Subkultuur millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev Subkultuuri Maskiball olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks

koletsev räpane asi, millest teavad vaid Subkultuur on millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev ja koletsev räpane asi, millest teavad vaid selle sees olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks on selles, et subkultuuril on oma mainstream, o Subkultuuri Maskiball Subkultuur on millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev ja koletsev räpane asi, millest teavad vaid selle sees olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks on selles, et subkultuuril on oma mainstream, omad stereotüübid sterotüüpide sees, mille on loonud üldine mainstream ja mille järgi subkultuuri nõr

Subkultuuri Maskiball Karl Kaukes kolmapäeval, 22. sept. 2010., kell 21:28:35 Geikultuuri pahupoolest. Siinkirjutajal pole homode vastu midagi, pigem vastupidi. Kriitiline pilk subkultuuri sisemusse. Subkultuur on millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev ja koletsev räpane asi, millest teavad vaid selle sees olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks on selles, et subkultuuril on oma mainstream , omad stereotüübid sterotüüpide sees, mille on loonud üldine mainstream ja mille järgi subkultuuri nõrgemad esindajad oma võltsusega joonduda püüavad. Alamkultuuri kuuluvad nt homoseksuaalid. Neil on sama muusikamaitse, mis algab Tina Turneriga ja lõpeb Lady GaGa’ga. Võrdlemisi humoorikas on mõnes gayklubis vaadata sekunditega täituvat tühja tantsupõrandat niipea, kui DJ’l on piisavalt oidu käima panna Simply the Best, Bad Romance või Grease’i äraleierdatud kolelaul. Iga subkultuuri liige üritab oma sättumuse abil olla võimalikult eriline, püüelda erilisuse poole, kasutades õigeid niisutajaid, kreeme, kalleid disainkelli (mis on loomulikult allahindlustelt ostetud), läikivaid kingi, liibuvaid teksaseid ja avara kaelusega särke. Gei tunneb ära selle järgi, mitu nööpi ta triiksärgil avatud on. Kaks ja üle selle kinnitavad omasooiharust. Paradoks on see, et püüdel olla erilised, kukuvad vähetähtsad homod subkultuuri stereotüüpi. Heteromaailma loodud kuvand homodest ei ole lõpuni vale. Sugugi mitte, sest see tugineb suurele tõetilgale. Kui eelnevatel aegadel olidki olemas päris stereotüübid, kes tõepoolest oma eksis

Subkultuuri Maskiball

Karl Kaukes kolmapäeval, 22. sept. 2010., kell 21:28:35
Geikultuuri pahupoolest. Siinkirjutajal pole homode vastu midagi, pigem vastupidi. Kriitiline pilk subkultuuri sisemusse.

Subkultuur on millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev ja koletsev räpane asi, millest teavad vaid selle sees olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks on selles, et subkultuuril on oma mainstream, omad stereotüübid sterotüüpide sees, mille on loonud üldine mainstream ja mille järgi subkultuuri nõrgemad esindajad oma võltsusega joonduda püüavad.


Alamkultuuri kuuluvad nt homoseksuaalid. Neil on sama muusikamaitse, mis algab Tina Turneriga ja lõpeb Lady GaGa’ga. Võrdlemisi humoorikas on mõnes gayklubis vaadata sekunditega täituvat tühja tantsupõrandat niipea, kui DJ’l on piisavalt oidu käima panna Simply the Best, Bad Romance või Grease’i äraleierdatud kolelaul.


Iga subkultuuri liige üritab oma sättumuse abil olla võimalikult eriline, püüelda erilisuse poole, kasutades õigeid niisutajaid, kreeme, kalleid disainkelli (mis on loomulikult allahindlustelt ostetud), läikivaid kingi, liibuvaid teksaseid ja avara kaelusega särke. Gei tunneb ära selle järgi, mitu nööpi ta triiksärgil avatud on. Kaks ja üle selle kinnitavad omasooiharust. Paradoks on see, et püüdel olla erilised, kukuvad vähetähtsad homod subkultuuri stereotüüpi. Heteromaailma loodud kuvand homodest ei ole lõpuni vale. Sugugi mitte, sest see tugineb suurele tõetilgale. Kui eelnevatel aegadel olidki olemas päris stereotüübid, kes tõepoolest oma eksistentsilt ja olemuselt olidki karvase rinna, vuntsidega või siis liibukaid kandvad ilus-kolemehed, siis nüüd - erinevusele rõhutades - , kaotavad geid oma tegeliku isiksuse ja mina ära, alateadlikult stereotüübi poole pürgides.


Mina kaotus algab esimesest kohtingust, esimesest baariskäigust, esimesest korrast kui google’isse trükitakse sõna gay; esimesest suudlusest, esimesest klubiskäigust ja esimesest seksuaalkogemusest, kui avastatakse, et mehe nahk saab olla siidjam kui naise oma, et brazilian wax ei ole ainult naiste pärusmaa ja et Friends’i aluspesu on suht tabu. Ja üleüldsegi – vanemate kingitud lohvakad Hilfigeri särgid tuleks jaanitule algmaterjaliks ära kasutada. Sellest tekib esimene samm stereotüübiks saamise poole.


Noorukid hakkavad katsetama varases eas. Nad vinguvad poodides, panevad esialgu oma valikutega mööda, valivad värve, mis neile ei meeldi. Nende Q&Q kell ei sobi enam mingil juhul, sest vaja on veidi bling’i. Tahaks Rolexi’t mõtleb 15-aastane Karl ja võtab selle oma elu eesmärgiks. Ta jõuab ka sinna, kuid päris räige hinnaga. Ilmselt hakkab ta end müüma ja lõpetab kas varastutud või võltsitud Rolexiga...ja paljude sõbra – Herpesega.


Edasi liigutakse heterode kirjutatud geikultuuri tudeerimise juurde. Leitakse, õigemini – mõeldakse välja - milline peaks olema, kuidas käituma, kas tuka peaks lõikama vasakule või paremale. Oma subkultuuri jaoks kuvandatakse endale iga elujuhtumi jaoks õige mask. See tõmmatakse vajadusel või vajaminematuse puhul pähe ja mängitakse oma rolli. Osad edukamalt, teised vähem. Püütakse olla subkultuuri sees võimalikult tavalised ning mainstream heterokultuuris viibides võimalikult „normaalsed“. Pähe tõmmatakse järjekordne mask. See läheb aastatega üle, kuid geimaailma maske peast heita on tunduvalt raskem. Need lihtsalt kanduvad hetero-mainstreami üle. Sel hetkel ongi inimene end täielikult kaotanud ning tõenäosus end üles leida või isegi otsima hakata on kaduvväike.


Ilmneb suutmatus ja kriitikatalumatus, karjainstinkid on niivõrd kaugele arenenud, et jäädaksegi bitchima, valesid nuppe vajutama ja liigselt puusi hööritama. Ning kogu seda kremplit iseloomustab siiras teadmatus, sisemine ebakindlus ja leegitsemine, tegelik õnnetus ja kadedus, mis ei taha kuidagi kaduda, maskid vaid varjavad seda.


Geimaailmas kellegi leidmine on võimalik vaid neile, kes leiavad. On inimesi igas kultuuris, linnas, subkultuuris, kellel lihtsalt veab. Need inimesed on olemas ka igas sõpruskonnas, ülikoolilinnakus ja lastekodus. Nendel läheb hästi ja kogu aeg. Kui nad ükskord leiavad, siis nad jäävadki leidma. Ning nad ei oska, suuda ega – olgem ausad – peagi mõistma neid, kes ei leia.


Leidmatud ei oska tutvumisel lõppkokkuvõttes enam käituda. Nad haaravad järgmised grimmid oma tõelist näolappi katma ja üritavad kuulata-vaadata teisi, kellel on paremini läinud. Nad võivad jäljendamises kohati isegi paremad olla, kuid see ei garanteeri mitte mingil juhul edu, parimal juhul garanteerib see armumise inimes(t)esse, kellega oli üheöösuhe. Keelatud on geimaailmas küsida ja uurida millegi püsivama kohta. See on kindel blokeering. Sellisel juhul saab olla enam kui veendunud, et sinu peale enam ei reageerita. Kui siiski...


Ei saa ka liiga ükskõikseks jääda, ei saa cool’iks jääda, sest siis saab huviorbiidil lendlev meesolevus teise teadaande – ta pole piisavalt huvitatud  „mis siis et ma ei tahagi, et ta oleks.“


Paradokse ja möödarääkimisi täis on see geide subkultuur. See ei idane ega mädane. Ta lihtsalt on. Maskiball, ei muud. Tõelisust ja lummavat sisemist kaunidust sealt ei saa. Egod on maskide toel niivõrd suureks meisterdatud ning seda kõikidel tükkidel, mis subkultuuriruumi pusle kokku panevad. Vähegi haavatavust tähendab kohest hüäänikarja rünnakut. Või õigemini ründamata jätmist.


Maskiball algab peale esialgset kobamist ja arglikku kubemekäppimist. Algselt ollakse armsad, või – nummid, nagu mitmetel homodel on kombeks öelda. See kestab väga lühikest aega, sest haigetsaamine ei lase oodata. Eeldades, lootes ja arvates, et endasarnased on leitud, et õnn ei ole enam mägede taga, avastatakse, et nii see pole. Sest soov on saada TAHA!

TAHA!

TAHA!

TAHA!

Ahjaa, suhu ka.


Oraalseks on üldsegi üks imelik asi: sellest tulenev sensatsioon on küll kehanärve kõditav, kuid tegelikkuses, keda me lollitame – kas inimsugu on tõesti nii vähe arenenud, et ei mõisteta – imemisobjektiks on ju kuseteede lõpp-punkt. Siin ei tohiks ju midagi erutavat olla. Tegu on vedelaima jääkaine väljalaske deltaga. Kui Niiluses voolaks uriin, siis poleks kellelgi ju tahtmist sealt juua. Miks peaks fallosega teisiti olema?


Käperdamised läbitud, mingi liibuv riietumisstiil leitud, Calvin Klein’i pesu jalga tõmmatud, kube koos kahe sisselõikega kiilaks aetud ning: RÕÕMUKARJE!!!!!!!!! HAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA! Algab külaliste vastuvõtt subkultuuri mekas! Uued külastajad saavad sisse raskustega, kuid kõige varem, sest nendel on vähim raha (kuni nad mõne rikka ahvi endale leiavad – st – need, kes leidma on sündinud). Tervituseks pühib Pepe Jeans’i pringi rätiku külge oma perverssed käed puhtaks vanim resident – Härra Hallpea, keda keegi enam ammugi ei austa. Kulupäid ei kummardata, sest juuksejooned on ka noortel kuklasse kolinud. Liigse laki viga, ma kardan (peaks selle vist kirja panema).


Maskiballi esimene ball on alati meeldejääv, sest arglikud esimesed käperdus-pettumused kellegi autos vm vajuvad seal unustusse – leitud on lõplikult avalik pelgupaik (!?). Sealsed on veel ilusamad, neid on veel rohkem ja nad on kõik vabameelsed, siin peavad olema ikkagi inimesed, tõelised inimesed! Seda, et vabameelsus on ka mask, mõistetakse alles hiljem. 


Peale Härra Hallpea šokki ja kolme drinki saavutatakse veelgi õndsam tuju. Ilmneb märkamislootus. Mitte seetõttu, et ollakse erilised, vaid seetõttu, et letile on ilmunud värske liha. Talongide aeg on mõneks ajaks taaskord läbi. Aga balli esmakülastajaile see alles algab. Esimesed kolm korda on toredad, edasi õpitakse maske vahetama. Isegi Hallpeaga, sest tema kannab kõige auväärsemat ja vanimat maski, mida kõik teised eitavad ja muude maskidega varjata püüavad – see on juba eelnevalt vihjatud perverdimask. Või, pigem – see on vist ainus asi, mis mekas on tõeline. Sest kõik tahavad ju taha :)


Mööduvad aastad. Selle käigus on noorsandidest saanud oskuslikud geistiili järgijad, nende puusad on täitsa lahti tantsitud (selle sama Grease’i laulu järgi) ning nende käsi ei kata mitte ainult Emporio Armani käekell, vaid ka Diesel’i võru ja hulganisti Declèur’i kätekreemi. Iseenesest pole selles midagi halba. Kuid mõni väga lahe old-school sepp on kindlasti, vaieldamatult ja kahtlematult mekas täiesti ära kadunud. Ta kannab nüüd stiilimaski.


„Olen liiga populaarne, et olla päris“ mask. Wow. Seda kannavad ka need palverändurid mekas, kes seda tegelikult pole. Mekas on ikka oma eliitgrupp. Eliitgrupp esipop-bitche ja eliitgrupp rikkaid ja vananevaid ma-teen-sulle-pileti-ja-Hennessy-X.O-välja bitche, kes on ainsad, kes saavad neile ligi. Nad on potentsiaalsed muhedad laupäevase grillõhtu inimesed, kes elavad illusioonis, et nad on populaarsed, kuna neil on isiksust ja kogemust. Tegelikkus on see, et esipop-bitchid vajavad raha, et ise X.O bitchideks saada. Enne tuleb muidugi VSOP etapp läbi käia.


Osad suursuguses maskiballis ringi tõmblevad ja koperdavad omasooiharad peidavad end maski taha, milleks on suursugune ja auväärt ma olengi populaarne mask. Selle kandjad tunnevad kõiki; nad lendelvad üle saali ja trepi ja ülakorruse vesteldes absoluutselt kõigiga, saamata aru, et nad tegelikult on äärmiselt tühjad ja tüütud tiibadeta leevikesed. Saamatud ringitõmbajad, kelle suhtlemisvajadust Messenger ja Skype lihtsalt ei rahulda. Nad tekivad ballisaali üksi ja alustavad vestlust veetlematu garderoobi-prouga, kelle lemmiktegevuseks on järjekorra moodustamine. Öö jooksul liigub maskikandja läbi erinevate tasandite ja ruumide, teeb vanu nalje, mille peale enam keegi ei naera ja räägib inimesed surnuks. Kogu oma populaarse imidži ülaloleku kinnituseks käivad ta silmad pidevalt saalis ringi, et endale kinnitada – jah, kõik vaatavad ja kadestavad mu suurt „sõpruskonda“. Tegelikult kadestavad vaid uued ullid. Teised suhtlevad viisakusest, tõmmates pead tahapoole, kuna hingeõhk pole selle maski kandjal enam ammugi mitte meeldiv.


Maskiballi suurim ja rumalaim osa on loomulikult siiras usk. Usk erilisusse, usk saamisesse ja usk sellesse, et maskikandjad ongi päriselt ka sellised. Kusjuures maskikandjad ise on samuti veendunud, et nad ongi sellised. Nad ei analüüsi maski all peituvat, nad ei mäletagi oma tõelisi nägusid, voorusi ja puudusi. Jäänud on ainult kulunud maskid ja katete all mädanenud ja jäädavalt närtsinud sisutus.

Subkultuur millegi alamkultuur. Põhivoolu all õilmitsev Subkultuuri Maskiball olijad. Subkultuuri esindajad. Subkultuuri paradoks
Samast žanrist
Eelmine Järgmine
Samalt autorilt


Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [42] Sisupuu sitemap
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [62]
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73]
Disainikodu: Kuidas kodulehele külastusi juurde saada?, Külastajate juurde saamiseks oleks  va.. [162]
Disainikodu: Ettevõtte alustamiseks vajalikud komponendid, Asjad mille peale peaks kindlasti mõtlem.. [170]
HandM: Külastus Kõveri puhkekeskusesse, Kõveri puhkekeskus asub Kilingi-Nõmme juures. See koht on just s.. [241]
euudised: Kuidas teada saada, mida tähendavad sinu unenäod?, Unenägude tähendused kui ka nende esinemine.. [375]
euudised: Puidu duum?, Erisikud ja erasektor ei ole aga ka ootele jäänud. Prognoosi järgi pannakse erame.. [517]
sven06: Mis hetkel vajasin raamatupidajat?,  .. [491]
shoppatargalt: Kuidas leida hea veebipood?, Ka Eestis on viimastel aastatel internetist ostlemine muutu.. [835]
Kultuuriuudised
Arvamusrubriik
Kirjandusest
Filmiarvustus
Teatrikriitika
Muusikaelamus
Blogid
euudised: Mis on e-smaspäev?, E-ostlemise päeva korraldab Eesti-kaubanduse Liit ja kauplevad enamasti se.. [42] Hea kodulehe valmistamine
Mati: Kuidas tulla toime pühade-eelse finantsstressiga?, link kirjutab: Kuigi jõule kujutatakse kui per.. [62] Korraliku kodulehe tegemine
euudised: Eestis toodetud lasteriided, Ainulaadset võimalus saada kokkuvõtet Eesti lastemoest ja –.. [73] kodulehe valmistamine Optimist formula
Reisikirjad
Novellid
Luuletused
Mütoloogiad
Portaalist
RSS
Uue blogi avamine
blogi saab avada siit
some top website hosting site providers for both transparently and technically are website design in developing well working in uk top web hosting companies to consider look uk web hosting compare service of top web site hosting providers in the uk and find best site host for your website. Pole kahtlust, et kodulehe tegemine on üheks efektiivsemaks võimaluseks luua uut väärtust ja kodulehe tegemine kiiresti, loe kodulehe tegemine aitab muuta kodulehe tegemine hoopis lihtsamaks kui varem. Teiseks, kodulehe valmistamine toob kliendid lähemale ja aitab kodulehekülje sisu paremini uuendada, vaata lähemalt kodulehe valmistamisest Mõjusa veebilehe 5 olulist elementi sest kodulehekülje loomine on kompleksne ja keerukas tegevus. Kodulehel kasvava metsa ost Eestis metsa ost pakub ka metsamaa ostu võimalust, professionaalne metsa ostumaakler. Safe data backup helps to keep data forever, for example blu-ray is safe for data archiving, see blu-ray discs for data storage this article offers insight to data backup on optical discs like DVD's and blu-ray discs for data archiving. Elektritööd ja mõõtmised, vaata Elektripaigaldiste kontroll elektriprojektid ja tehniline kontroll.
Eestimaiselt hea paik blogimiseks
Teisipäev, 21. nov. 2017., kell 10:13 - parim aeg päevast
või tee uus
[2197] Blogi
Uue kirjatüki kirjutamist alusta siit
Loomisaeg 0.1236s