Mul on lihast süda. Süda on organ. Mõistus ja vaist on ikkagi need, mis inimest juhivad. Kuigi ilus on öelda, et süda juhib. Tegelikult vast sümboliseerib see vaistu, sisetunnet. Näikse, et kui palutakse mõelda südamega, siis palutakse vaadata asju väljaspool piire, ratsionaalsust, väljaspool raame; nägemaks asju teise nurga alt, mõtlemata tagajärgedele, tegutseda tunnete ja emotsioonide ajel.
Ma olen elus. Läbi mu lihaka, koguka kere voolab veri. See sõidab läbi mu südame ja teeb suuri tiire. Harva mõtlen ma sellele. Näiteks mõtlesin üle pika aja sellele, mida kunagi loetud sai - nimelt, 9 aasta pärast pole olemas ühtegi endist rakku sinust - kõik on uuendatud. Pidevalt ju sureb rakke ja neid vahetatakse. Aga kui sa sisuliselt oled läbinisti uus, 9 aasta pärast, siis kas sa oled seesama inimene?
Kui sai mulle elu sisse puhutud, tahaksin näha ses virr-varris midagi sügavamat. Mul peab olema mingi eesmärk, midagi, mille poole püüelda. Mingisugune mõte, mis innustab mind edasi elama. Ma ei saa ega taha kõike juhuse hoolde jätta. Isegi, et mul pole mõtet, mille nimel elada või kuhu püüelda, tahaks ma, et naudiksin oma triivimist siin, ning et oleks, mida mäletada kunagi.
Ei mõista mina näiteks seda, et miks teen asju harjumusest. Kuivõrd vähe ma ikkagi teen tegevusi pelgalt selleks, et end rõõmustada. Mul on vaja, et keegi mind tõukaks lendu.
Meil on vaja südant, et me elu naudiksime. Mitte seda lihast organit, vaid hingelist emotsionaalset vabadust, tegemaks seda, mille järele tunneme kirge, kihku, vajadust. Alati kontrollib meid kivine ratsionaalsus, aga see ei tohiks olla üleliia domineeriv. Me kõik peame vahel piirid unustama. Korrakski.
Eelmine | Järgmine | |