Greta!""Tere Roy. Tore sind näha üle Täitumata unistused reserveeritud kella poole üheksaks, peame

"Tere kaunis, Greta!"

"Tere õhtust, Roy. Tore sind näha üle pika aja."

"Võta istet, aeg on teele asuda. Laud on reserveeritud kella poole üheksaks, peame õigeaegselt restorani jõudma."

"Reserveeritud laud? Restoran? Ma arvasin, et läheme niisama välja sööma."

"Kas sulle ei meeldi selline õhtu?"

"Ei... tähendab, meeldib küll. Lihtsalt natuke ootamatu ja üllatav, et kohe nii... Nagu oleks midagi tähistada."

"Aga ongi ju tähistada!"

"Mida?"

"Meie taaskohtumist!"

"Jah, selles on sul õigus..."

Greta oli terve tee vaikne ja nukker. Ta mõtles taas Henryle. Lootuses, et Roy ei märka tema kurbust, manas ta igaks juhuks näole unistava naeratuse mis pidi poisile tõestama, et neiu mõtleb temast.

Millegipärast noormees seda aga ei uskunud. Ta nägi selgelt kui kurb ja meeleheitel piiga oli. Tal oli tüdrukust kahju. Kuid ta ei suutnud ka lõpetada Gretaga suhtlemist. Ta oli armunud. Kes laseks armastusel enda juurest minema lennata?

Õhtusöök möödus linnutiivul, kuid väga viisakalt ja ilusti. Greta arvates kukkus kogu õhtu kaunilt välja ning ta oli rahul Roy planeeritud üllatusega.

Koju jõudes oli neiu nii väsinud, et ta ei vaevunud emale seletamagi kui hästi Roy teda kohtleb. Ta ei võtnud isegi meiki korralikult maha, vaid sammus otse duši alla kust edasi lausa kukkus voodisse vajudes sügavasse unne.

Järgmisel päeval seletas Greta põhjalikult oma vanematele milline poiss see Cathy vend õigupoolest oli ning kui viisakas ja hooliv ta neiu suhtes oli. Vanemad olid rahul, lootes, et seekord suudab nende tütar korralikku elu alustada ilma, et peaks pidevalt kartma millal järgmine noorsand ta maha jätab ja teise lehtsabaga ära sõidab. Isegi Cathy helistas õhtupoolikul ja uuris kuis tema venna ja Greta kohting möödus. Temagi oli õnnelik, et lõpuks ometi on sõbranna elus ka midagi paljutõotavalt head.

Nii möödus poolteist aastat - vaikselt, rahulikult ja õnne sees ulpides. Kõik oli nii nagu Greta ja Roy soovisid, et oleks. Pool aastat oli jäänud Greta keskkooli lõpetamiseni. Tüdruk pühendus oma eksamitele hoolega, tahtis ta ju Stanfordi edasi minna. Maailma esimesse ülikooli polnuks aga võimalik tal sisse saada kui keska lõpuhinded poleks viied tulnud. Niisiis jäi neiul aega oma kallima jaoks üha vähemaks ning Roy ei rõõmustanud selle üle kuigipalju, kuid ta mõistis hoolimata oma tusasest meelest, et kooli lõpetamine on piiga jaoks esmatähtis ega hakanud ta pead enda tujudega vaevama. Poiss hoopis utsitas takka, et noor naine ikka korralikult lõpueksamid sooritaks. Greta oli Henry sootuks unustanud. Ta ei igatsenud teda enam, ei tundnud ennast üksi ega mahajäetuna. Teda valdas rahulolu ja ind edasi, aina kõrgemale pürgida...

 Äkitselt kuuleb Greta kuidas ettekandja küsib kas too midagi soovib. See neetud vahelesegaja! Teenindaja katkestab neiu mõttelõnga mineviku üle.

"Ahh kui palju kell juba on!" mõtles piiga. "Ehk peaksin hoopis koju minema?" kahtles ta.

Tüdruk on Henryt juba üle poole tunni oodanud, kuid poissi pole kuskil. Hakkab tunduma nagu poiss tüssaks teda, teeks nalja tema kulul, taaskord. Kuid ei, seekord saabub Henry siiski kohvikusse nagu kokkulepitud.

"Tere, Greta."

"Tere."

Neiu ei näita mingeid emotsioone välja mille järgi oleks noormehel võimalik arvata nagu rõõmustaks ta Henry nägemise üle.

"Kuidas sul läinud on? Millega sa tegeled? Kus elad? Oh, nii paljust on rääkida!"

"Henry, ma näen, et sa oled vaimustuses. Mille üle?"

"Kuidas mille üle? Ma kohtun taas sinuga! Üle nii pika aja! Ma olen õnnelik!"

"Rõõm kuulda, et sul nii hästi läheb. Ega mul endalgi halvem seis pole. Ma olen Stanfordi tudeng, tulevikuplaanid on suured ja ambitsioonikad. Kõik läheb nii nagu soovin."

"Ka minul on rõõm kuulda, et sul nii kenasti läheb. Ausaltöeldes ma ei uskunud, et peale minu lahkumist sa nii heale elujärjele saad. Kartsin, et hakkad hoopis mind taga otsima, tulles mulle Euroopasse järgi. Mis muidugi polnuks üldse hea mõte. Olin üks nädal siin, teine nädal juba uues kohas..."

"Henry, mind ei huvita sinu seiklused võõral mandril. Mind ei huvita millega sa tegeled või kuhu elama kolid. Ma olen su unustanud! Ammu!"

"Kuidas nii?"

"Nii jah! Mul on ideaalselt toimiv suhe, me oleme juba kolmandat aastat koos, meil läheb hästi. Meil on kõrged eesmärgid mida koos saavutada ja ma ei mõtle oma minevikule! Mul pole vaja vanu mälestusi, liiga palju on uut ja huvitavamat kui möödanik."

"Aga Greta..."

"Lõpeta juba ükskord ära see Gretatamine! Ma olen nii väsinud, et sa ei lase mul kunagi oma elu elada! Sa olid mul ees toona ja just siis kui sust lahti olen saanud, ilmud sa uuesti välja ja hakkad mulle ajudele käima! Mõtle peaga, mees! Mul pole vaja seda!"

Greta muutub vihaseks, et mitte taas tunda seda meeletut igatsust Henry järele. Ta peidab haiget tegevad tunded raevu taha, et end kaitstuna tunda.

Henry on silmnähtavalt haavunud, kuid ta teab, et tüdrukul on õigus vihane olla.

Neiu viskab mantli üle õlgade, võtab äkilise liigutusega oma koti ning kraaksatab poisile ülbelt: "Kena tulevikku, Henry!"

Greta lahkub, tundes südames valusat okast. Igatsus Henry järele on tuhast tõusnud ning piiga on segaduses. Ta tahaks noormehega koos olla, kuid teab, et Royd petta on häbiväärne ja vale.

Tüdruk jookseb kiirelt üle tee, et bussi peale jõuda mis võtab suuna piiga kodu poole.

"Mälestustel ei ole kohta minu südames..." mõtleb ta endamisi bussis loksudes.

Halvad mälestused on loodud selleks, et neist õppida. Õppida seda, et enam samamoodi valesti ei käituks. Aga paraku alati ei õnnestu sundida ennast õiget teed pidi käima ning me kaldume hoolikalt läbimõeldud ja turvaliselt rajalt kõrvale. See põhjustab aga uusi ebameeldivusi.

Kas usaldada ka teist korda inimesi kes on meie elust juba kord end välja kirjutanud? Või siiski hoiduda olemasolevate turvalise selja taha? Risk - kes kardab, ei näe maailma kunagi teisiti, kes julgeb, võib sattuda suurtesse sekeldustesse. Mõlemat korraga aga ei saa...