Teame, on anarhism , mis on Seos sensitiivsuse ja anarhismi(?) vahel. üldist, ma võtan seda nii,

Seos sensitiivsuse ja anarhismi(?) vahel. Draakonitar neljapäeval, 19. juulil 2007., kell 04:25:51 Väike teooria. Me kõik teame, mis on anarhism , mis on sensitiivsus, ma eeldan. Ma ei võta siinpuhul anarhismi, kui üldist, ma võtan seda nii, nagu ta minu jaoks on võrreldav inimliku käitumisega. Seega -, anarhism, anarhistlik käitumine minu jaoks tähendab seda, et inimene , hoolimata teiste arvamusest ja piirangutest, teeb siiski seda, mida tema ise tahab ja heaks arvab olevat, mitte kindlasti kõige suhtes, kuid siiski mingite asjaolude suhtes kindlasti. Okei, teen enda näol ühe näite, mina, kindlasti suht varasest lapsepõlvest saati olen teinud seda, mida ise tahan. Ma olin väiksena selline paharett, ma ei kuulanud vanemate sõna ja minumeelest neil oli suht pohhui ka . Igatahes, siiamaani, ma ei ole kuulanud sõna, ma teen seda, mis minule pähe tuleb. Ma olen nii faking palju teinud vigu, kuid samas, ma olen palju arenenud ka tänu sellele. Vanemad tahavad, et me teeksime vigu, kuid tegelikult siis ei ela me õppetükke läbi, mis elu jooksul vajalikud. Ja siis hijem on ju palju raskem. Ma arvan. Oleneb. Samas kui vanemad on ükskõiksed vms, siis laps jääb hoolitsuseta, millel on ka rängad tagajärjed. Igatahes, kui laps teeb terve elu seda, mida ta ise tahab, siis on siuke asi ju, et ükski ühiskonnanorm teda otseselt ei puuduta, kui ta laseb omaenda tahte valla. Kui lapsele ei seata piiranguid ja lastakse tegutseda , nagu ta ise heaks arvab, siis on ta vastuvõtlikum, tundlikum, sensitiivsem. Kõik lapsed on sündides sensitiivsed,nad tajuvad maailma alju paremini kui

Seos sensitiivsuse ja anarhismi(?) vahel.

Me kõik teame, mis on anarhism , mis on sensitiivsus, ma eeldan. Ma ei võta siinpuhul anarhismi, kui üldist, ma võtan seda nii, nagu ta minu jaoks on võrreldav inimliku käitumisega.
Seega -, anarhism, anarhistlik käitumine minu jaoks tähendab seda, et inimene , hoolimata teiste arvamusest ja piirangutest, teeb siiski seda, mida tema ise tahab ja heaks arvab olevat, mitte kindlasti kõige suhtes, kuid siiski mingite asjaolude suhtes kindlasti. Okei, teen enda näol ühe näite, mina, kindlasti suht varasest lapsepõlvest saati olen teinud seda, mida ise tahan. Ma olin väiksena selline paharett, ma ei kuulanud vanemate sõna ja minumeelest neil oli suht pohhui ka . Igatahes, siiamaani, ma ei ole kuulanud sõna, ma teen seda, mis minule pähe tuleb. Ma olen nii faking palju teinud vigu, kuid samas, ma olen palju arenenud ka tänu sellele. Vanemad tahavad, et me teeksime vigu, kuid tegelikult siis ei ela me õppetükke läbi, mis elu jooksul vajalikud. Ja siis hijem on ju palju raskem. Ma arvan. Oleneb. Samas kui vanemad on ükskõiksed vms, siis laps jääb hoolitsuseta, millel on ka rängad tagajärjed.
Igatahes, kui laps teeb terve elu seda, mida ta ise tahab, siis on siuke asi ju, et ükski ühiskonnanorm teda otseselt ei puuduta, kui ta laseb omaenda tahte valla. Kui lapsele ei seata piiranguid ja lastakse tegutseda , nagu ta ise heaks arvab, siis on ta vastuvõtlikum, tundlikum, sensitiivsem. Kõik lapsed on sündides sensitiivsed,nad tajuvad maailma alju paremini kui täiskasvanud ja neil on intuitsioon hästi arenenud. Igatahes, siinkohal annabki võrrelda anarhistliku hoiakuga last ja sensitiivset last -piiranguteta on mõlemad.

Seeega, varajane anarhism on justkui sensitiivsuse säilitamine ? Kas ehk ei olegi anarhism nii paha ja kole ?

Nii, aga ilmneb teinegi probleem. Kui laps on anarhistlik ja intuitiivne, kuid vanemate hoolitsuseta ? Tulevad ikka probleemid ? Kui ta on tundlikum ja iseseisvam ja usaldab enda sisetunnet, vaimselt natuke arenenum , siis kas ta ikka kannatab olla ilma vanemate hoolitsuseta ?

Nii.. ma arvan, et ma ei tea. See oleneb vast lapsest, kui palju ta laseb end selle kõigega mõjutada. Näiteks enda puhul , jah, mul on siiski rängad haavad sellest. Ja ma ei saa neist lahti. Ma ei suuda lasta minna sellel valul, mis minu sees tänu vanematele on. Olenemata sellest, et ma olen teinud, mida tahan ja värki. Piiranguid ma oleks tahtnud , ma oleks tahtnud, et mind kästakse ja keelatakse, aga hui seda tehti. Ja kui tehti , siis ma ei kuulanud ja pärast oli neil pohhui.

Niiiet, kas intuitiivne laps on hea ?
Jahh, ma ei ütle et kasvatada ei tohiks , või peaks .
Ma ei tea. Ma arvan, et kui võtta asja üldiselt,siis nii on jah parem, kui anda lapsele vabamad käed enda suhtes, kuid ..
kui võtta natuke detailsemalt, siis see oleneb inimesest endast, kas see lahend oleks hea või mitte.
Mõne jaoks on see hea, laps iseseisvub ruttu, vanemad siiski toetavad ja armastavad oma last ja kõik on hea.
Kui paha variant, siis laps on noor saamaks aru, mis toimub, iseseisvus kaob, sest vanemate armastuseta olek teeb lapse haavatavaks. Kuid laps otsib väljundit ,kuhu oma sensitiivsus paigutada. Emotsionaalselt nõrk isiksusemoodustis.

Ma võin eksida, aga ma räägin nii, kuidas mina seda näen ja arvan, enda elu peale vaadates.




Niiiet. Kuidas teha järeldus ? Annab võrrelda anarhistlikku käitumist sensitiivsusega ?
Saab ju ikka. On see õige lahendus või mitte, see ei oma tähtsust, kuid point on selles, et lapsepõlve anarhistlikkus teeb lapse sensitiivsemaks. Minu järeldus oleks selline. Teame, on anarhism , mis on Seos sensitiivsuse ja anarhismi(?) vahel. üldist, ma võtan seda nii,

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Esmaspäev, 20. mai 2019., kell 02:20 - parim aeg päevast

[2526] Blogi

Loomisaeg 0.0363s