"Robert Connori päevikud" 1.7 Robert Connor neljapäeval, 2. sept. 2010., kell 00:15:02 Viies tund oli lõppenud. Jennifer kutsus mind enda poole. See oli täiesti tavaline. Pidasin teda üheks oma parimaks sõbraks. Olime kui lahutamatud. Ta oli minust vaid aasta noorem ehk 7 aastane. Otsustasin, et lähen kaasa. Ta oli kena, blondide juustega, oma vanuse kohta pikk ja peenike ning siniste ilusate silmadega tüdruk. Peale tema oli mul oli ka teine väga hea sõber Scott. Ta oli minust aasta vanem, tumedate juustega, pruunide silmadega ja tugeva kehaehitusega. Me saime kõik kolm suurepäraselt läbi, sest elasime lähestikku ja olime tuttavad juba enne kooli. Nimelt meie vanemad olid omavahel tuttavad. Scotti isal oli läheduses mitmeid ärisid. Näiteks pood ja baar. Tema ema töötas oma mehe heaks. Jenniferi ema töötas pangas ja isa oli advokaat. Minu ema oli aga lihtne poemüüja ja isa tehase tööline. Mul oli alati sellepärast natuke häbi. Ometi ei noritud mind sellepärast. Mitte kunagi ei öelnud ei Jennifer ega Scott selle kohta midagi halba. Nad ei teinud sellest kunagi välja. Pidasin Scott-i oma vennaks ja Jenniferi oma õeks, sest olin harjunud nendega koos olema. Nüüd aga tagasi pooleli jäänud jutu juurde. Nimelt kutsus Jennifer mind enda poole. Otsustasin ilma pikemalt mõtlemata kaasa minna. Ma ei pidanud selle kohta emale aru andma, sest ta oli harjunud sellega, et kui ma koju peale tunde ei tule siis järelikult olen Jenniferi või Scott-i juures. Kuna Scott oli haige siis seekord teda kaasas polnud. Peale lühikest jalutuskäiku jõudsime tema juurde. Tal oli sarnas
"Robert Connori päevikud" 1.7
Viies tund oli lõppenud. Jennifer kutsus mind enda poole. See oli täiesti tavaline. Pidasin teda üheks oma parimaks sõbraks. Olime kui lahutamatud.
Ta oli minust vaid aasta noorem ehk 7 aastane. Otsustasin, et lähen kaasa. Ta oli kena, blondide juustega, oma vanuse kohta pikk ja peenike ning siniste ilusate silmadega tüdruk. Peale tema oli mul oli ka teine väga hea sõber Scott. Ta oli minust aasta vanem, tumedate juustega, pruunide silmadega ja tugeva kehaehitusega.
Me saime kõik kolm suurepäraselt läbi, sest elasime lähestikku ja olime tuttavad juba enne kooli.
Nimelt meie vanemad olid omavahel tuttavad. Scotti isal oli läheduses mitmeid ärisid. Näiteks pood ja baar. Tema ema töötas oma mehe heaks. Jenniferi ema töötas pangas ja isa oli advokaat. Minu ema oli aga lihtne poemüüja ja isa tehase tööline. Mul oli alati sellepärast natuke häbi. Ometi ei noritud mind sellepärast. Mitte kunagi ei öelnud ei Jennifer ega Scott selle kohta midagi halba. Nad ei teinud sellest
kunagi välja. Pidasin Scott-i oma vennaks ja Jenniferi oma õeks, sest olin harjunud nendega koos olema.
Nüüd aga tagasi pooleli jäänud jutu juurde. Nimelt kutsus Jennifer mind enda poole. Otsustasin ilma pikemalt mõtlemata kaasa minna. Ma ei pidanud selle kohta emale aru andma, sest ta oli harjunud sellega,
et kui ma koju peale tunde ei tule siis järelikult olen Jenniferi või Scott-i juures. Kuna Scott oli haige siis seekord teda kaasas polnud. Peale lühikest jalutuskäiku jõudsime tema juurde. Tal oli sarnase suurusega kodu nagu minulgi. Ainult, et palju ilusam ja korralikum. Jõudes Jenniferi poole kõndisime kohe tema tuppa. Tema vanemad olid veel tööl. Tuba oli suurepäraselt sisustatud. Ei andnud võrreldagi minu pisikese nurgaga, kus seintes tapeet mis oli igalt poolt lahti ja mis aastatega oli määrdunud, samas kui temal äsja roosaks värvitud seinad ning tuba täis toredaid mänguasju mida minu vanemad poleks iial suutnud mulle lubada. Väga harva raatsis ema mulle mõne mänguasja osta.
Tegime tema juures tavapäraseid asju nagu lapsed ikka. Kord mängisime nukkudega, siis autodega. Vahepeal õppisime ja mängisime muid mänge. Mingi hetk kui meil oli tekkinud igavus, sest kõik oli õpitud ja ka kõik mängud olid mängitud, hakkasime jutustama. Mäletan, et mingi aeg ta küsis minult:"Ütle kas sa oled kellelegi musi teinud?" Ma imestasin sellise küsimuse peale kuid vastasin:"Ei ole. Mis siis?" "Ma nii väga tahaks proovida. See on nii ilus kui nad seda filmides ja seriaalides teevad. Ma nii väga tahaksin ka proovida!" ütles ta. "Aga
proovime" vastasin ma pikemalt mõtlemata.
Nägin kuidas tema põsed punaseks läksid, "Pane silmad kinni" ütles ta mulle. Panin silmad kinni ja ajasin huuled natuke prunti. Tundsin kuidas minu sees lendasid liblikad ja kuidas süda vajus saapasäärde. Olin nii närvis ja kardsin väga. Ma isegi ei teadnud mida. Siis tundsin tema huuli enda omade vastas. See oli küll korraks aga minule tundus nagu see oleks kestnud terve igaviku. Olin nii õnnelik. Kui avasin oma silmad siis nägin jälle Jenniferi punastavaid põski ja pilku mis vaatas maha. Kui ta ka ise pani tähele, et punastab, peitis ta oma näo käte vahele. Mina lihtsalt naeratasin. Naeratasin isegi õhtul teel koju ja naeratasin magama minnes. Ma mõtlesin temast terve õhtu ja pool ööd takka otsa. Sellest hetkest alates arvasin armunud olevat. Naeratasin isegi vist veel järgmisel päevalgi.
Oli Jennifer kutsus mind enda poole. "Robert Connori päevikud" 1.7 sõbraks. Olime kui lahutamatud.Ta oli Samast žanrist
Samalt autorilt
Esmaspäev, 6. juuli 2020., kell 19:52 - parim aeg päevast
RSS