest välja oma auto juurde, mis seisis otse ukse ees. Ta istus oma päevinäinud sportautosse, kui selle kohta oli veel võimalik seda öelda, sest oli näha, et see enam kui 30 aastat vana romu, oli näinud rohkem kui enamus inimesi. Ta võttis kohalt järsult ja kummivilinaga, keeras siis otsa ringi ja kiirendas minema.
Thomas võttis taskust ettevaatlikult suitsupaki ja tulemasina, millega läitis sigareti põlema. Teda ei huvitanud seekord kiirusepiirangud ega liiklusreeglid. Peaasi, et ta võimalikult kiiresti kohale jõuab.
Naise märkustest polnud küll enam võimalik kõrvale hiilida, kuid ta lootis neid vähemalt natuke leevendada. Ta jõudis mõne minutiga haigla ette. Kui ta oli auto ära parkinud, astus ta sellest välja ja viskas suitsu haigla ukse ees olnud prügikasti. Ta jooksis mööda koridore ringi ja tuletas meelde, millises palatis ta naine pidi olema.
Vahepeal aga tuli tal meelde, et oli unustanud võtta lilled lähedal olnud lillepoest.
"Ah persse need lilled!" ütles ta omaette.
Kui ta oli arvanud leidvat õige palati, koputas ta sellele ettevaatlikult. Keegi ei vastanud. Ta astus ettevaatlikult sisse.
"Ja kus sina nii kaua olid? Hiljem ei osanud tulla?" küsis Amanda. "Vabandust, ummikud" vastas Thomas.
"Ummikud? Sellisel kellaajal? Ja ma sain aru, et baar pidi siin lähedal olema. Üldse ma ei saa aru miks sa siia ei võinud jääda?" küsis Amanda.
"Sa ju tead, kuidas ma haiglaid ja verd vihkan." ütles Thomas.
"Olgu," vastas Amanda "hakkame minema. Arstid lubasid mul juba neli tundi tagasi minema hakata. Tore, et nad mind siit veel välja ei löönud. Kell on juba veerand 12, tänu sinu mökutamisele!"
Amanda pani kiiruga riided selga, võttis palatis voodi kõrval olnud hällist lapse ja nad hakkasid minema.
Kui nad olid haiglast jõudnud välja, auto juurde, siis Amanda küsis: "Ja kuidas ma lapse siia peaks mahutama? Su auto on ju selline äbarik!"
Siiski suutis ta koos lapsega ronida esiistmele. Turvavööd ta siiski kinni panna ei saanud. Neil oli ees pikk teekond. Kuna linnas, kus nad kahekesi elasid, haiglat ei olnud, pidid nad autoga üle 30 kilomeetri sõitma, et koju jõuda.
Thomas pani auto käima. Ta hakkas vaikselt sõitma. Seekord ta ei kavatsenud kihutada, sest tema jaoks oli tähtis lapse tervis.
"Mis me lapsele nimeks paneme?" küsis Thomas.
"Ma ei tea" vastas Amanda.
"Ehk paneks Robert?" küsis Thomas.
"Ei, mulle see nimi ei meeldi" vastas Amanda.
Thomas sai aru, et ta ütles seda tema kiusteks selle eest, et too nii hilja haiglasse jõudis.
"Olgu, kuidas arvad. Eks pane siis ise nimi" rääkis Thomas edasi.
Peale seda lühikest sõnelust vältisid mõlemad üksteist ja sõitsid edaspidi vaikuses. Peale mõnetunnist sõitu oli juba ilmselgelt näha kõigi kurnatust. Oli palav ja auto ilmselgelt ebamugav pikkadeks sõitudeks. Auto oli samuti piisavalt lagunenud, et kahelda selles,
kas see üldse kunagi kohale jõuab. Auto logises ja kolises igast otsast.
Jõuti suuremasse linna. Sõit oli kestnud juba mitukümmend minutit. Lapse ema oli silmnähtavalt väsinud. Lapse isa ei teadnud kas olla õnnelik või kurb. Terve oma elu oli ta kõige enam kartnud sidumist end
kellegagi.
Südames oli ta siiski õnnelik. Ta lihtsalt ei olnud kuigivõrd õnnelik selle üle , et sai koos lapsega ka naise kaasa.
Terve tee oli autos olnud imelik vaikus. Ei teagi miks.
Kas sellepärast, et lapse ema ja isa polnud kunagi kuigivõrd hästi läbi saanud või, sest ema oli väga väsinud või hoopis sellepärast, et auto mürises nagu tank ja kogu sellest mürast ei olnud midagi läbi kuulda. "Thomas, kas käime äkki poest ka läbi? Kodus on kindlasti
toit otsas ja lapsele oleks ka nipet-näpet vaja" küsis Amanda.
"No ma tõesti ei viitsi. Tahaks juba magama minna. Ma olen nii väsinud" vastas lapse isa.
Tegelikult oli ta lihtsalt solvunud värske ema peale. Seepeale sai Amanda vihaseks.
"Millest? Joomisest? Arvad, et ma ei tundnud haisusid? Pead mind päris lolliks?"
Nüüd oli silmnähtavalt ärritunud ka Thomas.
"Jää vait! Mis õigus on sul mulle nii öelda? See, et sa mu lapse ema oled, ei tähenda veel, et sul oleks õigust mind käsutada!"
Tegelikult oli ta väga külma närviga, kuid kuna värskel isal oli kõva
pohmakas, pea lõhkus ja süda läikis, siis ärritus ta väga kergelt.
Läks mõni minut mööda ja olidki nad kohal.
Thomas tegi auto ukse lahti ja kõndis teisele poole autot, et oma lapse emale uks avada.
"Ma olen ema, mitte invaliid! Ma saan ukse avamisega ka ise hakkama!" käratas Amanda.
Thomas oli juba marus, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta otsustas, et näitab vastutasuks Amanda vastu vaid ükskõiksust välja. Ta polnud mees kes oleks lasknud naisel endale pähe istuda. Ta kõndis kahekordse pika korterelamu esimese trepikoja uksest sisse, sealt edasi teise korruse korteri ukse juurde ja avas selle. Ta astus uksest sisse vaatamata tagasi, kus tema naine ja laps on.
Ta läks külmkapi juurde, avas selle ja võttis sealt ühe õlle ning kõndis seejärel televiisori juurde, mille ta tööle pani ning istus siis selle ees olevale vanale diivanile. Kohe peale seda oli kuulda korteri välisust, mis kõva häälega kinni tõmmati.
Thomasel ei pilkunud selle peale isegi mitte silm.
Jõudnud korterisse, võttis naine riidest lahti ning seejärel võttis ka lapsel natuke riideid vähemaks. Nii Amanda kui Thomas mõlemad olid küllaltki tusased. Thomas oskas seda lihtsalt paremini varjata.
Kumbki ei rääkinud teineteisega. Õhk näis nii paks, et seda oleks võinud lausa noaga lõigata. Amanda tegi endale kohvi ilma, et oleks küsinud oma lapse isalt, kas ka tema soovib.
Köök nägi väga räpane välja. Amanda sai šoki seda nähes.
"Aga mis siin imestada. Ega siis Thomas saa üksinda nõude pesemisega hakkama. Tema oskab vaid juua, keppida ja uusi armukesi otsida" mõtles ta.
Amandal ei jäänudki erilist aega kohvi joomiseks või puhkamiseks, kuigi väsimus oli nii suur, et silmad vajusid vägisi kinni. Polnud midagi parata. Kuna Thomas oli nii saamatu, pidi ikka ja jälle ise kõik ära tegema. Nõud ja pesu oli vaja pesta, söök oli vaja teha sellele raipele ja laps vajas ju ka süüa.
Tunnid möödusid ja köök hakkas ilmet võtma.
"Nii palju on veel teha" mõtles Amanda omaette.
Lõpuks oli aeg last toita. Kui Amanda läks hälli juurde, siis avastas ta ehmatusega, et laps oli hällist kadunud. Ta läks elutuppa, et küsida Thomaselt kas ehk too teab kus laps on. Jõudes sinna, märkas ta, kuidas Thomas last oma süles hoidis, istudes diivanil. Ta silmitses tükk aega Thomast ja vastsündinut. Sellist külge Thomasest oli ta näinud haruharva.
Harva oli ta näinud Thomast nii hoolivana. Ta lausa ei tundnud teda ära. See oli lihtsalt imeline. Lõpuks Thomas märkas Amandat.
"Kui kaua sa juba meid jälginud oled?" Küsis Thomas.
"No mõned minutid" vastas Amanda, "Kui kaua te kahekesi nõnda siin istunud olete?" küsis Amanda vastu.
"No paar tundi ehk. Ma ei tea. Aeg koos temaga läheb nii kiiresti" vastas Thomas.
Amanda vaatas neid imetlusega ja ütles
"Sa saad lastega nii hästi läbi. Ta nuttis haiglas pidevalt. Sinuga aga on ta kogu aeg vait olnud. Ma pean nüüd last toitma, pärast võid temaga edasi tegeleda."
Amanda oli leebunud nähes kui väga Thomas seda last armastab. Ta võttis Thomase käest õrnalt lapse ja läks teda voodi peale toitma. Kui laps toidetud, sai ka endale ja mehele söök serveeritud.
Thomas enam last sülle ei võtnud, sest tundis, et on juba liiga palju joonud. Keel oli pehmeks muutunud ja hääl ei kõlanud nii nagu tavaliselt. Ka samm polnud enam nii kindel kui tavaliselt.
Amanda ei olnud kuigivõrd õnnelik selle üle. Thomas tõstis lõpuks oma tagumiku diivanilt ja vedas end laisalt kööki. Samm oli väga ebakindel. No aga mis seal ka imestada. Ta oli juba joonud 8-9 pudelit õlut ära. Oleks joonud vist veel, aga polnud enam mida juua.
Kui pika ja saleda kehaehitusega mees oli istunud laua taha, et süüa, oli tüsedusele kalduv Amanda juba söögi lauale viinud.
"Jälle kartul. Kurat, kas sa muud ka teha oskad?! Iga jumala päev on meil üks söök!" käratas Thomas. Alkohol oli ilmselgelt mõjunud.
Kaine peaga ta selline polnud.
"Mida me sööma peaksime? Sa ju ei too koju midagi. Kõik raiskad oma litsidele ja viinale. Mine ja kutsu siis nemad siia ja lase neil söök teha! Nagunii käid nendega avalikult baarides. Kõik inimesed siin linnas juba teavad iga sinu libu nime. Hoiaks siis moka maas ja teeks seda salaja! Aga ei, sa pead minema nendega baaridesse, viima neid sõpradele näitamiseks ja isegi sellest sulle ei piisa! Mis sa arvad,
et ma ei tea, et sel ajal kui mina haiglas valudes olin, keppisid sina oma litse kurat teab kus?! Äkki kutsud nad siis juba siia ja tutvustad mulle ka?! Ma tean, et sa mind ei armasta, aga miks sa mind nõnda alandama pead?!
Vahepeal oli laps hällis nutma hakanud ja röökis täiest kõrist.
Sellepeale muutus Thomas pööraselt vihaseks. Ta võttis laualt taldriku millele Amanda oli äsja serveerinud söögi ning viskas selle vastu seina. Vise oli nii kiire ja tugev, et terve põrand oli purunenud taldriku kilde täis.
"Ära haugu lits!"
Ta sööstis kiirete sammudega Amanda poole ning andis kõva hoobi vastu nägu. Moment hiljem oli naine juba põrandal maas. Tema suust tilkus verd ning mitu hammast vedeles põrandal.
Thomas astus kiirel sammul köögist välja. Tema näost ei paistnud enam midagi sellest, et ta joonud oleks. Ta nägi välja nagu 100% kaine inimene.
Ta läks magamistoa voodile ja heitis pikali nägu vastu patja selleks, et Amanda ei näeks tema pisaraid, mis voolasid. Küllap sai ta ka ise aru, et midagi oli ta valesti teinud. Magama jäi ta siiski kiiresti ja rahulikult.
Amanda oli jäetud üksinda köögi põrandale. Tema silmis veeresid pisarad. Ta ei nutnud häälega. Amanda ei teadnud mida tunda. Ta ei teadnud mida teha. Ta ei suutnud olla vihane, sest kuigi Thomas oli kohelnud teda kui naist vaid ööl kui laps sigitati, oli Amanda siiski armastanud teda kui oma meest. Kuigi Thomas oli vahel vägivaldne,
oli Amanda arvates temas tegelikult siiski peidus midagi enamat. Pealegi ta teadis, et igas nende tülis oli süüdi tema. Ta lihtsalt ei talunud seda, et Thomas teda ei armasta ja kasutas teda vaid ära ööl mille tagajärjel sündis nende laps. Sellel naistekütist autojuhil oli tema arvates tegelikult kullast süda. Ta oli teda armastanud algusest peale. Thomas ei suutnud tema arvates lihtsalt pühendada ennast kunagi ühele naisele. Ta vajas vaheldust. Ta vajas imetlust ning vaheldusrikast elu.
Laps, nähes, et keegi teda lohutama ei tule, oli jäänud iseenesest vait.
Kui Amanda oli sedasi põrandal vedelenud juba mõned minutid, muutus ta järsku vihaseks. Ta tõusis püsti. Pisarad tema silmist olid hetkega pühitud ning ta otsis paar suuremat kotti. Ta läks magamistuppa kus Thomas juba norskas valjuhäälselt ja pakkis kiiresti oma asjad. Kokku said pandud vaid mõned üksikud asjad. Seejärel jooksis ta lapse hälli juurde, haaras poisi ja asetas ta samas toas olevasse väiksesse kärusse.
"Sellel on nüüd lõpp" mõtles Amanda omaette, "kaua ma ikka talun seda."
Tom polnud kunagi varem teda niimoodi löönud. Oli andnud küll vahel kõrvakiilu, sakutanud teda juustest või riietest, kuid mitte iial varem ei löönud ta oma naist nii, et sel terve suu verd täis oleks olnud. Veel napilt enne minekut tuli Amandal meelde oma suu puhtaks teha.
Tal polnud suure kiirustamisega meeldegi tulnud, et tal endal suu verd täis ja teistel ju pole vaja teada, mis kodus mehega juhtunud.
Kui kõik oli valmis, astus ta uksest välja, teadmata kuhu või kelle juurde minna.
Oma lahti tegi, lõõskas päike juba "Robert Connori päevikud" 1.3 oli tema poole seljagaja kellega


Kirjatükki on kommenteeritud (3) korda — loe lähemalt
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Novellid
Taiduse Koolivend: Zenoni kirjatahvel, Zenonile meeldis alati kui vanaisa ja vanaema külla tulid. Ta näg.. [2652] Sisupuu sitemap
Erika Azojan: To truly live, you need to die., I've stopped. It's over. No developing, no direction. Ju.. [2763]
CC: LILIAN & KEVIN - And the reason is youu.., Ühel päikselisel kevade hommikul lõpuks see, millest .. [2784]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.11, Istusin klassis ja ei suutnud oodata tunni lõppu. Käes ol.. (2) [8108]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.10, Oli laupäev ja ma vaatasin parasjagu diivanil elutoas tel.. [2831]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.9, Koolis olid tunnid äsja lõppenud. Jalutasin kodu poole ja.. (4) [6315]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.8, Musi, mille Robert Jenniferilt tol päeval sai, muutis teda.. [2790]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.7, Viies tund oli lõppenud. Jennifer kutsus mind enda poole... [2749]
Robert Connor: "Robert Connori päevikud" 1.6, Amanda kõndis oma 7 aastase pojaga koolist koju. See oli R.. [2756]
ericita: Muinasjutt., Elu ongi muinasjutt!Muinasjut ud algavad elust enesest ja hetkedest,mis meid lumma.. [3440]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [42] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [62] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 10:02 - parim aeg päevast
või tee uus
(3) [7292] Novell
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.0457s