Trükkide on viimase viieteistkümne aasta jooksul Rohkem valikuid ei tõsta lugemust võimalustest kinni haaratud — raamatud

Rohkem valikuid ei tõsta lugemust Bo BlogoMan neljapäeval, 1. juunil 2006., kell 12:57:47 Autor avastas statistikaameti andmebaasis ringi tuulates, et hoolimata märkimisväärselt suurenenud mitmekesisusest trükitakse raamatuid ja brošüüre iga elaniku kohta ligi kolm korda vähem kui viisteist aastat tagasi. Välja antavate trükkide hulk on viimase viieteistkümne aasta jooksul tõepoolest mitu korda suurenenud. Samuti on trükitehnilistest ja kujunduslikest võimalustest kinni haaratud — raamatud on muutunud klantsivamaks, rohkem kasutatakse värvikirevaid illustratsioone. Siiski on esmapilgul silma jääv valikute paljusus ja erinevate nimetustega raamatute rohkus petlik. Tegelikult trükitakse elaniku kohta erinevatel andmetel isegi rohkem kui kolm korda vähem raamatuid kui üheksakümnendate alguses. Eesti statistikaameti andmetel trükiti näiteks 1990. aastal erineva nimega väljaandeid (raamatuid ja brošüüre) 1628. Neliteist aastat hiljem, 2004. aastal aga enam kui kaks korda rohkem - 3 994. Hoolimata suurenenud variatiivsusest olid trükitiraažid drastiliselt kukkunud. Kui 90. aastal oli keskmise raamatu trükiarvuks 11 609, siis 2004. aastal vaid 1452. Eesti statistikaameti andmetel trükiti Eestis 1990. aastal 12,0 ja 2004. aastal vaid 4,3 raamatut elaniku kohta. See teeb 2,79 kordse vähenemise. Veelgi suurem lugemuse üleüldine langus tuleb välja Eesti Kirjastuste Liidu poolt avaldatud andmete võrdluses. Nende puhul oli võimalik võrrelda 1991. ja 2003. aastat. Et tegemist on erinevate aastatega ja võimalik, et ka erinevate metoodikatega, siis olid

Rohkem valikuid ei tõsta lugemust

Välja antavate trükkide hulk on viimase viieteistkümne aasta jooksul tõepoolest mitu korda suurenenud. Samuti on trükitehnilistest ja kujunduslikest võimalustest kinni haaratud — raamatud on muutunud klantsivamaks, rohkem kasutatakse värvikirevaid illustratsioone. Siiski on esmapilgul silma jääv valikute paljusus ja erinevate nimetustega raamatute rohkus petlik. Tegelikult trükitakse elaniku kohta erinevatel andmetel isegi rohkem kui kolm korda vähem raamatuid kui üheksakümnendate alguses.

Eesti statistikaameti andmetel trükiti näiteks 1990. aastal erineva nimega väljaandeid (raamatuid ja brošüüre) 1628. Neliteist aastat hiljem, 2004. aastal aga enam kui kaks korda rohkem - 3 994. Hoolimata suurenenud variatiivsusest olid trükitiraažid drastiliselt kukkunud. Kui 90. aastal oli keskmise raamatu trükiarvuks 11 609, siis 2004. aastal vaid 1452. Eesti statistikaameti andmetel trükiti Eestis 1990. aastal 12,0 ja 2004. aastal vaid 4,3 raamatut elaniku kohta. See teeb 2,79 kordse vähenemise.

Veelgi suurem lugemuse üleüldine langus tuleb välja Eesti Kirjastuste Liidu poolt avaldatud andmete võrdluses. Nende puhul oli võimalik võrrelda 1991. ja 2003. aastat. Et tegemist on erinevate aastatega ja võimalik, et ka erinevate metoodikatega, siis olid keskmiste raamatute tiraažid pisut suuremad - vastavalt 14 085 ja 1505. Kirjastuste Liidu arvutuste kohaselt trükiti neil aastatel 14,9 ja 4,1 raamatut elaniku kohta. Neid andmeid aluseks võttes vähenes kaheteistkümne aasta jooksul elaniku kohta trükitavate raamatute arv kogunisti 3,63 korda.

Tuleb välja, et raamatuid antakse küll rohkem välja, kuid nende tiraažid on kahanenud lausa imepisikesteks. Suhteliselt konstantsed püsikulud, olgu need siis tõlke, kujunduse, trükiettevalmistuse või muud sarnased väljaandmisega seotud tegevused tõstavad väiksema tiraaži peale ära jaotudes üksikute raamatute hinna märkimisväärselt kõrgemaks.

"See on suletud ring — mida vähem inimesed osta jaksavad, seda kallimad on raamatud, sest seda rohkem tiraažid langevad," lausus Varraku peatoimetaja Krista Kaer, 2004. aasta alguses Õpetajate lehele antud intervjuus. Ta lisas veel, et: "Kirjastaja kõige suurem mure on Eesti rahva väiksus — iibeprobleem ja langevad trükiarvud."

Väheneva raamatumüügi kontekstis on üllatav suur kirjastuste arv. Kuigi kurjad keeled on juba aastaid ennustanud kirjastuste pankrotilainet, siis ootustele vastupidiselt on raamatute väljaandmisega tegelejate arv hoopis suurenenud. Rahvusraamatukogu poolt avaldatud andmete põhjal tegeles 2003. aastal raamatute kirjastamisega 801 ettevõtet. Tõsi küll, kolmveerand neist (umbes 600/800) andsid välja vähem kui kolm raamatut aastas. Vaid viis kirjastust jõudsid välja anda üle 90 raamatu.

Võrreldes viieteistkümne aasta taguste drastiliste muudatustega on viimase viie aasta jooksul toimunud silmnähtav stabiliseerumine. Ühe elaniku kohta välja antavate väljaannete arv on praktiliselt samaks jäänud või isegi pisut tõusnud. Arvatavasti oleme jõudnud stabiilsesse situatsiooni, mis on üsna lähedal loomulikule tasakaalupunktile.

Selle artikli ainest mitme tuttavaga arutades kuulsin arvamusi, et nõuka ajal osteti raamatuid valimatult, sest mingeid muud meelelahutusi ju polnud. Teised arvasid, et raamaturiiulid olid justkui dekoratiivelemendiks, mis aitasid kodu kaunistada ja pealegi veel kõigile külalistele end suure raamatusõbrana esitledes erudeeritumat muljet jätta.

Kindlasti võib lugemuse vähenemist märgatavalt mitmekesisemate meelelahutusvõimaluste süüks ajada. Viieteistkümne aasta taguse ajaga võrreldes on meil näiteks mitu korda rohkem emakeelseid teleprogramme ja raadiokanaleid. Filmi ja muusikalevi on tänases piirideta kultuuriühiskonnas toonasega võrreldes tunduvalt mitmekesisem.

Hüpermeediatekstid on kindlasti paberile trükitutele kandadele astumas. Kui interneti roll viieteistkümne aasta taguste lugemisharjumuste muutumises oli minimaalne, siis viimase viie aasta jooksul toimunud protsesside juures oleks lühinägelik seda mitte arvestada. Lisaks staatiliste tekstide kiiremaks, kättesaadavamaks ja odavamaks esituseks pakub internet ka mitmeid interaktiivseid lisavõimalusi. Laiemalt kasutamist leiavad näiteks päevalehtede kommentaariumid, teemafoorumid aga ka tekstide avaldamine blogivormis.

Raamatute mitmekesisuse ja trükiarvude järgi ei saa siiski tõmmata üks üheseid paralleele lugemuse muutustega. Uute raamatute ostmise ja lugemise asemel on mitmeid alternatiive. Väärt raamatutele on tekkinud arvestatav järelturg, mille kaudu omanikke vahetanud raamatud ei kajastu kirjastuste trükiandmetes. Samuti peaks enne ennatlike järelduste tegemist võtma lähema luubi alla raamatukogude laenutusstatistika. Sõprade omavaheliste raamatute laenutamiste kohta on kindlasti raskem põhjapanevat statistikat teha, kuid hinnanguliselt vahetatakse raamatuid just kõrget hinda ettekäändeks tuues tunduvalt rohkem.

Eelmise aasta lõpus Eesti Päevalehe poolt ellu kutsutud kampaania "raamatud on jälle moes" oli kindlasti omamoodi raamatuturgu kompiv. Raamatute taskukohasemaks muutmisel olid kindlasti abiks kordustrükkide puhul mitmete kulude kokkuhoidmine ja teisalt suure kampaania käigus suurema tiraaži läbimüük. Ideoloogilises mõttes idandas Päevalehe algatus aga selget sõnumit, et kõigi muude harrastuste kõrval on ka lugemine põnev ja meelelahutuslik tegevus.

Esiletõstmist vääriva positiivse tõsiasjana hakkas Eesti Kirjastuste Liidu poolt pakutud andmete seas silma, et 2003. aastal eesti keeles ilmunud raamatutest olid 60% algupärased, ehk Eesti enda autorite kirjutatud. Põnevat lisalugemist on võimalik leida Kultuuriministeeriumi serveris www.kul.ee/webe...e.pdf rippuvast dokumendist "Kirjastamine." Trükkide on viimase viieteistkümne aasta jooksul Rohkem valikuid ei tõsta lugemust võimalustest kinni haaratud — raamatud


Kirjatükki on kommenteeritud (1) kord — loe lähemalt

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Teisipäev, 22. okt. 2019., kell 09:06 - parim aeg päevast

(1) [27019] Kirjandusest

Loomisaeg 0.0364s