Nutsin enne kui Tartusse sõitsin. Sõisingi Taas kodus vedas, sain juhuslikud teada, et

Taas kodus maiken kolmapäeval, 1. juunil 2005., kell 21:41:41 Tunnen end vabana kui lind . Ent blogima lausa sundisin end. Kuid ma nutsin eile, enne kui Tartusse sõitsin. Sõisingi kodunt ära, et mitte liiga sügavasse masendusse laskuda. Mul vedas, sain juhuslikud teada, et hea sõber sõidab Tartusse teatrisse ja ma prahvatasin talle, et tahan ka kaasa minna. Ema just oli enne helistanud ja kustunud mind enda juurde. Mu viimane tööpäev oli muljeterohke : sain aru, et armastan oma töökaaslasi sellisena nagu nad olla suudavad, kuid mina küll poleks pärast traagilise uudise teadasaamist taolist nalja teinud nagu nad tegid. Isegi leinaminutit ei tehtud! Olin kindel, et nad seda teevad, aga nende kohatud naljad rabasid mu jalust ja mina ei suutnud püsti tõusta ja öelda, et kuulge, mälestame nüüd öösel hukkunud meie kooli õpilast leinaminutiga. See on minu viga, et ma ei suutnud. Nende viga on see, et nemad, kes alati soovivad domineerida ja näidata, kui õiged, ausad ja tublid nad on, seda ei teinud. Eelmisel päeval õppenõukogus selgus tõde, et meie õpetajaskonda jätab täiesti ükskõikseks nende lastega seonduv, kes koolis edasi ei jõua. Nad on sõna otseses mõttes pimedad ja minu arvates see surm on kaudselt ka kooli hingel. Pole ka juhus, et see õnnetus juhtus vahetult pärast sellist õppenõukogu. Olen selles lausa veendunud. Kuid ma ei hakka seekord pikalt heietama. Lähen direktori juurde ja ütlen, et taoline olukord tuleb lõpetada: lapsed vajavad riikliku hariduspoliitika raames ette nähtud abi ja koolis peab tööle asuma parandusõppe õpetaja , sotsiaalpeda

Taas kodus

Kuid ma nutsin eile, enne kui Tartusse sõitsin. Sõisingi kodunt ära, et mitte liiga sügavasse masendusse laskuda. Mul vedas, sain juhuslikud teada, et hea sõber sõidab Tartusse teatrisse ja ma prahvatasin talle, et tahan ka kaasa minna. Ema just oli enne helistanud ja kustunud mind enda juurde.
Mu viimane tööpäev oli muljeterohke : sain aru, et armastan oma töökaaslasi sellisena nagu nad olla suudavad, kuid mina küll poleks pärast traagilise uudise teadasaamist taolist nalja teinud nagu nad tegid. Isegi leinaminutit ei tehtud! Olin kindel, et nad seda teevad, aga nende kohatud naljad rabasid mu jalust ja mina ei suutnud püsti tõusta ja öelda, et kuulge, mälestame nüüd öösel hukkunud meie kooli õpilast leinaminutiga. See on minu viga, et ma ei suutnud. Nende viga on see, et nemad, kes alati soovivad domineerida ja näidata, kui õiged, ausad ja tublid nad on, seda ei teinud. Eelmisel päeval õppenõukogus selgus tõde, et meie õpetajaskonda jätab täiesti ükskõikseks nende lastega seonduv, kes koolis edasi ei jõua. Nad on sõna otseses mõttes pimedad ja minu arvates see surm on kaudselt ka kooli hingel. Pole ka juhus, et see õnnetus juhtus vahetult pärast sellist õppenõukogu. Olen selles lausa veendunud. Kuid ma ei hakka seekord pikalt heietama. Lähen direktori juurde ja ütlen, et taoline olukord tuleb lõpetada: lapsed vajavad riikliku hariduspoliitika raames ette nähtud abi ja koolis peab tööle asuma parandusõppe õpetaja , sotsiaalpedagoog või psühholoog, kes lapsi mõistab ja armastab. Õudne oli seegi, et surma saanud noormehe kaaslased minema jooksid ning juhuslik möödasõitja ta sealt autorusude alt leidis.

-----------------

Ema juures lugesin täna varahommikul Postimehest ka blogimise uudiseid. Üsna tühised näisid need mulle, kes ma kuidagi ei suuda unustada juhtunut. Igale sündmusele eelneb mingi põhjuste ahel. Ajalehed valgustavad tühiseid , pinnapealseid ja minu jaoks ebahuvitavaid teemasid. Domineeris peopanemine, muusikauudised - kõik väline hiilgus ja viletsus. Kui Sirp lähebki sügavuti, siis sellest saab aru tühine käputäis lugejaid . Valgustatakse välismaal toimuvat, reklaamitakse kuulsusi, kes on niigi kuulsad . Nutsin enne kui Tartusse sõitsin. Sõisingi Taas kodus vedas, sain juhuslikud teada, et

Eestimaiselt hea paik blogimiseks

Neljapäev, 16. juuli 2020., kell 05:31 - parim aeg päevast

[2744] Blogi

Loomisaeg 0.0313s