"Robert Connori päevikud" 1.6 Robert Connor kolmapäeval, 18. augustil 2010., kell 20:20:20 Amanda kõndis oma 7 aastase pojaga koolist koju. See oli Robertile esimene koolipäev. Tal oli seljas tumehall ülikond ja jalas mustad viksitud kingad. Kasuisa Walter temaga kaasa ei läinud. Ta oli tehases tööl sellel ajal. Teekond koolist koju ei olnud kuigi pikk. Kool kus Robert käis ei asunud kuigi kaugel. Peale viie minutilist jalutuskäiku jõudsid nad koju. Kasuisa Walter polnud veel kodus, kuid mis seal ka imestada. Kell oli alles 5. Amanda hakkas kiiresti pojale toitu valmistama ja Robert imetles oma kauneid õpikuid mis ta oli koolist saanud. Suurt midagi lugeda ta neist ei suutnud, sest ema oli õpetanud teda vaid veerima. Kohe jõudis ka kasuisa koju ja naine serveeris mehele ning lapsele söögi. Veel enne kui Robert jõudis oma söömise lõpetada, nägi ta kuidas kasuisa Walter laua kõrval olevast kotist pudeli viina võttis, sealt klõmaka lonksas ja seejärel pudeli kotti tagasi pani. Robertil tuli selle peale nutt kurku. Ta teadis, mis juhtub kui Walter pudeli on ostnud. Ta vihkas seda, et Walter ja tema ema iga nädalavahetus jõid. Vahel ka nädala sees. Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. See oli nõnda tema sündimisest saadik olnud. Ja jätkub vist igavesti. Ta jättis pudelit nähes söögi pooleli ja jooksis kohe oma tuppa. Ta oli väga solvunud. Ta vahetas päevariided pid¾aama vastu ja läks voodisse. Ema küll nägi, et Robert oli solvunud, kuid ei hakanud talle järele minema. Selle asemel hoopis võttis ta laua alt viina, tegi selle lahti, võttis kaks pitsi mille asetas
"Robert Connori päevikud" 1.6
Amanda kõndis oma 7 aastase pojaga koolist koju. See oli Robertile esimene koolipäev. Tal oli seljas tumehall ülikond ja jalas mustad viksitud kingad. Kasuisa Walter temaga kaasa ei läinud. Ta oli tehases tööl sellel ajal.
Teekond koolist koju ei olnud kuigi pikk. Kool kus Robert käis ei asunud kuigi kaugel. Peale viie minutilist jalutuskäiku jõudsid nad koju. Kasuisa Walter polnud veel kodus, kuid mis seal ka imestada. Kell oli alles 5.
Amanda hakkas kiiresti pojale toitu valmistama ja Robert imetles oma
kauneid õpikuid mis ta oli koolist saanud. Suurt midagi lugeda ta neist ei suutnud, sest ema oli õpetanud teda vaid veerima.
Kohe jõudis ka kasuisa koju ja naine serveeris mehele ning lapsele söögi. Veel enne kui Robert jõudis oma söömise lõpetada, nägi ta
kuidas kasuisa Walter laua kõrval olevast kotist pudeli viina võttis, sealt klõmaka lonksas ja seejärel pudeli kotti tagasi pani.
Robertil tuli selle peale nutt kurku. Ta teadis, mis juhtub kui Walter pudeli on ostnud. Ta vihkas seda, et Walter ja tema ema iga nädalavahetus jõid. Vahel ka nädala sees. Kuid ta ei saanud sinna midagi parata. See oli nõnda tema sündimisest saadik olnud. Ja jätkub vist igavesti.
Ta jättis pudelit nähes söögi pooleli ja jooksis kohe oma tuppa.
Ta oli väga solvunud. Ta vahetas päevariided pid¾aama vastu ja läks voodisse. Ema küll nägi, et Robert oli solvunud, kuid ei hakanud talle järele minema. Selle asemel hoopis võttis ta laua alt viina, tegi selle lahti, võttis kaks pitsi mille asetas lauale ja valas mõlemad ääreni täis. Mõni hetk hiljem olid juba mõlemad pitsid tühjad. Ei läinud kaua aega kui Robert kuulis köögist oma tuppa suuremat kära.
Ta pani mõlemad käed kõrvadele, kuid sellest polnud kuigi palju kasu. Veel mõni minut ja ta ei suutnud enam, ta hakkas kõva häälega nutma. Peale mõnda tundi oli kõva häälega rääkimine muutunud juba karjumiseks. Ta ei talunud seda enam. Lihtsalt vaikne nutt oli muutunud kohutavaks karjumiseks. Ta oli täielikus ahastuses. Ta ei talunud oma vanemate röökimist. Nad nokkisid ja karjusid teineteise kallal.
Ta oli küll pidanud kannatama ema ja Walteri joomist aastaid, kuid ei suutnud sellega harjuda mitte kunagi. Ükskõik kui palju ta seda ka kuulma ei pidanud, ikka ja alati tundus see nii vastik ja jube.
Ta oli hakanud põlgama joomist ja joodikuid. Ta oli juba ammu lubanud iseendale, et ei muutu mitte kunagi selliseks nagu nemad.
Ema oli tegelikult varem selline nagu üks korralik pereema olema peab. Ei joonud, ei suitsetanud. Isegi ajal kui ta oli mehega keda oli armastanud rohkem kui midagi muud, kuid kellel temast ükskõik oli, suutis ta joomisest hoiduda. Kuid lahkuminek temast oli väga valus. Samuti ei tundnud ta Walteri vastu midagi ning temaga koos olla ei suutnud teisiti kui vajas selleks alkoholi.
Kuid alkohol viis ta elu põhja. Ta ei suutnud enam ilma selleta olla. Seda tarbides oli tal kõigest ja kõigist ükskõik. Ka oma pojast. Järgneval päeval, mis oli Robertile teine koolipäev, ta kooli ei jõudnud. Samamoodi ei jõudnud ka Amanda ega Walter tööle.
Nii juhtus nende mõlemaga veel palju kordi. Eks põhjus peitub ikka alkoholis. Kellel vaja kooli ja tööd kui on olemas alkohol?
Oma aastase pojaga koolist koju. See "Robert Connori päevikud" 1.6 ja jalas mustad viksitud kingad. Samast žanrist
Samalt autorilt
Kolmapäev, 19. juuni 2013., kell 01:50 - parim aeg päevast
RSS